Uus päev

Mõnus on- nüüd ei ole varsti enam vahet kas vees või veest väljas, sest alates viiest hommikul sajab vihma, selline mõnus seenekast veits tugevam aga pidev. Hommikune puder söödud ja tunnike aega jälgimisseadmete jagamisele. Tänu Urmole saab isegi Pilvik täis kummiga rajale minna. Krdi hiidlane Elo on täna juba loobunud mõtlemisest sest ujumisvõistluse algus on suurim paratamatus, mida isegi Jumal ei suuda väärata. Ujuma!

Võistluse eelõhtu

Võistkonnad on stardipaika jõudnud ja seavad end valmis peatselt algavaks võistluseks. Stardini on aega üks päev. Reedese päeva jooksul said testitud kõikide tiimide oskused käia ümber ronimisvarustusega. Kätte on jagatud ka kaardid ja road bookid. Võistluse peakorraldaja Mikael Lindnordi kommentaar eesootava raja kohta: Rada on tõesi hea aga karm, tõenäoliselt kõige karmim,mida me eales oleme korraldanud.

Kohapeal olev püstolreporter Karko Maljuveer on edastanud järgmise teate:

"Päev hakkab õhtuse jõudma ja homse fjordide jäise vee vaimu summutab konjak teega. Plätude varguse tegime ka Salomoni logistika ässadele tagasi- nimelt kõrvetasime nende oma pliidiga nende poti põhja. Sellega hoidsime ära ilmse diversiooniati, sest kuidas nimetada juhuslikult lahtijäetud konkurendi gaasipliiti meie telgis...
Muidu elame sõbralikult kõrvuti ja koos on tore. Eesootavast võistlusest: ujumist tuleb tõesti palju. Õigemini madratsitel parvetamist. Ja arvestades vee jäisust on päris kahju vaadata Läti-Leedu quatro pisikesi lainelaudu. Randy just ütles- siin ei ole sooja vett. Selle emotsiooni ja Pilviku tühjaksvajuva rattakummiga suundume tudule. Homme ka päev" Venna

Foto stardipaigast.

Explore Sweden 2010

Et kõik jutud ainult mingist igavast rattaspordist ei tuleks, siis alustame peatselt otseülekannet Skandinaavia ja ilmselt ka kogu maailma ühelt raskemalt võistluselt.

Korraldajad on sel aastal ka võistluse nimele vastava lisandi pannud: Explore Sweden Monster Expedition Adventure Race 2010-Atlantic 2 Baltic. Ilmselgelt peaks see Monster kirjeldama seda valu, väsimust, nälga, võitlust magamatuse ja iseendaga ja nende deemonitega ja haldjatega, kes pärast kolme magamata ööd võistlejate nägemustesse hakkavad ilmuma.

Nagu nimigi ütleb kulgeb võistlus läbi Skandinaavia poolsaare- Atlandi ookeanis asuvatelt Lofootide saarestikust üle Skandinaavia mäestiku koduse Läänemere äärde. Võistluse pikkus on tagasihoidlikud 950 kilomeetrit, mis tuleb läbida jalgsi, rattaga, kanuuga, kajakiga, vahepeal ujudes ja aeg-ajalt köite abil laskudes või tõustes. Nagu seiklusspordis ikka ei tea keegi veel täpselt, kui pikaks distants kujuneb ja kui kaua selleks aega kulub.

Võistluse start on laupäeval 10. juulil ja esimesed tiimid peaksid lõpetama ligi nädal hiljem Neljapäeva 15. juuli õhtul. Enamus tiime lõpetab eeldatavasti 16-17 juulil.

Mountain Loghome/ISC on stardis sama koosseisuga kellega osaleti viimasel MM-il:

Randy Korb- Tiimi kogenuim liige, osalenud seiklusspordis alates 2001 aastast. Võitnud Baltikumis rohkem kui keegi teine. Suurim saavutus on ilmselt 2007 aasta MM-i 12. koht. Tiimi navigaator ja aju, mees kes kunagi ei katkesta.

Urmo Alling- Tiimi tugevaim rattur ja aerutaja. Tõsine tööloom, kes suudab tempot hoida ja teisi kiiremini liikuma sundida.

Pilvi-Heli Vettik- Naine! Aga mitte tavaline.

Andres Minn- Tema ülesanne on tiimi keskmist vanust tõsta ja näidata, et seiklussport on sobilik ka pensionieelikutele:) Ja niikuinii on võistkonda vaja neljandat liiget, kes meenutaks kaaslastele kui hästi maitseb külm Alexander.

Kokku võtab sellest karmist võistlusest osa 15 võistkonda, kelle hulgas on mitmed maailma absoluutsesse tippu kuuluvat tiimi. Võitjasoosikuteks tuleb kindlasti pidada rootslaste Silva Gerber Adventure (endine Lundhags, mullune MM pronks ja Explore Sweden võitjad) ja FJS ning loomulikult Uus-Meremaa Team Orion Adventure, kes on suurvaforiit alati kui starti tuleb.

Lisaks Mountain Loghome ISC tiimile on stardis veel teinegi Eesti võistkond: Salomon Ace Logistics, kooseisus: Karli Lambot, Tõnu Lillelaid, Silver Eensaar ja Elo Saue. Tiimi kõige kogenum liige on loomulikult Elo, kes on neist ainsana osalenud ülipikkadel võistlustel. Teistel on see esimeseks katsumuseks.

Hetkel on tiimid jõudmas võistluste stardipaika Lofootidel. Kõik on terved ja tuju on hea. Ärevust hoiab üleval see, et rajast ja eesootavast pole veel mingit informatsiooni. Ainuke äpardus mis siiani juhtunud, on see, et logistika ässad panid hommikul kohvi laenates pihta Urmo sandaalid! Milline jultumus!

Tour de Rõuge 2010

Aasta kõige mõnusamal rattaüritusel olin sel korral stardis koos Erik Aibastiga, kes vaid nädal varem oli läbinud maailma ühe suurima ja pikima 300 km pikkuse Vätternrundan rattasõidu.

Sellel võistlusel mingeid sportlikke eesmärke me endale ei seadnud ja olulisim oli rattasõidu ja laheda maastiku nautimine. Võistluse korraldaja dr. Holden oli kõvasti pingutanud ja pean tunnistama, et pettuda ei tulnud- kolm päeva MTB-d Eesti parimatel radadel!

Võistlus algas 7 km pikkuse proloogiga Rõuge ümbruse nõlvadel ja järvekallastel. Rada oli suhteliselt tehniline ja sisaldas päris mitut rasket tõusu ja kahte väga tehnilist laskumist. Proloogi ajal õnnestus meil mõlemal korra kukkuda. Paaride arvestuses 15. koht.

Paar tundi hiljem olime taas puhaste ratastega stardijoonel ja ees oli esimene päris etapp. Pikkus ca 40 km, millest ca 3/4 oli metsas ja ülejäänud teedel. Tõusumeetreid lubati ca 500 m.
Alustasime rahulikult ja etapi jooksul sõitsime tõusvas joones, möödudes mitmetest tiimidest. Metsas liikusime kohati täitsa hästi ja enne Taevatrepi tõusu saime järgi ka Kull-Kriisa tandemile. Mingil kombel jäime enne kruusale keeramist neist ikkagi maha ja see tähendas, et jäime ca 8 km pikkusele teelõigule minnes kahekesi. Kuna Eriku jalg oli veits pehme siis sain üksi vedada- õudne tahtmine oli ees liikuvale 5-6 liikmelisele pundile järgi saada, aga vahe püsis pidevalt ca 15-20 sekundiline. Tõmbasin end selle tee etapiga üsna tühjaks ja järveäärsele singlile jõudes tundus, et sõita ei jaksa enam üldse. Õnneks läks enesetunne kohe jälle paremaks ja sain järgi ka ees liikunud pundile. Nägin veel tõusul Kulli-Kriisat enda ees kangutamas aga Erikut oodates libisesin nad jälle eest. Aeg 1.59, koht 14. ja kaotust võitjale 16 minutit.

Laupäev tervitas meid Tuuri raskeima etapiga- 62 km ja tõusumeetreid lubati muljetavaldavad 925 m. Eelmisest aastast mäletan, et sõita tuli üles või alla:) Stardis kiiret ei olnud ja leidsime end taas samast seltskonnast kus varemgi. Olin hästi taastunud ja nautisin igat hetke rajal. Eriti muidugi tõusu ja laskumist Vällamäel. Ca 20 km paigus oli Juss Apivala kurva näoga raja ääres ja vahetas kummi. Kuna piim suure augu lappimisega hakkama ei saanud, siis tuli sisekumm sisse panna ja lasin oma ballooniga tal kummi täis. Seejärel sain päris mitu kilomeetrit kihutada enne kui peale Vällamäge Eriku kätte sain. Hea uudis oli see, et Erik oli vahepeal CC RotaMobilise Raul Talumaa kinni püüdnud ja koos lähenesime jõudsalt ka Aivar Lipule. Enne tõusmist Munamäe jalamile sõitsime Talukal ja Lipul eest ära ja sealt edasi kuni lõpuni kihtutasime kahekesi. Aega kulus 3.30 ja koht oli 11. Etapi võitjad Kukk ja Kana edestasid meid koguni 28 minutiga.

Kolmanda päeva hommikul andis väsimus pisut tunda ja stardist ära minnes lasin Erikul vedada- jalad olid rasked ja tuimad. Erinevalt teistest etappidest lasti rajale Gunderseni meetodil vastavalt varasemal kaotusele liidrile. Vahetult meie ees (1min) startis Porter Racing Tume ja minut peale mei Porter Racing Kuld. Seega oli häid võimalusi tõusta ja ka langeda. 70 km pikkuse ja 750 tõusumeetriga rajal võib kõike juhtuda.

Minu arvates oli selle etapi juures kõige keerulisem tempo hoidmine- kõmnete kilomeetrite jooksul ei näe mitte kedagi ja oled täiesti üksi. Mitte keegi ei aita tempot üleval hoida ja lihtsalt võib juhtuda, et vajud oma mugavustsooni ja avastad et tagant tullakse selga. Ühistardist sõites on alati keegi kellega koos sõita ja kelle tempos proovida püsida, kui endal raske.

Kui 20 km sõidetud ja olime otsaga Lätti jõudnud, siis nägime enda ees paa minutit varem startinud Kanna Peetri selga. Vahetult enne Läti Munamäge saime ta kätte, aga kuna Eriku esikumm oli tühjaks vajunud, siis tuli seda turgutada ja Kanna Pets oli juba tippu jõudmas kui meie alt tõusma hakkasime. Mina pole eriline mägironija ja jaksanud rattaseljas üles sõita. Erik seevastu sõitis üles välja! Üles jõudes nägime taga ka enda jälitajaid ja tundus, et tänu vahepealsele pausil oli vahe kahanenud. Kruusale jõudes panime jalad tööle ja vedasime üsna kiirelt petsile järgi, kes seejärel läbi läti Paganamaale koos meiega seikles. Paganamaale oli rajameister juurde leiutanud veel mõned erilised maasikad ja ilmselt nautisid kõik osalejad mõnusat laskumist järskude seintega sälkorgu. Vägev!

Paganamaalt tagasi Rõugesse sõit oli enamjaolt korralik kihutamine mööda kiireid kruusa- ja metsateid. Vajutasime üsna kõvasti, sest kartsin tagant tulevat punti. Viimastel kilomeetritel hakkas vedelipupuudus kummitama- olin Läti munamäelt laskudes kaotanud ühe täis joogipudeli ja pidin sealt alates läbi ajama vaid allesjäänud poolikuga. 0.7 liitrit+ 1 tops jooki on pisut liiga vähe üle kolme tunnise pingutuse kohta.

Kolmas päev oli selgelt meie parim päev. Erik liikus selgelt paremini kui kahel varasemal päeval ja tundus, et äkki olid meie konkurendid pisut rohkem väsinud. Vaatamata sellele, et sõitsime terve raja üksi, saime 9nda aja ja kaotust kogunes võitjatele ca 17 minutit.

Tahaks loota, et järgmisel aastal oleme jälle stardis!

Elionid ja muud jutud

Peale rattarallit olen teinud päris mitu starti ja enesetunne on iga võistlusega paremaks läinud. Juuni alguses sõitsin Rõuge Elioni. Vaatamata ühele rajalt eksimisele täitsin eesmärgi ja sain 100 hulka. Eriti hea oli viimasel tõusul Eesti ühest kiireimast ratturist, Ervin Korts-Laurist mööda sõita:)



Nädal hiljem käisin alternatiivsel Marimetsa Kapi nime kandval rattaüritusel Paliveres. Mõnus rada ja mõnus treening. 5 koht.

Nädal hiljem startisin ka Otepää Elionil. Eelmise aasta rada oli kõvasti kohitsetud ja järele oli jäänud rämedalt kiire ja grupisõiduoskusi nõudev rada. Stardist sain hästi liikuma ja Otepäält välja sõites hoidsin end teada tuntud Andre eraldistardikunn Kulli tuulde. Mingil hetkel vajus meie vahele Hawaii särgis tüüp kes mõnikümmend sekund hiljem vahe sisse jättis. Kahjuks ei suutnud sel hetkel otsustada, et tuleb Kulliga kaasa minna ja jäin ilmselt lootma, et keegi teine veab vahe kokku. Korra veel üritasime, aga eesolev liidrite grupp sõitis ikka liiga kiiresti. Tagant tulid suured grupid selga ja meie punt paisus mega suureks. Hoidsin end grupi etteotsa ja paaril korral isegi käisin vedamas. Mis seal salata suurimat tööd käis tegemas Ermo Rae, kes vedas seda gruppi ikka kilomeetrite viisi. Arula teeristis saime kätte esimesest pundist maha jäänud grupikesed, kus sees oli ka Maaris Meier. Esimene naine on minu jaoks olnud üsna hea indikaator- kui edastan esimest naist siis enamasti tuleb enda kohta OK tulemus:)

Metsa keerates olin piisavalt taibukas, et end pundi ette hoida ja Kääriku suusaradadele jõudes olin ca 5-10. positsioonil. Tõusudel venis grupp pikaks-pikaks. Pikal tõusul enne Kekkose radadele jõudmist nägin, et Aivar Lipp on vahe sisse sõitnud ja keegi ei taha järgi minna. Otsustasin proovida ja kutsusin ka Margus Halikut kaasa- koos lihtsam jälitada. Keegi kaasa ei tulnud ja sain üksi Lipu kätte paari kilomeetri pärast. Mõne aja pärast tulid tagant veel 4-5 tüüpi k.a. Mihhail Lukertsenko järgi. Selle pundiga sai lõpuni välja sõidetud ja aeg-ajalt mõned mahajääjad üles korjatud. Kilomeeter enne lõppu, lasketiiru juures sain koos mingi tüübiga pundil eest ära ja ca 500 m enne lõppu viimasel tõusul vajutasin pisut rohkem ja sain üksi finishisse sõita. 61. koht tundub hea, aga kui arvestada seda, et paljud ässad olid Saaremaa velotuuril siis tegelikult on see tulemus pigem keskpärane. Kripeldama jäi see, et alguses esimese pundiga kaasa ei saanud, aga head meelt tegi see, et enesetunne oli väga hea ja erinevalt eelmisest korrast suutsin aktiivne olla.

TRR 2010

Maanteel võistlemine ei kuulu minu lemmiktegevuste hulka, aga Tartu Maratoni üritused mulle meeldivad ja võimalusel olen ikka stardis. Tänu eelmise aasta suhteliselt heale sõidule, kui sõitsin end viimasest grupist 400 hulka, sain sel aastal alustada juba täitsa mõnusast pundist koos omasuguste karvajalgadega. Nu tegelikult oli stardis ringi vaadates ikka suurel osale jalad ilusaks raseeritud- järelikult oli pundis ka jalgrattureid:)

Stardist sain ilusti liikuma ja Riia mäel üritasin leida sobivas tempos rongi. Poolel mäel olin ilusti tuules ja liikusime tõusvas joones. Lõunakeskuse ringile jõudes oli vahe esimese pundiga juba sisse jäetud. Kiired noorsportlased ei lasknud end tugevast küljekast häirida ja vedasid agaralt eessõitjatele järgi. Kuna tuul oli põldudel kõva, siis mingit arvestatavat punti ei tekkinud ja sõideti pikas ketis. Selleks, et vähegi tuulevarju leida pidi sõitma täiesti asfaldi ja kruusa piiril, mis oli kohati üsna riskantne.

Enne Tatra orgu moodustus mingi suurem punt, kus oli pisut rohkem tuulevarju ja sai veits taastuda. Sealt edasi kulges sõit tavapäraselt pundis loksudes. Kuna tempo oli minu jaoks piisavalt kiire, siis ei tekkinud isegi mõtet minna ette vedama. Vaude tiimi tugevaim rattur Indrek Teppo käis paaril korral proovimas ja ütles, et eest ära ei jaksa üksi sõita:)

Kuna punt, kus sõitsin paisus väga suureks (ca 200 ratturit), siis ei olnud seal väga meeldiv ja rahulik sõita. Ei ole ise eriline grupisõidukunn ja ilmselgelt oli selles pundis palju selliseid, kes sõidavad grupis 1 kord aastas ja seda just TRR-il. Seega oli minu ainuke eesmärk püsti jääda.

Sihvale jõudes hakkasin end teadlikult ettepoole hoidma, et eesootavatel raskematel tõusudel, mitte maha jääda. Tõusudel oli jalg hea ja sain üsna heale positsioonile. Otepäält välja sõites selgus, et üks väiksem punt on siiski eest ära saanud. Sellist viga küll ei saa sisse lasta. Paneme järgi! See oli ka ainuke kord kui vedamas käisin paaril korral, et võimalikult kiirelt punt tagasi kokku vedada.

Enne Elvat plaanisin võtta viimased geelid ja snackid, et oleks mõnus lõpuni sõita. Selle söömise käigus vajusin läbi pundi ja avastasin, et olen jäänud viimaste hulka. Peale Elvat otsustasin, et oleks vaja taas pisut ettepoole hoida, et võimalikest kukkumistest pääseda. Omaarust sõitsin päris kiiresti, aga ettepoole ei pääsenud kuidagi. Ka oli punt kuidagi kummaliselt pikaks veninud. Hetk hiljem pead tõstes avastasin, et kõik sõidavad ilusas ketis. Mis nüüd siis toimub? Kiirus aina tõusis ja rauad olid täitsa paremal. Spidokat vaadates oli kiirus selline... 50-60 km/h. Ja seda sirgel! Sellisel kiirusel rattaga liikumist olin vaid telekast näinud, ise polnud veel proovida saanud. Mõnus oli. Mõtlesin pidevalt sellele, et tahaks näha, kes kurat on need, kes sedasi vedada jaksavad? Ja kui nad sedasi vedada jaksavad, siis miks nad siin India pundis sõidavad? Ja heameel oli, et mul on pisut suuremad hammakad kasutada, kui noortel Pärnu rattaklubi poistel, kelle kadens oli sellel kiirusel vähemalt sama suur nagu odaval pesumasinal suurimal tsentrifuugikiirusel. Päris julm oli neid sibamas vaadata ja uskumatult tublid, et maha ei jäänud!

Ettepoole saada oli sellel kiirusel täiesti võimatu- nii kui nina tuulest välja pistsin sain reaalselt aru, mis kiirusega sõidetakse. Ühel hetkel juhtus see, mis ikka vahest juhtub, kui tugevas ketis on nõrk lüli sees. Selles ketis oli mitu nõrka lüli ja ca 15km enne lõppu oli rong läinud. Tegin veel ühe meeleheitlikku katse, tulin tuulest välja ja üritasin grupi saba püüda, aga see oli täiesti lootusetu üritus. Ebareaalne!

Grupi sabast moodustus väikseid pundikesi, mis kokku saades kasvas ca 20-30 liikmeliseks. Sellises pundis veeresime kuni finishini. Erinevalt eelmisest aastast, kus lõpetasin ca 100-150 liikmelises pundis oli sel aastal mõnusalt turvaline tunne. Keegi ei trüginud ja keegi ei teinud rumalusi- veereti rahulikult lõpuni.

Selle 15 km jooksul kasvas vahe suure grupiga 4 minutini. Tulemuse poolest oleks olnud päris hea lõpetada selles 3.20 pundis, samas turvalisusele mõeldes oli hea väikse grupiga finishini veereda. Kuulsin, et 3.20 grupis korraldati enne lõppu kaks kukkumist... Ei saa ikka ilma!

Pildid on Markuse ja kmzphoto.eu tehtud

Mulgi Elion

Nädalavahetusel tegin rattahooaja avastardi mulgi Elionil. Meniski operatsioonist on nüüd täpselt kuus nädalat möödas ja tundus, et jalg lubab sõita küll. Olen peale operatsiooni vaikselt kerima hakanud ja enne Mulgit sai ca 450 km maanterattal läbitud. Enamus treeninguid on olnud lühikesed 20-60 minutit. Kaks trenni on olnud ka natuke üle kahe tunni. Kõik treeningud on senini olnud väga rahulikud, kui välja jätta mõned kiiremad lõigud, mis rattaga tööle sõites tahes-tahtmata sisse lipsavad.

Suhteliselt tagasihoidlik kilometraaz, erialaste harjutuste olematu osakaal ja veel mitte 100% liselt terve põlv lubasid eeldada, et võidu veel sõita ei jaksa. Toetudes varasematele kogemustele arvasin et 250 hulka võiks ikka mahtuda. vaikselt lootsin alustada eelmise aastaga samaväärselt- koht 200 hulgas.

Kogenematu ratturina võtsin ratta pööningult alla kaks päeva enne starti, pumpasin kummid täis, ketile õli ja reede õhtul 10 km pikkune proovisõit. Töötas.

Stardinumber oli mul varasemate teenete eest üllatavalt ees (nr.103) ja sain startida igast kõvade meestega ühest grupist (Anti Arak, Kaidar Hussar, Meelis Aasla jne). Vaatamata sellele suutsin end tagasi hoida ja ei läinud kiirete tüüpidega esimesel rämedal tõusul kiirematega kaasa. Alati kui mööda sõidetakse tundub, et kaotan jube palju kohti. Kõik sõitsid nii kiiresti ja mul oli juba raske. Lootusetu:)

Arvan, et esimese 5 kilomeetri jooksul sõideti must pidevalt mööda. Hiljem kui rada metsa keeras ja korralikult sadama hakkas kukkus tempo alla ja pundis sõitmine ei olnud enam keeruline. Kitsaste radade tõttu oli ka taganttulijatel ilmselt keerulisem mööduda. Kui 20 km sõidetud loeti kohaks ca 150. See kõlas väga positiivselt! Enamuse rajast, 10-50 km, sõitsin koos samade nägudega, olid üksikud kes möödusid, aga samas võtsime ka meie pidevalt skalpe nendelt kellel oli tehnilisi viperusi või nendelt kellel padrunid otsa olid saanud.

Holstre- Polli suusarajad kestsid lõputult. Ma pole kunagi seal suusatanud, aga sealsed tõusud tundusid lõputud. Ja keeruliseks muutis need pori, mis kutsus esile minu ratta tavalise probleemi- chainsuck. Suhteliselt tüütu on tõuse kerida kui eest keskmise hammaka kasutamine on võimatu ja pidevalt tuleb tagurpidi vändata, et ketti lahti harutada. Samas olid seal jube nauditavad laskumised ja enamasti sain seal pidevalt mööda sõita. Üsna paljud hakkavd laskumistel jalga väristama ja ei usalda ennast või rehve. Kuna mina olin rajal super hästi töötavate Rocket Ron-idega, siis oli pidamine suurepärane. Pisut tegi olukorra põnevamaks esipiduri kadumine 25 km kandis. Kuna pidurdan palju esimese piduriga, siis alguses oli äärmiselt keeruline ümber harjuda kasutama rohkem tagumist. Suusaradadel olnud TP-s loeti kohaks juba 136. Endalegi märkamatult olin sõitnud tõusvas joones.

ca 15 km enne lõppu sai ka tagumine pidur otsa ja krossiraja suurel laskumisel polnud enam millegagi pidurdada ning olin sunnitud kurvist otse sõitma. Õnneks oli krossirajal pikk "turvaala":)

Sellest laskumisest ja sellele järgnenud tõusul sai alguse raja võistluse kannatamise osa. Nimelt sõitis peale rajalt väljasõitu minema see punt, kus olin siiani tiksunud (Kand Peeter, Kriisa Kaido, Kaidar Hussar) ja tagant tulid veel mõned möödujad (Kikkas Simmo), kes mind järgi ei tahtnud oodata. Sirgetel kruusalõikudel veel üritasin, aga suhteliselt kähku sai selgeks, et pole enam millegagi tulistada, salv oli tühi.

Otsisin lihtsaid ja ökonoomseid lahendusi ning proovisin lõpuni saada. Tagant tuli pidevalt suuremaid ja lühemaid ronge, aga mina vaid unistasin sellest, et saaks nende rongidega kaasa sõita. Aga kes siis kaubavaguneid kiirrongi külge haagib.

Protokolli märgiti mind igati rahuldav 132. koht. Paljude harrastusratturite unelmate piir jäi ca 6 minuti kaugusele. Umbes sama kaugele jäi ka kõige ilusamaks seiklussportlaseks valitud Kiirrongi Alari. Tubli poiss!

Tulemused

P.S pildid laenatud Proshop.ee lehelt

Saku Xdream

Oleme võlgu Saku Xdreami muljed. Siit nad tulevad:

Rain: "Randy, räägi kuidas läks?"
Randy: "Perse läks"

Operatsioon tehtud

Eile hommikul jõudis kätte kokkulepitud operatsiooni päev. See artroskoopia tegemine on ikka mõnusalt lihtsaks tehtud. Kell 10 astusin Artrosport kliinikusse sisse, andsin teada et tulin opile ja mõne aja pärast kutsuti edasi. Vastasin mõnedele anestesioloogi küsimustele ja juba olingi laual pikali. Tekk pandi peale, kanüül veeni, voolik külge ja magama.

Hetke pärast kuulen raadiost Jaan Martinsoni ja Peep Pahvi tulist vaidlust sporditeemadel. Jube huvitav oli, aga ei suuda meenutada, millest vestlus käis. Siis palus keegi suu avada ja võttis midagi mu suust ära. Järgmisel hetkel paluti üles ärgata ja end operatsioonilaualt kõrvalvoodisse nihutada. Tahtsin just küsida, et miks ma enne operatsiooni pean ärkama ja teise voodisse kolima, aga siis aimasin, et äkki ongi valmis. Õde kinnitas mu kahtlusi ja sõidutas teise ruumi tukkuma. Suu rämedalt kuivas ja keel jäi suulakke kinni. Tund hiljem tuli õde enesetunde kohta uurima ja arvas, et kui ma rohkem magada ei taha, siis võin riidesse panna ja arsti juurde juhtnööre saama minna.

Kaidu Meiterni, kes mind tõenäoliselt lõikas, nägin sellel päeval siis esimest korda:) Näitas mulle jooniselt. mis katki oli ja mis ta opi käigus tegi ja siis rääkisime pisut lähimate päevade taastumisest, vajalikest harjutustest jmt. Kokku kulus sissejuhatuseks, artroskoopiaks ja välja magamiseks ca 2 tundi. Põhimõtteliselt saaks pikema lõunapausi asemel hoopis meniski opi teha:)

Kui keegi kommenteeris eelmise postituse juures, et peaksin kindlasti endale kargud muretsema sest omal jalal sealt ära ei jaluta, siis sellele anonüümsele teadmiseks, et trepist alla jalutamine ja autosse jalutamine küll mingit erilist raskust ei valmistanud. Kihutada küll ei saanud, aga vaikselt jalutamine ei põhjusta ei valu ega ka muud ebamugavustunnet. Seega lükkan selle väite omale kogemusele toetudes ümber:)

Koju jõudes jääkott peale ja juba õhtul hakkasin esimesi lihtsamaid harjutusi tegema. Kummalisel kombel ei ole harjutuste tegemine ja käimine üldse valu põhjustanud. Põlv on küll kange ja liikuvus on piiratud, aga vaikselt saab sirutada ja ca 90 kraadini painutada. Rohkem kõveraks hetkel ei taha minna.

Kuna teen istuvat tööd, siis sain juba täna tööle minna. Ka täna pole põlv kordagi valus olnud, on vaid pisut paistes. Teen pidevalt jääkompresse ja võimalusel venitan vaikselt sirgeks ja painutan kõveraks- pikalt ühel kohal olles halveneb liigese liikuvus märgatavalt.

Kui mingeid probleeme ei teki, siis nädala lõpus tahaksin ilma koormuseta ratast väntama hakata. Nädala pärast eemaldatakse niidid ja siis saab ka vaikselt ujumisega alustada.

Mis seal salata, väga ootan päeva kui saaks taas põlvele mõtlemata treenida, joosta, uisutada ja seljakotiga matkata.

Meniski lugu

Juba mõnda aega häda teinud vasak põlv pole lubanud tegeleda paljude lemmiktegevustega. Vaid ratast sõita ja klassikat suusatada sain ilma põlvele haiget tegemata. Olen külastanud korduvalt arsti(dr. Soomets, dr. Tauno Kalvet 2x) ja füsioterapeuti (dr. Voronetski), saanud ultraheli ravi, teinud harjutusi, mis füsio ette näitas, määrinud salvidega, puhanud, loobunud jooksmisest ja kõigist tegevustest, mis pülvele ei meeldinud, proovinud hea ja kurjaga, aga kaks aastat tagasi vaikselt alanud põlvehäda pole siiani mind rahule jätnud.

Esmaspäeval pöördusin taaskord järgmise arsti juurde, et leida lahendus valutavale põlvele. Sel korral Artrossport kliinikus töötava Kaidu Meiterni poole. Kaidu vaatas ja katsus ja painutas ja ütles: "Menisk on katki 80% tõenäosusega. Kas paneme operatsiooniks aja kirja? Kas 30 märts sobib?" Et oma teooriat kontrollida pakkus välja, et lähen teen igaks juhuks ka MRT uuringu.

Täna saabus MRT uuringu vastus:

Leid:

MCL ligamendi taga on vedelikukogum (tõenäoliselt meniskaalne tsüst). Mediaalmeniski korpuse ja tagaserva horisontaalne rebend, lateraalmeniski ulatuslik horisontaalne rebend.

Ristati- ja kollateraalsidemed on visuaalse patoloogiata. Luulised struktuurid intaktsed, kõhrelised pinnad tasased. Hoffa keha on normkuju ja signaaliga.

Arvamus:

Mõlema meniski rebend, mediaalmeniski parameniskiaalne tsüst.

Aru ma ei saa kuidas dr. Kalvet (Eesti juhtiv ortopeed ja igast seltside liige) ei osanud või ei viitsinud diagnoosi panna ja selle asemel et MRT-se saata käskis mingi salviga määrida ja saatis ultraheli ravi saama. Kui midagi ei muutunud, siis mõned kuud hiljem arvas sama mees, et kõik on korras ja tuleb rahu anda ja käskis valuvaigistava kreemiga määrida ning saatsi füsiterapeudi juurde.

Tagantjärele tark olles oleks võinud muidugi varem haigekassasüsteemist väljastpoolt abi otsida ja mõne teise spetsialisti poole pöörduda.

Nüüd siis on asjalood nii, et 30. märts on meniski operatsioon ja aktiivselt sporti teha mõnda aega ei saa.

Kellegil trenazööri või pukki ei vedele kodus? Tõenäoliselt on väntamine esimene asi mida teha saab ja oleks hea kodus liigutama hakata. Isegi mõned nädalad tagasi samal opil käinud Minn väntas kodus tüdind näoga pukil. Ilmselt tegi ta seda esimest korda elus:)

Ja lõpetuseks tuntud Saue vanasõna: "Kellel põlv valutab, see on ise loll, et liiga palju sporti tegi ja vale arsti juures käis"

Kuldne duubel

Möödunud nädalavahetusel oli taaskord võimalus jõudu katsuda teiste omasugustega kaugele lendamises. Veteranide suusahüpped on üks kiiremini arenevaid alasid Eestis. Osalejate arv on aastaga kahekordistunud! Kui eelmisel aastal oli stardis umbes kolm osalejat, siis sel aastal osales väiksel mäel lausa seitse andekat sportlast. ja suurel mäel veel 5 kogenumat. Võistluse tegi rahvusvaheliseks üks vanem lätlane.

Selle aasta tippvormi sihtisin loomulikult Eesti Meistrivõistlusteks ja võtmetreeninguks sai neljapäeval toimunud hüppetreening, kus jõudsin teha kuus hüpet. Need kuus hüpet olid tegelikult ka selle aasta ainukesed hüpped. Aga vähemalt oli vaim puhanud ja olin kindel, et ületreeningut karta pole.

Proovivoorus oli minu eesmärgiks vastased pika hüppega ära hirmutada. See ka peaaegu õnnestus. 22 meetrit oli ühe veterani kohta nii kõva purakas, et kommentaator oli tõeliselt üllatunud ja arvas, et nii pikka hüpet pole ta mind veel tegemas näinud. Konkurendid piirdusid 1,5-2 m lühemate hüpetega.

Esimeses voorus olin enesekindel ja üritasin korralikult otsa tabada. Vist sain suhteliselt hästi pihta ja tundsin end korraks päris kõrgele lendavat. Üritasin punktide hankimiseks ka maandumist teha ja tundub et vist õnnestus- stiilikohtunikud olid üllatavalt lahked ja kolmel korral pakuti lausa 16.0-i. Vaid üks stiilikohtunik, Toomas Nurmsalu, oli pime või kinnimakstud ja kostitas mind hindega 14,5.

Konkurendid olid kosunud ja Mati Laiv lajatas 21 meetrit. Nujah, sellelt mehelt võis seda muidugi oodata, oli ta ju kuni sõjaväkke kutsumisena selle spordiala harrastamise eest isegi palka saanud ja omal ajal mingitel üleliidulistel võistlustel käinud ja isegi kuulsat Ago Markvarti loputanud.

Teises voorus tahtsin muidugi veel vingemalt panna ja läksin aktiivsemalt lendu, kuid mingil põhjusel tõmbasin korraks jalad kõveraks ja see tõi mind taas 22 meetri peal alla. Sel korral tegin telemarki vist veel kindlamalt ja kohtunikud näitasid taas 16.0 ja kahel korral 16,5 hindeid. Nurmsalu muidugi hoidis oma joont ja jäi kindlaks 14,5 hindele. Ilmselgelt oli tegu endise kibestunud suusahüppajaga, kellele omalajal kunagi kõrgemaid hindeid ei pandud:)

Konkurendid millegagi üllatada ei suutnud ja olin selle võistluse võitnud üsna ülekaalukalt.

Kahevõistlus

Pühapäeval toimunud kahevõistlusele startisin ilmse favoriidikoormaga. Pinge oli meeletu. Vaevu suutsin oma emotsioone kontrollida ja kombe õigetpidi selga saada.

Selle võistluse teeb keeruliseks asjaolu, et on vaid üks võistlushüpe ja kui see ebaõnnestub siis tuleb minna kellegile võileibu tegema.

Proovihüppele läksin suhteliselt enesekindlalt ja tegelikult tahtsin end ja teisi pika hüppega üllatada. Tahtmine oli sel korral kõvasti suurem kui oskused ja ära tõukasin mõned meetrid varem kui oleks pidanud. Tulemuseks täielikult ebaõnnestunud hüpe, millel pikkust ca 18 meetrit.

See lisas asjadele pisut põnevust ja juba hakkas peas kruvima mõte, et mis siis saab kui teise samasuguse veel teen. Mõistan tegelikult päris hästi neid päris hüppajaid, kes aeg-ajalt suurvõistluse viimasel ja ülitähtsal hüppel täielikult lagunevad ja medali kaotavad. Peavad oma emotsioone ülihästi kontrollida suutma, et tähtsal hetkel kõik klapiks.

Pingeliseks tegi olukorra ka see, et Mati Laiv, Harri Peiker, Ats Kallais ja kiire suusatajana tuntud Silver Eensaar tegid enne mind üsna head hüpped. Tahtsin vähemalt Atsil ja Silveril võimalikult palju eest ära hüpata, et suusasõit lihtsam oleks.

Ainukesel võistlushüppel tabasin otsa paremini ja kesise hüppe kohta sain suhteliselt normaalse tulemuse. 20,5 meetrit oli vaid 0,5 meetrit parem tulemus kui Laivil, aga boonusena sain kohtunikelt kõrged hinded- 4x16,0 ja 1x17,0. Kuna Nurmsalu kohal polnud siis ei olnud kedagi ka hindeid alla võtmas. See andis kokku 13 sekundilise edumaa lähima konkurendi, Mati Laiv´i ees.

Andres Jõesaar kaotas 30 sek, Harri Peiker 31 sek, Ats Kallais 46 sek ja Silver koguni 52 sekundit. Kõvade suusatajate suur kaotus tõstis minu võiduvõimalused üha kõrgemale. Eeldasin, et Mati Laiv, Andres Jõesaar ja Harri Peiker on eeldatavalt märksa nõrgemad suusatajad.

Suusarajale lasti väikese mäe veteranid koos suure mäe veteranide ja meesteklassi võistlejatega. See tähendas, et eeldatavalt sain kasutada teiste abi tempo hoidmisel. Kuna eeldasime, et meesteklassis võistlevad noored on meist suusarajal peaaegu üle, siis lasime Martti Nõmme aupaklikult vedama. Juba paarisaja meetri järel arvas Allan Vaht, et tema tahaks kiiremini sõita ja küttis hüpetega minema. Olin esialgu pisut tagasihoidlikum ja tema tempoga kaasa ei läinud. Enne esimest tõusu möödusin Marttist ja jätkasin omas tempos. Allan näitas tõusul väga võimast minekut ja kadus iga sammuga eest ära.

Veel enne esimese ringi lõppu tuiskas minust hooga mööda Han-Hendrik Piho, kes oli ca 800 meetriga mult 18 sekundit tagasi võtnud. Temaga kaasa minna poleks kuidagi suutnud. Teise ringi tõusul hakkas kiirelt alustanud kogenud veteran, kes medaleid võitnud veteranide Olümpialt ja MM-ilt, selg ees vastu tulema. Ilmselgelt oli ta liiga kiirelt alustanud ja esimesel tõusul jalad piima täis saanud. Tõusu lõpus olin Alanil juba järgi ja veel enne ringi lõppu sõitsin ka mööda. Võrreldes eelmise aastaga, kus ma teda suusarajal mitme minutiga võitsin, oli ta kõva arengu teinud ja suusatas märksa paremini.

Väikse mäe veterane polnud veel näha ja sain ilma liigselt stressamata jätkata. Kolmandal, neljandal ja viiendal ringil oli meesteklassis võistlev Raiko Heide mind jälitanud ja aitas mul tempot kõrgel hoida. Üksi sõites oleks ilmselt vähem pingutanud.

Kuna olin rahulikult alustanud ja energiat mõistlikult jaganud, siis suutsin veel viimaselgi tõusul üsna rahuldavalt liikuda. Alles viimasel paarisajal meetril sai Raiko minust mööda.

Finishis oli edu väikse mäe veteranide ees veel üsna kindel. 5 km läbimiseks kulus 16.30, mis oli omas masinaklassis paremuselt teine aeg. Silver oli 18 sekundit kiirem. Aga kuna hüpete järel oli ta kaotus üle 50 sekundi, siis ei saanud ta sel korral veel ohtlikuks.

Seega on minu kontos nüüd kaks EMV kulda rohkem. Kuulsin mõnda aega tagasi, et Maretil on eestikatel 100 medalit. Kui ma samamoodi jätkan, siis mingi 48 aasta pärast on mul neil sama palju. Aga karta on, et Maret ei ole veel oma lõplikku sõna öelnud ja selle 48 aasta jooksul jõuab tema veel 200 medalit võtta:) Nii et mul vist ei ole võimalust talle järgi jõuda...

Tulemused SH K-25

Tulemused KV hüpped K-25

Tulemused KV suusatamine

Vasaloppet 2010

Juba mõned aastad olen mõelnud Vasaloppetist, aga siiani pole mingil põhjusel saanud või julenud osaleda. Sel sügisel hakkas see mõte jälle närima ja otsustasin osaleda. Registreerima asudes selgus muidugi, et kõik 16 000 stardikohta on välja müüdud. Õnneks pakkus keegi rootslane oma stardikohta uskumatult mõistliku hinnaga müüa ja siis ei jäänud enam ühtegi vabandust mitte osaleda.

Detsembris-Jaanuaris sain üsna hästi harjutada ja ilmselt pole ma selleks ajaks kunagi nii palju veel suusatanud olnud. Jaanuari teisel nädalal sain külma ja taas lõi välja köha, mis mind eelmisel aastal veebruarist maini piinanud oli. Arsti juures käimised ja apteegis müüdavad rohud mingit tulemust ei andnud. Vereproov oli korras, kopsupilt oli korras ja ei olnud ühtegi otsest näitajat, mis oleks pidanud pikaajalist köha tekitama. Aga köha oli ja ei kadunud kusagile. Kolmas arst keda külastasin leidis vereproovist mingid viited kunagi läbipõetud kopsuklamüüdiale ja kirjutas antibiootikumid. Kaks nädalat enne Tartu maratoni hakkas kuur pihta ja tervis hakkas vaikselt paranema. Kuigi polnud 5 nädalat suusatada saanud, siis otsustasin maratonil startida ja läbi tiksuda. Algus oli muidugi uskumatult raske. Paremalt ja vasakult sõideti mööda ja tundus, et varsti olen viimane. 20 km enne lõppu läks enesetunne suts paremaks ja lõpp oli juba üsna mõnus.

Peale maratoni sain veel kolm treeningut teha ja siis juba oligi aeg uueks stardiks. Kuna treeningutes oli pikk auk, siis Vasal mingeid suuri eesmärke seadma ei hakanud. Sälenist Morasse jõudmine ja suusatamise nautimine oligi ainuke eesmärk.

Kohale läksin reedel üksi, kuna polnud võimalik kellegagi ühineda. Ööbimise sebisin tänu headele inimestele 2 meetri kaugusele finishikoridorist. Pildi vasakus servas asuva punase maja teise korruse akendest sain siis lõpetajaid vaadata. Enam lähemale ei oleks kuidagi saanud:)

Laupäeval oli vaja ennast ümber regada ja õige stardikoht sebida. TM-i kesine tulemus lubas mul siiski startida neljandast stardigrupist. Registreerimine tehtud jäin Silverit ootama. Nimelt olid tema käs minu suusad ja suusapukk. Kuna tema laev võitles jääga ja hilines, siis registreerisin ja siidisin ka tema ära. Äss sai endale koha esimeses stardigrupis!

Aega tegin parajaks määrdesoovitusi kogudes, magades, süüa tehes ja aknast lastesõite ja sprinte vaadates. Kuna pole kunagi varem ise võistlusteks määrinud, siis oli väike närv sees. Algaja määrija jaoks oli ka ilmaprognoos keeruline: stardis -10, poolel maal -2 või isegi 0 ja finishis -3.

Silver saabus õhtul suuskadega ja seejärel asusin kohe mäkerdama. Tagantjärele tark olles oleks võinud libisemise lasta Tallinnas ära panna, oleks seeläbi kõvasti aega kokku hoidnud. Libisemiseks läks Star parakas -10...-20, sellele Star kõrgfloor -4...-10 ja otsa veel ka sama tootja pulber. Pulbri panemist olin vaid eemalt näinud, aga õnnestus vist üsna hästi.

Pidamiseks läks Toko Base kuumalt, sellele panin 2 kihti Rex sinist -2...-8, sellele lisasin kaks kihti Rex helesinist -1...-4, mille katsin õhukese kihina Toko Carbon sinisega -4...-10. See ei pidavat jäätuma ja oli mul mõeldud hommikuse külmaga.

Silver määris libisemise täpselt samade vahenditega, aga pidamisel kasutas Swixi sinist.

Määrimine ja sättimine võttis aega ja magama saime alles kesköö paiku. Kella panin äratama 03.30-ks. Kiire hommikusöök ja bussile. Esimesed bussid pidid väljuma 04.30, aga omasin inside infot, et kuna on erakordselt palju osalejaid siis oleks parem varem kohal olla. Bussile oli meil täpselt 2 minuti teekond ja kohal olime ca 04.15. Sellel ajal juba esimesed bussid olid liikvel ja me saime ka kähku minema. Üritasin bussis magada, aga see ei õnnestunud eriti. Kui algul tundus, et jõuame mõtetult vara starti, siis selgus et ummikute tõttu jõudsime kohale alles 06.30.

Tagantjärele tark olles peab tõdema, et oli puhas õnn, et me nii vara bussile läksime. Selgus et paljud, kes istusid bussile 04.30-04.45 jäid starti hiljaks. Hinnanguliselt hilines ummikute tõttu starti ligi 1000 osalejat!

Juba sel ajal on stardikoridorides palju rahvas, aga eriti üllatavad olid mitmesaja meetrised järjekorrad stardikoride väravate taga. Eriti hull oli asi 6,7,8 ja 9nda värava taga. Umbes 1h enne starti läksin koridori ja panin suusad vasakule, äärest umbes 10ndale rajale. Kokku olevat stardikoridorides olnud ca 60 jälge kõrvuti!

Starti oodates pidi kõvasti liikuma kuna külma oli -15 kraadi. saapad panin jalga alles 15 minti enne starti. Seejärel viisin ära seljakoti soojade riietega. Kuni viimase hetkeni hoidsin seljas soojendusi, mis võtsin ära alles 4 minutit enne starti. Need pakkisin kilekotti ja viskasin rajaserva, kust need hiljem suurte buldooseritega kokku korjati.

Ühel hetkel hakkas mass liikuma- mingit stardipauku ma küll ei kuulnud. Esimene kilomeeter kulges rahulikult lükates, seejärel algas kurikuulus esimene tõus. Kohe alguses oli selge, et kiirelt siit üles ei saa. Kõik trampisid üksteise suuskadel ja keppidel, üsna mitmel korral tuli ka seisma jääda, aga enamasti sai tibusammudega edasi liikuda. Kuna pidamine oli hea, siis hoidsin keppe enda ees, et keegi neid katki ei astuks. Siin ja seal oli kepipuru näha.

Tõusu lõppu tähistas ka silt, et oled jõudnud Vasaloppeti kõrgeimasse punkti- hea teada et siit on veel 86 km allamäge ja oledki finishis:) Kui see kolm kilomeetrit tõusu läbi sai, siis läks lihtsamaks ja sai sõitma hakata. Mul kiiret kusagile polnud ja sõitsin rahulikult oma jäljes.

Smagan 9km sõidetud, aega kulus 52 min, koht 2856

Söögipunktis võtsin kaks topsi juua ja jätkasin. Algasid rabapealsed lausikud. Kähku sai selgeks, et palju ei jõua paaristõukeid lükata. Tasastel lõikudel olin sama kiire kui teised aga tõusudel oli lihtne ja enamasti parandasin kohti.

Mangsbodarna 24 km sõidetud, aega kulunud 1.38, koht 2664

Juba enne punkti tunnen, et janu on ja see pole hea märk. Enne punkti võtan geeli ja punktis kolm topsi jooki. Enesetunne on endiselt hea ja sõita on mõnus. Tunnen, et varu on piisavalt. Sellele punktile järgnesid pikad laskumised, kus saan aru, et mu suusk vist libiseb hästi. Pean laskumistel pidevalt rada vahetama ja ohutuid möödumisi otsima. Laskumisele järgnenud tõusudel Risbergi peab suusk väga hästi. Naudin vahelduvat sõiduviisi ja tõusude võtmist. Mõnus on!

Risberg, 35km sõidetud, aega kulunud 2.16, koht 2546

Risbergist Evertsbergi on üsna vaheldustikas maastik, palju laskumisi ja mõnusaid tõuse. Tüütut paaristööd on vähe ja mulle see sobib. Tunnen pidevalt et möödun kaassõitjatest ilma suurt pingutamata. Mingil hetkel hakkab kõht vaevama, kohati on tugevad valud. Antibiootikumid on seedimise sassi löönud ja see annab endiselt tunda. Metsapeatus on paratamatus.

Evertsberg, 47 sõidetud, aega kulunud 3.11, koht 2820

Enesetunne on palju parem, kõht ei vaeva ja saan julgelt süüa ja juua. Loomulikult on kahju kaotatud kohtadest ja arvan et neid tüüpe, kellega koos sõitsin enam ei näe. Evertsbergist algas mõnus laskumine, mis kestab mitu kilomeetrit ja toob sõitjad mõnisada meetrit allapoole. Nendel pikkadel laskumistel tunnen taaskord kui kiirelt suusk alla kukub. Kui tavaliselt üritan laskumistel kellegile tuulde minna, siis nüüd loobun sellest- niikuinii pean kohe rada vahetama. Sõidan puntidest läbi ja järgmistele järgi. Seal kus paljud ammu lükkavad libisen endiselt hea hooga. Mingitel hetkedel saavad vabad jäljed otsa ja pidurdamise asemel lendan läbi pundi kahe jälje vahel. Mõndasid see häirib, kui neist nii kiiresti mööda libisen. Mind mitte...:)
Laskumisele järgnenud tõusud ja väiksemad laskumised on taaskord nauditavad. Suusk peab ja libiseb supper hästi.

Oxberg, 62 km sõidetud, aega kulunud 04.03, koht 2604

Olen just Oxbergi toidupunktis, kui kuulen kuidas finisheerivad esimesed ja Jörgen Brink võidu võtab. Kiire arvutus näitab, et olen 6 h graafikus ja see tähendaks medalit (medali saavad kõik, kes kaotavad võitjale vähem kui 50%)
28 km on jäänud ja seda tundub üsna vähe. Hökbergist lahutab mind paar tõusu ja paar laskumist. See vahemaa läheb kuidagi kiiresti.

Hökberg, 71 km sõidetud, aega kulunud 4.43, koht 2499

19 km lõpuni vaid, see on ju napilt kaks Harku ringi, lumme lasta. Näen eesti lippu ühel numbril- väsind eestlane. Meenub et lõpp on lauge ja vist nüüd algab siis see paaristöö. Tunnen, et raske on lükata ja ootan igat tõusukest, kus saaks pisut vahelduvat sõita. Üritan kellegagi koos sõita, aga nõrgad paaristõuked jätavad mind maha. Olen järgi jõudnud mõnedele tuttavatele selgadele- üks roosa mütsiga pikk tüüp on tuttav juba esimeselt tõusult ja pidevalt figureeris ees ja taga. Sama on ka lugu ühe pika tüübiga, kellel on pikad juuksed ja hall kombe. Järgmine päev satun juhuslikult kokku rongipeatuses jutustavate eestlastega. Muljetame, selgub et ma olen seda tüüpi edestanud vaid minutitega. Mh, tagantvaates meenutab küll seda hõbedases kombes lokkidega tüüpi. Selgub et tema selga olin ka mitukümmend kilomeetrit jälginud:)

Eldris, 81 km sõidetud, aega kulunud 5.27, koht 2504

Enne Eldrisi jõuab mulle tagant järgi veel üks tuttav tüüp sinises kombes, keda olen palju kordi rajal näinud. Tempo on tal hea ja sõidab tõusvas joones. Otsustan tal taga püsida. Eldrisi toidupunktis kuuleme raadiost, et kõik need, kes hetkel Eldrisis on enam medalit ei saa, sest aeg hakkab otsa saama. Ah, tühja sest medalist. Tüüp sinises kombes kruvib tempot, püsin taga. Pikkadel lausikutel vahe käriseb aga tõusukestel saan järgi. Alates eldrisist näen kord enda ees kord taga, ka ühte väga kummalise sõidustiiliga meest- pidamist tal pole, sõidab ainult käte najal ka kõik tõusud. Paaristõuge on tal võimas, aga tõusudel saame järgi. Ka pole ta õnneks suurem asi suusavalitseja. Puterdab ja raiskab energiat. Näeb välja nagu italiaano. Sõidame mööda, pidevalt mööda. Kuigi vahed on nüüd pikemad ja ruumi on palju võtame järjest skalpe. Enesetunne läheb järjest paremaks ja ka paaristõuked pole enam nii vastumeelsed kui mõnikümmend kilomeetrit varem. Olen terve tee korralikult söönud ja joonud, ning tunnen end väga hästi. Kilomeetrid vähenevad, eemalt paistab kuulus Mora kirikutorn. Olen telekast näinud.

Finishisirgele pöörates öeldakse raadiost, et medalini on aega kolm minutit. Möh, aega ju küll. Tundub et Eldrisi kommentaator on mind ja sinise kombega vana selgelt alahinnanud. 6.02 libisen üle finishijoone. Saan medali. Koht 2438. Hea on olla! Tahan siia tagasi tulla!


Nii mõnigi tuttav on väga hea sõidu teinud:

295. Indrek Tärno
296. Andrus Kasekamp
534. Olaf Mihelson
1432. Erik Aibast
1869. Anti Arak
1964. Silver Eensaar
2327. Andres Pae
5106. Allar Levandi

Minu teine ARWC!

Epiloog

Algatuseks peaks tänama neid, tänu kellele sai see võistlusreis võimalikuks.

Tänud!
Toetajad:
Mountain Loghome - Andres Minn, kes finantseeris
ISC - Arvo Kivikas, kes riietas
Kadarbiku talu - Veiko Pak, kes jootis (Element)

Abistajad:
A&Tova - Anti Arrak (seljakotid,sokid)
Freesport - Aivo Nadel (matkatoidud, energiageelid, batoonid)
Spordipartner - Agnes Kukk (geelid, batoonid)
Autoelamu.ee - Urmo Alling (Hullult äge matkaauto)

Aitajad:
Rain Lond (laenas oma varustust)
Leivo Sepp (laenas oma varustust)
Ok Merkuri (laenas oma sigaägeda telgi)

Memuaarid siis tulevikus!
Randy

Kuidas nad mind ära kaotasid

Pildi allkiri: Urmo ennast otsimas

Kuidas nad mu seiklusspordi MM il Portugalis 2009 kaheks tunniks ära kaotasid.

Kõndisime mööda asfaltteed mäkke kajaki alguse poole. Hakkas sadama, küsisin Randylt palju veel minna ja otsustasin peatuda, et koorik peale tõmmata. Kott seljast, kiiver peast, number üle, koorik kotist selga, kott kinni ja selga. Tulesid ma enam ees ei näinud, panin otse edasi teistele järele. Jõudsin üles, ees oli T kujuline rist, haru vasakule mäkke ja haru paremale mäkke. Parem suund tundus õigem. Hakkasin jooksma. Jooksin päris pikalt, et veenduda selles, et nad nii kiirelt mul eest küll ära ei liigu. Pöörasin ringi ja jooksin alla tagasi. Vastu tulid neli tuld. Küsisin kas kayakkima ja liitusin nendega. Varsti keerasime vasakule teelt maha ja hakkasime mööda nölva liikuma. Ja siis näen teiselpool orgu nõlval kolme tuld, üks vilgub, röögin Randy, vastus tuleb- Urmo. Justkui mõistes minu soovi sinna pääseda teeb Tšehhi tiim midagi ootamatut- nad hakkavad otse orgu laskuma. Röögin Randyle- need lollid tahavad otse tulla. Randy käsib kaasa minna. Üritan neile vene ja inglise keeles selgeks teha- halb mõte, kuid milleks kuulata meest kes öösel üksi metsas ringi jookseb. 50-60 meetrit laskutud, taimestik meeter üle pea, nad ei jõua enam läbi murda. Jõuame tagasi rajale ja hakkame tagasi minema. Panen jooksu, tee on tuttav, mul ei ole neid enam vaja. Jõudes ülevalt tagasi T kujulise risti juurde näen, et sealt läheb väike rada paremale teelt alla, see suund on õige. Jooksen väga kiirelt, kuhugile väiksemale rajale ei pööra. Siis näen paremal all kolme tuld, valgust liiga palju, need pole nemad. Laskun tulede juurde, loodan, et nad viivad mu kohale. Kuid nad ka otsivad, õnneks ei hakka nad kusagilt otseks tõmbama ja varsti oleme tagasi samal rajal. Nad jäävad oma kaarti uurima, ma ei pea vastu ja panen jooksu. Varsti keerab tee vasakule ja tõuseb pikalt mäkke, suund täitsa vale. Jooksen tagasi veel kiiremini. Õnneks on prantslased aeglased ja segaduses, liigun vaikselt nende tuules.
Ja siis läheb seljataga valgeks, saabub prantslaste Ertips (väledate jalgade klubi), ma- rõõmustan, nüüd saab jälle joosta. Haagin ennast nende esijooksja tuulde, gööli ette, me jookseme. Jookseme, keerame ära, siis nad karjuvad midagi, keerame ringi jooksme tagasi, navigaator on kusagil tagapool, kolmas mees jookseb meist eraldi, karjutakse omas keeles, mina ei mõista mis toimub. Varsti koguneme navigaatori juurde ja siis ma mõistan. Hakkan mõttes itsitama, mul on väga lõbus. Tiim teeb tööd, et navigaator saaks kaardi ja realsuse vastavusse viia. See on MM ja nii töötab Prantsuse tiptiim. Mul hakkab Randyst kahju, ma pole teda kunagi sel moel toetada suutnud, ma lihtaslt vaatan Randyle otsa ja ootan vastust. Kuid me liigume ja millalgi sattub mu valgusvihku tuttav koorik- see on Randy.
Jätkame võistlust, kajak, ratas, uuesti trekkima ca. 10 tundi hiljem oleme jälle koos. Nüüd on Etripi esijooksja kummis, ainuke mis ta teha saab on vaadata, et jalg ei libastu, kannatada ja loota, et ta suudab tagasi tulla. Lõpuni jääb veel 22 tundi.

Taasavastatud kirjanik Urmo

NB!
Tegelikult oli see teami poolt orgunnitud lisaülesanne Urmole, et tal igav ei oleks. Ja Urmo tuli sellest lahedalt välja – muutis selle kogu teami lisaülesandeks. Ei olnud igav.

Hurraa, MMi pildid üleval!

Hola Sbrd,
MMi ajal tehtud pilte näeb nüüd:

http://picasaweb.google.com/andresminn/

Tulemas on veel natuke ka loodusfotosid, sest loodus on
seal siiiigailus!
Venna

Eesti sõbrad Nike tiim:)

Isa, Chris ja Lisa (Mona:) Eesti lipu all:)

Kui Chris meie kõrvale jõudis, varises ta maha, võttis lonksu meie poolt pakutud õlut ja kukutas pea liivale, pühkis ninast tulnud verd ja jäi magama. Hetk hiljem tuli ka Lisa sinna liivale magama. Panin talle Eesti lipu peale, et tal jahe ei oleks.

Chris on fantastiline inimene, mis hiljem meie bussis neid hotelli viies Temaga rääkides kinnitust sai. Isa ütles, et seda juhtub harva, et legend ongi nii lahe inimene, nagu oled teda kaugelt vaadates arvanud!

Cut- offid versus fck offid

Hola,
Eelmise jõhkrutsemise selgituseks lisaksin järgmist:
1. Briifingul öeldi selge sõnaga (peakorrldaja Alexandre)- igal juhul vältige cut-offe!
2. Kui vene girlid jäid hiljaks kella 21.00 check out kontrollaega pärast AA3-e 2- minutit, nutsid ja hüsteeritsesid nad, et jäid hiljaks ja nö joone alla.
Enne kella üheksast kontrollaega käis peakorraldaja spetsiaalselt utsitamas, et võistkonnad ei jääks cut-offi ning saaksid jätkata normaalses konkurentsis.
Meiegi tiim tegi kõik ja jõudis suhteliselt napilt 9- minutit enne kontrollaega end välja kirjutada, kiirustades söömist ja tehes kaarditöö asfaldil pärast väljakirjutamist. Olime ülimalt õnnelikud, et jäime konkurentsi.

Leaderbordis on need võistkonnad, kes seal cut-offi jäid tähistatud selge sirge joonega mõlemal S4S1 treking ja S4S2 MTB etapil.

Lihtsalt näiteks, et 59 km trekki mööda asfalti (tuim sirge minek, et jõuda aega) ja 160 km MTB läbimiseks kulus meil ligikaudu 24 h ja me võtsime ainult 3 punkti, sest muidu ei oleks aega jõudnud.
Need, kes jäid seal cut-offi, sõitsid tee otseks, nii selle pika nüristava asfalttreki kui ka ratta ja võistsid tohutult aega, mille realiseerisid järgmisel etapil punktideks, kuna neil ei olnud enam ajaprobleemi. Nii et vene girlidel vedas jõhkralt sellesse cut-offi jäämise pärast:) Ja kui te nende girlide üldaega vaatate, mis on 115 h 43 min, siis näete, et tänu 3 etapi cut-offile, jäi neil isegi aega kõvasti üle. Aga tshikid ise oli väga tubid ja valu cut- offi jäämise pärast reaalne!

Leaderboardil on aga märkimata need äbarikud, kes jäid järgmisesse cut-offi ehk need kes S5S1 said 0 ja S5S2 said sektsiooni lõpupunktis end registreerides ühe punkti. Sinna kuulub kõige ilgem äbarik Lundhags ja veel 5 tiimi enne meid.

Meie saime sellel lõigul 4 punkti, tassisime 1,5 km kajakke ning trekil oli ronimisülesanne, kus oli järjekord ja kulus palju aega, lisaks kalipso selgapanek ja äravõtmine. Need äbarikud said minimaalse jõulukulu ja ajasäästuga 1 punkti, sõites kajakietapi rattaga mäest alla ja jätkates rattaga, kusjuures see üks punkt oli teise sektsiooni lõpupunkt. Sellega lükkega tekkiski äbarikul ruotsi kunni käsilasel võimalus võtta tagasi 4 punkti võrreldes Nike ja 2 punkti võitjate HHga. Õnneks jäi Nike ikkagi kättesaamatuks tänu ühele enamale boonuspunktile.

Ka S5S2 kanuuetapi järel kinnitas mulle võistluse kaubamärgi omanik Geoff, et need, kes cut-offi jäid, siis need on joone all. Kusjuures järgmine päev finishis ütles ta mulle näkku risti vastupidist, et cut- off on osa taktikast. Fck off!

Reeglistik ja võrdne info jagamine oli see võistlus väga suur probleem! Jälle kord tulevad meelde Läti võistlused või isa esimene pikem võistlus Horvaatias, kus osad tiimid võistlesid oma pisikese Camelbagiga ja teised suure raske kotiga. Ka siin olid osade tiimide kotid nii pisikesed, et kogu rasket ronimisvarustust 10- tunnisel trekil pidid nad kandma ilmselt oma p...augus.

Hea küll, see eelnev jutt ei olnud soigumiseks. See oli toodud lihtsalt selgituseks, miks me tõmbasime etappe sirgeks, kaotasime jõhkralt punkte (Randy arvutuste kohaselt kusagil 7 suhteliselt kerget punkti) ja tegime nagu ka enamus tipp-tiime KÕIK selleks, et vältida cut-offe!
Võistlusformaat rogaini kujul oli väga äge ja loodus müstiliselt ilus. Varsti panen Picasawebi ka pilte välja. Ka cut-offi idee, aidata nõrgemaid tiime püsida ajas ning lasta neil võiselda koos teiste tiimidega, on väga hea, aga kõik peavad asjadest üheselt aru saama.

Ajab ikka sita keema küll!

Mida rohkem me siin mõtleme selle üle, kui palju on korraldustiim valetanud ja reeglitega manipuleerinud, siis see ajab ikka sita keema küll!

Kuna me hetkel lähme surfima, vähemalt üritame, siis ma rohkem ei kirjuta, vaid sulistame ookeanis, aga see emotsioon oli vaja väljendada!

Nagu Pilvi just ütles, et see võistlus oli selline: lähed omaarust tegema kümnevõistlust, aga tegelikult olid loll, et oma tugevaimat ala odavise kümme korda ei teinud!

Mis Minn asjast arvab?

Finsishist on möödunud 5 tundi ja veteran seiklussportlane Minn kommenteerib olukorda:
"Vägev võistlus ja vägev formaat, aga pidevalt saime tunda ebavõrdset kohtlemist ja segadust reeglitega. Tugevatele tiimidele kehtivad teised reeglid, kui need mis kirjas teistele. Kohati oli selline tunne nagu oleks lätis võistelnud, et juhid pikalt võistlust ja mõned tunnid hiljem selgub et Normunds on reeglid ümber teinud ja leiad end neljandalt kohalt:) Sellise formaadiga võistluse korraldamiseks peaks olema väga-väga tugev ja distsiplineeritud korraldustiim ja see on see, mida siin parandama peaks. Praegu ca 5 tundi peale finsihit lebame rannaliival ja joome shampust. Mike Kloser (Nike) magab praegu meie bussis nagu siga ja meie kõrval liival magab tiimi navigaator Chris Forne, nina verine. Miks meie ei maga? Ma ei maga kunagi kui ma joon! Sest magavale joodikule õlu suhu ei voola!

Mul on hea meel et ma saan oma seiklussportlase karjääri lõpetada just sellise võistlusega ja sellises kohas nagu seda on Portugal."

Minn, kas see oli su viimane võistlus?

"See oli minu viimane seiklusspordi võistlus. Võib juhtuda et ma vahel teen mõned hobuste võiduajamised (loe: xdream) veel Eestis, kui sõbrad mind pehmeks räägivad, aga see oli ilmselt viimane päris Seiklus"

John Laughlin säutsub Twitteris: #46 Nike is sleeping in team #37's RV while the team is out for a swim.

John'i jaoks oli see ujumine, Minn nimetas seda tegevust mingi teise nimega:D Aga hea, et te ikka selle Urmo vinge autoelamuga sinna sõitsite- kus muidu oleks endised maailmameistrid magama pidanud;)

Hommik

Hommik on käes ja võistlus on kohe läbi saamas. Öö on olnud kõigile äärmiselt raske ja arvestatavat liikumiskiirust suudavad näidata vaid need, kes võistlevad kohtadele esimese kuue hulgas. Ülejäänute jaoks on tegemist agooniaga, mis õnneks on peatselt lõppemas.

MountainLoghome/ISC otsustas väsimuse, külma ja väga vihmase ilma tõttu loobuda viimasest ujumisest ja trekingust. Varjuti raju eest ja nüüd sõidetakse rahulikult trekingu lõppu. Asjad on viimasel kahel ööl viltu vedanud. Urmo kaotamine ja otsimisest tingitud 2,5 tunni pikkune ajakaotus ning motivatsiooni langus võtsid võimaluse läbida algselt plaanitud punktid. Loomulikult on heameel tõdeda, et erinevalt paljudest teistest tiimidest on see karm katsumus läbi tehtud ja vaatamata mõningasele ebaõnnele võideldakse korraliku koha eest.

Liigume edasi!

Nüüd on lõpuks ka meie tiim saanud liikuma. On söödud ja pisut magatud, kuid väsimus ja kurnatus on nii räiged, et praegu käib võitlus ainult iseenda ja kellaga. Rada lõigatakse võimalikult otseks, et õigeks ajaks lõppu jõuaks. Tee peale jäävad punktid korjatakse üles, aga suurt punktilisa enam loota pole. Saaks vaid lõppu!



Teekonda finishi poole alustati koos Elo võistkonnaga. Vähemalt saab nüüd Elo mõnda aega lahedate tüüpidega aega veeta:)



Seda et väsinud peast tehakse kummalisi vigu näitab suurepäraselt Lundhagsi järjekordne lüke punktist 56b punkti 57a. Punane joon tähistab nende teekonda. Sinine joon (Navigator) liigub mööda kiiret teed. Kas siia kadus kolmas koht?




Selle vea tõttu möödus Lundhagsist Nike ja Navigator, kellega etapile koos mindi sai seetõttu vähemalt 45 minutilise edu. Lundhagsi ja Navigatorit lahutas vaid 2 punkti ja lisaks mõned boonuspunktid.

Kes juhib?

Hetkel on kusagil olemas mingi esialgne tabel:

Stage 5, Section 4:
1. HellyHansen 47+5
2. Nike 44+5
3. Lundhags 44+4
4. Navigator 42
5. Orion 41+4
6. Ertips 40+1
7. Buff 39+4
...
...
23. MountainLoghome/ISC 31 punkti

Poola Navigatori taktika on end hästi õigustanud. Olid nemad ühed esimestest, kes juba alguses hakkasid punkte vahele jätma ja ei ole hakanud ahnitsema boonuspunkte. Tundub, et võistluse alguses boonuspunktide jahtimine hakkab mõnele tiimile kätte maksma.

Just praegu on Randy, Urmo, Minn ja Pilvi sügavas unes. Minn Juunior: "Magavad nagu lapsed"

Kiire uni ja eelviimasele etapile!

Just praegu, eesti aja järgi kell 23.20, jõudis tiim vahetusalasse. Pikk ja väsitav treking on tehtud. Hetkel pole teada palju punkte ära võtta jõudsid. Nüüd tehakse kiire söök ja väike uinak. Unepuudus on väljakannatamatu!

Tiimide unetaktika on äärmiselt erinev. Mõned eelistavad magada rohkem, et värskena kaotatud aeg tagasi võita, teised jälle on pidevas liikumises ja magavad minimaalselt. Tipptiimidest on Lundhags maganud ilmselt kõige rohkem, kokku juba 8 tundi. Viimane uni oli enne 5 etapi algust ja siis magati koguni 3 tundi. Nüüd ollakse ilmselt värskemad, kui konkurendid ja liigutakse ca 1h eespool Nike'i, kellel jällegi on mõned punktid rohkem võetud, kuna nad on siiani napilt-napilt cut-offidest pääsenud. ISC pole kordagi nii pikka und lubanud ja ilmselt on praegu ka vähem magatud. Tundub, et praegu soojas vahetusalas magada on üsna hea mõtte. Rattal tukkumine on karm ja ohtlik ja liikumiskiirus kahaneb minimaalseks. Loodetavasti aitab väike uni niipalju energiat koguda, et lõpp suudetaks liikuda hea kiirusega.

Hea on see, et kõik tiimid kes on viimasele rattaetapile läinud on vist saanud kaasa ka töötava GPS-i. Esimest korda üle pika aja on Nike'i liikumistee jälgitav.

13/11 19:30 local time - Lundhags in at T15. Next is the MTB section. This section will be very hard navigation. There are a lot of tracks where it will be very easy to get lost. Much can happen on this night as the teams are extremly tired physicaly and suffer from a big lack of sleep. In this condition everything can happen.
The next cutoff at A5 will be tomorrow morning at 07:00 local time. After that there is only a 2 hour trekking with 4-5 easy points to catch. But! If a team gets lost at the end of this tricky MTB section, and miss the cutoff time, they are forced to trekk directly to finishline and will therefore miss these points

Tipptiimid teevad taaskord kellasepatööd:

13/11 17:53 – Nike and Orion just made the cut off with only 5 min of margin!!This means that Nike will be very difficult to beat.

Ikka trekingul

Siit ja sealt tuleb signaale, et viies etapp on märksa tehnilisem kui varasemad. Kaart pidi keeruline olema, väga palju väikseid teid ja radu. Meie navigaator arvas, et sellel etapil tekib paljudel raskusi punktide leidmisega. Support tiimi hinnangul võiksid nad jõuda vahetusalasse 3-5 tunni jooksul. Kuigi ega midagi kindlat siin pole. Punktide 54a ja 54b vahel on selgelt näha kiviaedadest moodustuvad labürindid. Huvitav oleks kuulda, kui keeruliseks see navigeerimine pimedas seal osutub?

Tiimil on ka väike mure viimase rattaetapi pärast. Nimelt tundub kaarte vaadates et navigeerimine ja rattaga kiirelt liikumine võib seal väga keeruline olla. Seega võib tekkida oht, et tuleb punkte välja jätta. Cut-off viimasele trekingule on kell 7 hommikul. Sinna on hetkel ca 10h aega. Nüüd tuleb vaid loota, et praegu käimasolev etapp väga kaua aega ei võta.

Plaan on endiselt liikuda lõpuni ilma magamata.

Ratas läbi, treking algas

Kella 15.00 ajal lahkus tiim eelviimasele trekingule, millel pikkust 37 km. Treking toimub iidsel matmisalal ja seal asetseb üle 1000 haua ja koopa, millest ühte tuleb ka sisse minna. Trekingu teeb keeruliseks 2m kõrguste kivimüüride labürint ja väga mägine maastik. Tõusumeetreid kogutakse üle 1000. Järgmises vahetusalas, kuhu jõutakse ilmselt hilisõhtul, saab tiim taaskord sooja süüa. Seejärel ootab ees viimane 75 km pikkune rattaetapp ja 23 km pikkune treking. Kirsiks tordil on 300 meetrine ujumisetapp, mis lõpetab selle karmi katsumuse.

Püsige ärkvel!

Häid uudiseid:)

Tiim on juba rattaetapil! Saime palju naerunäoga pilte, tuju hea, häältes ramm. Paar korda olid kajakis magama jäänud ja ärgates olid end avastanud, üllatus-üllatus, Portugalist:)

Nad ei suua ise siiamaani uskuda, kuidas nad Urmo ära suutsid kaotada ja veel ebatõenäolisem tundub neile endile, et kuidas nad sealt mägedest jälle üles leidsid.

Nüüd on vaja vaid kannatada ja kannatada. Tõenäoliselt pole veel võistlema jäänud tiimide kehades ühtegi rakku, mis ei valutaks ja ei nõuaks puhkust ja energiat. Iga samm, mis tehakse, nõuab pingutust ja eneseületust. Koduteest eemale jäävate punktide võtmine on vaimselt kindlasti väga raske- see tähendab ju lisapingust ja veelgi pikemat distantsi. Kõik, kes praegu veel liiguvad peavad olema vaimselt väga-väga tugevad. Füüsiline võimekus, hapnikutarbimise võime, anaeroobne lävi ja laktaadi tase ei oma juba ammu enam mingit tähendust. Nüüd liiguvad vaid need, kes suudavad üle olla valust ja külmast ja väsimusest ja ükskõiksusest.

24h lõpuni!

Kell 9 Eesti aja järgi jõudis tiim kajakietapi lõppu. Kokku võttis see suhteliselt lühike jalgsietapp ja ca 25 km pikkune aerutamine ca 9 tundi.

Sellel etapil ei pääsenud me kahjuks sekeldustest. Nimelt oskasid kolm unist tüüpi sünnipäevalapse üksi mägedesse kaotada. Ja siis mängisid mõned tunnid peitust. Ma kujutan ette et see võis olla väga meeleolukas öö, kui poisid võistluse viiendal päeval peitust mängisid.

Tean omast kogemusest, kui ebameeldiv on tiimikaaslane ära kaotada ja kui närvesööv on teda pärast taga otsida. Nimelt kaotasime kord Bergsonil Andrese ära. Õnneks olime tol korral üpris head jäljekütid ja mõnekümne minutiga leidsime kuti jälle üles. Sel korral nii hästi ei läinud ja Urmo leidmiseks kulus märksa pikem aeg. Kaardi pealt vaadates tundub Portugal ju üsna väike riik, aga isegi nii väikses riigis pole Urmo leidmine mingi lihtne töö.

Kütame edasi!

37h lõpuni!

Kell on umbes kesköö ja tiim on läinud viimasele 5ndale etapile. Kohe jõutakse esimesse punkti lühikesel trekingul. Enne meid on rajale läinud väga vähe tiime. Vahetusalas magati 1h ja 15 minutit ja plaanide kohaselt saab see olema viimane uni sellel võistlusel. Omavahel öeldes on see julge plaan ja nad on väga kõvad, kui suudavad järelejäänud 2 ööd ja 37 tundi ilma magamata teha. Aga eks häda korral saab ka käies või paadis magada.

Saatetiim tegi maitsva õhtusöögi makaronidest ja tomatipastast, mida isegi Randy sõi. Ja see on väga hea uudis, sest nimelt pole ta juba tükk aega midagi süüa suutnud.

Viiendal etapil on kokku 18 punkti ja Randy julge plaan on neist 17 tükki ära võtta! Kui nad sellega tõesti peaksid hakkama saama, siis see tõstaks neid paremusjärjestuses palju kõrgemale.

Väsimus on nüüdseks kuhjumas ja kõik, kes veel rajal liiguvad peavad üles näitama erakordset tahtejõudu. Magatud on kogu võistluse jooksul minimaalselt ja raske maastik on kõiki kurnanud. Õnneks on tiim endiselt heas tujus ja vaatamata suurele väsimusele ollakse optimistlikult meelestatud. Hea on ka see, et erinevalt paljudest konkurentidest on eestlased tõsistest vigastustest puutumata jäänud.

Põhjus, miks neljanda etapi lõpus palju punkte vahele jäeti oli taktikaline- suure aja- ja jõukulu tõttu loobuti mägedesse trügimast. Seda selleks, et võita aega magamiseks ja viimasel etapil suure hulga punktide kogumiseks.

Head ööd:)

Meie tiim jõudis 15 minutit tagasi vahetusalasse. Meil on sünnipäevalaps Urmo, kisi on nüüd juba teinud oma elu pikima seiklusspordi. Täna rattaga mägedesse müttama ei mindud, jäeti aega homse päeva jaoks, kus plaanitakse võtta palju punkte. Hetkel tabelisse 3 etapi 0 punkti tuleb asendada 6ga, kohas anti järele, kuid sirgega võideti aega, mida homme asjalikult kasutatakse. Nüüd tuleb 1,5 h und ja siis teele. Olekud on üsna vässid, aga mõistlikud ja tundub, et valmis homseks karmiks päevaks, kus võistluse lõpuni on 37 tundi.
(22.03)

Liisu

Sellel võistlusel on support teamil väga suur ja tähtis roll. Mida enam tiimid väsivad seda olulisemaks saab toetajate oskus planeerida teekonda, hoida cut-off aegu kontrolli all ja otsustada, mis taktikaga jätkata tuleb.

Vasakpoolsel pildil on aru pidamas katkestanud FJS mees ja Lundhagsi toetajad. Parempoolsel teevad plaani eesootavaks pikaks rattaetapiks Quenchua tüübid. Kõrvalt vaadates tundub sellise kaardivirna kontrolli all hoidmine olevat päris keeruline:)

Järjekordne vöimas ja positiivne emotsioon vahetusalast. Kohe pärast Niket tuli meie tiim kajakilt, olles mööda sõudnud vingerdavast Orionist. Oleks ka Nike kätte saanud, kui päästev kallas poleks vastu tulnud. Meeleolu on vinge, kuigi ilmselt köige raskem etapp ees, kus 27 tunni sisse peab mahtuma 60 km trekki ja üle 150 ratast. Meie tiim jõudis 1.15 enne vahetusala sulgemist sisse ja 9 minutit enne aja lõppu tegime check outi- perfectne toiming. Seejärel pandi paika marsruut eemal autos ja sai toimetatud viimased mahajäänud asjad. 4 etapi teeb eriti raskeks see, et pole väga kusagilt lõigata. Ööbimine tuleb tiimil kores ja hõbedas. Tiimi õhkkond on positiivne, mootorid on tööle saadud ja seda eriti Pilvi puhul, mille üle on eriti hea meel:) miski hetk üritan saada netti ja pilte ka üles laadida. Meie kaasavöetud orienteerumisklubi telk toimis sigahästi, kus igal mehel oli oma ruum ja Pilvi päralt oli soe buss. Kõik toimis, kõhud said täis ja teele nad läksid!
KaifKaifKaif! Me nüüd paneme laagri kokku, lähme MTBsid viima ja paneme asjad kuivama. Ütleks, et the race had started!
(saadetud 23.48)

Liisu

Elo tembutamas

Elo teab kuidas lihtsalt saab:)

Pärast 2.etappi on meie team 11.kohal. Võimas! Aga hetkel punkte eriti juurde ei koguta, sest on väikesed probleemid ajaga. (saadetud 16.27)

Tulemused pärast 2.etappi:
http://www.arwc2009.com/docs/ARWC2009_Results_20091111_v2_STAGE2.pdf

Liisu

Hola, meie omad kihutavad hirmsalt mäest MTBdega alla ning siis pikkade laskumiste ja tõusudega rulluisk. Kuna üks kajakk jäi vahele on isu veemängude järele, misjärel saab jälle pudrukausi manu. Hurraa
(saadetud 10.58 (eesti aeg))

Rullikaetapp-hetkel jalamehed hullul laskumisel, varsti uisud jälle all. Päris karm rada laskumiste osas, sest pole näha kus ja kui järsk lõpp on. Just läks nr Prantsuse tiimist mööda:)
(saadetud13.56)

Liisu

Mis uudist?

Nagu enamus ilmselt aru on saanud, siis võistluse jälgimine ja paremusjärjestuse mõistmine on sellel aastal ikka võimatult keeruliseks tehtud. Infot ei jaga isegi need lehed ja foorumid, kus tavaliselt on värskeim info alati olemas olnud.

Ilmselt on endiselt esimestena liikumas Nike ja Orion, tunni-paarise vahega järgneb Helly Hansen ja seejärel veel tunni-paarise vahega Lundhags ja Buff.

Tiim on kuni viimase rattaetapini võtnud üsna palju punkte ja seetõttu satuti ilmselt ajahätta, mis tingis selle, et viimasel pikal rattaetapil tuli vahele jätta peaaegu kõik punktid. Umbes kella kolme ajal hakkas tiim liikuma T10-st jõe suunas aerutamise etapile. Mitmed tiimid toimetavad juba jõel, nende seas ka võistluse liidrite hulka kuuluv Orion ja meile Bergsonilt tuttavad Tilak Opavanet ja Poola Navigator, Navigator on minu arvates tegemas päris head võistlust- kuigi alguses jäeti punkte ära, siis viimasel rattaetapil võeti kõik punktid ja sellega on nad tabelis kõvasti tõusnud. Nüüd jõel liikudes on aga kaks punkti vahele jäetud- ilmselt on ka neid ajalimiit kummitamas ja loodavad kusagil mujal lihtsama vaevaga punkte noppida.

Meie tiim on öösel kaks tundi maganud (56 h võisteldud ja see oli esimene uni) ja hetkel on mott üleval ja liigutakse kajakke kärul vedades jõe poole. Kuna paljudel tiimidel kärusid pole, siis liigub ISC mööda teed märksa kiiremalt kui need tiimid, kes paate kannavad.

Support Crew on juba just A3 vahetusalasse jõudnud ja valmistub seal ette tiimi saabumiseks. Kui Tiim valges sinna peaks jõudma siis tõenäoliselt magamispausi ei tehta ja liigutakse edasi trekingule.

20km pikkune uisuetapp olevat olnud korralike laskumistega ja nii mõnelgi nõrganärvilistel jala värisema võtnud. Meil läks kõik siiski hästi ja äpardusi ei juhtunud.

P.S Nagu multisportlive.se kasutajad ilmselt märkavad, siis on meie tiimi riigilipp saanud lõpuks õiged värvid:) Juba esimese märkuse peale parandati värvid õigeks.

Elu vahetusalas:

EI MINGEID CUT-OFFe, kui siis moni FCK OFF:)

Juba teine kord kus oma tiimi nagemine annab voimsa energialaksu! Soojas autokaravanis ylessoojenedes muutuvad nad nii armsateks ja vaprateks ja vasimusest annab marku vaid kondimine, mis on natu jahtunud lihastega koomiliselt konarlik.

See kus tiimid eile oosel ja tana olid on ysna kujuteldamatu- kalded oli nii johkrad MTBl ja trekingul, et valges poleks neid soita julgenud ja mitte ainult, udu oli nii paks, et pealambid ei naidanud midagi ja rattalamp otse alla suunatud naitas yhe meetri. Lisaks kaunistasid hullumeelsetel magiradadel teed pisikese pea suurused kivid, mis vaga paljusid tiime yllatasid ning ka meie tiimist kukkusid koik. Urmo ytleski, et jumal tanatud, et pime oli, muidu poleks Pilvi neist alla soitnud. Isa torises armasalt, et tal hakkab motivatsioon kaduma, kui yks ei julge alla soita ja teine ei joua yles soita, et mis seal rajal ikka niisama kakerdada:) Samas on keskendatus nii suur, et ta unustas isegi olut juua!

Yhesonaga lahkus tiim ylessoojenenult (magedes on isegi eestlaste jaoks kylm) ja keskendunult jargmisele MTB downhillile, parast mida on treking kajakkimise asemel.
Selle jarel tulev ratas tommatakse taiesti sirgeks ja plaan on nii kaotatud aeg tagasi voita ning ei mingeid krdi cut-offe. Tana oosel tuleb ka magamine kusagil poolel rattal, eelistatavalt pimedas. Sirgeks tommatakse ka parast rulluisku tulev kajakk. Reaalselt peaks meil hetkel rohkem punkte olema, kui enamustel, nii et lahipaevad ja sirgekstombamine tulevad paris huvitavad. Mul tekis mote, et kui tiimid ei joua praegugi punkte eriti votta, siis kus votavad nad selle jou sajandal tunnil?
A2 toetusalasse tuli Lundhags kusagil 20 minutit enne meid sisse ja lahkus ysna kiiresti, paris nukker oli neid vaadata seal kylmas betoonivahekaigus oma mattidel istumas. Nende girl oli teinud viga oma suurele varbale ja see oli vahe sinine. Sai irmsalt kylmageeli peale. Muide ruotsi kunni kasilaste lambid suutsid naidata ka labi selle ullu udu.
Toetustiim kimab siis varsti rattaid peale votma, et siis parast suht lyhikest trekki nad jalle tiimile yle anda. Ja siis on vaja veel oobimiskoht rajal leida.
Yhesonaga lahim oopaev tuleb vaga ponev, naeb, palju me sirgelt soites aega tagasi voita suudame.
Igatahes neljapaeval kella 3 paiku on vaja kenasti kajakis istuda ja siis on koik hasti:)
Olge musid ja arge magage:)
Venna

Orion oli A2s sees alla viie minuti ja äraminnes ütles nende support mulle vastuseks, et miks nii kiiresti ühe söna -cutoff- ehk ka neil lõiki punkte võttes on tõsine oht ajale jalgu jääda. Meie omad on sõgedate langustega trekingul, mis arvatava viie tunni asemel venib kusagil seitsme tunniseks ja seda isegi mitte kõiki punkte võttes. Väsinud ja vigased, nagu Minn ütles, mistõttu otsustati Elo stiili järgida ja endale mugav kohvik otsida. Elo oma jumbudega läks laskumis MTB-le ligi 30 minutit tagasi ja peaks kenasti enne 15.30 kontrollaega kajakideni jõudma. Meie omadel tuleb see osa trekkida ja terendab ka cutoffi variant. Aga elame ja näeme, mõnikord võib pudel õlut kohalikus kohvikus imet teha!
(saadetud 15.41)

Liisu

Eesti lipuke teise etapi MTB/trekingu vahetusalas. Nüüd 5-6 tunnine trekk. Team on natuke ajahädas, sest kuni 15.30ni lastakse 3 etappi whitewateri kajakile pärast söömist ja downhilli. Kui ei jõua tuleb sama rada läbida trekkides!

Soomlastest rajal veel ainult ScandinavianOutdoorStore.com . Multisport.fi ja Team Finland on katkestanud.

Liisu

A2

Ei ole kiirtee... on miski korralik hotell kusagil magedes, kus
on siis voistluse teine assistance area ehk A2, mis asub Penhas de Saudes.
Tuul ulub nagu marutaudis koer, udu on hajunud ja hetkel ei saja ka vihma. Kohati tundus, et yks riik tahab Eestile vihma ja tormiga ara panna:)
MTBga valjas kihutab me team, kes parast 100 km MTBd labib veel 24 km trekingut ja saabki kotile, korraks. See on yrituse kóige raskem etapp, kus on kokku 10 km tousu. Esimesel trekingul 44 km oli ka paris raske kaljuronimine.
Pidin juba kiirelt liikuma jargmisesse punkti kajakivarustust ette viima kui T5 terendasid lopeks kodused naod. T5 kohanimi on Esporao. Emotsioon oli kaif, sest 5 minutit hiljem oleks ma juba lainud olnud. Moned soojad ja kuivad riided said nad veel kiirelt autost, mis on pisike reeglite vaanamine:) Osad pommpead ei kandnud isegi kohustuslikku kalipsot kaasa. Yleyldse korraldus on ikka ysna suva, mingis mottes monusalt inimlik, aga kui ikka infi tahad saada, siis pead otse kysima. Supportid ongi aru saanud, et omavahel on targem suhelda, keegi kysib ja siis levitatakse info edasi, muidu oleksime siin suures hadas. Aga ei virise:) Kaif on.
Kusagil hommikul- hommikupoole ood peaks meie team A2te joudma. Enne seda on meil vaja tuua rattad ara kusagil ringiga ymber magade minnes 50 km, mis linnulennul on 10 km. Tousud on toepoolest karmid ja caravanbussi Fiati 2,3l diiselmootor on saanud karmi vatti. Yhest tousust esimese kaiguga yles minnes palusin jumalat, et auto seisma ei jaaks. Valja vedas! Ja meie omad labivad sama rada veel trekingu ja ratastega. Paris palju oli tee peal erinevaid teame just ratastega ja kui teejoont oli naha veel umbes 10 m, siis ka suht ohtlik.
Kuigi vahetusalas tegutses kiiremini NZ Orion, siis Nike oli jalle MTBl mooda lainud ja kusagil 15 minuti jooksul yhes punktis Orioni ei tulnudki, siis kimasime edasi kajakivarustust kolonnis ara viima.
Parast A2te tuleb downhill MTB ja siis 21 km joekajakki. Ees on ka veel pikad trekingud, mis fyysiliselt ei ole nii rasked kui 2 etapi omad, kuid tanu kivi- ja teedelaburintidele ja ka pikkusele, on vaimselt karmid. Mida hullem ilm ja mida karmim rada, seda parem kellele? Teadagi mis on vastus:) ja loodame toesti, et isa ega keegi teine salotsid ei viska. Kuigi jah, laskumised on karmid ja pidevalt ka suht marjad. Siit hetkel koik, moni tund und ja siis ratastele jarele ja siis pudrupott tulele. Meil tanu caravanile on suht vedanud, sest ei pea teistega midagi jagama ja tuule kaes olema, superluks elamine kogu aeg kaeparast:)
Ja supportidest on meil parimad sobrad Nike teami omad, NZ kutt ja kuna ta ise juhtida ei osanud, siis kutsus oma saksa tsikist sopsi autot juhtima. Viimased asjade viimised toomised olemegi koos nendega ja meie GPSiga teinud. Ilma GPSita oleks udus ja nende kaanulistes magiteedel hullumaja, meil ei ole ju autos kaardiga maailma parimat ja agedamat navigaatorit (kisi tuhm on ja aru ei saanud, siis see on Randy:) ka kogu aeg votta.
Und head nyyd! Hurra!
Venna

Natuke informatiooni..

Hei!
Portugalis käib võistlus täie hooga. Hooldemehikestel on käed ja jalad tegemist täis ning ega seal internetiga pole ka eriti midagi hõisata. Niisiis Venna üritab mulle infot edasi anda ja ma proovin selle siia kirja panna.

Randy väänas proloogi ajal jala välja. Nüüd on jalg teibitud. Pidi hästi vastu pidama.

Nad jõudsid vahetusalasse täpselt 17.00 (Portugali aja järgi). Võtsid kõik nii öelda kohustuslikud punktid ära. Ühtegi boonuspunkti ei võtnud. Tuju oli hea.

Nende info järgi esimesteks tiimideks on Nike ja Orion Health (nendest on nad maas umbes 1,5 tundi).

Hetkel katab neil maad täielik udu, nii et navigeerimine pidi suhteliselt keerukas olema.

Elo tiim tuli vahetusalasse juba 13.00, kuna nad arvasid, et ei jõua kõiki kohustuslikke punkte ära võtta. Nende meeleolu oli suhteliselt rõõmus.
Ja muidugi oli neil proloogi ajal juba kohustuslik kohvikupaus:).

Liisu

TÄNA HAKKAB VÕISTLUS!

Siin Portugal, vihmane Cascais, kell on 6.40 ja 3.20 pärast algabki see võistlus. Toetustiim viib hommikul rattad ja rullikud rajale ära ja siis enne üheksat tuleb võtab teami peale ja viib paraadile, mis algab kell 9.00 ja siis kell 10.00 põmaki!
Täna tuleb siis orienteeruvalt 6- 8 tunnine võistlus, misjärel viime teami esimesse A1 toetusalasse 240 km kaugusel ja magame koos viimase öö. Ja siis kell 8.00 esmaspäeva hommikul päris võistlus...
Let`s Rock`n Roll!

Üks päev enne võistlust

Jälle kord on saabunud õhtu ja meie äsja briifingult saadud 86 kaarti sisustavad meie õhtu fantastiliselt. Loomulikult ei suutnud põnevad kaardid rikkuda meie tavapärast rutiini suurepärase hautatud loomaliha ja 2005. aasta Dom Martinho punase veiniga.
Täna saadud info annab tõsiselt ainet mõtlemiseks. Korraldajad on otsustanud teha rahva lõbustamiseks väiksese boonus- mängu, mida üritati ka kohustuslikuks mängida. Ei õnnestu, sest proloogi mäng ühe punase boonuspunkti (läheb arvesse pärast siniseid põhipunkte ja enne üldaega) pärast on päris karm. 17 km üles-alla jooksmist ja 100 mängupunkti eest naljakate lisaülesannete (kohalikud mängud, surfamine, sukeldumine, ronimine jne) eest võtavad arvestuslikult 3 tundi, mistõttu jõuaks väga napilt 8,5 tunnise kontrollaja sisse koos viie põhipunkti võtmisega. Ja kui hiljaks jääd kaotad ka viis põhipunkti. Seega jääb meil mängurõõm seekord ära, kuid võistlust jagub ka ilma selleta. Muide, võistluste isa Jeff ütles selle nn mängu kohta, et MMil pole päris õige koht mängimiseks.
Nagu piltidelt näha, nägime briifingul ka Elot, kes vaatamata portugaallastega koosviibimisele, ei saa mitte Portugali veinist osa. Vaene väike Elo, loodame, et uued toodud rattad proovimiseks sobivad paremini kui esimene.
Igatahes, homme hommikul läheb siis lahti. Pärast võistlust istub team bussi ja kimame 2,5- 3 tundi mägeda alla Lousa juurde, mis on kusagil poolel teel Portosse, ligikaudu 240 km põhja. Esmaspäeva hommikul kell 8.00 (Eestis kell 10.00) algab siis põhivõistlus!
Kuuleme homme, vaadake pilte ja magage rahulikult:)

Ahjaa ja jumala kaif, et kommentaare tulema hakkas, kaif (ette)lugeda!
Tubid lapsed, paneme hindeks viis ilma miinuse ja naljata!

Kommentaarid on ägedad!

Hola,
Lihtsalt mõte, et olge julged ja saatke oma kommentaare, sest nad on:
1) ägedad
2) annavad jõudu
3) annavad infi, kes võistlust jälgib

Nii et kõik mõtted ja arvamused ja kommentaarid on teretulnud, vägagi!

Tänud heade soovide ja juba tulnud kommentaaride eest!

Tänane päev kulus meil kuidagi ära. Käisime teami regamas ja tehti ka ametlik pilt, mille hall vari on fotokaustas. Ahjaa, Pilvi koos on kokaabi Randyga sai hakkama järjekordse toidumeistriteosega päeval.
Pärast teami regamist läksime poodi. Maa, mis on nagu Poolagi, on väikeste autode kuningriik, on ka parklad vastavalt ehitanud, mistõttu oli päris karm kesklinna ainukeses kaubakeskuses reedesel tipptunnil matkabussiga parkimist korraldada.
Juba teist korda saime kogu turvameeskonna jalule ja portugaallaste närvid proovile panna. Ja ka seekord jäid lambid ja piirded ja katusekonstruktsioonid terveks. Selgus, et ka turvamehed on inimesed, kellest näiteks üks oli lausa triatloni teinud kõrgel tasemel ja täiesti mõistlikud räägitavad INGLISE keeles.

Nüüd oleme tagasi kodus ja kõik oma liistude juures- kokad ja abid köögis vaaritamas, Minnid teleri ees õlut libistamas. Aga üllatus- üllatus Urmo hetkel ei maga, ei söö magusat, aga ka ei joo õlut, nii et on kusagil 1/3 oma liistul.

Võistluse formaadist nii palju, et pühapäeva hommikul kell 10.00 hakkab ligikaudu 8- tunnine proloog. Proloogi lõppedes viiakse võistlejad bussidega 3- 4 tunni kaugusele järgmise etapi algusesse, kus toimub ööbimine ja on esimene Assistance area ehk AA edaspidi. Tõeline võistlus hakkab esmaspäeva hommikust, nii et unustage töö ja hakake jälgima! Esialgse info põhjal peaks vähemalt AA punktides olema wifiala ehk üritan ka ise kiirelt ja operatiivselt infi edasi anda.
Seniks olge musid!

Täna oli raske tööpäev:)

Hola MMi huvilistest Kiisud,


Tänane päev algas raskelt- tuli korraldajate nõudmisel harjutada raske võidukarika sobivust meie uue dress-codega. Ligi 2- tunnisele fotoshuudile tegi meigi meie meigi-kiisu, soengud tegi soengu-kiisu ja pildi tegi nagu ikka foto-kiisu:)

Pärast rasket hommikust harjutust kimasime mägedesse MTBd harjutama. Mäest üles rattad läksid, Pilvi ja Urmo sõnul eriti kergesti, alla tulid nad nagu ikka mönusasti maksimumkiirusel 72 km/h, suuremaks mahapidurdamiseks polnud jõudu:)

Hetkel testime erinevaid Portugali veine ja pärast võime Teile öelda, mis on parimad!

Millise paadi me täna kaaperdame?

Hola Sõbrad,
Nagu telefoniga tehtud udustelt piltidelt näha võite, on team jõudnud õnnelikult pärale peaaegu sama heasse riiki nagu Lõuna- Eesti ehk siis Portugali Cascais linna. Meie tagasihoidlik appartement paikneb kahe basseiniga rohelisel alal, kus väikesel terrassil on mönus ölut limpsida.
Tänane kajakitrenn (või vannitrenn nagu sit on top kajakki nimetada on ainuvõimalik) oli kahes suhtes eriti oluline: Minni kajakile ehitasime seljatoe ja ookean on sigasoe ja ujuda mõnus:)
Homme ootab meid MTBga tunnine mäkketõusutrenn, et jalad harjuksid ja oskaksid arvestada, millega neil lähiajal tegemist tuleb.
Ülejäänud päevad siis kogume kogu taevast tuleva päikeseenergia endasse:)

Ja võistkonna taustast... (vastuseks küsimusele:)

Hola... Seiklussportlaseks ei treenita, vaid sünnitakse, on
matkabussi enamuse arvamus!
Mountin Loghome ISC team enamuses ja Elo on kõik eranditult
maakorraldajad ja Pilvi odaviskaja (kellele meeldis juba lapsepõlves luuremänge mängida). Minn on veel Cum Laude
maakorraldaja, nii et tehke omad järeldused!

Kõigi maade parimad seiklussportlased asuvad MMile teele:)

Hola, Sõbrad!
Täna on see päev kui Mountain Loghome ISC team ning Elo ja Venna
asuvad teele MMile Estorili poole sellise viguriga ja inimestega,
kes on näha Picasa pildiportaalis: picasaweb.google.com/andresminn.
Sellele lehele tulevad telefoniga tehtud kiirpildid rajalt ja mujalt.
Olge siis musid! and off we go... :)
Venna