Kuidas nad mind ära kaotasid

Pildi allkiri: Urmo ennast otsimas

Kuidas nad mu seiklusspordi MM il Portugalis 2009 kaheks tunniks ära kaotasid.

Kõndisime mööda asfaltteed mäkke kajaki alguse poole. Hakkas sadama, küsisin Randylt palju veel minna ja otsustasin peatuda, et koorik peale tõmmata. Kott seljast, kiiver peast, number üle, koorik kotist selga, kott kinni ja selga. Tulesid ma enam ees ei näinud, panin otse edasi teistele järele. Jõudsin üles, ees oli T kujuline rist, haru vasakule mäkke ja haru paremale mäkke. Parem suund tundus õigem. Hakkasin jooksma. Jooksin päris pikalt, et veenduda selles, et nad nii kiirelt mul eest küll ära ei liigu. Pöörasin ringi ja jooksin alla tagasi. Vastu tulid neli tuld. Küsisin kas kayakkima ja liitusin nendega. Varsti keerasime vasakule teelt maha ja hakkasime mööda nölva liikuma. Ja siis näen teiselpool orgu nõlval kolme tuld, üks vilgub, röögin Randy, vastus tuleb- Urmo. Justkui mõistes minu soovi sinna pääseda teeb Tšehhi tiim midagi ootamatut- nad hakkavad otse orgu laskuma. Röögin Randyle- need lollid tahavad otse tulla. Randy käsib kaasa minna. Üritan neile vene ja inglise keeles selgeks teha- halb mõte, kuid milleks kuulata meest kes öösel üksi metsas ringi jookseb. 50-60 meetrit laskutud, taimestik meeter üle pea, nad ei jõua enam läbi murda. Jõuame tagasi rajale ja hakkame tagasi minema. Panen jooksu, tee on tuttav, mul ei ole neid enam vaja. Jõudes ülevalt tagasi T kujulise risti juurde näen, et sealt läheb väike rada paremale teelt alla, see suund on õige. Jooksen väga kiirelt, kuhugile väiksemale rajale ei pööra. Siis näen paremal all kolme tuld, valgust liiga palju, need pole nemad. Laskun tulede juurde, loodan, et nad viivad mu kohale. Kuid nad ka otsivad, õnneks ei hakka nad kusagilt otseks tõmbama ja varsti oleme tagasi samal rajal. Nad jäävad oma kaarti uurima, ma ei pea vastu ja panen jooksu. Varsti keerab tee vasakule ja tõuseb pikalt mäkke, suund täitsa vale. Jooksen tagasi veel kiiremini. Õnneks on prantslased aeglased ja segaduses, liigun vaikselt nende tuules.
Ja siis läheb seljataga valgeks, saabub prantslaste Ertips (väledate jalgade klubi), ma- rõõmustan, nüüd saab jälle joosta. Haagin ennast nende esijooksja tuulde, gööli ette, me jookseme. Jookseme, keerame ära, siis nad karjuvad midagi, keerame ringi jooksme tagasi, navigaator on kusagil tagapool, kolmas mees jookseb meist eraldi, karjutakse omas keeles, mina ei mõista mis toimub. Varsti koguneme navigaatori juurde ja siis ma mõistan. Hakkan mõttes itsitama, mul on väga lõbus. Tiim teeb tööd, et navigaator saaks kaardi ja realsuse vastavusse viia. See on MM ja nii töötab Prantsuse tiptiim. Mul hakkab Randyst kahju, ma pole teda kunagi sel moel toetada suutnud, ma lihtaslt vaatan Randyle otsa ja ootan vastust. Kuid me liigume ja millalgi sattub mu valgusvihku tuttav koorik- see on Randy.
Jätkame võistlust, kajak, ratas, uuesti trekkima ca. 10 tundi hiljem oleme jälle koos. Nüüd on Etripi esijooksja kummis, ainuke mis ta teha saab on vaadata, et jalg ei libastu, kannatada ja loota, et ta suudab tagasi tulla. Lõpuni jääb veel 22 tundi.

Taasavastatud kirjanik Urmo

NB!
Tegelikult oli see teami poolt orgunnitud lisaülesanne Urmole, et tal igav ei oleks. Ja Urmo tuli sellest lahedalt välja – muutis selle kogu teami lisaülesandeks. Ei olnud igav.