16. aug 2010

Intriigid ja Eesti Meistrivõistlused

Intriigid

Peale head sõitu Elva Elionil hakkasid asjad juhtuma. Andsin managerile teada oma soovist liituda mõne tugeva rattaklubiga. Kaua sa ikka jaksad üksiku hundina nende tiimide vastu võidelda. Juba mõnda aega oli minu vastu huvi tundnud üks klubi, kelle esindamisest ma huvitatud polnud. Miks? Sest neil polnud isegi massööri ja füsioterapeuti võistlustel kaasas ja kalender oli neil ka nõrk. Samas selleks, et Iisakule XCO eestikatele võistlema pääseda vajasin litsentsi. Seesama klubi oli meeleldi valmis mulle litsentsi tegema. Leppisime suusõnaliselt kokku, et võistlen Iisakul nende klubi värvides. Edasise kohta ei olnud meil mingeid kokkuleppeid. Ei võistluste ega ka klubilise kuuluvuse kohta. Enda arvates olin endiselt vaba ja ripakil nagu Tanel Kangert nädal tagasi.

Peale Elva sõitu võttis manageriga ühendust Roosa klubi directeur sportif, kes avaldas soovi mind enda ridadesse värvata. Kuna Cofidis mulle pakkumist ei olnud teinud (ega ma sinna poleks läinud kah, kolm eestlast oleks liiga palju olnud ja kodust oleks pidanud liiga kaugele kolima) ja Roosa klubi pakkumine oli ahvatlev, siis peale pingelisi läbirääkimisi said lepingud allkirjastatud. Palk ei ole ulmeliselt suur ja ega see raha mind ei huvitanud ka. Pigem tahtsin häid sõite saada ja sellel klubil on ikka väga korralikud võistlused järgmise hooaja kalendris (Elion, Rõuge Tuur ja loomulikult Kolmapäevakud). Hetkel ei teagi veel, mis mu ülessanded saavad olema uues klubis. Tõenäoliselt tuleb esimesel hooajal vett kanda ja muid lihtsamaid töid teha. Loodetavasti saan hakkama.

Vaid loetud minutid enne Maratoni eestikate registreerumise lõppu tegi klubi esindaja EJL-i taotluse tõsta litsents Vana klubi alt Roosa klubi alla ümber. Korras!

Korras olid asjad ainult järgmise hommikuni, mil istusin koosolekul ja mulle helistas 2 minuti jooksul 6 korda Vana klubi "sekretär". Ja nende kõnede vahel mõned korrad ka uue klubi pealik. Halba ei aimanud. Julgelt võtsin kõne "sekretärile". See oli viga. Seal oli toimunud mingi lühis ja ülekuumenemine ja vist oli mingi tihendi ka katki löönud. Ühesõnaga eriti rääkida ei saanud, rohkem sain kuulata kuidas ma lepingut olen rikkunud ja Vanal klubil on õigus mind hooaja lõpuni kinni hoida ja kuulasin juttu mingitest punktidest, mis on ilmselt kallimad kui teemantid ja mis klubile hirmus olulised on. Ühesõnaga karm värk. Lõpuks sain käsu helistada Vana klubil suurele bossile kes olevat ka jõõõõle närvis.

Bossil oli ka kaane maha löönud ja hakkas minu uut Roosa klubi ähvardama mingite võimsate arvetega, kui ma ei peaks Rakkes Vana klubi värvides sõitma. tegelikult jäi arusaamatuks mille eest arveid esitama hakatakse. Ilmselt selle eest, et nad mind treeninud ja kasvatanud:) Huumor!

Kuna registreerimine oli lukus siis leppisime kokku, et sõidan Rakkes Eestikaid ikkagi Vana klubi eest. Boss ütles, et peale Rakket laseb mu vabaks. 99%lise tõenäosusega. Päris suuremeelne, kas pole?

Pekki, tegelt ma ei saa üldse aru, mis toimub! Mingi suvaline karvaste jalgadega harrastaja, kes vahest oma lõbuks rattaga sõidab ja aeg-ajalt võistleb on mingile klubile nii oluline, et peab sae käima tõmbama ja solvunut mängima? Ma ei usu elu sees, et minu punktidest midagi selle klubi tegevuses muutub. Ei kasva nende liikmete arv, ei saa nad rikkamaks, sulli ja feimi ei suuda ma neile mingi valemiga tuua. Milleks jonnida?

EMV Maratonis

Sain esimest korda startida 100 hulgast, kuhu lasti litsentsiga sõitjad vastavalt reitingule. Seega olid ümber vaid ratturid. Esimestel kilomeetritel tuli ette palju möödumisi, sest enne seenioreid oli stardigruppi kutsutud ka U-23 ja Naiste eliidilitsentsiga sõitjad, kes enamus on tasemelt pisut nõrgemad. Esimest korda tundsin, et jaksan kohe stardist pingutada ja kaasa minna. Oluline oli püsti jääda, kuna äsja sadanud äikesevihm ja minu kasutada olnud FuriosFred-id ei olnud just parim kombinatsioon- murul ja kurvides oli natuke libe.

Mõned kilomeetrid peale starti kukkus vahetult minu ees Tarmo Neemela, otsasõitu ei suutnud vältida ja kukkusin talle otsa. Parem käsi läks kusagile pihta ja sai haiget. Hommikul oli paistes ja sõrmed ei tahtnud liikuda. Käisin igaks juhuks ka pilti tegemas- luumurdu ei ole.

Edasi algas jälitamine, mis kestis ca 10 km kus koos erinevate ratturitega jälitasime ees liikuvat punti. Kui pundi kätte saime tekkis üsna suur grupp, kus sees ka mitmed kiiremat sorti ratturid (Lasse Nõlvik, Virgo Karu, Grisha, Taavi Selder jne), õigemini tundusid kõik hästi kiired olevat. Igaks juhuks hoidsin end pidevalt pundi eesotsas. Olen kuulnud targematelt et nii tehakse;)


Esimest korda läks raskeks pikal heinamaa tõusul Emumäe otsa, kus veits tempot peale keerati ja grupp ribadeks läks. Emumäe otsa sain koos Moleviga, kes mäest alla sõites tegi kohutavalt palju sõiduvigu ja seetõttu vahe eesliikujatega aina kasvas. Möödusin tehnilisel laskumisel Molevist et järgi saada. Enne teele jõudmist oli vahe suht väike, aga ise seda kinni ei jaksanud sõita. Ootasin Molevi järgi. Järgmisel tõusul Emumäe peale saime eest libisenud grupi saba taas kätte. Sain Virgo Karu tuulde ja kõik paistis hea, kuni hetkeni kus kulunud pedaal ei hoidnud taaskord kinga kinni ja olin sunnitud jala maha panema. Kui taas rattale sain oli vahe Virksiga sees ja järgi saada suhteliselt raske. Õnneks tulid tagant Lasse ja Molev. Tänu Lassele saime Virksi ja Indrek Kelgu taas kätte. Sealt edasi sõitsime ilmselt ligi paarkümmend kilomeetrit kuuese grupiga- Lasse, Virks, Indrek Kelk, Molev, Kaupo Kattai ja mina. Taavi Selder ja ülejäänud olid maha jäänud.

Tänu Lasse, Kelgu ja Virksi vedamisele sõitsime minu jaoks väga kiiresti, Tuules püsisin, metsas sain ka hakkama, aga vedamas ei jõudnud eriti käia, käisin küll eest läbi aga niimoodi nagu kaaslased kahjuks tõmmata ei jõudnud.





ca 20 km enne lõppu sõitsime mööda Alges Maasikmetsast, kes parasjagu kummi lappis. Korra käis peast läbi mõte, et see ei tähenda head. Aga unustasin selle mõtte kiirelt, sest kõik sujus- püsisin pundis ja tegime ilusat sõitu. Kuni selle hetkeni kui Massa koos Tarmo Kopliga punti ilmus. Massa tahtis eest ära sõita, aga Tarmo Kopli karjus kõva häälega: "Ei lase Massat eest ära!" Ja see tähendaski halba. Kuna Massa hoogu maha ei võtnud ja Kopli ei lubanud maha jääda, siis tõusis tempo märgatavalt. Kuna olin niigi võimete piiril sõitnud, siis sellel raputaval heinamaalõigul, mis peale veetakistust tuli, tõmmati seier piirajasse. Mõnda aega püsisin kaasas, aga vahetult enne kruusale keeramist sõitsin mudases kohas kogemata vastu Tarmo Kopli ratast ja pidin jala maha panema. Kiirendamiseks enam jõudu ei jätkunud ja hea grupp libises eest. Õnneks olid Molev ja Kattai enne mind maha jäänud ja kruusale jõudes ootasin nad järgi. Molev tegi jälle nii nagu ta selle võistluse jooksul juba vähemalt neli korda oli teinud- keeras rauad paremale ja kiirendas niimoodi, et ma ei jõudnud isegi sadulast tagumikku kergitada, kui meie vahe olid lootusetud 30 meetrit- tal on ikka minuga võrreldes uskumatu võime kiirendada!

Vaatasime Kattaiga üksteilsele otsa ja sai selgeks, et rong on läinud- meist ei olnud järgi minejat. Kahekesi tegime kordamööda tööd viimased ca 8-10 km. Molev oli pidevalt silmapiiril aga päris kätte ei saanud teda. Viimasel kahel kilomeetril, mis olid üsna tehnilised käis meil veel omavahel väike duell. Üritasin paaril korral eest ära sõita, aga ei õnnestunud. Mõnisada meetrit enne lõppu kiirendas ta järsul tõusul, mina tõmbasin jälle jala pedaali küljest lahti ja jäin maha. Tõenäoliselt poleks ma talle vastata suutnud ka siis kui king oleks kinni jäänud.


Kokkuvõte

Koht 36. Täpselt sama mis kolm nädalat tagasi Elvas. Vaatamata sellele, et olin kolmest nädalast kaks puhanud ja taas treenima hakkasin alles peale Tartu Uisumaratoni, jaksasin üsna hästi kannatada. Koha poolest oleks nagu areng seisma jäänud. Kas paigalseis on tagasiminek? Hetkel tundub mulle, et mitte. Sõitsin koos nendega, kes minust Elvas selgelt kiiremad olid ja edestasin ka neid (va Kaupo Kattai) kellega Elvas koos sõitsin. Elvas, kus rada oli lihtsam, kaotasin võitjale 12 minutit. Rakkes kaotasin 9 minutit. Seega tundub, et pigem on seis paremaks läinud.

EMV arvestuses sain oma masinaklassis (M-Sen1) 9nda koha. Eliidi klassis oleksin oma ajaga saanud 13.nda koha, mis minu arvates näitab seda, et tase on suhteliselt nõrk. Olen sellel hooajal sõitnud ratast pisut alla 3000 km. Võrreldes eliidiga pole seda vist sugugi palju. Pakun, et enamusel on selline number ees aprillis, kui tullakse tagasi lõunalaagrist? Huvitav oleks teada palju sõidavad hooaja jooksul esikuuiku mehed ja palju sõidavad Sen1 medalimehed-Öpik, Puu ja Suppi?

Nüüd on küsimus selles, et kuidas siit veel edasi minna?Kuidas edasi areneda? Hooaja tähtsaima võistluseni on jäänud 5 nädalat, mis on piisavalt pikk aeg, et veelgi parem olla. Samas ka piisavalt pikk aeg, et kõik untsu keerata. Head ideed on teretulnud!

Tulemused

Pildid on laenatud proshop.ee lehelt

9. aug 2010

Kuidas parandada kohta Tartu Rulluisumaratonil?

Varasemal kolmel aastal olen alati oodanud TRUM-i starti. Sel aastal aga mitte. Veel kolmapäeval viimast kontrollkõnet sõbrale tehes lootsin, et ta unustas mind registreerida ja äkki ei pea starti minema. Selgus, et Jaanus Ritson suudab asju meeles pidada ja oli mind ikkagi kirja pannud. Seega ei jäänud muud võimalust kui katkestada kaks nädalat kestnud puhkus tööst ja puhkus spordist ning sõita pühapäeva hommikul Pärnumaalt koju uiskude järgi, et siis edasi Tartusse sõita.




Uisud leidsin vanemate pööningult, täpselt sealt kuhu nad aasta tagasi peale Tartu Uisumaratoni olin unustanud. Jah, täpselt aasta oli möödas viimasest korrast kui uisutasin. Kuigi uisutamine mulle meeldib, on see sel aastal kuidagi unarusse jäänud ja vist vaid korra-kaks olen mõelnud, et vahest võiks uisutama minna, tegudeni polne aga jõudnud. Õnneks on selle võistluse distants nii lühike ja kiire, et läbimiseks mingit erilist ettevalmistust tegema ei pea.




Stardis hoidsin end pisut tagasi ja otsisin tuttavaid selgasid, kelle taga oleks mõnus sõita. Varasemal kolmel aastal olen ikka sõitnud koos Tõnu Koppeliga, kellel on hea suur selg ja kes alati grupid kokku veab. Mingil hetkel, peale esimest mäge sain talle tuulde ja tavapäraselt tegi Tõnu tööd, et järgmisse punti sõita. Kui Tõnni hoog rauges ja eesolev grupp kaugenema hakkas, siis läksin ise vedama. Peale lühikest vedamist sain ilusti saba kätte, aga kahjuks ei olnud Tõnu kaasa tulnud. Peale mõningast grupis loksumist nägin et üks Hawaii vormis kutt üritab eest ära sõita ja järgmisesse punti jõuda. Läksin talle tuulde lootuses, et tõmbame veel kedagi kaasa ja kordamööda vedades saame ees mineva pundi, kes sel hetkel olid meist ca 30-50m kaugusel, kätte. Kahjuks kedagi kaasa ei tulnud. Vahe tagumise grupiga läks üha suuremaks ja esimestele lähemale ka ei saanud. Tekkis loll olukord, kus tuli kiiresti otsustada, kas kohe loobuda või kohe järgi sõita- kahekesi jäämine ei oleks hästi lõppenud. Otsustasin riskida. Olin laskumise lõpuni tuules ja esimesele suurele tõusule jõudes lisasin käiku. Kuna tõusudel on grupi eelis üksisõitja ees väiksem ja tempo madalam, ning uisutamisoskus vähem tähtis, siis oli see ilmselt ainuke võimalus. Teadsin, et pean gruppi jõudma enne suurt laskumist. Otsustasin, et panen kõik välja ja kui õnnestub on hästi, kui ei õnnestu, siis lasen selja sirgu ja ootan taganttulijad ära. Minu õnneks oli grupi tempo tõusul suht madal ja sain täpselt tõusu lõpuks saba kätte. Hawaii vormis kutt, kes rünnakut alustas ei jaksanud kaasa tulla ja oli kaugele maha jäänud.




Lakumisele minnes tabasid mind esimesed tagasilöögid. Nimelt hakkasid reied andma krambihoiatusi. Sõidetud oli vaid ca 10 minutit ja mul jalad juba kutud! Ilmselgelt oli tegu uisutamisele iseloomuliku istumisasendi tõttu tekkinud probleemiga- minu reied ei ole aasta aega sellises asendis töötama pidanud ja hakkasid streikima.




Esimeses tagasipöördes selgus, et oleme teine grupp- liidrid olid ca 30 sekundi kaugusel. Mis seal salata- start oli õnnestunud suhteliselt hästi.




Peale esimest tagasipööret algas minu kannatuste rada. Jalad olid kanged ja reied valusad, tehnika lagunes, tuules püsimine muutus üha raskemaks. Sõitsin ca 90% kogu võistlusest oma grupi viimasena ja pidevalt olin "kummipaela" otsas. Kiirendustele ei suutnud õigeaegselt vastata ja jäin pidevalt tuulest välja, misjärel pidin kurja vaeva nägema, et tagasi gruppi saada. Sõidu edenedes muutusid tuulest välja jäämised tihedamaks ja pidin üha rohkem võitlema ja end sundima, et mitte loobuda. Üha tihedamini tabasin end mõttelt, et sellesse gruppi trügimine oli viga ja kui maha jään siis kukun kolinal läbi mitme mitme järgmise grupi. Seadsin endale pidevalt eesmärke, kui kaua pean suutma pundis püsida- järgmise tagasipöördeni kannatan ära, veel selle tõusu pean vastu siis... Mitmel korral jäin kiirenduste ajal grupist maha, aga õnneks lasti peale kiirendust jälle selg sirgu ja mul õnnestus jälle tuulde saada. Minu õnn, et need kiirendused nii lühikesed olid ja keegi pikemalt ei paugutanud.




Kui alguses oli grupp üsna väike, siis aeg-ajalt tilkus meile juurde sõitjaid, kes olid mingi aja püsinud liidrite pundis (naiste võitja Enel Kõrva, Meelis Aasla, Mart Markus jne). Samuti paranes minu koht pisut ka nende võrra, kes olid end esimeses grupis sodiks sõitnud, maha jäänud ja kes ei suutnud ka meiega liituda (näiteks Jaanus Laugus)




Nendele, kes uisutamisega vähem kursis teadmiseks, et erinevalt teistest kestvusaladest koosneb uisutamine peamiselt lühiajalistest kiirendustest. Kui suusatamises või rattas, rääkimata jooksmisest, on peamiselt vaja teha pikka aega ühtlase intensiivsusega tööd, siis uisutamises käib pidev kiirendamine. Enamasti 5-10 sammu maksimaalsel kiirusel ja seejärel veeretakse üksteisel käsi seljal, kuni järgmine mees kiirendab. Ei imesta, kui võistluse jooksul tuli teha sadu lühikesi ja pikemaid kiirendusi, mis minu jaoks olid väga väsitavad. Ühtlase intensiivsusega tööd oli minimaalselt. Aus olles ma hästi ei mõista, miks selline üksteise järel paugutamine hea on? Miks teistel kestvusaladel nii ei tehta? Olgu, rattas tehakse, aga tavaliselt pigem lõpus ja pigem paugutavad need, kes sõidavad esimestele kohtadele. Uisutamises seevastu käib selline trikitamine algusest peale ja seda ka grupis kus sõidetakse kohtadele teises- või kolmandas kümnes




Laskumistel avastasin veel ühe ebameeldiva üllatuse- veeredes kippusin vaikselt aga kindlalt tuulest välja jääma. Eelmistest aastatest mäletan, et laskumistel pidin kohe käe eessõitja seljale toetama, et mitte otsa sõita, siis sel aastal pidin end pisikeseks kokku pakkima ja tõsiselt pingutama, et mitte maha jääda. Mitmel korral olin sunnitud ka jalgadega töötama märgatavalt varem kui eessõitjad. Pärast sõitu targematega rääkides selgus, et laagrid olid 12 kuu jooksul ära kuivanud ja seetõttu ei veerenud üldse. Ma veel mõtlesin, et kui ostad head uisud ja nendega üldse ei sõida, siis ei pea ka hooldama:) Täielik Pettumus. Selgus veel selline nüanss, et laagreid ei määrita mitte võistlusele eelneval õhtul vaid pigem ikka võistluspäeva hommikul- nii pidavat veeremine hoopis parem olema ja laagrid "lahtisema" veeremisega. Tagantjärele ikka hea tark olla...




4,5km enne lõppu toimus taas üks eiteamitmesajas kiirendus, millele ma enam kuidagi vastata ei suutnud. Juhtunud oli see, mida ma juba ammu oodanud olin ja algas agoonia. Minu õnneks oli samast grupist pudenenud ka hirmkõva jalaga Ats Kallais. Sealt edasi kuni finishini vedasin heal juhul 300-500 meetrit, rohkemaks ei olnud ma kuidagi suuteline- kogu ülejäänud töö tegi ära Ats. Mina vaatasin uduse pilguga Atsi uiske ja püüdsin mitte asfaldile valguda. Kuna koordinatsioon oli märgatavalt halvenenud togisin korduvalt Atsi uiske. Rohkem kui viis korda koperdasin ka enda uiskude otsa ja mitmel korral olin lähedal kukkumisele. Taha vaadata ei julgenud- teadsin, et iga hetk võib järgmine grupp meist üle sõita. Viimasel paaril kilomeetril ei mõelnud enam millelegi, lihtsalt kannatasin ja ootasin.




Viimase laskumise sõitsin veel Atsi tuules, finishisirgele jõudes olin täiesti tühi ja lihtsalt veeresin kuidagi üle joone. Ei mäleta millal ma viimati nii tühi olin. Ja ilmselt pole mul juba ammu olnud nii hea meel päästva lõpujoone üle.




Koht 28. Eelmisel aastal olin 32. Seega areng on olnud märgatav




4 aastaga ei ole midagi oluliselt muutunud- ikka sõidan teises grupis, mis sõidab kohatadele ca 12-30. Kolmel aastal olen lõpetanud selle grupi lõpus, ühel aastal suutsin selle grupifinishi võita ja olin 15. Ilmselt ei oleks lõppkohas ka suurt erinevust olnud, kui oleksin teinud oma tavapärased 5-10 uisutrenni suve jooksul. Koht oleks endiselt olnud vahemikus 20-30. Selge on see, et spetsialiseerumata ei jõuaks kuidagi esimestega kaasa sõita. Kui oleks enne maratoni teinud mõned treeningud, siis ilmselt oleks sõitu suutnud pisut nautida ja ei oleks pidanud nii palju kannatama. Luban, et järgmisel aastal uisutan enne maratoni vähemalt 3 korda. Luban, et järgmisel aastal määrin laagrid enne võistlust ära. Kasvõi eelneval õhtul!






Vastus: Uisuta 0 kilomeetrit ja sinu koht võistlusel paraneb. Tõestatud!
Pildid laenatud kmzphoto.eu lehelt


5. aug 2010

Valgus kehtestab uued väärtused: valguses loeb ilu, pimeduses usaldus* ehk Xdreami öine etapp Karulas

Varjus on suur salajõud....(H. Laks)

Oli see nüüd salajõud või usaldus, pigem vist ikka viimane, mis meid natuke isepäiseid ISC teami naisi hooaja kõrgeima tulemuseni viis. Aga kõigest järgemööda.
Sarnaselt paljudele sõpradele, olime piisava varuga võistluspaigas kohal, nii et stardieelne kiirustamine jäi ära ja selle asemel oli selline muhe ja rõõmus olemine. Siit omakorda tuli mõte, et miks ei võikski Xdreami start reeglina laupäeva õhtul olla nagu enamusel Läti võistlustel tavaks. Vahest ainult ühel etapil (sprindil?) hommikul.

Enne starti leppisime kokku, et vaatame kõigepealt kaarti ja seejärel kiirustame meestele järele. Nimetatud taktika tõttu - kui olime välja raalinud, et legendil nr 2. ja 7. on sama ristmik ja sama koht on ka tõukerattakaardil- lahkusime stardikaare alt tagantpoolt kolmanda tiimina.



Enesetunne paranes, kui Rebasemõisa teel olid ees vaid umbes 3-4 võistkonna rattajäljed.
Suurem kohmitsemine tuli Tarupedaja järve ääres, kus uurisin nii teadetahvli RMK kaarti kui lõpuks kontrollisin ka talu asukoha üle. Samal ajal nägime, kuidas ratturite tuledelohe mäest alla kihutas ja eelmise ristmiku peale vasakule keeras. Enne 1.KPd kõhklesime veel ühel ristmikul, aga otsustasime 1,2 km ikka ära sõita. Punkt tuligi.

Teel 2.KPsse suutis Pilvi läbi haugata legendide 18.-20. lisakaare mööda metsast sihti, sõitsime selle asemel mööda kruusateed. Järgmist lõksu täielikult vältida ei suutnud - jalad panin maha legendil 22. ja keerasin kaardi lahti. Siis sain aru, miks mõned tiimid olid 21.legendil lõunasse suunanud. Ots ringi ja tuledevoolule vastu!

2.KP asukoha oli Pilvi juba enam-vähem välja raalinud kaardijupilt "eraldi ratas". Kuna tegin väikse kaardilugemisvea legendil 37, siis sõitsime teed mööda edasi ja kuna see nii kenasti vajamineva elektriliini äärde keeras, jõudsime 2.KP sihile küll pisut eemal, kuid järgmist KPd arvestades hoopiski soodsamas kohas. Rattad tee serva ja võssa! Õnneks tulid õige pea vastu ratastega võsas teed rammivad Salomon ja Nike, nende lohas saime hoopis kiiremini edasi. Siht vahetult enne KP'd oli seiklejaid paksult täis - Kadarbikud, AT Nobe, ISC, jne, vähemalt 20 võistkonda. Vahetusalasse Aheru järve äärde jõudsime imelikult kombel üksi. Neli ala hiljem saime teada põhjuse: need KP juures olnud tiimid ja veel mõned neid pimesi järginud jüngrid olid punktist välja sõites 180 kraadi valesti põrutanud. Enne pidama ei saanud kui Harglas... Kaarti luges ca 30 inimese peale ainult üksainus ja seegi ajas suuna segi...

Valikurajal mingeid seiklusi ei olnud, kulgesime rahulikult, punktid noppisime vastupäeva.
Kanuu samuti raskusi ei põhjustanud, esimese punkti juures oli üks B-raja meeskond nõjatumas sisuliselt KP puu vastu, samas kui nende kolmas liige võõpsikusse punkti oli saadetud otsima.

Eraldi rattas võttis Jana A, Pilvi B ja mulle jäi siis C. See oli päris mõnus etapp: mets kahises vaikselt, kuu vaatas ülevalt, hundid sahistasid võsas omi asju ajades või ehk mind luurates, kuulsin vaid enda südametukseid ja ärevat neelatust......
No ja järgmise käänaku tagant tuligi juba selg ees kari beekaid, kes kah eraldietapil, aga miskipärast läbimas neid punkte ikkagi 2-3kesi koos. "Krii-sti, Krii-sti, kussa jäid!?" - hajus öise metsa saladuslik lummus nagu polekski seda kunagi olnud.

Laevad pommitasime Jana ja Pilvi suurepärasel koostööl põhja, kuigi algul proovisin neile pakkuda ka varianti "ah, jätame selle ja jookseme trahviringikese ära!". Samas oli hiljem rahulolu - kui kohtunik meie laevu vaadates tunnustavalt lausus: "Jah, õige, võite minna!"- hiigelsuur.

Koridororienteerumise etapil saime nautida oma sörgitempot napilt 3.KPni (20.KP üldjärjestuses), kui metsaalune lõi Viffi heledast häälest ja Randy madalamast bassist põrisema ning rivi tagumised said ülevaate nende Hargla-tuurist. Lisaks neile kahele võistkonnale oli meiega veel Elo-tiim, Männikumäe noored poisid ja paar punktivahet ka Europcari Arthur ja co. V.a viimatinimetatu võistkond, püsisid ülejäänud 5 võistkonda koos kuni vahetusalani. Meie olime rivi lõpus ja vahepeal tundus, et jääme päris maha, aga KP märkimise järjekord ja risune maastik aeglustasid esiotsa tempot niipalju, et silmside katkes vaid paariks hetkeks ja kogu kamp oli järgmise kraavi ääres jälle koos. Nii et kaardi oleks võinud ju lausa rulli keerata... Äratundmine, kui lihtne on tegelikult kaardilugemisoskuseta ja kesise jooksuvormiga võistkonnal tipptiimidel sabas püsida, võttis pead vangutama. Lambi kustutasin ära vahetult eelviimse (27.KP) juures, oli piisavalt valgeks läinud.

Rattapunktid saime sõita läbi omas tempos, veelkord Kadarbikest mööda saades. Huvitav oli situatsioon 30.KP juures, millele lähenesime idast lõikega. Tegelikult oli maastikul üsna sõidetav vana tee ja ratast pidime tassima ainult paarsada meetrit. Õnneks läks ka kraavi (veevälja) ületamisega - vahetult enne punkti olid koprad paisutanud metsa alla paar järve, aga meie saime kuiva jalaga üle kopratammi.

Hommikune kanuu oli järjekordne maiuspala. Hurmavasse udusse mähkunud Aheru järv ja pisut unine kui seda kuldsem päike lisasid tubli annuse romantikat, kuid orienteerumise kohalt oli seis nutusem kui öösel - eks proovi maamärkide abil kraaviotsale pihta saada, kui nähtavus on napid 5 meetrit! Lisaks hoidsid 34. KPsse minnes meist jälle möödunud kadarbikud selgelt 30 kraadi vales suunas! Tegime omad korrektiivid, aga kui kalda juurde jõudsime, tagurdasid eelnimetatud + Kiirrong just KPst välja. Nad olid ka uduloori varjus õigesse kohta jõudnud.
Pakkusime neile järjekordselt rattakummi (täitsa terve, parandatud) - aga nad ei tahtnud. Kes eelmise etapi lugu teavad, saavad aru.

Rattaetapp Lüllemäele ja mõnusa vahepalana puulehtede äratundmine. Paju oli kangesti loorberi moodi, korra kõlas ka toomingas, aga sellega ei vääratanud. Jalaka panin algul künnapuuks, sest "jalakal on jalad". Ehk siis leherootsud on otstest hargnenud. Meie käes olnud eksemplaril oli neid "jalgu" küll väga vähe, aga kuna künnapuu lehe üks serv on teisest oluliselt lühem, leht me käes aga oli kenasti sümmeetriline, siis tõmbasin künnapuu maha ja vastuseks läks jalakas. "Kõik õiged!" ja suundusime tõukerattaile.

Heatahtlike soovitajate abiga valisime peene kummiga mudelid ja sõit oli üle ootuste lihtne. Nüüd jäi teha veel tõusuderohke jalgsitiir. Algul tundus see liig-mis-liiana, aga õnneks jäi soodes ujumine ära, sillad olid väga meeldivaks üllatuseks ning rosinaks oli ronimine Tornimäe torni (ja hüpe julgestusse!), nii et tagantjärele mõeldes polnud rajameister kiuslik midagi. Pealegi - see on ju seiklussport, kus iva seisnebki vaimujõu testimises!
Torni pidid A-raja võistkondade 2 liiget ronima väljaspoolt piirdeid, mööda palke. Poleks uskunud, et suudan väsinud jalgadega selle ülesande suhteliselt nobedalt teha, lausa äge oli. Kõrgust küll kardan, aga julgestusega on hoopis teine tunne ronida. Huvitav vaid, kas keegi suutis käed lahti- selg ees ülevalt tühjusesse hüpata? Mina küll lasin käe köiest lahti alles siis, kui tundsin, et traksid peavad. ;)

Männikumäe noorte poistega enne finišit võidu rabelema ei hakanud, küll aga peavad nad järgmiseks korraks taluõue ja viljapõllu läbimise keelu endale selgeks tegema, muidu... teate ju tegelikult küll!

Autasustamist ei jõudnud seekord ära oodata, vabandame kaasvõistlejate ja korraldajate ees.

Arula saun oli mõnus nagu alati ja õhtul ootas mind Tartus juba läikivpuhas ratas. Kas saab veel paremaks minna?!

Tulemused:
1 Team VAUDE Matkasport 9:55.21 MEHED 1
2 Salomon Team 9:56.19 MEHED 2
3 Team Nike 9:57.37 MEHED 3
4 seiklusporr 10:49.18 MEHED 4
5 Suusa Jüngrid 11:04.59 MEHED 5
6 Kadarbiku kanged 11:06.00 SEGA 1
7 Kiirrong 11:14.23 MEHED 6
8 ISC ADVENTURE TEAM 11:19.06 (sis. 15 min trahvi) MEHED 7
9 Ekstreem Adventure 11:24.42 SEGA 2
10 Männikumägi kummipuru 11:36.06 MEHED 8
11 ISC Team (Jana Kink, Pilvi-Heli Vettik, Maret Vaher) 11:37.01 NAISED 1
12 Männikumägi/RMK SK 11:59.23 MEHED 9
13 ISC X-Hiking Team 12:07.19 MEHED 10
14 Twister Adventure Team 12:24.39 MEHED 11
15 LeTour Saku Suusaklubi 12:25.05 SEGA 3
/-/
48 Suusahullud (Kadi Inno, Anniki Inno, Diana Dukan) 14:26.46 NAISED 2
58 Manny, Sid ja Diego (Monika Adamson, Maire Pedor, Eleri Hirv) 15:39.02 NAISED 3

*V.Mikita, Sirp 14.05.2010