Varjus on suur salajõud....(H. Laks)
Oli see nüüd salajõud või usaldus, pigem vist ikka viimane, mis meid natuke isepäiseid ISC teami naisi hooaja kõrgeima tulemuseni viis. Aga kõigest järgemööda.
Sarnaselt paljudele sõpradele, olime piisava varuga võistluspaigas kohal, nii et stardieelne kiirustamine jäi ära ja selle asemel oli selline muhe ja rõõmus olemine. Siit omakorda tuli mõte, et miks ei võikski Xdreami start reeglina laupäeva õhtul olla nagu enamusel Läti võistlustel tavaks. Vahest ainult ühel etapil (sprindil?) hommikul.
Enne starti leppisime kokku, et vaatame kõigepealt kaarti ja seejärel kiirustame meestele järele. Nimetatud taktika tõttu - kui olime välja raalinud, et legendil nr 2. ja 7. on sama ristmik ja sama koht on ka tõukerattakaardil- lahkusime stardikaare alt tagantpoolt kolmanda tiimina.
Enesetunne paranes, kui Rebasemõisa teel olid ees vaid umbes 3-4 võistkonna rattajäljed.
Suurem kohmitsemine tuli Tarupedaja järve ääres, kus uurisin nii teadetahvli RMK kaarti kui lõpuks kontrollisin ka talu asukoha üle. Samal ajal nägime, kuidas ratturite tuledelohe mäest alla kihutas ja eelmise ristmiku peale vasakule keeras. Enne 1.KPd kõhklesime veel ühel ristmikul, aga otsustasime 1,2 km ikka ära sõita. Punkt tuligi.
Teel 2.KPsse suutis Pilvi läbi haugata legendide 18.-20. lisakaare mööda metsast sihti, sõitsime selle asemel mööda kruusateed. Järgmist lõksu täielikult vältida ei suutnud - jalad panin maha legendil 22. ja keerasin kaardi lahti. Siis sain aru, miks mõned tiimid olid 21.legendil lõunasse suunanud. Ots ringi ja tuledevoolule vastu!
2.KP asukoha oli Pilvi juba enam-vähem välja raalinud kaardijupilt "eraldi ratas". Kuna tegin väikse kaardilugemisvea legendil 37, siis sõitsime teed mööda edasi ja kuna see nii kenasti vajamineva elektriliini äärde keeras, jõudsime 2.KP sihile küll pisut eemal, kuid järgmist KPd arvestades hoopiski soodsamas kohas. Rattad tee serva ja võssa! Õnneks tulid õige pea vastu ratastega võsas teed rammivad Salomon ja Nike, nende lohas saime hoopis kiiremini edasi. Siht vahetult enne KP'd oli seiklejaid paksult täis - Kadarbikud, AT Nobe, ISC, jne, vähemalt 20 võistkonda. Vahetusalasse Aheru järve äärde jõudsime imelikult kombel üksi. Neli ala hiljem saime teada põhjuse: need KP juures olnud tiimid ja veel mõned neid pimesi järginud jüngrid olid punktist välja sõites 180 kraadi valesti põrutanud. Enne pidama ei saanud kui Harglas... Kaarti luges ca 30 inimese peale ainult üksainus ja seegi ajas suuna segi...
Valikurajal mingeid seiklusi ei olnud, kulgesime rahulikult, punktid noppisime vastupäeva.
Kanuu samuti raskusi ei põhjustanud, esimese punkti juures oli üks B-raja meeskond nõjatumas sisuliselt KP puu vastu, samas kui nende kolmas liige võõpsikusse punkti oli saadetud otsima.
Eraldi rattas võttis Jana A, Pilvi B ja mulle jäi siis C. See oli päris mõnus etapp: mets kahises vaikselt, kuu vaatas ülevalt, hundid sahistasid võsas omi asju ajades või ehk mind luurates, kuulsin vaid enda südametukseid ja ärevat neelatust......
No ja järgmise käänaku tagant tuligi juba selg ees kari beekaid, kes kah eraldietapil, aga miskipärast läbimas neid punkte ikkagi 2-3kesi koos. "Krii-sti, Krii-sti, kussa jäid!?" - hajus öise metsa saladuslik lummus nagu polekski seda kunagi olnud.
Laevad pommitasime Jana ja Pilvi suurepärasel koostööl põhja, kuigi algul proovisin neile pakkuda ka varianti "ah, jätame selle ja jookseme trahviringikese ära!". Samas oli hiljem rahulolu - kui kohtunik meie laevu vaadates tunnustavalt lausus: "Jah, õige, võite minna!"- hiigelsuur.
Koridororienteerumise etapil saime nautida oma sörgitempot napilt 3.KPni (20.KP üldjärjestuses), kui metsaalune lõi Viffi heledast häälest ja Randy madalamast bassist põrisema ning rivi tagumised said ülevaate nende Hargla-tuurist. Lisaks neile kahele võistkonnale oli meiega veel Elo-tiim, Männikumäe noored poisid ja paar punktivahet ka Europcari Arthur ja co. V.a viimatinimetatu võistkond, püsisid ülejäänud 5 võistkonda koos kuni vahetusalani. Meie olime rivi lõpus ja vahepeal tundus, et jääme päris maha, aga KP märkimise järjekord ja risune maastik aeglustasid esiotsa tempot niipalju, et silmside katkes vaid paariks hetkeks ja kogu kamp oli järgmise kraavi ääres jälle koos. Nii et kaardi oleks võinud ju lausa rulli keerata... Äratundmine, kui lihtne on tegelikult kaardilugemisoskuseta ja kesise jooksuvormiga võistkonnal tipptiimidel sabas püsida, võttis pead vangutama. Lambi kustutasin ära vahetult eelviimse (27.KP) juures, oli piisavalt valgeks läinud.
Rattapunktid saime sõita läbi omas tempos, veelkord Kadarbikest mööda saades. Huvitav oli situatsioon 30.KP juures, millele lähenesime idast lõikega. Tegelikult oli maastikul üsna sõidetav vana tee ja ratast pidime tassima ainult paarsada meetrit. Õnneks läks ka kraavi (veevälja) ületamisega - vahetult enne punkti olid koprad paisutanud metsa alla paar järve, aga meie saime kuiva jalaga üle kopratammi.
Hommikune kanuu oli järjekordne maiuspala. Hurmavasse udusse mähkunud Aheru järv ja pisut unine kui seda kuldsem päike lisasid tubli annuse romantikat, kuid orienteerumise kohalt oli seis nutusem kui öösel - eks proovi maamärkide abil kraaviotsale pihta saada, kui nähtavus on napid 5 meetrit! Lisaks hoidsid 34. KPsse minnes meist jälle möödunud kadarbikud selgelt 30 kraadi vales suunas! Tegime omad korrektiivid, aga kui kalda juurde jõudsime, tagurdasid eelnimetatud + Kiirrong just KPst välja. Nad olid ka uduloori varjus õigesse kohta jõudnud.
Pakkusime neile järjekordselt rattakummi (täitsa terve, parandatud) - aga nad ei tahtnud. Kes eelmise etapi lugu teavad, saavad aru.
Rattaetapp Lüllemäele ja mõnusa vahepalana puulehtede äratundmine. Paju oli kangesti loorberi moodi, korra kõlas ka toomingas, aga sellega ei vääratanud. Jalaka panin algul künnapuuks, sest "jalakal on jalad". Ehk siis leherootsud on otstest hargnenud. Meie käes olnud eksemplaril oli neid "jalgu" küll väga vähe, aga kuna
künnapuu lehe üks serv on teisest oluliselt lühem, leht me käes aga oli kenasti sümmeetriline, siis tõmbasin künnapuu maha ja vastuseks läks jalakas. "Kõik õiged!" ja suundusime tõukerattaile.
Heatahtlike soovitajate abiga valisime peene kummiga mudelid ja sõit oli üle ootuste lihtne. Nüüd jäi teha veel tõusuderohke jalgsitiir. Algul tundus see liig-mis-liiana, aga õnneks jäi soodes ujumine ära, sillad olid väga meeldivaks üllatuseks ning rosinaks oli ronimine Tornimäe torni (ja hüpe julgestusse!), nii et tagantjärele mõeldes polnud rajameister kiuslik midagi. Pealegi - see on ju seiklussport, kus iva seisnebki vaimujõu testimises!
Torni pidid A-raja võistkondade 2 liiget ronima väljaspoolt piirdeid, mööda palke. Poleks uskunud, et suudan väsinud jalgadega selle ülesande suhteliselt nobedalt teha, lausa äge oli. Kõrgust küll kardan, aga julgestusega on hoopis teine tunne ronida. Huvitav vaid, kas keegi suutis käed lahti- selg ees ülevalt tühjusesse hüpata? Mina küll lasin käe köiest lahti alles siis, kui tundsin, et traksid peavad. ;)
Männikumäe noorte poistega enne finišit võidu rabelema ei hakanud, küll aga peavad nad järgmiseks korraks taluõue ja viljapõllu läbimise keelu endale selgeks tegema, muidu... teate ju tegelikult küll!
Autasustamist ei jõudnud seekord ära oodata, vabandame kaasvõistlejate ja korraldajate ees.
Arula saun oli mõnus nagu alati ja õhtul ootas mind Tartus juba läikivpuhas ratas. Kas saab veel paremaks minna?!
Tulemused:
1 Team VAUDE Matkasport 9:55.21 MEHED 1
2 Salomon Team 9:56.19 MEHED 2
3 Team Nike 9:57.37 MEHED 3
4 seiklusporr 10:49.18 MEHED 4
5 Suusa Jüngrid 11:04.59 MEHED 5
6 Kadarbiku kanged 11:06.00 SEGA 1
7 Kiirrong 11:14.23 MEHED 6
8 ISC ADVENTURE TEAM 11:19.06 (sis. 15 min trahvi) MEHED 7
9 Ekstreem Adventure 11:24.42 SEGA 2
10 Männikumägi kummipuru 11:36.06 MEHED 8
11 ISC Team (Jana Kink, Pilvi-Heli Vettik, Maret Vaher) 11:37.01 NAISED 112 Männikumägi/RMK SK 11:59.23 MEHED 9
13 ISC X-Hiking Team 12:07.19 MEHED 10
14 Twister Adventure Team 12:24.39 MEHED 11
15 LeTour Saku Suusaklubi 12:25.05 SEGA 3
/-/
48 Suusahullud (Kadi Inno, Anniki Inno, Diana Dukan) 14:26.46 NAISED 2
58 Manny, Sid ja Diego (Monika Adamson, Maire Pedor, Eleri Hirv) 15:39.02 NAISED 3
*V.Mikita, Sirp 14.05.2010