Mulgi Elion

Nädalavahetusel tegin rattahooaja avastardi mulgi Elionil. Meniski operatsioonist on nüüd täpselt kuus nädalat möödas ja tundus, et jalg lubab sõita küll. Olen peale operatsiooni vaikselt kerima hakanud ja enne Mulgit sai ca 450 km maanterattal läbitud. Enamus treeninguid on olnud lühikesed 20-60 minutit. Kaks trenni on olnud ka natuke üle kahe tunni. Kõik treeningud on senini olnud väga rahulikud, kui välja jätta mõned kiiremad lõigud, mis rattaga tööle sõites tahes-tahtmata sisse lipsavad.

Suhteliselt tagasihoidlik kilometraaz, erialaste harjutuste olematu osakaal ja veel mitte 100% liselt terve põlv lubasid eeldada, et võidu veel sõita ei jaksa. Toetudes varasematele kogemustele arvasin et 250 hulka võiks ikka mahtuda. vaikselt lootsin alustada eelmise aastaga samaväärselt- koht 200 hulgas.

Kogenematu ratturina võtsin ratta pööningult alla kaks päeva enne starti, pumpasin kummid täis, ketile õli ja reede õhtul 10 km pikkune proovisõit. Töötas.

Stardinumber oli mul varasemate teenete eest üllatavalt ees (nr.103) ja sain startida igast kõvade meestega ühest grupist (Anti Arak, Kaidar Hussar, Meelis Aasla jne). Vaatamata sellele suutsin end tagasi hoida ja ei läinud kiirete tüüpidega esimesel rämedal tõusul kiirematega kaasa. Alati kui mööda sõidetakse tundub, et kaotan jube palju kohti. Kõik sõitsid nii kiiresti ja mul oli juba raske. Lootusetu:)

Arvan, et esimese 5 kilomeetri jooksul sõideti must pidevalt mööda. Hiljem kui rada metsa keeras ja korralikult sadama hakkas kukkus tempo alla ja pundis sõitmine ei olnud enam keeruline. Kitsaste radade tõttu oli ka taganttulijatel ilmselt keerulisem mööduda. Kui 20 km sõidetud loeti kohaks ca 150. See kõlas väga positiivselt! Enamuse rajast, 10-50 km, sõitsin koos samade nägudega, olid üksikud kes möödusid, aga samas võtsime ka meie pidevalt skalpe nendelt kellel oli tehnilisi viperusi või nendelt kellel padrunid otsa olid saanud.

Holstre- Polli suusarajad kestsid lõputult. Ma pole kunagi seal suusatanud, aga sealsed tõusud tundusid lõputud. Ja keeruliseks muutis need pori, mis kutsus esile minu ratta tavalise probleemi- chainsuck. Suhteliselt tüütu on tõuse kerida kui eest keskmise hammaka kasutamine on võimatu ja pidevalt tuleb tagurpidi vändata, et ketti lahti harutada. Samas olid seal jube nauditavad laskumised ja enamasti sain seal pidevalt mööda sõita. Üsna paljud hakkavd laskumistel jalga väristama ja ei usalda ennast või rehve. Kuna mina olin rajal super hästi töötavate Rocket Ron-idega, siis oli pidamine suurepärane. Pisut tegi olukorra põnevamaks esipiduri kadumine 25 km kandis. Kuna pidurdan palju esimese piduriga, siis alguses oli äärmiselt keeruline ümber harjuda kasutama rohkem tagumist. Suusaradadel olnud TP-s loeti kohaks juba 136. Endalegi märkamatult olin sõitnud tõusvas joones.

ca 15 km enne lõppu sai ka tagumine pidur otsa ja krossiraja suurel laskumisel polnud enam millegagi pidurdada ning olin sunnitud kurvist otse sõitma. Õnneks oli krossirajal pikk "turvaala":)

Sellest laskumisest ja sellele järgnenud tõusul sai alguse raja võistluse kannatamise osa. Nimelt sõitis peale rajalt väljasõitu minema see punt, kus olin siiani tiksunud (Kand Peeter, Kriisa Kaido, Kaidar Hussar) ja tagant tulid veel mõned möödujad (Kikkas Simmo), kes mind järgi ei tahtnud oodata. Sirgetel kruusalõikudel veel üritasin, aga suhteliselt kähku sai selgeks, et pole enam millegagi tulistada, salv oli tühi.

Otsisin lihtsaid ja ökonoomseid lahendusi ning proovisin lõpuni saada. Tagant tuli pidevalt suuremaid ja lühemaid ronge, aga mina vaid unistasin sellest, et saaks nende rongidega kaasa sõita. Aga kes siis kaubavaguneid kiirrongi külge haagib.

Protokolli märgiti mind igati rahuldav 132. koht. Paljude harrastusratturite unelmate piir jäi ca 6 minuti kaugusele. Umbes sama kaugele jäi ka kõige ilusamaks seiklussportlaseks valitud Kiirrongi Alari. Tubli poiss!

Tulemused

P.S pildid laenatud Proshop.ee lehelt

Saku Xdream

Oleme võlgu Saku Xdreami muljed. Siit nad tulevad:

Rain: "Randy, räägi kuidas läks?"
Randy: "Perse läks"