Kuvatud on postitused sildiga kajakk. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga kajakk. Kuva kõik postitused

2. mai 2011

Võhandu Maraton

Mitu kevadet järjest olen imestanud, miks inimesed küll nii rõvedale üritusele ennast piinama lähevad- külm vesi, tuul puhub, tihti sajab lörtsi või vihma, aasta aerutamistunde null. Sel aastal tekkis seoses dr. Holdeni poolt korraldatava Nelik100 üritustesarjaga ka endal väike tahtmine see igati ebanormaalne üritus ära proovida. Paarilise leidmine polnud keeruline- Sten-Eric oli kohe valmis end piinama.

Kuna minu viimasest aerutamisest on möödas aastaid (viimati vist 2007 septembris toimunud Mereaerutamise EMV nime kandval üritusel), siis tundus mõistlik paar korda enne proovida seda aerutamise värki. Kuna jää läks hilja ja muid asjatoimetusi oli palju, siis veele jõudsime enne maratoni täpselt 4 korda.

Sel korral sõitsime World Kayaks poolt toodetud WK640 nime kandva limusiiniga. Alguses oli see paat ikka väga harjumatu- kõvasti laiem ja madalama dekiga kui senikogetud Reval Duo. Mugava asendi leidmine võttis aega ja kõvasti seadistamist, aga lõpuks saime asendi üsna talutavaks. Muret valmistas vaid pöörderaadius, mis oli ikka harjumatult suur ja pelgasime kas kõik kurvid ikka välja võtame. Paadi kasuks rääkis tema kiirus ja stabiilsus.

Reedel käisime Võhandul paati proovimas ning testimas kas kõik veskikohad on sõidetavad ja kuidas paat käitub. Lühikese sõidu käigus katkes üks tüürinöör, mis oli hõõrdumise tõttu läbi kulunud. Kuna ka teine oli piiri peal, siis otsustasime need enne starti uute vastu vahetada.

Stardile eelneval õhtupoolikul vaatasime nagu lasteaialapsed kuidas tegijatest leedukad aeru vette kastsid ja jälgisid mismoodi vesi sealt maha voolab. Peale väikest arutelu tõid laiaõlgsed mürakad välja kotid pudelite ja lappidega ning asusid paatide põhjasid töötlema. Kuigi ma paatidest suurt ei tea, siis see oli ka võhikule selge, et nende paadid olid ultrakerged ja mõeldud võidu sõitmiseks. Ei olnud seal ühtegi liigset detaili raskust lisamas ja mugavust tõstmas- oluline oli vaid kiirus. Rattamaailmast võrdlust tuues olime maastikurattaga sattunud maantee võistlusele.

Hommikul starti jalutades oli ilm jahe ja paatidel kerge härmatis. Kuna taevas oli selge ja tuuletu siis ei lasknud me end madalast (+3C) temperatuurist häirida ja paati istusin varem planeeritud riietuses- poolpikkade liibukate ja pesusärgiga. See oli igati õige otsus, sest kohe kui start anti läks soojaks ja mõnusaks.

Tamula järvel oli plaan rahulikult võtta ja mitte end punasesse tõmmata. Ei laskunud end häirida kiiretest alustajatest ja peale 5 kilomeetrist järveringi olime umbes 15 ndal kohal. Sealt edasi hakkasime vaikselt kohta parandama ja stardiga liiga teinutest vaikselt mööduma. 10 km kandis jõudsime järgi kahele paadile (K1MEN Indrek Kermon ja K2MEN Hommik-Mõtlep), mille tempo oli üsna kiire ja kellest möödumist ei pidanud esialgu vajalikuks. Eespool kedagi ei paistnud ja üsna mõnus oli selles pundis tiksuda. Pisut enne Paidra tammi otsustasime neist mööduda, et saaks rahulikult väljuda ja esimesena paadi sisse panna. Saime kergelt mööda ja kõik sujus kuid ühes ootamatult tugeva vooluga järsus tagasipöördus tegin vea ja sõitsime kaldaäärsesse võssa kinni. Ka meid jälitanud kahene Reval ei suutnud kurvi välja võtta ja kihutas meile küljelt sisse. Vaatamata apsakale tegime Paidras kiire üleveo ja saime järgi ca 2 min meie ees sõitnud kolmesele grupile, kus olid sees kiired aerutajad ja tänu sellele saime lahti Hommik-Mõtlep ekipaazist. Paidrast alanud käänulisel rajalõigul langes tempo meie grupil üsna madalaks ja ühel lühikesel üleveol olime eriti kiired ja saime kogu grupist mööda ja esimestena paati. Sõitsime kohe väikese vahe sisse, ning Leevil olime juba paraja edumaaga.

Leevilt alanud veskitammide lõik sujus ilma ühegi viperuseta ja vaikselt kasvatasime edumaad jälitajate ees. Pikkadel lõikudel enam taganttulijaid ei näinud ja vahe kasvas ca 3-4 minuti pikkuseks.

Kui umbes 70 km oli sõidetud tundsin, et vasakule ei ole enam võimalik pöörata. Võtsin põlle maha ja avastasin, et äsja vahetatud tüüri nöör on jälle läbi kulunud. Parandamiseks kulunud paari-kolme minuti jooksul kedagi järgi ei jõudnud, kuid peatselt hakkasime pikkadel lõikudel jälitajaid enda taga nägema. Tagant tulid Margus Reimani kahene ja Kermoni ning Kõrge ühesed paadid. Olin suhteliselt veendunud, et aerutajatest Uko Kõrge ja Indrek Kermon panevad oma paremuse maksma ja saavad meile varsti järgi. Nendega koos sõites olin imetlenud nende tehnikat ja nauditavat sõiduviisi. Tüübid jagasid matsu:)

Enne Leevakut ja Räpinat valitsenud rämedas vastutuules üritasime tempot üleval hoida ja see õnnestus üsna hästi. Räpinas kuulsime, et oleme üsna soliidse vahe sisse sõitnud ja viimasel 9 km pikkusel lõigul Räpinast Võõpsu saime juba rahulikult pika võistluse lõppu nautida.

Vaatamata rahulikule lõpule oli finishisse jõudmine äärmiselt mõnus. Esimene mõte oli muidugi tavapärane- see jääb viimaseks nii vastikuks võistluseks minu elus! Peale seda kui olin näpud aeru küljest lahti arutanud ja kuivad riided selga saanud olin juba need rumalad mõtted unustanud. Praegu juba nuputan kuidas kiiremini oleks saanud:)

Tulemuseks 7. koht, Eestlasi lõpetas meie ees tervelt 1 paatkond (koondise peatreener Koit ja Eesti koondislane Raigo Põder), kes saavutasid napilt teise koha. Ülejäänud paadid meie ees olid kiired leedukad.


Kokkuvõte: Ületasime seatud eesmärgid (olla eestlastest kolme hulgas ja kokkuvõttes 10 kiireima paadi seas) ning sain kuhjaga positiivseid emotsioone. Vaatamata sellele, et tegu oli meie esimese osaluskorraga õnnestus taktika igati hästi ja alati ründasime õigetes kohtades ning seeläbi saime konkurentidest lahti. Kõrgema koha saavutamine oleks hetkel ebareaalne unistus olnud. Pole võimalik kiirelt aerutada kui kolm-neli aastat pole aeru käes hoidnud ja 9 tunnisele maratonile lähed nelja harjutuskorra ja 9 erialase treeningtunni pealt. Ilmselt näitab see Eesti aerutamise s...a seisu. Rattaspordist paraleeli tuues ei oleks reaalne Haanja100-l või TRM-il mõne treeningkorra pealt kaotada võitjale alla 11%.


Parema tulemuse saamiseks oleks vaja kõigepealt aerutama õppida. Ässasid vaadates saad aru küll mismoodi see aerutamise värk tegelikult käib, aga järgi teha ei oska. Mõtlemise koht.


P.S Peale sõitu helistas lahedate Haanja spordiürituste autor dr. Holden ja andis teada, et olen tõusnud Võrumaa Nelik100 liidriks peale kesiselt kulgenud suusatamist ja hästi õnnestunud aerutamist.

10. mai 2009

Mona-X: meie võit ja 5:0 Eestile


Nädalavahetusel (9.-10.mai 2009) Daugava HEJ veehoidla lõunakaldal Daugmales (tõlk: Daugavaäärne, -ääres) tuntud headuses Mona-X seiklusest võttis osa koguni 5 Eesti võistkonda: lisaks meile Peraküla Krupp, Salomon, Medisoft ja Twister.

Ilm oli suurepärane, kased lõhnasid, väike lehelind laulis, isegi täiskuu tuli rahuloleva ja priskena meie tegemisi kuuselatvade vahelt jälgima.

Meie kvartetis olid seekord Randy, Sixten, Urmo ja Maret. Hoolimata sellest (või selle tõttu), et liidrite rasket koormat kandsime proloogi lõpust finishini, kulges võistlus eesotsas üsna tugevas tempos. Ilusa kevadpäeva naudisklemise rikkus ära eelkõige Salomon, kes esimesed 8 tundi meist pidevalt 12-17 minuti kaugusel olid. Siis aga õnnestus meil ühest keerulisest kohast Randy juhtimisel filigraanselt läbi tulla, mis rebis vahe juba 45- 50minutiliseks. Raske on kirjeldada õnnepuhangut, kui köielkõnnile järgenult ca 4-km jooksuringilt ümber Riekstu mäe (tõlk. Pähklimägi, 85 m.ü.m) tagasi tulles avastasime, et jalgrattaparklas on ikka üks komplekt - ainult meie! - rattaid. Tore oli seejärel tagasi Baldone linna veeredes tervitada vastutulevaid eestlasi - 3 võistkonda grupis! Neil võis põnev olla!

Kokkuvõtlikult jagunes võistlus jagunes alade kaupa: jalgratas ca 90 km, jooks ca 40 km, kanuu ca 5 km, sealjuures olid ratta- ja jooksukilomeetrid jagatud mitme etapi peale. Sekka puu otsa ronimist, korpakraavides ujumist, köielkõndi puude vahel ja köiega männi otsa ronimist. Ja muidugi see totakas-lätilik 4 km pikkune kohustuslik rattatassimis-tirimisetapp värskelt lõigatud võsajuurikate vahel mööda soostunud kõrgepingeliini trassi, mille kirjeldamisel kasutavad arvatavasti kõik osalejad üsna värvikaid toone.

Kanuuetapp keerutas Daugava veehoidlas asuva Surmasaare ümber. Välja õnnestus selgitada, et 1. Maailmasõja ajal olid saarel (lõksus?) Läti punased kütid, keda sakslased kaldalt pidevalt sihikul hoidsid. Mõnedel andmetel olevat sakslased seal katsetanud ipriiti. Saare loodenurgas on selle sõjakoleduse mälestuseks obelisk.

10 parimat tulemust:
1. ISC Advanture Team 14:31:51 14:31:51
2 Peraküla Krupp 15:57:15 1:00:00 16:57:15 DK11
3 Salomon Team Estonia 16:00:07 1:00:00 17:00:07 DK11
4 Medisoft Advanture team 17:08:19 17:08:19
5 Twister Advanture Team 17:46:40 17:46:40
6 Ebike 17:57:48 0:15:00 18:12:48 15 min par atstātām mantām uz riteņa
7 A2 18:25:35 18:25:35
8 Elita 17:48:12 1:00:00 18:48:12 DK11
9 Viverīgā Taka 19:06:44 19:06:44
10 Rumakss-HY 17:52:31 1:15:00 19:07:31 DK11, 15 min par atstātām mantām uz riteņa


Parimate lätlaste Ebike seiklustest allpooltoodud lingil, kel läti keel veel suus ei ole ;), siis ka pildid on kenad: http://ebike.skmezaparks.lv/zinas/mona-x2009kamesarigauniemparuzvarucinijamies )

Veel pilte rajalt: siin ja siin.

17. sept 2007

Mereaerutamise EMV (Teine lugu sarjast "Et elu liiga üksluiseks ei muutuks")

Lugu sai alguse samal põhjusel, mis eelminegi- nimelt tuleb aeg-ajalt end proovile panna ka teistel toredatel aladel.

kajakk.ee foorumis õigati augustis maha, et tulemas on Eesti Meistrivõistlused mereaerutamise maratonis. Medal Eesti MV-lt, on minu unistus olnud juba enne, kui ma rääkima hakkasin ja ma olen alati end võistkonnasiseselt halvasti ning alaväärsena tundnud, et mul ühtegi medalit pole, aga kõikidel teistel on kamaluga medaleid. Eriti õdedel Vaheritel, kes võidavad ära peaaegu kõik võistlused kus osalevad. Minu medalisaak läbi senise elu oli olnud kesine- vaid need Tartu Maratoni medalid, mis kõigile lõpetajatele antakse, aga teate ju isegi, et see pole ikka see. Nu ja siis üks lapsepõlve medal: Harjumaa meister klassikalises maadluses, kaalus 32kg:)

Ühesõnaga haistsin võimalust:)
Kuna paarimees Sten-Eric oli kohe nõus osalema, siis pikka juttu polnudki. Enne olulist võistlust tegime ka mõned trennid Shotimaa MMil osalenud paadiga. Trennides tõdesime, et oleme tublid, aga selle paadiga suurt üle 10 km tunnis meie sõita ei oska või ei jõua. Vähemalt sileda vee puhul poob see paat end täiesti kinni ja üldse ei liigu. Kuni 10-ni seevastu läheb väga lihtsalt.

Samas teadsin, et lainetes on see paat üsna kiire ja seega lootsime tuulisele merele. Ja tuult oli:) Tuult oli nii palju, et mulle tundus päris mitu korda, et vist sai seda lainet liiga palju soovitud.

Kuna varasemat infot võistluse kohta oli vaid niipalju, et sõit on ca 18km pikk ja kulgeb Paatsalust Pöörilaiuni, ümber laiu ja tagasi Paatsallu. Ka ei olnud teada osalejate nimesid. Kohale jõudes selgus, et stardis oli terve hulk noori ja näljaseid rajaaerutajaid, kellel oli rinnal aerutamisliidu embleem või seljal kiri "Eesti". Ja aerudel oli neil ka Eesti lipp. Nagu Jaansonil noh:) Jajah, koondise mehed.
Kusagilt kuulsin nime Becker ja Tootsi. Nujah, nendest meestest kirjutatakse lehes- need on Eesti esiaerutajad, kes sihivad olümpiapääset. Neid ma olin telekast kah näinud. Päris kiired tundusid:)

Start antud, võtsime suuna kusagil kaugel paistvale majakale. Stardis nägime pärisarutajate võimast kiirendust. Neli paati rebisid kohe vahe sisse. Me olime kusagil 6-7 ndal kohal. Algus oli minu jaoks tavapäraselt raske. Esimesed libisesid eest ära ja tundus, et nende üleolek on mäekõrgune. Aerutajad ikkagi.
Mingil hetkel saime kõrvale Kaubi Türnpuu-Uko Kõrge paadile. Need ka vanad aerukunnid ja treenerid, esimene on osalenud ka maratoni MK etappidel. Proovisin tüüpide pealt tehnikat vaadata ja hammastega kinni hoides mitte maha jääda. Tundus, et hästi sõidavad ja tundus, et tõmbasid meidki paremini käima. Taha vaadates selgus, et teised paadid hakkavad maha jääma ning mingil hetkel selgus, et neljast eest ära sõitnud paadist kaks hakkavad selg ees lähenema. Tubli töö!

Lained läksid tõsiselt suureks ja kuidagi õnnestus meil nendes suurtes lainetes sõit nii hästi, et Türnpuu-Kõrge hakkasid maha jääma. Pisut enne laidu olime mööda saanud ühest jooksikute paadist ja selge vahe sisse sõitnud Türnpuu-Kõrge paadiga. Teised enam lainete vahelt ei paistnud. Olime tõusnud kolmandaks- ca 5-7 minuti kaugusel olid Becker-Tootsi ja K-1 hilisem võitja Raigo Põder. Minuti- paari kaugusel teine kahene ja siis kohe meie. Seis oli päris põnev:)

Laiuni jõudes tegime otsuse sõita murdlainetest ringi, mitte otse ümber nuka nagu lühim marsruut oli. Suured murdlained olid liiga hirmutavad. Paarisaja meetri kaugusel laiust, aga sattusime päeva suurimate lainete otsa ja kui seni olid lained kulgenud mingis aimatavas rütmis ja mingil kindlal suunal, siis seal oli täielik pudru ja kapsad. Lained olid väga suured ja nad tulid minu arvates kahes eri suunast ja põrkusid omavahel. Seetõttu jäin nende lugemisega jänni. Järgmisel hgetkel tabas meid võimas murdlaine ja peale mõningast võitlust olime pea alaspidi korralikus pesumasinas. Õnneks saime kiirelt välja, aga järgmine laine lõi paadi vastu mind ja rebis seni käes olnud aeru käest.

Peale seda liikusime kibekiirelt laine ja paadi vahele, kus on märksa ohutum laineid vastu võtta. Mingil hetkel sain kätte ühe aerudest. Sealt edasi algas võitlus lainetega, mida meie kontrollida ei suutnud. Iga järgmine laine surus meid vee alla ja mingil hetkel rebis üks Suur Steni käest paadi lahti. Halb olukord, kuna paadist kinni hoides saab end palju paremini pinnal hoida ja ka eriti suurte lainete puhul on millest end tagasi pinnale tõmmata. Ka kannab tuul paati kiiremini edasi kui vees olevat ujujat. Lainete vahele tuli väike paus ja Sten sai paadi jälle kätte. Õnneks oli lainete suund täpselt laiu otsa. Meil ei olnud muud teha kui end paadi küljes hoida ja oodata kuni lained kaldale kannavad. Aega läks, aga mingil hetkel saime jalad põhja ja kuidagi kaldale. Paha lugu oli aga see, et meil oli vees olemisest (12-14 minutit) külm hakanud ning edasi sõitmiseks puudus meil aer. Käisin mööda vett edasi-tagasi ja otsisin aeru. Ronisin vees olnud kivide otsa ja üritasin musta aeru silmata. Selles lainetemöllus suht lootusetu. Mingi aja pärast hakkasid aeglasemad paadid riburadapidi tulema. Nägime tuttvaid nägusid lainetega võitlemas. Nad tegid targalt, et tulid hästi saare lähedalt- seal vahutas küll kõvasti, aga lained olid väikesed ja neis polnud sellist jõudu. Nii mõnigi neist läks ümber. Neil aga vedas sellega, et ära jäi pikk lainetes hulpimine.

Olin lootuse täitsa kaotanud ja mingist võistlusest polnud enam juttugi. Külmunud, paat vett täis, aer kadunud, tuju kehv. Sooja minna pole kusagile, ära ka ei saa. Täitsa kurb hakkas:)

Mingil hetkel läksin saare serva ja nägin lainetes vilksatamas oma aeru, mis oli saarest mööda ujumas ja üha kaugenes kaldast. Ma ei tea mis tal arus oli, et ta ei taibanud samasse kohta ujuda kuhu lained meid tõid vaid ujus saarest mööda. Rumal aer!

Pikalt mõtlematta hüppasin vette ja ujusin järgi. Tagasi ujumine aeruga oli keerulisem, aga kaldale me koos tulime. Sealt edasi läks jälle lõbusamaks. Paati saades hakkas soe, ning saime ka lihtsale allatuule kursile.



Vahepeal nägime ka Maretit ja Ruthi, kes olid tulnud oma järjekordse kulla järele. Mul oli suur heameel neid näha elusatena ja juba poolel maal. Ma tean Shotimaa MM-ist, kuidas Ruth Suuri laineid pelgab ja mitmel korral tabasin end mõttelt, et kuidas nad vastu peavad!



Kohtunike paadi juures kuulsime oma suureks üllatuseks, et oleme kolmandad. Mitte midagi ei saanud aru. Olime ju ligi pool tundi kaotanud ümberminekuga, aga ikka kolmandad? Mismõttes? Võimatu! Kus kõik kiired paadid on? Läksid ümber? Sõitsid valesti? Võib-olla. See uudis andis meile uut jõudu. Tagasiteel möödusime ühest üheset ja ühest kaheset paadist, teadmata, kes need on, on nad katkestanud või võistlevad. Mingil hetkel nägime tagant lähenevat kiiret kahest paati. Ei uskunud, et enne ümberminekut mõni meist tagapool olnud paatidest suudaks nii kiirelt ja hea tehnikaga sõita. Kui nad meist möödusid sai selgeks, et need olidki esisõudjad Becker-Tootsi. Ilus oli vaadata, aga kas nad võtavad meilt pronksi?

Terve tagasitee võitlesime meie paadile tüüpilise probleemiga- tugevas külgtuules on selle püstine nina liiga suur tuuletakistus ja tuul kannab nina pidevalt alla. Seetõttu pidin sõitma pidevalt tüür viltu, mis kahandas tugevalt meie liikumiskiirust. Vaatamata pidevale tüürimisele kandis tuul meid ikka kaldasse. Mitmel korral sattusime sealsetesse murdlainetesse, mis pidurdas hoogu veelgi. Viltuse paadi ja tuulega võideldes kaotasime palju energiat ja edasiliikumine oli vaevaline. Tagant lähenes jälle üks paat. Õnneks ühene, suurepärane tehnika, aerutajaks Paikuse aerutamisklubi treener Roland Simanis, kellel hulgaliselt medalikohti päris aerutamisvõistlustelt. Vaatamata täiesti lagunenud tehnikale üritasime tal järgi hoida, õnneks nõrgenes tuul lõpu eel niipalju, et sain juba tüüri otse hoida ja lõpuks suutsime Rolandist isegi 3 sekundit varem finisheerida, mis pole küll suur saavutus, kuna tema oli ju üksinda. Aga väike asi ikkagi.

Lõpetades oli mul hiiglama hea meel, et see läbi sai. Tore võistlus oli. Seiklust oli. Elu suurimaid laineid oli. Elu esimene mitte vabatahtlik ümberminek oli. Ja medali saime. Elu esimese medali päris Eesti Meistrivõistlustelt. Pronksi.

Nagu hiljem selgus panid need kiired aerutajad, kes meie ees ja kohe meie taga olid saarest mööda ja otse edasi. Aerutajad ju, harjunud otse mööda poisid sõotma:) Hilisemad võitjad, Bert&Co, kes olid meist laiuni jõudes selgelt tagapool, oskasid õiget marsruuti sõita ja napsasid ässade eest võidu.

Stardis oli terve rida seiklejaid, kes on ju varmad igal toredal üritusel kaasa lööma. ISC Adventure Teami liikmed võiksid vabalt ka mereaerutamises kaasa lüüa. Selline mitmekülgsus toobki edu seiklusspordi võistlustelt!
Õed Vaherid näiteks said tänu tugevale lõpuspurdile kaela oma järjekordse kuldmedali eestikatelt.
Tiimikaaslane Randy tegi tugeva sõidu K-1 klassis ja sai viienda koha. Vaatamata ümberminekule ja sellele, et käis mandril õdesid merele aitamas ja ergutamas. Pronks oli käeulatuses!
Heiti ja Maret said K-2 klassis 9nda koha.
Fotod on pärit portaalist seikleja.com