Mitu kevadet järjest olen imestanud, miks inimesed küll nii rõvedale üritusele ennast piinama lähevad- külm vesi, tuul puhub, tihti sajab lörtsi või vihma, aasta aerutamistunde null. Sel aastal tekkis seoses dr. Holdeni poolt korraldatava Nelik100 üritustesarjaga ka endal väike tahtmine see igati ebanormaalne üritus ära proovida. Paarilise leidmine polnud keeruline- Sten-Eric oli kohe valmis end piinama.
Kuna minu viimasest aerutamisest on möödas aastaid (viimati vist 2007 septembris toimunud Mereaerutamise EMV nime kandval üritusel), siis tundus mõistlik paar korda enne proovida seda aerutamise värki. Kuna jää läks hilja ja muid asjatoimetusi oli palju, siis veele jõudsime enne maratoni täpselt 4 korda.
Sel korral sõitsime World Kayaks poolt toodetud WK640 nime kandva limusiiniga. Alguses oli see paat ikka väga harjumatu- kõvasti laiem ja madalama dekiga kui senikogetud Reval Duo. Mugava asendi leidmine võttis aega ja kõvasti seadistamist, aga lõpuks saime asendi üsna talutavaks. Muret valmistas vaid pöörderaadius, mis oli ikka harjumatult suur ja pelgasime kas kõik kurvid ikka välja võtame. Paadi kasuks rääkis tema kiirus ja stabiilsus.
Reedel käisime Võhandul paati proovimas ning testimas kas kõik veskikohad on sõidetavad ja kuidas paat käitub. Lühikese sõidu käigus katkes üks tüürinöör, mis oli hõõrdumise tõttu läbi kulunud. Kuna ka teine oli piiri peal, siis otsustasime need enne starti uute vastu vahetada.
Stardile eelneval õhtupoolikul vaatasime nagu lasteaialapsed kuidas tegijatest leedukad aeru vette kastsid ja jälgisid mismoodi vesi sealt maha voolab. Peale väikest arutelu tõid laiaõlgsed mürakad välja kotid pudelite ja lappidega ning asusid paatide põhjasid töötlema. Kuigi ma paatidest suurt ei tea, siis see oli ka võhikule selge, et nende paadid olid ultrakerged ja mõeldud võidu sõitmiseks. Ei olnud seal ühtegi liigset detaili raskust lisamas ja mugavust tõstmas- oluline oli vaid kiirus. Rattamaailmast võrdlust tuues olime maastikurattaga sattunud maantee võistlusele.
Hommikul starti jalutades oli ilm jahe ja paatidel kerge härmatis. Kuna taevas oli selge ja tuuletu siis ei lasknud me end madalast (+3C) temperatuurist häirida ja paati istusin varem planeeritud riietuses- poolpikkade liibukate ja pesusärgiga. See oli igati õige otsus, sest kohe kui start anti läks soojaks ja mõnusaks.
Tamula järvel oli plaan rahulikult võtta ja mitte end punasesse tõmmata. Ei laskunud end häirida kiiretest alustajatest ja peale 5 kilomeetrist järveringi olime umbes 15 ndal kohal. Sealt edasi hakkasime vaikselt kohta parandama ja stardiga liiga teinutest vaikselt mööduma. 10 km kandis jõudsime järgi kahele paadile (K1MEN Indrek Kermon ja K2MEN Hommik-Mõtlep), mille tempo oli üsna kiire ja kellest möödumist ei pidanud esialgu vajalikuks. Eespool kedagi ei paistnud ja üsna mõnus oli selles pundis tiksuda. Pisut enne Paidra tammi otsustasime neist mööduda, et saaks rahulikult väljuda ja esimesena paadi sisse panna. Saime kergelt mööda ja kõik sujus kuid ühes ootamatult tugeva vooluga järsus tagasipöördus tegin vea ja sõitsime kaldaäärsesse võssa kinni. Ka meid jälitanud kahene Reval ei suutnud kurvi välja võtta ja kihutas meile küljelt sisse. Vaatamata apsakale tegime Paidras kiire üleveo ja saime järgi ca 2 min meie ees sõitnud kolmesele grupile, kus olid sees kiired aerutajad ja tänu sellele saime lahti Hommik-Mõtlep ekipaazist. Paidrast alanud käänulisel rajalõigul langes tempo meie grupil üsna madalaks ja ühel lühikesel üleveol olime eriti kiired ja saime kogu grupist mööda ja esimestena paati. Sõitsime kohe väikese vahe sisse, ning Leevil olime juba paraja edumaaga.
Leevilt alanud veskitammide lõik sujus ilma ühegi viperuseta ja vaikselt kasvatasime edumaad jälitajate ees. Pikkadel lõikudel enam taganttulijaid ei näinud ja vahe kasvas ca 3-4 minuti pikkuseks.
Kui umbes 70 km oli sõidetud tundsin, et vasakule ei ole enam võimalik pöörata. Võtsin põlle maha ja avastasin, et äsja vahetatud tüüri nöör on jälle läbi kulunud. Parandamiseks kulunud paari-kolme minuti jooksul kedagi järgi ei jõudnud, kuid peatselt hakkasime pikkadel lõikudel jälitajaid enda taga nägema. Tagant tulid Margus Reimani kahene ja Kermoni ning Kõrge ühesed paadid. Olin suhteliselt veendunud, et aerutajatest Uko Kõrge ja Indrek Kermon panevad oma paremuse maksma ja saavad meile varsti järgi. Nendega koos sõites olin imetlenud nende tehnikat ja nauditavat sõiduviisi. Tüübid jagasid matsu:)
Enne Leevakut ja Räpinat valitsenud rämedas vastutuules üritasime tempot üleval hoida ja see õnnestus üsna hästi. Räpinas kuulsime, et oleme üsna soliidse vahe sisse sõitnud ja viimasel 9 km pikkusel lõigul Räpinast Võõpsu saime juba rahulikult pika võistluse lõppu nautida.
Vaatamata rahulikule lõpule oli finishisse jõudmine äärmiselt mõnus. Esimene mõte oli muidugi tavapärane- see jääb viimaseks nii vastikuks võistluseks minu elus! Peale seda kui olin näpud aeru küljest lahti arutanud ja kuivad riided selga saanud olin juba need rumalad mõtted unustanud. Praegu juba nuputan kuidas kiiremini oleks saanud:)
Tulemuseks 7. koht, Eestlasi lõpetas meie ees tervelt 1 paatkond (koondise peatreener Koit ja Eesti koondislane Raigo Põder), kes saavutasid napilt teise koha. Ülejäänud paadid meie ees olid kiired leedukad.
Kuna minu viimasest aerutamisest on möödas aastaid (viimati vist 2007 septembris toimunud Mereaerutamise EMV nime kandval üritusel), siis tundus mõistlik paar korda enne proovida seda aerutamise värki. Kuna jää läks hilja ja muid asjatoimetusi oli palju, siis veele jõudsime enne maratoni täpselt 4 korda.
Sel korral sõitsime World Kayaks poolt toodetud WK640 nime kandva limusiiniga. Alguses oli see paat ikka väga harjumatu- kõvasti laiem ja madalama dekiga kui senikogetud Reval Duo. Mugava asendi leidmine võttis aega ja kõvasti seadistamist, aga lõpuks saime asendi üsna talutavaks. Muret valmistas vaid pöörderaadius, mis oli ikka harjumatult suur ja pelgasime kas kõik kurvid ikka välja võtame. Paadi kasuks rääkis tema kiirus ja stabiilsus.
Reedel käisime Võhandul paati proovimas ning testimas kas kõik veskikohad on sõidetavad ja kuidas paat käitub. Lühikese sõidu käigus katkes üks tüürinöör, mis oli hõõrdumise tõttu läbi kulunud. Kuna ka teine oli piiri peal, siis otsustasime need enne starti uute vastu vahetada.
Stardile eelneval õhtupoolikul vaatasime nagu lasteaialapsed kuidas tegijatest leedukad aeru vette kastsid ja jälgisid mismoodi vesi sealt maha voolab. Peale väikest arutelu tõid laiaõlgsed mürakad välja kotid pudelite ja lappidega ning asusid paatide põhjasid töötlema. Kuigi ma paatidest suurt ei tea, siis see oli ka võhikule selge, et nende paadid olid ultrakerged ja mõeldud võidu sõitmiseks. Ei olnud seal ühtegi liigset detaili raskust lisamas ja mugavust tõstmas- oluline oli vaid kiirus. Rattamaailmast võrdlust tuues olime maastikurattaga sattunud maantee võistlusele.
Hommikul starti jalutades oli ilm jahe ja paatidel kerge härmatis. Kuna taevas oli selge ja tuuletu siis ei lasknud me end madalast (+3C) temperatuurist häirida ja paati istusin varem planeeritud riietuses- poolpikkade liibukate ja pesusärgiga. See oli igati õige otsus, sest kohe kui start anti läks soojaks ja mõnusaks.
Tamula järvel oli plaan rahulikult võtta ja mitte end punasesse tõmmata. Ei laskunud end häirida kiiretest alustajatest ja peale 5 kilomeetrist järveringi olime umbes 15 ndal kohal. Sealt edasi hakkasime vaikselt kohta parandama ja stardiga liiga teinutest vaikselt mööduma. 10 km kandis jõudsime järgi kahele paadile (K1MEN Indrek Kermon ja K2MEN Hommik-Mõtlep), mille tempo oli üsna kiire ja kellest möödumist ei pidanud esialgu vajalikuks. Eespool kedagi ei paistnud ja üsna mõnus oli selles pundis tiksuda. Pisut enne Paidra tammi otsustasime neist mööduda, et saaks rahulikult väljuda ja esimesena paadi sisse panna. Saime kergelt mööda ja kõik sujus kuid ühes ootamatult tugeva vooluga järsus tagasipöördus tegin vea ja sõitsime kaldaäärsesse võssa kinni. Ka meid jälitanud kahene Reval ei suutnud kurvi välja võtta ja kihutas meile küljelt sisse. Vaatamata apsakale tegime Paidras kiire üleveo ja saime järgi ca 2 min meie ees sõitnud kolmesele grupile, kus olid sees kiired aerutajad ja tänu sellele saime lahti Hommik-Mõtlep ekipaazist. Paidrast alanud käänulisel rajalõigul langes tempo meie grupil üsna madalaks ja ühel lühikesel üleveol olime eriti kiired ja saime kogu grupist mööda ja esimestena paati. Sõitsime kohe väikese vahe sisse, ning Leevil olime juba paraja edumaaga.
Leevilt alanud veskitammide lõik sujus ilma ühegi viperuseta ja vaikselt kasvatasime edumaad jälitajate ees. Pikkadel lõikudel enam taganttulijaid ei näinud ja vahe kasvas ca 3-4 minuti pikkuseks.
Kui umbes 70 km oli sõidetud tundsin, et vasakule ei ole enam võimalik pöörata. Võtsin põlle maha ja avastasin, et äsja vahetatud tüüri nöör on jälle läbi kulunud. Parandamiseks kulunud paari-kolme minuti jooksul kedagi järgi ei jõudnud, kuid peatselt hakkasime pikkadel lõikudel jälitajaid enda taga nägema. Tagant tulid Margus Reimani kahene ja Kermoni ning Kõrge ühesed paadid. Olin suhteliselt veendunud, et aerutajatest Uko Kõrge ja Indrek Kermon panevad oma paremuse maksma ja saavad meile varsti järgi. Nendega koos sõites olin imetlenud nende tehnikat ja nauditavat sõiduviisi. Tüübid jagasid matsu:)
Enne Leevakut ja Räpinat valitsenud rämedas vastutuules üritasime tempot üleval hoida ja see õnnestus üsna hästi. Räpinas kuulsime, et oleme üsna soliidse vahe sisse sõitnud ja viimasel 9 km pikkusel lõigul Räpinast Võõpsu saime juba rahulikult pika võistluse lõppu nautida.
Vaatamata rahulikule lõpule oli finishisse jõudmine äärmiselt mõnus. Esimene mõte oli muidugi tavapärane- see jääb viimaseks nii vastikuks võistluseks minu elus! Peale seda kui olin näpud aeru küljest lahti arutanud ja kuivad riided selga saanud olin juba need rumalad mõtted unustanud. Praegu juba nuputan kuidas kiiremini oleks saanud:)
Tulemuseks 7. koht, Eestlasi lõpetas meie ees tervelt 1 paatkond (koondise peatreener Koit ja Eesti koondislane Raigo Põder), kes saavutasid napilt teise koha. Ülejäänud paadid meie ees olid kiired leedukad.
Kokkuvõte: Ületasime seatud eesmärgid (olla eestlastest kolme hulgas ja kokkuvõttes 10 kiireima paadi seas) ning sain kuhjaga positiivseid emotsioone. Vaatamata sellele, et tegu oli meie esimese osaluskorraga õnnestus taktika igati hästi ja alati ründasime õigetes kohtades ning seeläbi saime konkurentidest lahti. Kõrgema koha saavutamine oleks hetkel ebareaalne unistus olnud. Pole võimalik kiirelt aerutada kui kolm-neli aastat pole aeru käes hoidnud ja 9 tunnisele maratonile lähed nelja harjutuskorra ja 9 erialase treeningtunni pealt. Ilmselt näitab see Eesti aerutamise s...a seisu. Rattaspordist paraleeli tuues ei oleks reaalne Haanja100-l või TRM-il mõne treeningkorra pealt kaotada võitjale alla 11%.
Parema tulemuse saamiseks oleks vaja kõigepealt aerutama õppida. Ässasid vaadates saad aru küll mismoodi see aerutamise värk tegelikult käib, aga järgi teha ei oska. Mõtlemise koht.
P.S Peale sõitu helistas lahedate Haanja spordiürituste autor dr. Holden ja andis teada, et olen tõusnud Võrumaa Nelik100 liidriks peale kesiselt kulgenud suusatamist ja hästi õnnestunud aerutamist.
