2. dets 2009

Minu teine ARWC!




Epiloog

Algatuseks peaks tänama neid, tänu kellele sai see võistlusreis võimalikuks.

Tänud!
Toetajad:
Mountain Loghome - Andres Minn, kes finantseeris
ISC - Arvo Kivikas, kes riietas
Kadarbiku talu - Veiko Pak, kes jootis (Element)

Abistajad:
A&Tova - Anti Arrak (seljakotid,sokid)
Freesport - Aivo Nadel (matkatoidud, energiageelid, batoonid)
Spordipartner - Agnes Kukk (geelid, batoonid)
Autoelamu.ee - Urmo Alling (Hullult äge matkaauto)

Aitajad:
Rain Lond (laenas oma varustust)
Leivo Sepp (laenas oma varustust)
Ok Merkuri (laenas oma sigaägeda telgi)

Memuaarid siis tulevikus!
Randy

25. nov 2009

Kuidas nad mind ära kaotasid



Pildi allkiri: Urmo ennast otsimas

Kuidas nad mu seiklusspordi MM il Portugalis 2009 kaheks tunniks ära kaotasid.

Kõndisime mööda asfaltteed mäkke kajaki alguse poole. Hakkas sadama, küsisin Randylt palju veel minna ja otsustasin peatuda, et koorik peale tõmmata. Kott seljast, kiiver peast, number üle, koorik kotist selga, kott kinni ja selga. Tulesid ma enam ees ei näinud, panin otse edasi teistele järele. Jõudsin üles, ees oli T kujuline rist, haru vasakule mäkke ja haru paremale mäkke. Parem suund tundus õigem. Hakkasin jooksma. Jooksin päris pikalt, et veenduda selles, et nad nii kiirelt mul eest küll ära ei liigu. Pöörasin ringi ja jooksin alla tagasi. Vastu tulid neli tuld. Küsisin kas kayakkima ja liitusin nendega. Varsti keerasime vasakule teelt maha ja hakkasime mööda nölva liikuma. Ja siis näen teiselpool orgu nõlval kolme tuld, üks vilgub, röögin Randy, vastus tuleb- Urmo. Justkui mõistes minu soovi sinna pääseda teeb Tšehhi tiim midagi ootamatut- nad hakkavad otse orgu laskuma. Röögin Randyle- need lollid tahavad otse tulla. Randy käsib kaasa minna. Üritan neile vene ja inglise keeles selgeks teha- halb mõte, kuid milleks kuulata meest kes öösel üksi metsas ringi jookseb. 50-60 meetrit laskutud, taimestik meeter üle pea, nad ei jõua enam läbi murda. Jõuame tagasi rajale ja hakkame tagasi minema. Panen jooksu, tee on tuttav, mul ei ole neid enam vaja. Jõudes ülevalt tagasi T kujulise risti juurde näen, et sealt läheb väike rada paremale teelt alla, see suund on õige. Jooksen väga kiirelt, kuhugile väiksemale rajale ei pööra. Siis näen paremal all kolme tuld, valgust liiga palju, need pole nemad. Laskun tulede juurde, loodan, et nad viivad mu kohale. Kuid nad ka otsivad, õnneks ei hakka nad kusagilt otseks tõmbama ja varsti oleme tagasi samal rajal. Nad jäävad oma kaarti uurima, ma ei pea vastu ja panen jooksu. Varsti keerab tee vasakule ja tõuseb pikalt mäkke, suund täitsa vale. Jooksen tagasi veel kiiremini. Õnneks on prantslased aeglased ja segaduses, liigun vaikselt nende tuules.
Ja siis läheb seljataga valgeks, saabub prantslaste Ertips (väledate jalgade klubi), ma- rõõmustan, nüüd saab jälle joosta. Haagin ennast nende esijooksja tuulde, gööli ette, me jookseme. Jookseme, keerame ära, siis nad karjuvad midagi, keerame ringi jooksme tagasi, navigaator on kusagil tagapool, kolmas mees jookseb meist eraldi, karjutakse omas keeles, mina ei mõista mis toimub. Varsti koguneme navigaatori juurde ja siis ma mõistan. Hakkan mõttes itsitama, mul on väga lõbus. Tiim teeb tööd, et navigaator saaks kaardi ja realsuse vastavusse viia. See on MM ja nii töötab Prantsuse tiptiim. Mul hakkab Randyst kahju, ma pole teda kunagi sel moel toetada suutnud, ma lihtaslt vaatan Randyle otsa ja ootan vastust. Kuid me liigume ja millalgi sattub mu valgusvihku tuttav koorik- see on Randy.
Jätkame võistlust, kajak, ratas, uuesti trekkima ca. 10 tundi hiljem oleme jälle koos. Nüüd on Etripi esijooksja kummis, ainuke mis ta teha saab on vaadata, et jalg ei libastu, kannatada ja loota, et ta suudab tagasi tulla. Lõpuni jääb veel 22 tundi.

Taasavastatud kirjanik Urmo

NB!
Tegelikult oli see teami poolt orgunnitud lisaülesanne Urmole, et tal igav ei oleks. Ja Urmo tuli sellest lahedalt välja – muutis selle kogu teami lisaülesandeks. Ei olnud igav.

22. nov 2009

Hurraa, MMi pildid üleval!

Hola Sbrd,
MMi ajal tehtud pilte näeb nüüd:

http://picasaweb.google.com/andresminn/


Tulemas on veel natuke ka loodusfotosid, sest loodus on
seal siiiigailus!
Venna

16. nov 2009

Eesti sõbrad Nike tiim:)



Isa, Chris ja Lisa (Mona:) Eesti lipu all:)

Kui Chris meie kõrvale jõudis, varises ta maha, võttis lonksu meie poolt pakutud õlut ja kukutas pea liivale, pühkis ninast tulnud verd ja jäi magama. Hetk hiljem tuli ka Lisa sinna liivale magama. Panin talle Eesti lipu peale, et tal jahe ei oleks.

Chris on fantastiline inimene, mis hiljem meie bussis neid hotelli viies Temaga rääkides kinnitust sai. Isa ütles, et seda juhtub harva, et legend ongi nii lahe inimene, nagu oled teda kaugelt vaadates arvanud!

15. nov 2009

Cut- offid versus fck offid


Hola,
Eelmise jõhkrutsemise selgituseks lisaksin järgmist:
1. Briifingul öeldi selge sõnaga (peakorrldaja Alexandre)- igal juhul vältige cut-offe!
2. Kui vene girlid jäid hiljaks kella 21.00 check out kontrollaega pärast AA3-e 2- minutit, nutsid ja hüsteeritsesid nad, et jäid hiljaks ja nö joone alla.
Enne kella üheksast kontrollaega käis peakorraldaja spetsiaalselt utsitamas, et võistkonnad ei jääks cut-offi ning saaksid jätkata normaalses konkurentsis.
Meiegi tiim tegi kõik ja jõudis suhteliselt napilt 9- minutit enne kontrollaega end välja kirjutada, kiirustades söömist ja tehes kaarditöö asfaldil pärast väljakirjutamist. Olime ülimalt õnnelikud, et jäime konkurentsi.

Leaderbordis on need võistkonnad, kes seal cut-offi jäid tähistatud selge sirge joonega mõlemal S4S1 treking ja S4S2 MTB etapil.

Lihtsalt näiteks, et 59 km trekki mööda asfalti (tuim sirge minek, et jõuda aega) ja 160 km MTB läbimiseks kulus meil ligikaudu 24 h ja me võtsime ainult 3 punkti, sest muidu ei oleks aega jõudnud.
Need, kes jäid seal cut-offi, sõitsid tee otseks, nii selle pika nüristava asfalttreki kui ka ratta ja võistsid tohutult aega, mille realiseerisid järgmisel etapil punktideks, kuna neil ei olnud enam ajaprobleemi. Nii et vene girlidel vedas jõhkralt sellesse cut-offi jäämise pärast:) Ja kui te nende girlide üldaega vaatate, mis on 115 h 43 min, siis näete, et tänu 3 etapi cut-offile, jäi neil isegi aega kõvasti üle. Aga tshikid ise oli väga tubid ja valu cut- offi jäämise pärast reaalne!

Leaderboardil on aga märkimata need äbarikud, kes jäid järgmisesse cut-offi ehk need kes S5S1 said 0 ja S5S2 said sektsiooni lõpupunktis end registreerides ühe punkti. Sinna kuulub kõige ilgem äbarik Lundhags ja veel 5 tiimi enne meid.

Meie saime sellel lõigul 4 punkti, tassisime 1,5 km kajakke ning trekil oli ronimisülesanne, kus oli järjekord ja kulus palju aega, lisaks kalipso selgapanek ja äravõtmine. Need äbarikud said minimaalse jõulukulu ja ajasäästuga 1 punkti, sõites kajakietapi rattaga mäest alla ja jätkates rattaga, kusjuures see üks punkt oli teise sektsiooni lõpupunkt. Sellega lükkega tekkiski äbarikul ruotsi kunni käsilasel võimalus võtta tagasi 4 punkti võrreldes Nike ja 2 punkti võitjate HHga. Õnneks jäi Nike ikkagi kättesaamatuks tänu ühele enamale boonuspunktile.

Ka S5S2 kanuuetapi järel kinnitas mulle võistluse kaubamärgi omanik Geoff, et need, kes cut-offi jäid, siis need on joone all. Kusjuures järgmine päev finishis ütles ta mulle näkku risti vastupidist, et cut- off on osa taktikast. Fck off!

Reeglistik ja võrdne info jagamine oli see võistlus väga suur probleem! Jälle kord tulevad meelde Läti võistlused või isa esimene pikem võistlus Horvaatias, kus osad tiimid võistlesid oma pisikese Camelbagiga ja teised suure raske kotiga. Ka siin olid osade tiimide kotid nii pisikesed, et kogu rasket ronimisvarustust 10- tunnisel trekil pidid nad kandma ilmselt oma p...augus.

Hea küll, see eelnev jutt ei olnud soigumiseks. See oli toodud lihtsalt selgituseks, miks me tõmbasime etappe sirgeks, kaotasime jõhkralt punkte (Randy arvutuste kohaselt kusagil 7 suhteliselt kerget punkti) ja tegime nagu ka enamus tipp-tiime KÕIK selleks, et vältida cut-offe!
Võistlusformaat rogaini kujul oli väga äge ja loodus müstiliselt ilus. Varsti panen Picasawebi ka pilte välja. Ka cut-offi idee, aidata nõrgemaid tiime püsida ajas ning lasta neil võiselda koos teiste tiimidega, on väga hea, aga kõik peavad asjadest üheselt aru saama.

Ajab ikka sita keema küll!


Mida rohkem me siin mõtleme selle üle, kui palju on korraldustiim valetanud ja reeglitega manipuleerinud, siis see ajab ikka sita keema küll!

Kuna me hetkel lähme surfima, vähemalt üritame, siis ma rohkem ei kirjuta, vaid sulistame ookeanis, aga see emotsioon oli vaja väljendada!

Nagu Pilvi just ütles, et see võistlus oli selline: lähed omaarust tegema kümnevõistlust, aga tegelikult olid loll, et oma tugevaimat ala odavise kümme korda ei teinud!

14. nov 2009

Mis Minn asjast arvab?

Finsishist on möödunud 5 tundi ja veteran seiklussportlane Minn kommenteerib olukorda:
"Vägev võistlus ja vägev formaat, aga pidevalt saime tunda ebavõrdset kohtlemist ja segadust reeglitega. Tugevatele tiimidele kehtivad teised reeglid, kui need mis kirjas teistele. Kohati oli selline tunne nagu oleks lätis võistelnud, et juhid pikalt võistlust ja mõned tunnid hiljem selgub et Normunds on reeglid ümber teinud ja leiad end neljandalt kohalt:) Sellise formaadiga võistluse korraldamiseks peaks olema väga-väga tugev ja distsiplineeritud korraldustiim ja see on see, mida siin parandama peaks. Praegu ca 5 tundi peale finsihit lebame rannaliival ja joome shampust. Mike Kloser (Nike) magab praegu meie bussis nagu siga ja meie kõrval liival magab tiimi navigaator Chris Forne, nina verine. Miks meie ei maga? Ma ei maga kunagi kui ma joon! Sest magavale joodikule õlu suhu ei voola!

Mul on hea meel et ma saan oma seiklussportlase karjääri lõpetada just sellise võistlusega ja sellises kohas nagu seda on Portugal."

Minn, kas see oli su viimane võistlus?

"See oli minu viimane seiklusspordi võistlus. Võib juhtuda et ma vahel teen mõned hobuste võiduajamised (loe: xdream) veel Eestis, kui sõbrad mind pehmeks räägivad, aga see oli ilmselt viimane päris Seiklus"

John Laughlin säutsub Twitteris: #46 Nike is sleeping in team #37's RV while the team is out for a swim.

John'i jaoks oli see ujumine, Minn nimetas seda tegevust mingi teise nimega:D Aga hea, et te ikka selle Urmo vinge autoelamuga sinna sõitsite- kus muidu oleks endised maailmameistrid magama pidanud;)

Hommik

Hommik on käes ja võistlus on kohe läbi saamas. Öö on olnud kõigile äärmiselt raske ja arvestatavat liikumiskiirust suudavad näidata vaid need, kes võistlevad kohtadele esimese kuue hulgas. Ülejäänute jaoks on tegemist agooniaga, mis õnneks on peatselt lõppemas.

MountainLoghome/ISC otsustas väsimuse, külma ja väga vihmase ilma tõttu loobuda viimasest ujumisest ja trekingust. Varjuti raju eest ja nüüd sõidetakse rahulikult trekingu lõppu. Asjad on viimasel kahel ööl viltu vedanud. Urmo kaotamine ja otsimisest tingitud 2,5 tunni pikkune ajakaotus ning motivatsiooni langus võtsid võimaluse läbida algselt plaanitud punktid. Loomulikult on heameel tõdeda, et erinevalt paljudest teistest tiimidest on see karm katsumus läbi tehtud ja vaatamata mõningasele ebaõnnele võideldakse korraliku koha eest.

Liigume edasi!

Nüüd on lõpuks ka meie tiim saanud liikuma. On söödud ja pisut magatud, kuid väsimus ja kurnatus on nii räiged, et praegu käib võitlus ainult iseenda ja kellaga. Rada lõigatakse võimalikult otseks, et õigeks ajaks lõppu jõuaks. Tee peale jäävad punktid korjatakse üles, aga suurt punktilisa enam loota pole. Saaks vaid lõppu!



Teekonda finishi poole alustati koos Elo võistkonnaga. Vähemalt saab nüüd Elo mõnda aega lahedate tüüpidega aega veeta:)



Seda et väsinud peast tehakse kummalisi vigu näitab suurepäraselt Lundhagsi järjekordne lüke punktist 56b punkti 57a. Punane joon tähistab nende teekonda. Sinine joon (Navigator) liigub mööda kiiret teed. Kas siia kadus kolmas koht?




Selle vea tõttu möödus Lundhagsist Nike ja Navigator, kellega etapile koos mindi sai seetõttu vähemalt 45 minutilise edu. Lundhagsi ja Navigatorit lahutas vaid 2 punkti ja lisaks mõned boonuspunktid.

Kes juhib?

Hetkel on kusagil olemas mingi esialgne tabel:

Stage 5, Section 4:
1. HellyHansen 47+5
2. Nike 44+5
3. Lundhags 44+4
4. Navigator 42
5. Orion 41+4
6. Ertips 40+1
7. Buff 39+4
...
...
23. MountainLoghome/ISC 31 punkti

Poola Navigatori taktika on end hästi õigustanud. Olid nemad ühed esimestest, kes juba alguses hakkasid punkte vahele jätma ja ei ole hakanud ahnitsema boonuspunkte. Tundub, et võistluse alguses boonuspunktide jahtimine hakkab mõnele tiimile kätte maksma.

Just praegu on Randy, Urmo, Minn ja Pilvi sügavas unes. Minn Juunior: "Magavad nagu lapsed"

13. nov 2009

Kiire uni ja eelviimasele etapile!

Just praegu, eesti aja järgi kell 23.20, jõudis tiim vahetusalasse. Pikk ja väsitav treking on tehtud. Hetkel pole teada palju punkte ära võtta jõudsid. Nüüd tehakse kiire söök ja väike uinak. Unepuudus on väljakannatamatu!

Tiimide unetaktika on äärmiselt erinev. Mõned eelistavad magada rohkem, et värskena kaotatud aeg tagasi võita, teised jälle on pidevas liikumises ja magavad minimaalselt. Tipptiimidest on Lundhags maganud ilmselt kõige rohkem, kokku juba 8 tundi. Viimane uni oli enne 5 etapi algust ja siis magati koguni 3 tundi. Nüüd ollakse ilmselt värskemad, kui konkurendid ja liigutakse ca 1h eespool Nike'i, kellel jällegi on mõned punktid rohkem võetud, kuna nad on siiani napilt-napilt cut-offidest pääsenud. ISC pole kordagi nii pikka und lubanud ja ilmselt on praegu ka vähem magatud. Tundub, et praegu soojas vahetusalas magada on üsna hea mõtte. Rattal tukkumine on karm ja ohtlik ja liikumiskiirus kahaneb minimaalseks. Loodetavasti aitab väike uni niipalju energiat koguda, et lõpp suudetaks liikuda hea kiirusega.

Hea on see, et kõik tiimid kes on viimasele rattaetapile läinud on vist saanud kaasa ka töötava GPS-i. Esimest korda üle pika aja on Nike'i liikumistee jälgitav.
13/11 19:30 local time - Lundhags in at T15. Next is the MTB section. This section will be very hard navigation. There are a lot of tracks where it will be very easy to get lost. Much can happen on this night as the teams are extremly tired physicaly and suffer from a big lack of sleep. In this condition everything can happen.
The next cutoff at A5 will be tomorrow morning at 07:00 local time. After that there is only a 2 hour trekking with 4-5 easy points to catch. But! If a team gets lost at the end of this tricky MTB section, and miss the cutoff time, they are forced to trekk directly to finishline and will therefore miss these points



Tipptiimid teevad taaskord kellasepatööd:


13/11 17:53 – Nike and Orion just made the cut off with only 5 min of margin!!This means that Nike will be very difficult to beat.

Ikka trekingul

Siit ja sealt tuleb signaale, et viies etapp on märksa tehnilisem kui varasemad. Kaart pidi keeruline olema, väga palju väikseid teid ja radu. Meie navigaator arvas, et sellel etapil tekib paljudel raskusi punktide leidmisega. Support tiimi hinnangul võiksid nad jõuda vahetusalasse 3-5 tunni jooksul. Kuigi ega midagi kindlat siin pole. Punktide 54a ja 54b vahel on selgelt näha kiviaedadest moodustuvad labürindid. Huvitav oleks kuulda, kui keeruliseks see navigeerimine pimedas seal osutub?

Tiimil on ka väike mure viimase rattaetapi pärast. Nimelt tundub kaarte vaadates et navigeerimine ja rattaga kiirelt liikumine võib seal väga keeruline olla. Seega võib tekkida oht, et tuleb punkte välja jätta. Cut-off viimasele trekingule on kell 7 hommikul. Sinna on hetkel ca 10h aega. Nüüd tuleb vaid loota, et praegu käimasolev etapp väga kaua aega ei võta.

Plaan on endiselt liikuda lõpuni ilma magamata.

Ratas läbi, treking algas

Kella 15.00 ajal lahkus tiim eelviimasele trekingule, millel pikkust 37 km. Treking toimub iidsel matmisalal ja seal asetseb üle 1000 haua ja koopa, millest ühte tuleb ka sisse minna. Trekingu teeb keeruliseks 2m kõrguste kivimüüride labürint ja väga mägine maastik. Tõusumeetreid kogutakse üle 1000. Järgmises vahetusalas, kuhu jõutakse ilmselt hilisõhtul, saab tiim taaskord sooja süüa. Seejärel ootab ees viimane 75 km pikkune rattaetapp ja 23 km pikkune treking. Kirsiks tordil on 300 meetrine ujumisetapp, mis lõpetab selle karmi katsumuse.

Püsige ärkvel!

Häid uudiseid:)

Tiim on juba rattaetapil! Saime palju naerunäoga pilte, tuju hea, häältes ramm. Paar korda olid kajakis magama jäänud ja ärgates olid end avastanud, üllatus-üllatus, Portugalist:)
Nad ei suua ise siiamaani uskuda, kuidas nad Urmo ära suutsid kaotada ja veel ebatõenäolisem tundub neile endile, et kuidas nad sealt mägedest jälle üles leidsid.
Nüüd on vaja vaid kannatada ja kannatada. Tõenäoliselt pole veel võistlema jäänud tiimide kehades ühtegi rakku, mis ei valutaks ja ei nõuaks puhkust ja energiat. Iga samm, mis tehakse, nõuab pingutust ja eneseületust. Koduteest eemale jäävate punktide võtmine on vaimselt kindlasti väga raske- see tähendab ju lisapingust ja veelgi pikemat distantsi. Kõik, kes praegu veel liiguvad peavad olema vaimselt väga-väga tugevad. Füüsiline võimekus, hapnikutarbimise võime, anaeroobne lävi ja laktaadi tase ei oma juba ammu enam mingit tähendust. Nüüd liiguvad vaid need, kes suudavad üle olla valust ja külmast ja väsimusest ja ükskõiksusest.

24h lõpuni!

Kell 9 Eesti aja järgi jõudis tiim kajakietapi lõppu. Kokku võttis see suhteliselt lühike jalgsietapp ja ca 25 km pikkune aerutamine ca 9 tundi.

Sellel etapil ei pääsenud me kahjuks sekeldustest. Nimelt oskasid kolm unist tüüpi sünnipäevalapse üksi mägedesse kaotada. Ja siis mängisid mõned tunnid peitust. Ma kujutan ette et see võis olla väga meeleolukas öö, kui poisid võistluse viiendal päeval peitust mängisid.

Tean omast kogemusest, kui ebameeldiv on tiimikaaslane ära kaotada ja kui närvesööv on teda pärast taga otsida. Nimelt kaotasime kord Bergsonil Andrese ära. Õnneks olime tol korral üpris head jäljekütid ja mõnekümne minutiga leidsime kuti jälle üles. Sel korral nii hästi ei läinud ja Urmo leidmiseks kulus märksa pikem aeg. Kaardi pealt vaadates tundub Portugal ju üsna väike riik, aga isegi nii väikses riigis pole Urmo leidmine mingi lihtne töö.

Kütame edasi!

37h lõpuni!

Kell on umbes kesköö ja tiim on läinud viimasele 5ndale etapile. Kohe jõutakse esimesse punkti lühikesel trekingul. Enne meid on rajale läinud väga vähe tiime. Vahetusalas magati 1h ja 15 minutit ja plaanide kohaselt saab see olema viimane uni sellel võistlusel. Omavahel öeldes on see julge plaan ja nad on väga kõvad, kui suudavad järelejäänud 2 ööd ja 37 tundi ilma magamata teha. Aga eks häda korral saab ka käies või paadis magada.

Saatetiim tegi maitsva õhtusöögi makaronidest ja tomatipastast, mida isegi Randy sõi. Ja see on väga hea uudis, sest nimelt pole ta juba tükk aega midagi süüa suutnud.

Viiendal etapil on kokku 18 punkti ja Randy julge plaan on neist 17 tükki ära võtta! Kui nad sellega tõesti peaksid hakkama saama, siis see tõstaks neid paremusjärjestuses palju kõrgemale.

Väsimus on nüüdseks kuhjumas ja kõik, kes veel rajal liiguvad peavad üles näitama erakordset tahtejõudu. Magatud on kogu võistluse jooksul minimaalselt ja raske maastik on kõiki kurnanud. Õnneks on tiim endiselt heas tujus ja vaatamata suurele väsimusele ollakse optimistlikult meelestatud. Hea on ka see, et erinevalt paljudest konkurentidest on eestlased tõsistest vigastustest puutumata jäänud.

Põhjus, miks neljanda etapi lõpus palju punkte vahele jäeti oli taktikaline- suure aja- ja jõukulu tõttu loobuti mägedesse trügimast. Seda selleks, et võita aega magamiseks ja viimasel etapil suure hulga punktide kogumiseks.

Head ööd:)

12. nov 2009

Meie tiim jõudis 15 minutit tagasi vahetusalasse. Meil on sünnipäevalaps Urmo, kisi on nüüd juba teinud oma elu pikima seiklusspordi. Täna rattaga mägedesse müttama ei mindud, jäeti aega homse päeva jaoks, kus plaanitakse võtta palju punkte. Hetkel tabelisse 3 etapi 0 punkti tuleb asendada 6ga, kohas anti järele, kuid sirgega võideti aega, mida homme asjalikult kasutatakse. Nüüd tuleb 1,5 h und ja siis teele. Olekud on üsna vässid, aga mõistlikud ja tundub, et valmis homseks karmiks päevaks, kus võistluse lõpuni on 37 tundi.
(22.03)

Liisu
Sellel võistlusel on support teamil väga suur ja tähtis roll. Mida enam tiimid väsivad seda olulisemaks saab toetajate oskus planeerida teekonda, hoida cut-off aegu kontrolli all ja otsustada, mis taktikaga jätkata tuleb.

Vasakpoolsel pildil on aru pidamas katkestanud FJS mees ja Lundhagsi toetajad. Parempoolsel teevad plaani eesootavaks pikaks rattaetapiks Quenchua tüübid. Kõrvalt vaadates tundub sellise kaardivirna kontrolli all hoidmine olevat päris keeruline:)


11. nov 2009

Järjekordne vöimas ja positiivne emotsioon vahetusalast. Kohe pärast Niket tuli meie tiim kajakilt, olles mööda sõudnud vingerdavast Orionist. Oleks ka Nike kätte saanud, kui päästev kallas poleks vastu tulnud. Meeleolu on vinge, kuigi ilmselt köige raskem etapp ees, kus 27 tunni sisse peab mahtuma 60 km trekki ja üle 150 ratast. Meie tiim jõudis 1.15 enne vahetusala sulgemist sisse ja 9 minutit enne aja lõppu tegime check outi- perfectne toiming. Seejärel pandi paika marsruut eemal autos ja sai toimetatud viimased mahajäänud asjad. 4 etapi teeb eriti raskeks see, et pole väga kusagilt lõigata. Ööbimine tuleb tiimil kores ja hõbedas. Tiimi õhkkond on positiivne, mootorid on tööle saadud ja seda eriti Pilvi puhul, mille üle on eriti hea meel:) miski hetk üritan saada netti ja pilte ka üles laadida. Meie kaasavöetud orienteerumisklubi telk toimis sigahästi, kus igal mehel oli oma ruum ja Pilvi päralt oli soe buss. Kõik toimis, kõhud said täis ja teele nad läksid!
KaifKaifKaif! Me nüüd paneme laagri kokku, lähme MTBsid viima ja paneme asjad kuivama. Ütleks, et the race had started!
(saadetud 23.48)

Liisu

Elo tembutamas

Elo teab kuidas lihtsalt saab:)
Pärast 2.etappi on meie team 11.kohal. Võimas! Aga hetkel punkte eriti juurde ei koguta, sest on väikesed probleemid ajaga. (saadetud 16.27)

Tulemused pärast 2.etappi:
http://www.arwc2009.com/docs/ARWC2009_Results_20091111_v2_STAGE2.pdf

Liisu
Hola, meie omad kihutavad hirmsalt mäest MTBdega alla ning siis pikkade laskumiste ja tõusudega rulluisk. Kuna üks kajakk jäi vahele on isu veemängude järele, misjärel saab jälle pudrukausi manu. Hurraa
(saadetud 10.58 (eesti aeg))

Rullikaetapp-hetkel jalamehed hullul laskumisel, varsti uisud jälle all. Päris karm rada laskumiste osas, sest pole näha kus ja kui järsk lõpp on. Just läks nr Prantsuse tiimist mööda:)
(saadetud13.56)

Liisu

Mis uudist?



Nagu enamus ilmselt aru on saanud, siis võistluse jälgimine ja paremusjärjestuse mõistmine on sellel aastal ikka võimatult keeruliseks tehtud. Infot ei jaga isegi need lehed ja foorumid, kus tavaliselt on värskeim info alati olemas olnud.




Ilmselt on endiselt esimestena liikumas Nike ja Orion, tunni-paarise vahega järgneb Helly Hansen ja seejärel veel tunni-paarise vahega Lundhags ja Buff.




Tiim on kuni viimase rattaetapini võtnud üsna palju punkte ja seetõttu satuti ilmselt ajahätta, mis tingis selle, et viimasel pikal rattaetapil tuli vahele jätta peaaegu kõik punktid. Umbes kella kolme ajal hakkas tiim liikuma T10-st jõe suunas aerutamise etapile. Mitmed tiimid toimetavad juba jõel, nende seas ka võistluse liidrite hulka kuuluv Orion ja meile Bergsonilt tuttavad Tilak Opavanet ja Poola Navigator, Navigator on minu arvates tegemas päris head võistlust- kuigi alguses jäeti punkte ära, siis viimasel rattaetapil võeti kõik punktid ja sellega on nad tabelis kõvasti tõusnud. Nüüd jõel liikudes on aga kaks punkti vahele jäetud- ilmselt on ka neid ajalimiit kummitamas ja loodavad kusagil mujal lihtsama vaevaga punkte noppida.




Meie tiim on öösel kaks tundi maganud (56 h võisteldud ja see oli esimene uni) ja hetkel on mott üleval ja liigutakse kajakke kärul vedades jõe poole. Kuna paljudel tiimidel kärusid pole, siis liigub ISC mööda teed märksa kiiremalt kui need tiimid, kes paate kannavad.




Support Crew on juba just A3 vahetusalasse jõudnud ja valmistub seal ette tiimi saabumiseks. Kui Tiim valges sinna peaks jõudma siis tõenäoliselt magamispausi ei tehta ja liigutakse edasi trekingule.




20km pikkune uisuetapp olevat olnud korralike laskumistega ja nii mõnelgi nõrganärvilistel jala värisema võtnud. Meil läks kõik siiski hästi ja äpardusi ei juhtunud.




P.S Nagu multisportlive.se kasutajad ilmselt märkavad, siis on meie tiimi riigilipp saanud lõpuks õiged värvid:) Juba esimese märkuse peale parandati värvid õigeks.


Elu vahetusalas:














10. nov 2009

EI MINGEID CUT-OFFe, kui siis moni FCK OFF:)

Juba teine kord kus oma tiimi nagemine annab voimsa energialaksu! Soojas autokaravanis ylessoojenedes muutuvad nad nii armsateks ja vaprateks ja vasimusest annab marku vaid kondimine, mis on natu jahtunud lihastega koomiliselt konarlik.

See kus tiimid eile oosel ja tana olid on ysna kujuteldamatu- kalded oli nii johkrad MTBl ja trekingul, et valges poleks neid soita julgenud ja mitte ainult, udu oli nii paks, et pealambid ei naidanud midagi ja rattalamp otse alla suunatud naitas yhe meetri. Lisaks kaunistasid hullumeelsetel magiradadel teed pisikese pea suurused kivid, mis vaga paljusid tiime yllatasid ning ka meie tiimist kukkusid koik. Urmo ytleski, et jumal tanatud, et pime oli, muidu poleks Pilvi neist alla soitnud. Isa torises armasalt, et tal hakkab motivatsioon kaduma, kui yks ei julge alla soita ja teine ei joua yles soita, et mis seal rajal ikka niisama kakerdada:) Samas on keskendatus nii suur, et ta unustas isegi olut juua!

Yhesonaga lahkus tiim ylessoojenenult (magedes on isegi eestlaste jaoks kylm) ja keskendunult jargmisele MTB downhillile, parast mida on treking kajakkimise asemel.
Selle jarel tulev ratas tommatakse taiesti sirgeks ja plaan on nii kaotatud aeg tagasi voita ning ei mingeid krdi cut-offe. Tana oosel tuleb ka magamine kusagil poolel rattal, eelistatavalt pimedas. Sirgeks tommatakse ka parast rulluisku tulev kajakk. Reaalselt peaks meil hetkel rohkem punkte olema, kui enamustel, nii et lahipaevad ja sirgekstombamine tulevad paris huvitavad. Mul tekis mote, et kui tiimid ei joua praegugi punkte eriti votta, siis kus votavad nad selle jou sajandal tunnil?
A2 toetusalasse tuli Lundhags kusagil 20 minutit enne meid sisse ja lahkus ysna kiiresti, paris nukker oli neid vaadata seal kylmas betoonivahekaigus oma mattidel istumas. Nende girl oli teinud viga oma suurele varbale ja see oli vahe sinine. Sai irmsalt kylmageeli peale. Muide ruotsi kunni kasilaste lambid suutsid naidata ka labi selle ullu udu.
Toetustiim kimab siis varsti rattaid peale votma, et siis parast suht lyhikest trekki nad jalle tiimile yle anda. Ja siis on vaja veel oobimiskoht rajal leida.
Yhesonaga lahim oopaev tuleb vaga ponev, naeb, palju me sirgelt soites aega tagasi voita suudame.
Igatahes neljapaeval kella 3 paiku on vaja kenasti kajakis istuda ja siis on koik hasti:)
Olge musid ja arge magage:)
Venna
Orion oli A2s sees alla viie minuti ja äraminnes ütles nende support mulle vastuseks, et miks nii kiiresti ühe söna -cutoff- ehk ka neil lõiki punkte võttes on tõsine oht ajale jalgu jääda. Meie omad on sõgedate langustega trekingul, mis arvatava viie tunni asemel venib kusagil seitsme tunniseks ja seda isegi mitte kõiki punkte võttes. Väsinud ja vigased, nagu Minn ütles, mistõttu otsustati Elo stiili järgida ja endale mugav kohvik otsida. Elo oma jumbudega läks laskumis MTB-le ligi 30 minutit tagasi ja peaks kenasti enne 15.30 kontrollaega kajakideni jõudma. Meie omadel tuleb see osa trekkida ja terendab ka cutoffi variant. Aga elame ja näeme, mõnikord võib pudel õlut kohalikus kohvikus imet teha!
(saadetud 15.41)

Liisu
Eesti lipuke teise etapi MTB/trekingu vahetusalas. Nüüd 5-6 tunnine trekk. Team on natuke ajahädas, sest kuni 15.30ni lastakse 3 etappi whitewateri kajakile pärast söömist ja downhilli. Kui ei jõua tuleb sama rada läbida trekkides!

Soomlastest rajal veel ainult ScandinavianOutdoorStore.com . Multisport.fi ja Team Finland on katkestanud.

Liisu

A2

Ei ole kiirtee... on miski korralik hotell kusagil magedes, kus
on siis voistluse teine assistance area ehk A2, mis asub Penhas de Saudes.
Tuul ulub nagu marutaudis koer, udu on hajunud ja hetkel ei saja ka vihma. Kohati tundus, et yks riik tahab Eestile vihma ja tormiga ara panna:)
MTBga valjas kihutab me team, kes parast 100 km MTBd labib veel 24 km trekingut ja saabki kotile, korraks. See on yrituse kóige raskem etapp, kus on kokku 10 km tousu. Esimesel trekingul 44 km oli ka paris raske kaljuronimine.
Pidin juba kiirelt liikuma jargmisesse punkti kajakivarustust ette viima kui T5 terendasid lopeks kodused naod. T5 kohanimi on Esporao. Emotsioon oli kaif, sest 5 minutit hiljem oleks ma juba lainud olnud. Moned soojad ja kuivad riided said nad veel kiirelt autost, mis on pisike reeglite vaanamine:) Osad pommpead ei kandnud isegi kohustuslikku kalipsot kaasa. Yleyldse korraldus on ikka ysna suva, mingis mottes monusalt inimlik, aga kui ikka infi tahad saada, siis pead otse kysima. Supportid ongi aru saanud, et omavahel on targem suhelda, keegi kysib ja siis levitatakse info edasi, muidu oleksime siin suures hadas. Aga ei virise:) Kaif on.
Kusagil hommikul- hommikupoole ood peaks meie team A2te joudma. Enne seda on meil vaja tuua rattad ara kusagil ringiga ymber magade minnes 50 km, mis linnulennul on 10 km. Tousud on toepoolest karmid ja caravanbussi Fiati 2,3l diiselmootor on saanud karmi vatti. Yhest tousust esimese kaiguga yles minnes palusin jumalat, et auto seisma ei jaaks. Valja vedas! Ja meie omad labivad sama rada veel trekingu ja ratastega. Paris palju oli tee peal erinevaid teame just ratastega ja kui teejoont oli naha veel umbes 10 m, siis ka suht ohtlik.
Kuigi vahetusalas tegutses kiiremini NZ Orion, siis Nike oli jalle MTBl mooda lainud ja kusagil 15 minuti jooksul yhes punktis Orioni ei tulnudki, siis kimasime edasi kajakivarustust kolonnis ara viima.
Parast A2te tuleb downhill MTB ja siis 21 km joekajakki. Ees on ka veel pikad trekingud, mis fyysiliselt ei ole nii rasked kui 2 etapi omad, kuid tanu kivi- ja teedelaburintidele ja ka pikkusele, on vaimselt karmid. Mida hullem ilm ja mida karmim rada, seda parem kellele? Teadagi mis on vastus:) ja loodame toesti, et isa ega keegi teine salotsid ei viska. Kuigi jah, laskumised on karmid ja pidevalt ka suht marjad. Siit hetkel koik, moni tund und ja siis ratastele jarele ja siis pudrupott tulele. Meil tanu caravanile on suht vedanud, sest ei pea teistega midagi jagama ja tuule kaes olema, superluks elamine kogu aeg kaeparast:)
Ja supportidest on meil parimad sobrad Nike teami omad, NZ kutt ja kuna ta ise juhtida ei osanud, siis kutsus oma saksa tsikist sopsi autot juhtima. Viimased asjade viimised toomised olemegi koos nendega ja meie GPSiga teinud. Ilma GPSita oleks udus ja nende kaanulistes magiteedel hullumaja, meil ei ole ju autos kaardiga maailma parimat ja agedamat navigaatorit (kisi tuhm on ja aru ei saanud, siis see on Randy:) ka kogu aeg votta.
Und head nyyd! Hurra!
Venna

9. nov 2009

Natuke informatiooni..

Hei!
Portugalis käib võistlus täie hooga. Hooldemehikestel on käed ja jalad tegemist täis ning ega seal internetiga pole ka eriti midagi hõisata. Niisiis Venna üritab mulle infot edasi anda ja ma proovin selle siia kirja panna.

Randy väänas proloogi ajal jala välja. Nüüd on jalg teibitud. Pidi hästi vastu pidama.

Nad jõudsid vahetusalasse täpselt 17.00 (Portugali aja järgi). Võtsid kõik nii öelda kohustuslikud punktid ära. Ühtegi boonuspunkti ei võtnud. Tuju oli hea.

Nende info järgi esimesteks tiimideks on Nike ja Orion Health (nendest on nad maas umbes 1,5 tundi).

Hetkel katab neil maad täielik udu, nii et navigeerimine pidi suhteliselt keerukas olema.

Elo tiim tuli vahetusalasse juba 13.00, kuna nad arvasid, et ei jõua kõiki kohustuslikke punkte ära võtta. Nende meeleolu oli suhteliselt rõõmus.
Ja muidugi oli neil proloogi ajal juba kohustuslik kohvikupaus:).

Liisu

8. nov 2009

TÄNA HAKKAB VÕISTLUS!

Siin Portugal, vihmane Cascais, kell on 6.40 ja 3.20 pärast algabki see võistlus. Toetustiim viib hommikul rattad ja rullikud rajale ära ja siis enne üheksat tuleb võtab teami peale ja viib paraadile, mis algab kell 9.00 ja siis kell 10.00 põmaki!
Täna tuleb siis orienteeruvalt 6- 8 tunnine võistlus, misjärel viime teami esimesse A1 toetusalasse 240 km kaugusel ja magame koos viimase öö. Ja siis kell 8.00 esmaspäeva hommikul päris võistlus...
Let`s Rock`n Roll!

Üks päev enne võistlust

Jälle kord on saabunud õhtu ja meie äsja briifingult saadud 86 kaarti sisustavad meie õhtu fantastiliselt. Loomulikult ei suutnud põnevad kaardid rikkuda meie tavapärast rutiini suurepärase hautatud loomaliha ja 2005. aasta Dom Martinho punase veiniga.
Täna saadud info annab tõsiselt ainet mõtlemiseks. Korraldajad on otsustanud teha rahva lõbustamiseks väiksese boonus- mängu, mida üritati ka kohustuslikuks mängida. Ei õnnestu, sest proloogi mäng ühe punase boonuspunkti (läheb arvesse pärast siniseid põhipunkte ja enne üldaega) pärast on päris karm. 17 km üles-alla jooksmist ja 100 mängupunkti eest naljakate lisaülesannete (kohalikud mängud, surfamine, sukeldumine, ronimine jne) eest võtavad arvestuslikult 3 tundi, mistõttu jõuaks väga napilt 8,5 tunnise kontrollaja sisse koos viie põhipunkti võtmisega. Ja kui hiljaks jääd kaotad ka viis põhipunkti. Seega jääb meil mängurõõm seekord ära, kuid võistlust jagub ka ilma selleta. Muide, võistluste isa Jeff ütles selle nn mängu kohta, et MMil pole päris õige koht mängimiseks.
Nagu piltidelt näha, nägime briifingul ka Elot, kes vaatamata portugaallastega koosviibimisele, ei saa mitte Portugali veinist osa. Vaene väike Elo, loodame, et uued toodud rattad proovimiseks sobivad paremini kui esimene.
Igatahes, homme hommikul läheb siis lahti. Pärast võistlust istub team bussi ja kimame 2,5- 3 tundi mägeda alla Lousa juurde, mis on kusagil poolel teel Portosse, ligikaudu 240 km põhja. Esmaspäeva hommikul kell 8.00 (Eestis kell 10.00) algab siis põhivõistlus!
Kuuleme homme, vaadake pilte ja magage rahulikult:)

Ahjaa ja jumala kaif, et kommentaare tulema hakkas, kaif (ette)lugeda!
Tubid lapsed, paneme hindeks viis ilma miinuse ja naljata!

6. nov 2009

Kommentaarid on ägedad!

Hola,
Lihtsalt mõte, et olge julged ja saatke oma kommentaare, sest nad on:
1) ägedad
2) annavad jõudu
3) annavad infi, kes võistlust jälgib

Nii et kõik mõtted ja arvamused ja kommentaarid on teretulnud, vägagi!

Tänud heade soovide ja juba tulnud kommentaaride eest!

Tänane päev kulus meil kuidagi ära. Käisime teami regamas ja tehti ka ametlik pilt, mille hall vari on fotokaustas. Ahjaa, Pilvi koos on kokaabi Randyga sai hakkama järjekordse toidumeistriteosega päeval.
Pärast teami regamist läksime poodi. Maa, mis on nagu Poolagi, on väikeste autode kuningriik, on ka parklad vastavalt ehitanud, mistõttu oli päris karm kesklinna ainukeses kaubakeskuses reedesel tipptunnil matkabussiga parkimist korraldada.
Juba teist korda saime kogu turvameeskonna jalule ja portugaallaste närvid proovile panna. Ja ka seekord jäid lambid ja piirded ja katusekonstruktsioonid terveks. Selgus, et ka turvamehed on inimesed, kellest näiteks üks oli lausa triatloni teinud kõrgel tasemel ja täiesti mõistlikud räägitavad INGLISE keeles.

Nüüd oleme tagasi kodus ja kõik oma liistude juures- kokad ja abid köögis vaaritamas, Minnid teleri ees õlut libistamas. Aga üllatus- üllatus Urmo hetkel ei maga, ei söö magusat, aga ka ei joo õlut, nii et on kusagil 1/3 oma liistul.

Võistluse formaadist nii palju, et pühapäeva hommikul kell 10.00 hakkab ligikaudu 8- tunnine proloog. Proloogi lõppedes viiakse võistlejad bussidega 3- 4 tunni kaugusele järgmise etapi algusesse, kus toimub ööbimine ja on esimene Assistance area ehk AA edaspidi. Tõeline võistlus hakkab esmaspäeva hommikust, nii et unustage töö ja hakake jälgima! Esialgse info põhjal peaks vähemalt AA punktides olema wifiala ehk üritan ka ise kiirelt ja operatiivselt infi edasi anda.
Seniks olge musid!

Täna oli raske tööpäev:)

Hola MMi huvilistest Kiisud,


Tänane päev algas raskelt- tuli korraldajate nõudmisel harjutada raske võidukarika sobivust meie uue dress-codega. Ligi 2- tunnisele fotoshuudile tegi meigi meie meigi-kiisu, soengud tegi soengu-kiisu ja pildi tegi nagu ikka foto-kiisu:)

Pärast rasket hommikust harjutust kimasime mägedesse MTBd harjutama. Mäest üles rattad läksid, Pilvi ja Urmo sõnul eriti kergesti, alla tulid nad nagu ikka mönusasti maksimumkiirusel 72 km/h, suuremaks mahapidurdamiseks polnud jõudu:)

Hetkel testime erinevaid Portugali veine ja pärast võime Teile öelda, mis on parimad!

4. nov 2009

Millise paadi me täna kaaperdame?


Hola Sõbrad,
Nagu telefoniga tehtud udustelt piltidelt näha võite, on team jõudnud õnnelikult pärale peaaegu sama heasse riiki nagu Lõuna- Eesti ehk siis Portugali Cascais linna. Meie tagasihoidlik appartement paikneb kahe basseiniga rohelisel alal, kus väikesel terrassil on mönus ölut limpsida.
Tänane kajakitrenn (või vannitrenn nagu sit on top kajakki nimetada on ainuvõimalik) oli kahes suhtes eriti oluline: Minni kajakile ehitasime seljatoe ja ookean on sigasoe ja ujuda mõnus:)
Homme ootab meid MTBga tunnine mäkketõusutrenn, et jalad harjuksid ja oskaksid arvestada, millega neil lähiajal tegemist tuleb.
Ülejäänud päevad siis kogume kogu taevast tuleva päikeseenergia endasse:)

1. nov 2009

Ja võistkonna taustast... (vastuseks küsimusele:)

Hola... Seiklussportlaseks ei treenita, vaid sünnitakse, on
matkabussi enamuse arvamus!
Mountin Loghome ISC team enamuses ja Elo on kõik eranditult
maakorraldajad ja Pilvi odaviskaja (kellele meeldis juba lapsepõlves luuremänge mängida). Minn on veel Cum Laude
maakorraldaja, nii et tehke omad järeldused!

Kõigi maade parimad seiklussportlased asuvad MMile teele:)

Hola, Sõbrad!
Täna on see päev kui Mountain Loghome ISC team ning Elo ja Venna
asuvad teele MMile Estorili poole sellise viguriga ja inimestega,
kes on näha Picasa pildiportaalis: picasaweb.google.com/andresminn.
Sellele lehele tulevad telefoniga tehtud kiirpildid rajalt ja mujalt.
Olge siis musid! and off we go... :)
Venna

27. okt 2009

Esimene treening

Eile kogunes Nõmme hüppemägede juures pisike seltskond noorsportlasi, kes olid otsustanud pöörata oma elus uue lehekülje, loobuda lodevatest eluviisidest ja diivanil vedelemisest. Nad olid otsustanud sporti tegema hakata! Oma uueks harrastuseks olid nad loomulikult valinud tohutult populaarse ja massidesse levinud spordiala- suusahüpped.

Lisaks minule olid kohal Ats, Harri ja Silver. Kõik kolm olid varem suusahüpetega ka kokku puutunud (teleri vahendusel) ja seetõttu ei raisanud treener aega teooria ja muu ebaolulisega. Kolm korda sõideti nõlva ja seejärel saadeti torni. Noored (Ats, Harri ja Silver) täitsid vastuvaidlemata treeneri korraldusi ja kõik kohalviibijad said nautida suurepäraseid õhulende K-18 mäelt. Kuna tegemist oli esimese treeninguga, siis hoidsid noored suusahüppajad end tagasi ja mäe kriitiline piir jäi sel korral alistamata.

Minu pilgu läbi vaadates on tegu järjekordsete talentidega, kes võivad Eesti paraadalal veel palju korda saata. Silveri näol on tegemist lihvimata teemantiga, kelle andekus paistis kogenud treeneritele silma juba esimesel treeningkorral. Lausa lust oli vaadata, kuidas tüüp juba kolmandal hüppel telemark maandumist üritas teha. See meeldib kohtunikele! Aa, te küsite milline Silver? Vot see Silver, kes varem raiskas oma talenti väikese kandepinnaga spordialal, mis isegi ei pääse olümpiamängude kavva. Oleks teda keegi mõned aastad tagasi õigele rajale juhatanud, siis võiks ta kasvõi homme Vancouveri piletid suusaliidust ära tuua.

Minu viimane kokkupuude hüppesuuskadega oli möödunud kevade eestikatel. Kuigi pool aastat oli möödas nautisin hüppamist täiega. Kummaline on muidugi see, et selle selle suvega polnud mingit arengut toimunud- endiselt ei oska hüpata:) Ma juba lootsin, et äkki olen suvega ära unustanud oma tüüpvea (puus ja rind liiguvad ette), aga see on ilmselt kusagil seljaajus nii hästi kinnistunud, et selle väljajuurimiseks on vaja veits rohkem vaeva näha. Aga vaatamata sellele oli meeleolukas treening.

20. okt 2009

Hakkame hüppama!

Olümpiamängud lähenevad hirmuäratava kiirusega. Jaanuari lõpuni on aega täpselt kolm kuud. Kas kolme kuu jooksul on võimalik hüppama õppida? Suuskadega hüppama? Ja kaugele hüppama? Ega muidu teada ei saa, kui proovi ei tee!

Igaljuhul olen ma nüüd Veteranide Olümpianängudeks registreeritud. Taganeda pole enam kusagile. Andsin ennast üles kolmel alal: Suusahüpped K50 ja K70 mägedelt ning kahevõistlus.

Aus olles oleks ma end parema meelega üles andnud K35 ja K50 mägedele, aga kuna individuaalne kahevõistlus toimub justnimelt K70 mäel, siis erilist valikut mul nagu pole. Muidu on kõik hästi, aga ainuke mure on see, et ma pole kunagi nii suurest mäest nagu K70 hüpanud. Ja sellist mäge Eestis ju pole ka. Tehvandi K90 mägi on olemas, aga see paistab alt vaadates juba nii suur, et sinna väga ei kipu:)

Täna tuli ka väike info K70 mäe kohta, mis mind enesekindlamaks küll ei tee:


Just a quick email to let you know that my recent experiance of the 70m hil in Kranj is that it is unsuitable for veteran jumpers... The Jump is fine on the inrun and has a low take off, however it throws the jumper out very high in the air. This could prove to be dangerous for some of our less skilled jumpers....therefore unsuitable for an IMC event.

I will now push the host to provide a more suitable 70m hill for January ...

I will keep you all updated ...

James Lambert
IMC President


ja lõpetuseks üleskutse üle 30 aastastele lootustandvatele noorsportlastele:

http://www.2010mastersgames.com/WWMG2010_EN,,.htm lehelt leiab igaüks endale sobiva spordiala. Lähme olümpiale!

19. okt 2009

Hea uudis- Mountain Loghome / ISC team täienes nädalavahetusel võõrleegionäriga!



Nagu pildilt näha, on neeger on heas vormis, meie kliimaga kohanenud ja teamiga mönusalt segunenud:)

Minn kommenteeris bike- rogaini, et sel võistlusel küll nime Peraküla Krupp nime kandev team viis oma plaani täide, hoolimata sellest, et aeg ammu läbi oli.
Pss! Rainile pikk pai tubi esituse eest!

Bike Xdream

Kui Alari tegi septembris ettepaneku võistelda koos Tiit Pekk'i ja temaga Bike X-dreamil olin suhteliselt skeptiline ja ei olnud üldse kindel kas tahaksin võistelda. Minu plaanides oli hooaja viimaseks võistluseks Haanja100 ja rohkem võistelda polnud plaanis. Kuna Haanja100 jäi kaks päeva enne Tartu Rattamaratoni saadud haiguse tõttu ära, siis pidin selle ju millegagi asendama. Nu ja Bike Xdream sobis ju suurepäraselt. Mis siis et pidin võistlema mingis imeliku nimega farmiklubis:)

Viimasel hetkel haigestus Tiit ja asendajaks tuli Erko Virgepuu. Temaga koos polnud kunagi varem võistelnud, aga nägu oli tuttav varasematest xdreamidest.

Kuna suve jooksul toimunud areng rattasõidus lubas suhteliselt lihtsat võistlust, siis otsustasin endale ka kaardialuse peale keerata. Eeldasin, et tempo on piisavalt madal, et jõuaksin vahetevahel kaarti lugeda. Tagantjärele oli see hiiglama õige otsus- väga vahva oli esimest korda terve võistluse jooksul kaarti lugeda ja teada kus me oleme ja kuhu liigume. Ei kujutagi hästi ette kuidas ma kõik need aastad siiani teadmatuses olin olnud ja pea lenksu all tiimikaastaste tuules olin kütnud.

Kui kaardid käes siis tuli teha otsus, kas planeerida sisse kõikide punktide võtmine või jätame kohe mõned välja. Mina arvasin, et kõiki punkte me kindlasti võtta ei jõua ja võiksime 2-3 punkti kohe välja jätta. Plaani joonistama hakates selguski, et 51, 53 ja 54 ei sobi meile üldse ja nii need välja jäidki. Nüüd edasi oli lihtne- oli vaid vaja 4 tunni jooksul plaan täide viia.





Teel esimesse punkti näitasid oma kiirust Noored Soome Püssid ja Spordipartneri rattahundid. Meil polenud lootustki asfaldil neile järgi jõuda. Peale esimest punkti lahkusid Soomlased teises suunas ja Spordipartneri tüübid, kes polnud veel kaarti sisse elanud seisid dilemma ees, et kellele tuulde võtta. Kuna me ilmselt paistsime toredamad, siis tulid nad meiega. Kuigi meie tempo oli nende jaoks selgelt liiga aeglane, siis üritasid nad seda aeglast veeremist kannatada ja samal ajal üritasid teada saada, mis on järgmine punkt kuhu siirudme.

Esimesed poolteist tundi liikusime me veel üsna rahuldava tempoga. Samas hakkas üha enam selgeks saama, et pühapäev pole Erko päev ja sära tema silmis oli kadumas ja suust rippuv hõbekett hakkas juba keti vahele kinni jääma.

Kui ca 1,5 tundi sõidetus sai, siis avastasid meie truud jälitajad, et meil on kolm punkti võtmata jäänud. See uudis neid rõõmsaks ei teinud ja tundus, et nad olid oma mõtetes plaaninud kõik punktid kolme tunniga ära võtta. Aga Elioni esi 50 meestele võiks see ju jõukohane küll olla... kui rada oleks lintidega tähistatud:)

Sellest hetkest lahkusid jalgratturid ja meie jäime omaette tiksuma. Mida aeg edasi seda aeglasemalt me tiksusime. Tagantjärele tarkusena oleks me Alariga pidanud varem Erkot aitama hakkama.

2h ja 50 min oli sõidetud , kui olime kaardi kaugemas nurgas. Tagasi jõudmiseks oli meil aega 1h ja 10 min, mille jooksul pidime ära võtma kõik teel olevad punktid. Aeg tiksus halastamatult ja oli selge, et peame pingutama, et aega jõuda. Mida aeg edasi seda rohkem pidime oma väsinud ja krampidega võitlevat kaaslast aitama. Kuna teed olid kehvad, siis tuules sõitmisest suurt kasu polnud. Väga kahju et vedamiskummi olin koju jätnud- sellest oleks palju abi olnud.

Punktist 39 ära sõites kohtusime üllatsulikult oma sõpradega Spordipartnerist, kes vaatamata tohtule kiirusele olid alles teel punkti. Huvitav kus nad vahepeal käisid:) Mustikaid ju enam pole?

Viimased punktid 42-44-45-48 käis võitlus ajaga ja vapra Erko üha süvenevate krampidega. Ma võin vaid ette kujutada, kui raske ja valus see lõpp talle oli. Ja ilmselt ei teinud me oma tagantutsitamisega ta enesetunnet oluliselt paremaks. Peame Alariga tema ees mütsi maha võtma, et ta nii vapralt lõpuni võitles ja seda kaeblemata tegi. Spordimehe hing!

Suurim üllatus tabas peale pesemast tulekut, kui korraldaja juurde astus ja teada andis, et kell 5 on autasustamine. Mis autasustamine? Sellise sõiduga küll autasustamisele ei kutsuta! Aga selgus et korraldajatel olid mingid teised andmed ja vahest saab isegi siis autasustamisele, kui oled 4 tundi kaunist Kõrvemaa loodust nautinud:)


Valikorienteerumine on selles suhtes äärmiselt tore, et hea plaaniga saab aeglast liikumist suurepäraselt kombineerida. Tagantjärele tark olles oli see äärmiselt õige otsus, et kohe mõned ebasobivad punktid välja jätsime. Tänu sellele edestasime meist kiiremaid võistkondi, kes kõiki punkte võtma läksid ja siis ajahätta jäid.

Lõbus oli!

Tulemused
P.S Pildid on näpatud Kõrvemaa Sveni pildialbumist. Aitähh!


17. okt 2009

Eesti vanim seiklusspordivõistkond ARWC2009ks praktiliselt valmis!

Hola, Inimesed!
Rõõm teatada, et tänasest alates tuleb siia põhiinf Mountain Loghome / ISC teami käekäigust seiklusspordi MMil ARWC2009 Portugalis.
Selle kerge ja pisikese võistluse koduleht: www.arwc2009.com/en

Võistlus läeb päriselt lahti 8. novembri hommikul! Tuleb palju uneta öid:)

Team on heas vormis. Eelmine nädalavahetus tehti treeninglaagris Perakülas merel tervelt 1.20h kajakitrenni ning nõrgukesed;) Randy ja Urmo ujusid soojas merevees kajakiga võidu 300 meetri ringis salatrenniks.
Eelseisval pühapäeval ehk homme on viimane kõva treening-võistlus 4h bike-rogain.

Püsige lehel!
Venna

22. juuni 2009

Tour de Rõuge



Nädalavahetusel osalesin Tour de Rõuge nime kandval üritusel. Ilmselt on tegu Eesti ühe emotsionaalsema MTB võistlusega. Seda enam, et tegu on mitmepäevase tuuriga ja osaleda saab ka kahemehelise tiimiga sõites. Rajameister oli üheks tervikuks põiminud kõik Rõuge ja Haanja parimad rajad, järsemad tõusud ja laskumised. Kuna Eestimaa radadest tuli puudus, siis laenati juurde ka mõned Lätimaa künkad. Eriti lahe oli laupäevane II etapp, pikkusega 65 km, mille käigus tuli võtta koguni 1000 kõrgusmeetrit. Eesti võistluse kohta on see üsna korralik number. Sellel etapil sattusime kruusateele vaid põgusateks hetkedeks, mis olid enamasti vaid nii pikad, et kähku joogipudeli järgi haarata. Kogu ülejäänud rada keerutas üle ja ümber mägede, mööda kitsaid metsateid, läbi ojade ja kraavide. Eriline maasikas oli Vällamäe tõus ja sellele järgnev raju laskumine- pidurid ja amort sellel etapil tööta ei jäänud:)








Sel korral moodustasin tiimi koos Alariga. Vaatamata sellele, et oleme varem vaid korra koos võistelnud sujusid meil asjad täitsa hästi. Kuna ta on minust kiirem ja osavam, siis aitas tema taga sõitmine minul kiirust hoida. Üksi sõites poleks kindlasti nii palju vajutada jaksanud. Samas polnud meie kiirustevahe väga suur ja esimesel ja teisel päeval suutsin etapi lõpuosas ka ise vedada ja tempot teha. Raskeks osutus pühapäevane etapp, kus Alari oli erakordselt heas hoos ja mul oli tema tempo hoidmine raske. Seda eriti raja tehnilisematel rajalõikudel ja konarlikel heinamaadel.

Heameel on ka selle üle et sõitsime suhteliselt ühtlaselt ja suutsime suuremaid ärakukkumisi ja tehnilisi probleeme vältida. Esimesel etapil kaotasime kohe alguses mitu minutit selle tõttu, et Alari ratas imes keti hammaka ja kodarate vahele kõvasti kinni. Jäime maha kiirest rongist ja takerdusime pikaks ajaks sõitjate taha, kes olid etapil meist 10-15 min aeglasemad. Kui lõpuks mööda saime pidime kuni lõpuni eesolijaid püüdma. Veel enne lõppu saime kätte mitmed paarid ja lõpetasime etapi 8nda paarina.

Teisel, tuuri kõige raskemal etapil, alustasime märksa paremini ja liikusime mõnusas tempos. Vällamäe all saime kätte Porteri tiimi (Tarlap-Rae). Kuna tegu on minust märksa tugevamate ratturitega, siis valmistas selle skalbi saamine mulle erilist headmeelt. Etapil sõitsime välja koguni 5nda aja ja tõusime kuuendateks enne viimast etappi.

Viimasele etapile lasti tiimid vastavalt ajalisele kaotusele liidrile. Saime rajale ca 4 min peale Portereid ja ca 6 min enne roosasid põrsaid (Kull-Kriisa). Vahed olid üsna suured, aga kuna tegu tuuriga, kus eelnevate päevade väsimus on kuhjunud, siis kindel polnud miski. Juba algusest peale ei saanud ma kiidelda väga hea enesetundega ja rasked metsavahed ja heinamaad ei sujunud just väga lennukalt. Õnneks oli sellel etapil pisut rohkem teid ja seal suutsin enam-vähem korralikult liikuda. Etapi keskel sai Alari oma esikummi katki ja seda remontides kaotasime mõned minutid ja mõned head vedurid. Tänu Alari ja ühe CFC vormis kuti heale tööle jäime taganttulijatele püüdmatuteks. CCRM tüübid olid meile küll kõvasti lähemale saanud, aga ohtlikuks saada ei jõudnud.

Kuuenda koha ja saadud emotsioonidega võib vägagi rahule jääda. Arvan, et see võistlus kuulub ka tuleval aastal minu kalendrisse.

Tulemused
Pildid

24. mai 2009

Järjekordne tiitlivõistlus:)

Vaadates möödunud nädalal spordivõistluste kalendrit, siis üle pika aja paistis tulevat suurtest rahvaspordiüritustest tühi nädalavahetus, mis on hiliskevade ja varasuve kohta üsna ebatavaline.
Meenus, et kusagil mai lõpus pidavat peetama mingi rattaorienteerumise võistlus. Ma ju sain sõpradelt eelmisel suvel kingiks väga ülbe Miry kaardialuse ja see oli juba nukker kapis konutamisest ja sellest, et keegi teda sõitma ei vii.
Loomulikult infot selle kohta oli suhteliselt keeruline leida. See on ilmselt mingi orienteerujate kiiks- teeme salaja võistluse. Mis siis, et tegu kogu riigi olulisema stardiga antud spordialal. Ärme kellegile räägi, et toimub MTBO EMV, ärme kusagil reklaami tee, ärme iitsatagi sellest võistlusest ühelgi suure külastatavusega veebilehel. Hea oleks, kui kohale ei tuleks oluliselt rohkem, kui 10-15 ratturit klassi kohta. Medaleid on ju enivei ainult kolm ja kõigile ikka ei jagu. Hea, et juhendi lugemiseks mingit salasõna vaja polnud:)
Ühesõnaga leidsin siis neljapäeva hommikul üles raok.ee nimelise lehe, kus oli isegi korraldaja kontakt olemas ja mingit parooli ei küsitudki. Valisin numbri ja tundsin huvi, et kuidas regada saaks. Korraldaja vastas, et regamine on lõppenud ja enam ei saagi kahjuks. Ahah, selge! Nujah, järelikult on hullult osalejaid juba osalemas ja ega mets pole kummist, et kõik ära mahutab. Tegin harglikku katse uurida, et äkki ikka on mingi võimalus osaleda, äkki teeks väikse vastutuleku ja lubaks mind ka starti?
Korraldaja oli õnneks hea mees ka ja lubas uurida ja tagasi helistada paari tunni pärast. Tüüp oli sõnapidaja, helistas tagasi ja ütles, et reedene sprint on juba lukku pandud, aga laupäevasel lühirajal ja pühapäevasel tavarajal võin startida.
Võistlus toimus Mõedaku suusaradel ja ümbruskonna metsades. Kuna alaga kokkupuuteid varem polnud, siis midagi karta või oodata ei osanud. Enne starti sain kogenud meeste käest ka vajalikku infot rajaklasside ja reeglite kohta.
Lühirada oli minu klassil (M21E) 10 km pikkune ja sellel oli 18 KP. Alguses tiirutas rada suusaradadest põhja pool olevas metsas, kus olid hästi sõidetavad sihid ja ka tehniliselt oli see mulle täiesti arusaadav. Alates viiendast punktist hakkas minu jaoks üks vaev ja viletsus- rajameister oli kõik ülejäänud punktid peitnud suusaradade loetamatusse (minule) rägastikku. Kuna olin otsusatnud ise hakkama saada, siis loobusin ka headest võimalustest endast targematega koos liikuda. Üsna tihti juhtus, et pidin jala maha panema ja kaarti lugema 5 korda 100 meetri peal:) Hea meel on selle üle, et liikusin oma valikuid pidi ja lõpuks leidsin kõik punktid üles ja jõudsin ilusti finishisse. Vaatamata sellele, et võitjale kaotasin kalendriga sain päris hea emotsiooni. Lõpptulemuseks 13. koht ja imekombel olin edestanud nelja sportlast.
Pühapäeval oli kavas tavaraja võistlus, mis oli linnulennul koguni 22,5 km pikkune. See tähendas minu jaoks ca 35 km ja 2h pikkust mõttetööd. Teisel päeval oli starti minna kuidagi palju lihtsam, esiteks oli ilm ilus ja teiseks olin ma ju palju targem kui päev varem:) Otsustasin taas oma sõitu sõita ja tagant tulevatele ässadele mitte tähelepanu pöörata. Esimese punktiga tegin kohe üle kolme minuti viga ja lasin endast mööda 3 min hiljem startinud Silver Eensaare. Õnneks ei lasknud ma end sellest prohmakast väga häirida, seda enam et järgmised paar punkti tundusid isegi minu jaoks lihtsad. Järgnevatel teelõikudel jõudsin järgi ka Silverile, sõitsime mõned punktid koos ja teel kuuendasse punkti jäi ta maha. 6 punkt oli taas suusaradade rägastikus ja ma ei saanud sellega taas hakkama- Silver sõitis mööda ja eest ta läinud oligi. Edasi jätkasin rahulikult üksi sõites. Üllataval kombel sain isegi alguses raskena tunduvad punktid kätte ja 10 ndas punktis olin jälle koos Silveriga, kes oli teevalikuga väikse vea teinud. 13. punkti tegin taaskord oma "suurepärase" teevaliku ja kaotasin sellega Silveri silmist. Kuna minu liikumiskiirus oli pisut suurem , siis 17 punnis olime taas koos. Järgmised 7 punkti olid kõik selles kohutavas suusadarade rägastikus, mille mõistmiseks peab olema vist sünnist saati O-spordiga tegelenud. Mina ju pole, seega lasin pidevalt seistes ja kaarti vaadates Silveri eest ära ja pusisin ise edasi. Sain küll kuidagimoodi hakkama ja otseselt vigu ei teinud, aga tänu pidevatele seisakutele kaotasin lühikese rajaosaga endaga umbes sama kiirelt liikuvale Silverile koguni 5 minutit!!!! Kohutav ajavahe nii lühikesel distantsil. Aga see ongi minu ja orienteerujate vahe- ühed oskavad ja teised ei oska.
Stardis pandud eesmärk, mitte viimaseks jääda, sai jällegi täidetud. Eelviimane koht käes nagu niuhti. Positiivse poole peale saab kanda ka selle, et esimese päevaga võrreldes olin palju enesekindlam ja kõik tundus ka pisut lihtsam ja loogilisem. Vägev oli!
Kahju ainult, et nii toredast võistlusest sai osa nii väike hulk harrastajaid. Ma ei usu, et on ebareaalne kohale meelitada vähemalt kaks korda rohkem osalejaid. Vaadates palju teisipäevakutel, neljapäevakutel, xdreamidel, rogainidel ja elionidel osalejaid on siis....

22. mai 2009

Pestud ja nõelutud Minn

Mida Te ammu oodanud olete- seiklussport on täiesti ohutu:)

Ongi kõik!

Tiim on teinud otsuse mitte võistlust jätkata. Hetkel ollakse koos TA3 nime kandvas vahetusalas. Kõigil neil on äärmiselt kahju, et 24 tunni järel tuli võistlus nii kurval kombel lõpetada. Minul on heameel aga selle üle, et Minn on vaatamata koledale ja katkisele näole suhteliselt heas tujus ja suudab juba kvaliteetset huumorit teha:) Kuna ta on juba niiiii vana, siis ei tee need väiksed õmblused enam ka koledamaks.

Võistlus olevat neile väga meeldinud, maastik huvitav ja korraldus tasemel. Järgmisel korral läheb paremini!

p.s Spordipoistel ikka juhtub vahel õnnetusi (Lukas Jansen 2,5 aastane)

Minn haiglast väljas

Peale mõnda tundi haiglas viibimist ja põhjalikku röntgenuuringut pääses Minn kella 10. ajal haiglast taas välja. Võistlusrajale ta enam ei naase.

Ülejäänud tiim on lõpetamas keerulist ja ca 4-5 h kestvat jalgsietappi. See, kas tiim taas ratastele istub veel kaalutakse.

Korraldajad on lubanud võistlust jätkata ka kolmeliikmelisena. Kitsaskohaks saavad kajakietapid- kolmekesi nelja auku ei täida ja kahte auku ei mahu.

Kukkumine!

Meie jaoks suurepäraselt alanud võistlus sai kurva lõpu rattaetapi lõpus umbes kella nelja ajal öösel, kui Andres Minn kukkus väga õnnetult. Minn on nüüd haiglas, kus tema peatraumat tõsisemalt uuritakse. Mõnda aega hiljem läksid Randy, Urmo ja Pilvi jalgsietapile, aga tõenäoliselt enam mitte sama innukalt võisteldes.

Tundub, et vähemalt jalgsietapi nad läbivad. Otsus edasise jätkamise kohta tehakse lähiajal.

Minn, kiiret paranemist!

On öö, oh inimeste ruttu

Päris äge öö, inimesi sagib metsikult ja kõik valmistuvad aina aktiivsemalt oma võistkondade tulekuks. Ehitasin just laagrit, vesi läks ka keema ja nüüd oleks vaja ainult oma võistkonda:)
Kajakietapp tehti ümber, taheti paremat, aga tuli hoopis pikem ja ka ohtlikum.

Hullult panevad me omad, hetkel on nad suht pikal, aga oodatumast kiiremal jalgratta- trekinguetapil. Niikui Kaerahelvestel ei olnud igal jubinal oma assisteni, kaotasid nad jalgratta- trekingu vahetusalas meie omadele 10 minutit ning vahe jäi ka
sel hetkel 10 minutit. Assisteerimisega vahealades teevad nad aga asju meeletu kiirusega, just abilised sebivad nagu segased.

Lähengi kontrollima, et mis kell nende jõudmine planeeritakse. Suhteliselt palju ajad muutuvad, mis on hetkel teinud ka magamise- puhkamise võimatus. Aga elu on seiklus:)

Jälle ratastel

Ai kurja! Eestlased tegid megakiire vahetuse ja võitsid sellega kindlasti kõvasti aega. Tundub, et nad olid kohapeal ca 5-7 minti. Kindlasti võideti sellega pisut aega tagasi!

Treking läbi!

Kell on 1.50 ja tiim on trekingu lõpetanud. Asutakse endiselt teisel kohal. Tundub, et Herkules on eelviimasel etapil pisut vahet suurendanud tänu teevalikule (jooksid otse teepeale välja ja mööda teed punkti, meie tiim jooksis mööda nn. punast joont kuni kahe oja vahele ja siis pöörati tee peale)

Nr. 12 Merrell on tegemas väga head jooksu. Nad on meist maas ca 1 punktivahe ja läbisid just 3F punkti. Lahti on saadud nr. 2 Herkules 2 tiimist, kellega veel teises punktis koos oldi. Herkules 2 on Merrellist omakorda ühe punkti võrra maas ja on just läbinud 3 E punkti. Vahe meie ja jälitajate vahel on endiselt ca 30 minutit. Neljandad on Multitude, kes on kaotamas meile ca 50 minti.

Liidrid on just vahetusalast lahkunud. Tundus, et nad veetsid seal ca 15 minutit.



Treking

Kell on 0.51 ja viies punkt on käes. Selle punktiga tuli ilmselt mõne minutine viga kuna teelt metsa pöörates kalduti ümber mäe joostes liiga paremale. Õnneks korrigeeriti ja punkt ilusti käes. Kaks punkti veel jäänud! Herkulad on kohe kuuendasse jõudmas.

Meie taga on tiimid number 2, 12, 10 ja 9 mõneminutiliste vahedega teise punkti ümbruses. Tundub, et Multitude kaldub soost liiga vasakule ja kaotab sellega minuteid!

Kurja, ei saa magama ka minna- niiii põnev on!

Öine Treking

Esimesed tiimid on hetkel öisel trekinguetapil. Tundub, et ISC on saanud asemele uue GPS seadme ja on taas "pildil". Herkules läbis ca 10 min tagasi jalgsietapi kolmanda punkti ja on teel neljandasse. ISC tiimi asukohta tähistav mummuke seisab juba mõnda aega 3. ja 4. punkti vahel asuval metsateel, tundub et seovad tossupaelu:)

Ops, ilmselt oli tegu mingi tehnikaveaga sest uuesti kaarti vaadates oli meie mummuke juba hopsti ennast kolmandasse punkti lennutanud. Seega oleme hetkel esimestest maas vaid ca 10-15 minti. Tundub, et tegemist on suhteliselt põneva orienteerumisega- teid pole ja reljeef on korralik. Randyle sobib:)

Norralaste esitiim Multitude on minu hinnangul pisut konarlikult alustanud ja nad seiklevad alles ratastel. On varsti jõudmas jalgsietapi algusesse.

Hetkel on kolmandaks tõusnud tiim nr. 12 Merrell, kes on hinnanguliselt meist maas ca 30 minti.

Eks hommikul paistab mis seisud on.

21. mai 2009

12 h võisteldud

Esimese päeva lõpuks on teistel eest ära kaks tiimi- Hercules ja Meie. Vahetusalast väljudes lahutas kahte tiimi vaid 3 minutit. Norralased jäävad juba rohkem kui 40 minutit maha. Kajakietapp on vahed pikaks käristanud. Öösel eesootav pikk ja tehniline MTB+Trekingu etapp on kindlasti väga oluline puhtalt ja kiirelt läbida.

Minn Juunior andis teada, et tiim oli vahetusalast lahkunud täis kõhtudega ja rõõmsal meelel. Ise on nad oma ootamatult edukast algusest meeldivalt üllatunud.

Läksime juhtima!

Käimas on madratsitega ujumise etapp pisikeste saarte vahel. Osad punktid on vees ja osad väikestel saartel ja nende läbimiseks kasutatakse kummimadratseid. Tegemist on ca 7km pikkuse etapiga ja hetkel on tulnud Minn Juuniorilt info, et Eestlased on Kaerahelvestest mööda saanud ja liidriks tõusnud. Kuna nad on oma GPS jälgimisseadme ära lõhkunud, siis täpsemat infot hetkel pole.

GO, GO, GO

Tuuline Vänern

Tiimid on just aerutamisetapil Vänerni järvel ja tuulise ilma tõttu on mitmed paadid ümber läinud. Team Finland kaotas vahepeal ühe aeru, mille õnneks pika otsimise peale taas veest üles leidsid.

Kaerahelveste tiim , kes on pärit läänekaldalt ja seega harjund suurte lainetega, kommenteeris, et lained olid väga suured ja tihti kaotasid nad üksteist silmist:)

SS2 kajakkimine 35 km + orienteerumine ja madratsil ujumine saarestikus

Kena Rootsi tüdruk tuli 14.15 (EST 15:15) ja ütles, et kajakietapi keskel jõudsime teisena saarestikku orienteeruma. Hurraa, kuigi jah, nüüd on karta ka hirmsaid trahviminuteid. Trahviminutite arv kahese kajaki eest pidid selguma kusagil 22- 25 tunnil. Juhib Kaerahelveste võistkond (alias Herkulased:)

Eelviimane inf rajalt, et meie GPS seadelis on üles ütelnud kusagil tunnike tagasi ja enam ei ole neid võimalik jälgida. CP2te jõudmisel saame teada, mis ja kuis nendega om.
Siin CP2s saavanud uue GPSi.

Proloog

Proloog on läbi ja Minn Juunior edastas sõnumi, et proloog lõpetati heas tujus ja suhteliselt väikese kaotusega liidritele. Peale proloogi ollakse 8. ndal kohal, liidritest maas 5 minutit. Edasi läksid tiimid kajakkidele, mille keskel tuleb üsna pikalt madratsitega ujuda.

Pöidlad pihku!

Ruotsi kunni juures Põhjamaade MV

Põhjmaade meistrivõistlused Ruotsi kunni juures

19. mai õdakul kell 6 istusime me laiva pääle, kus toimus ilmselge ülesöömine ruotsi kunni lauas. Pettumust eestlaste lauluoskusest karaokebaaris aitas lahustada ainult topelt-džinn toonikuga. See maitses küll hüva:)

20 mai lõunal saabudes Karldstadi võistluskeskusesse avastasime, et kõik kohalikud kajakkid omavad ainult ühte suuremat auku, meie omade kahe vastu. Ruotsi kunn näitas ähvardavat palet ning külalislahkuse asemel lubatakse kaheste kajakkide kasutamise eest trahviminuteid anda vastavalt võistluse tulemusele. Kodulehel ei olnud muidugi märkigi sellest, mitu meest ühest paadist võib leida. Näiteks inglaste loogika järgi, on kolm meest paadis, koerast rääkimatagi.
Rootsi külalislahkuse jätkuks leidis meeskond end 8- kraadises õhtupäikeses sillerdavas vees sulistamas ning üksteist kajakkidesse upitamas. Saime hakkama, häid fotosid sulistamisest ja kvalifitseerusime:)

Seekordses Mountain Loghome ISC meeskonnas on:

The Captain Woman - Pilvi
The SurfKing - Urmo
Kõigi laste lemmik PowerMan Navigator – Randy
And last, but not least:
Ja muidugi kuis keegi üldse nii kaua elada suudab ja Aju- Minn

Õllelaua,- blogi- ja fototiimist Minn junn ehk Venna

21. mai neljapäev

Neljapäev 21. maiEsimene lühisõnum pärast Rainilt blogile ligipääsu saamist (Tänud:)
Täna, täpselt 1 tunni ja 20 minuti pärast on START (10.00)! Pilvi ei ole küll öösel maganud, sest rullnokad tümistasid akna taga, aga kellel seda und ikka nii väga vaja om. Lähiajal uut infi. Jõudu meile!

Lühike proloog SS0 ning SS1 viis me tiimi 14 km rulluisurajale. Uisud libisesid hästi, sest tulime rajalt maha kuuendana ajaga 1 h 13 minutit esimesest ligikaudu 5 minutit maas.
Hetkel SS2 ja 35 km kajakkimist ning 7 km saarestikuorienteerumist ja madratsitega punktivõtte. Rootslastele meeldib vesi ja üks paat on juba 3 korda ujumas käinud. Jõudmine CPsse kusagil 6 paiku õdakul.

10. mai 2009

Mona-X: meie võit ja 5:0 Eestile


Nädalavahetusel (9.-10.mai 2009) Daugava HEJ veehoidla lõunakaldal Daugmales (tõlk: Daugavaäärne, -ääres) tuntud headuses Mona-X seiklusest võttis osa koguni 5 Eesti võistkonda: lisaks meile Peraküla Krupp, Salomon, Medisoft ja Twister.

Ilm oli suurepärane, kased lõhnasid, väike lehelind laulis, isegi täiskuu tuli rahuloleva ja priskena meie tegemisi kuuselatvade vahelt jälgima.

Meie kvartetis olid seekord Randy, Sixten, Urmo ja Maret. Hoolimata sellest (või selle tõttu), et liidrite rasket koormat kandsime proloogi lõpust finishini, kulges võistlus eesotsas üsna tugevas tempos. Ilusa kevadpäeva naudisklemise rikkus ära eelkõige Salomon, kes esimesed 8 tundi meist pidevalt 12-17 minuti kaugusel olid. Siis aga õnnestus meil ühest keerulisest kohast Randy juhtimisel filigraanselt läbi tulla, mis rebis vahe juba 45- 50minutiliseks. Raske on kirjeldada õnnepuhangut, kui köielkõnnile järgenult ca 4-km jooksuringilt ümber Riekstu mäe (tõlk. Pähklimägi, 85 m.ü.m) tagasi tulles avastasime, et jalgrattaparklas on ikka üks komplekt - ainult meie! - rattaid. Tore oli seejärel tagasi Baldone linna veeredes tervitada vastutulevaid eestlasi - 3 võistkonda grupis! Neil võis põnev olla!

Kokkuvõtlikult jagunes võistlus jagunes alade kaupa: jalgratas ca 90 km, jooks ca 40 km, kanuu ca 5 km, sealjuures olid ratta- ja jooksukilomeetrid jagatud mitme etapi peale. Sekka puu otsa ronimist, korpakraavides ujumist, köielkõndi puude vahel ja köiega männi otsa ronimist. Ja muidugi see totakas-lätilik 4 km pikkune kohustuslik rattatassimis-tirimisetapp värskelt lõigatud võsajuurikate vahel mööda soostunud kõrgepingeliini trassi, mille kirjeldamisel kasutavad arvatavasti kõik osalejad üsna värvikaid toone.

Kanuuetapp keerutas Daugava veehoidlas asuva Surmasaare ümber. Välja õnnestus selgitada, et 1. Maailmasõja ajal olid saarel (lõksus?) Läti punased kütid, keda sakslased kaldalt pidevalt sihikul hoidsid. Mõnedel andmetel olevat sakslased seal katsetanud ipriiti. Saare loodenurgas on selle sõjakoleduse mälestuseks obelisk.

10 parimat tulemust:
1. ISC Advanture Team 14:31:51 14:31:51
2 Peraküla Krupp 15:57:15 1:00:00 16:57:15 DK11
3 Salomon Team Estonia 16:00:07 1:00:00 17:00:07 DK11
4 Medisoft Advanture team 17:08:19 17:08:19
5 Twister Advanture Team 17:46:40 17:46:40
6 Ebike 17:57:48 0:15:00 18:12:48 15 min par atstātām mantām uz riteņa
7 A2 18:25:35 18:25:35
8 Elita 17:48:12 1:00:00 18:48:12 DK11
9 Viverīgā Taka 19:06:44 19:06:44
10 Rumakss-HY 17:52:31 1:15:00 19:07:31 DK11, 15 min par atstātām mantām uz riteņa


Parimate lätlaste Ebike seiklustest allpooltoodud lingil, kel läti keel veel suus ei ole ;), siis ka pildid on kenad: http://ebike.skmezaparks.lv/zinas/mona-x2009kamesarigauniemparuzvarucinijamies )

Veel pilte rajalt: siin ja siin.

29. apr 2009

X-dream I etapp

Seiklusspordi hooaeg jätkus Xdreami I osavõistlusega Paunkülas. ISC Adventure Team oli väljas kahe võistkonnaga. Tagasihoidlikuks jäädes võib öelda, et võistlus läks hästi. Mõlemad tiimid võtsid omas klassis selge võidu. Juhhuuu!

Kuna ma ise võistlustel ei osalenud, siis võistlusmuljeid jagada ei saa. Seetõttu kasutame siin korraldajate nägemust asjade käigust:

Eliitraja 104 võistkonna konkurentsis algas võistlus halvasti sarja ajaloos kõige rohkem võite saavutanud võistkonnale, ISC Adventure Team, kui eksliku otsuse tõttu jäi võistkond esimese jooksuetapi lõpus liidrist, Team Vaude, 20 minutit tahapoole. Järgnenud rattaetapil tõusis liidriks Salomon Team, aga teisel jooksuetapil möödus Team Vaude uuesti konkurendist. Salomon ründas uuesti rattaetapil ja jõudis rattaraja lõppu napi paremusega Team Vaude ees. Liidreid jälitasid Nike ACG ja ISC Adventure Team 2,5 minuti kaugusel ning Areal Team 7 minutit tagapool. Tormisel Paunküla veehoidlal toimunud kanuuetapil tõusis ISC Adventure Team liidriks ja võitis lõpuks selge ülekaaluga. Kindlakäelist kanuusõitu näitas ka Areal Team, tõustes üllatuslikult viiendalt kohalt teiseks, kuid pidi siiski kolmandal jooksuetapil eksimise tõttu esikolmikukoha loovutama. Teise koha napsas lõpuks Salomon Team napi eduga Team Vaude ees.

A-raja parimad:

1. ISC Adventure Team (Urmo Alling, Priit Ailt, Randy Korb) 6:11:12
2. Salomon Team (Karli Lambot, Rait Pallo, Tiit Pekk) 6:24:18
3. Team Vaude (Rain Eensaar, Silver Eensaar, Indrek Teppo) 6:27:04

Segavõistkondade arvestuses olid parimad Kadarbiku Kanged (Heiti Hallikma, Rene Ottesson, Viivi-Anne Soots) ajaga 6:45:33 ja naiskondade seas ISC Team (Pilvi-Heli Vettik, Eveli Habakuk, Maret Vaher) 7:42:33.


Protokolle vaadates tundub, et talvega midagi uut juhtunud pole. Ikka needsamad tiimid ja näod võistlevad poodiumikohtade nimel. Vaid eelmise aasta suurõnnestuja Kiirrongi tulemus valmistab mulle pettumuse. Tundub et vanad mehed pole kevadel veel õiget kiirust leidnud:)

ISC Team nime kandva naistetiimi üleolek on muidugi päris julm. Suusahullude kahe tunnine kaotus jätab mulje nagu oleks tegu erinevate masinaklassidega.

Heameel on ka Kadarbiku Kanged soorituse üle. On ju selle võistkonna kaks nõrgemat liiget võistelnud palju kordi ISC nime all ja tiimi tugevaim liige on minu lemmik orienteerumisklubi esindaja. Palju õnne!

Urmo ja Randy järgmised stardid toimuvad juba kaugel väljamaal. Kõigepealt ootab ees lätlaste Mona-X (suurepärane võistlus, mida aastaid võitnud oleme ja kust me juba 4 või 5 mobiiltelefoni oleme saanud) ja seejärel juba märksa tõsisem katsumus Rootsis, Nordic Adventure Chamionchip nime kandval võistlusel 21-24. mai.

http://www.adventureevent.se/tea2009/Home.aspx
Fotod: Tarmo Haud

22. märts 2009

EMV kahevõistluses

Oma lühikeseks jäänud suusahüppehooaja lõpetasin kahevõistluse Eesti meistrivõistlustega Otepääl, Apteekri mäel. Sel korral oli stardis peaegu kogu veteranide paremik- eesotsas MM-i hõbedamehe Alan Vahi ja samuti mitmel korral MM-il käinud ja ka seiklussportalsena tuntud Taivo Pallotederiga.

Selleks, et võistlus lihtsaks ei kujuneks otsustasime korraldada nii, et meie suusad ei jõuaks Otepääle. Nimelt ei suutnud Jaanus ja treener Possul kokku leppida, kes suusad peale võtab ja nii nad Tallinasse jäidki. See muidugi selgus alles viimasel hetkel, ca 30 minutit enne proovivooru algust. Kuna hüppesuusad on suhteliselt vähelevinud asjad, siis ei olenud meil suuri lootusi, et suudame 30 minutiga uued sebida. Seda enam, et need peavad sobima meie pikkusega ja sidemed peavad sobima meie vanaaegsete saabastega. Ükski tõsine hüppaja ei kasuta enam trosssidemeid- need on kasutusel vaid mõnel veteranil ja noortel.

Õnneks leidsime kuurist mingid vanad Atomicud millel peal trossidega sidemed. Kõik sobis ja sain enda suusad hüppekorda proovivooru alguseks. Jaanuse aitas välja üks noortetreener, kes pakkus välja oma supperülbed suusad-saapad. Selle pisikese näpuka tõttu ei õnnestunud erinevalt ülejäänutest meil Jaanusega teha ühtegi treeninghüpet, et mäega harjuda.

Kuurist leitud suusad olid märksa pikemad kui mu enda omad ja ka suusa tasakaal tundus hoopis teistsugune olevat kui neil millega harjunud olin. Lisaks suuskadele oli ka mägi võõras ja seetõttu läks proovivooru hüpe lihtsalt alla sõitmiseks ja mingi tunde saamiseks. Tegemist on suhteliselt keerulise mäega- nõlva raadius on väike ja iga kord kui nõlvast alla sõidad tahab raskusjõud pikali tõmmata. See juhtuski kogenud Taivo Pallotederiga, kes peale maanudmist näoli kukkus ja üsna tõsiselt kannatada sai. Tundus, et sellega olid hädas kõik vetaranid ja isegi mõni noor tippsportlane. Hüppe pikkus proovivoorus 27 meetrit.

Järel oli veel kolm hüpet- esimesed kaks läksid spetshüpete arvestusse ja viimane hüpe kahevõistluse arvestusse. Kuna spetshüpetes mul mingeid lootusi polnud, siis võtsin ka neid rahulikult suuskade ja mäega harjumiseks. Mõlemas voorus suutsin pisut kohaneda ja parandasin pisut ka tulemust- 28 ja 30 meetrit. Mis seal salata- nende hüpetega olin pikalt kõige kehvem suusahüppaja ja veteranide konkurentsis jätsid need hüpped mind pikalt viimaseks. Isegi 1949 sündinud lätlane loputas mind:) Hüppevõistluse ülekaalukas võitja oli Alan Vaht, oma 37-38 meetriste hüpetega. Jaanus tegi samuti korralikud hüpped ja noppis Alani järel teise koha.

Suusahüpetes pakkusid silmailu koondislased Karl-August Tiirma (mees kes tõi Eesti kahevõistluse tagasi pildile) ja Liberecis spetshüppajana käinud Illimar Pärn. Uueks mäerekordiks hüppas Pärn 49,5 meetrit.

Kahevõistluse vooruks olin juba piisavalt enesekindel ja peale treeneri nõuannete saamist otsustasin kõik välja panna. 32 meetrit! Elu pikim hüpe võistlustel! Alan vastas 36 meetriga, mis tema jaoks oli selge tagasiminek. Jaanuse 32 meetrit oli ka tema jaoks suhteliselt nigel hüpe. Ka kõik ülejäänud tegid kahevõistluse hüppe kehvema kui varasemad hüpped ja see andis mulle hüpete järel 3-nda koha. Jaanus edestas mind tänu pisut paremale stiilile 4 sekundiga ja liider Alan Vaht 1 minutiga. Pole paha!

Suusatasime Tehvandi staadioni 1 km pikkusel ringil, start oli lasketiiru ees, peale starti väike alamägi, siis pikk aga hästi sõidetav tõus lasketiiru tagant üles ja laskumisega üle suusasilla tagasi staadionile. Distantsiks siis 5 kilomeetrit.

Starti minnes tahtsin kindlasti medali eest võistelda. Kuld tundus kaugel ja sellele mõtlema ei hakanud. Kuna arvasin, et peaksin Jaanusest pisut kiirem olema, siis olid lootused medalile olemas. Taganttulijatest kartsin vaid Taivot, kes vaatamata katki kukutud näole ikkagi suusatama tuli. Tambet Pikkori käest saadud info põhjal pidavat ta korralikult suusatama.

Korraga lasti rajale M-16, mehed ja vetaranid. Klassi liidrid alustasid koos ja ülejäänud siis vastavalt sellele palju oli kaotust oma klassi liidrile.

Jaanuse võtsin kinni esimese tõusu lõpuks, kuna ta jäi ühe meesteklassi suusataja taha passima, siis otsustasin neist mööda sõita. Esimese ringi lõpus sõitis minust mööda noor kahevõistleja Raiko Heide, kes startis ca 14 sekundite hiljem.

Võtsin Raikole tuulde ja proovida kaua kannatan. Kannatasin peaaegu kolm ringi. Teisel ringil oli vahe Alaniga vähenenud 40-le sekundile. Kolmandal tõusul nägin teda enda ees ja sellest piisas et tiivad saada. Tõusu lõpuks saime koos Raikoga Alanist mööda ja seega olin tõusnud esimeseks. Viiendale ringile minnes lasin Raikol eest minna- tempo oli minu jaoks liiga kõrge. Samas oli selge, et tagant ohustajaid pole tulemas ja suudan ka rahulikumalt sõites oma positsiooni kaitsta.

Jaanus lõpetas ca 40 sekundit hiljem ja edestas napilt 2 sekundiga MM-i hõbedameest Alanit, kes pidi leppima kõigest pronksiga. See näitab, et Eesti meistrivõistluste tase on kõvem kui MM-il:)


Sellega on lõppenud eksperiment, kuidas tulla viie nädalaga veteranide Eesti meistriks kahevõistluses ja suusahüpetes.

Sellega on lõppenud ka minu hooaeg suusahüppajana ja nüüdsest leiab siit taas rohkem seiklussporti ja vähem suusahüppamist.

16. märts 2009

Maailma kõige mõnusam asi

Ei, seekord ei tule juttu suusahüpetest (palun lugege Raini vapustavatest õhulendudest üks sissekanne allpool). Ja nagu siit järeldub - kirjutajaks ei ole seekord Rain.
Juttu ei tule ka seksist, kuigi lool on selline eksitav pealkiri. Aga aitab sissejuhatusest!

Selleks, et me blogi päris suusahüpete-spetsiifiliseks kätte ei läheks, tutvustan suusahüpete juttude vahele üht alternatiivset viisi, kuidas 10 seiklejat-sõpra nädalavahetust veetsid.

Ürituse nimeks oli „Arula 100 suuska” ehk moodsamalt-lühemalt A100S.

Eriti lühidalt
Peakorraldaja: Andres Minn
Liikumisviis: suuskadel, stiil vaba
Start: laupäeval, 14.märtsil 2009 kell 8.00 Otepää suusastaadionilt
Finish: sama päeva pärastlõunal
Distants: 100km mööda Tartu maratoni rada, Otepää- Elva-Arula
Osavõtjad: seiklusspordi ja orienteerumise taustaga 3 naist ja 7 meest

Lühidalt rajal toimunust ehk võlu ja valu
Start
Päris 8.00 me minema ei saanud, jäin pisut hiljaks, aga kella 8.25ks olid pressifotod tehtud ja sõit võis alata. Tribüünidest möödudes kumises mul kõrvus suusamaratoni traditsiooniline stardilaul. Oli naljakas tunne.

Hommikupoolik jätkus imeliselt: kevadpäike, sini-sinine taevas, kõrvus vihisev tuul, ideaalses korras suusarada ja hing hõljumas kõrgel üle lumiste küngaste. Kilomeetrid läksid lennates. Oleks ainult rohkem õnne ja tarkust sellist naudingut elus kogeda!

Harimägi - Ande - Peebu - Palu
Esimene hapukurgi ja võileibadega turgutus oli Harimäel, teist korda ootasid fanfaarihelid meid Peebu TPs. Sealt oli ju ainult 20 minuti tee alla Palule ja viimasest omakorda lauged 16 km Elvasse!
Aga nagu igas õiges ja väärtuslikus elamuses on koos rõõm, lust, higi ja pisarad, siis nõnda läks ka seekord. Alates Palust tuli võlu kõrvale valu: päevasoojus hakkas lund sulatama ja libisemine muutus kehvemaks. Enam ei kulgenud me liueldes, vaid pigem vajas iga samm edasilükkamiseks puhast jõudu.

Elva - Palu - Peebu
Elvasse jõudsime kõik. See aga oli veel tühiasi võrreldes eesolnud ponnistustega.
Ma ei teagi, kas mul oli kõige raskem tagasiteel 2-3 km enne Palut või kõik need järgmised seitse kilomeetrit Palult Peebu TPni. Igatahes leidsin ma end mitu korda mõtlemas: nüüd teen veel kaks sammu ja siis küsin juua, nüüd teen veel kaks sammu ja siis jään lihtsalt seisma. Aga ei küsinud ega jäänud, sest ühel hetkel ju lihtsalt peab väsimus üle minema! Läks kah. Pealegi – ega mul ainukesena raske olnud. Neli meist tagasiteel umbes 81.kilomeetril Palul katkestasidki. Olgu siinkohal kohe mainitud, et ega nad sellepärast meist teistest kehvemad ei olnud, lihtsalt oli selline päev.

Palult Peebuni oli ainult üks ränk tõus. Tegelikult olid seal mõned laskumised ka, aga kui libisemine oli nii kehv, et suusad poole nõlva peal pidama jäid, siis mingit rõõmu nad küll ei toonud.
Aga päev veeres ikka oma rada ja suurest väsimusest hoolimata hakkas viimasel tõusul enne Peebu TP’d kergelt aimuma, et sõit võib uuesti kergemaks minna.

Peebu-Kuutsemäe-Arula
Sealt, viimasest turgutuspunktist, jäi Kuutsemäe taha, maratonirajalt mahapööramiseni veel 5 kilomeetrit, mis meie kõigi piirituks rõõmuks tõidki meelde hommikuse sõidumõnu: temperatuur hakkas langema ja rada muutus jälle libedaks.
Need päris viimased 3 kilomeetrit (29. kilomeetriposti juurest maratoni lühikese distantsi starti) olid mul kogu aeg olnud „väljaspool arvestust” ja nii nad ka sujusid. Üks päris suur mägi oli seal lõpus, mille nõlvast alla tuhisedes üksteisele oma sõidumeisterlikkust demonstreerisime, ja üks põnev metsane mäenõlv, mis kevadel kindlasti sinililli täis. Uudistamist kuipalju! Veel päris viimane laskumine ja oligi kõik.
Finishis ootas soe saun…maailma kõige mõnusam asi!


P.S. Minu väga suured tänud peakorraldajale, kõigile kaaslastele, tugiisikule-tujutõstjale-saateautojuhile ning loomulikult Tartu suusamaratoni rajahooldusmeeskonnale.

15. märts 2009

Kuld!

Täna toimusid veteranide EMV suusahüpetes. Võistlused toimusid Nõmmel ja hüpati K-50 ja K-25 mägedelt. Ühtlasi oli tegemist ka 4 hüppemäe turnee avaetapiga.

Võistlus algas suurel mäel. Kirjas oli 5 veterani. Kolm neist olid maailmameistrid või vähemalt medalimehed- Peep Heinla kahekordne maailmameister (hüppab nauditavas paraleelstiilis), Magnus Vaht tuli nädalapäevad tagasi Rupholdingus K-40 mäel maailmameistriks suusahüpetes ja tema vend Alan Vaht võitis hõbeda kahevõistluses. See veteranide MM-i värk tundus algul muidugi veits kummaline. "Ah, kindlasti mingid endised läbikukkunud suusahüppajad teevad pulli". Aga Rupholdingu protokolle vaadates leiab sealt päris palju hiljutisi staare. Näiteks sellised tüübid nagu Andreas Goldberger ja Andreas Widhölzl olid veel mõned aastad tagasi päris teravad suusahüppajad. Ja siis peale MMi medalimeeste mina ja Jaanus. Kellel ei ole ühtegi tiitlit. Veel:)

Lootusi eriti kõrgele ei seadnud. Teadsin, et ega ma üle öö hüppama pole õppinud ja oma 30 meetriste potsatustega suuri tegusid ei tee. Proovivoorus sõitsin peaaegu üle otsa. Pelgasin hommikul sadanud värsket sulalund mis nõlval pisut kinni võttis. Polnud ju meie suusad floori klotsiga ette valmistatud nagu ässadel:)

Võistlushüppetel üritasin pisut julgemalt, aga tulemus jäi ikka sinna 31 meetri peale. Endine kahevõistleja ja praegune noorte treener, olümpialgi osalenud, Tambet Pikkor kohendas mu hoovõtuasendit- nimelt istun ma liiga taga ja sellest asendist polevat võimalik korralikult välja tulla. Tulemuseks kindel viimane koht.

Ülejäänud neli vetaransportlast lendasid minust palju-palju kaugemale. Peep Heinla oli jällegi heas hoos ja tegi ilusad üle 45 meetrised õhulennud. Kindel võitja!

Vastne maailmameister, Magnus Vaht jäi mõlemal hüppel alla 45 meetri ja võitis hõbeda. Kolmanda koha duellis suutis Jaanus edestada vastset MM-i medalimeest Alanit ja võttis napi 4 punktilise eduga pronksmedali:) Supper!

Kuna treener oli andnud mind üles ka K-25 mäele, mis on mulle selgelt jõukohasem, siis polnud võistluspäev minu jaoks veel läbi. Sel korral oli stardis peale minu veel kaks lootustandvat "noorsportlast". Mõlemad kunagi nooruses hüpanud ja nüüd oma poegade hüppamist vaadates isu tagasi saanud ning starti tulnud.

Proovivoorus üritasin meenutada seda hüpet, mille olin neljapäeval teinud, üritasin mõelda oma kitsaskohtadele ja oma lennuasendile. Alustasin 21,5 meetrise hüppega. Konkurendid ei jäänud palju alla (20,5 ja 18). Maandumine oli üsna pehme ja palju ei puudunud, et oleksin Nõmme metsa ühe uue sihi tõmmanud.

Esimeses voorus üritasin pisut veel rohkem tõugata, aga sellega kaasnes jälle tavapärane viga- rind ette ja jalg kõveraks. Õnneks tegin suhteliselt korraliku maandumise ja tänu 21,5 meetrisele hüppele ja lahketele punktikohtunikele asusin liidriks. Konkurent Andrus sai täpselt samad stiilipunktid ja edestasin teda vaid 2 punktiga kuna minu hüpe oli tervelt 0,5 meetrit pikem.

Seega oli retsept teiseks vooruks lihtne: hüppa rohkem kui vastane:D


Enne torni minekut noppisin treeneritelt viimased õpetusõnad ja läksin panema. Olin tornis viimane hüppaja. Konkurendid tegid korralikud hüpped 20,0 ja 21,5 meetrit. Võitmiseks oleks korraliku stiiliga piisanud 21,5 meetrisest hüppest. Ehk siis sisuliselt pidin hüppama sama palju kui esimeses voorus ja tegema korraliku telemark maandumise. Ja püsti pidin ka jääma:)

Poomil istudes sain aru mida tunnevad tiitlivõistlustel need sportlased, kes juhivad peale esimest vooru ja peavad võitmiseks tegema korraliku hüppe. See pinge mis seal tornis koguneb võib neil olla meeletu. See on ka ilmselt põhjus, miks päris tihti võime neid näha ebaõnnestumas ja tegemas hüppeid, mis jäävad kaugele sportlase võimetest. Natuke pelgasin, et samamoodi läheb ka minuga- tahtmine kaugele hüpata on ju suur ja see tingib vead ajastuses. Tavaliselt tõugatakse liiga vara.

Loomulikult tõukasin ka mina liiga vara. Aga õnneks oli põrge sel korral piisavalt tugev ja hüppasin enda jaoks uue rekordi 22,0. Tänu maandumisele ja enam-vähem korralikule lennuasendile sain ka enda kohta üsna kõrged stiilipunktid- 16,0 kõigilt kohtunikelt. Kuldmedal on käes!

Oleksid ei maksa midagi, aga treener arvas et selle põrke pealt oleks pidanud 24-25 meetrit kindlasti panema. Kui ma poleks liiga vara lendu tahtnud minna....

Head meelt teeb see, et olen suutnud kahe nädalaga pisut areneda. Esimesel võistlusel hüppasin 3-4 meetrit vähem ja stiilipunktid olid märgatavalt kehvemad. Kui nüüd suudaks selle arengu kuidagi suurele mäele kaasa võtta...

Kui ma ei eksi siis on see mu teine medal Eesti meistrivõistlustelt. 2007 aasta septembris saime koos Steniga kaela EMV pronksmedalid aerutamises. Aga kuld on ikkagi kuld!


Kahjuks ei saa osaleda teistel 4 hüppemäe turnee etappidel Rakveres, Elvas ja Võrus. Kui hästi läheb siis hooaja viimase stardi teen 20.03 Otepääl, kus toimuvad veteranide EMV kahevõistluses.

Fotod: Helina Aavik


Tulemused