Need küll veidi kallutatud, kuid abiks ikka. Asuvad http://www.elokas.blogspot.com
Hetkel üks ööpäev juba võisteldud/vaadatud. Lisa tuleb, seekord kindlasti, sest mul nad paberil olemas :)
Õnneks või kahjuks ma oma fotosid nii väheseks kui Venna ei osanud kustutada, seega üle 500 pildi http://picasaweb.google.com/108223533845113312712/ARWC2010Spain#
Maht korvab pildiallkirjad, eksju.
Kuvatud on postitused sildiga MM. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga MM. Kuva kõik postitused
14. okt 2010
14. nov 2009
Mis Minn asjast arvab?
Finsishist on möödunud 5 tundi ja veteran seiklussportlane Minn kommenteerib olukorda:
"Vägev võistlus ja vägev formaat, aga pidevalt saime tunda ebavõrdset kohtlemist ja segadust reeglitega. Tugevatele tiimidele kehtivad teised reeglid, kui need mis kirjas teistele. Kohati oli selline tunne nagu oleks lätis võistelnud, et juhid pikalt võistlust ja mõned tunnid hiljem selgub et Normunds on reeglid ümber teinud ja leiad end neljandalt kohalt:) Sellise formaadiga võistluse korraldamiseks peaks olema väga-väga tugev ja distsiplineeritud korraldustiim ja see on see, mida siin parandama peaks. Praegu ca 5 tundi peale finsihit lebame rannaliival ja joome shampust. Mike Kloser (Nike) magab praegu meie bussis nagu siga ja meie kõrval liival magab tiimi navigaator Chris Forne, nina verine. Miks meie ei maga? Ma ei maga kunagi kui ma joon! Sest magavale joodikule õlu suhu ei voola!
Mul on hea meel et ma saan oma seiklussportlase karjääri lõpetada just sellise võistlusega ja sellises kohas nagu seda on Portugal."
Minn, kas see oli su viimane võistlus?
"See oli minu viimane seiklusspordi võistlus. Võib juhtuda et ma vahel teen mõned hobuste võiduajamised (loe: xdream) veel Eestis, kui sõbrad mind pehmeks räägivad, aga see oli ilmselt viimane päris Seiklus"
John Laughlin säutsub Twitteris: #46 Nike is sleeping in team #37's RV while the team is out for a swim.
John'i jaoks oli see ujumine, Minn nimetas seda tegevust mingi teise nimega:D Aga hea, et te ikka selle Urmo vinge autoelamuga sinna sõitsite- kus muidu oleks endised maailmameistrid magama pidanud;)
"Vägev võistlus ja vägev formaat, aga pidevalt saime tunda ebavõrdset kohtlemist ja segadust reeglitega. Tugevatele tiimidele kehtivad teised reeglid, kui need mis kirjas teistele. Kohati oli selline tunne nagu oleks lätis võistelnud, et juhid pikalt võistlust ja mõned tunnid hiljem selgub et Normunds on reeglid ümber teinud ja leiad end neljandalt kohalt:) Sellise formaadiga võistluse korraldamiseks peaks olema väga-väga tugev ja distsiplineeritud korraldustiim ja see on see, mida siin parandama peaks. Praegu ca 5 tundi peale finsihit lebame rannaliival ja joome shampust. Mike Kloser (Nike) magab praegu meie bussis nagu siga ja meie kõrval liival magab tiimi navigaator Chris Forne, nina verine. Miks meie ei maga? Ma ei maga kunagi kui ma joon! Sest magavale joodikule õlu suhu ei voola!
Mul on hea meel et ma saan oma seiklussportlase karjääri lõpetada just sellise võistlusega ja sellises kohas nagu seda on Portugal."
Minn, kas see oli su viimane võistlus?
"See oli minu viimane seiklusspordi võistlus. Võib juhtuda et ma vahel teen mõned hobuste võiduajamised (loe: xdream) veel Eestis, kui sõbrad mind pehmeks räägivad, aga see oli ilmselt viimane päris Seiklus"
John Laughlin säutsub Twitteris: #46 Nike is sleeping in team #37's RV while the team is out for a swim.
John'i jaoks oli see ujumine, Minn nimetas seda tegevust mingi teise nimega:D Aga hea, et te ikka selle Urmo vinge autoelamuga sinna sõitsite- kus muidu oleks endised maailmameistrid magama pidanud;)
13. nov 2009
Ratas läbi, treking algas
Kella 15.00 ajal lahkus tiim eelviimasele trekingule, millel pikkust 37 km. Treking toimub iidsel matmisalal ja seal asetseb üle 1000 haua ja koopa, millest ühte tuleb ka sisse minna. Trekingu teeb keeruliseks 2m kõrguste kivimüüride labürint ja väga mägine maastik. Tõusumeetreid kogutakse üle 1000. Järgmises vahetusalas, kuhu jõutakse ilmselt hilisõhtul, saab tiim taaskord sooja süüa. Seejärel ootab ees viimane 75 km pikkune rattaetapp ja 23 km pikkune treking. Kirsiks tordil on 300 meetrine ujumisetapp, mis lõpetab selle karmi katsumuse.
Püsige ärkvel!
Püsige ärkvel!
4. nov 2007
Täname toetajaid ja mõned vastused KKK-le
26. oktoobril peeti Tallinnas ööklubis Papillon Xdream sarja hooaja lõpetamine. ISC Team kasutas võimalust ja tänas seal oma toetajaid.
Selleks, et enam kui veerandmiljoni kroonise eelarvega osavõtt seiklusspordi maailmameistrivõistlustest Šotimaal võimalikus sai, täname eriti:
ISC - osavõtumaks, riided
Hansapank
Sportland
Hekotek
Andres Minn
Tahe paadiehitus - kiired meresüstad, aerud, vestid ja muu varustus
EMT
A&T - Salomoni jalanõud
Nevene - Leki matkakepid
Smileon - Hestra kindad
Matkasport
Everpro - Travellunch matkatoidud
Spordipartner - Born ja Nutrend spordijoogid ning toidulisandid
A'le Coq - Dynamit energiajook ja Aura mahlad
Loomulikult täname ka kõiki, kes olid nõus oma varustust meile selleks võistluseks laenama.
Mõned teemad, millest rääkisime Xdreami hooajalõpuüritusel:
1. Kuidas üldse õnnestus ISC võistkonnal pääseda MMile Eestit esindama?
MMile pääsemiseks pidi võistkond eelneva aasta jooksul edukalt läbima mõne Adventure Racing World Series sarja kuuluva võistluse. Meie jaoks oli sobivaim võimalus teenida vajalikud kohapunktid Poolas märtsi alguses toimunud Bergson Winter Challenge nimelisel seikluspordivõistlusel. Selle võistluse lõpetasime neljandatena, mis oli piisav, et kvalifitseeruda MM-ile.
2. Kas valikusõel oli tihe?
Kui Bergsoni võistlus oleks ebaõnnestunud, siis oli veel teoreetiline võimalus saada vajalikud kohapunktid aprillis Hispaanias toimunud võistlusel. See oli vaid teoreetiline variant, sest Hispaaniast kohapunkte teenida soovisid nii palju võistkonnad, et osavõtjate registreerimine lõpetati enne ametlikku tähtaega. MM-ile pääseda soovijaid oli palju.
3. Kuidas möödus viimane kuu enne MMi treeningute poolest? Kas oli midagi erinevat tavapärasest treeningust?
Mingeid erilisi muudatusi viimase kuu treeningplaanides ei teinud. Oluline oli hoiduda vigastustest ja haigestumistest.
Ruth: Mina loobusin viimasel kuul rulluisutamisest, sest minu jaoks on seal suhteliselt suur risk vigastusteks.
Rain: Viimased nädalad enne võistlust kulusid varustuse hankimisele ja treenimine jäi tahaplaanile.
4. Millist varustust nõuti teilt MMil osalemiseks? Kas kõik vajamineva pidite ise kaasa võtma või anti ka korraldajate poolt midagi?
Kogu vajamineva varustuse vedasime Eestist kaasa. Korraldajad pakkusid võimaluse laenutada kohapealt kajakke, aga siiski pidasime targemaks need Eestist kaasa võtta, sest väljapakutud rendihinna eest saime Eestist endale osta väga kvaliteetsed kajakid. Lisaks oli koduste kajakkide eelis see, et saime nendega enne Šotimaale minekut mõned korrad vetel harjutada.
Küll aga oli korraldajate poolt ette antud veesõiduk (nn sit-top-on kajakk) Loch Nessi järve ületamiseks. See tekitas meis väheke paanikat, sest olime oma helendavad signaaltuled jätnud oma isiklikku kajakki, kuna signaaltulesid läks meil vaja ainult öösel kajakkides. Õnneks saime helendavaid signaaltulesid laenata kaasvõistkondadelt ja nii pääsesime Loch Nessi ületama.
5. Mis varustust tuli kogu võistluse vältel kaasas vedada ja kuidas oli ülejäänud varustuse logistika võistluse käigus?
Võistlusel olid teatud kohustuslikud asjad, mida pidime kogu aeg kaasas kandma. Üldiselt oli see nimekiri väga mõistlik ja enamik asju oleksime nagunii ise ilma trahviminutite hirmutagi kaasa võtnud.
Mõned asjad, mis kogu aeg kaasas olid – ronimiskiivrid, soojad vahetusriided, tuuletelk, ellujäämiskiled, esmaabipaun, signaalraketid. Korraldajatelt saime üsna kopsaka GPS-seadme võistlusrajale kaasa. See oli selleks, et korraldajad näeksid võistluskeskuses meie asukohta maastikul.
6. Kui pikk oli teie võistlus nii kilometraažilt kui ajaliselt?
Kilomeetrid oli üle 500 km, tõusumeetreid üle 25 km (25 000m) ning ajaliselt kulutasime rajale 164 tundi ja 18 minutit (6 ööpäeva, 20 tundi ja 18min).
7. Kuidas oli selle 7 päeva jooksul teil toitumisega? Ega sealt kõnnumaalt polnud vist just palju söödavat leida?
Kõnnumaalt polnud tõesti midagi söödavat leida, isegi hallutsinatsioonid ei toonud midagi söödavat :-). Tavaliselt tegime TA-des sooja Travellunch eine ning lisaks sõime eksklusiivsemaid toite oma varustusekastist – lihakonserve, jogurtit, tuunikala õlis, juustu jne.
Etapil sõime kiiresti palju energiat andvaid asju – müslibatoone, šokolaade, energiageele, kartulikrõpse, küüslauguleibu, barankasid, suitsuvorsti.
Rain ja Andres leidsid ühe väga hästi toimiva kuivvõileiva variandi – kuivatatud soolatindid barankadega.
Joogivett oli maastikul piisavalt. Enam-vähem kogu aeg oli võimalus leida mõni ojake, kust veevarusid täiendada. Joogiveega oli probleeme vaid väga kõrgel mägedes, kus viimases hädas kõlbas ka nirust soosilmast vett juua. Sellegipoolest loodusest saadud joogivett mingi nn. vett puhastava keemiaga me rikkuma ei hakanud. Kõhud talusid naturaalset vett hästi.
8. Kui palju kogu võistluse jooksul magada saite?
Magamistunnid oli meil võistkonnas erinevad, aga umbes 6-8 tundi 164-st tunnist „raiskasime“ magamisele. Tundub küll üsna võimatu, aga organism harjub vist lõpuks ära. Organism saab aru, et ei ole mõtet rumalaga vaielda - kui vaja, siis tuleb paari tunniga ööpäevas hakkama saada.
Ruth: Unisena etapil liikudes oli kogu aeg mõte, et nii kui TA-sse jõuan, lähen kohe pärast jalgade hooldust magama. Tegelikult oli TA-sse jõudes nii hea olla ja aeg kulus igasugustele uimerdamistele nii kiiresti, et magamiseks jäi alati vähe aega.
9. Mis olid põnevamad etapid ning kuidas teil need läksid?
Kõige rohkem adrenaliini kulus esimesele kajakkimisele. Põnevad olid kõik etapid alguses ja lõpus. Alguses sellepärast, et siis oli värskust liikuda, lõpus sellepärast, et ootasid põnevusega TA-d, kus saab korraks puhata.
10. Mis oli võistkonna liikmetele kõige raskemad momendid võistluse joosul?
Ruth: Kõige raskemad olid kohad kui keegi võistkonnakaaslastest „ära kukkus“. See oli vaimselt väga raske. Esiteks sellepärast, et oli hirm, kas ja millal üldse kaaslase taastumine toimub ning teiseks oli endal väga piin aeglaselt liikuda – see on ju ikkagi MM.
Minul oli raske moment kolmanda päeva õhtupoolikul kui pidevast paduvihmast olin läbikülmunud ja kusagilt ei paistnud mittemingisugust lootust, et võiks väheke kergemaks minna. Aga võistkonnakaaslased olid suurepärased psühholoogid ja aitasid raskest kohast üle.
11. Kuidas neist rasketest momentidest üle saadi?
Ikka tempot alla võttes ja kõik tegevused parasjagu kehvimas seisus oleva kaaslase toetamiseks.
12. Kui rasketest momentidest juttu juba oli, siis vastukaaluks, mis oli kogu võistlus juures kõige meelivam ja meeldejäävam?
Ruth: Maastik oli super. Iialgi ei õnnestu ühtegi maad paremini tundma õppida kui osa võttes sellisest võistlusest. Rajameistrid olid kolm aastat vaeva näinud ja parimad kohad meile välja otsinud. Näiteks proloog toimus Rum’i saarel, mis on loodusreservaat ja kuhu kohalikke matkma ei lubata.
Rajal meeldis mulle eriti esimese jalgsietapi mägedes turnimine. Tore oli ka viimases TA-s kohata fänne ning teadvustada endale, et veel natuke ning siis ongi lõpp.
Randy: Sellise raske võistluse lõpetamine oli kõige toredam hetk.
Rain: Võistluskaaslased olid toredad.
13. Kuidas teil jalad vastu pidasid, oli ju pikka aega vihmane ilm ning niiskuse ja suure koormuse käest kipuvad jalad villi minema ning "ära lagunema"?
Jalgadega probleeme ei olnud. Igas TA-s oli esimesi toiminguid kohe jalad võimalikult ruttu lahti võtta ja neil hingata lasta. Rajal kui tundsime, et mingi koht tossus hakkab hõõruma, siis oli õige kohe teha peatus - pesta sokkidest ja tossudest liiv välja, vaseliinitada jalgu ja probleem oligi lahendatud.
Andres: Proloogis väänasin hüppeliigest. Lisaks olin valinud väheke ebaõiged jalanõud selliseks võistluseks ja seetõttu tekkisid jalgadele mõned villid.
14. Kui kaua aega võttis võistlustest taastumine?
Võistlus ei olnud füüsiliselt raske, sest liikusime suhteliselt aeglases tempos. Võistkonna neljast liikmest kolm olid juba ühe nädala pärast uuesti stardis - Otepääl, Xdreami öisel etapil, ning tavapäraselt võistlesime ka see kord A-raja paremate kohtade pärast.
Palju raskemini taastusime vaimsest väsimusest. Aega läks mitu kuud, enne kui kõigil tuli tagasi seiklushuvi ja looduses liikumise avastamisrõõm.
15. Kas keegi eestlastest, keegi ISCst või ISC osaleb ka järgmisel MM võistlusel?
Järgmine MM toimub Brasiilias. Nüüdseks lähevad juba kõigil tiimiliikmetel sõnast „seiklusspordivõistlus“ silmad särama. Loodame, et ISC Adventure Team jõuab ka Brasiiliasse. Ettevalmistused selle nimel käivad. Esimene tõsine väljakutse on veebruari lõpus toimuv Bergson Winter Challenge Poolas.
Selleks, et enam kui veerandmiljoni kroonise eelarvega osavõtt seiklusspordi maailmameistrivõistlustest Šotimaal võimalikus sai, täname eriti:
ISC - osavõtumaks, riided
Hansapank
Sportland
Hekotek
Andres Minn
Tahe paadiehitus - kiired meresüstad, aerud, vestid ja muu varustus
EMT
A&T - Salomoni jalanõud
Nevene - Leki matkakepid
Smileon - Hestra kindad
Matkasport
Everpro - Travellunch matkatoidud
Spordipartner - Born ja Nutrend spordijoogid ning toidulisandid
A'le Coq - Dynamit energiajook ja Aura mahlad
Loomulikult täname ka kõiki, kes olid nõus oma varustust meile selleks võistluseks laenama.
Mõned teemad, millest rääkisime Xdreami hooajalõpuüritusel:
1. Kuidas üldse õnnestus ISC võistkonnal pääseda MMile Eestit esindama?
MMile pääsemiseks pidi võistkond eelneva aasta jooksul edukalt läbima mõne Adventure Racing World Series sarja kuuluva võistluse. Meie jaoks oli sobivaim võimalus teenida vajalikud kohapunktid Poolas märtsi alguses toimunud Bergson Winter Challenge nimelisel seikluspordivõistlusel. Selle võistluse lõpetasime neljandatena, mis oli piisav, et kvalifitseeruda MM-ile.
2. Kas valikusõel oli tihe?
Kui Bergsoni võistlus oleks ebaõnnestunud, siis oli veel teoreetiline võimalus saada vajalikud kohapunktid aprillis Hispaanias toimunud võistlusel. See oli vaid teoreetiline variant, sest Hispaaniast kohapunkte teenida soovisid nii palju võistkonnad, et osavõtjate registreerimine lõpetati enne ametlikku tähtaega. MM-ile pääseda soovijaid oli palju.
3. Kuidas möödus viimane kuu enne MMi treeningute poolest? Kas oli midagi erinevat tavapärasest treeningust?
Mingeid erilisi muudatusi viimase kuu treeningplaanides ei teinud. Oluline oli hoiduda vigastustest ja haigestumistest.
Ruth: Mina loobusin viimasel kuul rulluisutamisest, sest minu jaoks on seal suhteliselt suur risk vigastusteks.
Rain: Viimased nädalad enne võistlust kulusid varustuse hankimisele ja treenimine jäi tahaplaanile.
4. Millist varustust nõuti teilt MMil osalemiseks? Kas kõik vajamineva pidite ise kaasa võtma või anti ka korraldajate poolt midagi?
Kogu vajamineva varustuse vedasime Eestist kaasa. Korraldajad pakkusid võimaluse laenutada kohapealt kajakke, aga siiski pidasime targemaks need Eestist kaasa võtta, sest väljapakutud rendihinna eest saime Eestist endale osta väga kvaliteetsed kajakid. Lisaks oli koduste kajakkide eelis see, et saime nendega enne Šotimaale minekut mõned korrad vetel harjutada.
Küll aga oli korraldajate poolt ette antud veesõiduk (nn sit-top-on kajakk) Loch Nessi järve ületamiseks. See tekitas meis väheke paanikat, sest olime oma helendavad signaaltuled jätnud oma isiklikku kajakki, kuna signaaltulesid läks meil vaja ainult öösel kajakkides. Õnneks saime helendavaid signaaltulesid laenata kaasvõistkondadelt ja nii pääsesime Loch Nessi ületama.
5. Mis varustust tuli kogu võistluse vältel kaasas vedada ja kuidas oli ülejäänud varustuse logistika võistluse käigus?
Võistlusel olid teatud kohustuslikud asjad, mida pidime kogu aeg kaasas kandma. Üldiselt oli see nimekiri väga mõistlik ja enamik asju oleksime nagunii ise ilma trahviminutite hirmutagi kaasa võtnud.
Mõned asjad, mis kogu aeg kaasas olid – ronimiskiivrid, soojad vahetusriided, tuuletelk, ellujäämiskiled, esmaabipaun, signaalraketid. Korraldajatelt saime üsna kopsaka GPS-seadme võistlusrajale kaasa. See oli selleks, et korraldajad näeksid võistluskeskuses meie asukohta maastikul.
6. Kui pikk oli teie võistlus nii kilometraažilt kui ajaliselt?
Kilomeetrid oli üle 500 km, tõusumeetreid üle 25 km (25 000m) ning ajaliselt kulutasime rajale 164 tundi ja 18 minutit (6 ööpäeva, 20 tundi ja 18min).
7. Kuidas oli selle 7 päeva jooksul teil toitumisega? Ega sealt kõnnumaalt polnud vist just palju söödavat leida?
Kõnnumaalt polnud tõesti midagi söödavat leida, isegi hallutsinatsioonid ei toonud midagi söödavat :-). Tavaliselt tegime TA-des sooja Travellunch eine ning lisaks sõime eksklusiivsemaid toite oma varustusekastist – lihakonserve, jogurtit, tuunikala õlis, juustu jne.
Etapil sõime kiiresti palju energiat andvaid asju – müslibatoone, šokolaade, energiageele, kartulikrõpse, küüslauguleibu, barankasid, suitsuvorsti.
Rain ja Andres leidsid ühe väga hästi toimiva kuivvõileiva variandi – kuivatatud soolatindid barankadega.
Joogivett oli maastikul piisavalt. Enam-vähem kogu aeg oli võimalus leida mõni ojake, kust veevarusid täiendada. Joogiveega oli probleeme vaid väga kõrgel mägedes, kus viimases hädas kõlbas ka nirust soosilmast vett juua. Sellegipoolest loodusest saadud joogivett mingi nn. vett puhastava keemiaga me rikkuma ei hakanud. Kõhud talusid naturaalset vett hästi.
8. Kui palju kogu võistluse jooksul magada saite?
Magamistunnid oli meil võistkonnas erinevad, aga umbes 6-8 tundi 164-st tunnist „raiskasime“ magamisele. Tundub küll üsna võimatu, aga organism harjub vist lõpuks ära. Organism saab aru, et ei ole mõtet rumalaga vaielda - kui vaja, siis tuleb paari tunniga ööpäevas hakkama saada.
Ruth: Unisena etapil liikudes oli kogu aeg mõte, et nii kui TA-sse jõuan, lähen kohe pärast jalgade hooldust magama. Tegelikult oli TA-sse jõudes nii hea olla ja aeg kulus igasugustele uimerdamistele nii kiiresti, et magamiseks jäi alati vähe aega.
9. Mis olid põnevamad etapid ning kuidas teil need läksid?
Kõige rohkem adrenaliini kulus esimesele kajakkimisele. Põnevad olid kõik etapid alguses ja lõpus. Alguses sellepärast, et siis oli värskust liikuda, lõpus sellepärast, et ootasid põnevusega TA-d, kus saab korraks puhata.
10. Mis oli võistkonna liikmetele kõige raskemad momendid võistluse joosul?
Ruth: Kõige raskemad olid kohad kui keegi võistkonnakaaslastest „ära kukkus“. See oli vaimselt väga raske. Esiteks sellepärast, et oli hirm, kas ja millal üldse kaaslase taastumine toimub ning teiseks oli endal väga piin aeglaselt liikuda – see on ju ikkagi MM.
Minul oli raske moment kolmanda päeva õhtupoolikul kui pidevast paduvihmast olin läbikülmunud ja kusagilt ei paistnud mittemingisugust lootust, et võiks väheke kergemaks minna. Aga võistkonnakaaslased olid suurepärased psühholoogid ja aitasid raskest kohast üle.
11. Kuidas neist rasketest momentidest üle saadi?
Ikka tempot alla võttes ja kõik tegevused parasjagu kehvimas seisus oleva kaaslase toetamiseks.
12. Kui rasketest momentidest juttu juba oli, siis vastukaaluks, mis oli kogu võistlus juures kõige meelivam ja meeldejäävam?
Ruth: Maastik oli super. Iialgi ei õnnestu ühtegi maad paremini tundma õppida kui osa võttes sellisest võistlusest. Rajameistrid olid kolm aastat vaeva näinud ja parimad kohad meile välja otsinud. Näiteks proloog toimus Rum’i saarel, mis on loodusreservaat ja kuhu kohalikke matkma ei lubata.
Rajal meeldis mulle eriti esimese jalgsietapi mägedes turnimine. Tore oli ka viimases TA-s kohata fänne ning teadvustada endale, et veel natuke ning siis ongi lõpp.
Randy: Sellise raske võistluse lõpetamine oli kõige toredam hetk.
Rain: Võistluskaaslased olid toredad.
13. Kuidas teil jalad vastu pidasid, oli ju pikka aega vihmane ilm ning niiskuse ja suure koormuse käest kipuvad jalad villi minema ning "ära lagunema"?
Jalgadega probleeme ei olnud. Igas TA-s oli esimesi toiminguid kohe jalad võimalikult ruttu lahti võtta ja neil hingata lasta. Rajal kui tundsime, et mingi koht tossus hakkab hõõruma, siis oli õige kohe teha peatus - pesta sokkidest ja tossudest liiv välja, vaseliinitada jalgu ja probleem oligi lahendatud.
Andres: Proloogis väänasin hüppeliigest. Lisaks olin valinud väheke ebaõiged jalanõud selliseks võistluseks ja seetõttu tekkisid jalgadele mõned villid.
14. Kui kaua aega võttis võistlustest taastumine?
Võistlus ei olnud füüsiliselt raske, sest liikusime suhteliselt aeglases tempos. Võistkonna neljast liikmest kolm olid juba ühe nädala pärast uuesti stardis - Otepääl, Xdreami öisel etapil, ning tavapäraselt võistlesime ka see kord A-raja paremate kohtade pärast.
Palju raskemini taastusime vaimsest väsimusest. Aega läks mitu kuud, enne kui kõigil tuli tagasi seiklushuvi ja looduses liikumise avastamisrõõm.
15. Kas keegi eestlastest, keegi ISCst või ISC osaleb ka järgmisel MM võistlusel?
Järgmine MM toimub Brasiilias. Nüüdseks lähevad juba kõigil tiimiliikmetel sõnast „seiklusspordivõistlus“ silmad särama. Loodame, et ISC Adventure Team jõuab ka Brasiiliasse. Ettevalmistused selle nimel käivad. Esimene tõsine väljakutse on veebruari lõpus toimuv Bergson Winter Challenge Poolas.
24. juuni 2007
TA7 ja 8.etapp – läbi raskuste lõpu poole
See oli esimene öö kui meil hakkas telgis magades külm. Olime magama minnes koduste tervituste eufoorias unustanud telgiukse lahti, telkimiskoht oli keset soid ning magasime just kõige külmemal s.t. päikesetõusu ajal. Minu eelmisel päeval alanud põlvevalu oli magamise ajal päädinud sellega, et jalga enam põlvest kõverdada ei saanud ja säär oli krambis.
Komberdasin kuidagi suure-suure mure ja valuga telgist välja. See oli hetk, kus hing tahtis nii väga jätkata, aga põlv tundus täiesti lootusetu. Liipasin ahastades ümber telgi ja mõtlesin paaniliselt, mida edasi teha. Üks meditsiinitöötaja tundis mitu korda huvi, kas minuga on kõik korras. Pidin talle andma jaatava vastuse, sest meditsiinitelki aega raiskama minna küll ei tahtnud. Tuletasin meelde teadmisi anatoomiast, et aru saada, miks mul selline probleem on tekkinud. Midagi meelde ei tulnud, v.a. tarkus, et teipides saab vähendada pinget haigele kohale. Kasutasin ära rulli leikoplaastrit ja teipisin jala labajalast kuni poole reieni kinni. Sisse võtsin ka mõned esimese astme valuvaigistid ning seejärel proovisin ettevaatlikult väheke tervema inimese moodi astuda – mis enam-vähem õnnestus.
Enne etapile minekut jäi meil söömata traditsiooniline Travellunchi eine, mida pärast rajal kahetsesime. Magamast tõustes oli üks mõelnud üht ja teine teist, kõik olid ainult mõelnud, aga mitte suhelnud, ja selle nahka see soe söök läks. Oli tunda, et erilist erksust ei ole.
Korraks tekitas meis segadust kohtunike teade, et ronimisvarustust ei ole vaja etapile kaasa võtta. Mhhh, pidi ju olema lisaülesanne?! Kui aga nii, siis jätsime lõpuks selle mägede vahel soode keskel oleva TA ja läksime enda teada 44-kilomeetrilisele rännakule. Kell oli 6.30 1. juuni hommikul.
Etapi algus oli mulle raske. Põhjuseks nii energiapuudus kui ka haige jalg. Imestasin Randyt, kes astus kui põder pikkade ja kiirete sammudega üle soise kanarbikuvälja. Mina ootasin vaid, millal jõuaksime mingile teerajale, kus oleks väheke kergem astuda.
Lõpuks see teerada tuligi ja varsti kohtasime Terjet. Rõõmsa ja reipa olekuga Terje küsis meie edasiste plaanide kohta. Näitasime mäge, mida vallutama lähme. Kõiketeadja Terje käest saime teada, et me oleme suunatud lühendatud rajale. Jäime üllatunud ja pettunud nägudega teda vaatama. Selgituseks lisas ta, et sellekohane teave olevat rajaraamatus kirjas.
Nojah, kõike seda oleksin pidanud mina teistele rajaraamatust lugema, aga kuna see info oli nii ebaloogilise koha peal ning kuupäevadest nagunii enam mingit selgust ei olnud, siis jäi see info tähele panemata. Muidugi tean, et rajaraamat peaks tegelikult olema pähe õpitud, aga enne starti polnud selleks aega, isegi läbi ei jõudnud seda teost korralikult lugeda. Seekord oli siis õnne, et Terje meile vastu tuli ja infot jagas. Saime oma teekonda korrigeerida enam-vähem viimasel hetkel.
Alates sellest teadasaamisest lahenesid meie jaoks mitmed segased küsimused, millele olime püüdnud vastuseid leida. Esiteks, need müstilised viis võistkonda, kellest meile kogu aega räägiti – need olid need võistkonnad, kes läbisid kogu raja. Teiseks saime aru, miks meil ei kästud kaasa võtta sellele etapile ronimisvarustust, ja kolmandaks, mida tähendas ühe võistkonna segane jutt vahetusalas, et nemad plaanivad tänase kuupäevaga võistluse lõpetada.
Niisiis 44km etapp taandus lühemaks, aga midagi ei tulnud sellel võistlusel lihtsalt kätte – uni, palavus, kivine tõus ja laskumine … Vaatamata lühendamisele tundus järjekordselt, et me ei jõua iialgi selle etapi lõppu – liikusime kui santlaager. Igasugused pühapäevased (reedesed) matkasellid liikusid meist kiiremini, häbi oli. Äkki virgus Rain ja ärgitas kõiki mäest alla jooksma. Läbi valu seda tegimegi, ainus positiivne külg oli see, et nii sai vaev kiiremini läbi.
1. juuni päeval kell üks jõudsime viimaks TA8sse.
Komberdasin kuidagi suure-suure mure ja valuga telgist välja. See oli hetk, kus hing tahtis nii väga jätkata, aga põlv tundus täiesti lootusetu. Liipasin ahastades ümber telgi ja mõtlesin paaniliselt, mida edasi teha. Üks meditsiinitöötaja tundis mitu korda huvi, kas minuga on kõik korras. Pidin talle andma jaatava vastuse, sest meditsiinitelki aega raiskama minna küll ei tahtnud. Tuletasin meelde teadmisi anatoomiast, et aru saada, miks mul selline probleem on tekkinud. Midagi meelde ei tulnud, v.a. tarkus, et teipides saab vähendada pinget haigele kohale. Kasutasin ära rulli leikoplaastrit ja teipisin jala labajalast kuni poole reieni kinni. Sisse võtsin ka mõned esimese astme valuvaigistid ning seejärel proovisin ettevaatlikult väheke tervema inimese moodi astuda – mis enam-vähem õnnestus.
Enne etapile minekut jäi meil söömata traditsiooniline Travellunchi eine, mida pärast rajal kahetsesime. Magamast tõustes oli üks mõelnud üht ja teine teist, kõik olid ainult mõelnud, aga mitte suhelnud, ja selle nahka see soe söök läks. Oli tunda, et erilist erksust ei ole.
Korraks tekitas meis segadust kohtunike teade, et ronimisvarustust ei ole vaja etapile kaasa võtta. Mhhh, pidi ju olema lisaülesanne?! Kui aga nii, siis jätsime lõpuks selle mägede vahel soode keskel oleva TA ja läksime enda teada 44-kilomeetrilisele rännakule. Kell oli 6.30 1. juuni hommikul.
Etapi algus oli mulle raske. Põhjuseks nii energiapuudus kui ka haige jalg. Imestasin Randyt, kes astus kui põder pikkade ja kiirete sammudega üle soise kanarbikuvälja. Mina ootasin vaid, millal jõuaksime mingile teerajale, kus oleks väheke kergem astuda.
Lõpuks see teerada tuligi ja varsti kohtasime Terjet. Rõõmsa ja reipa olekuga Terje küsis meie edasiste plaanide kohta. Näitasime mäge, mida vallutama lähme. Kõiketeadja Terje käest saime teada, et me oleme suunatud lühendatud rajale. Jäime üllatunud ja pettunud nägudega teda vaatama. Selgituseks lisas ta, et sellekohane teave olevat rajaraamatus kirjas.
Nojah, kõike seda oleksin pidanud mina teistele rajaraamatust lugema, aga kuna see info oli nii ebaloogilise koha peal ning kuupäevadest nagunii enam mingit selgust ei olnud, siis jäi see info tähele panemata. Muidugi tean, et rajaraamat peaks tegelikult olema pähe õpitud, aga enne starti polnud selleks aega, isegi läbi ei jõudnud seda teost korralikult lugeda. Seekord oli siis õnne, et Terje meile vastu tuli ja infot jagas. Saime oma teekonda korrigeerida enam-vähem viimasel hetkel.
Alates sellest teadasaamisest lahenesid meie jaoks mitmed segased küsimused, millele olime püüdnud vastuseid leida. Esiteks, need müstilised viis võistkonda, kellest meile kogu aega räägiti – need olid need võistkonnad, kes läbisid kogu raja. Teiseks saime aru, miks meil ei kästud kaasa võtta sellele etapile ronimisvarustust, ja kolmandaks, mida tähendas ühe võistkonna segane jutt vahetusalas, et nemad plaanivad tänase kuupäevaga võistluse lõpetada.
Niisiis 44km etapp taandus lühemaks, aga midagi ei tulnud sellel võistlusel lihtsalt kätte – uni, palavus, kivine tõus ja laskumine … Vaatamata lühendamisele tundus järjekordselt, et me ei jõua iialgi selle etapi lõppu – liikusime kui santlaager. Igasugused pühapäevased (reedesed) matkasellid liikusid meist kiiremini, häbi oli. Äkki virgus Rain ja ärgitas kõiki mäest alla jooksma. Läbi valu seda tegimegi, ainus positiivne külg oli see, et nii sai vaev kiiremini läbi.
1. juuni päeval kell üks jõudsime viimaks TA8sse.
21. juuni 2007
TA6 ja 7.etapp – kajakkimine kanarbikus ja asfaltteel
TA6 oli vahetusala, mida väga paljud võistkonnad kasutasid pikemaks puhkuseks. Sellest tulenevalt nägime selles vahetusalas väga palju uniste ning paistes nägudega saatusekaaslasi. Jälle tuju rõõmsam ära tundmisest , et kõigile mõjub nädal aega lakkamatut sportimist samamoodi.
Seda und olime oodanud eelmisest ööst saadik, eriti just Andrese pärast. Ainult Andresel polnud mahti magama tulla, ta läks jälle külastama sõpru meditsiinitelgist :-). Uneaega plaanisime kaks tundi. Ma tahtsin kordki korralikult magada. Nojah, tunni sain siiski magada, siis ajas ärevus mind üles. Lisaks kuulsin telgi taga taanlaste sõjakisa estonians, estonians, muust eriti aru ei saanud. Ajasin ennast telgist välja asja uurima. Ei midagi muud kui vaid suurem seltskond oli end asutamas uuele etapile ehk siis kajakkima.
Enne kui meie lõpuks minema saime oli aega kulunud jälle ettearvatust palju rohkem. Seni kuni veel mehed seda teist tundi magasid korrastasin oma asju, tegin kastidesse jäänud toidutagavaradest inventuuri ja üritasin neid allesjäänud nelja etapi vahel ära jagada. Käisin kui kopratädi jõe ääres hambaid ja ennast pesemas – kõik sellised hommikused protseduurid. Vahepeal andsin veesoojendusabi Brasiilia võistkonnale. Selline eriti rahulik laagrielu.
Kõik oli platsil rahulik seni kui me olime ennast lõpuks kokku pakkinud ja asutasime minekule. Andresel oli puudu võistlusnumber – see kõige tähtsam riietusese kogu võistlusel. Võistlusnumber pidi olema alati kõige pealmine. See tegi riiete lisamise või ära võtmise eriti tüütuks. Võistlusnumbri puudumist karistati trahviminutitega. Niisiis paanika, mille teemaks Andrese number. Kogu plats oli meie kisa täis ja unine laagrirahvas ei saanus aru, mis nüüd lahti läks kui hakkasime kisa saatel oma võimatult segamini kastides sobrama. Olukord tundus juba üsna lootusetu kui märkasin, et Andrese üks püksisäär on kahtlaselt paks – seal see number oligi. Nüüd ei takistanud meid enam miski kajakkima minekul.
Kui olime kajakkinud mõnisada meetrit oli selge, et Andresest siiski veel eriti asja ei ole. Vahetasime paatkondi ja Rain läks Andrest kajakis toetama ning mina olin jälle Randyga ühes kajakis. See oli väga õige vahetus väga õigel ajal, sest nüüd liikusime päris võrreldavates tempodes ja üsna kiiresti. Nii kiiresti, et saime esimese järve lõpus kätte meist 45 minutit varem sellele etapile startinud võistkonna. Mulle see kajakkimine meeldis väga. Olin Rainilt saanud kasulikke õpetusi, mida enda arvates rakendasin üsna edukalt, lisaks ei tundunud see kolme ja poole tunnine kajakkimine üldse lootusetult pikk.
Esimene järv ületatud kajakkides, algasid selle kajakkimise veoetapid. Enne võistlusi räägiti, et kui järve äärde jõuate peate kindlasti kajakkidest välja tulema, sest järve ääres on tamm. Edasi viib järgmisesse järve jõgi, eks ise vaadake, kust teile sobib rohkem minna, kas mööda jõge või mööda teed. Meil oli juba enne võistlust radu planeerides selge, et kasutame teed ja kajakikärusid. Ja Shotimaal üllatusi jätkub – see jõgi, mida meile lahkelt soovitati oli täiesti ilma veeta, vaid üks sügav org :-).
Teisest järvest kolmandasse järve oli jälle võimalus valida jõe või tee vahel. Meie valisime teevariandi, olgugi et Rain kibeles vetele. Pärast õnnestus näha ka mida jõevariant oleks tähendanud – vastuvoolu kärestikulist suhteliselt niru veeseisuga jõge. See oleks olnud ilmne kaotus nii ajas kui ka võib-olla ka varustuses. Meie olime valinud neli tundi asfaltteel kõndimist kajakke kärudel järel sikutamas.
Enne kolmanda järve äärde jõudmist läbisime ühe külakese, kus hotelliesisel joonitud parklas nägime kahte paari kajakke. Need oli ilusasti paigutatud joonte vahele – ikkagi sõiduvahendid :-). Nalja tegi selline vaatepilt. Sõidukite omanikud olid aga läinud hotelli linade vahele magama. Mind häirib kui kasutatakse nn. võõrast abi. Minu arvates on võistluse idee selline, et võistkond peab hakkama saama nendes tingimustes, mida maastik, loodusjõud, korraldajad ja oma varustusekastid pakuvad, mitte ööbima hotellides, sööma kõrtsides ja ostma rajal olles poest puuduolevaid asju. Ahh, nõrgad! Meie igatahes võtsime suuna kolmanda järve poole.
Jälle üks tore kajakkimine. Esimest korda selle võistluse ajal oli mõnus tuulehoog tagant ja maa kulus nii ruttu. Midagi head ei saa olla liiga palju. Varsti lõppes järv ja olime jõe suudmes, mida mööda oleksime pidanud edasi liikuma. Jõe voolusuund oli meile vastu, jõe voolukiirus suur ning lisaks olid jões salakavalad kärestikud. Randy läks asja uurima ning saabus tagasi teatega, et nüüd peame kaks kilomeetrit kajakke mööda sood vedama. Päeval oleks seda lihtsam teha olnud, sest siis oleksime saanud vältida mudaauke ehk nn. kloaake. Ööpimeduses polnud midagi muud teha kui kõik, mis ette jäi otse läbida. See öine kajakivedamine oli järjekordne võistkonna vaimse tugevuse proovikivi ja me saime sellega hakkama.
Etapi lõpetasime 1. juuni varahommikul kell 3. Suunasime Andrese vastuvaidlemisvõimaluseta telki magama ja keelasime tal kategooriliselt arstide juurde minna. See kajakkimise etapp oli tal jätkuvalt unes möödunud. Hea, et vähemalt Rain suutis ära hoida kajaki ümberminekud kui Andres tukkuma jäi. Andrese unenohina saatel hakkasime lugema varustuskasti pandud tervitusi Eestist. Saime mõnusalt naerda ja uni tuli veel magusam. Traditsiooniline kaks tundi und.
Seda und olime oodanud eelmisest ööst saadik, eriti just Andrese pärast. Ainult Andresel polnud mahti magama tulla, ta läks jälle külastama sõpru meditsiinitelgist :-). Uneaega plaanisime kaks tundi. Ma tahtsin kordki korralikult magada. Nojah, tunni sain siiski magada, siis ajas ärevus mind üles. Lisaks kuulsin telgi taga taanlaste sõjakisa estonians, estonians, muust eriti aru ei saanud. Ajasin ennast telgist välja asja uurima. Ei midagi muud kui vaid suurem seltskond oli end asutamas uuele etapile ehk siis kajakkima.
Enne kui meie lõpuks minema saime oli aega kulunud jälle ettearvatust palju rohkem. Seni kuni veel mehed seda teist tundi magasid korrastasin oma asju, tegin kastidesse jäänud toidutagavaradest inventuuri ja üritasin neid allesjäänud nelja etapi vahel ära jagada. Käisin kui kopratädi jõe ääres hambaid ja ennast pesemas – kõik sellised hommikused protseduurid. Vahepeal andsin veesoojendusabi Brasiilia võistkonnale. Selline eriti rahulik laagrielu.
Kõik oli platsil rahulik seni kui me olime ennast lõpuks kokku pakkinud ja asutasime minekule. Andresel oli puudu võistlusnumber – see kõige tähtsam riietusese kogu võistlusel. Võistlusnumber pidi olema alati kõige pealmine. See tegi riiete lisamise või ära võtmise eriti tüütuks. Võistlusnumbri puudumist karistati trahviminutitega. Niisiis paanika, mille teemaks Andrese number. Kogu plats oli meie kisa täis ja unine laagrirahvas ei saanus aru, mis nüüd lahti läks kui hakkasime kisa saatel oma võimatult segamini kastides sobrama. Olukord tundus juba üsna lootusetu kui märkasin, et Andrese üks püksisäär on kahtlaselt paks – seal see number oligi. Nüüd ei takistanud meid enam miski kajakkima minekul.
Kui olime kajakkinud mõnisada meetrit oli selge, et Andresest siiski veel eriti asja ei ole. Vahetasime paatkondi ja Rain läks Andrest kajakis toetama ning mina olin jälle Randyga ühes kajakis. See oli väga õige vahetus väga õigel ajal, sest nüüd liikusime päris võrreldavates tempodes ja üsna kiiresti. Nii kiiresti, et saime esimese järve lõpus kätte meist 45 minutit varem sellele etapile startinud võistkonna. Mulle see kajakkimine meeldis väga. Olin Rainilt saanud kasulikke õpetusi, mida enda arvates rakendasin üsna edukalt, lisaks ei tundunud see kolme ja poole tunnine kajakkimine üldse lootusetult pikk.
Esimene järv ületatud kajakkides, algasid selle kajakkimise veoetapid. Enne võistlusi räägiti, et kui järve äärde jõuate peate kindlasti kajakkidest välja tulema, sest järve ääres on tamm. Edasi viib järgmisesse järve jõgi, eks ise vaadake, kust teile sobib rohkem minna, kas mööda jõge või mööda teed. Meil oli juba enne võistlust radu planeerides selge, et kasutame teed ja kajakikärusid. Ja Shotimaal üllatusi jätkub – see jõgi, mida meile lahkelt soovitati oli täiesti ilma veeta, vaid üks sügav org :-).
Teisest järvest kolmandasse järve oli jälle võimalus valida jõe või tee vahel. Meie valisime teevariandi, olgugi et Rain kibeles vetele. Pärast õnnestus näha ka mida jõevariant oleks tähendanud – vastuvoolu kärestikulist suhteliselt niru veeseisuga jõge. See oleks olnud ilmne kaotus nii ajas kui ka võib-olla ka varustuses. Meie olime valinud neli tundi asfaltteel kõndimist kajakke kärudel järel sikutamas.
Enne kolmanda järve äärde jõudmist läbisime ühe külakese, kus hotelliesisel joonitud parklas nägime kahte paari kajakke. Need oli ilusasti paigutatud joonte vahele – ikkagi sõiduvahendid :-). Nalja tegi selline vaatepilt. Sõidukite omanikud olid aga läinud hotelli linade vahele magama. Mind häirib kui kasutatakse nn. võõrast abi. Minu arvates on võistluse idee selline, et võistkond peab hakkama saama nendes tingimustes, mida maastik, loodusjõud, korraldajad ja oma varustusekastid pakuvad, mitte ööbima hotellides, sööma kõrtsides ja ostma rajal olles poest puuduolevaid asju. Ahh, nõrgad! Meie igatahes võtsime suuna kolmanda järve poole.
Jälle üks tore kajakkimine. Esimest korda selle võistluse ajal oli mõnus tuulehoog tagant ja maa kulus nii ruttu. Midagi head ei saa olla liiga palju. Varsti lõppes järv ja olime jõe suudmes, mida mööda oleksime pidanud edasi liikuma. Jõe voolusuund oli meile vastu, jõe voolukiirus suur ning lisaks olid jões salakavalad kärestikud. Randy läks asja uurima ning saabus tagasi teatega, et nüüd peame kaks kilomeetrit kajakke mööda sood vedama. Päeval oleks seda lihtsam teha olnud, sest siis oleksime saanud vältida mudaauke ehk nn. kloaake. Ööpimeduses polnud midagi muud teha kui kõik, mis ette jäi otse läbida. See öine kajakivedamine oli järjekordne võistkonna vaimse tugevuse proovikivi ja me saime sellega hakkama.
Etapi lõpetasime 1. juuni varahommikul kell 3. Suunasime Andrese vastuvaidlemisvõimaluseta telki magama ja keelasime tal kategooriliselt arstide juurde minna. See kajakkimise etapp oli tal jätkuvalt unes möödunud. Hea, et vähemalt Rain suutis ära hoida kajaki ümberminekud kui Andres tukkuma jäi. Andrese unenohina saatel hakkasime lugema varustuskasti pandud tervitusi Eestist. Saime mõnusalt naerda ja uni tuli veel magusam. Traditsiooniline kaks tundi und.
20. juuni 2007
30.-31. mai – TA5 ja 6.etapp – jalgrattal-jalgsi-jalgrattal
TA5-s võttis meid vahetusalakohtunikuna vastu Maret. Ta kontrollis, kas meil on ikka olemas kilekad, pikad püksid, mütsid ja kindad. Kõike sai väikse muigega näidatud, sest ilma selliste riietusesemeteta oleksime täiesti läbikülmunud lisaks läbivettimisele. Ka Maretile tekitas asi nalja, aga käsk oli talle selline antud.
Vahetusala ise oli üks autoparkla ja meie varustusekastid olid seal vihma ning tuule käes. Ei mingit telki, ei mingit võimalust saada hetkeks sooja ja kuivaks. Vedasime oma kastid siiski kohviku terassile, sisse me minna ei tohtinud. Tegime hädapärased toimingud ja läksime lühikesele ning lihtsale etapile. Nii tundus see alguses.
Kuna see TA oli MB downhilli keskuses, siis kõigepealt pidime läbima downhilli raja. Mugandasin enda jaoks vanasõna – kes tasa sõidab, see kaugele jõuab. Ei olnud erilist sära silmades, et kiiresti mägedest alla nikerdada. Lisaks hakkas mulle pidevast vihmast ja sellest eriti nirust TA-st ligi hiilima masendus ja lootusetus. Ma olin TA-s vahetanud endale jalga kuivad sokid ja tossud ning selga kuiva särgi. Kõik need kuivad asjad olid peale 10 minutit uue etapi läbimist jälle läbimärjad ning olemine veel külmem. Masendav.
Edasine jalgrattaetapp ainult süvendas lootusetust – külm paduvihm, tugev tuul ja ka energiapuudus. Ja pole mingit lootustki, et vihm võiks üle jääda. Jalgrattaetapi lõpus oli mul täielikult küllalt pidevast eneseületusest kõigi ebamugavustega võitlemisel – kaua võib kesta see lõputu vihm, kaua võib olla külm. Minuga üritati teha kõik, et oleksin jälle koostöövalmis. Tänud riiete ja shokolaadi eest! Õnneks leidsin ka ise üsna ruttu uut motivatsiooni reipal sammul jätkata. Mis annab paremini sooja kui kiire liikumine! Vihm jäi ka lõpuks üle, isegi ilmateadetes lubatud päike tuli korraks välja. Shotimaal lõpevad ükskord kõik asjad, isegi lõputu vihm või lõputu etapp :-), selle sain küll nädala jooksul selgeks.
Selle etapi jalgsirännak viis meid köieharjutusteni. Jumaridega tõus tipule ja seejärel tipult laskumine mäe teisele küljele. Jumarid on alati üks peavalu, isegi kõige kogenumad ei saa enamasti köisi, silinge ja muud sinna juurdekuuluvat ühe korraga sobivalt jooksma. Lühidalt – sellele harjutusele kulus tublisti aega. Tipult laskusime juba ööpimeduses, kusjuures kolme vahejaamaga, iga laskumine vähemalt 50 meetrit. Suhteliselt lihtne ja tore harjutus, sest kalju polnud päris vertikaalis, vaid positiivse kaldenurgaga. Lisaks säästsime köitega laskudes põlvi.
Sellest ööst algas Andrese nn. ööpäevane audis oleks. Peale köieharjutust oli tagasi ratasteni napp 7 kilomeetrit kõndi, mida läbisime väga kaua. Nägime Andrese näost, et ei ole enam meiega. Rain võttis Andrese seljakoti, meie Randyga toetasime Andrest kummaltki poolt, et ta saaks unes kõndida ja magada. Seda Andres tegigi, ainult meelsamini oleks ta maganud horisontaalis ja vist ööpäev järjest. Sellist luksust me lubada ei saanud ja nii liikusimegi kui ebakainet talutades. Vaatamata pooletunnisele unele teekraavis jätkus kõik vanaviisi jalgratasteni.
Jalgratastel võttis Randy Andrese toetamise enda ülesandeks. Tänu mõttemängudele, mida Randy Andresega mängis jäid Andresel tõsisemad kraavisõidud ära ja ta püsis enam-vähem ärkvel. Jõudsimegi 31. mai hommikul 7.11 TA6-de - tõelisele sleepmonsterite kokkutulekule. See lühike etapp oli võtnud meil aega „kõigest“ 15,5 tundi.
Vahetusala ise oli üks autoparkla ja meie varustusekastid olid seal vihma ning tuule käes. Ei mingit telki, ei mingit võimalust saada hetkeks sooja ja kuivaks. Vedasime oma kastid siiski kohviku terassile, sisse me minna ei tohtinud. Tegime hädapärased toimingud ja läksime lühikesele ning lihtsale etapile. Nii tundus see alguses.
Kuna see TA oli MB downhilli keskuses, siis kõigepealt pidime läbima downhilli raja. Mugandasin enda jaoks vanasõna – kes tasa sõidab, see kaugele jõuab. Ei olnud erilist sära silmades, et kiiresti mägedest alla nikerdada. Lisaks hakkas mulle pidevast vihmast ja sellest eriti nirust TA-st ligi hiilima masendus ja lootusetus. Ma olin TA-s vahetanud endale jalga kuivad sokid ja tossud ning selga kuiva särgi. Kõik need kuivad asjad olid peale 10 minutit uue etapi läbimist jälle läbimärjad ning olemine veel külmem. Masendav.
Edasine jalgrattaetapp ainult süvendas lootusetust – külm paduvihm, tugev tuul ja ka energiapuudus. Ja pole mingit lootustki, et vihm võiks üle jääda. Jalgrattaetapi lõpus oli mul täielikult küllalt pidevast eneseületusest kõigi ebamugavustega võitlemisel – kaua võib kesta see lõputu vihm, kaua võib olla külm. Minuga üritati teha kõik, et oleksin jälle koostöövalmis. Tänud riiete ja shokolaadi eest! Õnneks leidsin ka ise üsna ruttu uut motivatsiooni reipal sammul jätkata. Mis annab paremini sooja kui kiire liikumine! Vihm jäi ka lõpuks üle, isegi ilmateadetes lubatud päike tuli korraks välja. Shotimaal lõpevad ükskord kõik asjad, isegi lõputu vihm või lõputu etapp :-), selle sain küll nädala jooksul selgeks.
Selle etapi jalgsirännak viis meid köieharjutusteni. Jumaridega tõus tipule ja seejärel tipult laskumine mäe teisele küljele. Jumarid on alati üks peavalu, isegi kõige kogenumad ei saa enamasti köisi, silinge ja muud sinna juurdekuuluvat ühe korraga sobivalt jooksma. Lühidalt – sellele harjutusele kulus tublisti aega. Tipult laskusime juba ööpimeduses, kusjuures kolme vahejaamaga, iga laskumine vähemalt 50 meetrit. Suhteliselt lihtne ja tore harjutus, sest kalju polnud päris vertikaalis, vaid positiivse kaldenurgaga. Lisaks säästsime köitega laskudes põlvi.
Sellest ööst algas Andrese nn. ööpäevane audis oleks. Peale köieharjutust oli tagasi ratasteni napp 7 kilomeetrit kõndi, mida läbisime väga kaua. Nägime Andrese näost, et ei ole enam meiega. Rain võttis Andrese seljakoti, meie Randyga toetasime Andrest kummaltki poolt, et ta saaks unes kõndida ja magada. Seda Andres tegigi, ainult meelsamini oleks ta maganud horisontaalis ja vist ööpäev järjest. Sellist luksust me lubada ei saanud ja nii liikusimegi kui ebakainet talutades. Vaatamata pooletunnisele unele teekraavis jätkus kõik vanaviisi jalgratasteni.
Jalgratastel võttis Randy Andrese toetamise enda ülesandeks. Tänu mõttemängudele, mida Randy Andresega mängis jäid Andresel tõsisemad kraavisõidud ära ja ta püsis enam-vähem ärkvel. Jõudsimegi 31. mai hommikul 7.11 TA6-de - tõelisele sleepmonsterite kokkutulekule. See lühike etapp oli võtnud meil aega „kõigest“ 15,5 tundi.
19. juuni 2007
30. mai jalgsirännak – vett maast ja taevast
Etapi algus oli traditsiooniliselt kiire. Jalge all oli üsna lausik asfalttee. Ära jäänud kajoneeringu kontrollpunkti juures kohtasime väsimatut Terjet koos Eloga. Meie ootamatute sekelduste tõttu eelmises TA-.s olid nad pidanud meid kaks tundi eeldatust kauem öösel ootama. Meil oli muidugi rõõm tuttavaid näha.
Varahommikul jõudsime n.ö. maastikule, s.t. inimtegevusest peaaegu puutumatute kanarbikuväljade vahele. Minus tekitas lapselikku rõõmu vahutavate mägijõgede avastamine ja jälgimine. Teist päeva sadav peaaegu lakkamatu vihm oli muutnud kõik jõed, ojad, kraavid, veenired vahutavaks veekülluseks. See oli järjekordselt väga võimas vaatepilt, mida poleks eales ette kujutanud. Küll raftingusõbrad oleksid võinud nendel jõgedel rõõmu tunda!
Selle etapi kõik kontrollpunktid olid nagu kiuste jõgede hargnemiskohtades. Kontrollpunkti võis ju näha, aga temani jõudmine oli selle etapi võtmeküsimus. Pidime üsna palju aega kulutama sobiva jõeületuskoha leidmiseks. Andres õpetas kogenud mägimatkajana meile õiget mägijõe läbimise tehnikat. Võistluskeskusest teati rääkida, et mida hiljem neid jõgesid ületati, seda rohkem pidi võistkonnad liikuma ülesvoolu, et piisavalt turvaline jõeületuskoht leida.
See oli etapp, kus madalrõhkkonnast tingituna päevavalgus mult und ei viinud. Ma olin lõpmatuseni väsinud igasugustest hallutsinatsioonidest, mis mulle ümbritsevast loodusest ette tulid. Üritasin välja kaubelda 15 minutit magamist, aga selle hetke kõige ärksam tegelane Randy ei lasknud ennast sellest häirida. See uni peab ühel hetkel üle minema oli tema vastus. Jah, uni läkski lõpuks minema, siis kui pilved vähe kõrgemale tõusid.
Kogu see etapp oli üks müstika – suhteliselt tasane lõputu kanarbikuväli, kohati nähtavus udus minimaalne ja veel müstilisem oli Randy orienteerumisoskus meid otsejoones punktist punkti juhtida. Enne võistlust hoiatati, et see etapp nõuab eriti häid navigeerimisoskusi ja järjekordselt võib öelda, et Randy on sel alal maailma parimaid.
Etapi lõpus olime täielikult läbivettinud. Isegi ISC 20 000mm kangas annab lõpuks vihmale järele. Minu ainus innustav mõte oli, et kohe pääsen TA-sse, kus saan sooja ja kuivad riided. Mõte oli hea, aga reaalus natuke teine ….
Varahommikul jõudsime n.ö. maastikule, s.t. inimtegevusest peaaegu puutumatute kanarbikuväljade vahele. Minus tekitas lapselikku rõõmu vahutavate mägijõgede avastamine ja jälgimine. Teist päeva sadav peaaegu lakkamatu vihm oli muutnud kõik jõed, ojad, kraavid, veenired vahutavaks veekülluseks. See oli järjekordselt väga võimas vaatepilt, mida poleks eales ette kujutanud. Küll raftingusõbrad oleksid võinud nendel jõgedel rõõmu tunda!
Selle etapi kõik kontrollpunktid olid nagu kiuste jõgede hargnemiskohtades. Kontrollpunkti võis ju näha, aga temani jõudmine oli selle etapi võtmeküsimus. Pidime üsna palju aega kulutama sobiva jõeületuskoha leidmiseks. Andres õpetas kogenud mägimatkajana meile õiget mägijõe läbimise tehnikat. Võistluskeskusest teati rääkida, et mida hiljem neid jõgesid ületati, seda rohkem pidi võistkonnad liikuma ülesvoolu, et piisavalt turvaline jõeületuskoht leida.
See oli etapp, kus madalrõhkkonnast tingituna päevavalgus mult und ei viinud. Ma olin lõpmatuseni väsinud igasugustest hallutsinatsioonidest, mis mulle ümbritsevast loodusest ette tulid. Üritasin välja kaubelda 15 minutit magamist, aga selle hetke kõige ärksam tegelane Randy ei lasknud ennast sellest häirida. See uni peab ühel hetkel üle minema oli tema vastus. Jah, uni läkski lõpuks minema, siis kui pilved vähe kõrgemale tõusid.
Kogu see etapp oli üks müstika – suhteliselt tasane lõputu kanarbikuväli, kohati nähtavus udus minimaalne ja veel müstilisem oli Randy orienteerumisoskus meid otsejoones punktist punkti juhtida. Enne võistlust hoiatati, et see etapp nõuab eriti häid navigeerimisoskusi ja järjekordselt võib öelda, et Randy on sel alal maailma parimaid.
Etapi lõpus olime täielikult läbivettinud. Isegi ISC 20 000mm kangas annab lõpuks vihmale järele. Minu ainus innustav mõte oli, et kohe pääsen TA-sse, kus saan sooja ja kuivad riided. Mõte oli hea, aga reaalus natuke teine ….
18. juuni 2007
Elu TA3-s, meditsiiniteenistus ja Loch Nessi ületamine
See TA3 oli super. Saime lõpuks ometi vihma eest varju, sest meil lubati oma varustust korrastada ühes suures telgis. Elu siin meenutas nii kodutute laagripaika kui ka striptiisibaari lava. Keegi kuumutas priimusega vett, keegi riputas oma vettinud asju kuivama, keegi magas kerratõmbunult kusagil, keegi nosis kastiserval istudes midagi süüa, keegi oli porgandpaljas ja üritas endale kalüpsot selga venitada või vahelduseks kuivi riideid kehakatteks panna, keegi tuias niisama tühja pilguga ringi…..
Meie plan of action vajas korralikku ühisarutelu, sest mängu tuli taktika. Kui lahkuda TA-st enne kella 21.30, siis peavad kaks meist ujuma ühe kilomeetri +4 kraadises vees Logh Nessi järves ja kaks saatma neid kajakkidega, kui lahkuda TA-st aga peale 21.30, siis sõidavad kõik kogu maa kajakkidega. Kuna üks ujumislest oli esimese päeva mereõnnetuses kaduma läinud ja vesi ka väga külm, siis otsustasime minna magama ja lahkuda TA-st peale 21.30.
Rain püstitas üldisest melust eemale heinamaale meie oma telgi. Telk oli konstrueeritud kolmele inimesele, aga meid pidi mahtuma sinna magama neli. Kui mina kolisin naiste poolele magama, s.t. minu pea oli seal, kus meeste jalad, siis mahtusime päris lahedalt ära. Kahetunnine uni oli magus ning telgikatusele rabisev vihm süvendas seda veelgi. Peale äratuskella tirinat algas väga suur ebameeldivuste ületamine – vihm, pimedus ja külm, külm, külm ning järgmiseks toiminguks oli märja kalüpso selga panek.
Kõik, mis ei tapa teeb tugevaks ja varsti olimegi ületamas kuulsat Loch Nessi järve kajakkidega. Kolm kilomeetrit kajakkimist võrreldes eelmisel kajakietapil läbitud kilomeetritega oli vaid väike vahepala ja läks väga ruttu. Kalüpsosse riietatuna hakkas liigutades isegi väga palav.
Teisel kaldal teatas Andres, kellel olid meditsiiniteenistusega juba väga head suhted saavutatud, et nüüd on jälle aeg minna arstide juurde ville plaasterdama. Kuna meditsiiniteenistus töötas inglasliku konservatiivsuse ja põhjalikkusega, siis tähendas see meile ülejäänutele Andrest oodates ühte tundi kalüpsodes mõttetut passimist ja ka kirumist.
Meditsiiniteenistus oli usaldustäratav. Enne starti täitsime kõik ankeedid oma haiguste, luumurdude, ravimite jms. kohta ning igale väljastati isiklik meditsiinikaart, mida pidime rajal med. abi saades esitama. Tegelikult on kõik väga õige, aga võistlusolukorras ajab kohati liigne tähenärmine meele mõruks. Ühes TA-s Randy lihtsalt põgenes meditsiinitelgist, sest tal polnud mahti hakata arstiga vestlema teemal tema eelnevad haigused, kui vaja oli vaid nõela villide läbitorkamiseks.
Lisaks läbisime kõik enne starti kiiresmaabikursused. Ühte lõiku kursustest nägi Rain TA3-s kui läks oma sõrmedele plaastrit otsima. Teemaks oli alajahtumine - kontaktivõimetule tekkidesse mähitud sportlasele määriti suu limaskestadele glükoosigeeli. Loch Nessi järve juures oligi meditsiinipersonalil kõige rohkem tööd ja just alajahtumiste tõttu – pikk vihmane jalgarattaetapp ning Loch Nessi külm vesi olid selle põhjustajateks.
Kui Andres meditsiinitelgist eluga tagasi pääses, siis tuli meile uus üllatus. Rainil tuli mõttesse küsida kohtunikult, miks keegi kalüpsoga edasi ei liigu, kuigi varsti peaks meil tulema kanjoneering. Kohtunik ärkas mõtetest ja tuhande vabanduse saatel teavitas meid, et kanjoneering jääb vihma tõttu tekkinud väga kõrge veetaseme tõttu ära. Hea, et vähemalt enne rännakule minekut teada saime. Veel pool tundi mõttetut ajaraiskamist.
Lõpuks kell 1.45 30.mai öösel saime liikuma meie uuele etapile – 44km jalgsirännakut, aga seekord vaid 1200m tõusu (oli vist selline number).
Meie plan of action vajas korralikku ühisarutelu, sest mängu tuli taktika. Kui lahkuda TA-st enne kella 21.30, siis peavad kaks meist ujuma ühe kilomeetri +4 kraadises vees Logh Nessi järves ja kaks saatma neid kajakkidega, kui lahkuda TA-st aga peale 21.30, siis sõidavad kõik kogu maa kajakkidega. Kuna üks ujumislest oli esimese päeva mereõnnetuses kaduma läinud ja vesi ka väga külm, siis otsustasime minna magama ja lahkuda TA-st peale 21.30.
Rain püstitas üldisest melust eemale heinamaale meie oma telgi. Telk oli konstrueeritud kolmele inimesele, aga meid pidi mahtuma sinna magama neli. Kui mina kolisin naiste poolele magama, s.t. minu pea oli seal, kus meeste jalad, siis mahtusime päris lahedalt ära. Kahetunnine uni oli magus ning telgikatusele rabisev vihm süvendas seda veelgi. Peale äratuskella tirinat algas väga suur ebameeldivuste ületamine – vihm, pimedus ja külm, külm, külm ning järgmiseks toiminguks oli märja kalüpso selga panek.
Kõik, mis ei tapa teeb tugevaks ja varsti olimegi ületamas kuulsat Loch Nessi järve kajakkidega. Kolm kilomeetrit kajakkimist võrreldes eelmisel kajakietapil läbitud kilomeetritega oli vaid väike vahepala ja läks väga ruttu. Kalüpsosse riietatuna hakkas liigutades isegi väga palav.
Teisel kaldal teatas Andres, kellel olid meditsiiniteenistusega juba väga head suhted saavutatud, et nüüd on jälle aeg minna arstide juurde ville plaasterdama. Kuna meditsiiniteenistus töötas inglasliku konservatiivsuse ja põhjalikkusega, siis tähendas see meile ülejäänutele Andrest oodates ühte tundi kalüpsodes mõttetut passimist ja ka kirumist.
Meditsiiniteenistus oli usaldustäratav. Enne starti täitsime kõik ankeedid oma haiguste, luumurdude, ravimite jms. kohta ning igale väljastati isiklik meditsiinikaart, mida pidime rajal med. abi saades esitama. Tegelikult on kõik väga õige, aga võistlusolukorras ajab kohati liigne tähenärmine meele mõruks. Ühes TA-s Randy lihtsalt põgenes meditsiinitelgist, sest tal polnud mahti hakata arstiga vestlema teemal tema eelnevad haigused, kui vaja oli vaid nõela villide läbitorkamiseks.
Lisaks läbisime kõik enne starti kiiresmaabikursused. Ühte lõiku kursustest nägi Rain TA3-s kui läks oma sõrmedele plaastrit otsima. Teemaks oli alajahtumine - kontaktivõimetule tekkidesse mähitud sportlasele määriti suu limaskestadele glükoosigeeli. Loch Nessi järve juures oligi meditsiinipersonalil kõige rohkem tööd ja just alajahtumiste tõttu – pikk vihmane jalgarattaetapp ning Loch Nessi külm vesi olid selle põhjustajateks.
Kui Andres meditsiinitelgist eluga tagasi pääses, siis tuli meile uus üllatus. Rainil tuli mõttesse küsida kohtunikult, miks keegi kalüpsoga edasi ei liigu, kuigi varsti peaks meil tulema kanjoneering. Kohtunik ärkas mõtetest ja tuhande vabanduse saatel teavitas meid, et kanjoneering jääb vihma tõttu tekkinud väga kõrge veetaseme tõttu ära. Hea, et vähemalt enne rännakule minekut teada saime. Veel pool tundi mõttetut ajaraiskamist.
Lõpuks kell 1.45 30.mai öösel saime liikuma meie uuele etapile – 44km jalgsirännakut, aga seekord vaid 1200m tõusu (oli vist selline number).
17. juuni 2007
Jalgrattaga kanarbikus 28.-29.mai
Jalgarattaetapi algus oli rekordkiirusi ennustav – liikusime kõvakattega teel allamäge. Kõik oli tore, välja arvatud see, et selleks korraks olid päikeselised päevad lõppenud ja saabunud madalarõhkkond vihmaga. Allamäge sõit ja vihm tähendavad jalgrattal olijale külma. Külm, külm, külm.
Päevakorda tekkis teema magamine. Mõttekas on magada pimedal ajal ja valges võimalikult palju liikuda. Samas kui uni on liiga painav, siis on liikumine väga vaevaline ja kiirus minimaalne ning magamispaus tuleb teha olenemata päevast või ööst.
Lõpuks sättisime keskööl ennast ühe kõrvaltee äärde unele. Minu jaoks oli see piin, sest kellavalvaja ülesanne ei lasknud mul sügavalt uinuda ning lisaks oli külm. 1,5 tundi oli vist puhkepausi pikkuseks kui võistluskeskusest vaadati, et see eestlaste täpp kaardil üldse ei edene edasi.
Peale ärkamist algas ööpimeduses maastikuralli, mille märksõnadeks olid muda ja kivid, vahelduseks ka mõni kiiremini sõidetav kilomeeter.
Varahommikul nelja paiku tuli mulle meeletu uni, õigemini olin juba pikemat aega unes liikunud. Suutsin võistkonnakaaslastelt välja kaubelda 15 minutit tukkumist. Ärkasin üles ABBA lauluga Knowing Me, Knowing You – uni kadus ja tuju sai heaks. Üks võistkond kasutas ärkveloleku hoidmiseks muusikat, mille saatel nad liikusid ja sealt see ABBA laul pärineski.
Varajase hommiku päevast liikusime seenevihmas kanarbikuväljade vahel. Tee oli küll jalge/rataste alla, aga see oli nii kivine, mudane ja vastumäge, et rattasõitu polnud eriti võimalik harrastada. Kohati möödusime võistkondadest, kes olid tee ääres unelaagrites.
Jõudsime selle seikluse esimesele eriülesandele – vettehüpe tundmatusse 5 meetri kõrguselt. Olin täis otsustatavust see ülesanne sooritada, kuid kaljuserval enne äratõuget tuli mõistuses blokk ette. Tagasi kaljuservalt kindlamat meelt koguma ja nii mitu korda. Vaatamata arenguvestlustele, mis minuga võistkonnakaaslased maha pidasid, jäi siiski mul vettehüpe tundmatusse tegemata. Seiklussportlasena on mul veel arenguruumi. Sellest minu allaandmisest saime pool tundi trahviminuteid. Olemine oli väga kehv, sest olin teistele pettumuse valmistanud.
Mõningad kilomeetrid rattasõitu mulle 1999. aasta orienteerumise MM-i päevilt tuttaval maastikul ja jõudsime Red Bulli seikluseni – köitega kärestikulise jõe ületus. Lihtne ja piisavalt turvatud ülesanne ei valmistanud kellelegi raskusi. Preemiaks ülesande sooritamise eest Red Bulli energiajooki piiramatus koguses, mis kulus väga hästi ära.
Edasi hakkasin ootama rattaetapi lõppu. Loomulikult ei tule see eriti ruttu kui enamus aega näitab spidomeeter liikumiskiiruseks alla 10 kilomeetri tunnis ja teerada mida mööda liikuda on soos, kus sõita pole eriti võimalik.
Lõpuks jõudsime vist selle rajaraamatu järgi 3% mittesõidetava osani sellel jalgrattaetapil. See oli liikumine mööda järve kallast soos põlveni kanarbikus, kus polnud ühtegi teerada. Seal tõesti vist isegi kõige kogenumad maastikujalgratturid ei sõida. Aga see, et minu arvates 30% kogu etapi kilometraazhist jalgratast käekõrval lükkasime tulenes meie oskamatusest – nii väitis pearajameister võistluseelsel koosolekul, vastates küsimusele selle 3% kohta.
Mina ei suutnud kordagi enne uue etapi algust õigesti ennustada kaua meil võiks aega võtta järgmise vahetusalani jõudmine – alati ületasime prognoose mitmete tundidega. Nii suutnud ma ka ennustada kui palju mul võiks kuluda toitu eelseisval etapil. Selle jalgrattaetapil sain 4 korda vist öelda Rainile, et see on nüüd küll viimane toiduabi sellel etapilt temalt mulle kui jälle pidin lisa küsima.
Etapi lõpp hakkas reaalsuseks muutuma kui lõpuks olime tõusnud viimasele mäele ning saime hakata mäest alla veerema. Vihm, veepilved, 1000% tähelepanu, pidurisahin ja paistiski TA3. 29.mai 19.00 lõpetasime selle etapi, 130 km läbimiseks jalgrattaga oli kulunud peaaegu ööpäev!!!!
Päevakorda tekkis teema magamine. Mõttekas on magada pimedal ajal ja valges võimalikult palju liikuda. Samas kui uni on liiga painav, siis on liikumine väga vaevaline ja kiirus minimaalne ning magamispaus tuleb teha olenemata päevast või ööst.
Lõpuks sättisime keskööl ennast ühe kõrvaltee äärde unele. Minu jaoks oli see piin, sest kellavalvaja ülesanne ei lasknud mul sügavalt uinuda ning lisaks oli külm. 1,5 tundi oli vist puhkepausi pikkuseks kui võistluskeskusest vaadati, et see eestlaste täpp kaardil üldse ei edene edasi.
Peale ärkamist algas ööpimeduses maastikuralli, mille märksõnadeks olid muda ja kivid, vahelduseks ka mõni kiiremini sõidetav kilomeeter.
Varahommikul nelja paiku tuli mulle meeletu uni, õigemini olin juba pikemat aega unes liikunud. Suutsin võistkonnakaaslastelt välja kaubelda 15 minutit tukkumist. Ärkasin üles ABBA lauluga Knowing Me, Knowing You – uni kadus ja tuju sai heaks. Üks võistkond kasutas ärkveloleku hoidmiseks muusikat, mille saatel nad liikusid ja sealt see ABBA laul pärineski.
Varajase hommiku päevast liikusime seenevihmas kanarbikuväljade vahel. Tee oli küll jalge/rataste alla, aga see oli nii kivine, mudane ja vastumäge, et rattasõitu polnud eriti võimalik harrastada. Kohati möödusime võistkondadest, kes olid tee ääres unelaagrites.
Jõudsime selle seikluse esimesele eriülesandele – vettehüpe tundmatusse 5 meetri kõrguselt. Olin täis otsustatavust see ülesanne sooritada, kuid kaljuserval enne äratõuget tuli mõistuses blokk ette. Tagasi kaljuservalt kindlamat meelt koguma ja nii mitu korda. Vaatamata arenguvestlustele, mis minuga võistkonnakaaslased maha pidasid, jäi siiski mul vettehüpe tundmatusse tegemata. Seiklussportlasena on mul veel arenguruumi. Sellest minu allaandmisest saime pool tundi trahviminuteid. Olemine oli väga kehv, sest olin teistele pettumuse valmistanud.
Mõningad kilomeetrid rattasõitu mulle 1999. aasta orienteerumise MM-i päevilt tuttaval maastikul ja jõudsime Red Bulli seikluseni – köitega kärestikulise jõe ületus. Lihtne ja piisavalt turvatud ülesanne ei valmistanud kellelegi raskusi. Preemiaks ülesande sooritamise eest Red Bulli energiajooki piiramatus koguses, mis kulus väga hästi ära.
Edasi hakkasin ootama rattaetapi lõppu. Loomulikult ei tule see eriti ruttu kui enamus aega näitab spidomeeter liikumiskiiruseks alla 10 kilomeetri tunnis ja teerada mida mööda liikuda on soos, kus sõita pole eriti võimalik.
Lõpuks jõudsime vist selle rajaraamatu järgi 3% mittesõidetava osani sellel jalgrattaetapil. See oli liikumine mööda järve kallast soos põlveni kanarbikus, kus polnud ühtegi teerada. Seal tõesti vist isegi kõige kogenumad maastikujalgratturid ei sõida. Aga see, et minu arvates 30% kogu etapi kilometraazhist jalgratast käekõrval lükkasime tulenes meie oskamatusest – nii väitis pearajameister võistluseelsel koosolekul, vastates küsimusele selle 3% kohta.
Mina ei suutnud kordagi enne uue etapi algust õigesti ennustada kaua meil võiks aega võtta järgmise vahetusalani jõudmine – alati ületasime prognoose mitmete tundidega. Nii suutnud ma ka ennustada kui palju mul võiks kuluda toitu eelseisval etapil. Selle jalgrattaetapil sain 4 korda vist öelda Rainile, et see on nüüd küll viimane toiduabi sellel etapilt temalt mulle kui jälle pidin lisa küsima.
Etapi lõpp hakkas reaalsuseks muutuma kui lõpuks olime tõusnud viimasele mäele ning saime hakata mäest alla veerema. Vihm, veepilved, 1000% tähelepanu, pidurisahin ja paistiski TA3. 29.mai 19.00 lõpetasime selle etapi, 130 km läbimiseks jalgrattaga oli kulunud peaaegu ööpäev!!!!
28.mai Rännakupäev
Nii nagu meil kogu sellel seiklusel tavaks kujunes läbisime esimesed tunnid uuest etapist alati maksimumtempol. Seekordseteks tempokujundajateks olid Roadrunnersid, kellega koos lahkusime TA1-st. Lisaks oli selja taga 20 minuti ja ees poole tunni tee kaugusel näha teisi võistkondi.
Kõndisime reipal sammul läbi ööpimeduse üles mäekurule ja siis avanes hommikuvalguses võimas vaatepilt – maastik oli nii suuremõõtmeline, et iialgi poleks midagi sellist kaardipildi põhjal ette kujutanud. Kaardid olid 1:50 000 skaalas nagu juba eelnevalt kirjutatud. Kuna olen harjunud selliseid reljeefijoonterägastikke nägema orienteerumiskaartidel skaalaga 1:10 000, siis oli eelnev ettekujutus maastikust ka vastavamastaabiline. Kohale jõudes selgus alati, et maastik oli kordades ettekujutatust võimsam ja tundsin ennast väga väikese abitu tegelasena selliste pinnavormide keskel.
Mäekurult vaatasime üle oru asuvat aukartustäratavat kõrget mäge, mille ninal pidi olema selle etapi esimene kontrollpunkt. Nägime ka poole tunni tee kaugusel olevat võistkonda kusagil kaugustes sipelgasuurustena liikumas.
See jalgsirännak kulgeski kas järsult ülesmäge või siis allamäge. Rada oli planeeritud nii, et kõik neli kontrollpunkti olid mäetippudes, kusjuures kahe tipu vahele jäi põhjatu org ja kusagilt kõrgust hoides minna polnud võimalik. Hullumeelsus. Mulle meeldib üle kõige mägedes matkata, aga et päeva jooksul neli korda 1000 meetrit tõusu ja samapalju laskumist on natuke liig ja seda just liigestele.
Teades, et minu põlved sellist ratsutamist mägedes eriti ei armasta, kasutasin murusematel laskumistel tagumikutehnikat. Eks see üks riskiga pooleks ettevõtmine oli, aga sain vähemalt põlvi säästes alla. Päeva meeldivamad osad olid tõusud, kus kohati pidi lausa turnima, et edasi liikuda.
Selle etapi kaaslasteks olid meile taanlased ja poolakad. Kord nad liikusid oma teed, siis saime jälle kusagil kokku. Lõbus oli. Viimane ühine kokkusaamine oli selle rännaku kolmandas KP-s kui vaatasime koos üle oru võimatult kaugel asuvat mäetippu, kus pidi olema järgmine KP. Sinna KP-sse oleksime kõik eelistanud minna deltaplaaniga …
Mitte midagi sellel seiklusel ei tulnud lihtsalt kätte, isegi mitte teekond 4. KP-st järjekordsesse TA-sse. Kaardipildi järgi reklaamis Randy välja tee allamäge ja siis mööda lausikut merelahe kaldal. Praktilises elus oli kõik ettekujutatust mitu korda mägisem. Kuna tempo oli erinevate ärakukkumiste tõttu langenud miinimumini, siis oli mul vahepeal tunne, et me ei jõua iialgi vahetusalasse. Kell muudkui liikus, aga kilomeetrid mitte. Kõik eelnevalt tehtud ajalised ennustused jooksid järjest umbe.
Lõpuks siiski TA2, kus saime teada, et oleme umbes 25. saabujad. Võimatu, käis peast läbi. Hiljem selgus, et olime säilitanud oma positsiooni, lihtsalt mõned lühema raja läbinud võistkonnad olid enne meid sinna TA-sse saabunud.
Kell oli 19.30 28.mai õhtul. 44km jalgsietapp oli võtnud aega 18,5 tundi. Uskumatu kui aeglaselt võib liikuda!!! Travel lunch eine ja jalgrattale. Ees ootas 130 jalgrattakilomeetrit, millest rajaraamatu andmetel 3% pole jalgrattal sõidetav.
Kõndisime reipal sammul läbi ööpimeduse üles mäekurule ja siis avanes hommikuvalguses võimas vaatepilt – maastik oli nii suuremõõtmeline, et iialgi poleks midagi sellist kaardipildi põhjal ette kujutanud. Kaardid olid 1:50 000 skaalas nagu juba eelnevalt kirjutatud. Kuna olen harjunud selliseid reljeefijoonterägastikke nägema orienteerumiskaartidel skaalaga 1:10 000, siis oli eelnev ettekujutus maastikust ka vastavamastaabiline. Kohale jõudes selgus alati, et maastik oli kordades ettekujutatust võimsam ja tundsin ennast väga väikese abitu tegelasena selliste pinnavormide keskel.
Mäekurult vaatasime üle oru asuvat aukartustäratavat kõrget mäge, mille ninal pidi olema selle etapi esimene kontrollpunkt. Nägime ka poole tunni tee kaugusel olevat võistkonda kusagil kaugustes sipelgasuurustena liikumas.
See jalgsirännak kulgeski kas järsult ülesmäge või siis allamäge. Rada oli planeeritud nii, et kõik neli kontrollpunkti olid mäetippudes, kusjuures kahe tipu vahele jäi põhjatu org ja kusagilt kõrgust hoides minna polnud võimalik. Hullumeelsus. Mulle meeldib üle kõige mägedes matkata, aga et päeva jooksul neli korda 1000 meetrit tõusu ja samapalju laskumist on natuke liig ja seda just liigestele.
Teades, et minu põlved sellist ratsutamist mägedes eriti ei armasta, kasutasin murusematel laskumistel tagumikutehnikat. Eks see üks riskiga pooleks ettevõtmine oli, aga sain vähemalt põlvi säästes alla. Päeva meeldivamad osad olid tõusud, kus kohati pidi lausa turnima, et edasi liikuda.
Selle etapi kaaslasteks olid meile taanlased ja poolakad. Kord nad liikusid oma teed, siis saime jälle kusagil kokku. Lõbus oli. Viimane ühine kokkusaamine oli selle rännaku kolmandas KP-s kui vaatasime koos üle oru võimatult kaugel asuvat mäetippu, kus pidi olema järgmine KP. Sinna KP-sse oleksime kõik eelistanud minna deltaplaaniga …
Mitte midagi sellel seiklusel ei tulnud lihtsalt kätte, isegi mitte teekond 4. KP-st järjekordsesse TA-sse. Kaardipildi järgi reklaamis Randy välja tee allamäge ja siis mööda lausikut merelahe kaldal. Praktilises elus oli kõik ettekujutatust mitu korda mägisem. Kuna tempo oli erinevate ärakukkumiste tõttu langenud miinimumini, siis oli mul vahepeal tunne, et me ei jõua iialgi vahetusalasse. Kell muudkui liikus, aga kilomeetrid mitte. Kõik eelnevalt tehtud ajalised ennustused jooksid järjest umbe.
Lõpuks siiski TA2, kus saime teada, et oleme umbes 25. saabujad. Võimatu, käis peast läbi. Hiljem selgus, et olime säilitanud oma positsiooni, lihtsalt mõned lühema raja läbinud võistkonnad olid enne meid sinna TA-sse saabunud.
Kell oli 19.30 28.mai õhtul. 44km jalgsietapp oli võtnud aega 18,5 tundi. Uskumatu kui aeglaselt võib liikuda!!! Travel lunch eine ja jalgrattale. Ees ootas 130 jalgrattakilomeetrit, millest rajaraamatu andmetel 3% pole jalgrattal sõidetav.
13. juuni 2007
Proloog
Sõit Rumi saarele kestis tunnikese. Kasutasime seda tukkumiseks. Saare sadamas laevalt maha minnes ootas meid aga üllatus - koos meiega olid autodekil rännanud ka meie kajakid, mida laeva minnes polnud märganud. Rain ja Randy aitasid laevast maha ka meie Sihvakad Kaunitarid (kajakid) ning sättisime nad koos kaldale järgmist päeva ootama. Peakorraldaja Phil jagas sadamas instruktsioone järgnevate tegevuste kohta. Kõigepealt ühine rahvamatk lossi s.t. proloogi võistluskeskuse juurde.
Ja nii see algas
Pakkisime ennast kalüpsodesse, varustasime lestadega ja asusime teiste maskeerunutega stardijoonele. Kuna stradijoonest rannajooneni oli kilomeeter jooksu, siis lubasid korraldajad armulikult kasutada tosse ning anti lubadus need meile õigeaegselt ujumise lõppu toimetada. Enne starti lubasime üksteisele mitte kasutada järgneva nädala jooksul kordagi sõna „katkestama“ ning jääda sõpradeks vaatama kõigele, mis juhtub. Start. Justkui kari pärismaalasi läks vallutusretkele.
Ujumine toimus üle ühe lahesopi ja pikkuseks väideti 700 m. Vesi vahutas ja kees ning oli soolane. Kui kiiremad jõudsid teisele kaldale hakkas seal paanika. Stardikaldale jäetud tosse polnud korraldajad suutnud piisava kiirusega meile vastu tuua. Meie, õigemini minu teisele kaldale jõudes oli juba selge, et proloogi jalgsietapp algab 300m paljajalu jooksuga ja alles seejärel saab tossud jalga.
Mägedesse
Võtsime Randyle sappa ja hakkasime tõusma mägedesse. 1. KP – ei mingit tähist, vaid kivide vahele peidetud SI jaam. Ja nii oli kõikidel päevadel kõikide mehitama punktidega. Nojah, rajaraamatus oli SI jaama asukoht ülitäpselt kirjas, näiteks üle risttee kolmas puu paremalt.
Maastik ja vaated olid vist proloogil ilusad, aga neid polnud eriti mahti vaadata, sest kui vähegi võimalik jooksime ning siis pidi väga hoolsalt jalge ette vaatama.
Seiklejate liikumist proloogil saatis helikopter. Helikopteri lennutrajektoori järgi oli hea vaadata, millise mäe taha on liidrid juba jõudnud, sest loomulikult jälgiti sealt ülevalt liidrite liikumist.
Proloogi lõpuosa liikusime koos taanlaste võistkonnaga Roadrunners Adventure Team. Vaatamata kõigele, mis meie või nemad ka järgnevatel päevadel ei teinud liikusime ikka kogu aeg samas graafikus. Enamasti nemad meist tunnike taga või mõni hetk ka vastupidi või siis kulgesime lausa samm-sammus.
Proloogi viimase KP ehk viimase mäe otsas tervitas meid operaator Terje. Uskumatu, et meedia jõuab tõesti kõikjale!!! Tuttava inimese nägemine tekitas rõõmu. See oli alles operaator Terje uskumatute väljailmumiste algus.
Finish. Seitsmetunnine tööpäev oli lõppenud, aeg üks tund ja 20 minutit liidritest kehvem. Edasi üllatusülesanne – varustuse kontroll. Meil pidi kõikidel etappidel olema kaasas kohustuslik varustus. Suvalistes KP-des kontrolliti pisteliselt osade asjade olemasolu. Seekordsed väljavalitud olid ronimiskiivrid, magamiskott ja tuuletelk. Olemas.
Öölaagrisse
See õhtu oli mõnus. Kõike võis teha mõnuledes ja nii pikkamisi kui vähegi tahtmist oli. Algas Travel Lunchi dieet. Mina seda dieeti igatahes nädal aega vastu ei pidanud. 5. päeval maitses Nordicu kartulipuder puljongikuubikuga palju paremini. Sellepoolest, Travel Lunchi Pasta Carbonara oli/on meie kõigi lemmik, kui oli kannatust oodata selle valmimist.
Korraldajatel oli valus vaadata meie eksklusiivset esimese õhtu Travel Lunch einet ja nii lubati Randy/Rain korraldajate aiapeole, kust nad saabusid naturaalse kartuli ja lihakäntsakaga. Nalja tegi see vahejuhtum. Mõned võistkonnad sõid ainult võileibu.
Lõpetasime üsna varakult laagriplatsil mingite hullude lendavate vereimejate putukate toitmise ja läksime ära telki magama. Meeltes natuke ärevaks tegev kajakkimise start järgmise päeva hommikul 8.00.
Ja nii see algas
Pakkisime ennast kalüpsodesse, varustasime lestadega ja asusime teiste maskeerunutega stardijoonele. Kuna stradijoonest rannajooneni oli kilomeeter jooksu, siis lubasid korraldajad armulikult kasutada tosse ning anti lubadus need meile õigeaegselt ujumise lõppu toimetada. Enne starti lubasime üksteisele mitte kasutada järgneva nädala jooksul kordagi sõna „katkestama“ ning jääda sõpradeks vaatama kõigele, mis juhtub. Start. Justkui kari pärismaalasi läks vallutusretkele.
Ujumine toimus üle ühe lahesopi ja pikkuseks väideti 700 m. Vesi vahutas ja kees ning oli soolane. Kui kiiremad jõudsid teisele kaldale hakkas seal paanika. Stardikaldale jäetud tosse polnud korraldajad suutnud piisava kiirusega meile vastu tuua. Meie, õigemini minu teisele kaldale jõudes oli juba selge, et proloogi jalgsietapp algab 300m paljajalu jooksuga ja alles seejärel saab tossud jalga.
Mägedesse
Võtsime Randyle sappa ja hakkasime tõusma mägedesse. 1. KP – ei mingit tähist, vaid kivide vahele peidetud SI jaam. Ja nii oli kõikidel päevadel kõikide mehitama punktidega. Nojah, rajaraamatus oli SI jaama asukoht ülitäpselt kirjas, näiteks üle risttee kolmas puu paremalt.
Maastik ja vaated olid vist proloogil ilusad, aga neid polnud eriti mahti vaadata, sest kui vähegi võimalik jooksime ning siis pidi väga hoolsalt jalge ette vaatama.
Seiklejate liikumist proloogil saatis helikopter. Helikopteri lennutrajektoori järgi oli hea vaadata, millise mäe taha on liidrid juba jõudnud, sest loomulikult jälgiti sealt ülevalt liidrite liikumist.
Proloogi lõpuosa liikusime koos taanlaste võistkonnaga Roadrunners Adventure Team. Vaatamata kõigele, mis meie või nemad ka järgnevatel päevadel ei teinud liikusime ikka kogu aeg samas graafikus. Enamasti nemad meist tunnike taga või mõni hetk ka vastupidi või siis kulgesime lausa samm-sammus.
Proloogi viimase KP ehk viimase mäe otsas tervitas meid operaator Terje. Uskumatu, et meedia jõuab tõesti kõikjale!!! Tuttava inimese nägemine tekitas rõõmu. See oli alles operaator Terje uskumatute väljailmumiste algus.
Finish. Seitsmetunnine tööpäev oli lõppenud, aeg üks tund ja 20 minutit liidritest kehvem. Edasi üllatusülesanne – varustuse kontroll. Meil pidi kõikidel etappidel olema kaasas kohustuslik varustus. Suvalistes KP-des kontrolliti pisteliselt osade asjade olemasolu. Seekordsed väljavalitud olid ronimiskiivrid, magamiskott ja tuuletelk. Olemas.
Öölaagrisse
See õhtu oli mõnus. Kõike võis teha mõnuledes ja nii pikkamisi kui vähegi tahtmist oli. Algas Travel Lunchi dieet. Mina seda dieeti igatahes nädal aega vastu ei pidanud. 5. päeval maitses Nordicu kartulipuder puljongikuubikuga palju paremini. Sellepoolest, Travel Lunchi Pasta Carbonara oli/on meie kõigi lemmik, kui oli kannatust oodata selle valmimist.
Korraldajatel oli valus vaadata meie eksklusiivset esimese õhtu Travel Lunch einet ja nii lubati Randy/Rain korraldajate aiapeole, kust nad saabusid naturaalse kartuli ja lihakäntsakaga. Nalja tegi see vahejuhtum. Mõned võistkonnad sõid ainult võileibu.
Lõpetasime üsna varakult laagriplatsil mingite hullude lendavate vereimejate putukate toitmise ja läksime ära telki magama. Meeltes natuke ärevaks tegev kajakkimise start järgmise päeva hommikul 8.00.
12. juuni 2007
Enne starti
Üritan nüüd noppeid üleelmisest nädalast siin kirja panna. Ja ikka alustaks kohe algusest. Loodan, et kunagi teeme ka huvilistele pikema presentatsiooni.
Varustus I
Et tegemist on MMiga saime tunda varustuse kontrollis – see oli kohati väga karm. Esimesel kastel ei läbinud me ei esmaabipauna kontrolli kui ka üldist varustuse kontrolli. Tõsisem puudujääk esmaabipaunast oli korralik verd sulgev tampoon. Olin tõlgendanud ingliskeelset nimekirja kodus teisiti. Korraldajad tõid mulle kusagilt korraliku kahe seebi suuruse kamaka sidematerjali, mis pidi sobima suuremate verejooksude sulgemiseks. Nii selle asjaga ühel pool.
Üldise varustuse kontrollis pidasime korraldajatega maha pika diskussiooni teemal polyethylene survival bag . Meie mõtlesime selle all vihmakeepi. Eestis asju kokku otsides olime teinud nalja, et sellise nimetuse võiks sobida ka üks suuremat sorti prügikott. Nagu kohalikus matkapoes selgus, et nii see peaaegu oligi – polyethylene survival bag on oranzhi värvi suur kilekott, kuhu on hea vihma eest varjuda ja paremaid aegu edasiliikumiseks oodata.
Kohalikud poed võisid sellisest multisportlaste hordidest ainult rõõmu tunda – mida kõike sealt vihma, külma ja nälja hirmus ning varustuse korrigeerimiseks kokku ei ostetud. Ostsime meiegi kõik oma elu kallimad sokid – veekindlad ja hingavad! Kaartide lamineerimise kile oli linnas üldine defitsiit peale seda kui keegi oli raamatupoest 30 rulli seda väärt materjali ostnud. Müüjal ei jäänud muu üle kui minu pärimise peale vaid käsi laiutada.
Varustus II
Kõik meil rajal kaasas olev varustus pidi olema pakitud kastidesse, mille mass ei tohtinud ületada 40 kg. See oli päris keeruline ülesanne. Jäime päris mõtlikuks kui kasti kaalu, kuhu pidime mahutama nii ronimisvarustuse kui ka jalgrattavarustuse ei suutnud kuidagi alla selle maagilise piiri saada. Kõik oli hädavajalik.
Paras ehmatus oli meile ka esimese pakitud kasti proovikaalumine. Kaal näitas üle 70 ühiku. Jäime päris nõutuks kuni tulime ideele, et see näit võis olla kohalikus massiühikus naelas. Panime Andrese prooviks kaalule, meie eksperiment lõppes kaalu lõhkumisega ja teadmisega, et sellel kaalul peaks kusagilt saama muuta skaalat SI süsteemi.
Lõpliku kaalumise tegid kohtunikud järgmisel päeval kui neile kaste üle andsime. Seda tähtsat toimingut saatsime tegema Andrese. Andres jälgis kaalumisi ja kui lubatud maagilisest 40 kilost mõned kilod/grammid puudu lisas kastidesse Dynamiti. Jah, seda meie toetaja A. Le Coqi energiajooki. Korraldajatel olid alguses silmad pungis, mis dünamiit, aga peale selgitust lubati meil nii toimetada.
Rada, kaardid ja rajaraamat
Need tähtsad asjad saime kätte päev enne võistlust. Kaardid oli 1:50 000 skaalas ja neid müüdi igas matkapoes. Punktide koordinaadid saime rajaraamatust, edasi tuli leida punkti asukohad kaardil. Töö kaartidega sujus meil Randyga suhteliselt edukalt, ainus küsimus oli, kas rajaraamatus kirjeldatud trassid punktide vahel on kohustuslikud või soovituslikud. Nagu hiljem selgus soovitus-kohustuslikud ning õigelt teelt kõrvalekaldumist vist karistati trahviminutitega. Problemaatilisem oli kaartide veekindlaks tegemine, sest kilet nappis. Rain ja Andres said sellegi trikiga siiski hakkama.
Võistluste avamine
Siin oli nalja ja naeru palju, sest millal veel rõõmus olla kui mitte enne starti. Kõik 49 võistkonda käisid korra laval ja rääkisid, mis hingel. Üks võistkond oli patareide laadimisega pannud põlema hotellitoa ja nüüd oli võimalus kurta seda kõigile. Meie kapten Rain tutvustas multispordimaailmale paari lausega meie peasponsorit ISC-d. Eriti meeldejääv oli ühe võistkonna eriti lühike tervitus – Meie sponsor saatis meid siia testima veekindlat riietust – lihtsuses peitub võlu. Naljad vihma, külma, väsimuse jne. üle ning head soovid kõigile kaasseiklejatele ja tänud sponsoritele olid põhilised, mis lavalt maha hõigati.
Õhtust sai öö
Peale kahte päeva tõsiseid, õigemini meestel lausa kahte poolt päeva tõsiseid ettevalmistusi saime lõpuks viimasel õhtul enam-vähem normaalsel ajal ja enam-vähem rahuliku südamega magama. Uuel päeval tuli tõusta 4.30 ja 5.15 olla bussis, mis viis sadamasse, et laevaga sõita Rumi saarel, kus proloog ja ülejärgmisel päeval algas pikk seiklus kajakkimisega.
Varustus I
Et tegemist on MMiga saime tunda varustuse kontrollis – see oli kohati väga karm. Esimesel kastel ei läbinud me ei esmaabipauna kontrolli kui ka üldist varustuse kontrolli. Tõsisem puudujääk esmaabipaunast oli korralik verd sulgev tampoon. Olin tõlgendanud ingliskeelset nimekirja kodus teisiti. Korraldajad tõid mulle kusagilt korraliku kahe seebi suuruse kamaka sidematerjali, mis pidi sobima suuremate verejooksude sulgemiseks. Nii selle asjaga ühel pool.
Üldise varustuse kontrollis pidasime korraldajatega maha pika diskussiooni teemal polyethylene survival bag . Meie mõtlesime selle all vihmakeepi. Eestis asju kokku otsides olime teinud nalja, et sellise nimetuse võiks sobida ka üks suuremat sorti prügikott. Nagu kohalikus matkapoes selgus, et nii see peaaegu oligi – polyethylene survival bag on oranzhi värvi suur kilekott, kuhu on hea vihma eest varjuda ja paremaid aegu edasiliikumiseks oodata.
Kohalikud poed võisid sellisest multisportlaste hordidest ainult rõõmu tunda – mida kõike sealt vihma, külma ja nälja hirmus ning varustuse korrigeerimiseks kokku ei ostetud. Ostsime meiegi kõik oma elu kallimad sokid – veekindlad ja hingavad! Kaartide lamineerimise kile oli linnas üldine defitsiit peale seda kui keegi oli raamatupoest 30 rulli seda väärt materjali ostnud. Müüjal ei jäänud muu üle kui minu pärimise peale vaid käsi laiutada.
Varustus II
Kõik meil rajal kaasas olev varustus pidi olema pakitud kastidesse, mille mass ei tohtinud ületada 40 kg. See oli päris keeruline ülesanne. Jäime päris mõtlikuks kui kasti kaalu, kuhu pidime mahutama nii ronimisvarustuse kui ka jalgrattavarustuse ei suutnud kuidagi alla selle maagilise piiri saada. Kõik oli hädavajalik.
Paras ehmatus oli meile ka esimese pakitud kasti proovikaalumine. Kaal näitas üle 70 ühiku. Jäime päris nõutuks kuni tulime ideele, et see näit võis olla kohalikus massiühikus naelas. Panime Andrese prooviks kaalule, meie eksperiment lõppes kaalu lõhkumisega ja teadmisega, et sellel kaalul peaks kusagilt saama muuta skaalat SI süsteemi.
Lõpliku kaalumise tegid kohtunikud järgmisel päeval kui neile kaste üle andsime. Seda tähtsat toimingut saatsime tegema Andrese. Andres jälgis kaalumisi ja kui lubatud maagilisest 40 kilost mõned kilod/grammid puudu lisas kastidesse Dynamiti. Jah, seda meie toetaja A. Le Coqi energiajooki. Korraldajatel olid alguses silmad pungis, mis dünamiit, aga peale selgitust lubati meil nii toimetada.
Rada, kaardid ja rajaraamat
Need tähtsad asjad saime kätte päev enne võistlust. Kaardid oli 1:50 000 skaalas ja neid müüdi igas matkapoes. Punktide koordinaadid saime rajaraamatust, edasi tuli leida punkti asukohad kaardil. Töö kaartidega sujus meil Randyga suhteliselt edukalt, ainus küsimus oli, kas rajaraamatus kirjeldatud trassid punktide vahel on kohustuslikud või soovituslikud. Nagu hiljem selgus soovitus-kohustuslikud ning õigelt teelt kõrvalekaldumist vist karistati trahviminutitega. Problemaatilisem oli kaartide veekindlaks tegemine, sest kilet nappis. Rain ja Andres said sellegi trikiga siiski hakkama.
Võistluste avamine
Siin oli nalja ja naeru palju, sest millal veel rõõmus olla kui mitte enne starti. Kõik 49 võistkonda käisid korra laval ja rääkisid, mis hingel. Üks võistkond oli patareide laadimisega pannud põlema hotellitoa ja nüüd oli võimalus kurta seda kõigile. Meie kapten Rain tutvustas multispordimaailmale paari lausega meie peasponsorit ISC-d. Eriti meeldejääv oli ühe võistkonna eriti lühike tervitus – Meie sponsor saatis meid siia testima veekindlat riietust – lihtsuses peitub võlu. Naljad vihma, külma, väsimuse jne. üle ning head soovid kõigile kaasseiklejatele ja tänud sponsoritele olid põhilised, mis lavalt maha hõigati.
Õhtust sai öö
Peale kahte päeva tõsiseid, õigemini meestel lausa kahte poolt päeva tõsiseid ettevalmistusi saime lõpuks viimasel õhtul enam-vähem normaalsel ajal ja enam-vähem rahuliku südamega magama. Uuel päeval tuli tõusta 4.30 ja 5.15 olla bussis, mis viis sadamasse, et laevaga sõita Rumi saarel, kus proloog ja ülejärgmisel päeval algas pikk seiklus kajakkimisega.
11. juuni 2007
Tänud huvilistele
Nüüd on lõpuks Shotimaa tunded piisavalt settinud, et näha kaugemale kui oma nina ette ja kirjutada siia blogisse mõni rida üleelmisest nädalast. Aga kõigepealt võlad. Tuhanded tänusõnad meie toetajatele! Tuhanded tänud huvilistele, kõigile, kes selle lehekülje vahendusel või ka teisi infokanaleid jälgides elasid kaasa ISC Adventure Team võistkonna kulgemisele Shotimaa maastikel. Teie toetus aitas meid kõvasti. Aitäh!!!!
Eriti tore oli 6.päeva varahommikul leida oma varustusekastist tervitusi Eestist. Väsimus ja vaevad olid korraks unustatud ning nägu läks naerule. Arturi kommentaarid 4 kajakkivast sõbrast olid eriti aktuaalsed, sest just olime lõpetanud viimase kajakkimise. Kõik tuli meelde ja ajas väga naerma.
Eriti tore oli 6.päeva varahommikul leida oma varustusekastist tervitusi Eestist. Väsimus ja vaevad olid korraks unustatud ning nägu läks naerule. Arturi kommentaarid 4 kajakkivast sõbrast olid eriti aktuaalsed, sest just olime lõpetanud viimase kajakkimise. Kõik tuli meelde ja ajas väga naerma.
Kuidas kuu kulgeb ehk vabatahtliku korraldajana MMil
Paar rida sellest, kuidas ma jalavigastusest hoolimata elu ilusaima puhkuse veetsin.
Kui sai selgeks, et mu jalg MMiks ikkagi jooksukorda ei saa, kuid et suurvõistluste hõngu siiski vahetult tunda, taotlesin juba aprillis MMi vabatahtliku korraldaja kohta. See tagas mulle tasuta transpordi Glasgow lennujaamast Fort Williamisse, 25 naela toiduraha nädalaks ja magamiskoha kultuurikeskuse saali põrandal paaril ööl. Aga rahas, nagu korduvalt kinnitatud, ei peitugi õnn. Olulised on positiivsed emotsioonid ja neid sain ma selle nädala jooksul kuhjaga.
Mida tegin mina, marshal'ina? Lühidalt: olin transporditööline, plinkiv majakas, liikuv SI-jaam, infopunkt ja keskkonnakaitsja.
Detailidesse laskumata toon siinkohal positiivseid emotsioone tekitanud asjade, kohtade, inimeste, hetkede ja sündmuste lühendatud loetelu:
mäed ja lochid (need kitsad merelahed ja järved),
Fort Williamist Mallaigi viiv tee koos single-track teelõikudega,
Harry Pottery filmi raudteesild,
meresõit praamil Spanish John,
Knoydart’i poolsaare elanikud ja seljakotituristid,
pilgeni täis kõrts Inverie külas,
fish and chips,
vähipüük sadamakailt,
tõus ja mõõn,
helekollaseid priimulaid ning siniseid kellukaid täis metsaalused,
roosades õites rododendronisalud,
kristallselge jääkülm soolane merevesi,
romantilised õhtu- ja hommikusöögid rannal,
kuu ja planeetide kulg taeval läbi öö,
laias kuukiires ranna poole sõudvad kajakid,
kõrvulukustav vaikus,
vaade mäekünkalt alla merele,
kirikust ümberehitatud elumaja (katuseakendega!) rannal,
lambad mägikarjamaadel,
kosed jne, jne ...
Sellist, oma lemmikharrastuse fännidega puhkuse koosveetmist, soovitan kõigile.
Järgmisel aastal peetakse seiklusspordi MM Brasiilias, võistluse nimi on Ecomotion…eks näis… (Tutvustav video eelmise aasta võistlusest, mida lõpubanketil näidati, oli hästi tehtud... http://www.ecomotion.com.br/Rio2006/ )
Kui sai selgeks, et mu jalg MMiks ikkagi jooksukorda ei saa, kuid et suurvõistluste hõngu siiski vahetult tunda, taotlesin juba aprillis MMi vabatahtliku korraldaja kohta. See tagas mulle tasuta transpordi Glasgow lennujaamast Fort Williamisse, 25 naela toiduraha nädalaks ja magamiskoha kultuurikeskuse saali põrandal paaril ööl. Aga rahas, nagu korduvalt kinnitatud, ei peitugi õnn. Olulised on positiivsed emotsioonid ja neid sain ma selle nädala jooksul kuhjaga.
Mida tegin mina, marshal'ina? Lühidalt: olin transporditööline, plinkiv majakas, liikuv SI-jaam, infopunkt ja keskkonnakaitsja.
Detailidesse laskumata toon siinkohal positiivseid emotsioone tekitanud asjade, kohtade, inimeste, hetkede ja sündmuste lühendatud loetelu:
mäed ja lochid (need kitsad merelahed ja järved),
Fort Williamist Mallaigi viiv tee koos single-track teelõikudega,
Harry Pottery filmi raudteesild,
meresõit praamil Spanish John,
Knoydart’i poolsaare elanikud ja seljakotituristid,
pilgeni täis kõrts Inverie külas,
fish and chips,
vähipüük sadamakailt,
tõus ja mõõn,
helekollaseid priimulaid ning siniseid kellukaid täis metsaalused,
roosades õites rododendronisalud,
kristallselge jääkülm soolane merevesi,
romantilised õhtu- ja hommikusöögid rannal,
kuu ja planeetide kulg taeval läbi öö,
laias kuukiires ranna poole sõudvad kajakid,
kõrvulukustav vaikus,
vaade mäekünkalt alla merele,
kirikust ümberehitatud elumaja (katuseakendega!) rannal,
lambad mägikarjamaadel,
kosed jne, jne ...
Sellist, oma lemmikharrastuse fännidega puhkuse koosveetmist, soovitan kõigile.
Järgmisel aastal peetakse seiklusspordi MM Brasiilias, võistluse nimi on Ecomotion…eks näis… (Tutvustav video eelmise aasta võistlusest, mida lõpubanketil näidati, oli hästi tehtud... http://www.ecomotion.com.br/Rio2006/ )
7. juuni 2007
Finishijärgsed segased tunded
Öösel vastu laupäeva (2.06), umbes poole kolme paiku jõudsime lõpuks kauaihaldatud finishijooneni. Esmalt valdas meeli muidugi piiritu rõõm, et võistkonnal MM-rada läbitud sai (*), üle kuue päeva, ca 145 tundi kestnud enesepiitsutus seks korraks läbi.
(*) küll ühe lühendatud etapiga, täisraja läbisid vaid 5 võistkonda, meiesuguseid ühe lühendamisega oli kümmekond võistkonda, ülejäänud võistkondadel lühendati rada kaks või/ja enam korda)
Õnnitlused võistkonnakaaslastelt ja -kaaslastele, kallistused Eestist kohale sõitnud poolehoidjatelt, finishishampus ja - pildid, tunne oli mõnus.
Edasi protseduur, kus randmetelt lõigati SI-pulgad, vabastati meid GPS-seadmest.
Seejärel juhatati meid kastidele jalga puhkama... siit edasi valdasidki vähemalt mind kohati väga segased tunded...
Ühelt poolt jätkuv õnnetunne, et kõik see sai läbi, teisalt aga hakkas pärale jõudma reaalsus!
Üht tuleb öelda, et mõned hetked pärast seiklust tundub elu väga tühine!
Kõik see, mille nimel viimasel nädalal pingutanud olid, millele kogu tähelepanu ja meeled häälestatud olid, on nüüd korraga läbi ja selja taha jäänud. Enam ei tarvitse keha edasi liikuma sundida, ei ole vaja valu ja vaegusi alla suruda, ei vilgu peas üks ja läbiv mõte, et kuidas kiiremini edasi saab, kõik see on läbi. Ja tunne on tühi (mõneks hetkeks).
Reaalsus haarab, kui üritad end uuesti liikuma ja tegutsema saada, keha on kurnatud, suurte liikumisvaegustega ja igat liigutust saadab valuaisting.
Sõprade julgustavad sõnad, Mareti tehtud paar võileiba ja Eestist kaasa saadud Aura mahl ajavad lõpuks mu niikaugele, et hädapärased toimingud vajavad lihtsalt ärategemist, kui vastumeelesed ja kui väsinud ka parajasti poleks - käia dushi all, pesta kehalt maha võistlushigi- ja pori, tohterdada kurjemad haavad ja siis teenitud puhkusele kobida magamiskotti.
Järgnevad päevad möödusid peamiselt jalgu järgi vedades ja igal sammul oiates. Aga tänaseks (N, 5 päeva finishist) on juba suuremad tursed põlvedelt, hüppeliigestelt, kätelt taandunud ja enam-vähem tavapärane elurütm ja tegutsemisvõime taastunud. Unenälga pole küll veel suutnud täis magada. Kaua lõhutud põlvede ja hüppeliigeste taastumine aega võtab, eks näis.
Nüüdseks on täielikult maad võtnud rahulolu, et võistlus läbitud sai ja meie arvates isegi täitsa korraliku tulemusega - lõpuks protokollis siis 13.koht! seda 49 startinud tiimi seast ja finishijoone lõpetasid 31 tiimi.
Ala iseloom on juba selline, et lõppu jõudmine on juba väiksemat sorti kordaminek - 500+ km raskel maastikul, 200+ km sellest jalgsiläbimist (lisaks trekkingu etappidele ka mitmed pikad lõigud rattaetappidel oli võimalik läbida vaid ratast kõrval lükates, lisaks kajaki etappidel mitmed vedamislõigud (2km+4km+ca15km+2km rasket maastikku), palju ülesmäge (kogutõusu üle 20 km), samapalju allamäge, eks see kõik lõpuks hakkaski meie jalgadele liiga tegema, küll aga ei piisanud sellest meie vaimu murdmiseks.
Tänud kõigile toetajatele, sõpradele, kes aitasid nõu-jõu ja vahenditega ning samuti suured tänud aktiivsetele poolehoidjatele, kes meile häid positiivseid sõnumeid saatsid ja mis meile mitmes vahetusalas tujutõstmiseks üle anti!
Tänud ka võistkonnakaaslastele, kes vajadusel toetasid-abistasid-söötsid-jootsid, kui omadega ühel hetkel täiega audis olin - see kuidas ma köieharjutustest tagasi rataste juurde jõudsin, on minu mälus sealkohal üks suur must auk.
Järgmiste seiklusteni, igatahes!
(*) küll ühe lühendatud etapiga, täisraja läbisid vaid 5 võistkonda, meiesuguseid ühe lühendamisega oli kümmekond võistkonda, ülejäänud võistkondadel lühendati rada kaks või/ja enam korda)
Õnnitlused võistkonnakaaslastelt ja -kaaslastele, kallistused Eestist kohale sõitnud poolehoidjatelt, finishishampus ja - pildid, tunne oli mõnus.
Edasi protseduur, kus randmetelt lõigati SI-pulgad, vabastati meid GPS-seadmest.
Seejärel juhatati meid kastidele jalga puhkama... siit edasi valdasidki vähemalt mind kohati väga segased tunded...
Ühelt poolt jätkuv õnnetunne, et kõik see sai läbi, teisalt aga hakkas pärale jõudma reaalsus!
Üht tuleb öelda, et mõned hetked pärast seiklust tundub elu väga tühine!
Kõik see, mille nimel viimasel nädalal pingutanud olid, millele kogu tähelepanu ja meeled häälestatud olid, on nüüd korraga läbi ja selja taha jäänud. Enam ei tarvitse keha edasi liikuma sundida, ei ole vaja valu ja vaegusi alla suruda, ei vilgu peas üks ja läbiv mõte, et kuidas kiiremini edasi saab, kõik see on läbi. Ja tunne on tühi (mõneks hetkeks).
Reaalsus haarab, kui üritad end uuesti liikuma ja tegutsema saada, keha on kurnatud, suurte liikumisvaegustega ja igat liigutust saadab valuaisting.
Sõprade julgustavad sõnad, Mareti tehtud paar võileiba ja Eestist kaasa saadud Aura mahl ajavad lõpuks mu niikaugele, et hädapärased toimingud vajavad lihtsalt ärategemist, kui vastumeelesed ja kui väsinud ka parajasti poleks - käia dushi all, pesta kehalt maha võistlushigi- ja pori, tohterdada kurjemad haavad ja siis teenitud puhkusele kobida magamiskotti.
Järgnevad päevad möödusid peamiselt jalgu järgi vedades ja igal sammul oiates. Aga tänaseks (N, 5 päeva finishist) on juba suuremad tursed põlvedelt, hüppeliigestelt, kätelt taandunud ja enam-vähem tavapärane elurütm ja tegutsemisvõime taastunud. Unenälga pole küll veel suutnud täis magada. Kaua lõhutud põlvede ja hüppeliigeste taastumine aega võtab, eks näis.
Nüüdseks on täielikult maad võtnud rahulolu, et võistlus läbitud sai ja meie arvates isegi täitsa korraliku tulemusega - lõpuks protokollis siis 13.koht! seda 49 startinud tiimi seast ja finishijoone lõpetasid 31 tiimi.
Ala iseloom on juba selline, et lõppu jõudmine on juba väiksemat sorti kordaminek - 500+ km raskel maastikul, 200+ km sellest jalgsiläbimist (lisaks trekkingu etappidele ka mitmed pikad lõigud rattaetappidel oli võimalik läbida vaid ratast kõrval lükates, lisaks kajaki etappidel mitmed vedamislõigud (2km+4km+ca15km+2km rasket maastikku), palju ülesmäge (kogutõusu üle 20 km), samapalju allamäge, eks see kõik lõpuks hakkaski meie jalgadele liiga tegema, küll aga ei piisanud sellest meie vaimu murdmiseks.
Tänud kõigile toetajatele, sõpradele, kes aitasid nõu-jõu ja vahenditega ning samuti suured tänud aktiivsetele poolehoidjatele, kes meile häid positiivseid sõnumeid saatsid ja mis meile mitmes vahetusalas tujutõstmiseks üle anti!
Tänud ka võistkonnakaaslastele, kes vajadusel toetasid-abistasid-söötsid-jootsid, kui omadega ühel hetkel täiega audis olin - see kuidas ma köieharjutustest tagasi rataste juurde jõudsin, on minu mälus sealkohal üks suur must auk.
Järgmiste seiklusteni, igatahes!
2. juuni 2007
L 01:50 Kohe-kohe on lõpp sel lool
Praegusest hetkest veel ~tunnike ja ongi finish käes! Viimati kui Maret, Terje ja mina neid kell 8 õhtul Ben Nevise otsas nägime, olid nad täitsa kobedad. Veidi küll üllatunud, et nii kaugele on jõudnud.
Täna olid neil kavas trekking ja rattasõit ja uuesti trekking (see, mis praegu käsil). Ilm oli soe ja ilus (õhtul 22 ajal +18 kraadi), nii et rattasõidul kanti pluusiks ainult numbrivesti. Igatahes - edeneti tasa ja targu, ehk siis vastavalt hetke kõige aeglasemale sobivas tempos (millegipärast käib "auku kukkumine" ikka järgemööda, mitte kõigil korraga).
Ootaja aeg on pikk .... Matid on põrandale laotatud, kastid suurest saalis kokku otsitud ja meie pessa veetud, kotid autost kohal, nõutud õlled valmis, auto põrandal vedelenud shampusepudel ka ühe kasti otsas troonimas ... Kohe lähen ajan toetustiimi lühikeselt unelt üles, valmistuma aktiivseks meie kangelaste vastuvõtuks võidukas finishis.
Sest v6it see on! Osav6it!
Täna olid neil kavas trekking ja rattasõit ja uuesti trekking (see, mis praegu käsil). Ilm oli soe ja ilus (õhtul 22 ajal +18 kraadi), nii et rattasõidul kanti pluusiks ainult numbrivesti. Igatahes - edeneti tasa ja targu, ehk siis vastavalt hetke kõige aeglasemale sobivas tempos (millegipärast käib "auku kukkumine" ikka järgemööda, mitte kõigil korraga).
Ootaja aeg on pikk .... Matid on põrandale laotatud, kastid suurest saalis kokku otsitud ja meie pessa veetud, kotid autost kohal, nõutud õlled valmis, auto põrandal vedelenud shampusepudel ka ühe kasti otsas troonimas ... Kohe lähen ajan toetustiimi lühikeselt unelt üles, valmistuma aktiivseks meie kangelaste vastuvõtuks võidukas finishis.
Sest v6it see on! Osav6it!
1. juuni 2007
R 00:15 viimane kajakitamine (60km) hakkab lõppema
Tõenäoline võitja Nike on läbi viimasest TA-st, vallutamas sedasama Ben Nevist, kus minagi käisin, ja peaks finisheerima siinse aja järgi kella 5 ajal. Veidi kehva aja nad valisid, öised vaated pole pooltki nii head kui päevased ning märgatavalt ohtlikum on ka. Nägin neid enne tõusule asumist - küll väsinud, aga üldsegi mitte niimoodi väsinud, et neid võiks kahtlustada 4x24+13 tunnilises aktiivselt värskes õhus liikumises. See on hämmastav, milleks inimesed võimelised on!
ISC tiim võiks kahe tunni pärast väljuda kajakkidest, olles 14. positsioonil (koht kõrgemal kui eelmises punktis) ja võitjast maas ühe ööpäeva.
ISC tiim võiks kahe tunni pärast väljuda kajakkidest, olles 14. positsioonil (koht kõrgemal kui eelmises punktis) ja võitjast maas ühe ööpäeva.
31. mai 2007
R 00:02 r66mus p2ev 2
Eile siis, ehk kolmap2eval... 43km trekkingult TA5-de j6udes oli tiim r66mus ja rahulolev. Rada oli olnud lauge (t6usu ainult 1780m, sisuliselt olematu v6rreldes eelmistega kus kilomeetri peale 100m t6usu) ja v2ga vesine (vihma ju sadas ja k6ikv6imalikud vett juhtivad praod olid yle ujutatud), kuid t2nu Randy eriti t2psele navigeerimisele saadi k9ik punktid edukalt k2tte. Nende tempo m99da teed astudes oli t2itsa kiire, mina oma puhanud jalgadega ei saanudki jalutada vaid pidin ikka pingutama.
TA5 asus yhes rattakeskuses, seal s99di ja vahetati riideid algavaks rattas6iduks (mis sisaldas v2ga karmi downhillirada (algus oli kahjuks uphill)). See ettev6tmine v6ttis p2ris kaua aega ... P2ris lahe laager l99di yhe kohviku varjualusesse ylesse - seal kus enne mahtus vabalt 2 tiimi majandama, olid k6ik kohad meie omade kraami t2is :) Maret kui selle punkti yhest kohtunikest ei julgenud oma nina v2ga ligi toppida, 2kki kahtlustatakse mingi salajase info avalikustamises. Tervis oli k6igil hea, ainult Ruth l6dises veidi liiga palju. Hiljem rattaraja keskel oleval lyhikesel (nii 10km) jalgsietapil v2itis ta olevat ennast nii paksult riides nagu ta pole veel kunagi elus olnud.
Downhilliraja l6pus oodates hakkasime juba kartma et neil on midagi juhtunud - seal oldi palju kauem kui teised. L6puks 6nneks selgus et k6igest Randy rattapidurid ytlesid ylesse, need parandati alla j6udes 2ra. Eks see ratas k2ek6rval jalutades rattaraja l2bimine on jah aeglane.
Yldse kulub neil siin ratta piduriklotse hulgem. Rain ytles mulle ka, mitu komplekti juba 2ra kasutatud on, aga mul ei j22nud nii suured numbrid meelde.
Rattas6idu vahel oli tore jalgsi tipuvallutus koos k6ieharjutustega. Tahtsime Terjega ilusaid kaadreid filmile ja fotodele saada, seep2rast otsustasime ka yleval 2ra k2ia. Tipp 746m. Tiimiga koos t6usmiseks pidime 2h ootama. Terje teipis kaamerat veekindlaks, mina magasin autos ja vihm l2ks yle! Magamine on ikka yks kasulik asi kyll! Seega saime nautida ilusaid vaated ja teha ilusaid pilte ning tiimile oli vihmata ilm ilmne kergendus.
K9ieharjutus sisaldas alguses ~30m t6usu jumaritega (ma ka nyyd tean mis need on). Kehva oli see et k6ik pidid sama k9it pidi tulema, mist6ttu aega ikka l2ks. J2rjekorras Rain, Ruth, Randy ja Andres nad sealt kaljunuki tagant v2lja laekusid kokku ~1h jooksul. Esimesed said seeaeg kyljesoojendajate kaasabil magada kui tagumised oma j2rjekorda ootasid. Veidi sai kehvasti et Andres k6ige viimaseks j2i, talle oleks v2ga 2ra kulunud pooletunnine uinak.
T6usmise l6puks oli kell 12 99sel ja juba pimedaks l2inud. Laskumine toimus kaheksatega, kolmes osas (50m+80m+60m). "Media girls" suunati veidi k6rvalt olematut rada pidi allapoole ja noh, kui ma ytlen et see oli v2ga j2rsk n6lv siis t2pselt seda ma m2tlengi. V2ga j2rsk on ikka v2ga j2rsk. Oleks keegi seal komistanud ja veerema l2inud ... Allolev j2rv oleks keha kinni pidanud...
Vaatamata k6igile raskustele mis neil oli selleks ajaks (K-N vaheline 99 kell 1) selja taga ja ees ootamas - nad tunnistasid et Shotimaa m2gede vahel puhuv 9ine tuul oli m6nus! Soe ja innustav.
J2rgmiseks pikaks retkeks tuleb neil eelnevalt lubatud ja v2hem lubatud jututeemad paika panna, et nad ikka koos pysiksid, mitte paarikaupa yksteise kuuldekaugusest v2lja ei astuks. Eks nad p2rast t2psustavad, mis lollusi k6ik kokku vadrati :)
Tiimi ning t99varjude teed l2ksid lahku poole 2 ajal. Viimane pilt oli sellest kuidas Ruth ja Randy pystijalu magava Andrese oma vahele turvahaardesse v6tsid ning Rain neile kahe seljakotiga j2rele lippas.
TA5 asus yhes rattakeskuses, seal s99di ja vahetati riideid algavaks rattas6iduks (mis sisaldas v2ga karmi downhillirada (algus oli kahjuks uphill)). See ettev6tmine v6ttis p2ris kaua aega ... P2ris lahe laager l99di yhe kohviku varjualusesse ylesse - seal kus enne mahtus vabalt 2 tiimi majandama, olid k6ik kohad meie omade kraami t2is :) Maret kui selle punkti yhest kohtunikest ei julgenud oma nina v2ga ligi toppida, 2kki kahtlustatakse mingi salajase info avalikustamises. Tervis oli k6igil hea, ainult Ruth l6dises veidi liiga palju. Hiljem rattaraja keskel oleval lyhikesel (nii 10km) jalgsietapil v2itis ta olevat ennast nii paksult riides nagu ta pole veel kunagi elus olnud.
Downhilliraja l6pus oodates hakkasime juba kartma et neil on midagi juhtunud - seal oldi palju kauem kui teised. L6puks 6nneks selgus et k6igest Randy rattapidurid ytlesid ylesse, need parandati alla j6udes 2ra. Eks see ratas k2ek6rval jalutades rattaraja l2bimine on jah aeglane.
Yldse kulub neil siin ratta piduriklotse hulgem. Rain ytles mulle ka, mitu komplekti juba 2ra kasutatud on, aga mul ei j22nud nii suured numbrid meelde.
Rattas6idu vahel oli tore jalgsi tipuvallutus koos k6ieharjutustega. Tahtsime Terjega ilusaid kaadreid filmile ja fotodele saada, seep2rast otsustasime ka yleval 2ra k2ia. Tipp 746m. Tiimiga koos t6usmiseks pidime 2h ootama. Terje teipis kaamerat veekindlaks, mina magasin autos ja vihm l2ks yle! Magamine on ikka yks kasulik asi kyll! Seega saime nautida ilusaid vaated ja teha ilusaid pilte ning tiimile oli vihmata ilm ilmne kergendus.
K9ieharjutus sisaldas alguses ~30m t6usu jumaritega (ma ka nyyd tean mis need on). Kehva oli see et k6ik pidid sama k9it pidi tulema, mist6ttu aega ikka l2ks. J2rjekorras Rain, Ruth, Randy ja Andres nad sealt kaljunuki tagant v2lja laekusid kokku ~1h jooksul. Esimesed said seeaeg kyljesoojendajate kaasabil magada kui tagumised oma j2rjekorda ootasid. Veidi sai kehvasti et Andres k6ige viimaseks j2i, talle oleks v2ga 2ra kulunud pooletunnine uinak.
T6usmise l6puks oli kell 12 99sel ja juba pimedaks l2inud. Laskumine toimus kaheksatega, kolmes osas (50m+80m+60m). "Media girls" suunati veidi k6rvalt olematut rada pidi allapoole ja noh, kui ma ytlen et see oli v2ga j2rsk n6lv siis t2pselt seda ma m2tlengi. V2ga j2rsk on ikka v2ga j2rsk. Oleks keegi seal komistanud ja veerema l2inud ... Allolev j2rv oleks keha kinni pidanud...
Vaatamata k6igile raskustele mis neil oli selleks ajaks (K-N vaheline 99 kell 1) selja taga ja ees ootamas - nad tunnistasid et Shotimaa m2gede vahel puhuv 9ine tuul oli m6nus! Soe ja innustav.
J2rgmiseks pikaks retkeks tuleb neil eelnevalt lubatud ja v2hem lubatud jututeemad paika panna, et nad ikka koos pysiksid, mitte paarikaupa yksteise kuuldekaugusest v2lja ei astuks. Eks nad p2rast t2psustavad, mis lollusi k6ik kokku vadrati :)
Tiimi ning t99varjude teed l2ksid lahku poole 2 ajal. Viimane pilt oli sellest kuidas Ruth ja Randy pystijalu magava Andrese oma vahele turvahaardesse v6tsid ning Rain neile kahe seljakotiga j2rele lippas.
Tellimine:
Postitused (Atom)
