Saku Xdream

Oleme võlgu Saku Xdreami muljed. Siit nad tulevad:

Rain: "Randy, räägi kuidas läks?"
Randy: "Perse läks"

Bike Xdream

Kui Alari tegi septembris ettepaneku võistelda koos Tiit Pekk'i ja temaga Bike X-dreamil olin suhteliselt skeptiline ja ei olnud üldse kindel kas tahaksin võistelda. Minu plaanides oli hooaja viimaseks võistluseks Haanja100 ja rohkem võistelda polnud plaanis. Kuna Haanja100 jäi kaks päeva enne Tartu Rattamaratoni saadud haiguse tõttu ära, siis pidin selle ju millegagi asendama. Nu ja Bike Xdream sobis ju suurepäraselt. Mis siis et pidin võistlema mingis imeliku nimega farmiklubis:)

Viimasel hetkel haigestus Tiit ja asendajaks tuli Erko Virgepuu. Temaga koos polnud kunagi varem võistelnud, aga nägu oli tuttav varasematest xdreamidest.

Kuna suve jooksul toimunud areng rattasõidus lubas suhteliselt lihtsat võistlust, siis otsustasin endale ka kaardialuse peale keerata. Eeldasin, et tempo on piisavalt madal, et jõuaksin vahetevahel kaarti lugeda. Tagantjärele oli see hiiglama õige otsus- väga vahva oli esimest korda terve võistluse jooksul kaarti lugeda ja teada kus me oleme ja kuhu liigume. Ei kujutagi hästi ette kuidas ma kõik need aastad siiani teadmatuses olin olnud ja pea lenksu all tiimikaastaste tuules olin kütnud.

Kui kaardid käes siis tuli teha otsus, kas planeerida sisse kõikide punktide võtmine või jätame kohe mõned välja. Mina arvasin, et kõiki punkte me kindlasti võtta ei jõua ja võiksime 2-3 punkti kohe välja jätta. Plaani joonistama hakates selguski, et 51, 53 ja 54 ei sobi meile üldse ja nii need välja jäidki. Nüüd edasi oli lihtne- oli vaid vaja 4 tunni jooksul plaan täide viia.

Teel esimesse punkti näitasid oma kiirust Noored Soome Püssid ja Spordipartneri rattahundid. Meil polenud lootustki asfaldil neile järgi jõuda. Peale esimest punkti lahkusid Soomlased teises suunas ja Spordipartneri tüübid, kes polnud veel kaarti sisse elanud seisid dilemma ees, et kellele tuulde võtta. Kuna me ilmselt paistsime toredamad, siis tulid nad meiega. Kuigi meie tempo oli nende jaoks selgelt liiga aeglane, siis üritasid nad seda aeglast veeremist kannatada ja samal ajal üritasid teada saada, mis on järgmine punkt kuhu siirudme.

Esimesed poolteist tundi liikusime me veel üsna rahuldava tempoga. Samas hakkas üha enam selgeks saama, et pühapäev pole Erko päev ja sära tema silmis oli kadumas ja suust rippuv hõbekett hakkas juba keti vahele kinni jääma.

Kui ca 1,5 tundi sõidetus sai, siis avastasid meie truud jälitajad, et meil on kolm punkti võtmata jäänud. See uudis neid rõõmsaks ei teinud ja tundus, et nad olid oma mõtetes plaaninud kõik punktid kolme tunniga ära võtta. Aga Elioni esi 50 meestele võiks see ju jõukohane küll olla... kui rada oleks lintidega tähistatud:)

Sellest hetkest lahkusid jalgratturid ja meie jäime omaette tiksuma. Mida aeg edasi seda aeglasemalt me tiksusime. Tagantjärele tarkusena oleks me Alariga pidanud varem Erkot aitama hakkama.

2h ja 50 min oli sõidetud , kui olime kaardi kaugemas nurgas. Tagasi jõudmiseks oli meil aega 1h ja 10 min, mille jooksul pidime ära võtma kõik teel olevad punktid. Aeg tiksus halastamatult ja oli selge, et peame pingutama, et aega jõuda. Mida aeg edasi seda rohkem pidime oma väsinud ja krampidega võitlevat kaaslast aitama. Kuna teed olid kehvad, siis tuules sõitmisest suurt kasu polnud. Väga kahju et vedamiskummi olin koju jätnud- sellest oleks palju abi olnud.

Punktist 39 ära sõites kohtusime üllatsulikult oma sõpradega Spordipartnerist, kes vaatamata tohtule kiirusele olid alles teel punkti. Huvitav kus nad vahepeal käisid:) Mustikaid ju enam pole?

Viimased punktid 42-44-45-48 käis võitlus ajaga ja vapra Erko üha süvenevate krampidega. Ma võin vaid ette kujutada, kui raske ja valus see lõpp talle oli. Ja ilmselt ei teinud me oma tagantutsitamisega ta enesetunnet oluliselt paremaks. Peame Alariga tema ees mütsi maha võtma, et ta nii vapralt lõpuni võitles ja seda kaeblemata tegi. Spordimehe hing!

Suurim üllatus tabas peale pesemast tulekut, kui korraldaja juurde astus ja teada andis, et kell 5 on autasustamine. Mis autasustamine? Sellise sõiduga küll autasustamisele ei kutsuta! Aga selgus et korraldajatel olid mingid teised andmed ja vahest saab isegi siis autasustamisele, kui oled 4 tundi kaunist Kõrvemaa loodust nautinud:)

Valikorienteerumine on selles suhtes äärmiselt tore, et hea plaaniga saab aeglast liikumist suurepäraselt kombineerida. Tagantjärele tark olles oli see äärmiselt õige otsus, et kohe mõned ebasobivad punktid välja jätsime. Tänu sellele edestasime meist kiiremaid võistkondi, kes kõiki punkte võtma läksid ja siis ajahätta jäid.

Lõbus oli!

Tulemused

P.S Pildid on näpatud Kõrvemaa Sveni pildialbumist. Aitähh!

Winter X-dream 2009

Sel korral oli tiim stardis segavõistkonnana. Põhjuseks see, et mina polnud väga huvitatud ja Priidul õnnestus haigeks jääda. Õnneks tuli appi esitriatleet Alma, kes aitas Randyl ja Urmol segatiimide võitjana finishisse jõuda.

Palju õnne Alma, Randy ja Urmo!

Winter Xdream

Sattusin teistkordselt osalema talvisel rogainil, mis ametlikult kannab nime Winter Xdream. Esimesel korral osaledes õnnestus see võistlus meil võita. Vahepealsetel aastatel pole sellel võistlusel osalemine väga huvitav tundunud ja ega erilist sädet ka sellel aastal polnud. Randy ja Heiti on võistelnud ja ka kolme hulka mahtunud. Tükk aega kahtlesin, kas tahab või ei taha. Lõpuks käis Randy välja mõtte, et teeme ratastega. Kuna rattasõit on märksa põnevam, siis stardis me olimegi.

Kuna tippsportlane Priit Ailt oli kusagil soojal maal laagris ja hooajaks valmistumas, siis sel korral oli kolmandaks liikmeks Alari Kannel.

Võistlus läks hästi, rada oli valikuterohke, rattasõit oli mõnus vaheldus jooksule, ilm oli ilus, enesetunne hea. Samas oli võistlus nii lühike ja seiklustevaene, et midagi erilist meenutada polegi.

Kaart AndresP Nagist: http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=3822009&size=o&album_id=21693

Kui protokollis tulemust vaadata, siis 11. koht on muidugi päris omapärane:) Täpselt ei suuda meenutada, mitu starti olen seiklusspordi radadel teinud, aga arvan, et neid on kogunenud 40 kanti. Kolmel korral on tulemus olnud kehvem kui see- aastal umbes 2002, kui arvasime, et oleme jube tugevad ja osalesime ühel esimestest Läti võistlustest, siis 30ndal tunnil katkestasime mingil naljakal põhjusel, 2005 aasta mais katsusime esimest korda jõudu maailma tipptiimidega ja saime kirja korraliku 16. koha, millega võis väga rahule jääda ja siis ARWC2007 Scotland 13. koht.

Vabandusi otsima ei hakka, ei hakka ka väitma, et pinget polnud või võtsime lõdvalt. Tegime tublilt ja tulemus oli vastav. Selge on aga see, et tublilt tegemisest alati ei piisa ja siis näedki enda ees protokollis nimesid, kes pisut pikemal ja raskemal võistlustel on protokollis vaslgusaastate kaugusel.

Ainuke, mis sellest võistlusest eredamalt meelde jäi oli http://www.xdream.ee/ lehe arvamuste küljel leiduv nutt ja hala lisaülessande kohta. Tundub, et hulk inimesi ei ole aru saanud, et selle spordiala üheks tulemust mõjutavaks teguriks on juhus. Mõnikord on juhuse osakaal suurem, mõnikord väiksem. Sel korral oli juhuse osakaal pisike, sest oluliselt see tulemusi ei mõjutanud. Vaatamata sellele said mõned tüübid pahaseks korraldajate peale. Nende kirjutisi sellest ,kuidas nad pidid järjekorras ootama ja külmetama, kuidas mägi oli mullane, kuidas nõlv oli jäine, kuidas suusad ei püsinud jalas, kuidas vaatetorn oli rahvast täis ja kui vastutustundetud olid korraldajad, et üldse nii ohtliku ülessande olid kavva võtnud jne. jne oli naljakas lugeda:)

Teised võistkonnaliikmed olid meist märksa edukamad: Andres ja Maret (Xadventure.ee) noppisid võidu segaklassis Ruthi (Nike ACG) eest. Mõlemad mainitud segatiimid olid jälle väga kõrgetel (vastavalt 5. ja 7.) kohtadel ka üldarvestuses.

Naiste arvestuses võttis ISC naistevõistkond (Elo Saue, Jana Kink, Viivi-Anne Soots) kindla võidu! Palju õnne!

Hansapank X-dream Otepää etapp

Harva on juhtunud, et ma ei taha minna võistluse starti. Tavaliselt alati ootan suure põnevusega kõiki võistlusi, sel korral valdas mind sama tunne kui 2005 kevadel kui tegime 5 nädalavahetuse jooksul neli võistlust, millest lühim oli 11 tundi. Põhjus oli nädal enne starti lõppenud elu raskeim 7 ööpäeva väldanud seiklus Shotimaa mägedes. Motivatsiooni eesootavaks lühikeseks võistluseks oli raske leida, olin tüdinud ja nii füüsiliselt kui ka vaimselt väsinud. Peale selle polnud juba ammu treeninud.

Kuna kokku oli lepitud, et võistleme siis võtsin eesmärgiks rahulikult läbi teha. Juba enne starti oli selge, et suuri kiirusi ma sel korral näidata ei suuda:)

Esimene mõnekilomeetrine jooks Otepää staadionilt puhkekoduni oli eriliselt vastik. Rahulikult libisesid mööda mitmed võistkonnad, keda tavaliselt võistluse jooksul ei näe. Isegi sellised segavõistkonnad jooksid mööda, kus polnud esindatud ühtegi Vaheri nime kandvat tüdrukut.
Üritasin mitte lasta juba nulli langenud tujul miinustesse langeda, surusin hambad kokku ja kannatasin. Ainuke milles kindel oli oli see, et pooleli ma ei jäta. Lubasin endaga rahul olla ka siis kui 20 hulka tuleme. Sellel hetkel tundus see väga hea tulemusena:)

Õnneks saabub alati hetk kust enam asjad hullemaks minna ei saa. Puhkekoduni jõudes tohtis uisud alla panna ja alates sellest hetkest hakkasid asjad minu jaoks paremini sujuma. 12ndana uisutama asudes möödusime vaatamata nigelale enesetundele mitmetest võistkondadest ja täiesti uskumatuna tundub meie parim etapiaeg uisutamises. Rajal tundus, et me sõidame väga rahulikult ja eriti pingutama end küll ei sundinud. Etapi lõpus olime üllatuslikult sattunud kolmandale kohale.

Ees ootas kaardilugejatele päris keeruline jooksuring öises Kääriku metsas. Algus sujus viperusteta ja liikusime vapralt koos GoDiscoveri tüüpidega. Salomon oli heas hoos ja tundusid päris kiired. Oli selge, et nendega kaasa minna ei ole minul mingit lootust. Nii juhtuski, et täpselteiteamitmelkorral, jooksis Salomon meilt eest minema. Kuna nad sellel korral aga kaarti ei lugenud, siis peale igat korda, kui nad meilt eest ära jooksid, sattusid nad jälle meiega kokku.

Teisele uisuetapile läksime koos Salomoniga. Areal ja Aventura tihedalt kannul. Vaude, GoDiscover ja Nike olid eest ära. Uisutades püüdsime rahulikult liikuva Nike kinni ja vaatamata Randy kukkumisele ühes kiires kurvis vähendasime pisut vahet esimestega.

Kanuudeni jõudmiseks tegime lõõgastava ujumiseni ühele Pühajärve saartest. Tavaliselt oleme kanuudes päris teravad olnud, seekordne 16es etapiaeg ja parimatele 12 minutiline kaotus seda küll kuidagi ei väljenda. Mitte, et me oleks kehvalt tõmmanud, vaid pigem seetõttu, et tegime mitmed taktikalised vead punkte võttes.

Peale kanuuetappi kiire jooks suusastaadionile ja siis ratastele. Olime sel hetkel tõusnud kolmandaks. Aga taga oli kohe tulemas Salomon. Alates esimesest punktist liikusime koos ja kordamööda vedades arendasime päris korralikku kiirust. Õige pea jõudsime järgi GODiscoveri meeskonnale, kes ilmselt oli tegemas oma senist parimat võistlust. Pundis on tore tiksuda, aga pikaks ajaks ei tahtnud sinna jääda. Õnneks on meil Priit, kes suudab iga kell kõvasti vedada. Tarvitses mul vaid mainida, et aeg oleks sõitma hakata, kui Priit juba vajutama kukkus. Saime vahe küll sisse, aga kahjuks oli Randyl kaart keeramata ja järgmises teeristis pidime peatuma, et Randy saaks kaarti keerata ja jälle olid kolm võistkonda koos. Järgmises mäe otsas asunud punktis oli valida, kas pöörata ots ringi ja tuldud teed tagasi sõita või otse järskudest treppidest alla sõita. Kuna Salomon valis tuldud tee, siis me pidime teise valiku tegema. Lisaülessande juurde jõudis Salomon pisut enne meid, olles juba teiseks tõusnud. Seinamägi oli nii meeldiv, et pidasime vajalikuks kaks küsimust valesti vastata ja kokku kolmel korral üles-alla joosta. Seinamäelt lahkusime kolmandatena.

Järgmine punkt pakkus võimaluse seda pisut pikemalt otsida. Ka ei taibanud meie esinavigaator punkti asukohta kohe ära ja seetõttu saime punkti piirkonnas mõnda aega koos B-raja võistkondadega aega veeta. Kui kohale olid jõudnud ka järgmised A-raja tiimid eesotsas Arealiga ja mööda metsa sihitult silkav seltskond häirivalt suureks paisunud, siis arvas Randy et aeg oleks punkt võtta ja kaduda. Järgmisest punktist välja sõites ei üllatunud ma kui nägin, et Salomon on alles punkti teel. Olid nad ju mitmel korral teinud seda trikki, kus kaovad meil eest ja siis jälle seljatagant välja ilmuvad. Mulle hakkas see trikk juba päris meeldima:)

Aga nagu ikka käivad tõusud ja mõõnad vaheldumisi ja just siis kui mulle tundus, et päris tore on võistelda ja me ikka vahest oleme päris kiired ja igast muud toredad mõtted tulid pähe, just siis arvas üks oks heaks karata Priidu käiguvahetajasse . Käis hetkeline võitlus hea ja kurja vahel ja erinevalt Hollywoodist lõppes see lahing pahade võiduga. Priidu käigukas oli kaheks tükiks murdunud. Uut käiguvahetajat ei olnud pühapäeva hommikul vahetult peale päikesetõusu Annimatsi lähistel metsas kusagilt võtta ja seega tegime tema 27 käigulisest raketist 1 käigulise. Ratast remontides möödusid meist mitmed võistkonnad ja kukkusime umbes kuuendaks. Sealt edasi oli võistlusmoment meie jaoks kadunud. Selle asemel mõtlesime kuidas lõpuni saaks. Edasi tuli Priidul kõvasti vaeva näha- ei sobinud see üks käik hästi ei maanteel ega ka metsas. Igal võimalikul laskumisel tõmbasime ja tõusul tõukasime Randyga Priitu. Suuri kiirusi me järelejäänud etapil enam näidata ei suutnud.

Enne lõppu väike mäluorienteerumine, kus Randy järjekordselt taset näitas ja meid päris kiirelt läbi tõi. Kirsiks tordile oli mõnus ahviraudtee Otepää seikluspargis vahetult enne lõppu.

Peale finishit valdasid mind vastakad tunded- ühest küljest võiks ju olla rahul viienda kohaga. Eriti kui 10 minti peale starti on tunne, et jooksmine on täielik piin, nädala tagune karm seiklus on tunda igas lihases ja lubasin ju endale et olen õnnelik kohaga 20 hulgas.
Teisest küljest vaadates on viies koht väga nõrk! Kaido Kaaberma: neljas koht on pask! Rääkimata viiendast. Seda enam, kui ei meenu alates 2001 aastast võistlust kus oleksime Eestis, Lätis ja Leedus võisteldes kolme hulgast välja jäänud. Isegi teised ja kolmandad kohad on vähemuses. Tegelikult ongi paras meile, et vahest kehvasti ka läheb! Seda enam, et alati on liiga hästi läinud. Eriti hea meel on mul Vaude võidu üle- on ju nemad väga tihti ebaõnne talunud ja vaatamata heale võistkonnale, mitte just väga tihti pildile mahtunud. Meeldivalt üllatas ka Godiscover, kes oli kindlalt selle võistluse suurim õnnestuja minu arvates!