30. okt 2011
26. okt 2011
Helistasid kaks itsitavat tsikki 5200m pealt, kus muru roheline, rumm voolas ojadena ja kaneelikringlid olid silme ees. Ehk siis Andres (jun) ja Randy.
Andresele jäigi see tipuks ning Randy oli kepselnud ka 5500m peal ära. Teised kaks jäid allapoole ning nüüdsest liigutaksegi jälle alla.
Homme raske laskumine ja algab aklimatiseerumine jälle.
Rõõm!
Andresele jäigi see tipuks ning Randy oli kepselnud ka 5500m peal ära. Teised kaks jäid allapoole ning nüüdsest liigutaksegi jälle alla.
Homme raske laskumine ja algab aklimatiseerumine jälle.
Rõõm!
25. okt 2011
Aklimatiseerumine käib
Vahendan uusi uudiseid otse allikast:
Sain just kõne Andreselt (jun), et puhkab 4900 peal telgis. Kuna nad on kõik natuke kiiresti tõusnud ja väga hästi tunneb ennast ainult Randy, siis Randy läks laager ühte üle vaatama. Pilvi ja Minn sen. läksid tagasi allapoole 4300 BC ennast välja puhkama, kuna Pilvil köha ja und ei saa 4900 peal.
Ka ei ole nad 100% rahul oma giidiga, kes tundub et ei ole ikkagi väga hästi plaane ette teinud.
Väike kõrvalinfo ka mitte nõrganärvilistele. Mäel on palju laviine ja on kuulda ka helikopterite tektitatud kunstlaviine. Meie tüüpide laagriümbrus on aga õnneks turvaline. Mingid korealased jäid eile laviini alla :/
Sain just kõne Andreselt (jun), et puhkab 4900 peal telgis. Kuna nad on kõik natuke kiiresti tõusnud ja väga hästi tunneb ennast ainult Randy, siis Randy läks laager ühte üle vaatama. Pilvi ja Minn sen. läksid tagasi allapoole 4300 BC ennast välja puhkama, kuna Pilvil köha ja und ei saa 4900 peal.
Ka ei ole nad 100% rahul oma giidiga, kes tundub et ei ole ikkagi väga hästi plaane ette teinud.
Väike kõrvalinfo ka mitte nõrganärvilistele. Mäel on palju laviine ja on kuulda ka helikopterite tektitatud kunstlaviine. Meie tüüpide laagriümbrus on aga õnneks turvaline. Mingid korealased jäid eile laviini alla :/
Nepaal, Nepaal
Nagu mõned teavad ja teised ei tea on endised seiklussportlased Minn, Pilvi, Randy ja nende kokk Minn Juunior leidnud endale palju lõbusama harrastuse ning selle asemel, et seiklusporti tehes hallukaid vaadata lendasid nad hoopis Nepaali, et külastada sealseid teemaju ning Singu Chuli tipus ringi vaadata. Seiklusspordi MM-idel osalemise teatepulk on nüüdseks üle antud noorematele, kes peatselt saavad kolmanda Eesti tiimina tunda, mida tähendab osalemine seiklusspordi tipptasemel. Edu!
Tüüpide ajakava on järgmine ja tundub et siiani on täitsa vonksus kõik:
13.10 – Tallinn-Helsinki-New Dehli
14.10 – New Dehli - Kathmandu
15.10 – Päev Kathmandus: paberitööd, varustuse ostud
16.10 – Sõit Kathmandu - Pokhara
17.10 – Sõit Pokhara – Phedi ja trek Pothana teemajja 1890m
18.10 – trek Landruki teemajja 1640m
19.10 – trek Bamboo teemajja 2310m (giidi arvates liiga pikk teekond)
20.10 – trek Deurali teemajja 3200m
21.10 – trek Machhapuchhare BC ja pärastlõunane uurimusretk mööda Modi Khola jõge. Ööbimine MP BC – siinkohal sain kõne, et Pilvi ja Minn sen käisid jõe ääres ja ilm ilus
22.10 – Aklimatiseerumise päev kas siis MP BC või kiirtrek Singu Chuli BC ja tagasi (ei tea kumma nad võtsid). Ööbimine jälle MP BC.
23.10 – trek Singu Chuli BC 4300m ja öö telgis. – siin sain kõne, et päeval on ilm ilus, aga öösel -10 ja telki peab kõhutuulega soojana hoidma (vaene Randy)
24.10 – trek 1.laagrisse (kõrglaager) 4750…4900m (oleneb kuhu saavad laagri püsti panna). Ööbimine 1.laagris
25.10 – trek tagasi Singu Chuli BC ja ööbimine seal
26.10 – trek 1.laagrisse ja ööbimine seal
27.10 – trek 2.laagrisse ~5500m ja ööbimine Cingu Chulis
28.10 – trek tagasi 1-laagrisse või SC BC. Oleneb aklimatiseerumisest ja sellest kui kiirelt jõutakse teist laagrid uurida (4300st kuni 5500m)
29.10 – trek tagasi 2.laagrisse 5500m
30.10 – tõus Singu Chuli tippu ja laskumine 2. või 1. laagrisse
31.10 – trek tagasi Machhapuchhare BC või Deurali teemajja
1.11 – 2.11 – laskumine Phedisse ja sõit Pokharasse
3.11 – Pokhara - Kathmandu
4.11 - Kathmandu
5.11 – Kathmandu –New Dehli
6.11 – Dehli- Helsinki-Tallinn jeeeee!
Meeleolu tundub väga mõnus, sest taustal on teiste naeru ja juttu kuulda. Siiani on kõik sujunud vastavalt plaanile.
Tüüpide ajakava on järgmine ja tundub et siiani on täitsa vonksus kõik:
13.10 – Tallinn-Helsinki-New Dehli
14.10 – New Dehli - Kathmandu
15.10 – Päev Kathmandus: paberitööd, varustuse ostud
16.10 – Sõit Kathmandu - Pokhara
17.10 – Sõit Pokhara – Phedi ja trek Pothana teemajja 1890m
18.10 – trek Landruki teemajja 1640m
19.10 – trek Bamboo teemajja 2310m (giidi arvates liiga pikk teekond)
20.10 – trek Deurali teemajja 3200m
21.10 – trek Machhapuchhare BC ja pärastlõunane uurimusretk mööda Modi Khola jõge. Ööbimine MP BC – siinkohal sain kõne, et Pilvi ja Minn sen käisid jõe ääres ja ilm ilus
22.10 – Aklimatiseerumise päev kas siis MP BC või kiirtrek Singu Chuli BC ja tagasi (ei tea kumma nad võtsid). Ööbimine jälle MP BC.
23.10 – trek Singu Chuli BC 4300m ja öö telgis. – siin sain kõne, et päeval on ilm ilus, aga öösel -10 ja telki peab kõhutuulega soojana hoidma (vaene Randy)
24.10 – trek 1.laagrisse (kõrglaager) 4750…4900m (oleneb kuhu saavad laagri püsti panna). Ööbimine 1.laagris
25.10 – trek tagasi Singu Chuli BC ja ööbimine seal
26.10 – trek 1.laagrisse ja ööbimine seal
27.10 – trek 2.laagrisse ~5500m ja ööbimine Cingu Chulis
28.10 – trek tagasi 1-laagrisse või SC BC. Oleneb aklimatiseerumisest ja sellest kui kiirelt jõutakse teist laagrid uurida (4300st kuni 5500m)
29.10 – trek tagasi 2.laagrisse 5500m
30.10 – tõus Singu Chuli tippu ja laskumine 2. või 1. laagrisse
31.10 – trek tagasi Machhapuchhare BC või Deurali teemajja
1.11 – 2.11 – laskumine Phedisse ja sõit Pokharasse
3.11 – Pokhara - Kathmandu
4.11 - Kathmandu
5.11 – Kathmandu –New Dehli
6.11 – Dehli- Helsinki-Tallinn jeeeee!
Meeleolu tundub väga mõnus, sest taustal on teiste naeru ja juttu kuulda. Siiani on kõik sujunud vastavalt plaanile.
16. mai 2011
Moeröögatus
Just enne ML 48H võistlust on õige aeg kuulutada välja võistlus parimale seiklusspordi kostüümile- julgelt põrutasid kohe paar Randy ja Tiit- nendes kostüümides loodavad nad kohe olümpiani välja minna!
Kuna maskid on ees, ei lähe sportides suu vett täis, teab Tiit lisaks ilule ka rõivistu praktilist poolt mainida!
Seiklusmoekuulutaja
Kuna maskid on ees, ei lähe sportides suu vett täis, teab Tiit lisaks ilule ka rõivistu praktilist poolt mainida!
Seiklusmoekuulutaja
11. mai 2011
Rõuge Elion ja Teisipäevak
Aasta esimene start on minu jaoks alati raske olnud. Ei ole seda tüüpi rattur, kes enne lume minekut ratast viitsiks sõita ja ka soojale maale kevadlaagrisse pole kunagi sattunud. Juttude järgi olevat ca 300 ratturit sel kevadel käinud kilomeetreid kogumas sooja päikese all. Tahaks ka!
Rõuge-Haanja kandi rajad on minu selged lemmikud ja see oli ka ilmselt põhjus miks vaatamata kesisele enesetundele otsustasin ikkagi startida. Ja pettuda ei tulnud! Rada oli tõepoolest esmaklassiline!
Mees seevastu oli oma paremate päevade hale vari. Proovisin seda rada nautida nii palju kui kehva enesetunde pealt võimalik ja end kuidagimoodi lõpuni vedada.
Koht: 136, mis on täpselt sama hea/halb kui eelmise hooaja esimene start. Kuna ka treenitud on umbes-täpselt sama vähe, siis on lootust, et sellest seisust saab natukene paremaks minna. Mati Alaver oskaks täpselt öelda mitu protsenti:) Minule piisab teadmisest, et tegin ära oma selle hooaja kõige kehvema tulemuse.
Teiste klubikaaslaste muljed CC Rota Mobilis lehelt
Harku-Pääsküla teisipäevak
Et natuke treeninglusti tõsta otsustasin üle pika aja osaleda teisipäevakul. Metsa läksin rattaga. Algus sujus ilusasti, aga teise punktiga tegin korralikult viga. Jõudsin küll peale väikest kõhklust ja kahtlust punktini, aga number ei klappinud. Sõitsin mitu minutit edasi-tagasi, üritasin teederägastikust midagi välja lugeda ja ikka jõudsin samasse, vale numbriga punkti. Lõpuks kogunes sinna trobikond rattureid, kuni keegi avastas, et õige numbriga jaam on sama puu küljes, aga kusagile peitu vajunud. Tuju sellest kaotatud ajast langeda ei lasknud ja edasi sõitsin nii hästi kui oskasin ja jaksasin. Alates teisest punktist sõitsid minuga sarnases graafikus Tänava Tõnn ja Margus Venelainen. Kuna tegime pidevalt erinevaid rajavalikuid, siis enamasti kohtusime punktide lähistel. Kuna minu sõidukiirus oli natuke suurem, siis kompenseerisin sellega rumalad vead, mida tegin päris mitme punktiga. Finishis aegu maha lugedes selgus, et 7. punktis oli olnud nullimisjaam ja kõik tulemused olid kadunud. Alles jäid vaid ajad 8. punktist kuni finishini. Vaatamata sellele, et tulemust teada ei saanud võis mõnusa treeninguga rahule jääda.
2. mai 2011
Võhandu Maraton
Mitu kevadet järjest olen imestanud, miks inimesed küll nii rõvedale üritusele ennast piinama lähevad- külm vesi, tuul puhub, tihti sajab lörtsi või vihma, aasta aerutamistunde null. Sel aastal tekkis seoses dr. Holdeni poolt korraldatava Nelik100 üritustesarjaga ka endal väike tahtmine see igati ebanormaalne üritus ära proovida. Paarilise leidmine polnud keeruline- Sten-Eric oli kohe valmis end piinama.
Kuna minu viimasest aerutamisest on möödas aastaid (viimati vist 2007 septembris toimunud Mereaerutamise EMV nime kandval üritusel), siis tundus mõistlik paar korda enne proovida seda aerutamise värki. Kuna jää läks hilja ja muid asjatoimetusi oli palju, siis veele jõudsime enne maratoni täpselt 4 korda.
Sel korral sõitsime World Kayaks poolt toodetud WK640 nime kandva limusiiniga. Alguses oli see paat ikka väga harjumatu- kõvasti laiem ja madalama dekiga kui senikogetud Reval Duo. Mugava asendi leidmine võttis aega ja kõvasti seadistamist, aga lõpuks saime asendi üsna talutavaks. Muret valmistas vaid pöörderaadius, mis oli ikka harjumatult suur ja pelgasime kas kõik kurvid ikka välja võtame. Paadi kasuks rääkis tema kiirus ja stabiilsus.
Reedel käisime Võhandul paati proovimas ning testimas kas kõik veskikohad on sõidetavad ja kuidas paat käitub. Lühikese sõidu käigus katkes üks tüürinöör, mis oli hõõrdumise tõttu läbi kulunud. Kuna ka teine oli piiri peal, siis otsustasime need enne starti uute vastu vahetada.
Stardile eelneval õhtupoolikul vaatasime nagu lasteaialapsed kuidas tegijatest leedukad aeru vette kastsid ja jälgisid mismoodi vesi sealt maha voolab. Peale väikest arutelu tõid laiaõlgsed mürakad välja kotid pudelite ja lappidega ning asusid paatide põhjasid töötlema. Kuigi ma paatidest suurt ei tea, siis see oli ka võhikule selge, et nende paadid olid ultrakerged ja mõeldud võidu sõitmiseks. Ei olnud seal ühtegi liigset detaili raskust lisamas ja mugavust tõstmas- oluline oli vaid kiirus. Rattamaailmast võrdlust tuues olime maastikurattaga sattunud maantee võistlusele.
Hommikul starti jalutades oli ilm jahe ja paatidel kerge härmatis. Kuna taevas oli selge ja tuuletu siis ei lasknud me end madalast (+3C) temperatuurist häirida ja paati istusin varem planeeritud riietuses- poolpikkade liibukate ja pesusärgiga. See oli igati õige otsus, sest kohe kui start anti läks soojaks ja mõnusaks.
Tamula järvel oli plaan rahulikult võtta ja mitte end punasesse tõmmata. Ei laskunud end häirida kiiretest alustajatest ja peale 5 kilomeetrist järveringi olime umbes 15 ndal kohal. Sealt edasi hakkasime vaikselt kohta parandama ja stardiga liiga teinutest vaikselt mööduma. 10 km kandis jõudsime järgi kahele paadile (K1MEN Indrek Kermon ja K2MEN Hommik-Mõtlep), mille tempo oli üsna kiire ja kellest möödumist ei pidanud esialgu vajalikuks. Eespool kedagi ei paistnud ja üsna mõnus oli selles pundis tiksuda. Pisut enne Paidra tammi otsustasime neist mööduda, et saaks rahulikult väljuda ja esimesena paadi sisse panna. Saime kergelt mööda ja kõik sujus kuid ühes ootamatult tugeva vooluga järsus tagasipöördus tegin vea ja sõitsime kaldaäärsesse võssa kinni. Ka meid jälitanud kahene Reval ei suutnud kurvi välja võtta ja kihutas meile küljelt sisse. Vaatamata apsakale tegime Paidras kiire üleveo ja saime järgi ca 2 min meie ees sõitnud kolmesele grupile, kus olid sees kiired aerutajad ja tänu sellele saime lahti Hommik-Mõtlep ekipaazist. Paidrast alanud käänulisel rajalõigul langes tempo meie grupil üsna madalaks ja ühel lühikesel üleveol olime eriti kiired ja saime kogu grupist mööda ja esimestena paati. Sõitsime kohe väikese vahe sisse, ning Leevil olime juba paraja edumaaga.
Leevilt alanud veskitammide lõik sujus ilma ühegi viperuseta ja vaikselt kasvatasime edumaad jälitajate ees. Pikkadel lõikudel enam taganttulijaid ei näinud ja vahe kasvas ca 3-4 minuti pikkuseks.
Kui umbes 70 km oli sõidetud tundsin, et vasakule ei ole enam võimalik pöörata. Võtsin põlle maha ja avastasin, et äsja vahetatud tüüri nöör on jälle läbi kulunud. Parandamiseks kulunud paari-kolme minuti jooksul kedagi järgi ei jõudnud, kuid peatselt hakkasime pikkadel lõikudel jälitajaid enda taga nägema. Tagant tulid Margus Reimani kahene ja Kermoni ning Kõrge ühesed paadid. Olin suhteliselt veendunud, et aerutajatest Uko Kõrge ja Indrek Kermon panevad oma paremuse maksma ja saavad meile varsti järgi. Nendega koos sõites olin imetlenud nende tehnikat ja nauditavat sõiduviisi. Tüübid jagasid matsu:)
Enne Leevakut ja Räpinat valitsenud rämedas vastutuules üritasime tempot üleval hoida ja see õnnestus üsna hästi. Räpinas kuulsime, et oleme üsna soliidse vahe sisse sõitnud ja viimasel 9 km pikkusel lõigul Räpinast Võõpsu saime juba rahulikult pika võistluse lõppu nautida.
Vaatamata rahulikule lõpule oli finishisse jõudmine äärmiselt mõnus. Esimene mõte oli muidugi tavapärane- see jääb viimaseks nii vastikuks võistluseks minu elus! Peale seda kui olin näpud aeru küljest lahti arutanud ja kuivad riided selga saanud olin juba need rumalad mõtted unustanud. Praegu juba nuputan kuidas kiiremini oleks saanud:)
Tulemuseks 7. koht, Eestlasi lõpetas meie ees tervelt 1 paatkond (koondise peatreener Koit ja Eesti koondislane Raigo Põder), kes saavutasid napilt teise koha. Ülejäänud paadid meie ees olid kiired leedukad.
Kuna minu viimasest aerutamisest on möödas aastaid (viimati vist 2007 septembris toimunud Mereaerutamise EMV nime kandval üritusel), siis tundus mõistlik paar korda enne proovida seda aerutamise värki. Kuna jää läks hilja ja muid asjatoimetusi oli palju, siis veele jõudsime enne maratoni täpselt 4 korda.
Sel korral sõitsime World Kayaks poolt toodetud WK640 nime kandva limusiiniga. Alguses oli see paat ikka väga harjumatu- kõvasti laiem ja madalama dekiga kui senikogetud Reval Duo. Mugava asendi leidmine võttis aega ja kõvasti seadistamist, aga lõpuks saime asendi üsna talutavaks. Muret valmistas vaid pöörderaadius, mis oli ikka harjumatult suur ja pelgasime kas kõik kurvid ikka välja võtame. Paadi kasuks rääkis tema kiirus ja stabiilsus.
Reedel käisime Võhandul paati proovimas ning testimas kas kõik veskikohad on sõidetavad ja kuidas paat käitub. Lühikese sõidu käigus katkes üks tüürinöör, mis oli hõõrdumise tõttu läbi kulunud. Kuna ka teine oli piiri peal, siis otsustasime need enne starti uute vastu vahetada.
Stardile eelneval õhtupoolikul vaatasime nagu lasteaialapsed kuidas tegijatest leedukad aeru vette kastsid ja jälgisid mismoodi vesi sealt maha voolab. Peale väikest arutelu tõid laiaõlgsed mürakad välja kotid pudelite ja lappidega ning asusid paatide põhjasid töötlema. Kuigi ma paatidest suurt ei tea, siis see oli ka võhikule selge, et nende paadid olid ultrakerged ja mõeldud võidu sõitmiseks. Ei olnud seal ühtegi liigset detaili raskust lisamas ja mugavust tõstmas- oluline oli vaid kiirus. Rattamaailmast võrdlust tuues olime maastikurattaga sattunud maantee võistlusele.
Hommikul starti jalutades oli ilm jahe ja paatidel kerge härmatis. Kuna taevas oli selge ja tuuletu siis ei lasknud me end madalast (+3C) temperatuurist häirida ja paati istusin varem planeeritud riietuses- poolpikkade liibukate ja pesusärgiga. See oli igati õige otsus, sest kohe kui start anti läks soojaks ja mõnusaks.
Tamula järvel oli plaan rahulikult võtta ja mitte end punasesse tõmmata. Ei laskunud end häirida kiiretest alustajatest ja peale 5 kilomeetrist järveringi olime umbes 15 ndal kohal. Sealt edasi hakkasime vaikselt kohta parandama ja stardiga liiga teinutest vaikselt mööduma. 10 km kandis jõudsime järgi kahele paadile (K1MEN Indrek Kermon ja K2MEN Hommik-Mõtlep), mille tempo oli üsna kiire ja kellest möödumist ei pidanud esialgu vajalikuks. Eespool kedagi ei paistnud ja üsna mõnus oli selles pundis tiksuda. Pisut enne Paidra tammi otsustasime neist mööduda, et saaks rahulikult väljuda ja esimesena paadi sisse panna. Saime kergelt mööda ja kõik sujus kuid ühes ootamatult tugeva vooluga järsus tagasipöördus tegin vea ja sõitsime kaldaäärsesse võssa kinni. Ka meid jälitanud kahene Reval ei suutnud kurvi välja võtta ja kihutas meile küljelt sisse. Vaatamata apsakale tegime Paidras kiire üleveo ja saime järgi ca 2 min meie ees sõitnud kolmesele grupile, kus olid sees kiired aerutajad ja tänu sellele saime lahti Hommik-Mõtlep ekipaazist. Paidrast alanud käänulisel rajalõigul langes tempo meie grupil üsna madalaks ja ühel lühikesel üleveol olime eriti kiired ja saime kogu grupist mööda ja esimestena paati. Sõitsime kohe väikese vahe sisse, ning Leevil olime juba paraja edumaaga.
Leevilt alanud veskitammide lõik sujus ilma ühegi viperuseta ja vaikselt kasvatasime edumaad jälitajate ees. Pikkadel lõikudel enam taganttulijaid ei näinud ja vahe kasvas ca 3-4 minuti pikkuseks.
Kui umbes 70 km oli sõidetud tundsin, et vasakule ei ole enam võimalik pöörata. Võtsin põlle maha ja avastasin, et äsja vahetatud tüüri nöör on jälle läbi kulunud. Parandamiseks kulunud paari-kolme minuti jooksul kedagi järgi ei jõudnud, kuid peatselt hakkasime pikkadel lõikudel jälitajaid enda taga nägema. Tagant tulid Margus Reimani kahene ja Kermoni ning Kõrge ühesed paadid. Olin suhteliselt veendunud, et aerutajatest Uko Kõrge ja Indrek Kermon panevad oma paremuse maksma ja saavad meile varsti järgi. Nendega koos sõites olin imetlenud nende tehnikat ja nauditavat sõiduviisi. Tüübid jagasid matsu:)
Enne Leevakut ja Räpinat valitsenud rämedas vastutuules üritasime tempot üleval hoida ja see õnnestus üsna hästi. Räpinas kuulsime, et oleme üsna soliidse vahe sisse sõitnud ja viimasel 9 km pikkusel lõigul Räpinast Võõpsu saime juba rahulikult pika võistluse lõppu nautida.
Vaatamata rahulikule lõpule oli finishisse jõudmine äärmiselt mõnus. Esimene mõte oli muidugi tavapärane- see jääb viimaseks nii vastikuks võistluseks minu elus! Peale seda kui olin näpud aeru küljest lahti arutanud ja kuivad riided selga saanud olin juba need rumalad mõtted unustanud. Praegu juba nuputan kuidas kiiremini oleks saanud:)
Tulemuseks 7. koht, Eestlasi lõpetas meie ees tervelt 1 paatkond (koondise peatreener Koit ja Eesti koondislane Raigo Põder), kes saavutasid napilt teise koha. Ülejäänud paadid meie ees olid kiired leedukad.
Kokkuvõte: Ületasime seatud eesmärgid (olla eestlastest kolme hulgas ja kokkuvõttes 10 kiireima paadi seas) ning sain kuhjaga positiivseid emotsioone. Vaatamata sellele, et tegu oli meie esimese osaluskorraga õnnestus taktika igati hästi ja alati ründasime õigetes kohtades ning seeläbi saime konkurentidest lahti. Kõrgema koha saavutamine oleks hetkel ebareaalne unistus olnud. Pole võimalik kiirelt aerutada kui kolm-neli aastat pole aeru käes hoidnud ja 9 tunnisele maratonile lähed nelja harjutuskorra ja 9 erialase treeningtunni pealt. Ilmselt näitab see Eesti aerutamise s...a seisu. Rattaspordist paraleeli tuues ei oleks reaalne Haanja100-l või TRM-il mõne treeningkorra pealt kaotada võitjale alla 11%.
Parema tulemuse saamiseks oleks vaja kõigepealt aerutama õppida. Ässasid vaadates saad aru küll mismoodi see aerutamise värk tegelikult käib, aga järgi teha ei oska. Mõtlemise koht.
P.S Peale sõitu helistas lahedate Haanja spordiürituste autor dr. Holden ja andis teada, et olen tõusnud Võrumaa Nelik100 liidriks peale kesiselt kulgenud suusatamist ja hästi õnnestunud aerutamist.
Tellimine:
Postitused (Atom)