Explore Sweden 2010

Et kõik jutud ainult mingist igavast rattaspordist ei tuleks, siis alustame peatselt otseülekannet Skandinaavia ja ilmselt ka kogu maailma ühelt raskemalt võistluselt.

Korraldajad on sel aastal ka võistluse nimele vastava lisandi pannud: Explore Sweden Monster Expedition Adventure Race 2010-Atlantic 2 Baltic. Ilmselgelt peaks see Monster kirjeldama seda valu, väsimust, nälga, võitlust magamatuse ja iseendaga ja nende deemonitega ja haldjatega, kes pärast kolme magamata ööd võistlejate nägemustesse hakkavad ilmuma.

Nagu nimigi ütleb kulgeb võistlus läbi Skandinaavia poolsaare- Atlandi ookeanis asuvatelt Lofootide saarestikust üle Skandinaavia mäestiku koduse Läänemere äärde. Võistluse pikkus on tagasihoidlikud 950 kilomeetrit, mis tuleb läbida jalgsi, rattaga, kanuuga, kajakiga, vahepeal ujudes ja aeg-ajalt köite abil laskudes või tõustes. Nagu seiklusspordis ikka ei tea keegi veel täpselt, kui pikaks distants kujuneb ja kui kaua selleks aega kulub.

Võistluse start on laupäeval 10. juulil ja esimesed tiimid peaksid lõpetama ligi nädal hiljem Neljapäeva 15. juuli õhtul. Enamus tiime lõpetab eeldatavasti 16-17 juulil.

Mountain Loghome/ISC on stardis sama koosseisuga kellega osaleti viimasel MM-il:

Randy Korb- Tiimi kogenuim liige, osalenud seiklusspordis alates 2001 aastast. Võitnud Baltikumis rohkem kui keegi teine. Suurim saavutus on ilmselt 2007 aasta MM-i 12. koht. Tiimi navigaator ja aju, mees kes kunagi ei katkesta.

Urmo Alling- Tiimi tugevaim rattur ja aerutaja. Tõsine tööloom, kes suudab tempot hoida ja teisi kiiremini liikuma sundida.

Pilvi-Heli Vettik- Naine! Aga mitte tavaline.

Andres Minn- Tema ülesanne on tiimi keskmist vanust tõsta ja näidata, et seiklussport on sobilik ka pensionieelikutele:) Ja niikuinii on võistkonda vaja neljandat liiget, kes meenutaks kaaslastele kui hästi maitseb külm Alexander.

Kokku võtab sellest karmist võistlusest osa 15 võistkonda, kelle hulgas on mitmed maailma absoluutsesse tippu kuuluvat tiimi. Võitjasoosikuteks tuleb kindlasti pidada rootslaste Silva Gerber Adventure (endine Lundhags, mullune MM pronks ja Explore Sweden võitjad) ja FJS ning loomulikult Uus-Meremaa Team Orion Adventure, kes on suurvaforiit alati kui starti tuleb.

Lisaks Mountain Loghome ISC tiimile on stardis veel teinegi Eesti võistkond: Salomon Ace Logistics, kooseisus: Karli Lambot, Tõnu Lillelaid, Silver Eensaar ja Elo Saue. Tiimi kõige kogenum liige on loomulikult Elo, kes on neist ainsana osalenud ülipikkadel võistlustel. Teistel on see esimeseks katsumuseks.

Hetkel on tiimid jõudmas võistluste stardipaika Lofootidel. Kõik on terved ja tuju on hea. Ärevust hoiab üleval see, et rajast ja eesootavast pole veel mingit informatsiooni. Ainuke äpardus mis siiani juhtunud, on see, et logistika ässad panid hommikul kohvi laenates pihta Urmo sandaalid! Milline jultumus!

Esimene treening

Eile kogunes Nõmme hüppemägede juures pisike seltskond noorsportlasi, kes olid otsustanud pöörata oma elus uue lehekülje, loobuda lodevatest eluviisidest ja diivanil vedelemisest. Nad olid otsustanud sporti tegema hakata! Oma uueks harrastuseks olid nad loomulikult valinud tohutult populaarse ja massidesse levinud spordiala- suusahüpped.

Lisaks minule olid kohal Ats, Harri ja Silver. Kõik kolm olid varem suusahüpetega ka kokku puutunud (teleri vahendusel) ja seetõttu ei raisanud treener aega teooria ja muu ebaolulisega. Kolm korda sõideti nõlva ja seejärel saadeti torni. Noored (Ats, Harri ja Silver) täitsid vastuvaidlemata treeneri korraldusi ja kõik kohalviibijad said nautida suurepäraseid õhulende K-18 mäelt. Kuna tegemist oli esimese treeninguga, siis hoidsid noored suusahüppajad end tagasi ja mäe kriitiline piir jäi sel korral alistamata.

Minu pilgu läbi vaadates on tegu järjekordsete talentidega, kes võivad Eesti paraadalal veel palju korda saata. Silveri näol on tegemist lihvimata teemantiga, kelle andekus paistis kogenud treeneritele silma juba esimesel treeningkorral. Lausa lust oli vaadata, kuidas tüüp juba kolmandal hüppel telemark maandumist üritas teha. See meeldib kohtunikele! Aa, te küsite milline Silver? Vot see Silver, kes varem raiskas oma talenti väikese kandepinnaga spordialal, mis isegi ei pääse olümpiamängude kavva. Oleks teda keegi mõned aastad tagasi õigele rajale juhatanud, siis võiks ta kasvõi homme Vancouveri piletid suusaliidust ära tuua.

Minu viimane kokkupuude hüppesuuskadega oli möödunud kevade eestikatel. Kuigi pool aastat oli möödas nautisin hüppamist täiega. Kummaline on muidugi see, et selle selle suvega polnud mingit arengut toimunud- endiselt ei oska hüpata:) Ma juba lootsin, et äkki olen suvega ära unustanud oma tüüpvea (puus ja rind liiguvad ette), aga see on ilmselt kusagil seljaajus nii hästi kinnistunud, et selle väljajuurimiseks on vaja veits rohkem vaeva näha. Aga vaatamata sellele oli meeleolukas treening.

Hakkame hüppama!

Olümpiamängud lähenevad hirmuäratava kiirusega. Jaanuari lõpuni on aega täpselt kolm kuud. Kas kolme kuu jooksul on võimalik hüppama õppida? Suuskadega hüppama? Ja kaugele hüppama? Ega muidu teada ei saa, kui proovi ei tee!

Igaljuhul olen ma nüüd Veteranide Olümpianängudeks registreeritud. Taganeda pole enam kusagile. Andsin ennast üles kolmel alal: Suusahüpped K50 ja K70 mägedelt ning kahevõistlus.

Aus olles oleks ma end parema meelega üles andnud K35 ja K50 mägedele, aga kuna individuaalne kahevõistlus toimub justnimelt K70 mäel, siis erilist valikut mul nagu pole. Muidu on kõik hästi, aga ainuke mure on see, et ma pole kunagi nii suurest mäest nagu K70 hüpanud. Ja sellist mäge Eestis ju pole ka. Tehvandi K90 mägi on olemas, aga see paistab alt vaadates juba nii suur, et sinna väga ei kipu:)

Täna tuli ka väike info K70 mäe kohta, mis mind enesekindlamaks küll ei tee:


Just a quick email to let you know that my recent experiance of the 70m hil in Kranj is that it is unsuitable for veteran jumpers... The Jump is fine on the inrun and has a low take off, however it throws the jumper out very high in the air. This could prove to be dangerous for some of our less skilled jumpers....therefore unsuitable for an IMC event.

I will now push the host to provide a more suitable 70m hill for January ...

I will keep you all updated ...

James Lambert
IMC President


ja lõpetuseks üleskutse üle 30 aastastele lootustandvatele noorsportlastele:

http://www.2010mastersgames.com/WWMG2010_EN,,.htm lehelt leiab igaüks endale sobiva spordiala. Lähme olümpiale!

Maailma kõige mõnusam asi

Ei, seekord ei tule juttu suusahüpetest (palun lugege Raini vapustavatest õhulendudest üks sissekanne allpool). Ja nagu siit järeldub - kirjutajaks ei ole seekord Rain.
Juttu ei tule ka seksist, kuigi lool on selline eksitav pealkiri. Aga aitab sissejuhatusest!

Selleks, et me blogi päris suusahüpete-spetsiifiliseks kätte ei läheks, tutvustan suusahüpete juttude vahele üht alternatiivset viisi, kuidas 10 seiklejat-sõpra nädalavahetust veetsid.

Ürituse nimeks oli „Arula 100 suuska” ehk moodsamalt-lühemalt A100S.

Eriti lühidalt
Peakorraldaja: Andres Minn
Liikumisviis: suuskadel, stiil vaba
Start: laupäeval, 14.märtsil 2009 kell 8.00 Otepää suusastaadionilt
Finish: sama päeva pärastlõunal
Distants: 100km mööda Tartu maratoni rada, Otepää- Elva-Arula
Osavõtjad: seiklusspordi ja orienteerumise taustaga 3 naist ja 7 meest

Lühidalt rajal toimunust ehk võlu ja valu
Start
Päris 8.00 me minema ei saanud, jäin pisut hiljaks, aga kella 8.25ks olid pressifotod tehtud ja sõit võis alata. Tribüünidest möödudes kumises mul kõrvus suusamaratoni traditsiooniline stardilaul. Oli naljakas tunne.

Hommikupoolik jätkus imeliselt: kevadpäike, sini-sinine taevas, kõrvus vihisev tuul, ideaalses korras suusarada ja hing hõljumas kõrgel üle lumiste küngaste. Kilomeetrid läksid lennates. Oleks ainult rohkem õnne ja tarkust sellist naudingut elus kogeda!

Harimägi - Ande - Peebu - Palu
Esimene hapukurgi ja võileibadega turgutus oli Harimäel, teist korda ootasid fanfaarihelid meid Peebu TPs. Sealt oli ju ainult 20 minuti tee alla Palule ja viimasest omakorda lauged 16 km Elvasse!
Aga nagu igas õiges ja väärtuslikus elamuses on koos rõõm, lust, higi ja pisarad, siis nõnda läks ka seekord. Alates Palust tuli võlu kõrvale valu: päevasoojus hakkas lund sulatama ja libisemine muutus kehvemaks. Enam ei kulgenud me liueldes, vaid pigem vajas iga samm edasilükkamiseks puhast jõudu.

Elva - Palu - Peebu
Elvasse jõudsime kõik. See aga oli veel tühiasi võrreldes eesolnud ponnistustega.
Ma ei teagi, kas mul oli kõige raskem tagasiteel 2-3 km enne Palut või kõik need järgmised seitse kilomeetrit Palult Peebu TPni. Igatahes leidsin ma end mitu korda mõtlemas: nüüd teen veel kaks sammu ja siis küsin juua, nüüd teen veel kaks sammu ja siis jään lihtsalt seisma. Aga ei küsinud ega jäänud, sest ühel hetkel ju lihtsalt peab väsimus üle minema! Läks kah. Pealegi – ega mul ainukesena raske olnud. Neli meist tagasiteel umbes 81.kilomeetril Palul katkestasidki. Olgu siinkohal kohe mainitud, et ega nad sellepärast meist teistest kehvemad ei olnud, lihtsalt oli selline päev.

Palult Peebuni oli ainult üks ränk tõus. Tegelikult olid seal mõned laskumised ka, aga kui libisemine oli nii kehv, et suusad poole nõlva peal pidama jäid, siis mingit rõõmu nad küll ei toonud.
Aga päev veeres ikka oma rada ja suurest väsimusest hoolimata hakkas viimasel tõusul enne Peebu TP’d kergelt aimuma, et sõit võib uuesti kergemaks minna.

Peebu-Kuutsemäe-Arula
Sealt, viimasest turgutuspunktist, jäi Kuutsemäe taha, maratonirajalt mahapööramiseni veel 5 kilomeetrit, mis meie kõigi piirituks rõõmuks tõidki meelde hommikuse sõidumõnu: temperatuur hakkas langema ja rada muutus jälle libedaks.
Need päris viimased 3 kilomeetrit (29. kilomeetriposti juurest maratoni lühikese distantsi starti) olid mul kogu aeg olnud „väljaspool arvestust” ja nii nad ka sujusid. Üks päris suur mägi oli seal lõpus, mille nõlvast alla tuhisedes üksteisele oma sõidumeisterlikkust demonstreerisime, ja üks põnev metsane mäenõlv, mis kevadel kindlasti sinililli täis. Uudistamist kuipalju! Veel päris viimane laskumine ja oligi kõik.
Finishis ootas soe saun…maailma kõige mõnusam asi!


P.S. Minu väga suured tänud peakorraldajale, kõigile kaaslastele, tugiisikule-tujutõstjale-saateautojuhile ning loomulikult Tartu suusamaratoni rajahooldusmeeskonnale.

Ei lenda!

Eile käisin üle paari nädala jälle korra väiksel mäel proovimas. Tegin 4 hüpet. Kummaline on see, et sain üsna hästi aru, mis teha vaja on ja igal hüppel suutsin ellu viia selle, mis eelmisel oli vajaka jäänud ja millele tähelepanu pidin pöörama. Üllatasin ennast ja treenerit sellega, et viimasel hüppel tegin oma tehniliselt kõige parema hüppe. Kohe õhus oli tunda, et midagi on teisiti kui varem- õhk kandis, lend oli rahulik, tegin isegi maandumise. Tulemuseks ca 22-23 meetrine hüpe. Possul üllatas üle pika aja üdini positiivse kommentaariga: "Supper, ideaalne hüpe! Nüüd lähme suurele mäele, teed seal samamoodi ja 45 meetrit tuleb lõdvalt!"


Läksime suurele mäele ja tegin 6 tavapärast potsatust:(
Peale 4 treeningut ja ca 25 hüpet suurelt mäelt saab üha selgemaks, et kaugele hüppamine on raske. Selgeks sai ka see, et see mida ma praegu teen ei ole HÜPPAMINE, see on kelgutamine. Treener Possul oli konkreetne- hüppamiseks nimetame seda alles siis kui 50 meetrit kätte saad, sinnamaani on tegemist kelgutamisega:) Mnjah, tegelikult on tal vist õigus!

Kummaline on ka see, et kuigi hüppan suurel mäel ca 10 meetrit rohkem, kui väikesel, siis ei paku see mingit rahuldust. Väikesel mäel 23 hüppamine tundub kordades mõnusam kui suurelt 33.

Hea märk sellest, et ma ei suuda suurel mäel ellu viia seda, milleks võimeline olen avaldus eile eriti selgelt. Hüppasin väiksel mäel koos Villemiga, kes on hetkel noorte treener ja ca 16 aastat hüpanud. Väikesel mäel hüppasin eile temaga samasse auku ja viimasel hüppel, kui kõik õnnestus hüppasin temast rohkem. Samas suurel mäel paugutas ta ca 45-50 meetri peale. Ok, ta hüppas küll kaks luuki kõrgemalt, aga igal juhul hüppas ta minust enam kui 10 meetrit rohkem! Järelikult teen ma midagi väga valesti. Eks ma tean ka mida ma valesti teen- õlad lahti, rind ees jalad kõverad ja pöid ei tööta. Maa peal kuiva tehes õnnestub õigesti teha, väiksel mäel õnnestus kah väjemalt korra. Suurel aga ei õnnestu üldse.

Vaatamata sellele, et hüpata ei oska (veel) olen üles antud Pühapäeval, 15.03 kell 11.00 algavateks veteranide eestikateks. Praeguse seisuga teen oma debüüdi Tallinna suurelt mäelt:) Kusagilt peab ju alustama!

Võistlema!

Mis te arvasite, et ma käin lihtsalt hüppamas ilma eesmärke omamata? Eieiei, ikka tulemussport:)

Peale kolmandat trenni pistis hr. Possul pihku väikesed ankeedid, mis vaja ära täita. Nu ikka selleks, et treener saaks meid laupäeval toimuvatele veteranide eestikateks üles anda. Arvas, et kannatab võistelda küll juba. Isiklikult arvan, et ega sellest head nahka ei tule. Põhjuseks ikka see, et pole veel päris hästi kõikidele nüanssidele pihta saanud. Jajah, seda ma ise ka imestan, et juba kolm trenni tehtud ja ikka ei saa suuskadele korralikult peale, ikka liigub rind liiga ette, ikka on käed laiali, ikka ei suuda korralikku telemarki teha...., aga kusgilt peab ju alustama.

Nagu Randy meenutas mulle kuidas me esimest korda Toonus Cupile, oma esimesele seiklusspordi võistlusele läksime- mina otsisin kaardilugejat, kes metsast välja tooks, Randy seevastu ei tahtnud väga võistelda ja tahtis rahulikult kulgeda ja mõnusalt pühapäeva veeta, Arvas, et minuga võiks kulgeda küll. Esimest korda elus kohtusime pool tundi enne starti ja sealt need rahulikud pühapäevad ja mõnusad nädalavahetused ja lõõgastavad nädalased "puhkused" seiklusspordi radadel alguse said.


Aga mis puudutab hüppamist, siis debüüdi eestikatel teen eeloleval laupäeval Nõmme väikesel mäel. Kui hästi läheb, siis äkki saab ka kahevõistlust proovida:)

Loodetavasti saan homme veel mõned hüpped tornist teha. Hetkel on kontos vaid kaks esimest treeningut tornist. Pühapäeval käisin ka trennis, aga siis oli avatud ainult suur mägi ja selle torni mind veel ei lasta. Küll aga sain suure mäe nõlval hoovõttu ja nõlva pealt lahti hüppamist ning maandumist harjutada. Väga kasulik harjutus! Esimene sõit oli pisut ebakindel, kuna hoog oli harjumatult suur, aga edasi läks mõnusaks.

Mis puudutab trennikaaslast Jaanust, siis tippsportlasele kohaselt saab tema harjutada igal ajal. Seetõttu on ta juba ca 6 trenni teinud ja hüppab juba suurest mäest. Tänasel treeningul olevat 40-45 meetri vahele paugutanud! Need hüpped, kui äratõuge klapib ja õige nurga kehale sisse saab tulevad täitsa ilusad. V-stiili veel ei tee- pigem selline korralik H-stiil:) aga tüüp on teinud uskumatud edusammud kahe nädalaga!

Teine treening

Eile sai tehtud ka teine hüppetreening. Võrreldes esimesega on enesekindlus märgatavalt kasvanud ja äratõuke ajastus pisut paranenud. Suurimaid probleeme tekitab kõht, mis kipub liiga ette liikuma. Ei, ärge saage valesti aru, kõht ei ole suureks läinud:) Asi selles, et äratõukel liigub ülakeha täiesti vales suunas- edasiliikumise asemel liigub keha liiga üles. Niimoodi rind ja kõht ees ei lenda just kuigi kaugele. Samuti kipub ka äratõuge liiga aeglane ja loid olema- vaja on kiiremat liikumist äratõuke ajal. Mnjah, arenemisruumi veel on.

Samas tuleb headmeelt tunda pisikeste edusammude ja 1-2 õnnestunud hüppe üle.

Uued tuuled

Alates sügisesest X-dreamist pole mul olnud peaaegu mingit tahtmist mõelda seiklusspordile, veel vähem olen tahtnud mõelda võistlemisele sellel alal. Olen mõnusalt aja maha võtnud, vaimu ja keha puhanud, kergelt treeninud ja sellest mõnu tundnud. Jaanuaris õnnestus üsna palju suusatada ja ka nädala Vuokatis suusalaagris olla ning maratoniks valmistuda. Nädal enne Tartu Maratoni jäin haigeks, olin kodus haiguslehel ja põdesin kuni maratonini. Nii et sel aastal läks see asi untsu.

Kuna seigelda tahtmine pole ikka peale tulnud, siis on rohkem aega ja võimalusi uusi hobisid avastada, õigemini taasavastada.

Asi sai alguse sellest, et juba mõned aastad tagasi tekkis mõte, et tahaks lennata, suuskadega muidugi. Sama teema tuli kord jutuks ka sõber Jaanusega ja kuna mõlemad oleme lapsepõlves pisut hüpanud, siis leppisime kokku, et teeme vana hobiga uuesti tutvust. Tehtud mõeldud!

Võtsin ühendust Suusaliidu kahevõistluse ja suusahüpete juhendaja Roomet Pikkoriga ja uurisin maad, et kuidas ja kus oleks võimalik tegeleda selle suhteliselt vähepopulaarse spordialaga. Roomet suunas meid Nõmme suusakooli juures tegutseva treeneri juurde. Treener Indrek Possul võttis meid vastu, otsis meile kombe, suusad, saapad ja kiivri ja juba me seisimegi number või paar väikeses kombes nagu viinerid kiles pisikese hüppetorni all. Aga näod olid naerul ja me mõlemad olime uskumatult põnevil.

Õnneks oli pisikestel nubludel treening lõppenud ja polnud kedagi kiibitsemas kuidas kaks "noort" algajat nõlva nühkima asusid. Telekast vaadates ei saa arugi kui pikad ja kobakad need suusad tegelikult on. Olles harjunud lühikeste, jäikade ja igale korraldusele täpselt alluvate slaalomisuuskadega oli hüppesuuskadega pidurdamine ja pööramine paras peavalu.

Peale paari nõlvast alla sõitmist arvas treener, et võime nn. pukki proovida. Pukk on selline 20-30 cm pisike lumest hüpekas, mis on ehitatud nõlvale. Sellelt on paras harjutada äratõuget ja maandumist. Põhiline viga mida algajad teevad on liiga vara tõukamine. Kuna hoog on suhteliselt väike, siis ei suuda kuidagi oodata kuni see mitme meetri pikkune suusanina piisavalt kaugele jõuab. Tunne on selline, et suusaninad kukuvad üle otsa alla enne kui mina otsani jõuan. Treener: "Vara, väga vara", "Ikka liiga vara", "Pool meetrit liiga vara" jne. jne. Kui kuuendat korda trepist üles tulime tuli kommentaariks: " Noh, hakkab tulema! Vorm läheb teil iga hüppega paremaks!" :D

Ühel hetkel tundus, et oleme päris head ja pilk hakkas üha tihedamini torni poole kiikama. Eks treener sai meie soovist aru ja ühel hetkel kõlaski küsimus: "Noh, plaanite torni ka minna või?"

Mis seal salata, esimene kord tornis olla ja poomil istuda oli ikka täitsa kõhe. Juba poomil istudes ja alla vaadates sain aru, et hoog tuleb päris suur. Kuna Jaanus oli enne mind tervena alla jõudnud, siis ei olnud ka minul kusagile pääsu. "Oota otsani ära" olid treeneri viimased õpetussõnad ja juba ma end poomist lahti lükkasingi. Pots ja olingi all:) Mingist tõukest, lennufaasist ja maandumisest ei olnud juttugi.

Edasi läks lõbusamaks. Kiirus ei tundunud enam nii suur ja üha enam julgesin äratõukamisele mõelda. Tahate teada, kui kaugele me lendasime? Päris mitu meetrit! Ausõna:)

Esimene treening lõppes värisevate jalgade ja põksuva sõdamega. Tuli see trepist käimisest või adrenaliinist, ei oskagi öelda. Kindel on see, et see ei jää viimaseks hüppetreeninguks!

Ettevalmistused

Iga järgneva aastaga on meie eesmärgid järjest kasvanud. Kui alguses oli seiklusspordi näol tegu toreda hobiga, kus suuri sihte ei seatud, siis nüüdseks on sellest välja kasvanud tõsine harrastus. Suured võistlused tõmbavad üha enam ja enam. Kui varem läksime osalema ja olime rahul, kui suutsime lõpetada, siis peale edukat möödunud hooaega julgeme seada suuremaid eesmärke ja võistlema minnes ei ole enam eesmärgiks kõigest raja läbimine ja finishisse jõudmine.

Suuremad eesmärgid nõuavad suuremat pühendumist ja paremat ettevalmistust.

Juba teist korda sellel hooajal viisime läbi mõnepäevase treeningkogunemise Otepääl.
Esimene toimus 14-16.11. Erinevate asjaolude kokkulangemise tõttu osalesid vaid Rain ja Randy. Vaatamata osalejate vähesusele saime kolme päeva jooksul kogutud suurel hulgal treeningtunde ja kilomeetreid. Reede õhtul tegime ca 1.15h suuska. Laupäeval oli plaanis kaks trenni- hommikune pikem jooks ja õhtune suusatamine. Plaanisime joosta ca 2-2,5 tundi. Kuna meil kaarti polnud käepärast, siis jooksime sinna, kuhu jalad viisid. Ilm oli muinasjutuliselt ilus, öösel sadanud lumi kattis puid ja teid. Ühel hetkel avastasime, et joostud on 2 tundi ja teeviit näitas: Otepää 17. (meil õnneks mõned kilomeetrid vähem) Siililegi selge, et 2,5 tunniga tänane trenn ei piirdu. Järeldus oli see, et olime liiga aeglaselt alustanud:) Koju jõudes oli joostud 3,5 h ja ca 35 km ja Suur oli Nälg.

Kiire söök, kerge uni ja suusatama! Õhtul piirdusime ca 1 tunnise suusatreeninguga.

Kuna tingimused olid suurepärased, siis asendasime pühapäevase jooksutreeningu suusatamisega- 2,5 h rahulikus tempos. Kokku nädalavahetusega ca 8 h trenni ja läbitud ca 100 km.

Detsembri esimeseks nädalavahetuseks oli taas kokku lepitud treeningkogunemine. Sellel korral olid peaaegu kõik kohal: Randy, Rain, Maret, Andres, Elo, Margus Püvi ja külalisesineja Salomonist- Urmo Alling. Lisaks osalesid laupäevasel treeningul ka külalisesinejad Mountain Loghome´st- Minn ja Maku. Raudvara Ruth ja Priit Ailt puudusid haiguse tõttu.

Kuna väljasõit hilines, siis algselt planeeritud kahe trenni asemel tegime reedel vaid ühe- kasutasime jällegi ära väga head suusatamistingimused. Lisaks tippsportlaste kunstlume ringile olid sisse aetud ka pikemad ja lõbusamad harrastajate rajad. Rain, Randy ja Margus suusatasid ligi 2 tundi. Maret käis jooksmas.

Laupäeval oli seltskond suurem ja plaanis esimene ühine rattatreening. Vaatamata päris jahedale ilmale (-9C) läks rattarajale tervelt kaheksa soojalt riides seiklejat. Lund oli väikestel teedel päris palju ja osadel neist oli sõitnud vaid üksik jahimees. Tihti tuli lisaks väntamisele tegeleda arendava akrobaatikaga. Teed olid salakavalalt jäised ja lumised, ette tuli ka kukkumisi. Sõrmedes sooja saamiseks tuli tuuleveskit teha ja kel varbad külmetasid see eelistas mäkke joosta. 3.10 ja ca 58 km. Lõbus oli ja ilus oli ja jälle oli nälg!

Supppraadmagustoit ja kerge uni aitasid nii hästi, et õhtupoolikul tundsin end suusarajal jälle suurepäraselt. Randy, Rain, Andres ja Urmo suusatasid ca 1,5 h. Teised nokitsesid omasoodu suusa ja jooksuradadel.

Järgmiseks hommikuks oli meid erinevatel põhjustel alles jäänud ainult kolm-Elo läks suusatama ja Rain ja Urmo jällegi ratast sõitma.

Ilm oli veel talvisem kui laupäeval- lund oli öösel juurde tulnud, teedel olid lumevaalud ja ka suuremad teed olid lahti lükkamatta. Pidevalt tuli võidelda külglibisemisse sattuva ratta sõidusuunas hoidmisega. Jälle üks tore tehnikatund:) 2.50 ja ca 50 km.

Kokku siis ca 9,5 h rahulikke treeningtunde.

Eeloleval talvel on plaanis kaks võistlust- kodune Icebug 24h ja loomulikult talvise seiklusspordimaailma tähtsaim võistlus- Bergson Winter Challenge

Väljakutse!

Sattusin juhuslikult sirvima Priit Pulleritsu suusablogi ja lugema tema pidevast soovist ja vajadusest kellegagi alati ja igal alal võistelda. Olgu siis tegemist jooksu- või suusavõistlusega, sprindi või maratoni distantsiga. Küll kutsub ta välja tervet Eestit endaga võistlema, siis jälle olümpiavõitjat, rääkimata tavalistest harrastajatest. Ei olegi täpselt aru saanud kas mehe sooviks on ärgitada inimesi spordiga tegelema või on selle taga peidus soov naabrimehele ära panna. Või hoopis kõik see kokku. Tagajärjeks on aga see, et lihtne harrastaja lõhub looma moodi trenni teha ja on asja äärmiselt tõsiselt käsile võtnud. Müts maha! Peaasi, et ei hakka Sportlandi kinkekaarte teda võitvatele harrastajatele lubama, muidu läheb nii nagu Rainer Vakraga juhtus.

Igaljuhul on see kõik äärmiselt positiivne. Tundub, et nii mõnigi tüüp on väljakutse vastu võtnud ja korralikult treenima hakanud. Lisaks treenima ergutamisele on blogis huvitavat trennijuttu ja kommentaarides häid mõtteterasid.

Kuna ilmselt teen enamasti märksa vähem trenni ja suhtun treeningusse märksa loomingulisemalt (st. kui ei viitsi, siis trenni ei lähe), pole mul ka treeningplaani ja puudub ka päevik, siis sellise pühendumusega trenni tehes peaks hr. Pullerits mind igast asendist võitma. Vähemalt sellistel distantsidel nagu Tartu Maratoni sarja võistlused on.

Mulle ka meeldivad väljakutsed, aga et asi natuke põnevam oleks ja et väljakutse oleks ikka tõeline väljakutse (olgem ausad, Tartu Maratoni läbimine pole enamuse jaoks mingi väljakutse, sellega saab iga terve inimene hakkama, mu vanaisa oli selgelt üle 70 aastane kui maratone sõitis) siis esitan väljakutse, tõelise väljakutse, Priit Pulleritsule ja loomulikult ka kõigile teistele vastupidavatele.

Väljakutse on järgmine: Sõita läbi kõik Tartu Maratoni sarja kuuluvad pikad distantsid. Järjest loomulikult!

Alustame hommikul suusamaratoniga Otepäält, Elvast jookseme tagasi Otepääle, rattaga rattaralli distants (maanteel), mis lõppeb kohas kus saab rulluisutada, sõidame rullimaratoni, ja siis jääb veel ainult mingi 80 km rattaga mööda väiksemaid teid ja raskemal maastikul (sõltub lumeoludest). Ja ongi kõik. Pikkuselt peaks andma välja sellise lühemat sorti seiklusspordi võistluse mõõtu võistluse, aga kergem tõenäoliselt selle tõttu, et liikuda saab enamasti mööda teed. Ei pea võtma suuri tõuse, minema läbi soode ja jõgede. Piisavalt raske, et tekiks küsimus, kas saan sellega hakkama, samas piisavalt lihtne, et olla jõukohane enamusele.

Noh Priit, kas julgus otsas? Oled maratoniks valmis või jääd rohkem sprindimeheks, lihtsalt huvitava blogi pidajaks ja arvuti ekraanil paugutajaks?

Isegi, kui PP araks lööb, mida nii kõva mees tõenäoliselt ju ei tee, oleks tegu suurepärase kogemusega teistele maratoonaritele ja seiklejatele. Ja otse loomulikult oleks sellisel juhul tegemist suurepärase katsevõistlusega, et pääseda võistkonda osalemaks kasvõi järgmisel seiklusspordi MM-il!

Milleks? Aga selleks et oleks mõni tore eesmärk ja eelkõige muidugi selleks, et leida uusi talente seiklusspordi radadele! Ja mitte vähe oluline pole ka see, et üksi on sellist asja liiga igav teha!

Täname toetajaid ja mõned vastused KKK-le

26. oktoobril peeti Tallinnas ööklubis Papillon Xdream sarja hooaja lõpetamine. ISC Team kasutas võimalust ja tänas seal oma toetajaid.

Selleks, et enam kui veerandmiljoni kroonise eelarvega osavõtt seiklusspordi maailmameistrivõistlustest Šotimaal võimalikus sai, täname eriti:
ISC - osavõtumaks, riided
Hansapank
Sportland
Hekotek
Andres Minn
Tahe paadiehitus - kiired meresüstad, aerud, vestid ja muu varustus
EMT
A&T - Salomoni jalanõud
Nevene - Leki matkakepid
Smileon - Hestra kindad
Matkasport
Everpro - Travellunch matkatoidud
Spordipartner - Born ja Nutrend spordijoogid ning toidulisandid
A'le Coq - Dynamit energiajook ja Aura mahlad

Loomulikult täname ka kõiki, kes olid nõus oma varustust meile selleks võistluseks laenama.

Mõned teemad, millest rääkisime Xdreami hooajalõpuüritusel:

1. Kuidas üldse õnnestus ISC võistkonnal pääseda MMile Eestit esindama?

MMile pääsemiseks pidi võistkond eelneva aasta jooksul edukalt läbima mõne Adventure Racing World Series sarja kuuluva võistluse. Meie jaoks oli sobivaim võimalus teenida vajalikud kohapunktid Poolas märtsi alguses toimunud Bergson Winter Challenge nimelisel seikluspordivõistlusel. Selle võistluse lõpetasime neljandatena, mis oli piisav, et kvalifitseeruda MM-ile.

2. Kas valikusõel oli tihe?

Kui Bergsoni võistlus oleks ebaõnnestunud, siis oli veel teoreetiline võimalus saada vajalikud kohapunktid aprillis Hispaanias toimunud võistlusel. See oli vaid teoreetiline variant, sest Hispaaniast kohapunkte teenida soovisid nii palju võistkonnad, et osavõtjate registreerimine lõpetati enne ametlikku tähtaega. MM-ile pääseda soovijaid oli palju.

3. Kuidas möödus viimane kuu enne MMi treeningute poolest? Kas oli midagi erinevat tavapärasest treeningust?

Mingeid erilisi muudatusi viimase kuu treeningplaanides ei teinud. Oluline oli hoiduda vigastustest ja haigestumistest.

Ruth: Mina loobusin viimasel kuul rulluisutamisest, sest minu jaoks on seal suhteliselt suur risk vigastusteks.

Rain: Viimased nädalad enne võistlust kulusid varustuse hankimisele ja treenimine jäi tahaplaanile.

4. Millist varustust nõuti teilt MMil osalemiseks? Kas kõik vajamineva pidite ise kaasa võtma või anti ka korraldajate poolt midagi?

Kogu vajamineva varustuse vedasime Eestist kaasa. Korraldajad pakkusid võimaluse laenutada kohapealt kajakke, aga siiski pidasime targemaks need Eestist kaasa võtta, sest väljapakutud rendihinna eest saime Eestist endale osta väga kvaliteetsed kajakid. Lisaks oli koduste kajakkide eelis see, et saime nendega enne Šotimaale minekut mõned korrad vetel harjutada.

Küll aga oli korraldajate poolt ette antud veesõiduk (nn sit-top-on kajakk) Loch Nessi järve ületamiseks. See tekitas meis väheke paanikat, sest olime oma helendavad signaaltuled jätnud oma isiklikku kajakki, kuna signaaltulesid läks meil vaja ainult öösel kajakkides. Õnneks saime helendavaid signaaltulesid laenata kaasvõistkondadelt ja nii pääsesime Loch Nessi ületama.

5. Mis varustust tuli kogu võistluse vältel kaasas vedada ja kuidas oli ülejäänud varustuse logistika võistluse käigus?

Võistlusel olid teatud kohustuslikud asjad, mida pidime kogu aeg kaasas kandma. Üldiselt oli see nimekiri väga mõistlik ja enamik asju oleksime nagunii ise ilma trahviminutite hirmutagi kaasa võtnud.

Mõned asjad, mis kogu aeg kaasas olid – ronimiskiivrid, soojad vahetusriided, tuuletelk, ellujäämiskiled, esmaabipaun, signaalraketid. Korraldajatelt saime üsna kopsaka GPS-seadme võistlusrajale kaasa. See oli selleks, et korraldajad näeksid võistluskeskuses meie asukohta maastikul.

6. Kui pikk oli teie võistlus nii kilometraažilt kui ajaliselt?

Kilomeetrid oli üle 500 km, tõusumeetreid üle 25 km (25 000m) ning ajaliselt kulutasime rajale 164 tundi ja 18 minutit (6 ööpäeva, 20 tundi ja 18min).

7. Kuidas oli selle 7 päeva jooksul teil toitumisega? Ega sealt kõnnumaalt polnud vist just palju söödavat leida?

Kõnnumaalt polnud tõesti midagi söödavat leida, isegi hallutsinatsioonid ei toonud midagi söödavat :-). Tavaliselt tegime TA-des sooja Travellunch eine ning lisaks sõime eksklusiivsemaid toite oma varustusekastist – lihakonserve, jogurtit, tuunikala õlis, juustu jne.

Etapil sõime kiiresti palju energiat andvaid asju – müslibatoone, šokolaade, energiageele, kartulikrõpse, küüslauguleibu, barankasid, suitsuvorsti.

Rain ja Andres leidsid ühe väga hästi toimiva kuivvõileiva variandi – kuivatatud soolatindid barankadega.

Joogivett oli maastikul piisavalt. Enam-vähem kogu aeg oli võimalus leida mõni ojake, kust veevarusid täiendada. Joogiveega oli probleeme vaid väga kõrgel mägedes, kus viimases hädas kõlbas ka nirust soosilmast vett juua. Sellegipoolest loodusest saadud joogivett mingi nn. vett puhastava keemiaga me rikkuma ei hakanud. Kõhud talusid naturaalset vett hästi.

8. Kui palju kogu võistluse jooksul magada saite?

Magamistunnid oli meil võistkonnas erinevad, aga umbes 6-8 tundi 164-st tunnist „raiskasime“ magamisele. Tundub küll üsna võimatu, aga organism harjub vist lõpuks ära. Organism saab aru, et ei ole mõtet rumalaga vaielda - kui vaja, siis tuleb paari tunniga ööpäevas hakkama saada.

Ruth: Unisena etapil liikudes oli kogu aeg mõte, et nii kui TA-sse jõuan, lähen kohe pärast jalgade hooldust magama. Tegelikult oli TA-sse jõudes nii hea olla ja aeg kulus igasugustele uimerdamistele nii kiiresti, et magamiseks jäi alati vähe aega.

9. Mis olid põnevamad etapid ning kuidas teil need läksid?

Kõige rohkem adrenaliini kulus esimesele kajakkimisele. Põnevad olid kõik etapid alguses ja lõpus. Alguses sellepärast, et siis oli värskust liikuda, lõpus sellepärast, et ootasid põnevusega TA-d, kus saab korraks puhata.

10. Mis oli võistkonna liikmetele kõige raskemad momendid võistluse joosul?

Ruth: Kõige raskemad olid kohad kui keegi võistkonnakaaslastest „ära kukkus“. See oli vaimselt väga raske. Esiteks sellepärast, et oli hirm, kas ja millal üldse kaaslase taastumine toimub ning teiseks oli endal väga piin aeglaselt liikuda – see on ju ikkagi MM.

Minul oli raske moment kolmanda päeva õhtupoolikul kui pidevast paduvihmast olin läbikülmunud ja kusagilt ei paistnud mittemingisugust lootust, et võiks väheke kergemaks minna. Aga võistkonnakaaslased olid suurepärased psühholoogid ja aitasid raskest kohast üle.

11. Kuidas neist rasketest momentidest üle saadi?

Ikka tempot alla võttes ja kõik tegevused parasjagu kehvimas seisus oleva kaaslase toetamiseks.

12. Kui rasketest momentidest juttu juba oli, siis vastukaaluks, mis oli kogu võistlus juures kõige meelivam ja meeldejäävam?

Ruth: Maastik oli super. Iialgi ei õnnestu ühtegi maad paremini tundma õppida kui osa võttes sellisest võistlusest. Rajameistrid olid kolm aastat vaeva näinud ja parimad kohad meile välja otsinud. Näiteks proloog toimus Rum’i saarel, mis on loodusreservaat ja kuhu kohalikke matkma ei lubata.

Rajal meeldis mulle eriti esimese jalgsietapi mägedes turnimine. Tore oli ka viimases TA-s kohata fänne ning teadvustada endale, et veel natuke ning siis ongi lõpp.

Randy: Sellise raske võistluse lõpetamine oli kõige toredam hetk.

Rain: Võistluskaaslased olid toredad.

13. Kuidas teil jalad vastu pidasid, oli ju pikka aega vihmane ilm ning niiskuse ja suure koormuse käest kipuvad jalad villi minema ning "ära lagunema"?

Jalgadega probleeme ei olnud. Igas TA-s oli esimesi toiminguid kohe jalad võimalikult ruttu lahti võtta ja neil hingata lasta. Rajal kui tundsime, et mingi koht tossus hakkab hõõruma, siis oli õige kohe teha peatus - pesta sokkidest ja tossudest liiv välja, vaseliinitada jalgu ja probleem oligi lahendatud.

Andres: Proloogis väänasin hüppeliigest. Lisaks olin valinud väheke ebaõiged jalanõud selliseks võistluseks ja seetõttu tekkisid jalgadele mõned villid.

14. Kui kaua aega võttis võistlustest taastumine?

Võistlus ei olnud füüsiliselt raske, sest liikusime suhteliselt aeglases tempos. Võistkonna neljast liikmest kolm olid juba ühe nädala pärast uuesti stardis - Otepääl, Xdreami öisel etapil, ning tavapäraselt võistlesime ka see kord A-raja paremate kohtade pärast.

Palju raskemini taastusime vaimsest väsimusest. Aega läks mitu kuud, enne kui kõigil tuli tagasi seiklushuvi ja looduses liikumise avastamisrõõm.

15. Kas keegi eestlastest, keegi ISCst või ISC osaleb ka järgmisel MM võistlusel?

Järgmine MM toimub Brasiilias. Nüüdseks lähevad juba kõigil tiimiliikmetel sõnast „seiklusspordivõistlus“ silmad särama. Loodame, et ISC Adventure Team jõuab ka Brasiiliasse. Ettevalmistused selle nimel käivad. Esimene tõsine väljakutse on veebruari lõpus toimuv Bergson Winter Challenge Poolas.

Suvistest tegemistest ehk Elu pole üldsegi üksluine...

Kuigi tuleb nõustuda, et blogisse on viimasel ajal uusi lugusid vähe lisandunud, siis ei tähenda see, et midagi ei toimuks ja ongi nii vaikne, kuni siis mõne järgmise seikluseni.

Mitmed on uurinud, kuidas me end vormis hoiame ja treenime, kas teema ka ülipikki treeninguid, jne.
Eks meil kõigil on omad lemmikalad, millega end seikluste vahepeal vahelduse mõttes meeleldi tegeleme ja vaimu värskendame. Küllap on õigem lasta igalühel iseenda eest lähemalt rääkida, aga hästi üldiselt tean teiste kohta (niipalju kui tean):
Rain käis suvel kajakimatkal Ahvenamaal, mis tal uuesti silma särama pani ja treeningindu tõstis; 30.koht TM rulluisumaratonil on ka kõva saavutus




Maret on läbi suve tublisti ratta- ja rullikilomeetreid kogunud, Otepää ratta- ja TM rulluisumaratonil auhindu noppinud ja rattaorienteerumise-MMil osalenud, lisaks võitis ta koos Ruthiga äsja mereaerutamises Eesti meistrikatelt kulla (respect!);





Ruth lisas oma kontosse veel ka teise medali – orienteerumisjooksu pika raja eestikatelt;

Randy on meist ilmselt kõige innukam võistleja läbi suve olnud: hulganisti orienteerumisstarte nii Eestis kui piiri taga, lisaks seikles ta Soomes ja üleüldse on selle mehe võistlusjanu uskumatu.

Mul endal oli mõnda aega pärast Shotimaad tervisega probleeme, kuid ca kolmandal nädalal oli kodus passimisest ja sportimatusest hing nii näljas, et otsustasin valude kiuste kasvõi pooltunnikesegi ratast sõtkuma minna. Hing jäi rahule. Paari päeva pärast proovisin uuesti, ja nii see läks.

Vaid paar päeva hiljem räägiti auk pähe, et võiksime orienteerumise mitmepäevasest teatevõistlusest (Ilvesteatest) osa võtta, et suuri eesmärke pole, lihtsalt tahaks proovida ja poleks ka hullu kui ma üle lõpujoonele vaid roomates jõuaks. Nädal enne proovisin korra joosta, kuid ei põlv ega hüppeliigesed üle veerand tunni vastu ei pidanud. Mõned päevad enne võistlust proovisin teisipäevakul joosta, valus oli, aga joosta juba lasi. Ja kolm päeva metsateatejooksu mõjus hoopis kummaliselt: pigem läks enesetunne järjest paremaks, valu ei kadunud ent polnud enam ka nii terav, eks parasjagu said hüppeliigesed ja põlv uuesti väänamist, ent kuidagi õnnestus need tahaplaanile suruda.

Meenub paratamatult seik, kuidas ma üldse mõned aastad tagasi orienteerumise radadele sattusin - olin terve kevad olnud põlvedega hädas (vana (laske)suusatajate kutsehaigus), kui samamoodi ei suutnud enam sportimata kodus püsida ja läksin orienteerumispäevakule, et linnast ära metsa loodusesse saada, otsustasin, et kui põlv vastu ei pea, siis jalutan tagasi. Üllatuseks aga pidas põlv tol korral metsajooksule enam-vähem vastu ja et metsas oli mõnus joosta, siis läksin veel mõned teisedki korrad, kaardiga jooksmine hakkas täitsa meeldima. Orienteerumistehnika muidugi mul lonkab, ütleme nii - "kaardilugemine segab jooksmist". Aga mõnus vaheldus on see siiski.


Ent pärast sellesuvist kolme metsateatejooksu starti sai siiski selgeks, et metsas on võimalik endale vaid täiendavalt liiga teha hetkeseisu arvestades. Ja siis sai naastud vana armastuse - triatloni juurde.

Põhiline erinevus traditsioonilise seikluse (ratas, jooks, vahel ka ujumine, jm) ja triatloni vahel on see, et viimane toimub kindlal pinnasel mööda radu ja teid, ehk antud hetkel säästaks see mu jalgu. Väga mõnus oli vanu konkurente taas näha ja neist mõõtu võtta.

Paarinädalase spetstreeninguga võis tugeva harrastaja tasemele end taas võidelda, ent tugevalt ja tõsiselt harjutatajatega on mul loomulikult suur vahe, eriti kiiruses. See ongi teine põhiline erinevus triatlonil seiklusega, et kiirused ja töö intensiivsus on seal ikkagi hoopis midagi muud, põhimõtteliselt käib seal koguaeg keel vestil tampimine, seiklusel siiski pisut rahulikum. Mõnus vaheldus igatahes.

Kuulsin, et Heitigi oli sel aastal triatloni proovinud ja päris mitmed triatloniga tegelejad on vägagi arvestatavad tegijad ka seiklusradadel saanud (mõned näited - Priit Ailt, Rait Pallo, Urmas Utar). Igatahes aitas kindlam treeningpinnas mul raskemad ajad üle elada ja tagasi treeningulainele saada. Augustikuuks oli tervis juba nii hea, et otsisin vaheldust juba jälle paaril orienteerumisvõistlusel ja osaletud sai ka paaril rahvajooksul.

Ehk mis ma selle jutuga öelda tahtsin - elu pole meil üldsegi üksluine, igaüks meist tegeleb oma meelepärase alaga ja hoiab end vormis omal moel pidevalt seiklusaladega sarnastel aladel või kõrvalaladel, ja ülipikki treeninguid ei pea ilmtingimata tegema, et palju jõuaks, hoopis olulisem on hoida vaim värske ning endasse tugevust mingil muul moel koguda. Paljud seiklejad tegelevad ka näiteks matkamisega selle erinevates vormides, aga sellest lähemalt ehk mõnel teisel korral.
Fotod Tartu Maratoni galeriist (autorid Külli Leola, Argo Aednik)
Sportfotos: Rain RUMil: http://www.sportfoto.ee/index.php?lang=est&main_id=29&id=58317&pid=58644
Maret RUMil: http://www.sportfoto.ee/index.php?lang=est&main_id=29&id=58317&pid=58646
http://www.sportfoto.ee/index.php?lang=est&main_id=29&id=58317&pid=58645

Mereaerutamise EMV (Teine lugu sarjast "Et elu liiga üksluiseks ei muutuks")

Lugu sai alguse samal põhjusel, mis eelminegi- nimelt tuleb aeg-ajalt end proovile panna ka teistel toredatel aladel.

kajakk.ee foorumis õigati augustis maha, et tulemas on Eesti Meistrivõistlused mereaerutamise maratonis. Medal Eesti MV-lt, on minu unistus olnud juba enne, kui ma rääkima hakkasin ja ma olen alati end võistkonnasiseselt halvasti ning alaväärsena tundnud, et mul ühtegi medalit pole, aga kõikidel teistel on kamaluga medaleid. Eriti õdedel Vaheritel, kes võidavad ära peaaegu kõik võistlused kus osalevad. Minu medalisaak läbi senise elu oli olnud kesine- vaid need Tartu Maratoni medalid, mis kõigile lõpetajatele antakse, aga teate ju isegi, et see pole ikka see. Nu ja siis üks lapsepõlve medal: Harjumaa meister klassikalises maadluses, kaalus 32kg:)

Ühesõnaga haistsin võimalust:)
Kuna paarimees Sten-Eric oli kohe nõus osalema, siis pikka juttu polnudki. Enne olulist võistlust tegime ka mõned trennid Shotimaa MMil osalenud paadiga. Trennides tõdesime, et oleme tublid, aga selle paadiga suurt üle 10 km tunnis meie sõita ei oska või ei jõua. Vähemalt sileda vee puhul poob see paat end täiesti kinni ja üldse ei liigu. Kuni 10-ni seevastu läheb väga lihtsalt.

Samas teadsin, et lainetes on see paat üsna kiire ja seega lootsime tuulisele merele. Ja tuult oli:) Tuult oli nii palju, et mulle tundus päris mitu korda, et vist sai seda lainet liiga palju soovitud.

Kuna varasemat infot võistluse kohta oli vaid niipalju, et sõit on ca 18km pikk ja kulgeb Paatsalust Pöörilaiuni, ümber laiu ja tagasi Paatsallu. Ka ei olnud teada osalejate nimesid. Kohale jõudes selgus, et stardis oli terve hulk noori ja näljaseid rajaaerutajaid, kellel oli rinnal aerutamisliidu embleem või seljal kiri "Eesti". Ja aerudel oli neil ka Eesti lipp. Nagu Jaansonil noh:) Jajah, koondise mehed.
Kusagilt kuulsin nime Becker ja Tootsi. Nujah, nendest meestest kirjutatakse lehes- need on Eesti esiaerutajad, kes sihivad olümpiapääset. Neid ma olin telekast kah näinud. Päris kiired tundusid:)

Start antud, võtsime suuna kusagil kaugel paistvale majakale. Stardis nägime pärisarutajate võimast kiirendust. Neli paati rebisid kohe vahe sisse. Me olime kusagil 6-7 ndal kohal. Algus oli minu jaoks tavapäraselt raske. Esimesed libisesid eest ära ja tundus, et nende üleolek on mäekõrgune. Aerutajad ikkagi.
Mingil hetkel saime kõrvale Kaubi Türnpuu-Uko Kõrge paadile. Need ka vanad aerukunnid ja treenerid, esimene on osalenud ka maratoni MK etappidel. Proovisin tüüpide pealt tehnikat vaadata ja hammastega kinni hoides mitte maha jääda. Tundus, et hästi sõidavad ja tundus, et tõmbasid meidki paremini käima. Taha vaadates selgus, et teised paadid hakkavad maha jääma ning mingil hetkel selgus, et neljast eest ära sõitnud paadist kaks hakkavad selg ees lähenema. Tubli töö!

Lained läksid tõsiselt suureks ja kuidagi õnnestus meil nendes suurtes lainetes sõit nii hästi, et Türnpuu-Kõrge hakkasid maha jääma. Pisut enne laidu olime mööda saanud ühest jooksikute paadist ja selge vahe sisse sõitnud Türnpuu-Kõrge paadiga. Teised enam lainete vahelt ei paistnud. Olime tõusnud kolmandaks- ca 5-7 minuti kaugusel olid Becker-Tootsi ja K-1 hilisem võitja Raigo Põder. Minuti- paari kaugusel teine kahene ja siis kohe meie. Seis oli päris põnev:)

Laiuni jõudes tegime otsuse sõita murdlainetest ringi, mitte otse ümber nuka nagu lühim marsruut oli. Suured murdlained olid liiga hirmutavad. Paarisaja meetri kaugusel laiust, aga sattusime päeva suurimate lainete otsa ja kui seni olid lained kulgenud mingis aimatavas rütmis ja mingil kindlal suunal, siis seal oli täielik pudru ja kapsad. Lained olid väga suured ja nad tulid minu arvates kahes eri suunast ja põrkusid omavahel. Seetõttu jäin nende lugemisega jänni. Järgmisel hgetkel tabas meid võimas murdlaine ja peale mõningast võitlust olime pea alaspidi korralikus pesumasinas. Õnneks saime kiirelt välja, aga järgmine laine lõi paadi vastu mind ja rebis seni käes olnud aeru käest.

Peale seda liikusime kibekiirelt laine ja paadi vahele, kus on märksa ohutum laineid vastu võtta. Mingil hetkel sain kätte ühe aerudest. Sealt edasi algas võitlus lainetega, mida meie kontrollida ei suutnud. Iga järgmine laine surus meid vee alla ja mingil hetkel rebis üks Suur Steni käest paadi lahti. Halb olukord, kuna paadist kinni hoides saab end palju paremini pinnal hoida ja ka eriti suurte lainete puhul on millest end tagasi pinnale tõmmata. Ka kannab tuul paati kiiremini edasi kui vees olevat ujujat. Lainete vahele tuli väike paus ja Sten sai paadi jälle kätte. Õnneks oli lainete suund täpselt laiu otsa. Meil ei olnud muud teha kui end paadi küljes hoida ja oodata kuni lained kaldale kannavad. Aega läks, aga mingil hetkel saime jalad põhja ja kuidagi kaldale. Paha lugu oli aga see, et meil oli vees olemisest (12-14 minutit) külm hakanud ning edasi sõitmiseks puudus meil aer. Käisin mööda vett edasi-tagasi ja otsisin aeru. Ronisin vees olnud kivide otsa ja üritasin musta aeru silmata. Selles lainetemöllus suht lootusetu. Mingi aja pärast hakkasid aeglasemad paadid riburadapidi tulema. Nägime tuttvaid nägusid lainetega võitlemas. Nad tegid targalt, et tulid hästi saare lähedalt- seal vahutas küll kõvasti, aga lained olid väikesed ja neis polnud sellist jõudu. Nii mõnigi neist läks ümber. Neil aga vedas sellega, et ära jäi pikk lainetes hulpimine.

Olin lootuse täitsa kaotanud ja mingist võistlusest polnud enam juttugi. Külmunud, paat vett täis, aer kadunud, tuju kehv. Sooja minna pole kusagile, ära ka ei saa. Täitsa kurb hakkas:)

Mingil hetkel läksin saare serva ja nägin lainetes vilksatamas oma aeru, mis oli saarest mööda ujumas ja üha kaugenes kaldast. Ma ei tea mis tal arus oli, et ta ei taibanud samasse kohta ujuda kuhu lained meid tõid vaid ujus saarest mööda. Rumal aer!

Pikalt mõtlematta hüppasin vette ja ujusin järgi. Tagasi ujumine aeruga oli keerulisem, aga kaldale me koos tulime. Sealt edasi läks jälle lõbusamaks. Paati saades hakkas soe, ning saime ka lihtsale allatuule kursile.



Vahepeal nägime ka Maretit ja Ruthi, kes olid tulnud oma järjekordse kulla järele. Mul oli suur heameel neid näha elusatena ja juba poolel maal. Ma tean Shotimaa MM-ist, kuidas Ruth Suuri laineid pelgab ja mitmel korral tabasin end mõttelt, et kuidas nad vastu peavad!



Kohtunike paadi juures kuulsime oma suureks üllatuseks, et oleme kolmandad. Mitte midagi ei saanud aru. Olime ju ligi pool tundi kaotanud ümberminekuga, aga ikka kolmandad? Mismõttes? Võimatu! Kus kõik kiired paadid on? Läksid ümber? Sõitsid valesti? Võib-olla. See uudis andis meile uut jõudu. Tagasiteel möödusime ühest üheset ja ühest kaheset paadist, teadmata, kes need on, on nad katkestanud või võistlevad. Mingil hetkel nägime tagant lähenevat kiiret kahest paati. Ei uskunud, et enne ümberminekut mõni meist tagapool olnud paatidest suudaks nii kiirelt ja hea tehnikaga sõita. Kui nad meist möödusid sai selgeks, et need olidki esisõudjad Becker-Tootsi. Ilus oli vaadata, aga kas nad võtavad meilt pronksi?

Terve tagasitee võitlesime meie paadile tüüpilise probleemiga- tugevas külgtuules on selle püstine nina liiga suur tuuletakistus ja tuul kannab nina pidevalt alla. Seetõttu pidin sõitma pidevalt tüür viltu, mis kahandas tugevalt meie liikumiskiirust. Vaatamata pidevale tüürimisele kandis tuul meid ikka kaldasse. Mitmel korral sattusime sealsetesse murdlainetesse, mis pidurdas hoogu veelgi. Viltuse paadi ja tuulega võideldes kaotasime palju energiat ja edasiliikumine oli vaevaline. Tagant lähenes jälle üks paat. Õnneks ühene, suurepärane tehnika, aerutajaks Paikuse aerutamisklubi treener Roland Simanis, kellel hulgaliselt medalikohti päris aerutamisvõistlustelt. Vaatamata täiesti lagunenud tehnikale üritasime tal järgi hoida, õnneks nõrgenes tuul lõpu eel niipalju, et sain juba tüüri otse hoida ja lõpuks suutsime Rolandist isegi 3 sekundit varem finisheerida, mis pole küll suur saavutus, kuna tema oli ju üksinda. Aga väike asi ikkagi.

Lõpetades oli mul hiiglama hea meel, et see läbi sai. Tore võistlus oli. Seiklust oli. Elu suurimaid laineid oli. Elu esimene mitte vabatahtlik ümberminek oli. Ja medali saime. Elu esimese medali päris Eesti Meistrivõistlustelt. Pronksi.

Nagu hiljem selgus panid need kiired aerutajad, kes meie ees ja kohe meie taga olid saarest mööda ja otse edasi. Aerutajad ju, harjunud otse mööda poisid sõotma:) Hilisemad võitjad, Bert&Co, kes olid meist laiuni jõudes selgelt tagapool, oskasid õiget marsruuti sõita ja napsasid ässade eest võidu.

Stardis oli terve rida seiklejaid, kes on ju varmad igal toredal üritusel kaasa lööma. ISC Adventure Teami liikmed võiksid vabalt ka mereaerutamises kaasa lüüa. Selline mitmekülgsus toobki edu seiklusspordi võistlustelt!
Õed Vaherid näiteks said tänu tugevale lõpuspurdile kaela oma järjekordse kuldmedali eestikatelt.
Tiimikaaslane Randy tegi tugeva sõidu K-1 klassis ja sai viienda koha. Vaatamata ümberminekule ja sellele, et käis mandril õdesid merele aitamas ja ergutamas. Pronks oli käeulatuses!
Heiti ja Maret said K-2 klassis 9nda koha.
Fotod on pärit portaalist seikleja.com

TM 1. Rulluisumaraton 38km ehk Et elu liiga üksluiseks ei muutuks...

... on vaja teha ka midagi muud, kui ainult Xdreamil seigelda. Kõik tegevused on eriliselt toredad kuni hetkedeni kus need muutuvad liiga tavaliseteks. Seetõttu tuleb otsida huvitavaid väljakutseid ka teistelt aladelt. Eriti tore on veel siis, kui need mingil viisil teevad mind paremaks seiklussportlaseks.

Seetõttu pidasin vajalikuks osaleda augusti lõpus toimunud Tartu Rulluisumaratonil. Kuna olin sellel aastal uisutanud kokku neljal korral, kaks neist olid seotud Xdreamiga ja viimane uisutamine oligi öisel Otepää etapil, siis mingeid kõrgeid lootusi ja unistusi polnud.

Esimeses stardigrupis tundusid kõik nii kiired ja enesekindlad, et hoidsin targu viimasesse ritta. Samas grupis olid õnneks ka mõned vähem enesekindlate nägudega seiklejad- Anti Arak ja Lauri Malsroos. Arvasin, et nende järgi võiks hea sõita olla küll.

Start oli nagu ikka ebameeldivalt kiire ja kuidagi ei osanud leida õiget rütmi. Rongid kiirete taganttulijatega möödusid ja kaotasin palju kohti. Ka Lauri võimas algus ei lubanud kaasa minna. Mõne kilomeetri möödudes nägin tagantpoot alustanud tiimikaaslast Maretit ühe rongi sabas mööda uisutamas. Kuna enesetunne oli paranenud, siis arvasin, et oleks paras aeg kellegagi kaasa minna. Mareti tuules sõites hakkasime jälle ettepoole kerkima. Gruppidele olid vahed sisse tekkinud ja aimasin, et mida aeg edasi, seda ebatõenäolisem on kiiremaid seltskondi püüdma hakata. Enesetunne oli juba nii hea, et julgesin pundist lahti rebida ja järgmisi püüdma hakata. Maret tuli kohe kaasa ja nii me siis paarisrakendina ettepoole rühkisime. Õnneks olid kiired alustajad endale liiga teinud ja saime mitu seltskonda kätte. Igasse järgmisesse punti jõudes arvasin, et see jääb viimaseks ja rohkem enam üksi tööd ei tee. Aga ikka juhtus nii, et need pundid lagunesid ja pudenesid maha ning ikka olin olukorras, kus kellegi taga puhata polnud. Enne esimest tagasipööret nägin vastu tulemas tuttavaid uisutajaid ja tundus, et seal pundis on teravaid jalgu kellega oleks mõnus koos sõita. Võtsin eesmärgiks veel need kätte saada. Peale tagasipööret keerasime vastutuult lõigule. Arvata oli et väga kauaks poleks mind seal jätkunud, seega pidin kiirelt järgi saama. Minu õnneks oli lisaks vastutuulele ka korralik tõus ja sellistes tingimustes sain vaatamata kehvale tehnikale, aga tugevale kiirendusele tõusu lõpuks pundile järgi. Kahju ainult, et Maret õigel ajal karpi jäi ja sellesse mõnusasse punti ei jõudnud.

Avastasin, et vastutuulelõikudel ja mäest üles sõites oli mul koos uisutajatega lihtne koos sõita, seevastu allatuulelõikudel, kus kiirused läksid suureks sai minu olematu tehnika suureks takistuseks. kehv tehnika lihtsalt ei luba suurel kiirusel effektiivselt tõugata.

Selles pundis tiksusin kuni lõpuni. Vahepeal noppisime ära mõned mahajääjad ja mõned kukkusid ka meie pundist välja. Mingil hetkel jäi tempo suht aeglaseks ja sattusin ette vedama, hetk hiljem avastasin, et minu taga on ainult üks tüüp. Aa, see on see tüüp kes ainukesena meie pundis sõitis kõrgete uiskudega millel neli väikest ratast. Olin juba ammu vaadanud, et peale minu oli ta vist ainus selles pundis kes suurt sõita ei osanud. Aga jõudu oli tal hullumoodi. Hoogu maha ka ei hakanud võtma ja nii me siis koos läksime, kordamööda tegime tööd ja korraks tekkis isegi rumal lootus, et sõidamegi pundil eest ära. Mõne kilomeetri pärast tulin maapeale tagasi ja sain aru, et ega me ikka nii tugevad ka pole. Lihtsalt kiiretel alamäe ja allatuule lõikudel olid hea tehnikaga uisutajad meist kõvasti kiiremad. Grupis tagasi olles kukkus pulss madalale tagasi ja rohkem midagi põnevat ei juhtunudki.

Olematu uisutamiskogemuse tõttu ei olnud mul mingit ettekujutust kuidas see finisheerimine grupis käib. Üritasin distantsi jooksul sõpradelt Abec-i liikmetelt uurida, et mismoodi uisutajad finisheerivad ja mida jälgima peab, aga mingil põhjusel ma neilt häid mõtteid ei saanudki.

Mingil hetkel läks hirmsaks paugutamiseks ja isegi need grupi liikmed, kes kogu distantsi jooksul tegid nägu nagu oleks neil jube raske ja kes ei vedanud kogu maratoni jooksul mitte meetritki olid ühtäkki kui uuesti sündinud ja tegid sellise lõpu, et minul ei jäänud muud üle kui vaid õppida, et tuleb olla kaval ja hea näitleja!

Aga hea meel on selle üle, et grupifinsihi võitis see mees, kes sõitis olematu tehnikaga neljal väikesel rattal ja lühikese raamiga kõrge saapaga. Protokolli uurides selgus, et tegemist oli Ilmar Udamiga- vana suusahunt, tegi wannabe uisutajatele pähe:)

Mina lõpetasin täitsa rahuldava 30nda kohaga ja väga paljude uute kogemuste võrra rikkamana.
Mareti tulemuse üle on mul eriliselt hea meel- neljas naine! Kusjuures sõitis veel enamus maast üksi! Ja minu pundis, napilt enne teda, lõpetasid naiste teine ja kolmas koht! Nähes teise ja kolmanda naise tehnikat ja varustust ning teades Mareti tehnikat ja väikest usisukilometraazi jääb vaid tõdeda et uskumatu jõud, vastupidavus ja potensiaal on seal peidus! Tagantjärele on eriti kahju, et ma tema mahajäämist ei märganud ja teda punti ei vedanud!

Calais-Dover või Hook- Harwich või...?

Täna, esmaspäeval, kui 2 kanuud, 3 meest ja 4 jalgratast juba kuskil Poolamaal maanteed mõõdavad, zhongleerin ma tööülesannete ja interneti vahel, et leida soodsaim-sobivaim koht, kust Randy-Rain-Andres peaksid homme pärastlõunal merd ületama.
Kuigi laupäeval Karu juures saunas oli juttu ka soodsatest praamidest, mis liiguvad Hollandi ja Suurbritannia vahel (siinpuhul on vist korrektne isegi kasutada sõna Inglismaa), ei ole mina selliseid netist leidnud.

Hook (Holland) -Harwish (väljumisega kell 14.45 22.mail, reisi aeg 6,5 tundi), ja 3.juunil 23.30 tagasi (sis ööbimist 4 inimese kajutis) maksab 675 naela (ca 14000 kr), samas kui Calais-Dover-Calais otsa eest küsitakse (3 reisijat + auto+ standard treiler kuni 4m pikk) ainult 175 naela (4025 kr), ning ühe otsa reis kestab ainult 1,5 tundi.

Kui kellelgi on kogemusi La Manchi ületamise võimalustest, siis nüüd oleks sellise info jagamine vägagi teretulnud!

Tahaks juba minema

Mitu viimast nädalat on möödunud uskumatult kiiresti. Kõik vabad ja mittevabad hetked on möödunud mõeldes eesolevale seiklusele. Kuigi oleme osalenud üsna mitmel pikal võistlusel leidub ikka veel kohutaval hulgal varustust, mis vajalik, et see katsumus edukalt läbi teha.

Kõige suuremad vajakajäämised varustuse nimekirjas olid meil ilmselt seotud aerutamisvarustusega. Mõned nädalad tagasi saime kätte oma uued paadid, mida mõned korrad oleme veele viinud. Ja mulle tundub, et neile see meeldib! Nad on kuidagi kurvad, kui keegi neid ei ujuta.

Kuna meie sõber Tahe Paadiehitus toodab suurepäraseid paate, siis ei näinud põhjust neid kaugemalt otsima hakata. Kohe alguses jäi valikusse sihvakas kaunitar Reval Duo, mis on tuntud oma kiire käiguga rasketes tingimustes. Sileda vee puhul ei suuda ta oma häid iseloomuomadusi välja tuua ja võib pirtsutada, seda enam aga särab keerulise ilmaga.

Võrreldes teiste aladega (trekking, jalgratas, ujumine) on aerutamine ilmselt üks meie nõrgemaid alasid. Oleme üritanud seda järgi aidata, aga kuna aerutamine on äärmiselt tehniline ala, siis nõuab see rohkem aega kui üks kevad. Aga see ei ole vähendanud meie entusiasmi ja vähemalt täna ei tunne ma erilist aukartust eesootavate kajakietappide peale mõeldes. Ma arvan, et oleme hullemateski olukordades olnud.

Ärasõiduni on ca 12 tundi ja veel viimast korda käisin varustuse nimekirja läbi. Kuna olin võtnud endale vastutuse muretseda suure hulga kohustuslikust varustusest, siis tahan olla kindel, et kõik vajalik on ikka olemas. Kui ma nüüd ei eksi, siis hetkel on puudu vaid üks 20 meetrine viskeliin, mis saabub Tallinna homme hommikul. Kõik muu peaks olema kuhjatud minu vanemate keldrisse, kust homme tuleb kõik mahutada järelkärusse ja Randy maanteeõgijast muhvikasse:)

Ja siis on see käes. Ärasõit. Õnneks. Enam pole vaja midagi pakkida ja sebida ja otsida. Saaks juba rahulikult eesootavale seiklusele keskenduda. Tahaks juba minema...

Uppuja päästmine on ...

Pirita jõe äärde piknikut pidma tulnud eestimaalased said täna teatrit kogu raha eest: paisjärvel toimusid demostratsioonesinemised kahel vesialal: kalüpso-lesta kostüümis ujumine ning kajakiga "uppiminek" keset järve.

Meelierutavat etendust andis, nagu juba aimatagi, grupeering 3R ehk Ruth-Randy-Rain ja kaldalt ergutasid "merehädalisi" Kaisa ja Maret. Muuseas seda, kui hästi oskavad tiimid kajakke ümber ajada (ning seejärel uuesti sõidukorda seada) kontrollitakse Fort Williamis enne starti just samasuguse rutiiniga kui köieronimisoskusi või kohustuslikku varustust.

Harjutused lõppesid inimkadudeta ja vägagi positiivses meeleolus. Paistis lausa, et koomilistes kostüümides esinejad ei tahtnud hästi veest väljagi tulla, nii soe ja mõnus olevat. Kahju vaid, et trikki ei saanud proovida merelainetes, olukorras kui tõesti kajakk ümber läheb.

Samas selgus ka, et varustuse komplekteerimisel tuleb teha parandusi - neopreen materjalist kindad ja sokid venisid vette kastes number suuremaks ja nii halvenesid nende soojapidavad omadused.

Aga kajakid on meil ka kenad ja uhiuued - otse Tahe kajakivabrikust (NB! sõbrahinnaga!) , Hansapanga - samuti meie sõber!- kleebis ninades helklemas.

150 rida exceli tabelis

Nädal enne väljasõitu Shotimaale on kulunud järjest kiirenevas tempos, aga õnneks hakkab vajaminevate asjade kokkuotsimine/ostmine lõpusirgele jõudma.

Andres saatis nädala alguses laiali exceli tabeli, mis sisaldas 150 korraldajate poolt nõutud/vajaliku asja nimetust. Nojah, pooled neist asjadest on võistkonna ühisvarustus ja pooled personaalsed. Võistkonna ühisvarustuse ridade taha oli vaikival kokkuleppel kirjutatud Rain. Niisiis Rainile topeltkoormus ja vastutus. Aga nende 150 nimetusega me loomulikult ei piirdu ja lisanduvad veel mõned kümned read ehk vajalikud asjad. Kuidas saaks nii, et iga rea taha võiks kirjutada 'OK!'?

Nõuanne number üks: helista Rainile ja küsi parimaid hankimiskanaleid.

Nõuanne number kaks: mõtle läbi kõik sõbrad ja tuttavad, kellelt laenata selliseid asju, mille otstarbekust oma toanurgas järgnevatel kuudel või aastatel enda jaoks ei suuda tõestada või mis on nii spetsiifilised, et lihtsalt ei suuda neid kusagilt kiiresti hankida. Siin on õige koht tänada kõiki, kes olid kohe nõus mind/meid abistama - Raimo, Raul, Üllar, Raido, Heiti, Leivo jt.

Nõuanne number kolm: hakka otsustavalt tegutsema. Suurima energiavaru sellest nädalast on võtnud 2km ujumise jaoks nõutud varustuse otsimine. Nimekirjas seisavad kalüpso, lestad, päästevest, neopren mask ja kindad. Kulus kõigest viis paari sukkpükse - sest kalüpso takjakinnitustel oli iseloom just ennast sukkpükste külge ja igaveseks haakida - kui saigi ost tehtud. Enne seda olin aga Tiidu paadipoes Pirital saanud igapäevaseks kliendiks, sest ega ühtegi ostu saa ju teha mõtlemata või vaagimata! Nüüd võin see-eest teistelegi nõua anda, mille poolest hülgevormid üksteisest erinevad.

Meeldivamaim töö varustusega oli esmaabipauna komplekteerimine, sest see kuulub mu igapäevaste oskuste hulka. Aga uued riided ISC-lt saan kätte alles Shotimaal. Kuna kaubamärk on tuttav, siis usaldan sellist olukorda, et sukeldun seiklustesse riietes, millelt olen hetk tagasi hinnasildid eemaldanud. Samas kalüpso ja muud ujumisasjad on minu jaoks nii võõrad, et homme korraldame Pirita rannas ühe testsulistamise.

Ellujäämine Emajõel

Esimest korda oli see eelmisel nädalal - kajakitasin ühel argipäeva õhtul mõnusalt Emajõel, kui ei-tea-kusagilt ilmus äkki üks mootorpaat, tuiskas must täistuuridel mööda ja mõni hetk hiljem üllatas mind korralik külglainetus, mis mu kergekaalulise veesõiduki kõvasti kõikuma pani, väga nippa-nappa jäi kevadine suplus keset jõge tegemata... Õnneks pääsesin vaid kerge ehmatusega, 6-7 kraadises jõevees ettekavatsemata suplus ei tundunud üldsegi ihaldusväärne antud olukorras.

Vaid paar päeva varem olin sõbraga sealsamas plääzil ujumiskalipsosid testinud ja igasugune katmata naha kokkupuude jõeveega oli üsna ebameeldivalt läbilõikavalt külm olnud.

Tundub, et kevad on täiel rinnal saabunud, sest tänasel kajakitreeningul oli kaatritega sõitjaid juba palju rohkem ja seetõttu ka mul lainetega võitlemist rohkem kui varem :) ja seda meie rahulikul Emajõel. Vähe veel sellest, kui Kvissentali paadisadamast möödusin, lükati seal parajasti sportlikke veeskuutreid vette ja polnudki vaja kaua oodata, kui need meeletu kiirusega edasi-tagasi tuhisesema hakkasid. Aga ka seekord õnnestus mul suplust tegemata Emajõelt pääseda. Küll on jõevesi nädala jooksul tublisti soojemaks läinud, tööpäeva lõpetanud vetelpäästjad teadsid veetemperatuuriks öelda juba 14 soojakraadi.

Hoopis meeldivamad kohtumised Emajõel on mul olnud kordades suurema vahva veesõiduki Jõmmuga: mõnusa rahuliku käiguga libiseb ta mööda jõge edasi ja ikka saab lodjameeskonnalt tervitava käeviipe ja rõõmsa tuju kaasa.

Kevad on saabunud täistuuridel, praktiliselt iga saja meetri tagant on jõeäärses võpsikus kalamehed saaki noolimas ning Jäneserajal suur hulk rahvast jooksmas ja piknikku pidamas, negatiivsena tuleb aga ära märkida jõel hulpivad õllepudelid...

Aga muidu on jõe peal vahva, saab linnakärast ja argisest sahmimisest eemale.

ARWC (Adventure Race World Championships) ehk seiklusspordi MM: meie stardieelne ajagraafik

MMi korraldajad on avaldanud kodulehel võistkondade nimekirjad ja ajagraafiku.
ISC Adventure päev 24. mail näeb välja järgmine:

09.15 Kogunemine võistluskeskuses
10.15 Varustuse kontroll
11.30 Köieronimisoskuste kontroll
12.45 Registreerimine, üldinfo ja elukindlustuse kontroll
14.30 Fotosessioon (esindusriietes; kas koos Eesti ja/või ISCi lipuga?)
15.45 Meresüstasõidu oskuste kontroll: kajakki ümberajamine, uuesti püsti/peale saamine ja ujumine.
17.00 Intervjuud pressile