27. juuni 2007

10. etapp – Ben Nevis 1343m ja sealt edasi

Etapi algus oli traditsiooniliselt kiire, sest 15 minutit peale meid väljus viimasest TA-st Helly Hansen UK – see oli võistkond, kellega olime ka proloogis mõned punktivahed koos liikunud. Olime seigelnud maastikul üle 130 tunni ja liikusime ikka koos võistkondadega, kellega olime koos esimesel päeval! Meie sõbrad taanlased olid tollel hetkel meist tunniga maas.

Kui proloogipäeval olime Helly Hansenist olnud kindlalt kiiremad, siis Ben Nevise kivistel nõlvadel ei olnud meil mingit võimalust neile vastu saada. Kohalikud kasutasid oma eelist :-).

Ben Nevis, Briti saarte kõrgeim tipp on selle piirkonna tõeline turismimagnet. Jõudes tippu rühkides matkaradadele, käis seal elav sebimine – justkui keskpäevasel Raekoja platsil.

Meie võistluseelsesse majutuskohta paistis Ben Nevise mägi ilusasti ära, kuid enne võistlust tippu ei õnnestunudki näha – kogu aeg oli see tihedates pilvedes. Ben Nevise etapp oli ka korraldajatele suur küsimärk – kas ilmaolud üldse võimaldavad seda etappi läbi viia. Seekord läks õnneks ja kõik võistkonnad, kes liikusid graafikus pääsesid Ben Nevist vallutama.

Mäe jalamilt tipule jõudmiseks kulus meil kolm tundi. Järgmisesse punkti jõudmiseks pidime natuke laskuma mäe teisele küljele ja siis mööda mäeahelikku edasi liikuma. Ben Nevise tipus oli ilm ilus, kuid tume vihmapilv oli lähenemas. Nii kui olime tipu platoolt mõned meetrid laskunud jõudsime vihmapilve sisse, see oli justkui seina sisse minek, väga eriline kogemus. Hetkega olime külmast paduvihmast läbimärjad, nähtavus oli olematu ning puhus vali tuul. Kaotasime kivikamakate vahel aimatava teeraja, mida mööda pidime liikuma. Olukord oli tõeliselt paanikat tekitav. Ma nägin juba vaimusilmas, kuidas jääme tuuletelki varjule ja võib-olla peame isegi signaalraketi lendu laskma, kui kellelgi peaks mingi terviseprobleem tekkima.

20 minutit hiljem tuli äkki tuulehoog, mis puhus pilve niipalju minema, et kogu mäenõlv sai jälle nähtavaks. See oli imeline hetk, mis tõi tõelise kergenduse. Leidsime jälle üles raja, mis viis meid mäeahelikule. Meil oli hea meel, et nähtavus tuli tagasi, aga mure näris ikka hinge. Mäeahelik oli suhteliselt aeglaselt läbitav – turnisime suurte kivide vahel, kohati oli mäeaheliku harjal laiust vaid mõned meetrid. Liikusime võimalikus kiireimas tempos, kuid siiski oli meil hirm, et sellise tempoga liikudes ei jõua me selle etapi tehniliselt keerulisemat osa päevavalges lõpetada.

Sellel päeval suutsime ennast ületada – pimeduse saabudes olime jõudnud mäeahelikult õnnelikult alla orgu. Edasine tundus vaid vormistamise küsimus, kuid tegelikult oli jälle asi keerulisem.

Kõigepealt pidime leidma matkaraja, mis viis meid Fort Williami külje alla. Raja algus oli kummaline – soosse trambitud vagu. Hea, et üldse aru saime, et see võiks olla otsitav matkarada. Koperdasime vist peaaegu kõikidesse nn. matkarajal olevatesse mudaaukudesse sisse, sest pimeduses polnud aru saada, kas pinnas kannab või mitte. Tegelikult hakkas juba olema üsna ükskõik kõigest, tahtsime vaid lõpuks jõuda finishisse.

Kui mudaralli lõppes, siis hakkas kannatuste trepp – paekivist laotud ebatasane trepitaoline moodustis, mis kulges mööda mäekülge alla Fort Williami poole. Olin just enne viimasele etapile minekut mõelnud, et see seiklus polegi mul põlvi eriti kurnanud. Liiga vara mõtlesin nii – need mitmed kilomeetrid treppe mõjusid põlvedele väga laastavalt. Olime oli jälle müstiline – orus ulguv tuul, pimedus ja siis vastu tulevad tuled!!!! Need olid kohalikud downhilli fännid, kes öösel kell üks, jalgrattaid seljas vedades sammusid Ben Nevise tipu poole!!!

Eelviimane kontrollpunkt asus Fort Williami linna piiril, sealt jäi lõpuni üle 3 kilomeetri jooksu. Kuna meil oli saada pool tundi trahviminuteid ja kartsime taanlastele selle tõttu kaotada, siis otsustasime selle viimase punktivahe joosta, et päästa veel, mis veel päästa annab. Minu jaoks oli see üks lõputu unes jooksmine, nägin isegi unenägu. Unenäos ütlesin mingile asjale vastuseks – ma ei taha rohkem. Minu selle lause peale lõpetati kohe jooksmine. Pidin selleks, et edasi jookseksime lisama kohe selgituseks reaalses elus, et see oli mu unenäo vastus ja mitte mõeldud jooksvatele kaaslastele.

Unes jooksmine õnnestus meil nii hästi, et saime sellel etapil kolmanda vaheaja. Vaid poolakad, kelle entusiasm seikluse käigus järjest kasvas jooksid sellel etapil imeaja.

Rahulikku und magava Fort Williami kultuurimaja õuel märkisime selle seikluse VIIMASE kontrollpunkti 2.juunil kell 2.45

Ei mingit kergendust, et spordinädal lõppes. Isegi mitte und, mis oleks kohe maha niitnud. Ma ise ka ei teadnud, mida ma tahan. Tegelikult oleksin tahtnud hotellituba sooja dushiga, voodit valgete lindega, natuke shampust ja võimalust nautida sellised olusid vähemalt 12 tundi… Unistada ju võib, sest kõike see oli olemas Poolas BWC-il, aga kahjuks mitte siin MM-il. Aga kuna ootamas oli vaid magamiseks magamiskott umbses kolikambris, pesemiseks leige vesi, siis tuli ennast väga sundida ka nendele tegevustele. MM-i lõpetuseks kamandati kõige magusama une ajal õue lageda taeva alla...

25. juuni 2007

9.etapp – kõige kiirem, lühem, mõnusam, päikeselisem, soojem

8.TA-s üritasime võimalikult kiiresti endaga hakkama saada. Ka varasemates TA-des olime üritanud nobedamad olla, aga siin lõpuks õnnestus.

Olles nädala jooksul miu korda õpetust saanud, kuidas kaardil olev tee tegelikult looduses välja võib näha, ei oodanud me sellelt rattaetapilt midagi kerget. Arvatavasti jälle üks kivine tee, kus eriti sõita ei õnnestu.

Algus oli enam-vähem püstloodis üles mööda kitsast matkarada, kus vedasime rattad käe kõrval lükates üles. Seejärel jõudsime teele, mille seisukord oli meie jaoks otsustav kui kiiresti suudame edasi liikuda. Hurraa, mööda mäekülge kulgev tee oli sõidetav! Vaated olid mõnusad, ilm oli päikseline ja ratas veeres peaaegu iseenesest. See rattasõit oli mõnusalt virgutav aritmeetika – siit kivist mööda vasakult, sealt kivist paremalt, oja on läbitav, käiguvahetus, et väikesest nukist üle sõites hoog ei kaoks jne. Rattasõit nõudis tähelepanu ja nikerdamist, aga sellesse hetke see sobis väga hästi. Maa kulus lennates.

Vahepeal jäid ette mõned lambaaiad, kust pidime rattaid üle tõstma. Kui lugeda kokku kõik lambaaiad ja erinevad võimalused nende ületamiseks/läbimiseks, mis meil sellel seiklusel ette tulid, siis saaks päris kirju galerii. Kõige rohkem turnimist ja jõunumbreid nõudsid kahemeetrised lukus väravad, lihtsamatel tuli aru saada, kummale poole värav avaneb ja siis sealt läbi trügida.

Etapi lõpp oli Ben Nevise jalamil, kuhu olid kogunenud kõik meie fännid ja lisaks paljud pealtvaatajad. Jälle üks värskendav sündmus – hea oli vahelduseks tuttavaid, kuid nädala jooksul ununenud nägusid näha.

Etapile oli kulunud 3,5 tundi, sellest ajast peaaegu pool tundi kulus rattaparandustele – Randyl purunes rattakett ja Andresel oli klassikalisem juhtum – rattakummi lappimine.

9.TA-s tundus lõpp juba käega katsutav olevat – mis seal Ben Nevise otsas ära käia ei ole. Reaalsusesse tõi tagasi info, et kiirematel võistkondadel oli viimasele etapile kulunud 8 tundi. Meile tähendas see, et lõpetame eeldatavasti ööpimeduses ja uuel kuupäeval. Et liikuda võimalikult palju valges läksime kiirel sammul Ben Nevist vallutama. Kell oli 17.10 1. juuni õhtupoolikul.

24. juuni 2007

TA7 ja 8.etapp – läbi raskuste lõpu poole

See oli esimene öö kui meil hakkas telgis magades külm. Olime magama minnes koduste tervituste eufoorias unustanud telgiukse lahti, telkimiskoht oli keset soid ning magasime just kõige külmemal s.t. päikesetõusu ajal. Minu eelmisel päeval alanud põlvevalu oli magamise ajal päädinud sellega, et jalga enam põlvest kõverdada ei saanud ja säär oli krambis.

Komberdasin kuidagi suure-suure mure ja valuga telgist välja. See oli hetk, kus hing tahtis nii väga jätkata, aga põlv tundus täiesti lootusetu. Liipasin ahastades ümber telgi ja mõtlesin paaniliselt, mida edasi teha. Üks meditsiinitöötaja tundis mitu korda huvi, kas minuga on kõik korras. Pidin talle andma jaatava vastuse, sest meditsiinitelki aega raiskama minna küll ei tahtnud. Tuletasin meelde teadmisi anatoomiast, et aru saada, miks mul selline probleem on tekkinud. Midagi meelde ei tulnud, v.a. tarkus, et teipides saab vähendada pinget haigele kohale. Kasutasin ära rulli leikoplaastrit ja teipisin jala labajalast kuni poole reieni kinni. Sisse võtsin ka mõned esimese astme valuvaigistid ning seejärel proovisin ettevaatlikult väheke tervema inimese moodi astuda – mis enam-vähem õnnestus.

Enne etapile minekut jäi meil söömata traditsiooniline Travellunchi eine, mida pärast rajal kahetsesime. Magamast tõustes oli üks mõelnud üht ja teine teist, kõik olid ainult mõelnud, aga mitte suhelnud, ja selle nahka see soe söök läks. Oli tunda, et erilist erksust ei ole.

Korraks tekitas meis segadust kohtunike teade, et ronimisvarustust ei ole vaja etapile kaasa võtta. Mhhh, pidi ju olema lisaülesanne?! Kui aga nii, siis jätsime lõpuks selle mägede vahel soode keskel oleva TA ja läksime enda teada 44-kilomeetrilisele rännakule. Kell oli 6.30 1. juuni hommikul.

Etapi algus oli mulle raske. Põhjuseks nii energiapuudus kui ka haige jalg. Imestasin Randyt, kes astus kui põder pikkade ja kiirete sammudega üle soise kanarbikuvälja. Mina ootasin vaid, millal jõuaksime mingile teerajale, kus oleks väheke kergem astuda.

Lõpuks see teerada tuligi ja varsti kohtasime Terjet. Rõõmsa ja reipa olekuga Terje küsis meie edasiste plaanide kohta. Näitasime mäge, mida vallutama lähme. Kõiketeadja Terje käest saime teada, et me oleme suunatud lühendatud rajale. Jäime üllatunud ja pettunud nägudega teda vaatama. Selgituseks lisas ta, et sellekohane teave olevat rajaraamatus kirjas.

Nojah, kõike seda oleksin pidanud mina teistele rajaraamatust lugema, aga kuna see info oli nii ebaloogilise koha peal ning kuupäevadest nagunii enam mingit selgust ei olnud, siis jäi see info tähele panemata. Muidugi tean, et rajaraamat peaks tegelikult olema pähe õpitud, aga enne starti polnud selleks aega, isegi läbi ei jõudnud seda teost korralikult lugeda. Seekord oli siis õnne, et Terje meile vastu tuli ja infot jagas. Saime oma teekonda korrigeerida enam-vähem viimasel hetkel.

Alates sellest teadasaamisest lahenesid meie jaoks mitmed segased küsimused, millele olime püüdnud vastuseid leida. Esiteks, need müstilised viis võistkonda, kellest meile kogu aega räägiti – need olid need võistkonnad, kes läbisid kogu raja. Teiseks saime aru, miks meil ei kästud kaasa võtta sellele etapile ronimisvarustust, ja kolmandaks, mida tähendas ühe võistkonna segane jutt vahetusalas, et nemad plaanivad tänase kuupäevaga võistluse lõpetada.

Niisiis 44km etapp taandus lühemaks, aga midagi ei tulnud sellel võistlusel lihtsalt kätte – uni, palavus, kivine tõus ja laskumine … Vaatamata lühendamisele tundus järjekordselt, et me ei jõua iialgi selle etapi lõppu – liikusime kui santlaager. Igasugused pühapäevased (reedesed) matkasellid liikusid meist kiiremini, häbi oli. Äkki virgus Rain ja ärgitas kõiki mäest alla jooksma. Läbi valu seda tegimegi, ainus positiivne külg oli see, et nii sai vaev kiiremini läbi.
1. juuni päeval kell üks jõudsime viimaks TA8sse.

21. juuni 2007

TA6 ja 7.etapp – kajakkimine kanarbikus ja asfaltteel

TA6 oli vahetusala, mida väga paljud võistkonnad kasutasid pikemaks puhkuseks. Sellest tulenevalt nägime selles vahetusalas väga palju uniste ning paistes nägudega saatusekaaslasi. Jälle tuju rõõmsam ära tundmisest , et kõigile mõjub nädal aega lakkamatut sportimist samamoodi.

Seda und olime oodanud eelmisest ööst saadik, eriti just Andrese pärast. Ainult Andresel polnud mahti magama tulla, ta läks jälle külastama sõpru meditsiinitelgist :-). Uneaega plaanisime kaks tundi. Ma tahtsin kordki korralikult magada. Nojah, tunni sain siiski magada, siis ajas ärevus mind üles. Lisaks kuulsin telgi taga taanlaste sõjakisa estonians, estonians, muust eriti aru ei saanud. Ajasin ennast telgist välja asja uurima. Ei midagi muud kui vaid suurem seltskond oli end asutamas uuele etapile ehk siis kajakkima.

Enne kui meie lõpuks minema saime oli aega kulunud jälle ettearvatust palju rohkem. Seni kuni veel mehed seda teist tundi magasid korrastasin oma asju, tegin kastidesse jäänud toidutagavaradest inventuuri ja üritasin neid allesjäänud nelja etapi vahel ära jagada. Käisin kui kopratädi jõe ääres hambaid ja ennast pesemas – kõik sellised hommikused protseduurid. Vahepeal andsin veesoojendusabi Brasiilia võistkonnale. Selline eriti rahulik laagrielu.

Kõik oli platsil rahulik seni kui me olime ennast lõpuks kokku pakkinud ja asutasime minekule. Andresel oli puudu võistlusnumber – see kõige tähtsam riietusese kogu võistlusel. Võistlusnumber pidi olema alati kõige pealmine. See tegi riiete lisamise või ära võtmise eriti tüütuks. Võistlusnumbri puudumist karistati trahviminutitega. Niisiis paanika, mille teemaks Andrese number. Kogu plats oli meie kisa täis ja unine laagrirahvas ei saanus aru, mis nüüd lahti läks kui hakkasime kisa saatel oma võimatult segamini kastides sobrama. Olukord tundus juba üsna lootusetu kui märkasin, et Andrese üks püksisäär on kahtlaselt paks – seal see number oligi. Nüüd ei takistanud meid enam miski kajakkima minekul.

Kui olime kajakkinud mõnisada meetrit oli selge, et Andresest siiski veel eriti asja ei ole. Vahetasime paatkondi ja Rain läks Andrest kajakis toetama ning mina olin jälle Randyga ühes kajakis. See oli väga õige vahetus väga õigel ajal, sest nüüd liikusime päris võrreldavates tempodes ja üsna kiiresti. Nii kiiresti, et saime esimese järve lõpus kätte meist 45 minutit varem sellele etapile startinud võistkonna. Mulle see kajakkimine meeldis väga. Olin Rainilt saanud kasulikke õpetusi, mida enda arvates rakendasin üsna edukalt, lisaks ei tundunud see kolme ja poole tunnine kajakkimine üldse lootusetult pikk.

Esimene järv ületatud kajakkides, algasid selle kajakkimise veoetapid. Enne võistlusi räägiti, et kui järve äärde jõuate peate kindlasti kajakkidest välja tulema, sest järve ääres on tamm. Edasi viib järgmisesse järve jõgi, eks ise vaadake, kust teile sobib rohkem minna, kas mööda jõge või mööda teed. Meil oli juba enne võistlust radu planeerides selge, et kasutame teed ja kajakikärusid. Ja Shotimaal üllatusi jätkub – see jõgi, mida meile lahkelt soovitati oli täiesti ilma veeta, vaid üks sügav org :-).

Teisest järvest kolmandasse järve oli jälle võimalus valida jõe või tee vahel. Meie valisime teevariandi, olgugi et Rain kibeles vetele. Pärast õnnestus näha ka mida jõevariant oleks tähendanud – vastuvoolu kärestikulist suhteliselt niru veeseisuga jõge. See oleks olnud ilmne kaotus nii ajas kui ka võib-olla ka varustuses. Meie olime valinud neli tundi asfaltteel kõndimist kajakke kärudel järel sikutamas.

Enne kolmanda järve äärde jõudmist läbisime ühe külakese, kus hotelliesisel joonitud parklas nägime kahte paari kajakke. Need oli ilusasti paigutatud joonte vahele – ikkagi sõiduvahendid :-). Nalja tegi selline vaatepilt. Sõidukite omanikud olid aga läinud hotelli linade vahele magama. Mind häirib kui kasutatakse nn. võõrast abi. Minu arvates on võistluse idee selline, et võistkond peab hakkama saama nendes tingimustes, mida maastik, loodusjõud, korraldajad ja oma varustusekastid pakuvad, mitte ööbima hotellides, sööma kõrtsides ja ostma rajal olles poest puuduolevaid asju. Ahh, nõrgad! Meie igatahes võtsime suuna kolmanda järve poole.

Jälle üks tore kajakkimine. Esimest korda selle võistluse ajal oli mõnus tuulehoog tagant ja maa kulus nii ruttu. Midagi head ei saa olla liiga palju. Varsti lõppes järv ja olime jõe suudmes, mida mööda oleksime pidanud edasi liikuma. Jõe voolusuund oli meile vastu, jõe voolukiirus suur ning lisaks olid jões salakavalad kärestikud. Randy läks asja uurima ning saabus tagasi teatega, et nüüd peame kaks kilomeetrit kajakke mööda sood vedama. Päeval oleks seda lihtsam teha olnud, sest siis oleksime saanud vältida mudaauke ehk nn. kloaake. Ööpimeduses polnud midagi muud teha kui kõik, mis ette jäi otse läbida. See öine kajakivedamine oli järjekordne võistkonna vaimse tugevuse proovikivi ja me saime sellega hakkama.

Etapi lõpetasime 1. juuni varahommikul kell 3. Suunasime Andrese vastuvaidlemisvõimaluseta telki magama ja keelasime tal kategooriliselt arstide juurde minna. See kajakkimise etapp oli tal jätkuvalt unes möödunud. Hea, et vähemalt Rain suutis ära hoida kajaki ümberminekud kui Andres tukkuma jäi. Andrese unenohina saatel hakkasime lugema varustuskasti pandud tervitusi Eestist. Saime mõnusalt naerda ja uni tuli veel magusam. Traditsiooniline kaks tundi und.

Hansapank X-dream Otepää etapp

Harva on juhtunud, et ma ei taha minna võistluse starti. Tavaliselt alati ootan suure põnevusega kõiki võistlusi, sel korral valdas mind sama tunne kui 2005 kevadel kui tegime 5 nädalavahetuse jooksul neli võistlust, millest lühim oli 11 tundi. Põhjus oli nädal enne starti lõppenud elu raskeim 7 ööpäeva väldanud seiklus Shotimaa mägedes. Motivatsiooni eesootavaks lühikeseks võistluseks oli raske leida, olin tüdinud ja nii füüsiliselt kui ka vaimselt väsinud. Peale selle polnud juba ammu treeninud.

Kuna kokku oli lepitud, et võistleme siis võtsin eesmärgiks rahulikult läbi teha. Juba enne starti oli selge, et suuri kiirusi ma sel korral näidata ei suuda:)

Esimene mõnekilomeetrine jooks Otepää staadionilt puhkekoduni oli eriliselt vastik. Rahulikult libisesid mööda mitmed võistkonnad, keda tavaliselt võistluse jooksul ei näe. Isegi sellised segavõistkonnad jooksid mööda, kus polnud esindatud ühtegi Vaheri nime kandvat tüdrukut.
Üritasin mitte lasta juba nulli langenud tujul miinustesse langeda, surusin hambad kokku ja kannatasin. Ainuke milles kindel oli oli see, et pooleli ma ei jäta. Lubasin endaga rahul olla ka siis kui 20 hulka tuleme. Sellel hetkel tundus see väga hea tulemusena:)

Õnneks saabub alati hetk kust enam asjad hullemaks minna ei saa. Puhkekoduni jõudes tohtis uisud alla panna ja alates sellest hetkest hakkasid asjad minu jaoks paremini sujuma. 12ndana uisutama asudes möödusime vaatamata nigelale enesetundele mitmetest võistkondadest ja täiesti uskumatuna tundub meie parim etapiaeg uisutamises. Rajal tundus, et me sõidame väga rahulikult ja eriti pingutama end küll ei sundinud. Etapi lõpus olime üllatuslikult sattunud kolmandale kohale.

Ees ootas kaardilugejatele päris keeruline jooksuring öises Kääriku metsas. Algus sujus viperusteta ja liikusime vapralt koos GoDiscoveri tüüpidega. Salomon oli heas hoos ja tundusid päris kiired. Oli selge, et nendega kaasa minna ei ole minul mingit lootust. Nii juhtuski, et täpselteiteamitmelkorral, jooksis Salomon meilt eest minema. Kuna nad sellel korral aga kaarti ei lugenud, siis peale igat korda, kui nad meilt eest ära jooksid, sattusid nad jälle meiega kokku.

Teisele uisuetapile läksime koos Salomoniga. Areal ja Aventura tihedalt kannul. Vaude, GoDiscover ja Nike olid eest ära. Uisutades püüdsime rahulikult liikuva Nike kinni ja vaatamata Randy kukkumisele ühes kiires kurvis vähendasime pisut vahet esimestega.

Kanuudeni jõudmiseks tegime lõõgastava ujumiseni ühele Pühajärve saartest. Tavaliselt oleme kanuudes päris teravad olnud, seekordne 16es etapiaeg ja parimatele 12 minutiline kaotus seda küll kuidagi ei väljenda. Mitte, et me oleks kehvalt tõmmanud, vaid pigem seetõttu, et tegime mitmed taktikalised vead punkte võttes.

Peale kanuuetappi kiire jooks suusastaadionile ja siis ratastele. Olime sel hetkel tõusnud kolmandaks. Aga taga oli kohe tulemas Salomon. Alates esimesest punktist liikusime koos ja kordamööda vedades arendasime päris korralikku kiirust. Õige pea jõudsime järgi GODiscoveri meeskonnale, kes ilmselt oli tegemas oma senist parimat võistlust. Pundis on tore tiksuda, aga pikaks ajaks ei tahtnud sinna jääda. Õnneks on meil Priit, kes suudab iga kell kõvasti vedada. Tarvitses mul vaid mainida, et aeg oleks sõitma hakata, kui Priit juba vajutama kukkus. Saime vahe küll sisse, aga kahjuks oli Randyl kaart keeramata ja järgmises teeristis pidime peatuma, et Randy saaks kaarti keerata ja jälle olid kolm võistkonda koos. Järgmises mäe otsas asunud punktis oli valida, kas pöörata ots ringi ja tuldud teed tagasi sõita või otse järskudest treppidest alla sõita. Kuna Salomon valis tuldud tee, siis me pidime teise valiku tegema. Lisaülessande juurde jõudis Salomon pisut enne meid, olles juba teiseks tõusnud. Seinamägi oli nii meeldiv, et pidasime vajalikuks kaks küsimust valesti vastata ja kokku kolmel korral üles-alla joosta. Seinamäelt lahkusime kolmandatena.

Järgmine punkt pakkus võimaluse seda pisut pikemalt otsida. Ka ei taibanud meie esinavigaator punkti asukohta kohe ära ja seetõttu saime punkti piirkonnas mõnda aega koos B-raja võistkondadega aega veeta. Kui kohale olid jõudnud ka järgmised A-raja tiimid eesotsas Arealiga ja mööda metsa sihitult silkav seltskond häirivalt suureks paisunud, siis arvas Randy et aeg oleks punkt võtta ja kaduda. Järgmisest punktist välja sõites ei üllatunud ma kui nägin, et Salomon on alles punkti teel. Olid nad ju mitmel korral teinud seda trikki, kus kaovad meil eest ja siis jälle seljatagant välja ilmuvad. Mulle hakkas see trikk juba päris meeldima:)

Aga nagu ikka käivad tõusud ja mõõnad vaheldumisi ja just siis kui mulle tundus, et päris tore on võistelda ja me ikka vahest oleme päris kiired ja igast muud toredad mõtted tulid pähe, just siis arvas üks oks heaks karata Priidu käiguvahetajasse . Käis hetkeline võitlus hea ja kurja vahel ja erinevalt Hollywoodist lõppes see lahing pahade võiduga. Priidu käigukas oli kaheks tükiks murdunud. Uut käiguvahetajat ei olnud pühapäeva hommikul vahetult peale päikesetõusu Annimatsi lähistel metsas kusagilt võtta ja seega tegime tema 27 käigulisest raketist 1 käigulise. Ratast remontides möödusid meist mitmed võistkonnad ja kukkusime umbes kuuendaks. Sealt edasi oli võistlusmoment meie jaoks kadunud. Selle asemel mõtlesime kuidas lõpuni saaks. Edasi tuli Priidul kõvasti vaeva näha- ei sobinud see üks käik hästi ei maanteel ega ka metsas. Igal võimalikul laskumisel tõmbasime ja tõusul tõukasime Randyga Priitu. Suuri kiirusi me järelejäänud etapil enam näidata ei suutnud.

Enne lõppu väike mäluorienteerumine, kus Randy järjekordselt taset näitas ja meid päris kiirelt läbi tõi. Kirsiks tordile oli mõnus ahviraudtee Otepää seikluspargis vahetult enne lõppu.

Peale finishit valdasid mind vastakad tunded- ühest küljest võiks ju olla rahul viienda kohaga. Eriti kui 10 minti peale starti on tunne, et jooksmine on täielik piin, nädala tagune karm seiklus on tunda igas lihases ja lubasin ju endale et olen õnnelik kohaga 20 hulgas.
Teisest küljest vaadates on viies koht väga nõrk! Kaido Kaaberma: neljas koht on pask! Rääkimata viiendast. Seda enam, kui ei meenu alates 2001 aastast võistlust kus oleksime Eestis, Lätis ja Leedus võisteldes kolme hulgast välja jäänud. Isegi teised ja kolmandad kohad on vähemuses. Tegelikult ongi paras meile, et vahest kehvasti ka läheb! Seda enam, et alati on liiga hästi läinud. Eriti hea meel on mul Vaude võidu üle- on ju nemad väga tihti ebaõnne talunud ja vaatamata heale võistkonnale, mitte just väga tihti pildile mahtunud. Meeldivalt üllatas ka Godiscover, kes oli kindlalt selle võistluse suurim õnnestuja minu arvates!

20. juuni 2007

30.-31. mai – TA5 ja 6.etapp – jalgrattal-jalgsi-jalgrattal

TA5-s võttis meid vahetusalakohtunikuna vastu Maret. Ta kontrollis, kas meil on ikka olemas kilekad, pikad püksid, mütsid ja kindad. Kõike sai väikse muigega näidatud, sest ilma selliste riietusesemeteta oleksime täiesti läbikülmunud lisaks läbivettimisele. Ka Maretile tekitas asi nalja, aga käsk oli talle selline antud.

Vahetusala ise oli üks autoparkla ja meie varustusekastid olid seal vihma ning tuule käes. Ei mingit telki, ei mingit võimalust saada hetkeks sooja ja kuivaks. Vedasime oma kastid siiski kohviku terassile, sisse me minna ei tohtinud. Tegime hädapärased toimingud ja läksime lühikesele ning lihtsale etapile. Nii tundus see alguses.

Kuna see TA oli MB downhilli keskuses, siis kõigepealt pidime läbima downhilli raja. Mugandasin enda jaoks vanasõna – kes tasa sõidab, see kaugele jõuab. Ei olnud erilist sära silmades, et kiiresti mägedest alla nikerdada. Lisaks hakkas mulle pidevast vihmast ja sellest eriti nirust TA-st ligi hiilima masendus ja lootusetus. Ma olin TA-s vahetanud endale jalga kuivad sokid ja tossud ning selga kuiva särgi. Kõik need kuivad asjad olid peale 10 minutit uue etapi läbimist jälle läbimärjad ning olemine veel külmem. Masendav.

Edasine jalgrattaetapp ainult süvendas lootusetust – külm paduvihm, tugev tuul ja ka energiapuudus. Ja pole mingit lootustki, et vihm võiks üle jääda. Jalgrattaetapi lõpus oli mul täielikult küllalt pidevast eneseületusest kõigi ebamugavustega võitlemisel – kaua võib kesta see lõputu vihm, kaua võib olla külm. Minuga üritati teha kõik, et oleksin jälle koostöövalmis. Tänud riiete ja shokolaadi eest! Õnneks leidsin ka ise üsna ruttu uut motivatsiooni reipal sammul jätkata. Mis annab paremini sooja kui kiire liikumine! Vihm jäi ka lõpuks üle, isegi ilmateadetes lubatud päike tuli korraks välja. Shotimaal lõpevad ükskord kõik asjad, isegi lõputu vihm või lõputu etapp :-), selle sain küll nädala jooksul selgeks.

Selle etapi jalgsirännak viis meid köieharjutusteni. Jumaridega tõus tipule ja seejärel tipult laskumine mäe teisele küljele. Jumarid on alati üks peavalu, isegi kõige kogenumad ei saa enamasti köisi, silinge ja muud sinna juurdekuuluvat ühe korraga sobivalt jooksma. Lühidalt – sellele harjutusele kulus tublisti aega. Tipult laskusime juba ööpimeduses, kusjuures kolme vahejaamaga, iga laskumine vähemalt 50 meetrit. Suhteliselt lihtne ja tore harjutus, sest kalju polnud päris vertikaalis, vaid positiivse kaldenurgaga. Lisaks säästsime köitega laskudes põlvi.

Sellest ööst algas Andrese nn. ööpäevane audis oleks. Peale köieharjutust oli tagasi ratasteni napp 7 kilomeetrit kõndi, mida läbisime väga kaua. Nägime Andrese näost, et ei ole enam meiega. Rain võttis Andrese seljakoti, meie Randyga toetasime Andrest kummaltki poolt, et ta saaks unes kõndida ja magada. Seda Andres tegigi, ainult meelsamini oleks ta maganud horisontaalis ja vist ööpäev järjest. Sellist luksust me lubada ei saanud ja nii liikusimegi kui ebakainet talutades. Vaatamata pooletunnisele unele teekraavis jätkus kõik vanaviisi jalgratasteni.

Jalgratastel võttis Randy Andrese toetamise enda ülesandeks. Tänu mõttemängudele, mida Randy Andresega mängis jäid Andresel tõsisemad kraavisõidud ära ja ta püsis enam-vähem ärkvel. Jõudsimegi 31. mai hommikul 7.11 TA6-de - tõelisele sleepmonsterite kokkutulekule. See lühike etapp oli võtnud meil aega „kõigest“ 15,5 tundi.

Valik pilte Delfis üleval

http://pilt.delfi.ee/user/14579/

19. juuni 2007

30. mai jalgsirännak – vett maast ja taevast

Etapi algus oli traditsiooniliselt kiire. Jalge all oli üsna lausik asfalttee. Ära jäänud kajoneeringu kontrollpunkti juures kohtasime väsimatut Terjet koos Eloga. Meie ootamatute sekelduste tõttu eelmises TA-.s olid nad pidanud meid kaks tundi eeldatust kauem öösel ootama. Meil oli muidugi rõõm tuttavaid näha.

Varahommikul jõudsime n.ö. maastikule, s.t. inimtegevusest peaaegu puutumatute kanarbikuväljade vahele. Minus tekitas lapselikku rõõmu vahutavate mägijõgede avastamine ja jälgimine. Teist päeva sadav peaaegu lakkamatu vihm oli muutnud kõik jõed, ojad, kraavid, veenired vahutavaks veekülluseks. See oli järjekordselt väga võimas vaatepilt, mida poleks eales ette kujutanud. Küll raftingusõbrad oleksid võinud nendel jõgedel rõõmu tunda!

Selle etapi kõik kontrollpunktid olid nagu kiuste jõgede hargnemiskohtades. Kontrollpunkti võis ju näha, aga temani jõudmine oli selle etapi võtmeküsimus. Pidime üsna palju aega kulutama sobiva jõeületuskoha leidmiseks. Andres õpetas kogenud mägimatkajana meile õiget mägijõe läbimise tehnikat. Võistluskeskusest teati rääkida, et mida hiljem neid jõgesid ületati, seda rohkem pidi võistkonnad liikuma ülesvoolu, et piisavalt turvaline jõeületuskoht leida.

See oli etapp, kus madalrõhkkonnast tingituna päevavalgus mult und ei viinud. Ma olin lõpmatuseni väsinud igasugustest hallutsinatsioonidest, mis mulle ümbritsevast loodusest ette tulid. Üritasin välja kaubelda 15 minutit magamist, aga selle hetke kõige ärksam tegelane Randy ei lasknud ennast sellest häirida. See uni peab ühel hetkel üle minema oli tema vastus. Jah, uni läkski lõpuks minema, siis kui pilved vähe kõrgemale tõusid.

Kogu see etapp oli üks müstika – suhteliselt tasane lõputu kanarbikuväli, kohati nähtavus udus minimaalne ja veel müstilisem oli Randy orienteerumisoskus meid otsejoones punktist punkti juhtida. Enne võistlust hoiatati, et see etapp nõuab eriti häid navigeerimisoskusi ja järjekordselt võib öelda, et Randy on sel alal maailma parimaid.

Etapi lõpus olime täielikult läbivettinud. Isegi ISC 20 000mm kangas annab lõpuks vihmale järele. Minu ainus innustav mõte oli, et kohe pääsen TA-sse, kus saan sooja ja kuivad riided. Mõte oli hea, aga reaalus natuke teine ….

18. juuni 2007

Elu TA3-s, meditsiiniteenistus ja Loch Nessi ületamine

See TA3 oli super. Saime lõpuks ometi vihma eest varju, sest meil lubati oma varustust korrastada ühes suures telgis. Elu siin meenutas nii kodutute laagripaika kui ka striptiisibaari lava. Keegi kuumutas priimusega vett, keegi riputas oma vettinud asju kuivama, keegi magas kerratõmbunult kusagil, keegi nosis kastiserval istudes midagi süüa, keegi oli porgandpaljas ja üritas endale kalüpsot selga venitada või vahelduseks kuivi riideid kehakatteks panna, keegi tuias niisama tühja pilguga ringi…..

Meie plan of action vajas korralikku ühisarutelu, sest mängu tuli taktika. Kui lahkuda TA-st enne kella 21.30, siis peavad kaks meist ujuma ühe kilomeetri +4 kraadises vees Logh Nessi järves ja kaks saatma neid kajakkidega, kui lahkuda TA-st aga peale 21.30, siis sõidavad kõik kogu maa kajakkidega. Kuna üks ujumislest oli esimese päeva mereõnnetuses kaduma läinud ja vesi ka väga külm, siis otsustasime minna magama ja lahkuda TA-st peale 21.30.

Rain püstitas üldisest melust eemale heinamaale meie oma telgi. Telk oli konstrueeritud kolmele inimesele, aga meid pidi mahtuma sinna magama neli. Kui mina kolisin naiste poolele magama, s.t. minu pea oli seal, kus meeste jalad, siis mahtusime päris lahedalt ära. Kahetunnine uni oli magus ning telgikatusele rabisev vihm süvendas seda veelgi. Peale äratuskella tirinat algas väga suur ebameeldivuste ületamine – vihm, pimedus ja külm, külm, külm ning järgmiseks toiminguks oli märja kalüpso selga panek.

Kõik, mis ei tapa teeb tugevaks ja varsti olimegi ületamas kuulsat Loch Nessi järve kajakkidega. Kolm kilomeetrit kajakkimist võrreldes eelmisel kajakietapil läbitud kilomeetritega oli vaid väike vahepala ja läks väga ruttu. Kalüpsosse riietatuna hakkas liigutades isegi väga palav.

Teisel kaldal teatas Andres, kellel olid meditsiiniteenistusega juba väga head suhted saavutatud, et nüüd on jälle aeg minna arstide juurde ville plaasterdama. Kuna meditsiiniteenistus töötas inglasliku konservatiivsuse ja põhjalikkusega, siis tähendas see meile ülejäänutele Andrest oodates ühte tundi kalüpsodes mõttetut passimist ja ka kirumist.

Meditsiiniteenistus oli usaldustäratav. Enne starti täitsime kõik ankeedid oma haiguste, luumurdude, ravimite jms. kohta ning igale väljastati isiklik meditsiinikaart, mida pidime rajal med. abi saades esitama. Tegelikult on kõik väga õige, aga võistlusolukorras ajab kohati liigne tähenärmine meele mõruks. Ühes TA-s Randy lihtsalt põgenes meditsiinitelgist, sest tal polnud mahti hakata arstiga vestlema teemal tema eelnevad haigused, kui vaja oli vaid nõela villide läbitorkamiseks.
Lisaks läbisime kõik enne starti kiiresmaabikursused. Ühte lõiku kursustest nägi Rain TA3-s kui läks oma sõrmedele plaastrit otsima. Teemaks oli alajahtumine - kontaktivõimetule tekkidesse mähitud sportlasele määriti suu limaskestadele glükoosigeeli. Loch Nessi järve juures oligi meditsiinipersonalil kõige rohkem tööd ja just alajahtumiste tõttu – pikk vihmane jalgarattaetapp ning Loch Nessi külm vesi olid selle põhjustajateks.

Kui Andres meditsiinitelgist eluga tagasi pääses, siis tuli meile uus üllatus. Rainil tuli mõttesse küsida kohtunikult, miks keegi kalüpsoga edasi ei liigu, kuigi varsti peaks meil tulema kanjoneering. Kohtunik ärkas mõtetest ja tuhande vabanduse saatel teavitas meid, et kanjoneering jääb vihma tõttu tekkinud väga kõrge veetaseme tõttu ära. Hea, et vähemalt enne rännakule minekut teada saime. Veel pool tundi mõttetut ajaraiskamist.

Lõpuks kell 1.45 30.mai öösel saime liikuma meie uuele etapile – 44km jalgsirännakut, aga seekord vaid 1200m tõusu (oli vist selline number).

17. juuni 2007

Jalgrattaga kanarbikus 28.-29.mai

Jalgarattaetapi algus oli rekordkiirusi ennustav – liikusime kõvakattega teel allamäge. Kõik oli tore, välja arvatud see, et selleks korraks olid päikeselised päevad lõppenud ja saabunud madalarõhkkond vihmaga. Allamäge sõit ja vihm tähendavad jalgrattal olijale külma. Külm, külm, külm.

Päevakorda tekkis teema magamine. Mõttekas on magada pimedal ajal ja valges võimalikult palju liikuda. Samas kui uni on liiga painav, siis on liikumine väga vaevaline ja kiirus minimaalne ning magamispaus tuleb teha olenemata päevast või ööst.

Lõpuks sättisime keskööl ennast ühe kõrvaltee äärde unele. Minu jaoks oli see piin, sest kellavalvaja ülesanne ei lasknud mul sügavalt uinuda ning lisaks oli külm. 1,5 tundi oli vist puhkepausi pikkuseks kui võistluskeskusest vaadati, et see eestlaste täpp kaardil üldse ei edene edasi.

Peale ärkamist algas ööpimeduses maastikuralli, mille märksõnadeks olid muda ja kivid, vahelduseks ka mõni kiiremini sõidetav kilomeeter.

Varahommikul nelja paiku tuli mulle meeletu uni, õigemini olin juba pikemat aega unes liikunud. Suutsin võistkonnakaaslastelt välja kaubelda 15 minutit tukkumist. Ärkasin üles ABBA lauluga Knowing Me, Knowing You – uni kadus ja tuju sai heaks. Üks võistkond kasutas ärkveloleku hoidmiseks muusikat, mille saatel nad liikusid ja sealt see ABBA laul pärineski.

Varajase hommiku päevast liikusime seenevihmas kanarbikuväljade vahel. Tee oli küll jalge/rataste alla, aga see oli nii kivine, mudane ja vastumäge, et rattasõitu polnud eriti võimalik harrastada. Kohati möödusime võistkondadest, kes olid tee ääres unelaagrites.

Jõudsime selle seikluse esimesele eriülesandele – vettehüpe tundmatusse 5 meetri kõrguselt. Olin täis otsustatavust see ülesanne sooritada, kuid kaljuserval enne äratõuget tuli mõistuses blokk ette. Tagasi kaljuservalt kindlamat meelt koguma ja nii mitu korda. Vaatamata arenguvestlustele, mis minuga võistkonnakaaslased maha pidasid, jäi siiski mul vettehüpe tundmatusse tegemata. Seiklussportlasena on mul veel arenguruumi. Sellest minu allaandmisest saime pool tundi trahviminuteid. Olemine oli väga kehv, sest olin teistele pettumuse valmistanud.

Mõningad kilomeetrid rattasõitu mulle 1999. aasta orienteerumise MM-i päevilt tuttaval maastikul ja jõudsime Red Bulli seikluseni – köitega kärestikulise jõe ületus. Lihtne ja piisavalt turvatud ülesanne ei valmistanud kellelegi raskusi. Preemiaks ülesande sooritamise eest Red Bulli energiajooki piiramatus koguses, mis kulus väga hästi ära.

Edasi hakkasin ootama rattaetapi lõppu. Loomulikult ei tule see eriti ruttu kui enamus aega näitab spidomeeter liikumiskiiruseks alla 10 kilomeetri tunnis ja teerada mida mööda liikuda on soos, kus sõita pole eriti võimalik.

Lõpuks jõudsime vist selle rajaraamatu järgi 3% mittesõidetava osani sellel jalgrattaetapil. See oli liikumine mööda järve kallast soos põlveni kanarbikus, kus polnud ühtegi teerada. Seal tõesti vist isegi kõige kogenumad maastikujalgratturid ei sõida. Aga see, et minu arvates 30% kogu etapi kilometraazhist jalgratast käekõrval lükkasime tulenes meie oskamatusest – nii väitis pearajameister võistluseelsel koosolekul, vastates küsimusele selle 3% kohta.

Mina ei suutnud kordagi enne uue etapi algust õigesti ennustada kaua meil võiks aega võtta järgmise vahetusalani jõudmine – alati ületasime prognoose mitmete tundidega. Nii suutnud ma ka ennustada kui palju mul võiks kuluda toitu eelseisval etapil. Selle jalgrattaetapil sain 4 korda vist öelda Rainile, et see on nüüd küll viimane toiduabi sellel etapilt temalt mulle kui jälle pidin lisa küsima.

Etapi lõpp hakkas reaalsuseks muutuma kui lõpuks olime tõusnud viimasele mäele ning saime hakata mäest alla veerema. Vihm, veepilved, 1000% tähelepanu, pidurisahin ja paistiski TA3. 29.mai 19.00 lõpetasime selle etapi, 130 km läbimiseks jalgrattaga oli kulunud peaaegu ööpäev!!!!

28.mai Rännakupäev

Nii nagu meil kogu sellel seiklusel tavaks kujunes läbisime esimesed tunnid uuest etapist alati maksimumtempol. Seekordseteks tempokujundajateks olid Roadrunnersid, kellega koos lahkusime TA1-st. Lisaks oli selja taga 20 minuti ja ees poole tunni tee kaugusel näha teisi võistkondi.

Kõndisime reipal sammul läbi ööpimeduse üles mäekurule ja siis avanes hommikuvalguses võimas vaatepilt – maastik oli nii suuremõõtmeline, et iialgi poleks midagi sellist kaardipildi põhjal ette kujutanud. Kaardid olid 1:50 000 skaalas nagu juba eelnevalt kirjutatud. Kuna olen harjunud selliseid reljeefijoonterägastikke nägema orienteerumiskaartidel skaalaga 1:10 000, siis oli eelnev ettekujutus maastikust ka vastavamastaabiline. Kohale jõudes selgus alati, et maastik oli kordades ettekujutatust võimsam ja tundsin ennast väga väikese abitu tegelasena selliste pinnavormide keskel.

Mäekurult vaatasime üle oru asuvat aukartustäratavat kõrget mäge, mille ninal pidi olema selle etapi esimene kontrollpunkt. Nägime ka poole tunni tee kaugusel olevat võistkonda kusagil kaugustes sipelgasuurustena liikumas.

See jalgsirännak kulgeski kas järsult ülesmäge või siis allamäge. Rada oli planeeritud nii, et kõik neli kontrollpunkti olid mäetippudes, kusjuures kahe tipu vahele jäi põhjatu org ja kusagilt kõrgust hoides minna polnud võimalik. Hullumeelsus. Mulle meeldib üle kõige mägedes matkata, aga et päeva jooksul neli korda 1000 meetrit tõusu ja samapalju laskumist on natuke liig ja seda just liigestele.

Teades, et minu põlved sellist ratsutamist mägedes eriti ei armasta, kasutasin murusematel laskumistel tagumikutehnikat. Eks see üks riskiga pooleks ettevõtmine oli, aga sain vähemalt põlvi säästes alla. Päeva meeldivamad osad olid tõusud, kus kohati pidi lausa turnima, et edasi liikuda.

Selle etapi kaaslasteks olid meile taanlased ja poolakad. Kord nad liikusid oma teed, siis saime jälle kusagil kokku. Lõbus oli. Viimane ühine kokkusaamine oli selle rännaku kolmandas KP-s kui vaatasime koos üle oru võimatult kaugel asuvat mäetippu, kus pidi olema järgmine KP. Sinna KP-sse oleksime kõik eelistanud minna deltaplaaniga …

Mitte midagi sellel seiklusel ei tulnud lihtsalt kätte, isegi mitte teekond 4. KP-st järjekordsesse TA-sse. Kaardipildi järgi reklaamis Randy välja tee allamäge ja siis mööda lausikut merelahe kaldal. Praktilises elus oli kõik ettekujutatust mitu korda mägisem. Kuna tempo oli erinevate ärakukkumiste tõttu langenud miinimumini, siis oli mul vahepeal tunne, et me ei jõua iialgi vahetusalasse. Kell muudkui liikus, aga kilomeetrid mitte. Kõik eelnevalt tehtud ajalised ennustused jooksid järjest umbe.

Lõpuks siiski TA2, kus saime teada, et oleme umbes 25. saabujad. Võimatu, käis peast läbi. Hiljem selgus, et olime säilitanud oma positsiooni, lihtsalt mõned lühema raja läbinud võistkonnad olid enne meid sinna TA-sse saabunud.

Kell oli 19.30 28.mai õhtul. 44km jalgsietapp oli võtnud aega 18,5 tundi. Uskumatu kui aeglaselt võib liikuda!!! Travel lunch eine ja jalgrattale. Ees ootas 130 jalgrattakilomeetrit, millest rajaraamatu andmetel 3% pole jalgrattal sõidetav.

14. juuni 2007

Algab pikk seiklus, pühapäev 27.mai

Hommikul 6.00 äratus, hommikutoimetused. Hammaste pesu – see mõnusaim tegevus pika seikluse ajal, sest võimalust selliseks hügeenitoiminguks on pikal seiklusel harvemini kui tavaelus harjunud. Erilisest menüüst, pingeolukorrast ja pesemata hammastest läheb suu ville täis. Väga ebameeldiv tunne kui miskit soolast, haput või midagi erilisema maitsega süüa ei saa. Sellel seiklusel suutsin olukorra õnneks enam-vähem kontrolli all hoida. On olnud ka nii, et isegi kolm päeva peale seikluse lõppu ei ole veel villide tõttu võimalik toidust mõnu tunda.

Asjad kokku ja kaile, kus ootasid Sihvakad Kaunitarid. Väheke probleeme tekitas kõigi vajalike kaasavõetavate asjade mahutamine kajakkide panipaikadessse. Need, mis vett kannatavad jätsime lahtiselt kajakipõhja. Viga, et lahtiselt!!!

Jõudsime Randyga kajakiga paar tiiru ümber kai teha, enne kui lõpuks lubati minema. Start.

Ja siis see juhtus, 10 minutit peale starti ajasime kajaki ümber. Kuna avamerel oli üsna suur lainetus ja palju kajakke, siis hoidsime seiklejate parve rannapoolsesse külge. Ühel hetkel olime kajakiga kusagil kinni ja siis juba järgmise lainega kummuli keeramas. Jõudsin veel mõelda kui vastik on sattuda külma vette kui juba ma seal olingi.

Nüüd kulus ära treeningutel õpitu - aeru ei tohi ära kaotada, ühte kätte aer ja teisega kajakiservast kinni. Oi milline kergendus oli kui sain jala toetada mingile kaljunukile – nagu kirjandusklassika – Randy, jalad ulatuvad kohati kaljule toetama. Kahlasime kajakiga randa kadusid üle lugema ja kajakki veest tühjaks ammutama. Rand oli meie õnnetuspaigast umbes 300 meetri kaugusel. Tunne oli kui tõelistel merehädalistel. Tuul oli vali ning rannikul olid lained eriti äkilised. Lõpuks saime end jälle merekorda ja uuesti lainetega võitlema.

Olime viimane paatkond, kes stardilahest minema läks. Kogu lisaseiklus oli võtnud aega umbes pool tundi. Alustasime MMi lootusetult viimaselt kohalt, kusjuures kedagi polnud isegi Randy kotkasilmadega näha. Lainetel kõikumine oli tõeliselt jube, sest enam vette minna ei tahtnud ning rannajoon polnud ka enam nii turvaliselt lähedal.

Nagu hiljem selgus oli üks võistkond oma kajakid juba stardirüsinas ära lõhkunud ja siis neid stardis lappinud. Vähemalt suutsid nad kajakkimise etapid läbida. Üks eeldatav esikümne võistkond oli oma kajakid monteerinud kokku katamaraaniks. Selline konstruktsioon ei pidanud kaua merelainetes vastu. Nemad lõhkusid oma kajakid nii totaalselt, et edasisõitmine oli võimatu.

Enne starti lubati meile, et turvamine merel on väga korralik. Katamaraaniseltskond oli tunni vees hulpinud enne kui neile appi tuldi…. Turvajaks oli üks mootorpaat 100 kajaki jaoks. Mõned korrad sõitis see mootorpaat meist mööda ning küsiti kas kõik on OK. Sellega tekitati ainult lisalaineid ja ümberminekuohtu, muud abi sellelt turvapaadilt küll loota ei julgenud. Uppuja päästmine oli ikka uppuja enda asi.

Alates kajakkimise teisest kontrollpunktist hakkas asi põnevaks minema, sest hakkasime järele jõudma viimase otsa kajakkidele. Eelnevalt olime vahetanud paatkondi – kajakiinstruktor Rain tuli mulle appi ja Randy läks Andresega ühte kajakki. Nii saime lõpuks sarnases tempos liikuma.

Palju paatkondi jäi seljataha sellega, et nad käisid peale teist kontrollpunkti ja enne otsustavat mereületust kaldal jalgu sirutamas. Meie olime juba niigi palju aega raisanud ja asusime kohe üle avamere suure maa poole teele. Tunded samad, mis eelmistel avamerelõikudel, aga lained veel kõrgemad. Tänu selja taga istuvale Rainile tundsin end siiski väheke kindlamalt. Mulle meeldib küll kajakkida lainetega, aga kui kaldani on kilomeetreid, vesi külm ning abi pole kusagilt loota, siis eelistaksin väheke leebemaid ilmaolusid. Mõnel hetkel paistsid kõrval kajakkidest ainult sõitjate peanupud, kui sedagi, kõik muu jäi lainete varju.

Mereületuse lõpetas üks mõnus laguunipunkt. Seejärel olid rahulikud pisisaartevahelised etapid, kus kohati jäi mõõna tõttu isegi kajkk merepõhja kinni. Peale n.ö. puhkust jälle avamerele vastutuulega võitlema. Meri tundus nii lõputu ja jõud hakkas lõppema ning Andrese-Randy paat ei püsinud enam meie tempos. Lasime end lainetel kaldale kanda ja eelistasime vedada kajakke mööda maad kärudega. Tore vaatepilt oli käänulisel mägisel teel kajakke nii ebaloogilises kohas näha. Kohtunikud olid väheke hämmastunud meie kajakitranspordist, kui klausel rajaraamatust for safety reason päästis meid trahviminutitest.

Ja see polnud veel kõik. Edasi jätkus kajakkimine järvel. Ootasin sellest kergendust, aga pettusin. Laine oli küll madalam, aga selle võrra tugevam ja tigedam. Vaated järvelt ümberkaudsetele mägedele olid ilusad, aga hirm ja väike tüdimus võtsid enamus võlu.

Lõpuks pääsesime korraks kajakkidest. Vedasime kajakid üle mäekuru uue merelahe äärde ja läksime vaheduseks 2 korda 5 km orienteerumisringile. Lugesime kaldale jäetud kajakipaarid üle ja saime, et oleme 18. See oli väga rõõmustav – päevatööga olime tõusnud 30 kohta!!!

Nn. mikroorienteerumine oli mõnus. Kolm tundi jooksu oli täpselt piisav kogus, et tempo ei raugeks ja väsimus peale ei tuleks. Mikroorienteerumise lõpus saime kokku Roadrunnersitega – pidime ju liikuma koos :-)).

Peale mikroorienteerumist ootas ees üllatus. Uut kajakkidesse minekut ootasime ühe tunni ja 20 minutit – see oli aeg, mis olime proloogis kaotanud liidritele. Ehh, just olime kajakkimise külma seest välja jooksnud kui pidime jälle külmetama hakkama. Korrastasime natuke kajakke ja siis tuuletelki tukkuma paarikümneks minutiks. Und ei olnud, muljetasime kajakkimisest.

Äratuskell ja uuesti tegudele. Tuuletelk on hea, aga sealt välja ronimine tekitab külmvärinad, sest kondenseerunud vesi võtab palju energiat aurustumiseks. Prrrrrr! Vastik-vastik-vastik. Tantsud-hüpped-kätekõverdused. Süüa, siis hakkab soe.

Tund ööpimeduses aerutamist peaaegu tuulevaiksel merelahel ja olimegi TA1-s (transition area), koht 13., kellaaeg 1.00 28.mail. Oligi lõppenud ülipikk esimene kajakkimine.

TA1 oli esimene kontrollaeg, mille ületamisel suunati lühemale rajale. Kontrollaeg osutus üsna tõsiseks väljakutseks, sest TA1 läbisid õigeaegselt vaid 29 võistkonda. Korraldajad olid eksinud võitja liikumiskiirusega. See oli oodatust kolmandiku võrra pikem – 8 tunni asemel 12. Põhjuseks tugev tuul kajakkimisel.

Pika seikluse esimesel ööl ei magata. Travel lunch näppu ja mägedesse. Ees ootas 44km jalgsirännakut, üle 4000 meetri tõusu.

13. juuni 2007

Proloog

Sõit Rumi saarele kestis tunnikese. Kasutasime seda tukkumiseks. Saare sadamas laevalt maha minnes ootas meid aga üllatus - koos meiega olid autodekil rännanud ka meie kajakid, mida laeva minnes polnud märganud. Rain ja Randy aitasid laevast maha ka meie Sihvakad Kaunitarid (kajakid) ning sättisime nad koos kaldale järgmist päeva ootama. Peakorraldaja Phil jagas sadamas instruktsioone järgnevate tegevuste kohta. Kõigepealt ühine rahvamatk lossi s.t. proloogi võistluskeskuse juurde.

Ja nii see algas

Pakkisime ennast kalüpsodesse, varustasime lestadega ja asusime teiste maskeerunutega stardijoonele. Kuna stradijoonest rannajooneni oli kilomeeter jooksu, siis lubasid korraldajad armulikult kasutada tosse ning anti lubadus need meile õigeaegselt ujumise lõppu toimetada. Enne starti lubasime üksteisele mitte kasutada järgneva nädala jooksul kordagi sõna „katkestama“ ning jääda sõpradeks vaatama kõigele, mis juhtub. Start. Justkui kari pärismaalasi läks vallutusretkele.

Ujumine toimus üle ühe lahesopi ja pikkuseks väideti 700 m. Vesi vahutas ja kees ning oli soolane. Kui kiiremad jõudsid teisele kaldale hakkas seal paanika. Stardikaldale jäetud tosse polnud korraldajad suutnud piisava kiirusega meile vastu tuua. Meie, õigemini minu teisele kaldale jõudes oli juba selge, et proloogi jalgsietapp algab 300m paljajalu jooksuga ja alles seejärel saab tossud jalga.

Mägedesse

Võtsime Randyle sappa ja hakkasime tõusma mägedesse. 1. KP – ei mingit tähist, vaid kivide vahele peidetud SI jaam. Ja nii oli kõikidel päevadel kõikide mehitama punktidega. Nojah, rajaraamatus oli SI jaama asukoht ülitäpselt kirjas, näiteks üle risttee kolmas puu paremalt.

Maastik ja vaated olid vist proloogil ilusad, aga neid polnud eriti mahti vaadata, sest kui vähegi võimalik jooksime ning siis pidi väga hoolsalt jalge ette vaatama.

Seiklejate liikumist proloogil saatis helikopter. Helikopteri lennutrajektoori järgi oli hea vaadata, millise mäe taha on liidrid juba jõudnud, sest loomulikult jälgiti sealt ülevalt liidrite liikumist.

Proloogi lõpuosa liikusime koos taanlaste võistkonnaga Roadrunners Adventure Team. Vaatamata kõigele, mis meie või nemad ka järgnevatel päevadel ei teinud liikusime ikka kogu aeg samas graafikus. Enamasti nemad meist tunnike taga või mõni hetk ka vastupidi või siis kulgesime lausa samm-sammus.

Proloogi viimase KP ehk viimase mäe otsas tervitas meid operaator Terje. Uskumatu, et meedia jõuab tõesti kõikjale!!! Tuttava inimese nägemine tekitas rõõmu. See oli alles operaator Terje uskumatute väljailmumiste algus.

Finish. Seitsmetunnine tööpäev oli lõppenud, aeg üks tund ja 20 minutit liidritest kehvem. Edasi üllatusülesanne – varustuse kontroll. Meil pidi kõikidel etappidel olema kaasas kohustuslik varustus. Suvalistes KP-des kontrolliti pisteliselt osade asjade olemasolu. Seekordsed väljavalitud olid ronimiskiivrid, magamiskott ja tuuletelk. Olemas.

Öölaagrisse

See õhtu oli mõnus. Kõike võis teha mõnuledes ja nii pikkamisi kui vähegi tahtmist oli. Algas Travel Lunchi dieet. Mina seda dieeti igatahes nädal aega vastu ei pidanud. 5. päeval maitses Nordicu kartulipuder puljongikuubikuga palju paremini. Sellepoolest, Travel Lunchi Pasta Carbonara oli/on meie kõigi lemmik, kui oli kannatust oodata selle valmimist.
Korraldajatel oli valus vaadata meie eksklusiivset esimese õhtu Travel Lunch einet ja nii lubati Randy/Rain korraldajate aiapeole, kust nad saabusid naturaalse kartuli ja lihakäntsakaga. Nalja tegi see vahejuhtum. Mõned võistkonnad sõid ainult võileibu.

Lõpetasime üsna varakult laagriplatsil mingite hullude lendavate vereimejate putukate toitmise ja läksime ära telki magama. Meeltes natuke ärevaks tegev kajakkimise start järgmise päeva hommikul 8.00.

12. juuni 2007

Enne starti

Üritan nüüd noppeid üleelmisest nädalast siin kirja panna. Ja ikka alustaks kohe algusest. Loodan, et kunagi teeme ka huvilistele pikema presentatsiooni.

Varustus I

Et tegemist on MMiga saime tunda varustuse kontrollis – see oli kohati väga karm. Esimesel kastel ei läbinud me ei esmaabipauna kontrolli kui ka üldist varustuse kontrolli. Tõsisem puudujääk esmaabipaunast oli korralik verd sulgev tampoon. Olin tõlgendanud ingliskeelset nimekirja kodus teisiti. Korraldajad tõid mulle kusagilt korraliku kahe seebi suuruse kamaka sidematerjali, mis pidi sobima suuremate verejooksude sulgemiseks. Nii selle asjaga ühel pool.

Üldise varustuse kontrollis pidasime korraldajatega maha pika diskussiooni teemal polyethylene survival bag . Meie mõtlesime selle all vihmakeepi. Eestis asju kokku otsides olime teinud nalja, et sellise nimetuse võiks sobida ka üks suuremat sorti prügikott. Nagu kohalikus matkapoes selgus, et nii see peaaegu oligi – polyethylene survival bag on oranzhi värvi suur kilekott, kuhu on hea vihma eest varjuda ja paremaid aegu edasiliikumiseks oodata.

Kohalikud poed võisid sellisest multisportlaste hordidest ainult rõõmu tunda – mida kõike sealt vihma, külma ja nälja hirmus ning varustuse korrigeerimiseks kokku ei ostetud. Ostsime meiegi kõik oma elu kallimad sokid – veekindlad ja hingavad! Kaartide lamineerimise kile oli linnas üldine defitsiit peale seda kui keegi oli raamatupoest 30 rulli seda väärt materjali ostnud. Müüjal ei jäänud muu üle kui minu pärimise peale vaid käsi laiutada.

Varustus II

Kõik meil rajal kaasas olev varustus pidi olema pakitud kastidesse, mille mass ei tohtinud ületada 40 kg. See oli päris keeruline ülesanne. Jäime päris mõtlikuks kui kasti kaalu, kuhu pidime mahutama nii ronimisvarustuse kui ka jalgrattavarustuse ei suutnud kuidagi alla selle maagilise piiri saada. Kõik oli hädavajalik.

Paras ehmatus oli meile ka esimese pakitud kasti proovikaalumine. Kaal näitas üle 70 ühiku. Jäime päris nõutuks kuni tulime ideele, et see näit võis olla kohalikus massiühikus naelas. Panime Andrese prooviks kaalule, meie eksperiment lõppes kaalu lõhkumisega ja teadmisega, et sellel kaalul peaks kusagilt saama muuta skaalat SI süsteemi.

Lõpliku kaalumise tegid kohtunikud järgmisel päeval kui neile kaste üle andsime. Seda tähtsat toimingut saatsime tegema Andrese. Andres jälgis kaalumisi ja kui lubatud maagilisest 40 kilost mõned kilod/grammid puudu lisas kastidesse Dynamiti. Jah, seda meie toetaja A. Le Coqi energiajooki. Korraldajatel olid alguses silmad pungis, mis dünamiit, aga peale selgitust lubati meil nii toimetada.

Rada, kaardid ja rajaraamat

Need tähtsad asjad saime kätte päev enne võistlust. Kaardid oli 1:50 000 skaalas ja neid müüdi igas matkapoes. Punktide koordinaadid saime rajaraamatust, edasi tuli leida punkti asukohad kaardil. Töö kaartidega sujus meil Randyga suhteliselt edukalt, ainus küsimus oli, kas rajaraamatus kirjeldatud trassid punktide vahel on kohustuslikud või soovituslikud. Nagu hiljem selgus soovitus-kohustuslikud ning õigelt teelt kõrvalekaldumist vist karistati trahviminutitega. Problemaatilisem oli kaartide veekindlaks tegemine, sest kilet nappis. Rain ja Andres said sellegi trikiga siiski hakkama.

Võistluste avamine

Siin oli nalja ja naeru palju, sest millal veel rõõmus olla kui mitte enne starti. Kõik 49 võistkonda käisid korra laval ja rääkisid, mis hingel. Üks võistkond oli patareide laadimisega pannud põlema hotellitoa ja nüüd oli võimalus kurta seda kõigile. Meie kapten Rain tutvustas multispordimaailmale paari lausega meie peasponsorit ISC-d. Eriti meeldejääv oli ühe võistkonna eriti lühike tervitus – Meie sponsor saatis meid siia testima veekindlat riietust – lihtsuses peitub võlu. Naljad vihma, külma, väsimuse jne. üle ning head soovid kõigile kaasseiklejatele ja tänud sponsoritele olid põhilised, mis lavalt maha hõigati.

Õhtust sai öö

Peale kahte päeva tõsiseid, õigemini meestel lausa kahte poolt päeva tõsiseid ettevalmistusi saime lõpuks viimasel õhtul enam-vähem normaalsel ajal ja enam-vähem rahuliku südamega magama. Uuel päeval tuli tõusta 4.30 ja 5.15 olla bussis, mis viis sadamasse, et laevaga sõita Rumi saarel, kus proloog ja ülejärgmisel päeval algas pikk seiklus kajakkimisega.

11. juuni 2007

Tänud huvilistele

Nüüd on lõpuks Shotimaa tunded piisavalt settinud, et näha kaugemale kui oma nina ette ja kirjutada siia blogisse mõni rida üleelmisest nädalast. Aga kõigepealt võlad. Tuhanded tänusõnad meie toetajatele! Tuhanded tänud huvilistele, kõigile, kes selle lehekülje vahendusel või ka teisi infokanaleid jälgides elasid kaasa ISC Adventure Team võistkonna kulgemisele Shotimaa maastikel. Teie toetus aitas meid kõvasti. Aitäh!!!!

Eriti tore oli 6.päeva varahommikul leida oma varustusekastist tervitusi Eestist. Väsimus ja vaevad olid korraks unustatud ning nägu läks naerule. Arturi kommentaarid 4 kajakkivast sõbrast olid eriti aktuaalsed, sest just olime lõpetanud viimase kajakkimise. Kõik tuli meelde ja ajas väga naerma.

Kuidas kuu kulgeb ehk vabatahtliku korraldajana MMil

Paar rida sellest, kuidas ma jalavigastusest hoolimata elu ilusaima puhkuse veetsin.

Kui sai selgeks, et mu jalg MMiks ikkagi jooksukorda ei saa, kuid et suurvõistluste hõngu siiski vahetult tunda, taotlesin juba aprillis MMi vabatahtliku korraldaja kohta. See tagas mulle tasuta transpordi Glasgow lennujaamast Fort Williamisse, 25 naela toiduraha nädalaks ja magamiskoha kultuurikeskuse saali põrandal paaril ööl. Aga rahas, nagu korduvalt kinnitatud, ei peitugi õnn. Olulised on positiivsed emotsioonid ja neid sain ma selle nädala jooksul kuhjaga.

Mida tegin mina, marshal'ina? Lühidalt: olin transporditööline, plinkiv majakas, liikuv SI-jaam, infopunkt ja keskkonnakaitsja.

Detailidesse laskumata toon siinkohal positiivseid emotsioone tekitanud asjade, kohtade, inimeste, hetkede ja sündmuste lühendatud loetelu:
mäed ja lochid (need kitsad merelahed ja järved),
Fort Williamist Mallaigi viiv tee koos single-track teelõikudega,
Harry Pottery filmi raudteesild,
meresõit praamil Spanish John,
Knoydart’i poolsaare elanikud ja seljakotituristid,
pilgeni täis kõrts Inverie külas,
fish and chips,
vähipüük sadamakailt,
tõus ja mõõn,
helekollaseid priimulaid ning siniseid kellukaid täis metsaalused,
roosades õites rododendronisalud,
kristallselge jääkülm soolane merevesi,
romantilised õhtu- ja hommikusöögid rannal,
kuu ja planeetide kulg taeval läbi öö,
laias kuukiires ranna poole sõudvad kajakid,
kõrvulukustav vaikus,
vaade mäekünkalt alla merele,
kirikust ümberehitatud elumaja (katuseakendega!) rannal,
lambad mägikarjamaadel,
kosed jne, jne ...

Sellist, oma lemmikharrastuse fännidega puhkuse koosveetmist, soovitan kõigile.

Järgmisel aastal peetakse seiklusspordi MM Brasiilias, võistluse nimi on Ecomotion…eks näis… (Tutvustav video eelmise aasta võistlusest, mida lõpubanketil näidati, oli hästi tehtud... http://www.ecomotion.com.br/Rio2006/ )

7. juuni 2007

Finishijärgsed segased tunded

Öösel vastu laupäeva (2.06), umbes poole kolme paiku jõudsime lõpuks kauaihaldatud finishijooneni. Esmalt valdas meeli muidugi piiritu rõõm, et võistkonnal MM-rada läbitud sai (*), üle kuue päeva, ca 145 tundi kestnud enesepiitsutus seks korraks läbi.

(*) küll ühe lühendatud etapiga, täisraja läbisid vaid 5 võistkonda, meiesuguseid ühe lühendamisega oli kümmekond võistkonda, ülejäänud võistkondadel lühendati rada kaks või/ja enam korda)

Õnnitlused võistkonnakaaslastelt ja -kaaslastele, kallistused Eestist kohale sõitnud poolehoidjatelt, finishishampus ja - pildid, tunne oli mõnus.
Edasi protseduur, kus randmetelt lõigati SI-pulgad, vabastati meid GPS-seadmest.
Seejärel juhatati meid kastidele jalga puhkama... siit edasi valdasidki vähemalt mind kohati väga segased tunded...

Ühelt poolt jätkuv õnnetunne, et kõik see sai läbi, teisalt aga hakkas pärale jõudma reaalsus!
Üht tuleb öelda, et mõned hetked pärast seiklust tundub elu väga tühine!
Kõik see, mille nimel viimasel nädalal pingutanud olid, millele kogu tähelepanu ja meeled häälestatud olid, on nüüd korraga läbi ja selja taha jäänud. Enam ei tarvitse keha edasi liikuma sundida, ei ole vaja valu ja vaegusi alla suruda, ei vilgu peas üks ja läbiv mõte, et kuidas kiiremini edasi saab, kõik see on läbi. Ja tunne on tühi (mõneks hetkeks).

Reaalsus haarab, kui üritad end uuesti liikuma ja tegutsema saada, keha on kurnatud, suurte liikumisvaegustega ja igat liigutust saadab valuaisting.
Sõprade julgustavad sõnad, Mareti tehtud paar võileiba ja Eestist kaasa saadud Aura mahl ajavad lõpuks mu niikaugele, et hädapärased toimingud vajavad lihtsalt ärategemist, kui vastumeelesed ja kui väsinud ka parajasti poleks - käia dushi all, pesta kehalt maha võistlushigi- ja pori, tohterdada kurjemad haavad ja siis teenitud puhkusele kobida magamiskotti.

Järgnevad päevad möödusid peamiselt jalgu järgi vedades ja igal sammul oiates. Aga tänaseks (N, 5 päeva finishist) on juba suuremad tursed põlvedelt, hüppeliigestelt, kätelt taandunud ja enam-vähem tavapärane elurütm ja tegutsemisvõime taastunud. Unenälga pole küll veel suutnud täis magada. Kaua lõhutud põlvede ja hüppeliigeste taastumine aega võtab, eks näis.

Nüüdseks on täielikult maad võtnud rahulolu, et võistlus läbitud sai ja meie arvates isegi täitsa korraliku tulemusega - lõpuks protokollis siis 13.koht! seda 49 startinud tiimi seast ja finishijoone lõpetasid 31 tiimi.

Ala iseloom on juba selline, et lõppu jõudmine on juba väiksemat sorti kordaminek - 500+ km raskel maastikul, 200+ km sellest jalgsiläbimist (lisaks trekkingu etappidele ka mitmed pikad lõigud rattaetappidel oli võimalik läbida vaid ratast kõrval lükates, lisaks kajaki etappidel mitmed vedamislõigud (2km+4km+ca15km+2km rasket maastikku), palju ülesmäge (kogutõusu üle 20 km), samapalju allamäge, eks see kõik lõpuks hakkaski meie jalgadele liiga tegema, küll aga ei piisanud sellest meie vaimu murdmiseks.

Tänud kõigile toetajatele, sõpradele, kes aitasid nõu-jõu ja vahenditega ning samuti suured tänud aktiivsetele poolehoidjatele, kes meile häid positiivseid sõnumeid saatsid ja mis meile mitmes vahetusalas tujutõstmiseks üle anti!
Tänud ka võistkonnakaaslastele, kes vajadusel toetasid-abistasid-söötsid-jootsid, kui omadega ühel hetkel täiega audis olin - see kuidas ma köieharjutustest tagasi rataste juurde jõudsin, on minu mälus sealkohal üks suur must auk.

Järgmiste seiklusteni, igatahes!

2. juuni 2007

L 01:50 Kohe-kohe on lõpp sel lool

Praegusest hetkest veel ~tunnike ja ongi finish käes! Viimati kui Maret, Terje ja mina neid kell 8 õhtul Ben Nevise otsas nägime, olid nad täitsa kobedad. Veidi küll üllatunud, et nii kaugele on jõudnud.

Täna olid neil kavas trekking ja rattasõit ja uuesti trekking (see, mis praegu käsil). Ilm oli soe ja ilus (õhtul 22 ajal +18 kraadi), nii et rattasõidul kanti pluusiks ainult numbrivesti. Igatahes - edeneti tasa ja targu, ehk siis vastavalt hetke kõige aeglasemale sobivas tempos (millegipärast käib "auku kukkumine" ikka järgemööda, mitte kõigil korraga).

Ootaja aeg on pikk .... Matid on põrandale laotatud, kastid suurest saalis kokku otsitud ja meie pessa veetud, kotid autost kohal, nõutud õlled valmis, auto põrandal vedelenud shampusepudel ka ühe kasti otsas troonimas ... Kohe lähen ajan toetustiimi lühikeselt unelt üles, valmistuma aktiivseks meie kangelaste vastuvõtuks võidukas finishis.

Sest v6it see on! Osav6it!

1. juuni 2007

R 00:15 viimane kajakitamine (60km) hakkab lõppema

Tõenäoline võitja Nike on läbi viimasest TA-st, vallutamas sedasama Ben Nevist, kus minagi käisin, ja peaks finisheerima siinse aja järgi kella 5 ajal. Veidi kehva aja nad valisid, öised vaated pole pooltki nii head kui päevased ning märgatavalt ohtlikum on ka. Nägin neid enne tõusule asumist - küll väsinud, aga üldsegi mitte niimoodi väsinud, et neid võiks kahtlustada 4x24+13 tunnilises aktiivselt värskes õhus liikumises. See on hämmastav, milleks inimesed võimelised on!

ISC tiim võiks kahe tunni pärast väljuda kajakkidest, olles 14. positsioonil (koht kõrgemal kui eelmises punktis) ja võitjast maas ühe ööpäeva.