Aasta kõige mõnusamal rattaüritusel olin sel korral stardis koos Erik Aibastiga, kes vaid nädal varem oli läbinud maailma ühe suurima ja pikima 300 km pikkuse Vätternrundan rattasõidu.
Sellel võistlusel mingeid sportlikke eesmärke me endale ei seadnud ja olulisim oli rattasõidu ja laheda maastiku nautimine. Võistluse korraldaja dr. Holden oli kõvasti pingutanud ja pean tunnistama, et pettuda ei tulnud- kolm päeva MTB-d Eesti parimatel radadel!
Võistlus algas 7 km pikkuse proloogiga Rõuge ümbruse nõlvadel ja järvekallastel. Rada oli suhteliselt tehniline ja sisaldas päris mitut rasket tõusu ja kahte väga tehnilist laskumist. Proloogi ajal õnnestus meil mõlemal korra kukkuda. Paaride arvestuses 15. koht.
Paar tundi hiljem olime taas puhaste ratastega stardijoonel ja ees oli esimene päris etapp. Pikkus ca 40 km, millest ca 3/4 oli metsas ja ülejäänud teedel. Tõusumeetreid lubati ca 500 m.
Alustasime rahulikult ja etapi jooksul sõitsime tõusvas joones, möödudes mitmetest tiimidest. Metsas liikusime kohati täitsa hästi ja enne Taevatrepi tõusu saime järgi ka Kull-Kriisa tandemile. Mingil kombel jäime enne kruusale keeramist neist ikkagi maha ja see tähendas, et jäime ca 8 km pikkusele teelõigule minnes kahekesi. Kuna Eriku jalg oli veits pehme siis sain üksi vedada- õudne tahtmine oli ees liikuvale 5-6 liikmelisele pundile järgi saada, aga vahe püsis pidevalt ca 15-20 sekundiline. Tõmbasin end selle tee etapiga üsna tühjaks ja järveäärsele singlile jõudes tundus, et sõita ei jaksa enam üldse. Õnneks läks enesetunne kohe jälle paremaks ja sain järgi ka ees liikunud pundile. Nägin veel tõusul Kulli-Kriisat enda ees kangutamas aga Erikut oodates libisesin nad jälle eest. Aeg 1.59, koht 14. ja kaotust võitjale 16 minutit.
Laupäev tervitas meid Tuuri raskeima etapiga- 62 km ja tõusumeetreid lubati muljetavaldavad 925 m. Eelmisest aastast mäletan, et sõita tuli üles või alla:) Stardis kiiret ei olnud ja leidsime end taas samast seltskonnast kus varemgi. Olin hästi taastunud ja nautisin igat hetke rajal. Eriti muidugi tõusu ja laskumist Vällamäel. Ca 20 km paigus oli Juss Apivala kurva näoga raja ääres ja vahetas kummi. Kuna piim suure augu lappimisega hakkama ei saanud, siis tuli sisekumm sisse panna ja lasin oma ballooniga tal kummi täis. Seejärel sain päris mitu kilomeetrit kihutada enne kui peale Vällamäge Eriku kätte sain. Hea uudis oli see, et Erik oli vahepeal CC RotaMobilise Raul Talumaa kinni püüdnud ja koos lähenesime jõudsalt ka Aivar Lipule. Enne tõusmist Munamäe jalamile sõitsime Talukal ja Lipul eest ära ja sealt edasi kuni lõpuni kihtutasime kahekesi. Aega kulus 3.30 ja koht oli 11. Etapi võitjad Kukk ja Kana edestasid meid koguni 28 minutiga.
Kolmanda päeva hommikul andis väsimus pisut tunda ja stardist ära minnes lasin Erikul vedada- jalad olid rasked ja tuimad. Erinevalt teistest etappidest lasti rajale Gunderseni meetodil vastavalt varasemal kaotusele liidrile. Vahetult meie ees (1min) startis Porter Racing Tume ja minut peale mei Porter Racing Kuld. Seega oli häid võimalusi tõusta ja ka langeda. 70 km pikkuse ja 750 tõusumeetriga rajal võib kõike juhtuda.
Minu arvates oli selle etapi juures kõige keerulisem tempo hoidmine- kõmnete kilomeetrite jooksul ei näe mitte kedagi ja oled täiesti üksi. Mitte keegi ei aita tempot üleval hoida ja lihtsalt võib juhtuda, et vajud oma mugavustsooni ja avastad et tagant tullakse selga. Ühistardist sõites on alati keegi kellega koos sõita ja kelle tempos proovida püsida, kui endal raske.
Kui 20 km sõidetud ja olime otsaga Lätti jõudnud, siis nägime enda ees paa minutit varem startinud Kanna Peetri selga. Vahetult enne Läti Munamäge saime ta kätte, aga kuna Eriku esikumm oli tühjaks vajunud, siis tuli seda turgutada ja Kanna Pets oli juba tippu jõudmas kui meie alt tõusma hakkasime. Mina pole eriline mägironija ja jaksanud rattaseljas üles sõita. Erik seevastu sõitis üles välja! Üles jõudes nägime taga ka enda jälitajaid ja tundus, et tänu vahepealsele pausil oli vahe kahanenud. Kruusale jõudes panime jalad tööle ja vedasime üsna kiirelt petsile järgi, kes seejärel läbi läti Paganamaale koos meiega seikles. Paganamaale oli rajameister juurde leiutanud veel mõned erilised maasikad ja ilmselt nautisid kõik osalejad mõnusat laskumist järskude seintega sälkorgu. Vägev!
Paganamaalt tagasi Rõugesse sõit oli enamjaolt korralik kihutamine mööda kiireid kruusa- ja metsateid. Vajutasime üsna kõvasti, sest kartsin tagant tulevat punti. Viimastel kilomeetritel hakkas vedelipupuudus kummitama- olin Läti munamäelt laskudes kaotanud ühe täis joogipudeli ja pidin sealt alates läbi ajama vaid allesjäänud poolikuga. 0.7 liitrit+ 1 tops jooki on pisut liiga vähe üle kolme tunnise pingutuse kohta.
Kolmas päev oli selgelt meie parim päev. Erik liikus selgelt paremini kui kahel varasemal päeval ja tundus, et äkki olid meie konkurendid pisut rohkem väsinud. Vaatamata sellele, et sõitsime terve raja üksi, saime 9nda aja ja kaotust kogunes võitjatele ca 17 minutit.
Tahaks loota, et järgmisel aastal oleme jälle stardis!
Sellel võistlusel mingeid sportlikke eesmärke me endale ei seadnud ja olulisim oli rattasõidu ja laheda maastiku nautimine. Võistluse korraldaja dr. Holden oli kõvasti pingutanud ja pean tunnistama, et pettuda ei tulnud- kolm päeva MTB-d Eesti parimatel radadel!
Võistlus algas 7 km pikkuse proloogiga Rõuge ümbruse nõlvadel ja järvekallastel. Rada oli suhteliselt tehniline ja sisaldas päris mitut rasket tõusu ja kahte väga tehnilist laskumist. Proloogi ajal õnnestus meil mõlemal korra kukkuda. Paaride arvestuses 15. koht.
Paar tundi hiljem olime taas puhaste ratastega stardijoonel ja ees oli esimene päris etapp. Pikkus ca 40 km, millest ca 3/4 oli metsas ja ülejäänud teedel. Tõusumeetreid lubati ca 500 m.
Alustasime rahulikult ja etapi jooksul sõitsime tõusvas joones, möödudes mitmetest tiimidest. Metsas liikusime kohati täitsa hästi ja enne Taevatrepi tõusu saime järgi ka Kull-Kriisa tandemile. Mingil kombel jäime enne kruusale keeramist neist ikkagi maha ja see tähendas, et jäime ca 8 km pikkusele teelõigule minnes kahekesi. Kuna Eriku jalg oli veits pehme siis sain üksi vedada- õudne tahtmine oli ees liikuvale 5-6 liikmelisele pundile järgi saada, aga vahe püsis pidevalt ca 15-20 sekundiline. Tõmbasin end selle tee etapiga üsna tühjaks ja järveäärsele singlile jõudes tundus, et sõita ei jaksa enam üldse. Õnneks läks enesetunne kohe jälle paremaks ja sain järgi ka ees liikunud pundile. Nägin veel tõusul Kulli-Kriisat enda ees kangutamas aga Erikut oodates libisesin nad jälle eest. Aeg 1.59, koht 14. ja kaotust võitjale 16 minutit.
Laupäev tervitas meid Tuuri raskeima etapiga- 62 km ja tõusumeetreid lubati muljetavaldavad 925 m. Eelmisest aastast mäletan, et sõita tuli üles või alla:) Stardis kiiret ei olnud ja leidsime end taas samast seltskonnast kus varemgi. Olin hästi taastunud ja nautisin igat hetke rajal. Eriti muidugi tõusu ja laskumist Vällamäel. Ca 20 km paigus oli Juss Apivala kurva näoga raja ääres ja vahetas kummi. Kuna piim suure augu lappimisega hakkama ei saanud, siis tuli sisekumm sisse panna ja lasin oma ballooniga tal kummi täis. Seejärel sain päris mitu kilomeetrit kihutada enne kui peale Vällamäge Eriku kätte sain. Hea uudis oli see, et Erik oli vahepeal CC RotaMobilise Raul Talumaa kinni püüdnud ja koos lähenesime jõudsalt ka Aivar Lipule. Enne tõusmist Munamäe jalamile sõitsime Talukal ja Lipul eest ära ja sealt edasi kuni lõpuni kihtutasime kahekesi. Aega kulus 3.30 ja koht oli 11. Etapi võitjad Kukk ja Kana edestasid meid koguni 28 minutiga.
Kolmanda päeva hommikul andis väsimus pisut tunda ja stardist ära minnes lasin Erikul vedada- jalad olid rasked ja tuimad. Erinevalt teistest etappidest lasti rajale Gunderseni meetodil vastavalt varasemal kaotusele liidrile. Vahetult meie ees (1min) startis Porter Racing Tume ja minut peale mei Porter Racing Kuld. Seega oli häid võimalusi tõusta ja ka langeda. 70 km pikkuse ja 750 tõusumeetriga rajal võib kõike juhtuda.
Minu arvates oli selle etapi juures kõige keerulisem tempo hoidmine- kõmnete kilomeetrite jooksul ei näe mitte kedagi ja oled täiesti üksi. Mitte keegi ei aita tempot üleval hoida ja lihtsalt võib juhtuda, et vajud oma mugavustsooni ja avastad et tagant tullakse selga. Ühistardist sõites on alati keegi kellega koos sõita ja kelle tempos proovida püsida, kui endal raske.
Kui 20 km sõidetud ja olime otsaga Lätti jõudnud, siis nägime enda ees paa minutit varem startinud Kanna Peetri selga. Vahetult enne Läti Munamäge saime ta kätte, aga kuna Eriku esikumm oli tühjaks vajunud, siis tuli seda turgutada ja Kanna Pets oli juba tippu jõudmas kui meie alt tõusma hakkasime. Mina pole eriline mägironija ja jaksanud rattaseljas üles sõita. Erik seevastu sõitis üles välja! Üles jõudes nägime taga ka enda jälitajaid ja tundus, et tänu vahepealsele pausil oli vahe kahanenud. Kruusale jõudes panime jalad tööle ja vedasime üsna kiirelt petsile järgi, kes seejärel läbi läti Paganamaale koos meiega seikles. Paganamaale oli rajameister juurde leiutanud veel mõned erilised maasikad ja ilmselt nautisid kõik osalejad mõnusat laskumist järskude seintega sälkorgu. Vägev!
Paganamaalt tagasi Rõugesse sõit oli enamjaolt korralik kihutamine mööda kiireid kruusa- ja metsateid. Vajutasime üsna kõvasti, sest kartsin tagant tulevat punti. Viimastel kilomeetritel hakkas vedelipupuudus kummitama- olin Läti munamäelt laskudes kaotanud ühe täis joogipudeli ja pidin sealt alates läbi ajama vaid allesjäänud poolikuga. 0.7 liitrit+ 1 tops jooki on pisut liiga vähe üle kolme tunnise pingutuse kohta.
Kolmas päev oli selgelt meie parim päev. Erik liikus selgelt paremini kui kahel varasemal päeval ja tundus, et äkki olid meie konkurendid pisut rohkem väsinud. Vaatamata sellele, et sõitsime terve raja üksi, saime 9nda aja ja kaotust kogunes võitjatele ca 17 minutit.
Tahaks loota, et järgmisel aastal oleme jälle stardis!
2 kommentaari:
18.juulil siis XCO Eesti MV-l näeme?
Sellise "looma" puurispidamine on kurjast.
Alari
Mul pole litsentsi. Ilma ei lasta starti:D
Postita kommentaar