Juba mõned aastad olen mõelnud Vasaloppetist, aga siiani pole mingil põhjusel saanud või julenud osaleda. Sel sügisel hakkas see mõte jälle närima ja otsustasin osaleda. Registreerima asudes selgus muidugi, et kõik 16 000 stardikohta on välja müüdud. Õnneks pakkus keegi rootslane oma stardikohta uskumatult mõistliku hinnaga müüa ja siis ei jäänud enam ühtegi vabandust mitte osaleda.
Detsembris-Jaanuaris sain üsna hästi harjutada ja ilmselt pole ma selleks ajaks kunagi nii palju veel suusatanud olnud. Jaanuari teisel nädalal sain külma ja taas lõi välja köha, mis mind eelmisel aastal veebruarist maini piinanud oli. Arsti juures käimised ja apteegis müüdavad rohud mingit tulemust ei andnud. Vereproov oli korras, kopsupilt oli korras ja ei olnud ühtegi otsest näitajat, mis oleks pidanud pikaajalist köha tekitama. Aga köha oli ja ei kadunud kusagile. Kolmas arst keda külastasin leidis vereproovist mingid viited kunagi läbipõetud kopsuklamüüdiale ja kirjutas antibiootikumid. Kaks nädalat enne Tartu maratoni hakkas kuur pihta ja tervis hakkas vaikselt paranema. Kuigi polnud 5 nädalat suusatada saanud, siis otsustasin maratonil startida ja läbi tiksuda. Algus oli muidugi uskumatult raske. Paremalt ja vasakult sõideti mööda ja tundus, et varsti olen viimane. 20 km enne lõppu läks enesetunne suts paremaks ja lõpp oli juba üsna mõnus.
Peale maratoni sain veel kolm treeningut teha ja siis juba oligi aeg uueks stardiks. Kuna treeningutes oli pikk auk, siis Vasal mingeid suuri eesmärke seadma ei hakanud. Sälenist Morasse jõudmine ja suusatamise nautimine oligi ainuke eesmärk.
Kohale läksin reedel üksi, kuna polnud võimalik kellegagi ühineda. Ööbimise sebi
sin tänu headele inimestele 2 meetri kaugusele finishikoridorist. Pildi vasakus servas asuva punase maja teise korruse akendest sain siis lõpetajaid vaadata. Enam lähemale ei oleks kuidagi saanud:)
Laupäeval oli vaja ennast ümber regada ja õige stardikoht sebida. TM-i kesine tulemus lubas mul siiski startida neljandast stardigrupist. Registreerimine tehtud jäin Silverit ootama. Nimelt olid tema käs minu suusad ja suusapukk. Kuna tema laev võitles jääga ja hilines, siis registreerisin ja siidisin ka tema ära. Äss sai endale koha esimeses stardigrupis!
Aega tegin parajaks määrdesoovitusi kogudes, magades, süüa tehes ja aknast lastesõite ja sprinte vaadates. Kuna pole kunagi varem ise võistlusteks määrinud, siis oli väike närv sees. Algaja määrija jaoks oli ka ilmaprognoos keeruline: stardis -10, poolel maal -2 või isegi 0 ja finishis -3.
Silver saabus õhtul suuskadega ja seejärel asusin kohe mäkerdama. Tagantjärele tark olles oleks võinud libisemise lasta Tallinnas ära panna, oleks seeläbi kõvasti aega kokku hoidnud. Libisemiseks läks Star parakas -10...-20, sellele Star kõrgfloor -4...-10 ja otsa veel ka sama tootja pulber. Pulbri panemist olin vaid eemalt näinud, aga õnnestus vist üsna hästi.
Pidamiseks läks Toko Base kuumalt, sellele panin 2 kihti Rex sinist -2...-8, sellele lisasin kaks kihti Rex helesinist -1...-4, mille katsin õhukese kihina Toko Carbon sinisega -4...-10. See ei pidavat jäätuma ja oli mul mõeldud hommikuse külmaga.
Silver määris libisemise täpselt samade vahenditega, aga pidamisel kasutas Swixi sinist.
Määrimine ja sättimine võttis aega ja magama saime alles kesköö paiku. Kella panin äratama 03.30-ks. Kiire hommikusöök ja bussile. Esimesed bussid pidid väljuma 04.30, aga omasin inside infot, et kuna on erakordselt palju osalejaid siis oleks parem varem kohal olla. Bussile oli meil täpselt 2 minuti teekond ja kohal olime ca 04.15. Sellel ajal juba esimesed bussid olid liikvel ja me saime ka kähku minema. Üritasin bussis magada, aga see ei õnnestunud eriti. Kui algul tundus, et jõuame mõtetult vara starti, siis selgus et ummikute tõttu jõudsime kohale alles 06.30.
Tagantjärele tark olles peab tõdema, et oli puhas õnn, et me nii vara bussile läksime. Selgus et paljud, kes istusid bussile 04.30-04.45 jäid starti hiljaks. Hinnanguliselt hilines ummikute tõttu starti ligi 1000 osalejat!
Juba sel ajal on stardikoridorides palju rahvas, aga eriti üllatavad olid mitmesaja meetrised järjekorrad stardikoride väravate taga. Eriti hull oli asi 6,7,8 ja 9nda värava taga. Umbes 1h enne starti läksin koridori ja panin suusad vasakule, äärest umbes 10ndale rajale. Kokku olevat stardikoridorides olnud ca 60 jälge kõrvuti!
Starti oodates pidi kõvasti liikuma kuna külma oli -15 kraadi. saapad panin jalga alles 15 minti enne starti. Seejärel viisin ära seljakoti soojade riietega. Kuni viimase hetkeni hoidsin seljas soojendusi, mis võtsin ära alles 4 minutit enne starti. Need pakkisin kilekotti ja viskasin rajaserva, kust need hiljem suurte buldooseritega kokku korjati.
Ühel hetkel hakkas mass liikuma- mingit stardipauku ma küll ei kuulnud. Esimene kilomeeter kulges rahulikult lükates, seejärel algas kurikuulus esimene tõus. Kohe alguses oli selge, et kiirelt siit üles ei saa. Kõik trampisid üksteise suuskadel ja keppidel, üsna mitmel korral tuli ka seisma jääda, aga enamasti sai tibusammudega edasi liikuda. Kuna pidamine oli hea, siis hoidsin keppe enda ees, et keegi neid katki ei astuks. Siin ja seal oli kepipuru näha.
Detsembris-Jaanuaris sain üsna hästi harjutada ja ilmselt pole ma selleks ajaks kunagi nii palju veel suusatanud olnud. Jaanuari teisel nädalal sain külma ja taas lõi välja köha, mis mind eelmisel aastal veebruarist maini piinanud oli. Arsti juures käimised ja apteegis müüdavad rohud mingit tulemust ei andnud. Vereproov oli korras, kopsupilt oli korras ja ei olnud ühtegi otsest näitajat, mis oleks pidanud pikaajalist köha tekitama. Aga köha oli ja ei kadunud kusagile. Kolmas arst keda külastasin leidis vereproovist mingid viited kunagi läbipõetud kopsuklamüüdiale ja kirjutas antibiootikumid. Kaks nädalat enne Tartu maratoni hakkas kuur pihta ja tervis hakkas vaikselt paranema. Kuigi polnud 5 nädalat suusatada saanud, siis otsustasin maratonil startida ja läbi tiksuda. Algus oli muidugi uskumatult raske. Paremalt ja vasakult sõideti mööda ja tundus, et varsti olen viimane. 20 km enne lõppu läks enesetunne suts paremaks ja lõpp oli juba üsna mõnus.
Peale maratoni sain veel kolm treeningut teha ja siis juba oligi aeg uueks stardiks. Kuna treeningutes oli pikk auk, siis Vasal mingeid suuri eesmärke seadma ei hakanud. Sälenist Morasse jõudmine ja suusatamise nautimine oligi ainuke eesmärk.
Kohale läksin reedel üksi, kuna polnud võimalik kellegagi ühineda. Ööbimise sebi
sin tänu headele inimestele 2 meetri kaugusele finishikoridorist. Pildi vasakus servas asuva punase maja teise korruse akendest sain siis lõpetajaid vaadata. Enam lähemale ei oleks kuidagi saanud:)Laupäeval oli vaja ennast ümber regada ja õige stardikoht sebida. TM-i kesine tulemus lubas mul siiski startida neljandast stardigrupist. Registreerimine tehtud jäin Silverit ootama. Nimelt olid tema käs minu suusad ja suusapukk. Kuna tema laev võitles jääga ja hilines, siis registreerisin ja siidisin ka tema ära. Äss sai endale koha esimeses stardigrupis!
Aega tegin parajaks määrdesoovitusi kogudes, magades, süüa tehes ja aknast lastesõite ja sprinte vaadates. Kuna pole kunagi varem ise võistlusteks määrinud, siis oli väike närv sees. Algaja määrija jaoks oli ka ilmaprognoos keeruline: stardis -10, poolel maal -2 või isegi 0 ja finishis -3.
Silver saabus õhtul suuskadega ja seejärel asusin kohe mäkerdama. Tagantjärele tark olles oleks võinud libisemise lasta Tallinnas ära panna, oleks seeläbi kõvasti aega kokku hoidnud. Libisemiseks läks Star parakas -10...-20, sellele Star kõrgfloor -4...-10 ja otsa veel ka sama tootja pulber. Pulbri panemist olin vaid eemalt näinud, aga õnnestus vist üsna hästi.
Pidamiseks läks Toko Base kuumalt, sellele panin 2 kihti Rex sinist -2...-8, sellele lisasin kaks kihti Rex helesinist -1...-4, mille katsin õhukese kihina Toko Carbon sinisega -4...-10. See ei pidavat jäätuma ja oli mul mõeldud hommikuse külmaga.
Silver määris libisemise täpselt samade vahenditega, aga pidamisel kasutas Swixi sinist.
Määrimine ja sättimine võttis aega ja magama saime alles kesköö paiku. Kella panin äratama 03.30-ks. Kiire hommikusöök ja bussile. Esimesed bussid pidid väljuma 04.30, aga omasin inside infot, et kuna on erakordselt palju osalejaid siis oleks parem varem kohal olla. Bussile oli meil täpselt 2 minuti teekond ja kohal olime ca 04.15. Sellel ajal juba esimesed bussid olid liikvel ja me saime ka kähku minema. Üritasin bussis magada, aga see ei õnnestunud eriti. Kui algul tundus, et jõuame mõtetult vara starti, siis selgus et ummikute tõttu jõudsime kohale alles 06.30.
Tagantjärele tark olles peab tõdema, et oli puhas õnn, et me nii vara bussile läksime. Selgus et paljud, kes istusid bussile 04.30-04.45 jäid starti hiljaks. Hinnanguliselt hilines ummikute tõttu starti ligi 1000 osalejat!
Juba sel ajal on stardikoridorides palju rahvas, aga eriti üllatavad olid mitmesaja meetrised järjekorrad stardikoride väravate taga. Eriti hull oli asi 6,7,8 ja 9nda värava taga. Umbes 1h enne starti läksin koridori ja panin suusad vasakule, äärest umbes 10ndale rajale. Kokku olevat stardikoridorides olnud ca 60 jälge kõrvuti!
Starti oodates pidi kõvasti liikuma kuna külma oli -15 kraadi. saapad panin jalga alles 15 minti enne starti. Seejärel viisin ära seljakoti soojade riietega. Kuni viimase hetkeni hoidsin seljas soojendusi, mis võtsin ära alles 4 minutit enne starti. Need pakkisin kilekotti ja viskasin rajaserva, kust need hiljem suurte buldooseritega kokku korjati.
Ühel hetkel hakkas mass liikuma- mingit stardipauku ma küll ei kuulnud. Esimene kilomeeter kulges rahulikult lükates, seejärel algas kurikuulus esimene tõus. Kohe alguses oli selge, et kiirelt siit üles ei saa. Kõik trampisid üksteise suuskadel ja keppidel, üsna mitmel korral tuli ka seisma jääda, aga enamasti sai tibusammudega edasi liikuda. Kuna pidamine oli hea, siis hoidsin keppe enda ees, et keegi neid katki ei astuks. Siin ja seal oli kepipuru näha.
Tõusu lõppu tähistas ka silt, et oled jõudnud Vasaloppeti kõrgeimasse punkti- hea teada et siit on veel 86 km allamäge ja oledki finishis:) Kui see kolm kilomeetrit tõusu läbi sai, siis läks lihtsamaks ja sai sõitma hakata. Mul kiiret kusagile polnud ja sõitsin rahulikult oma jäljes.
Smagan 9km sõidetud, aega kulus 52 min, koht 2856
Söögipunktis võtsin kaks topsi juua ja jätkasin. Algasid rabapealsed lausikud. Kähku sai selgeks, et palju ei jõua paaristõukeid lükata. Tasastel lõikudel olin sama kiire kui teised aga tõusudel oli lihtne ja enamasti parandasin kohti.
Mangsbodarna 24 km sõidetud, aega kulunud 1.38, koht 2664
Juba enne punkti tunnen, et janu on ja see pole hea märk. Enne punkti võtan geeli ja punktis kolm topsi jooki. Enesetunne on endiselt hea ja sõita on mõnus. Tunnen, et varu on piisavalt. Sellele punktile järgnesid pikad laskumised, kus saan aru, et mu suusk vist libiseb hästi. Pean laskumistel pidevalt rada vahetama ja ohutuid möödumisi otsima. Laskumisele järgnenud tõusudel Risbergi peab suusk väga hästi. Naudin vahelduvat sõiduviisi ja tõusude võtmist. Mõnus on!
Risberg, 35km sõidetud, aega kulunud 2.16, koht 2546
Risbergist Evertsbergi on üsna vaheldustikas maastik, palju laskumisi ja mõnusaid tõuse. Tüütut paaristööd on vähe ja mulle see sobib. Tunnen pidevalt et möödun kaassõitjatest ilma suurt pingutamata. Mingil hetkel hakkab kõht vaevama, kohati on tugevad valud. Antibiootikumid on seedimise sassi löönud ja see annab endiselt tunda. Metsapeatus on paratamatus.
Evertsberg, 47 sõidetud, aega kulunud 3.11, koht 2820
Enesetunne on palju parem, kõht ei vaeva ja saan julgelt süüa ja juua. Loomulikult on kahju kaotatud kohtadest ja arvan et neid tüüpe, kellega koos sõitsin enam ei näe. Evertsbergist algas mõnus laskumine, mis kestab mitu kilomeetrit ja toob sõitjad mõnisada meetrit allapoole. Nendel pikkadel laskumistel tunnen taaskord kui kiirelt suusk alla kukub. Kui tavaliselt üritan laskumistel kellegile tuulde minna, siis nüüd loobun sellest- niikuinii pean kohe rada vahetama. Sõidan puntidest läbi ja järgmistele järgi. Seal kus paljud ammu lükkavad libisen endiselt hea hooga. Mingitel hetkedel saavad vabad jäljed otsa ja pidurdamise asemel lendan läbi pundi kahe jälje vahel. Mõndasid see häirib, kui neist nii kiiresti mööda libisen. Mind mitte...:)
Laskumisele järgnenud tõusud ja väiksemad laskumised on taaskord nauditavad. Suusk peab ja libiseb supper hästi.
Oxberg, 62 km sõidetud, aega kulunud 04.03, koht 2604
Olen just Oxbergi toidupunktis, kui kuulen kuidas finisheerivad esimesed ja Jörgen Brink võidu võtab. Kiire arvutus näitab, et olen 6 h graafikus ja see tähendaks medalit (medali saavad kõik, kes kaotavad võitjale vähem kui 50%)
28 km on jäänud ja seda tundub üsna vähe. Hökbergist lahutab mind paar tõusu ja paar laskumist. See vahemaa läheb kuidagi kiiresti.
Hökberg, 71 km sõidetud, aega kulunud 4.43, koht 2499
19 km lõpuni vaid, see on ju napilt kaks Harku ringi, lumme lasta. Näen eesti lippu ühel numbril- väsind eestlane. Meenub et lõpp on lauge ja vist nüüd algab siis see paaristöö. Tunnen, et raske on lükata ja ootan igat tõusukest, kus saaks pisut vahelduvat sõita. Üritan kellegagi koos sõita, aga nõrgad paaristõuked jätavad mind maha. Olen järgi jõudnud mõnedele tuttavatele selgadele- üks roosa mütsiga pikk tüüp on tuttav juba esimeselt tõusult ja pidevalt figureeris ees ja taga. Sama on ka lugu ühe pika tüübiga, kellel on pikad juuksed ja hall kombe. Järgmine päev satun juhuslikult kokku rongipeatuses jutustavate eestlastega. Muljetame, selgub et ma olen seda tüüpi edestanud vaid minutitega. Mh, tagantvaates meenutab küll seda hõbedases kombes lokkidega tüüpi. Selgub et tema selga olin ka mitukümmend kilomeetrit jälginud:)
Eldris, 81 km sõidetud, aega kulunud 5.27, koht 2504
Enne Eldrisi jõuab mulle tagant järgi veel üks tuttav tüüp sinises kombes, keda olen palju kordi rajal näinud. Tempo on tal hea ja sõidab tõusvas joones. Otsustan tal taga püsida. Eldrisi toidupunktis kuuleme raadiost, et kõik need, kes hetkel Eldrisis on enam medalit ei saa, sest aeg hakkab otsa saama. Ah, tühja sest medalist. Tüüp sinises kombes kruvib tempot, püsin taga. Pikkadel lausikutel vahe käriseb aga tõusukestel saan järgi. Alates eldrisist näen kord enda ees kord taga, ka ühte väga kummalise sõidustiiliga meest- pidamist tal pole, sõidab ainult käte najal ka kõik tõusud. Paaristõuge on tal võimas, aga tõusudel saame järgi. Ka pole ta õnneks suurem asi suusavalitseja. Puterdab ja raiskab energiat. Näeb välja nagu italiaano. Sõidame mööda, pidevalt mööda. Kuigi vahed on nüüd pikemad ja ruumi on palju võtame järjest skalpe. Enesetunne läheb järjest paremaks ja ka paaristõuked pole enam nii vastumeelsed kui mõnikümmend kilomeetrit varem. Olen terve tee korralikult söönud ja joonud, ning tunnen end väga hästi. Kilomeetrid vähenevad, eemalt paistab kuulus Mora kirikutorn. Olen telekast näinud.
Finishisirgele pöörates öeldakse raadiost, et medalini on aega kolm minutit. Möh, aega ju küll. Tundub et Eldrisi kommentaator on mind ja sinise kombega vana selgelt alahinnanud. 6.02 libisen üle finishijoone. Saan medali. Koht 2438. Hea on olla! Tahan siia tagasi tulla!
Nii mõnigi tuttav on väga hea sõidu teinud:
295. Indrek Tärno
296. Andrus Kasekamp
534. Olaf Mihelson
1432. Erik Aibast
1869. Anti Arak
1964. Silver Eensaar
2327. Andres Pae
5106. Allar Levandi
2 kommentaari:
Üle hulga aja jälle üks asjalik spordijutt! Hea töö!
Mul endalgi on mõttesmõlkunud
et tuleks see vaasa läbi sõitta.
On olnud erinevaid arvamusi et nüri
lausik jne. sinu jutust ei paistnud seda nüridust kuskilt.Ehk
siis järgmine aasta rajal?
Randy
Postita kommentaar