Eile kogunes Nõmme hüppemägede juures pisike seltskond noorsportlasi, kes olid otsustanud pöörata oma elus uue lehekülje, loobuda lodevatest eluviisidest ja diivanil vedelemisest. Nad olid otsustanud sporti tegema hakata! Oma uueks harrastuseks olid nad loomulikult valinud tohutult populaarse ja massidesse levinud spordiala- suusahüpped.
Lisaks minule olid kohal Ats, Harri ja Silver. Kõik kolm olid varem suusahüpetega ka kokku puutunud (teleri vahendusel) ja seetõttu ei raisanud treener aega teooria ja muu ebaolulisega. Kolm korda sõideti nõlva ja seejärel saadeti torni. Noored (Ats, Harri ja Silver) täitsid vastuvaidlemata treeneri korraldusi ja kõik kohalviibijad said nautida suurepäraseid õhulende K-18 mäelt. Kuna tegemist oli esimese treeninguga, siis hoidsid noored suusahüppajad end tagasi ja mäe kriitiline piir jäi sel korral alistamata.
Minu pilgu läbi vaadates on tegu järjekordsete talentidega, kes võivad Eesti paraadalal veel palju korda saata. Silveri näol on tegemist lihvimata teemantiga, kelle andekus paistis kogenud treeneritele silma juba esimesel treeningkorral. Lausa lust oli vaadata, kuidas tüüp juba kolmandal hüppel telemark maandumist üritas teha. See meeldib kohtunikele! Aa, te küsite milline Silver? Vot see Silver, kes varem raiskas oma talenti väikese kandepinnaga spordialal, mis isegi ei pääse olümpiamängude kavva. Oleks teda keegi mõned aastad tagasi õigele rajale juhatanud, siis võiks ta kasvõi homme Vancouveri piletid suusaliidust ära tuua.
Minu viimane kokkupuude hüppesuuskadega oli möödunud kevade eestikatel. Kuigi pool aastat oli möödas nautisin hüppamist täiega. Kummaline on muidugi see, et selle selle suvega polnud mingit arengut toimunud- endiselt ei oska hüpata:) Ma juba lootsin, et äkki olen suvega ära unustanud oma tüüpvea (puus ja rind liiguvad ette), aga see on ilmselt kusagil seljaajus nii hästi kinnistunud, et selle väljajuurimiseks on vaja veits rohkem vaeva näha. Aga vaatamata sellele oli meeleolukas treening.
Kuvatud on postitused sildiga talv. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga talv. Kuva kõik postitused
27. okt 2009
20. okt 2009
Hakkame hüppama!
Olümpiamängud lähenevad hirmuäratava kiirusega. Jaanuari lõpuni on aega täpselt kolm kuud. Kas kolme kuu jooksul on võimalik hüppama õppida? Suuskadega hüppama? Ja kaugele hüppama? Ega muidu teada ei saa, kui proovi ei tee!
Igaljuhul olen ma nüüd Veteranide Olümpianängudeks registreeritud. Taganeda pole enam kusagile. Andsin ennast üles kolmel alal: Suusahüpped K50 ja K70 mägedelt ning kahevõistlus.
Aus olles oleks ma end parema meelega üles andnud K35 ja K50 mägedele, aga kuna individuaalne kahevõistlus toimub justnimelt K70 mäel, siis erilist valikut mul nagu pole. Muidu on kõik hästi, aga ainuke mure on see, et ma pole kunagi nii suurest mäest nagu K70 hüpanud. Ja sellist mäge Eestis ju pole ka. Tehvandi K90 mägi on olemas, aga see paistab alt vaadates juba nii suur, et sinna väga ei kipu:)
Täna tuli ka väike info K70 mäe kohta, mis mind enesekindlamaks küll ei tee:
Just a quick email to let you know that my recent experiance of the 70m hil in Kranj is that it is unsuitable for veteran jumpers... The Jump is fine on the inrun and has a low take off, however it throws the jumper out very high in the air. This could prove to be dangerous for some of our less skilled jumpers....therefore unsuitable for an IMC event.
I will now push the host to provide a more suitable 70m hill for January ...
I will keep you all updated ...
James Lambert
IMC President
ja lõpetuseks üleskutse üle 30 aastastele lootustandvatele noorsportlastele:
http://www.2010mastersgames.com/WWMG2010_EN,,.htm lehelt leiab igaüks endale sobiva spordiala. Lähme olümpiale!
Igaljuhul olen ma nüüd Veteranide Olümpianängudeks registreeritud. Taganeda pole enam kusagile. Andsin ennast üles kolmel alal: Suusahüpped K50 ja K70 mägedelt ning kahevõistlus.
Aus olles oleks ma end parema meelega üles andnud K35 ja K50 mägedele, aga kuna individuaalne kahevõistlus toimub justnimelt K70 mäel, siis erilist valikut mul nagu pole. Muidu on kõik hästi, aga ainuke mure on see, et ma pole kunagi nii suurest mäest nagu K70 hüpanud. Ja sellist mäge Eestis ju pole ka. Tehvandi K90 mägi on olemas, aga see paistab alt vaadates juba nii suur, et sinna väga ei kipu:)
Täna tuli ka väike info K70 mäe kohta, mis mind enesekindlamaks küll ei tee:
Just a quick email to let you know that my recent experiance of the 70m hil in Kranj is that it is unsuitable for veteran jumpers... The Jump is fine on the inrun and has a low take off, however it throws the jumper out very high in the air. This could prove to be dangerous for some of our less skilled jumpers....therefore unsuitable for an IMC event.
I will now push the host to provide a more suitable 70m hill for January ...
I will keep you all updated ...
James Lambert
IMC President
ja lõpetuseks üleskutse üle 30 aastastele lootustandvatele noorsportlastele:
http://www.2010mastersgames.com/WWMG2010_EN,,.htm lehelt leiab igaüks endale sobiva spordiala. Lähme olümpiale!
16. märts 2009
Maailma kõige mõnusam asi
Ei, seekord ei tule juttu suusahüpetest (palun lugege Raini vapustavatest õhulendudest üks sissekanne allpool). Ja nagu siit järeldub - kirjutajaks ei ole seekord Rain.
Juttu ei tule ka seksist, kuigi lool on selline eksitav pealkiri. Aga aitab sissejuhatusest!
Selleks, et me blogi päris suusahüpete-spetsiifiliseks kätte ei läheks, tutvustan suusahüpete juttude vahele üht alternatiivset viisi, kuidas 10 seiklejat-sõpra nädalavahetust veetsid.
Ürituse nimeks oli „Arula 100 suuska” ehk moodsamalt-lühemalt A100S.
Eriti lühidalt
Peakorraldaja: Andres Minn
Liikumisviis: suuskadel, stiil vaba
Start: laupäeval, 14.märtsil 2009 kell 8.00 Otepää suusastaadionilt
Finish: sama päeva pärastlõunal
Distants: 100km mööda Tartu maratoni rada, Otepää- Elva-Arula
Osavõtjad: seiklusspordi ja orienteerumise taustaga 3 naist ja 7 meest
Lühidalt rajal toimunust ehk võlu ja valu
Start
Päris 8.00 me minema ei saanud, jäin pisut hiljaks, aga kella 8.25ks olid pressifotod tehtud ja sõit võis alata. Tribüünidest möödudes kumises mul kõrvus suusamaratoni traditsiooniline stardilaul. Oli naljakas tunne.
Hommikupoolik jätkus imeliselt: kevadpäike, sini-sinine taevas, kõrvus vihisev tuul, ideaalses korras suusarada ja hing hõljumas kõrgel üle lumiste küngaste. Kilomeetrid läksid lennates. Oleks ainult rohkem õnne ja tarkust sellist naudingut elus kogeda!
Harimägi - Ande - Peebu - Palu
Esimene hapukurgi ja võileibadega turgutus oli Harimäel, teist korda ootasid fanfaarihelid meid Peebu TPs. Sealt oli ju ainult 20 minuti tee alla Palule ja viimasest omakorda lauged 16 km Elvasse!
Aga nagu igas õiges ja väärtuslikus elamuses on koos rõõm, lust, higi ja pisarad, siis nõnda läks ka seekord. Alates Palust tuli võlu kõrvale valu: päevasoojus hakkas lund sulatama ja libisemine muutus kehvemaks. Enam ei kulgenud me liueldes, vaid pigem vajas iga samm edasilükkamiseks puhast jõudu.
Elva - Palu - Peebu
Elvasse jõudsime kõik. See aga oli veel tühiasi võrreldes eesolnud ponnistustega.
Ma ei teagi, kas mul oli kõige raskem tagasiteel 2-3 km enne Palut või kõik need järgmised seitse kilomeetrit Palult Peebu TPni. Igatahes leidsin ma end mitu korda mõtlemas: nüüd teen veel kaks sammu ja siis küsin juua, nüüd teen veel kaks sammu ja siis jään lihtsalt seisma. Aga ei küsinud ega jäänud, sest ühel hetkel ju lihtsalt peab väsimus üle minema! Läks kah. Pealegi – ega mul ainukesena raske olnud. Neli meist tagasiteel umbes 81.kilomeetril Palul katkestasidki. Olgu siinkohal kohe mainitud, et ega nad sellepärast meist teistest kehvemad ei olnud, lihtsalt oli selline päev.
Palult Peebuni oli ainult üks ränk tõus. Tegelikult olid seal mõned laskumised ka, aga kui libisemine oli nii kehv, et suusad poole nõlva peal pidama jäid, siis mingit rõõmu nad küll ei toonud.
Aga päev veeres ikka oma rada ja suurest väsimusest hoolimata hakkas viimasel tõusul enne Peebu TP’d kergelt aimuma, et sõit võib uuesti kergemaks minna.
Peebu-Kuutsemäe-Arula
Sealt, viimasest turgutuspunktist, jäi Kuutsemäe taha, maratonirajalt mahapööramiseni veel 5 kilomeetrit, mis meie kõigi piirituks rõõmuks tõidki meelde hommikuse sõidumõnu: temperatuur hakkas langema ja rada muutus jälle libedaks.
Need päris viimased 3 kilomeetrit (29. kilomeetriposti juurest maratoni lühikese distantsi starti) olid mul kogu aeg olnud „väljaspool arvestust” ja nii nad ka sujusid. Üks päris suur mägi oli seal lõpus, mille nõlvast alla tuhisedes üksteisele oma sõidumeisterlikkust demonstreerisime, ja üks põnev metsane mäenõlv, mis kevadel kindlasti sinililli täis. Uudistamist kuipalju! Veel päris viimane laskumine ja oligi kõik.
Finishis ootas soe saun…maailma kõige mõnusam asi!
P.S. Minu väga suured tänud peakorraldajale, kõigile kaaslastele, tugiisikule-tujutõstjale-saateautojuhile ning loomulikult Tartu suusamaratoni rajahooldusmeeskonnale.
Juttu ei tule ka seksist, kuigi lool on selline eksitav pealkiri. Aga aitab sissejuhatusest!
Selleks, et me blogi päris suusahüpete-spetsiifiliseks kätte ei läheks, tutvustan suusahüpete juttude vahele üht alternatiivset viisi, kuidas 10 seiklejat-sõpra nädalavahetust veetsid.
Ürituse nimeks oli „Arula 100 suuska” ehk moodsamalt-lühemalt A100S.
Eriti lühidalt
Peakorraldaja: Andres Minn
Liikumisviis: suuskadel, stiil vaba
Start: laupäeval, 14.märtsil 2009 kell 8.00 Otepää suusastaadionilt
Finish: sama päeva pärastlõunal
Distants: 100km mööda Tartu maratoni rada, Otepää- Elva-Arula
Osavõtjad: seiklusspordi ja orienteerumise taustaga 3 naist ja 7 meest
Lühidalt rajal toimunust ehk võlu ja valu
Start
Päris 8.00 me minema ei saanud, jäin pisut hiljaks, aga kella 8.25ks olid pressifotod tehtud ja sõit võis alata. Tribüünidest möödudes kumises mul kõrvus suusamaratoni traditsiooniline stardilaul. Oli naljakas tunne.
Hommikupoolik jätkus imeliselt: kevadpäike, sini-sinine taevas, kõrvus vihisev tuul, ideaalses korras suusarada ja hing hõljumas kõrgel üle lumiste küngaste. Kilomeetrid läksid lennates. Oleks ainult rohkem õnne ja tarkust sellist naudingut elus kogeda!
Harimägi - Ande - Peebu - Palu
Esimene hapukurgi ja võileibadega turgutus oli Harimäel, teist korda ootasid fanfaarihelid meid Peebu TPs. Sealt oli ju ainult 20 minuti tee alla Palule ja viimasest omakorda lauged 16 km Elvasse!
Aga nagu igas õiges ja väärtuslikus elamuses on koos rõõm, lust, higi ja pisarad, siis nõnda läks ka seekord. Alates Palust tuli võlu kõrvale valu: päevasoojus hakkas lund sulatama ja libisemine muutus kehvemaks. Enam ei kulgenud me liueldes, vaid pigem vajas iga samm edasilükkamiseks puhast jõudu.
Elva - Palu - Peebu
Elvasse jõudsime kõik. See aga oli veel tühiasi võrreldes eesolnud ponnistustega.
Ma ei teagi, kas mul oli kõige raskem tagasiteel 2-3 km enne Palut või kõik need järgmised seitse kilomeetrit Palult Peebu TPni. Igatahes leidsin ma end mitu korda mõtlemas: nüüd teen veel kaks sammu ja siis küsin juua, nüüd teen veel kaks sammu ja siis jään lihtsalt seisma. Aga ei küsinud ega jäänud, sest ühel hetkel ju lihtsalt peab väsimus üle minema! Läks kah. Pealegi – ega mul ainukesena raske olnud. Neli meist tagasiteel umbes 81.kilomeetril Palul katkestasidki. Olgu siinkohal kohe mainitud, et ega nad sellepärast meist teistest kehvemad ei olnud, lihtsalt oli selline päev.
Palult Peebuni oli ainult üks ränk tõus. Tegelikult olid seal mõned laskumised ka, aga kui libisemine oli nii kehv, et suusad poole nõlva peal pidama jäid, siis mingit rõõmu nad küll ei toonud.
Aga päev veeres ikka oma rada ja suurest väsimusest hoolimata hakkas viimasel tõusul enne Peebu TP’d kergelt aimuma, et sõit võib uuesti kergemaks minna.
Peebu-Kuutsemäe-Arula
Sealt, viimasest turgutuspunktist, jäi Kuutsemäe taha, maratonirajalt mahapööramiseni veel 5 kilomeetrit, mis meie kõigi piirituks rõõmuks tõidki meelde hommikuse sõidumõnu: temperatuur hakkas langema ja rada muutus jälle libedaks.
Need päris viimased 3 kilomeetrit (29. kilomeetriposti juurest maratoni lühikese distantsi starti) olid mul kogu aeg olnud „väljaspool arvestust” ja nii nad ka sujusid. Üks päris suur mägi oli seal lõpus, mille nõlvast alla tuhisedes üksteisele oma sõidumeisterlikkust demonstreerisime, ja üks põnev metsane mäenõlv, mis kevadel kindlasti sinililli täis. Uudistamist kuipalju! Veel päris viimane laskumine ja oligi kõik.
Finishis ootas soe saun…maailma kõige mõnusam asi!
P.S. Minu väga suured tänud peakorraldajale, kõigile kaaslastele, tugiisikule-tujutõstjale-saateautojuhile ning loomulikult Tartu suusamaratoni rajahooldusmeeskonnale.
20. veebr 2009
Winter X-dream 2009
Sel korral oli tiim stardis segavõistkonnana. Põhjuseks see, et mina polnud väga huvitatud ja Priidul õnnestus haigeks jääda. Õnneks tuli appi esitriatleet Alma, kes aitas Randyl ja Urmol segatiimide võitjana finishisse jõuda.
Palju õnne Alma, Randy ja Urmo!
Palju õnne Alma, Randy ja Urmo!
13. jaan 2009
Tasa! Karu magab!
Nädalavahetusel (10.-11. jaanuaril 2009) toimunud Matkaspordi talvisest seiklusspordiüritusest Icebug 25h on juba palju muljetatud, sestap panen siia kirja vaid valikuliselt oma emotsioone ja kommentaare asetleidnust.
Pealkirja mõtlesin juba rajal välja, aga karudest pisut hiljem.
Proloog = sõbralik algus
I rattasõit: o-tehniliselt lihtne, aga see-eest proovi rattal püsti püsida! Nukralt lagunev imepärane maja metsa sees justkui pärl merepõhjas (Pätsu-aegne Peressaare koolimaja, nagu hiljem selgus), esimene morsetekst (uuh, andis alles pusida!).
No ja siis see viimane ots enne Tudu järve ehk ratta sikutamine üle soise raiesmiku, aeg-ajalt jalg sulpsatamas veeloiku lumekihi all, ikka läbi pajutihnikute ja üle rabamätaste, ja ikka nii, et Sixten kõige ees suunda hoidmas ja jälgi sisse ajamas, tema järel Urmo või mina ja meie selja taga 3 meestevõistkonda vaikselt nohisemas. Viisakad poisid kõik: ei olnud kellelgi kiiret ise ette jälgi tegema, ammugi siis naisterahvast ette trügima! Pealegi vajas seljakotirihm just siis kohendamist, kui eespool mingi tõrge tekkis. Selle imelise idülli rikkus ära minu rahutu meel, pannes ühel hetkel piltlikult käed puusa: einoh einod, tore küll, aga vaheldust tahaks, kaua ma Sixteni selga ikka jõllitan! Hilisemates kroonikates kajastati sellist naiselikku kapriisi muidugi ülikavala taktikalise võttena. Mehed teavad ikka paremini neid strateegiaid ja taktikaid, naised teevad aeg-ajalt lihtsalt seda, mis meeldivam tundub.
Jalgsi kaks tiiru Tudu järve ümbruses
Meile sattus esimesena lõunapoolsem ja nagu hiljem selgus, kauem aega võtnud ring.
Meeldejääv oli seal teekond 2.KPst Tudu järve äärde tagasi: mina oleks tuldud teed tagasi põrutanud, otse Heiti tiimile järele, aga Sixten valis otsevariandi, mis olevat 1,5km lühem.
Aga lühiduse eest maksime sellega, et sumpasime üle põlve puutumatus lumes sookailumätaste vahel terve selle ca 45 min kestnud KPde-vahe. Kirusin seal omaette Sixteni ülitugevat orienteeruja-hinge, mis meid sellele variandile ajas ja tänasin mõttes polaaruurija-Timot laenatud sääriste eest – sügavas jälgedeta lumes ja mitte ainult, olid need asendamatud. Mahalangenud puutüvede üle ukerdades proovisin liikuda eriti ettevaatlikult ja tasa, et karu ei ärkaks, sest end samal ajal tema kasukasse kujutledes oleks ma just sellises kõrvalises ja metsikus kohas endale talveuinakuks sobiliku koopa puujuurikate alla leidnud (olgu mainitud, et neid sobilikke kohti tuli hiljem teisigi). Hinge kosutas ka päikeseloojang avarabal, mis tõi silme ette sarnase valgusemängu Veneetsiast, ja raba imeline vaikus, mida täiuslikkusest eraldas vaid kõrgelt ülelendava lennuki kuma.
Teist ringi alustasime sügavas hämaruses. Sedapuhku oli lihtsam, sest saime kasutada „lohasid” nii nagu teised kasutasid meie eelmise ringi sissetallatud radu. Kulgemist vürtsitas jälle Sixten oma pideva sooviga valida justkui minu kiuste ka siin „oma rada”, aga karu me sellegipoolest üles ei ajanud.
II ratas ja II jalgsietapp
Siis taas rattale, jälle libedus ja vahetuspunkti jõudsime just täpselt siis, kui ma tundsin, et varvastel hakkab kole külm.
Morsetekst ja edasi jalgsietapile, kus ootamatult jõudsime kolmele esitiimile järele. Mõningate ümbermängimistega ent siiski sõbralikult kulgesime edasi Mõedaku poole. Ausõna, ei olnud sel teel meil mingit taktikat, uni oli. Ja natuke väss ka.
Suusatamine Mõedakul
Sihkat-sahkat mööda suusaradu ja muidugi see puljongikeetmine! Rüüpasime potikaanelt imemaitsvat soolast leemekest ja pidasime piknikku. Oleks vaid koht pisut tuulevaiksem olnud, siis polekski sealt vist edasi liikunud! Kell oli umbes pool kaks öösel.
Pärast natukest arupidamist 13.KPs (rohkem numbreid kaardilt ei leidnud!) otsustasime tagasi saabaste juurde suusatada, sest kaardi pealt vaadates suuskadega ratasteni hästi ei saanud. Meie saabudes lahkusid vahetusalast Vaude ja K-J Kalev. Olime pisut ent meeldivalt üllatunud, et meie kakerdamine suusahuntidele eriti alla ei jäänudki, vahetasime jalanõud ja kandsime KPd kaardile. Ja jälle morse, mille lahendamisel ootamatult selgus, et inimene on õppimisvõimeline ka tugevat füüsilist koormust taludes, sest mõningasest morselehe silmitsemisest, sooviga tähtede vahel luua mingeid seoseid, oli kasu olnud, kuna lisaks E, I, S, O, M, T, A ja N tähele olin eelnenud jalgsietapil selgeks saanud ka L, K, P ja R. Neist tähtedest piisas, et seekord tekst ilma sõnastikuta lahendada ( ---/./…/…)!!! Hiljem oli juba kahju, et rohkem morset ei tulnudki.
Jalgsietapp Mõedakult ratasteni kulges omapäi – lõpuks ometi saime omas tempos liikuda! – ent koos nende tavapäraste ja mind ahastusse ajavate „milleks meile sissetrambitud rada, kui me saame oma raja teha! /S.Sild/” hälvetega teevalikutes.
Vahetusalas matemaatikaülesanded (saime 3 viga -> hea, et niigi läits!), riideid juurde ja viimasele rattaetapile.
Viimane ehk 3. rattaetapp
Sellest kaks esimest KP-vahet olid lihtsad ja ühe variandiga, kuid viimasesse, kurikuulsasse tornipunkti oli valikuid rohkem või kes seda nii täpselt teadiski, sest kaart oli ju vana ega pruukinud vastata tegelikkusele. Sixten valis parempoolse variandi, mina ei leidnud põhjust seda laita, sest midagi paremat kaardilt ka ei leidnud. Metsateedel oli ikka see tuttav kitsas autorattajälg, mis kord külmunud, kord lahtise lumega. Ei jaksanud enam üldse ja väsimusest oli ka tasakaal kehvemaks läinud. Kukkusin korra ja sain haiget, sinikas(-d) tuleb nagunii. Ikka veel ei olnud ilm valgeks läinud, Urmo punane tagatuli oli kuskil silmapiiril ees, Sixteni oma kord kaugemal, kord lähemal.
Väike vaidlus enne metsateelt torniteele pööramist – mina oleks läinud esimese teeotsa juurest, sest see oli nii sümpaatse välimusega, kuigi jah, sel oli puutumatu lumekate, aga KPni oli sealt lühem kui järgmisest teest, mille seisukorda me ju ei teadnud (mõnikord on iga meeter arvel ka, eks!), aga Sixten ajas vastu ja nii sõitsime edasi. Järgmist teed mööda olid kohtunikud arvatavasti punkti viinud, nii et mingi autojälg, mida mööda ratast lükata, oli ees, ise sumpasime kõrval lumes. Oi, kuidas ma ei jaksanud lumelörtsist ratast lükata ega tassida ja torni ei tulnud ega tulnud. Natuke, aga mitte oluliselt aitas flirtimine mõttega, et vähemalt teisi rattajälgi meil ees ei ole, seega kas: a) Vaude ja K-J Kalev on leidnud eriti kavala tee, näiteks teavad mingit laudteed rabas, mida kaardil pole ja on juba ammu finishis, või b) on sõbrad-võistluskaaslased endile kahjuks vee peale tõmmanud mingi „eriti kavala” teevalikuga.
Kuna rajal oli ennegi olnud hetki, kus arvasime, et siit ei ole keegi enne läinud, aga need kõik olid osutunud meelepetteks, siis ei andnud selline hädavale lihastele erilist tööindu juurde. Viimased 300m raba servas olid õige rasked.
Vaatlustorn
Ja siis ta tuli, see torn! Imeilus. Ja mis põhiline – puutumatu ja puhas vaenlase tegutsemisjälgedest. Urmo sõitis hooga kohe torni alt läbi! Meie hõigume, et kussa lähed, punkt peab ju siin olema, torni tipus loomulikult! Urmo haaras mu ratta selga ja – üles! Aga õige pea kostus sealt appihüüe: ratas ei mahu viimase korruse põrandaaugust läbi! Seda ma arvasin, seda ma aimasin terve selle ratta-etapi, et siin on mingi kala!, leidsin oluliseks oma imelist sisetunnet teistelegi tutvustada. Seejärel andsin torni kõige esimest ja lihtsamat juhtnööri, mis pähe tuli: tõsta ratas väljastpoolt torni piirdeid, ma tulen kohe appi. Kui ma üles jõudsin, oli Urmo juba rattaga punktis. Alla tulime ka nii, et ratas liikus torni „väliskülge” pidi käest kätte ja meie kolmekesi mööda treppe, ei viitsinud köit otsima hakata. Vahepeal jõudis Sixten veel laudtee skeemilt (mis loomulikult oli esitatud 180 kraadi vales asendis!) välja deshifreerida, et see laudtee viib ühe lõkkeplatsi juurde, kust me eelmisel õhtupimedusel olime mööda jooksnud, aga sealt saab juba mööda sõidetavat teed Tudule.
Hakkas kiire
Võtsime siis suuna rõõmsalt ja rahulikult kodu poole, rattaid raba laudtee kõrval lumes veeretades-tassides kui ca 7 min pärast hakkasid eest puude vahelt vastutulevad tulukesed paistma. Uskumatu, aga tõsi, kaks meestevõistkonda – Vaude ja K-J Kalev rebisid rind-rinnas "esikoha" pärast viimase punkti poole ehk sinna, kust me just tulime! Ja siis hakkas ka meil kiire: matkarada juurikate vahel oli lõpmatu (2-3 km?!), ratas sigaraske, väsimus selline, et viskaks kohe pikali, mitte ei istuks lihtsalt maha, ja „vaenlane” nagu arvata, oli üsna „tige”. Pealegi oli vastutulnud tiimidel kolme mehe peale laudteele kaasa võetud vaid see üks SI-pulgaga ratas, seega said nad tassimise-lükkamise koormust jagada ja tõtt-öelda oli nende jooksusamm minu liikumisega võrreldes üsna muljetavaldav.
Ma ei mäleta, mil moel, aga ükskord sai ka matkarada läbi, ja ma uskusin, et kui meid enne selle lõppu pole kinni püütud, siis on meil veel lootust, kuigi finishini Tudu koolimajas jäi veel ca 6 km põldudevahelist teed, mis ei olnud lihtsalt konarlikus-lainetavas lausjääs, vaid ka vesine. Sel teel ootas meid paar kukkumist ja napp pääsemine Sixteni ratta käiguvahetaja ja/või kodarate lõhkumisest. Aga raskused ongi need, mis elule sügavust annavad (seega meenutustele värvi ;) ja meie iseloome voolivad. (Refereeritud muuseas eilsest hommikupalvusest, ma lisasin vaid selle järelduse memuaaride kohta ;)
Tudusse sisse sõites viskasime juba omavahel nalja, et põneva 2.-3.koha lõpuheitluse vaatamise huvis tulime pisut varem kohale. Nagu hiljem selgus - oma 12 minutit lausa! Mina panin panused K-J Kalevile, aga meie meelehärmiks oli vaatetorni augu ülesande erinev insener-tehniline lahendamine teinud lõppjärjestuses oma töö, nii et finishikaare all oli 2. ja 3. koha vahe juba pea 20 minutit.
Matkaspordi suvine 36h üritus saab toimuma 5.-7. juunini Saaremaal. Kadakad, merekohin, laksuv laine... kõlab romantiliselt, nii et mine tea!
Pealkirja mõtlesin juba rajal välja, aga karudest pisut hiljem.
Proloog = sõbralik algus
I rattasõit: o-tehniliselt lihtne, aga see-eest proovi rattal püsti püsida! Nukralt lagunev imepärane maja metsa sees justkui pärl merepõhjas (Pätsu-aegne Peressaare koolimaja, nagu hiljem selgus), esimene morsetekst (uuh, andis alles pusida!).
No ja siis see viimane ots enne Tudu järve ehk ratta sikutamine üle soise raiesmiku, aeg-ajalt jalg sulpsatamas veeloiku lumekihi all, ikka läbi pajutihnikute ja üle rabamätaste, ja ikka nii, et Sixten kõige ees suunda hoidmas ja jälgi sisse ajamas, tema järel Urmo või mina ja meie selja taga 3 meestevõistkonda vaikselt nohisemas. Viisakad poisid kõik: ei olnud kellelgi kiiret ise ette jälgi tegema, ammugi siis naisterahvast ette trügima! Pealegi vajas seljakotirihm just siis kohendamist, kui eespool mingi tõrge tekkis. Selle imelise idülli rikkus ära minu rahutu meel, pannes ühel hetkel piltlikult käed puusa: einoh einod, tore küll, aga vaheldust tahaks, kaua ma Sixteni selga ikka jõllitan! Hilisemates kroonikates kajastati sellist naiselikku kapriisi muidugi ülikavala taktikalise võttena. Mehed teavad ikka paremini neid strateegiaid ja taktikaid, naised teevad aeg-ajalt lihtsalt seda, mis meeldivam tundub.
Jalgsi kaks tiiru Tudu järve ümbruses
Meile sattus esimesena lõunapoolsem ja nagu hiljem selgus, kauem aega võtnud ring.
Meeldejääv oli seal teekond 2.KPst Tudu järve äärde tagasi: mina oleks tuldud teed tagasi põrutanud, otse Heiti tiimile järele, aga Sixten valis otsevariandi, mis olevat 1,5km lühem.
Aga lühiduse eest maksime sellega, et sumpasime üle põlve puutumatus lumes sookailumätaste vahel terve selle ca 45 min kestnud KPde-vahe. Kirusin seal omaette Sixteni ülitugevat orienteeruja-hinge, mis meid sellele variandile ajas ja tänasin mõttes polaaruurija-Timot laenatud sääriste eest – sügavas jälgedeta lumes ja mitte ainult, olid need asendamatud. Mahalangenud puutüvede üle ukerdades proovisin liikuda eriti ettevaatlikult ja tasa, et karu ei ärkaks, sest end samal ajal tema kasukasse kujutledes oleks ma just sellises kõrvalises ja metsikus kohas endale talveuinakuks sobiliku koopa puujuurikate alla leidnud (olgu mainitud, et neid sobilikke kohti tuli hiljem teisigi). Hinge kosutas ka päikeseloojang avarabal, mis tõi silme ette sarnase valgusemängu Veneetsiast, ja raba imeline vaikus, mida täiuslikkusest eraldas vaid kõrgelt ülelendava lennuki kuma.
Teist ringi alustasime sügavas hämaruses. Sedapuhku oli lihtsam, sest saime kasutada „lohasid” nii nagu teised kasutasid meie eelmise ringi sissetallatud radu. Kulgemist vürtsitas jälle Sixten oma pideva sooviga valida justkui minu kiuste ka siin „oma rada”, aga karu me sellegipoolest üles ei ajanud.
II ratas ja II jalgsietapp
Siis taas rattale, jälle libedus ja vahetuspunkti jõudsime just täpselt siis, kui ma tundsin, et varvastel hakkab kole külm.
Morsetekst ja edasi jalgsietapile, kus ootamatult jõudsime kolmele esitiimile järele. Mõningate ümbermängimistega ent siiski sõbralikult kulgesime edasi Mõedaku poole. Ausõna, ei olnud sel teel meil mingit taktikat, uni oli. Ja natuke väss ka.
Suusatamine Mõedakul
Sihkat-sahkat mööda suusaradu ja muidugi see puljongikeetmine! Rüüpasime potikaanelt imemaitsvat soolast leemekest ja pidasime piknikku. Oleks vaid koht pisut tuulevaiksem olnud, siis polekski sealt vist edasi liikunud! Kell oli umbes pool kaks öösel.
Pärast natukest arupidamist 13.KPs (rohkem numbreid kaardilt ei leidnud!) otsustasime tagasi saabaste juurde suusatada, sest kaardi pealt vaadates suuskadega ratasteni hästi ei saanud. Meie saabudes lahkusid vahetusalast Vaude ja K-J Kalev. Olime pisut ent meeldivalt üllatunud, et meie kakerdamine suusahuntidele eriti alla ei jäänudki, vahetasime jalanõud ja kandsime KPd kaardile. Ja jälle morse, mille lahendamisel ootamatult selgus, et inimene on õppimisvõimeline ka tugevat füüsilist koormust taludes, sest mõningasest morselehe silmitsemisest, sooviga tähtede vahel luua mingeid seoseid, oli kasu olnud, kuna lisaks E, I, S, O, M, T, A ja N tähele olin eelnenud jalgsietapil selgeks saanud ka L, K, P ja R. Neist tähtedest piisas, et seekord tekst ilma sõnastikuta lahendada ( ---/./…/…)!!! Hiljem oli juba kahju, et rohkem morset ei tulnudki.
Jalgsietapp Mõedakult ratasteni kulges omapäi – lõpuks ometi saime omas tempos liikuda! – ent koos nende tavapäraste ja mind ahastusse ajavate „milleks meile sissetrambitud rada, kui me saame oma raja teha! /S.Sild/” hälvetega teevalikutes.
Vahetusalas matemaatikaülesanded (saime 3 viga -> hea, et niigi läits!), riideid juurde ja viimasele rattaetapile.
Viimane ehk 3. rattaetapp
Sellest kaks esimest KP-vahet olid lihtsad ja ühe variandiga, kuid viimasesse, kurikuulsasse tornipunkti oli valikuid rohkem või kes seda nii täpselt teadiski, sest kaart oli ju vana ega pruukinud vastata tegelikkusele. Sixten valis parempoolse variandi, mina ei leidnud põhjust seda laita, sest midagi paremat kaardilt ka ei leidnud. Metsateedel oli ikka see tuttav kitsas autorattajälg, mis kord külmunud, kord lahtise lumega. Ei jaksanud enam üldse ja väsimusest oli ka tasakaal kehvemaks läinud. Kukkusin korra ja sain haiget, sinikas(-d) tuleb nagunii. Ikka veel ei olnud ilm valgeks läinud, Urmo punane tagatuli oli kuskil silmapiiril ees, Sixteni oma kord kaugemal, kord lähemal.
Väike vaidlus enne metsateelt torniteele pööramist – mina oleks läinud esimese teeotsa juurest, sest see oli nii sümpaatse välimusega, kuigi jah, sel oli puutumatu lumekate, aga KPni oli sealt lühem kui järgmisest teest, mille seisukorda me ju ei teadnud (mõnikord on iga meeter arvel ka, eks!), aga Sixten ajas vastu ja nii sõitsime edasi. Järgmist teed mööda olid kohtunikud arvatavasti punkti viinud, nii et mingi autojälg, mida mööda ratast lükata, oli ees, ise sumpasime kõrval lumes. Oi, kuidas ma ei jaksanud lumelörtsist ratast lükata ega tassida ja torni ei tulnud ega tulnud. Natuke, aga mitte oluliselt aitas flirtimine mõttega, et vähemalt teisi rattajälgi meil ees ei ole, seega kas: a) Vaude ja K-J Kalev on leidnud eriti kavala tee, näiteks teavad mingit laudteed rabas, mida kaardil pole ja on juba ammu finishis, või b) on sõbrad-võistluskaaslased endile kahjuks vee peale tõmmanud mingi „eriti kavala” teevalikuga.
Kuna rajal oli ennegi olnud hetki, kus arvasime, et siit ei ole keegi enne läinud, aga need kõik olid osutunud meelepetteks, siis ei andnud selline hädavale lihastele erilist tööindu juurde. Viimased 300m raba servas olid õige rasked.
Vaatlustorn
Ja siis ta tuli, see torn! Imeilus. Ja mis põhiline – puutumatu ja puhas vaenlase tegutsemisjälgedest. Urmo sõitis hooga kohe torni alt läbi! Meie hõigume, et kussa lähed, punkt peab ju siin olema, torni tipus loomulikult! Urmo haaras mu ratta selga ja – üles! Aga õige pea kostus sealt appihüüe: ratas ei mahu viimase korruse põrandaaugust läbi! Seda ma arvasin, seda ma aimasin terve selle ratta-etapi, et siin on mingi kala!, leidsin oluliseks oma imelist sisetunnet teistelegi tutvustada. Seejärel andsin torni kõige esimest ja lihtsamat juhtnööri, mis pähe tuli: tõsta ratas väljastpoolt torni piirdeid, ma tulen kohe appi. Kui ma üles jõudsin, oli Urmo juba rattaga punktis. Alla tulime ka nii, et ratas liikus torni „väliskülge” pidi käest kätte ja meie kolmekesi mööda treppe, ei viitsinud köit otsima hakata. Vahepeal jõudis Sixten veel laudtee skeemilt (mis loomulikult oli esitatud 180 kraadi vales asendis!) välja deshifreerida, et see laudtee viib ühe lõkkeplatsi juurde, kust me eelmisel õhtupimedusel olime mööda jooksnud, aga sealt saab juba mööda sõidetavat teed Tudule.
Hakkas kiire
Võtsime siis suuna rõõmsalt ja rahulikult kodu poole, rattaid raba laudtee kõrval lumes veeretades-tassides kui ca 7 min pärast hakkasid eest puude vahelt vastutulevad tulukesed paistma. Uskumatu, aga tõsi, kaks meestevõistkonda – Vaude ja K-J Kalev rebisid rind-rinnas "esikoha" pärast viimase punkti poole ehk sinna, kust me just tulime! Ja siis hakkas ka meil kiire: matkarada juurikate vahel oli lõpmatu (2-3 km?!), ratas sigaraske, väsimus selline, et viskaks kohe pikali, mitte ei istuks lihtsalt maha, ja „vaenlane” nagu arvata, oli üsna „tige”. Pealegi oli vastutulnud tiimidel kolme mehe peale laudteele kaasa võetud vaid see üks SI-pulgaga ratas, seega said nad tassimise-lükkamise koormust jagada ja tõtt-öelda oli nende jooksusamm minu liikumisega võrreldes üsna muljetavaldav.
Ma ei mäleta, mil moel, aga ükskord sai ka matkarada läbi, ja ma uskusin, et kui meid enne selle lõppu pole kinni püütud, siis on meil veel lootust, kuigi finishini Tudu koolimajas jäi veel ca 6 km põldudevahelist teed, mis ei olnud lihtsalt konarlikus-lainetavas lausjääs, vaid ka vesine. Sel teel ootas meid paar kukkumist ja napp pääsemine Sixteni ratta käiguvahetaja ja/või kodarate lõhkumisest. Aga raskused ongi need, mis elule sügavust annavad (seega meenutustele värvi ;) ja meie iseloome voolivad. (Refereeritud muuseas eilsest hommikupalvusest, ma lisasin vaid selle järelduse memuaaride kohta ;)
Tudusse sisse sõites viskasime juba omavahel nalja, et põneva 2.-3.koha lõpuheitluse vaatamise huvis tulime pisut varem kohale. Nagu hiljem selgus - oma 12 minutit lausa! Mina panin panused K-J Kalevile, aga meie meelehärmiks oli vaatetorni augu ülesande erinev insener-tehniline lahendamine teinud lõppjärjestuses oma töö, nii et finishikaare all oli 2. ja 3. koha vahe juba pea 20 minutit.
Matkaspordi suvine 36h üritus saab toimuma 5.-7. juunini Saaremaal. Kadakad, merekohin, laksuv laine... kõlab romantiliselt, nii et mine tea!
6. veebr 2008
Icebug 25h võistlus 12.-13. jaanuar 2008
ISC segavõistkond ehk ISC II Icebug 25h võistlusel
Võistkonnas Maret, Sixten ja Ruth.
Mõned meenutused ka ISC segavõistkonna seiklustest Ruthi sule abil.
Võistluseelne nädal möödus mul kurguvalu ja stabiilselt hõõguva otsaesisega, ükski ravivahend ei aidanud, isegi mitte soe vann. Seega oli nüüd paras aeg proovida jäävanni mõju valutavale kurgule. Tingimused olid 12. jaanuari hommikul Andu matkamaja ümbruses jäävanniks igati sobivad: autoparkla Andu matkamaja juures ning väiksema koormusega teed olid kiilasjääs, põldudel laiusid lapiti sulalume riismed ja kraavides vulisesid veed.
Start: esimesene etapp tuli liikuda jalgsi. Nn proloogi, milleks oli ca 20 minutit Andu matkamaja ümbruse põldudelt KP-de noppimine, võis läbida ilma seljakotita. Edasi läks klassikaliseks multispordi liikumisviisiks – seljakoti ja käimiskeppidega. Algus oli minu jaoks päris kiire. Mida muud oligi loota kui olla ühes võistkonnas Sixteni ja Maretiga. Õnneks omas lause „võistkonnaliikmed peavd olema nägemisulatuses“ võistlusreeglites üsna laiu tõlgendusvõimalusi – sellal kui Maret käis KP-des märget saamas, sain jõudu koguda. Peale alguse kiireid lõike hakkasime lõpuks multisporditempos liikuma – mulle see sobis. Samas oli suhteliselt kiire algus meid nii edukalt edasi viinud, et mingil hetkel avastasime end liikumas teisel kohal, liidrid ISC esindusvõistkonnast Randy-Rain-Urmo olid libisenud peaaegu poole tunni kaugusele.
Atraktiivsem lõik esimesel etapil oli Väikse-Emajõe ületus. Kuna Sixten on see, kes üdini orienteerujana tahab ka multispordi võistlustel igaltpoolt otse joosta, siis võtsime eesmärgiks ka Väikse-Emajõe silla abita ületada. Nii me ühe kobraste poolt üle jõe langetatud kase abil püüdsimegi sellega hakkama saada. Sixten – edukalt üle, Maret – kaldaäärne jää murdus hüppel ning Maret kõmatas põlvini külma vette. Kuna mina leidsin, et jäävannideks on aeg liiga varajane, siis ronisin mööda puud tasa ja targu. See võttis parasjagu aega, mistõttu meiega koos olnud võistkond Keep Walking püüdis oma nime vääriline olla ja minu taga mitte oodata, vaid ületada jõgi otse jääd mööda, mis küll pärast esimese liikme õnnetut katset hoopis ära lagunes. Prrrr, teisel Keep Walikingi jõeforseerijal võis päris külm olla, kui vool talt jalad alt viis ja ta ootamatult nabani vette sattus.
Varsti jõudsime esimese jalgsietapi lõppu Seinamäe jalamile, kust algas suusaetapp. See muutis meie liikumisviisi niipalju, et nüüd kandsime suusavarustust veel lisaraskusena käes. Natuke kadedaks tegi kui Vaude meestetiim suuskadel meist ühel laskumisel mööda libises, aga lund tundus sellegipoolest olevat liiga vähe, et tossud suusasaabaste vastu vahetada. Selle etapi kahel vastuliikumise lõigul kohtusime ISC I võistkonnaga, kes oli esimesel etapil meist ca 25 minutiti kiirem olnud, ja nende liikumises oli jätkuvalt näha meeletut jõudu.
Suusaetapi lõpus oli KP Otepää - Arule tee ääres. Võimatult palju autosid vooris mööda seda teed Kuutsemäele ja tagasi. Oli suur tahtmine neile liulaskajatele karjuda – mida teate teie ka spordist!!! Õnneks pääsesime tee äärest varsti tagasi metsade rüppe.
„Suusa-”etapp lõppes Lutsu talu väravas. ISC I oli juba lõpetanud lisaülesande ja sättis ennast just rattaetapile. Vaatepilt sellest, kuidas kustuvas päevavalguses ISC I võistkonna liikmed ülimalt keskendunud nägudega seljakotid seljas uuele etapile lähevad, tekitas nii palju ebameeldivaid mälestusi magamata öödest ja rasketest seikluspordihetkedest, et sellel hetkel tahtsin kogu öise seiklusspordiga lõpparve teha.
Kahjuks on see tunne ja vaatepilt siiani eredalt veel meeles ja just sellepärast otsib Rain praegu talviseks Poola Bergsoni võistluseks ISCi tiimi uut naisliiget nii Eestist, Baltimaadest kui Skandinaaviast. Loodan, et tal see õnnestub.
Lutsu talu väravas ootasid meid uued liikumisvahendid – tõuketelgud. Tõukekelkudel sõitsime kilomeetrikese ja siis jõudsime talgutele puid lõhkuma! See oligi lisaülesanne. Õnneks oli meie võistkonnas Sixten, kes lõhestas puid sellise kiirusega, et jäin hätta nende riita ladumisega. „Tõuklesime” tagasi Lutsu talu väravasse ja asusime rattaetapile.
Mida saab aga välja tulla rattasõidust kui tee on kiilasjääs ning konarlik – see on ainult üks koperdamine ja kukkumine. Esimesel kolmel kilomeetril kukkusin kolm korda. Kõige alatum oli kukkumine täiesti tasasel maal, kaotasin vaid korraks tähelepanu ja olingi kõmaki jääl. Õnneks oli rattakiiver peas, see päästis hullemast. Sixten andis hea nõuande – pole oluline kui kiiresti mäest alla sõita, sest kukkumine on ühtemoodi valus olenemata kiirusest. Ma miskipärast ei uskunud teda, sest minu teooria põhines oletusel: mida aeglasemalt sõita, seda vähem kukun. Kuna rakendasin seda teooriat sihikindalt, siis pidid Maret ja Sixten mind rattaetapil üsna palju ootama. Lausa niipalju ootama, et ühes kohas unustasid nad seda teha ja nõnda leidsin ma end ühel hetkel ihuüksi pimedas kuskil Otepää ja Nõuni vahelisel külateel. See tegi mu meele mõruks – võin ju kaardita olla, aga koju oskan igal juhul minna kui teistel pole mahti mind järele oodata. Pärast väiksest arutelu Sixteni ja Maretiga selgus, et nad tahavad ikka minuga edasi seigelda ja edaspidi polnud vaja seda teemat üles võtta.
Rattaetapi lõpus Andu matkamaja õuel oli üks tore lisaülesanne – kaks võistkonnaliiget kelkudel ja kolmas seda tandemit vedamas. Lapsepõlv tuli meelde, tore oli!!! Tekkis ainult küsimus, kas viimastele ka lund jätkub, millel kelku vedada.
Enne uuele etapile minekut oli võimalus Andu matkamajas joogivarusid täiendada. Ega muud mõistlikku osanudki seal teha, sest riietevahetus tundus mõttetu ja sööki oli ka veel seljakotis piisavalt.
Järgmine jalgsietapp oli päris põnev, kuna liikusime Miti 15000-se orienteerumiskaardiga ja rada oli selle võrra keerukam. Sellel etapil proovisime kõik natuke navigeerida. See mõjus igati värskendavalt, sest kell oli juba keskööle lähenev, stardist oli möödas 12 tundi ja võistluse lõpp tundus käega katsutav...
Selle etapi eelviimane KP oli Miti kruusakarjääris, 7 km kaugusel Andu matkamajast. Kogu tee eelviimasesse KP-sse unistasin, et leian sealt karjääris asuvast KP-st eest kohtunikud ja näiteks tõukerattad, millega läbida 7 km mööda Otepää-Rõngu maanteed. Kahjuks mu unistused ei täitunud. Kogu Icebug’i rada oli väga huvitav, aga selle 7km jalgsi mööda asfaltkattega teed liikumise mõttest ma küll ei suutnud aru saada.
Uuesti rattaetapile, jälle neile jäistele teedele, millel liikumine nõudis niipalju keskendumist ja tekitas adrenaliini, et ühel hetkel hakkas mul sellest üledoosist väga halb. Tavaliselt tuleb mulle selline tunne ülekoormusel, kuid seekord polnud kindlasti tegemist füüsilise ülekoormusega. Võtsime tempo maha, et mul iiveldus üle läheks. Rahulikult sõites tekkis lõpuks tunne, et oleme tulnud piknikku pidama, mitte võistlusele. Nojah, osaliselt põhines see aeglane uimerdamine ka teadmisel, et jälitajad on meist enam kui tunni jagu maas.
Kell aga muudkui liikus (nagu ka meie) ja 13.jaanuari varahommikul kell 5.22 jõudsimegi Icebug 25h finishisse.
Tuleb tunnistada, et see oli üks võistlus, kus finišisse viis mind ainult tõotus: see on mu viimane talvine öine seiklussport ja iga meeter edasi on lähemale selle õuduse lõpule.
Kõigest hoolimata olen veendunud, et suvine Hansapank Xdreami sari on jätkuvalt üks väga mõnus ettevõtmine, mille nimel tasub seiklusspordiga tegelda.
Võistkonnas Maret, Sixten ja Ruth.
Mõned meenutused ka ISC segavõistkonna seiklustest Ruthi sule abil.
Võistluseelne nädal möödus mul kurguvalu ja stabiilselt hõõguva otsaesisega, ükski ravivahend ei aidanud, isegi mitte soe vann. Seega oli nüüd paras aeg proovida jäävanni mõju valutavale kurgule. Tingimused olid 12. jaanuari hommikul Andu matkamaja ümbruses jäävanniks igati sobivad: autoparkla Andu matkamaja juures ning väiksema koormusega teed olid kiilasjääs, põldudel laiusid lapiti sulalume riismed ja kraavides vulisesid veed.
Start: esimesene etapp tuli liikuda jalgsi. Nn proloogi, milleks oli ca 20 minutit Andu matkamaja ümbruse põldudelt KP-de noppimine, võis läbida ilma seljakotita. Edasi läks klassikaliseks multispordi liikumisviisiks – seljakoti ja käimiskeppidega. Algus oli minu jaoks päris kiire. Mida muud oligi loota kui olla ühes võistkonnas Sixteni ja Maretiga. Õnneks omas lause „võistkonnaliikmed peavd olema nägemisulatuses“ võistlusreeglites üsna laiu tõlgendusvõimalusi – sellal kui Maret käis KP-des märget saamas, sain jõudu koguda. Peale alguse kiireid lõike hakkasime lõpuks multisporditempos liikuma – mulle see sobis. Samas oli suhteliselt kiire algus meid nii edukalt edasi viinud, et mingil hetkel avastasime end liikumas teisel kohal, liidrid ISC esindusvõistkonnast Randy-Rain-Urmo olid libisenud peaaegu poole tunni kaugusele.
Atraktiivsem lõik esimesel etapil oli Väikse-Emajõe ületus. Kuna Sixten on see, kes üdini orienteerujana tahab ka multispordi võistlustel igaltpoolt otse joosta, siis võtsime eesmärgiks ka Väikse-Emajõe silla abita ületada. Nii me ühe kobraste poolt üle jõe langetatud kase abil püüdsimegi sellega hakkama saada. Sixten – edukalt üle, Maret – kaldaäärne jää murdus hüppel ning Maret kõmatas põlvini külma vette. Kuna mina leidsin, et jäävannideks on aeg liiga varajane, siis ronisin mööda puud tasa ja targu. See võttis parasjagu aega, mistõttu meiega koos olnud võistkond Keep Walking püüdis oma nime vääriline olla ja minu taga mitte oodata, vaid ületada jõgi otse jääd mööda, mis küll pärast esimese liikme õnnetut katset hoopis ära lagunes. Prrrr, teisel Keep Walikingi jõeforseerijal võis päris külm olla, kui vool talt jalad alt viis ja ta ootamatult nabani vette sattus.
Varsti jõudsime esimese jalgsietapi lõppu Seinamäe jalamile, kust algas suusaetapp. See muutis meie liikumisviisi niipalju, et nüüd kandsime suusavarustust veel lisaraskusena käes. Natuke kadedaks tegi kui Vaude meestetiim suuskadel meist ühel laskumisel mööda libises, aga lund tundus sellegipoolest olevat liiga vähe, et tossud suusasaabaste vastu vahetada. Selle etapi kahel vastuliikumise lõigul kohtusime ISC I võistkonnaga, kes oli esimesel etapil meist ca 25 minutiti kiirem olnud, ja nende liikumises oli jätkuvalt näha meeletut jõudu.
Suusaetapi lõpus oli KP Otepää - Arule tee ääres. Võimatult palju autosid vooris mööda seda teed Kuutsemäele ja tagasi. Oli suur tahtmine neile liulaskajatele karjuda – mida teate teie ka spordist!!! Õnneks pääsesime tee äärest varsti tagasi metsade rüppe.
„Suusa-”etapp lõppes Lutsu talu väravas. ISC I oli juba lõpetanud lisaülesande ja sättis ennast just rattaetapile. Vaatepilt sellest, kuidas kustuvas päevavalguses ISC I võistkonna liikmed ülimalt keskendunud nägudega seljakotid seljas uuele etapile lähevad, tekitas nii palju ebameeldivaid mälestusi magamata öödest ja rasketest seikluspordihetkedest, et sellel hetkel tahtsin kogu öise seiklusspordiga lõpparve teha.
Kahjuks on see tunne ja vaatepilt siiani eredalt veel meeles ja just sellepärast otsib Rain praegu talviseks Poola Bergsoni võistluseks ISCi tiimi uut naisliiget nii Eestist, Baltimaadest kui Skandinaaviast. Loodan, et tal see õnnestub.
Lutsu talu väravas ootasid meid uued liikumisvahendid – tõuketelgud. Tõukekelkudel sõitsime kilomeetrikese ja siis jõudsime talgutele puid lõhkuma! See oligi lisaülesanne. Õnneks oli meie võistkonnas Sixten, kes lõhestas puid sellise kiirusega, et jäin hätta nende riita ladumisega. „Tõuklesime” tagasi Lutsu talu väravasse ja asusime rattaetapile.
Mida saab aga välja tulla rattasõidust kui tee on kiilasjääs ning konarlik – see on ainult üks koperdamine ja kukkumine. Esimesel kolmel kilomeetril kukkusin kolm korda. Kõige alatum oli kukkumine täiesti tasasel maal, kaotasin vaid korraks tähelepanu ja olingi kõmaki jääl. Õnneks oli rattakiiver peas, see päästis hullemast. Sixten andis hea nõuande – pole oluline kui kiiresti mäest alla sõita, sest kukkumine on ühtemoodi valus olenemata kiirusest. Ma miskipärast ei uskunud teda, sest minu teooria põhines oletusel: mida aeglasemalt sõita, seda vähem kukun. Kuna rakendasin seda teooriat sihikindalt, siis pidid Maret ja Sixten mind rattaetapil üsna palju ootama. Lausa niipalju ootama, et ühes kohas unustasid nad seda teha ja nõnda leidsin ma end ühel hetkel ihuüksi pimedas kuskil Otepää ja Nõuni vahelisel külateel. See tegi mu meele mõruks – võin ju kaardita olla, aga koju oskan igal juhul minna kui teistel pole mahti mind järele oodata. Pärast väiksest arutelu Sixteni ja Maretiga selgus, et nad tahavad ikka minuga edasi seigelda ja edaspidi polnud vaja seda teemat üles võtta.
Rattaetapi lõpus Andu matkamaja õuel oli üks tore lisaülesanne – kaks võistkonnaliiget kelkudel ja kolmas seda tandemit vedamas. Lapsepõlv tuli meelde, tore oli!!! Tekkis ainult küsimus, kas viimastele ka lund jätkub, millel kelku vedada.
Enne uuele etapile minekut oli võimalus Andu matkamajas joogivarusid täiendada. Ega muud mõistlikku osanudki seal teha, sest riietevahetus tundus mõttetu ja sööki oli ka veel seljakotis piisavalt.
Järgmine jalgsietapp oli päris põnev, kuna liikusime Miti 15000-se orienteerumiskaardiga ja rada oli selle võrra keerukam. Sellel etapil proovisime kõik natuke navigeerida. See mõjus igati värskendavalt, sest kell oli juba keskööle lähenev, stardist oli möödas 12 tundi ja võistluse lõpp tundus käega katsutav...
Selle etapi eelviimane KP oli Miti kruusakarjääris, 7 km kaugusel Andu matkamajast. Kogu tee eelviimasesse KP-sse unistasin, et leian sealt karjääris asuvast KP-st eest kohtunikud ja näiteks tõukerattad, millega läbida 7 km mööda Otepää-Rõngu maanteed. Kahjuks mu unistused ei täitunud. Kogu Icebug’i rada oli väga huvitav, aga selle 7km jalgsi mööda asfaltkattega teed liikumise mõttest ma küll ei suutnud aru saada.
Uuesti rattaetapile, jälle neile jäistele teedele, millel liikumine nõudis niipalju keskendumist ja tekitas adrenaliini, et ühel hetkel hakkas mul sellest üledoosist väga halb. Tavaliselt tuleb mulle selline tunne ülekoormusel, kuid seekord polnud kindlasti tegemist füüsilise ülekoormusega. Võtsime tempo maha, et mul iiveldus üle läheks. Rahulikult sõites tekkis lõpuks tunne, et oleme tulnud piknikku pidama, mitte võistlusele. Nojah, osaliselt põhines see aeglane uimerdamine ka teadmisel, et jälitajad on meist enam kui tunni jagu maas.
Kell aga muudkui liikus (nagu ka meie) ja 13.jaanuari varahommikul kell 5.22 jõudsimegi Icebug 25h finishisse.
Tuleb tunnistada, et see oli üks võistlus, kus finišisse viis mind ainult tõotus: see on mu viimane talvine öine seiklussport ja iga meeter edasi on lähemale selle õuduse lõpule.
Kõigest hoolimata olen veendunud, et suvine Hansapank Xdreami sari on jätkuvalt üks väga mõnus ettevõtmine, mille nimel tasub seiklusspordiga tegelda.
30. jaan 2008
Winter Xdream
Sattusin teistkordselt osalema talvisel rogainil, mis ametlikult kannab nime Winter Xdream. Esimesel korral osaledes õnnestus see võistlus meil võita. Vahepealsetel aastatel pole sellel võistlusel osalemine väga huvitav tundunud ja ega erilist sädet ka sellel aastal polnud. Randy ja Heiti on võistelnud ja ka kolme hulka mahtunud. Tükk aega kahtlesin, kas tahab või ei taha. Lõpuks käis Randy välja mõtte, et teeme ratastega. Kuna rattasõit on märksa põnevam, siis stardis me olimegi.
Kuna tippsportlane Priit Ailt oli kusagil soojal maal laagris ja hooajaks valmistumas, siis sel korral oli kolmandaks liikmeks Alari Kannel.
Võistlus läks hästi, rada oli valikuterohke, rattasõit oli mõnus vaheldus jooksule, ilm oli ilus, enesetunne hea. Samas oli võistlus nii lühike ja seiklustevaene, et midagi erilist meenutada polegi.
Kaart AndresP Nagist: http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=3822009&size=o&album_id=21693
Kui protokollis tulemust vaadata, siis 11. koht on muidugi päris omapärane:) Täpselt ei suuda meenutada, mitu starti olen seiklusspordi radadel teinud, aga arvan, et neid on kogunenud 40 kanti. Kolmel korral on tulemus olnud kehvem kui see- aastal umbes 2002, kui arvasime, et oleme jube tugevad ja osalesime ühel esimestest Läti võistlustest, siis 30ndal tunnil katkestasime mingil naljakal põhjusel, 2005 aasta mais katsusime esimest korda jõudu maailma tipptiimidega ja saime kirja korraliku 16. koha, millega võis väga rahule jääda ja siis ARWC2007 Scotland 13. koht.
Vabandusi otsima ei hakka, ei hakka ka väitma, et pinget polnud või võtsime lõdvalt. Tegime tublilt ja tulemus oli vastav. Selge on aga see, et tublilt tegemisest alati ei piisa ja siis näedki enda ees protokollis nimesid, kes pisut pikemal ja raskemal võistlustel on protokollis vaslgusaastate kaugusel.
Ainuke, mis sellest võistlusest eredamalt meelde jäi oli http://www.xdream.ee/ lehe arvamuste küljel leiduv nutt ja hala lisaülessande kohta. Tundub, et hulk inimesi ei ole aru saanud, et selle spordiala üheks tulemust mõjutavaks teguriks on juhus. Mõnikord on juhuse osakaal suurem, mõnikord väiksem. Sel korral oli juhuse osakaal pisike, sest oluliselt see tulemusi ei mõjutanud. Vaatamata sellele said mõned tüübid pahaseks korraldajate peale. Nende kirjutisi sellest ,kuidas nad pidid järjekorras ootama ja külmetama, kuidas mägi oli mullane, kuidas nõlv oli jäine, kuidas suusad ei püsinud jalas, kuidas vaatetorn oli rahvast täis ja kui vastutustundetud olid korraldajad, et üldse nii ohtliku ülessande olid kavva võtnud jne. jne oli naljakas lugeda:)
Teised võistkonnaliikmed olid meist märksa edukamad: Andres ja Maret (Xadventure.ee) noppisid võidu segaklassis Ruthi (Nike ACG) eest. Mõlemad mainitud segatiimid olid jälle väga kõrgetel (vastavalt 5. ja 7.) kohtadel ka üldarvestuses.
Naiste arvestuses võttis ISC naistevõistkond (Elo Saue, Jana Kink, Viivi-Anne Soots) kindla võidu! Palju õnne!
14. jaan 2008
ICEBUG 25h- Jackpot!
Möödunud nädalavahetusel korraldas Matkasport esimese talvise seiklusspordi võistluse Eestis (Xdream ei lähe arvesse, kuna see on talvine jooksuvõistlus ja seiklusega pole seal mingit pistmist). Võistluse kontrollajaks oli ette nähtud 25h ja kiiremad pidid arvestama 17-19 tunnise võistlusega. Seega planeerisime seda kui suhteliselt lühikest ja intensiivset võistlust. Nagu tavaliselt läksime rajale väga kerge kotiga, kus oli vaid kohustuslik varustus, kerge jakk, liiter jooki ja mõned batoonid ja geelid. Taktika oli väga lihtne- alustame kiirelt, nii kiirelt et konkurentidel hakkab valus ja siis keerame gaasi veel peale ja jookseme eest ära:) Nii lihtne see ongi.
Kuna ISC Adventure Teamis on juba nii palju tugevaid seiklejaid, siis otsustasime välja panna kaks tiimi ja pretendeerida kaksikvõidule. Ühe võistkonna moodustasid Randy, Urmo ja Rain, ning teise Sixten Sild, Maret ja Ruth. Kuigi teises võistkonnas olid enamikus naised, siis õdesid tundes ei saanud ka neil olla võidust väiksemat eesmärki. Mitte segaklassi võidust vaid üldvõidust;)
Võistlus algas kiire proloogiga põldudel, kus ei toimunud midagi huvitavat. Peale proloogi võtsime suuna Otepää poole, mõned võistkonnad üritasid järgi tulla, aga loobusid õige pea ja teise punktis olime juba vahe sisse jooksnud. Teel Apteekri mäe hüppetorni tegi Randy ilmselt suurepärase teevaliku ja selleks ajaks kui meil oli tornis käidud ei paistnud alt veel kedagi.
Sealt edasi hoidsime tempot ja lihtsalt jooksime sinna kuhu Randy näitas ja noppisime punkte. Õige pea leidsime end suuskade juurest, rabasime need sülle ja tahtsime edasi minna, aga selgus et korraldajad ei ole sinna transportinud kompostrit ja loomulikult ei olnud neil ka kaarte. Sellest puuduvast kompostrist ei olnud meil sooja ega külma, aga uue kaardi oleks tahtnud küll saada. Vaatamata sellele, et Randy kõiki metsasid sama hästi tunneb nagu kohalik rebane, siis ilma kaardita punkte leida on isegi temale natuke keeruline. Ei jäänud muud üle kui oodata konkurente ja rajameistrit koos kaartidega. Kaardid jõudsid siiski varem.
Esimene jooksuetapp võttis aega 2 tundi ja 5 minutit.
Esialgu polnud suuskadest mingit tolku, sest määrdemeister Urmo oli töödelnud need vaid lumel libisema ja heinal ja asfaldil see määre ei pidavat töötama. Teine suusaetapi punkt viis meid aga Tartu Maratoni rajale ja kui see Kekkose omaga ristus, siis arvasime, et meie suuskade jaoks on lund piisavalt. Suusad alla ja minema! Lumi ei olnud just maailma kõige kiirem, et mitte öelda, et suusad olid totaalselt kinni. Vähemalt sellel, kes jälge lükkas oli tohutult raske. Teisena sõitmine oli märksa lihtsam! Korraks tekkis isegi mõte, et jookseks parem, siis ei saa konkurendid sõita meie jäljes ja kasutada teenimatult meie lükatud jälge. Aga kuna suusatamine tundus mõnusamana siis tegime seda peaaegu kogu distantsi jooksul. Suusad võtsime alt vaid paaril korral- siis kui kruusa ja lumesegus oli lume osakaaluks alla poole. Suusaetapi jooksul nägime paaril korral ka konkurente ja aimasime, et vahe on kärisenud juba ligi poole tunni pikkuseks. Lähim jälitaja oligi kardetult meie teine võistkond.
Suusaetapp võttis aega 2 tundi ja 18 minutit.
Suusaetapi lõpus oli väike vahepala tõukekelgutamise ja puudelõhkumise näol. Nimelt meelitas Toomas Uibo meid kelkudega Lutsu talust sõitma oma hoovi ja siis käskis seal ära lõhkuda oma talvepuud. Õnneks oli meil kaasas Randy, kelle üheks suurimaks hobiks ronirooside kasvatamise kõrval on puude lõhkumine. Siinpool Peipsit talle vastast polevat! Iga kord kui Randy Minni juurde satub siis ta lõhub jälle paari kuu puud nagu muuseas jutuajamise käigus ära. Ja nii ka nüüdki- Urmo ei jõudnud puid nii kiirelt ette laduda kui Randy kirvest viibutas ja mina pidin töötsoonist hoopis eemale hoidma, sest kirves käis nii väledalt 360 kraadi ümber Randy telje ja purustas iga hoobiga sületäie puid. Randyt vaadates jäi mulje nagu oleks ta võidelnud seitsmepealise lohega, kellele iga ära löödud pea asemele kaks asemele kasvab. Aga Randy võitis selle lahingu! Tundus, et ta oli pisut kurb kui me tal lõpetada palusime ja kirve käest rebisime. Nii väga oleks ta tahtnud veel puid lõhkuda.
Kelgutasime tagasi Lutsu tallu ja saime sealt oma rattad. Samal ajal kui meie ratastele istusime lõpetas suusaetapi ka ISC teine tiim. Nemad ei olnud hakanud suuskade alla panemisega aega viitma ja eelistasid terve etapi joosta suusad käes, õigemini nagu Maret kurtis siis Ruth olevat neid Sixteniga koguaeg jooksma sundinud ja üldse polevat puhata ja jalutada lubanud. Mul hakkas küll Maretist ja Sixtenist kahju seda lugu kuuldes!
Rattaetapp tõotas tulla põnev! Enamus teid mida senini näinud olime olid jääs, mõnel oli ka pisut lund aga enamusel ainult jää, mis kaetud voolava veega. Tõeline paradiis tsäkkässidele, kellele ennast lõhkuda meeldib. Aga meile mitte! Et pisut ohutumalt edasi liikuda, olime meie oma esirataste alla installinud naeltega kummid. Peale väikest harjumist kulges sõit suurepäraselt, jää oli väga väikese veeretakistusega ja hoo üleval hoidmine tundus väga lihtne. Kuni selle hetkeni kui Randy ühel laskumisel suure kolksuga oma puusa vastu jääd pani. Kui Randy ennast kokku korjas kihutasime edasi. Täpselt nii kaua kuni Randy jälle end jää pealt leidis. Kui algul ei saanud aru, et miks koguaeg Randy kukub ja meie Urmoga mitte, siis ühel hetkel meenus mulle, et enne starti naelkumme vaadates selgus, et ühel kummil on naelad olematuteks kulunud. Nu ja just see kumm läks Randy ratta alla!
Kui Randy oli juba hästi palju kordi end jää pealt kokku korjanud, siis hakkas mul temast kahju ja tegin ettepaneku esijooksud ära vahetada. Nu et ausam oleks- muidu peab tema koguaeg kukkuma ja meie üldse ei saa kukkuda. Pealegi oli tema navigaatorina palju olulisem mees tiimis kui mina lihtsa kaasas jõlkujana ja kohatäitjana (juhendis oli kirjas, et kolm liiget peab võistkonnas olema). Kui Randy kildudeks kukub siis me Urmoga oleks pidand ka metsa jääma, sest me poleks kodu üles leidnud:)
Alguses Randy punnis vastu, aga õige pea hakkas tal ilmselt nii valus, et jäi vahetusega nõusse. Sain vaevalt mõnisada meetrit sõita, kui endise uljusega mäest alla sõites avastasin end mööda vesist jäärenni libisemas. Halb oli asja juures see et ma ei saanud rattakinga pedaali küljest nii kiirelt lahti ja siis peale puusa polegi muud kohta millele kukkuda. Kui see veel mõned korrad kordus, siis avastasin et targem oleks kingad pedaalidelt lahti alla sõita ning tõusud ja vähem jäised kohad siis jalad kinni sõita. Vähemalt nii palju oli sellest vahetusest tolku, et Randy sai nüüd rahulikumalt kaarti lugeda ja ei pidanud iga kord silmi kaardile visates end maast leidma.
Kui kukkumised välja arvata, siis sujus meil ka rattaetapp täitsa hästi. Urmo tegi supper tööd ja vedas suure osa ajast. Lisaks vedamisele märkis tema ka enamuse punktidest ja tänu sellele saime Randyga pisut rohkem hinge tõmmata. Rattaetapp võttis aega 4 tundi ja 4 minutit. Kokku olime selleks hetkeks rajal olnud 8 tundi ja 27 minutit.
Rattaetapp lõppes Andu puhkemajas. Enne uuele jalgsietapile minekut pääsesime korra kasti juurde, et varusid täiendada. Kuna ma polnud oma liitrit jooki veel ära tarvitanud, siis lisasin vaid mõned batoonid ja geelid, ampsasime igaüks ühe võileiva ja joogi, vahetasime rattakingad ja läksime. See jooksuetapp, mis toimus Mägestiku kandi metsades, oli selgelt võistluse kõige põnevam osa. Seal oli pisut tehnilisem orienteerumine kui seni ja ka loodus pakkus palju rohkem. Jooksuetapi esimeses punktis pidime kasutama ka oma kaasasolevat põletit ja puupilpaid söestades üksteise nägusid joonistama. Ei midagi keerulist, me kõik oleme ju kunstniku hingega noored ja kui me sport ei teeks siis ilmselt läheksime me ajalukku, kui tuntud söejoonistajad.
Mägestiku jooksuetapil hoidsime tempo kõrgel ja vaid tänu ühele väikesele navigeerimise veale, kus me kaardist välja jooksime ei saanud me sellel etapil kirja kõige kiiremat etapiaega. Etapp lõppes väga nüri asfaldi lõiguga, mille pikkus oli oma 7-8 km. Vot see on koht, kus tahaks korraldajatelt küsida, et milleks seda vaja oli? Eriti mõeldes aeglasematele tiimidele- kui meie suutsime selle joostes läbida ja see läks suht kiirelt, siis enamusel see ilmselt nii lõbusalt ei läinud. Teisele jalgsietapile kulutasime 4 tundi ja 25 minutit.
Tagasi ratasteni jõudes nägime vahesid jälitajatega enne jooksuetapile minekut. Selleks hetkeks oli ISC 2 maas umbes tunniga ja Vaude veelgi enam. Sai selgeks, et viimane rattaetapp tuleb lihtsalt läbida, sest väga vähe tõenäoline oli, et keegi jälitajatest suudaks meist oluliselt kiiremini sõita.
Etapi jooksul läbisime jällegi hulga jäiseid teid. Ei ole halba ilma heata- arvan et Poola võistlusele mõeldes tulid need tehnikatunnid väga kasuks. Teisel rattaetapil olin juba nii palju vilunum ja targem, et ei kukkunud enam ühtegi korda.
Finishisse jõudmiseks kulus meil kokku 16 tundi ja 50 minutit. Selleks hetkeks oli viimasele etapile läinud vaid neli tiimi. ISC-i 2 võistkonda, Vaude ja Peraküla Grupp , kes olid tegemas suurepärast võistlust ja edestasid enamusi meestetiimidest! Kokku lõpetas võistluse 8 tiimi, kellest pooled olid segatiimid! Selge märk sellest, et naised on vastupidavamad kui mehed!
Kokkuvõttes võib võistlusega täitsa rahule jääda. Suutsime kogu võistluse jooksul hoida ühtlast ja kõrget tempot, suuri vigu ja ärakukkumisi ei olnud. Tehnika ja tervis pidas vastu. Tuju oli hea ja toimisime kolmekesi koos ühtlase meeskonnana. Ilmselt rohkem polegi võitmiseks vaja!
Eriliselt headmeelt teeb ka ISC Adventure Team 2 etteaste- kes tagasid meile kaksikvõidu!
Tulemused
Kuna ISC Adventure Teamis on juba nii palju tugevaid seiklejaid, siis otsustasime välja panna kaks tiimi ja pretendeerida kaksikvõidule. Ühe võistkonna moodustasid Randy, Urmo ja Rain, ning teise Sixten Sild, Maret ja Ruth. Kuigi teises võistkonnas olid enamikus naised, siis õdesid tundes ei saanud ka neil olla võidust väiksemat eesmärki. Mitte segaklassi võidust vaid üldvõidust;)
Võistlus algas kiire proloogiga põldudel, kus ei toimunud midagi huvitavat. Peale proloogi võtsime suuna Otepää poole, mõned võistkonnad üritasid järgi tulla, aga loobusid õige pea ja teise punktis olime juba vahe sisse jooksnud. Teel Apteekri mäe hüppetorni tegi Randy ilmselt suurepärase teevaliku ja selleks ajaks kui meil oli tornis käidud ei paistnud alt veel kedagi.
Sealt edasi hoidsime tempot ja lihtsalt jooksime sinna kuhu Randy näitas ja noppisime punkte. Õige pea leidsime end suuskade juurest, rabasime need sülle ja tahtsime edasi minna, aga selgus et korraldajad ei ole sinna transportinud kompostrit ja loomulikult ei olnud neil ka kaarte. Sellest puuduvast kompostrist ei olnud meil sooja ega külma, aga uue kaardi oleks tahtnud küll saada. Vaatamata sellele, et Randy kõiki metsasid sama hästi tunneb nagu kohalik rebane, siis ilma kaardita punkte leida on isegi temale natuke keeruline. Ei jäänud muud üle kui oodata konkurente ja rajameistrit koos kaartidega. Kaardid jõudsid siiski varem.
Esimene jooksuetapp võttis aega 2 tundi ja 5 minutit.
Esialgu polnud suuskadest mingit tolku, sest määrdemeister Urmo oli töödelnud need vaid lumel libisema ja heinal ja asfaldil see määre ei pidavat töötama. Teine suusaetapi punkt viis meid aga Tartu Maratoni rajale ja kui see Kekkose omaga ristus, siis arvasime, et meie suuskade jaoks on lund piisavalt. Suusad alla ja minema! Lumi ei olnud just maailma kõige kiirem, et mitte öelda, et suusad olid totaalselt kinni. Vähemalt sellel, kes jälge lükkas oli tohutult raske. Teisena sõitmine oli märksa lihtsam! Korraks tekkis isegi mõte, et jookseks parem, siis ei saa konkurendid sõita meie jäljes ja kasutada teenimatult meie lükatud jälge. Aga kuna suusatamine tundus mõnusamana siis tegime seda peaaegu kogu distantsi jooksul. Suusad võtsime alt vaid paaril korral- siis kui kruusa ja lumesegus oli lume osakaaluks alla poole. Suusaetapi jooksul nägime paaril korral ka konkurente ja aimasime, et vahe on kärisenud juba ligi poole tunni pikkuseks. Lähim jälitaja oligi kardetult meie teine võistkond.
Suusaetapp võttis aega 2 tundi ja 18 minutit.
Suusaetapi lõpus oli väike vahepala tõukekelgutamise ja puudelõhkumise näol. Nimelt meelitas Toomas Uibo meid kelkudega Lutsu talust sõitma oma hoovi ja siis käskis seal ära lõhkuda oma talvepuud. Õnneks oli meil kaasas Randy, kelle üheks suurimaks hobiks ronirooside kasvatamise kõrval on puude lõhkumine. Siinpool Peipsit talle vastast polevat! Iga kord kui Randy Minni juurde satub siis ta lõhub jälle paari kuu puud nagu muuseas jutuajamise käigus ära. Ja nii ka nüüdki- Urmo ei jõudnud puid nii kiirelt ette laduda kui Randy kirvest viibutas ja mina pidin töötsoonist hoopis eemale hoidma, sest kirves käis nii väledalt 360 kraadi ümber Randy telje ja purustas iga hoobiga sületäie puid. Randyt vaadates jäi mulje nagu oleks ta võidelnud seitsmepealise lohega, kellele iga ära löödud pea asemele kaks asemele kasvab. Aga Randy võitis selle lahingu! Tundus, et ta oli pisut kurb kui me tal lõpetada palusime ja kirve käest rebisime. Nii väga oleks ta tahtnud veel puid lõhkuda.
Kelgutasime tagasi Lutsu tallu ja saime sealt oma rattad. Samal ajal kui meie ratastele istusime lõpetas suusaetapi ka ISC teine tiim. Nemad ei olnud hakanud suuskade alla panemisega aega viitma ja eelistasid terve etapi joosta suusad käes, õigemini nagu Maret kurtis siis Ruth olevat neid Sixteniga koguaeg jooksma sundinud ja üldse polevat puhata ja jalutada lubanud. Mul hakkas küll Maretist ja Sixtenist kahju seda lugu kuuldes!
Rattaetapp tõotas tulla põnev! Enamus teid mida senini näinud olime olid jääs, mõnel oli ka pisut lund aga enamusel ainult jää, mis kaetud voolava veega. Tõeline paradiis tsäkkässidele, kellele ennast lõhkuda meeldib. Aga meile mitte! Et pisut ohutumalt edasi liikuda, olime meie oma esirataste alla installinud naeltega kummid. Peale väikest harjumist kulges sõit suurepäraselt, jää oli väga väikese veeretakistusega ja hoo üleval hoidmine tundus väga lihtne. Kuni selle hetkeni kui Randy ühel laskumisel suure kolksuga oma puusa vastu jääd pani. Kui Randy ennast kokku korjas kihutasime edasi. Täpselt nii kaua kuni Randy jälle end jää pealt leidis. Kui algul ei saanud aru, et miks koguaeg Randy kukub ja meie Urmoga mitte, siis ühel hetkel meenus mulle, et enne starti naelkumme vaadates selgus, et ühel kummil on naelad olematuteks kulunud. Nu ja just see kumm läks Randy ratta alla!
Kui Randy oli juba hästi palju kordi end jää pealt kokku korjanud, siis hakkas mul temast kahju ja tegin ettepaneku esijooksud ära vahetada. Nu et ausam oleks- muidu peab tema koguaeg kukkuma ja meie üldse ei saa kukkuda. Pealegi oli tema navigaatorina palju olulisem mees tiimis kui mina lihtsa kaasas jõlkujana ja kohatäitjana (juhendis oli kirjas, et kolm liiget peab võistkonnas olema). Kui Randy kildudeks kukub siis me Urmoga oleks pidand ka metsa jääma, sest me poleks kodu üles leidnud:)
Alguses Randy punnis vastu, aga õige pea hakkas tal ilmselt nii valus, et jäi vahetusega nõusse. Sain vaevalt mõnisada meetrit sõita, kui endise uljusega mäest alla sõites avastasin end mööda vesist jäärenni libisemas. Halb oli asja juures see et ma ei saanud rattakinga pedaali küljest nii kiirelt lahti ja siis peale puusa polegi muud kohta millele kukkuda. Kui see veel mõned korrad kordus, siis avastasin et targem oleks kingad pedaalidelt lahti alla sõita ning tõusud ja vähem jäised kohad siis jalad kinni sõita. Vähemalt nii palju oli sellest vahetusest tolku, et Randy sai nüüd rahulikumalt kaarti lugeda ja ei pidanud iga kord silmi kaardile visates end maast leidma.
Kui kukkumised välja arvata, siis sujus meil ka rattaetapp täitsa hästi. Urmo tegi supper tööd ja vedas suure osa ajast. Lisaks vedamisele märkis tema ka enamuse punktidest ja tänu sellele saime Randyga pisut rohkem hinge tõmmata. Rattaetapp võttis aega 4 tundi ja 4 minutit. Kokku olime selleks hetkeks rajal olnud 8 tundi ja 27 minutit.
Rattaetapp lõppes Andu puhkemajas. Enne uuele jalgsietapile minekut pääsesime korra kasti juurde, et varusid täiendada. Kuna ma polnud oma liitrit jooki veel ära tarvitanud, siis lisasin vaid mõned batoonid ja geelid, ampsasime igaüks ühe võileiva ja joogi, vahetasime rattakingad ja läksime. See jooksuetapp, mis toimus Mägestiku kandi metsades, oli selgelt võistluse kõige põnevam osa. Seal oli pisut tehnilisem orienteerumine kui seni ja ka loodus pakkus palju rohkem. Jooksuetapi esimeses punktis pidime kasutama ka oma kaasasolevat põletit ja puupilpaid söestades üksteise nägusid joonistama. Ei midagi keerulist, me kõik oleme ju kunstniku hingega noored ja kui me sport ei teeks siis ilmselt läheksime me ajalukku, kui tuntud söejoonistajad.
Mägestiku jooksuetapil hoidsime tempo kõrgel ja vaid tänu ühele väikesele navigeerimise veale, kus me kaardist välja jooksime ei saanud me sellel etapil kirja kõige kiiremat etapiaega. Etapp lõppes väga nüri asfaldi lõiguga, mille pikkus oli oma 7-8 km. Vot see on koht, kus tahaks korraldajatelt küsida, et milleks seda vaja oli? Eriti mõeldes aeglasematele tiimidele- kui meie suutsime selle joostes läbida ja see läks suht kiirelt, siis enamusel see ilmselt nii lõbusalt ei läinud. Teisele jalgsietapile kulutasime 4 tundi ja 25 minutit.
Tagasi ratasteni jõudes nägime vahesid jälitajatega enne jooksuetapile minekut. Selleks hetkeks oli ISC 2 maas umbes tunniga ja Vaude veelgi enam. Sai selgeks, et viimane rattaetapp tuleb lihtsalt läbida, sest väga vähe tõenäoline oli, et keegi jälitajatest suudaks meist oluliselt kiiremini sõita.
Etapi jooksul läbisime jällegi hulga jäiseid teid. Ei ole halba ilma heata- arvan et Poola võistlusele mõeldes tulid need tehnikatunnid väga kasuks. Teisel rattaetapil olin juba nii palju vilunum ja targem, et ei kukkunud enam ühtegi korda.
Finishisse jõudmiseks kulus meil kokku 16 tundi ja 50 minutit. Selleks hetkeks oli viimasele etapile läinud vaid neli tiimi. ISC-i 2 võistkonda, Vaude ja Peraküla Grupp , kes olid tegemas suurepärast võistlust ja edestasid enamusi meestetiimidest! Kokku lõpetas võistluse 8 tiimi, kellest pooled olid segatiimid! Selge märk sellest, et naised on vastupidavamad kui mehed!
Kokkuvõttes võib võistlusega täitsa rahule jääda. Suutsime kogu võistluse jooksul hoida ühtlast ja kõrget tempot, suuri vigu ja ärakukkumisi ei olnud. Tehnika ja tervis pidas vastu. Tuju oli hea ja toimisime kolmekesi koos ühtlase meeskonnana. Ilmselt rohkem polegi võitmiseks vaja!
Eriliselt headmeelt teeb ka ISC Adventure Team 2 etteaste- kes tagasid meile kaksikvõidu!
Tulemused
Tellimine:
Postitused (Atom)
