31. märts 2010

Operatsioon tehtud

Eile hommikul jõudis kätte kokkulepitud operatsiooni päev. See artroskoopia tegemine on ikka mõnusalt lihtsaks tehtud. Kell 10 astusin Artrosport kliinikusse sisse, andsin teada et tulin opile ja mõne aja pärast kutsuti edasi. Vastasin mõnedele anestesioloogi küsimustele ja juba olingi laual pikali. Tekk pandi peale, kanüül veeni, voolik külge ja magama.

Hetke pärast kuulen raadiost Jaan Martinsoni ja Peep Pahvi tulist vaidlust sporditeemadel. Jube huvitav oli, aga ei suuda meenutada, millest vestlus käis. Siis palus keegi suu avada ja võttis midagi mu suust ära. Järgmisel hetkel paluti üles ärgata ja end operatsioonilaualt kõrvalvoodisse nihutada. Tahtsin just küsida, et miks ma enne operatsiooni pean ärkama ja teise voodisse kolima, aga siis aimasin, et äkki ongi valmis. Õde kinnitas mu kahtlusi ja sõidutas teise ruumi tukkuma. Suu rämedalt kuivas ja keel jäi suulakke kinni. Tund hiljem tuli õde enesetunde kohta uurima ja arvas, et kui ma rohkem magada ei taha, siis võin riidesse panna ja arsti juurde juhtnööre saama minna.

Kaidu Meiterni, kes mind tõenäoliselt lõikas, nägin sellel päeval siis esimest korda:) Näitas mulle jooniselt. mis katki oli ja mis ta opi käigus tegi ja siis rääkisime pisut lähimate päevade taastumisest, vajalikest harjutustest jmt. Kokku kulus sissejuhatuseks, artroskoopiaks ja välja magamiseks ca 2 tundi. Põhimõtteliselt saaks pikema lõunapausi asemel hoopis meniski opi teha:)

Kui keegi kommenteeris eelmise postituse juures, et peaksin kindlasti endale kargud muretsema sest omal jalal sealt ära ei jaluta, siis sellele anonüümsele teadmiseks, et trepist alla jalutamine ja autosse jalutamine küll mingit erilist raskust ei valmistanud. Kihutada küll ei saanud, aga vaikselt jalutamine ei põhjusta ei valu ega ka muud ebamugavustunnet. Seega lükkan selle väite omale kogemusele toetudes ümber:)

Koju jõudes jääkott peale ja juba õhtul hakkasin esimesi lihtsamaid harjutusi tegema. Kummalisel kombel ei ole harjutuste tegemine ja käimine üldse valu põhjustanud. Põlv on küll kange ja liikuvus on piiratud, aga vaikselt saab sirutada ja ca 90 kraadini painutada. Rohkem kõveraks hetkel ei taha minna.

Kuna teen istuvat tööd, siis sain juba täna tööle minna. Ka täna pole põlv kordagi valus olnud, on vaid pisut paistes. Teen pidevalt jääkompresse ja võimalusel venitan vaikselt sirgeks ja painutan kõveraks- pikalt ühel kohal olles halveneb liigese liikuvus märgatavalt.

Kui mingeid probleeme ei teki, siis nädala lõpus tahaksin ilma koormuseta ratast väntama hakata. Nädala pärast eemaldatakse niidid ja siis saab ka vaikselt ujumisega alustada.

Mis seal salata, väga ootan päeva kui saaks taas põlvele mõtlemata treenida, joosta, uisutada ja seljakotiga matkata.

19. märts 2010

Meniski lugu

Juba mõnda aega häda teinud vasak põlv pole lubanud tegeleda paljude lemmiktegevustega. Vaid ratast sõita ja klassikat suusatada sain ilma põlvele haiget tegemata. Olen külastanud korduvalt arsti(dr. Soomets, dr. Tauno Kalvet 2x) ja füsioterapeuti (dr. Voronetski), saanud ultraheli ravi, teinud harjutusi, mis füsio ette näitas, määrinud salvidega, puhanud, loobunud jooksmisest ja kõigist tegevustest, mis pülvele ei meeldinud, proovinud hea ja kurjaga, aga kaks aastat tagasi vaikselt alanud põlvehäda pole siiani mind rahule jätnud.


Esmaspäeval pöördusin taaskord järgmise arsti juurde, et leida lahendus valutavale põlvele. Sel korral Artrossport kliinikus töötava Kaidu Meiterni poole. Kaidu vaatas ja katsus ja painutas ja ütles: "Menisk on katki 80% tõenäosusega. Kas paneme operatsiooniks aja kirja? Kas 30 märts sobib?" Et oma teooriat kontrollida pakkus välja, et lähen teen igaks juhuks ka MRT uuringu.


Täna saabus MRT uuringu vastus:


Leid:

MCL ligamendi taga on vedelikukogum (tõenäoliselt meniskaalne tsüst). Mediaalmeniski korpuse ja tagaserva horisontaalne rebend, lateraalmeniski ulatuslik horisontaalne rebend.

Ristati- ja kollateraalsidemed on visuaalse patoloogiata. Luulised struktuurid intaktsed, kõhrelised pinnad tasased. Hoffa keha on normkuju ja signaaliga.


Arvamus:

Mõlema meniski rebend, mediaalmeniski parameniskiaalne tsüst.




Aru ma ei saa kuidas dr. Kalvet (Eesti juhtiv ortopeed ja igast seltside liige) ei osanud või ei viitsinud diagnoosi panna ja selle asemel et MRT-se saata käskis mingi salviga määrida ja saatis ultraheli ravi saama. Kui midagi ei muutunud, siis mõned kuud hiljem arvas sama mees, et kõik on korras ja tuleb rahu anda ja käskis valuvaigistava kreemiga määrida ning saatsi füsiterapeudi juurde.


Tagantjärele tark olles oleks võinud muidugi varem haigekassasüsteemist väljastpoolt abi otsida ja mõne teise spetsialisti poole pöörduda.


Nüüd siis on asjalood nii, et 30. märts on meniski operatsioon ja aktiivselt sporti teha mõnda aega ei saa.


Kellegil trenazööri või pukki ei vedele kodus? Tõenäoliselt on väntamine esimene asi mida teha saab ja oleks hea kodus liigutama hakata. Isegi mõned nädalad tagasi samal opil käinud Minn väntas kodus tüdind näoga pukil. Ilmselt tegi ta seda esimest korda elus:)


Ja lõpetuseks tuntud Saue vanasõna: "Kellel põlv valutab, see on ise loll, et liiga palju sporti tegi ja vale arsti juures käis"





16. märts 2010

Kuldne duubel

Möödunud nädalavahetusel oli taaskord võimalus jõudu katsuda teiste omasugustega kaugele lendamises. Veteranide suusahüpped on üks kiiremini arenevaid alasid Eestis. Osalejate arv on aastaga kahekordistunud! Kui eelmisel aastal oli stardis umbes kolm osalejat, siis sel aastal osales väiksel mäel lausa seitse andekat sportlast. ja suurel mäel veel 5 kogenumat. Võistluse tegi rahvusvaheliseks üks vanem lätlane.

Selle aasta tippvormi sihtisin loomulikult Eesti Meistrivõistlusteks ja võtmetreeninguks sai neljapäeval toimunud hüppetreening, kus jõudsin teha kuus hüpet. Need kuus hüpet olid tegelikult ka selle aasta ainukesed hüpped. Aga vähemalt oli vaim puhanud ja olin kindel, et ületreeningut karta pole.

Proovivoorus oli minu eesmärgiks vastased pika hüppega ära hirmutada. See ka peaaegu õnnestus. 22 meetrit oli ühe veterani kohta nii kõva purakas, et kommentaator oli tõeliselt üllatunud ja arvas, et nii pikka hüpet pole ta mind veel tegemas näinud. Konkurendid piirdusid 1,5-2 m lühemate hüpetega.

Esimeses voorus olin enesekindel ja üritasin korralikult otsa tabada. Vist sain suhteliselt hästi pihta ja tundsin end korraks päris kõrgele lendavat. Üritasin punktide hankimiseks ka maandumist teha ja tundub et vist õnnestus- stiilikohtunikud olid üllatavalt lahked ja kolmel korral pakuti lausa 16.0-i. Vaid üks stiilikohtunik, Toomas Nurmsalu, oli pime või kinnimakstud ja kostitas mind hindega 14,5.

Konkurendid olid kosunud ja Mati Laiv lajatas 21 meetrit. Nujah, sellelt mehelt võis seda muidugi oodata, oli ta ju kuni sõjaväkke kutsumisena selle spordiala harrastamise eest isegi palka saanud ja omal ajal mingitel üleliidulistel võistlustel käinud ja isegi kuulsat Ago Markvarti loputanud.

Teises voorus tahtsin muidugi veel vingemalt panna ja läksin aktiivsemalt lendu, kuid mingil põhjusel tõmbasin korraks jalad kõveraks ja see tõi mind taas 22 meetri peal alla. Sel korral tegin telemarki vist veel kindlamalt ja kohtunikud näitasid taas 16.0 ja kahel korral 16,5 hindeid. Nurmsalu muidugi hoidis oma joont ja jäi kindlaks 14,5 hindele. Ilmselgelt oli tegu endise kibestunud suusahüppajaga, kellele omalajal kunagi kõrgemaid hindeid ei pandud:)

Konkurendid millegagi üllatada ei suutnud ja olin selle võistluse võitnud üsna ülekaalukalt.


Kahevõistlus

Pühapäeval toimunud kahevõistlusele startisin ilmse favoriidikoormaga. Pinge oli meeletu. Vaevu suutsin oma emotsioone kontrollida ja kombe õigetpidi selga saada.

Selle võistluse teeb keeruliseks asjaolu, et on vaid üks võistlushüpe ja kui see ebaõnnestub siis tuleb minna kellegile võileibu tegema.

Proovihüppele läksin suhteliselt enesekindlalt ja tegelikult tahtsin end ja teisi pika hüppega üllatada. Tahtmine oli sel korral kõvasti suurem kui oskused ja ära tõukasin mõned meetrid varem kui oleks pidanud. Tulemuseks täielikult ebaõnnestunud hüpe, millel pikkust ca 18 meetrit.

See lisas asjadele pisut põnevust ja juba hakkas peas kruvima mõte, et mis siis saab kui teise samasuguse veel teen. Mõistan tegelikult päris hästi neid päris hüppajaid, kes aeg-ajalt suurvõistluse viimasel ja ülitähtsal hüppel täielikult lagunevad ja medali kaotavad. Peavad oma emotsioone ülihästi kontrollida suutma, et tähtsal hetkel kõik klapiks.

Pingeliseks tegi olukorra ka see, et Mati Laiv, Harri Peiker, Ats Kallais ja kiire suusatajana tuntud Silver Eensaar tegid enne mind üsna head hüpped. Tahtsin vähemalt Atsil ja Silveril võimalikult palju eest ära hüpata, et suusasõit lihtsam oleks.

Ainukesel võistlushüppel tabasin otsa paremini ja kesise hüppe kohta sain suhteliselt normaalse tulemuse. 20,5 meetrit oli vaid 0,5 meetrit parem tulemus kui Laivil, aga boonusena sain kohtunikelt kõrged hinded- 4x16,0 ja 1x17,0. Kuna Nurmsalu kohal polnud siis ei olnud kedagi ka hindeid alla võtmas. See andis kokku 13 sekundilise edumaa lähima konkurendi, Mati Laiv´i ees.

Andres Jõesaar kaotas 30 sek, Harri Peiker 31 sek, Ats Kallais 46 sek ja Silver koguni 52 sekundit. Kõvade suusatajate suur kaotus tõstis minu võiduvõimalused üha kõrgemale. Eeldasin, et Mati Laiv, Andres Jõesaar ja Harri Peiker on eeldatavalt märksa nõrgemad suusatajad.

Suusarajale lasti väikese mäe veteranid koos suure mäe veteranide ja meesteklassi võistlejatega. See tähendas, et eeldatavalt sain kasutada teiste abi tempo hoidmisel. Kuna eeldasime, et meesteklassis võistlevad noored on meist suusarajal peaaegu üle, siis lasime Martti Nõmme aupaklikult vedama. Juba paarisaja meetri järel arvas Allan Vaht, et tema tahaks kiiremini sõita ja küttis hüpetega minema. Olin esialgu pisut tagasihoidlikum ja tema tempoga kaasa ei läinud. Enne esimest tõusu möödusin Marttist ja jätkasin omas tempos. Allan näitas tõusul väga võimast minekut ja kadus iga sammuga eest ära.

Veel enne esimese ringi lõppu tuiskas minust hooga mööda Han-Hendrik Piho, kes oli ca 800 meetriga mult 18 sekundit tagasi võtnud. Temaga kaasa minna poleks kuidagi suutnud. Teise ringi tõusul hakkas kiirelt alustanud kogenud veteran, kes medaleid võitnud veteranide Olümpialt ja MM-ilt, selg ees vastu tulema. Ilmselgelt oli ta liiga kiirelt alustanud ja esimesel tõusul jalad piima täis saanud. Tõusu lõpus olin Alanil juba järgi ja veel enne ringi lõppu sõitsin ka mööda. Võrreldes eelmise aastaga, kus ma teda suusarajal mitme minutiga võitsin, oli ta kõva arengu teinud ja suusatas märksa paremini.
Väikse mäe veterane polnud veel näha ja sain ilma liigselt stressamata jätkata. Kolmandal, neljandal ja viiendal ringil oli meesteklassis võistlev Raiko Heide mind jälitanud ja aitas mul tempot kõrgel hoida. Üksi sõites oleks ilmselt vähem pingutanud.
Kuna olin rahulikult alustanud ja energiat mõistlikult jaganud, siis suutsin veel viimaselgi tõusul üsna rahuldavalt liikuda. Alles viimasel paarisajal meetril sai Raiko minust mööda.
Finishis oli edu väikse mäe veteranide ees veel üsna kindel. 5 km läbimiseks kulus 16.30, mis oli omas masinaklassis paremuselt teine aeg. Silver oli 18 sekundit kiirem. Aga kuna hüpete järel oli ta kaotus üle 50 sekundi, siis ei saanud ta sel korral veel ohtlikuks.

Seega on minu kontos nüüd kaks EMV kulda rohkem. Kuulsin mõnda aega tagasi, et Maretil on eestikatel 100 medalit. Kui ma samamoodi jätkan, siis mingi 48 aasta pärast on mul neil sama palju. Aga karta on, et Maret ei ole veel oma lõplikku sõna öelnud ja selle 48 aasta jooksul jõuab tema veel 200 medalit võtta:) Nii et mul vist ei ole võimalust talle järgi jõuda...

Tulemused SH K-25

Tulemused KV hüpped K-25

Tulemused KV suusatamine

11. märts 2010

Vasaloppet 2010






Juba mõned aastad olen mõelnud Vasaloppetist, aga siiani pole mingil põhjusel saanud või julenud osaleda. Sel sügisel hakkas see mõte jälle närima ja otsustasin osaleda. Registreerima asudes selgus muidugi, et kõik 16 000 stardikohta on välja müüdud. Õnneks pakkus keegi rootslane oma stardikohta uskumatult mõistliku hinnaga müüa ja siis ei jäänud enam ühtegi vabandust mitte osaleda.

Detsembris-Jaanuaris sain üsna hästi harjutada ja ilmselt pole ma selleks ajaks kunagi nii palju veel suusatanud olnud. Jaanuari teisel nädalal sain külma ja taas lõi välja köha, mis mind eelmisel aastal veebruarist maini piinanud oli. Arsti juures käimised ja apteegis müüdavad rohud mingit tulemust ei andnud. Vereproov oli korras, kopsupilt oli korras ja ei olnud ühtegi otsest näitajat, mis oleks pidanud pikaajalist köha tekitama. Aga köha oli ja ei kadunud kusagile. Kolmas arst keda külastasin leidis vereproovist mingid viited kunagi läbipõetud kopsuklamüüdiale ja kirjutas antibiootikumid. Kaks nädalat enne Tartu maratoni hakkas kuur pihta ja tervis hakkas vaikselt paranema. Kuigi polnud 5 nädalat suusatada saanud, siis otsustasin maratonil startida ja läbi tiksuda. Algus oli muidugi uskumatult raske. Paremalt ja vasakult sõideti mööda ja tundus, et varsti olen viimane. 20 km enne lõppu läks enesetunne suts paremaks ja lõpp oli juba üsna mõnus.

Peale maratoni sain veel kolm treeningut teha ja siis juba oligi aeg uueks stardiks. Kuna treeningutes oli pikk auk, siis Vasal mingeid suuri eesmärke seadma ei hakanud. Sälenist Morasse jõudmine ja suusatamise nautimine oligi ainuke eesmärk.

Kohale läksin reedel üksi, kuna polnud võimalik kellegagi ühineda. Ööbimise sebisin tänu headele inimestele 2 meetri kaugusele finishikoridorist. Pildi vasakus servas asuva punase maja teise korruse akendest sain siis lõpetajaid vaadata. Enam lähemale ei oleks kuidagi saanud:)

Laupäeval oli vaja ennast ümber regada ja õige stardikoht sebida. TM-i kesine tulemus lubas mul siiski startida neljandast stardigrupist. Registreerimine tehtud jäin Silverit ootama. Nimelt olid tema käs minu suusad ja suusapukk. Kuna tema laev võitles jääga ja hilines, siis registreerisin ja siidisin ka tema ära. Äss sai endale koha esimeses stardigrupis!

Aega tegin parajaks määrdesoovitusi kogudes, magades, süüa tehes ja aknast lastesõite ja sprinte vaadates. Kuna pole kunagi varem ise võistlusteks määrinud, siis oli väike närv sees. Algaja määrija jaoks oli ka ilmaprognoos keeruline: stardis -10, poolel maal -2 või isegi 0 ja finishis -3.

Silver saabus õhtul suuskadega ja seejärel asusin kohe mäkerdama. Tagantjärele tark olles oleks võinud libisemise lasta Tallinnas ära panna, oleks seeläbi kõvasti aega kokku hoidnud. Libisemiseks läks Star parakas -10...-20, sellele Star kõrgfloor -4...-10 ja otsa veel ka sama tootja pulber. Pulbri panemist olin vaid eemalt näinud, aga õnnestus vist üsna hästi.

Pidamiseks läks Toko Base kuumalt, sellele panin 2 kihti Rex sinist -2...-8, sellele lisasin kaks kihti Rex helesinist -1...-4, mille katsin õhukese kihina Toko Carbon sinisega -4...-10. See ei pidavat jäätuma ja oli mul mõeldud hommikuse külmaga.

Silver määris libisemise täpselt samade vahenditega, aga pidamisel kasutas Swixi sinist.

Määrimine ja sättimine võttis aega ja magama saime alles kesköö paiku. Kella panin äratama 03.30-ks. Kiire hommikusöök ja bussile. Esimesed bussid pidid väljuma 04.30, aga omasin inside infot, et kuna on erakordselt palju osalejaid siis oleks parem varem kohal olla. Bussile oli meil täpselt 2 minuti teekond ja kohal olime ca 04.15. Sellel ajal juba esimesed bussid olid liikvel ja me saime ka kähku minema. Üritasin bussis magada, aga see ei õnnestunud eriti. Kui algul tundus, et jõuame mõtetult vara starti, siis selgus et ummikute tõttu jõudsime kohale alles 06.30.

Tagantjärele tark olles peab tõdema, et oli puhas õnn, et me nii vara bussile läksime. Selgus et paljud, kes istusid bussile 04.30-04.45 jäid starti hiljaks. Hinnanguliselt hilines ummikute tõttu starti ligi 1000 osalejat!

Juba sel ajal on stardikoridorides palju rahvas, aga eriti üllatavad olid mitmesaja meetrised järjekorrad stardikoride väravate taga. Eriti hull oli asi 6,7,8 ja 9nda värava taga. Umbes 1h enne starti läksin koridori ja panin suusad vasakule, äärest umbes 10ndale rajale. Kokku olevat stardikoridorides olnud ca 60 jälge kõrvuti!

Starti oodates pidi kõvasti liikuma kuna külma oli -15 kraadi. saapad panin jalga alles 15 minti enne starti. Seejärel viisin ära seljakoti soojade riietega. Kuni viimase hetkeni hoidsin seljas soojendusi, mis võtsin ära alles 4 minutit enne starti. Need pakkisin kilekotti ja viskasin rajaserva, kust need hiljem suurte buldooseritega kokku korjati.

Ühel hetkel hakkas mass liikuma- mingit stardipauku ma küll ei kuulnud. Esimene kilomeeter kulges rahulikult lükates, seejärel algas kurikuulus esimene tõus. Kohe alguses oli selge, et kiirelt siit üles ei saa. Kõik trampisid üksteise suuskadel ja keppidel, üsna mitmel korral tuli ka seisma jääda, aga enamasti sai tibusammudega edasi liikuda. Kuna pidamine oli hea, siis hoidsin keppe enda ees, et keegi neid katki ei astuks. Siin ja seal oli kepipuru näha.




Tõusu lõppu tähistas ka silt, et oled jõudnud Vasaloppeti kõrgeimasse punkti- hea teada et siit on veel 86 km allamäge ja oledki finishis:) Kui see kolm kilomeetrit tõusu läbi sai, siis läks lihtsamaks ja sai sõitma hakata. Mul kiiret kusagile polnud ja sõitsin rahulikult oma jäljes.

Smagan 9km sõidetud, aega kulus 52 min, koht 2856

Söögipunktis võtsin kaks topsi juua ja jätkasin. Algasid rabapealsed lausikud. Kähku sai selgeks, et palju ei jõua paaristõukeid lükata. Tasastel lõikudel olin sama kiire kui teised aga tõusudel oli lihtne ja enamasti parandasin kohti.

Mangsbodarna 24 km sõidetud, aega kulunud 1.38, koht 2664

Juba enne punkti tunnen, et janu on ja see pole hea märk. Enne punkti võtan geeli ja punktis kolm topsi jooki. Enesetunne on endiselt hea ja sõita on mõnus. Tunnen, et varu on piisavalt. Sellele punktile järgnesid pikad laskumised, kus saan aru, et mu suusk vist libiseb hästi. Pean laskumistel pidevalt rada vahetama ja ohutuid möödumisi otsima. Laskumisele järgnenud tõusudel Risbergi peab suusk väga hästi. Naudin vahelduvat sõiduviisi ja tõusude võtmist. Mõnus on!

Risberg, 35km sõidetud, aega kulunud 2.16, koht 2546

Risbergist Evertsbergi on üsna vaheldustikas maastik, palju laskumisi ja mõnusaid tõuse. Tüütut paaristööd on vähe ja mulle see sobib. Tunnen pidevalt et möödun kaassõitjatest ilma suurt pingutamata. Mingil hetkel hakkab kõht vaevama, kohati on tugevad valud. Antibiootikumid on seedimise sassi löönud ja see annab endiselt tunda. Metsapeatus on paratamatus.

Evertsberg, 47 sõidetud, aega kulunud 3.11, koht 2820

Enesetunne on palju parem, kõht ei vaeva ja saan julgelt süüa ja juua. Loomulikult on kahju kaotatud kohtadest ja arvan et neid tüüpe, kellega koos sõitsin enam ei näe. Evertsbergist algas mõnus laskumine, mis kestab mitu kilomeetrit ja toob sõitjad mõnisada meetrit allapoole. Nendel pikkadel laskumistel tunnen taaskord kui kiirelt suusk alla kukub. Kui tavaliselt üritan laskumistel kellegile tuulde minna, siis nüüd loobun sellest- niikuinii pean kohe rada vahetama. Sõidan puntidest läbi ja järgmistele järgi. Seal kus paljud ammu lükkavad libisen endiselt hea hooga. Mingitel hetkedel saavad vabad jäljed otsa ja pidurdamise asemel lendan läbi pundi kahe jälje vahel. Mõndasid see häirib, kui neist nii kiiresti mööda libisen. Mind mitte...:)
Laskumisele järgnenud tõusud ja väiksemad laskumised on taaskord nauditavad. Suusk peab ja libiseb supper hästi.

Oxberg, 62 km sõidetud, aega kulunud 04.03, koht 2604

Olen just Oxbergi toidupunktis, kui kuulen kuidas finisheerivad esimesed ja Jörgen Brink võidu võtab. Kiire arvutus näitab, et olen 6 h graafikus ja see tähendaks medalit (medali saavad kõik, kes kaotavad võitjale vähem kui 50%)
28 km on jäänud ja seda tundub üsna vähe. Hökbergist lahutab mind paar tõusu ja paar laskumist. See vahemaa läheb kuidagi kiiresti.

Hökberg, 71 km sõidetud, aega kulunud 4.43, koht 2499

19 km lõpuni vaid, see on ju napilt kaks Harku ringi, lumme lasta. Näen eesti lippu ühel numbril- väsind eestlane. Meenub et lõpp on lauge ja vist nüüd algab siis see paaristöö. Tunnen, et raske on lükata ja ootan igat tõusukest, kus saaks pisut vahelduvat sõita. Üritan kellegagi koos sõita, aga nõrgad paaristõuked jätavad mind maha. Olen järgi jõudnud mõnedele tuttavatele selgadele- üks roosa mütsiga pikk tüüp on tuttav juba esimeselt tõusult ja pidevalt figureeris ees ja taga. Sama on ka lugu ühe pika tüübiga, kellel on pikad juuksed ja hall kombe. Järgmine päev satun juhuslikult kokku rongipeatuses jutustavate eestlastega. Muljetame, selgub et ma olen seda tüüpi edestanud vaid minutitega. Mh, tagantvaates meenutab küll seda hõbedases kombes lokkidega tüüpi. Selgub et tema selga olin ka mitukümmend kilomeetrit jälginud:)

Eldris, 81 km sõidetud, aega kulunud 5.27, koht 2504

Enne Eldrisi jõuab mulle tagant järgi veel üks tuttav tüüp sinises kombes, keda olen palju kordi rajal näinud. Tempo on tal hea ja sõidab tõusvas joones. Otsustan tal taga püsida. Eldrisi toidupunktis kuuleme raadiost, et kõik need, kes hetkel Eldrisis on enam medalit ei saa, sest aeg hakkab otsa saama. Ah, tühja sest medalist. Tüüp sinises kombes kruvib tempot, püsin taga. Pikkadel lausikutel vahe käriseb aga tõusukestel saan järgi. Alates eldrisist näen kord enda ees kord taga, ka ühte väga kummalise sõidustiiliga meest- pidamist tal pole, sõidab ainult käte najal ka kõik tõusud. Paaristõuge on tal võimas, aga tõusudel saame järgi. Ka pole ta õnneks suurem asi suusavalitseja. Puterdab ja raiskab energiat. Näeb välja nagu italiaano. Sõidame mööda, pidevalt mööda. Kuigi vahed on nüüd pikemad ja ruumi on palju võtame järjest skalpe. Enesetunne läheb järjest paremaks ja ka paaristõuked pole enam nii vastumeelsed kui mõnikümmend kilomeetrit varem. Olen terve tee korralikult söönud ja joonud, ning tunnen end väga hästi. Kilomeetrid vähenevad, eemalt paistab kuulus Mora kirikutorn. Olen telekast näinud.

Finishisirgele pöörates öeldakse raadiost, et medalini on aega kolm minutit. Möh, aega ju küll. Tundub et Eldrisi kommentaator on mind ja sinise kombega vana selgelt alahinnanud. 6.02 libisen üle finishijoone. Saan medali. Koht 2438. Hea on olla! Tahan siia tagasi tulla!


Nii mõnigi tuttav on väga hea sõidu teinud:

295. Indrek Tärno
296. Andrus Kasekamp
534. Olaf Mihelson
1432. Erik Aibast
1869. Anti Arak
1964. Silver Eensaar
2327. Andres Pae
5106. Allar Levandi