EMV kahevõistluses

Oma lühikeseks jäänud suusahüppehooaja lõpetasin kahevõistluse Eesti meistrivõistlustega Otepääl, Apteekri mäel. Sel korral oli stardis peaegu kogu veteranide paremik- eesotsas MM-i hõbedamehe Alan Vahi ja samuti mitmel korral MM-il käinud ja ka seiklussportalsena tuntud Taivo Pallotederiga.

Selleks, et võistlus lihtsaks ei kujuneks otsustasime korraldada nii, et meie suusad ei jõuaks Otepääle. Nimelt ei suutnud Jaanus ja treener Possul kokku leppida, kes suusad peale võtab ja nii nad Tallinasse jäidki. See muidugi selgus alles viimasel hetkel, ca 30 minutit enne proovivooru algust. Kuna hüppesuusad on suhteliselt vähelevinud asjad, siis ei olenud meil suuri lootusi, et suudame 30 minutiga uued sebida. Seda enam, et need peavad sobima meie pikkusega ja sidemed peavad sobima meie vanaaegsete saabastega. Ükski tõsine hüppaja ei kasuta enam trosssidemeid- need on kasutusel vaid mõnel veteranil ja noortel.

Õnneks leidsime kuurist mingid vanad Atomicud millel peal trossidega sidemed. Kõik sobis ja sain enda suusad hüppekorda proovivooru alguseks. Jaanuse aitas välja üks noortetreener, kes pakkus välja oma supperülbed suusad-saapad. Selle pisikese näpuka tõttu ei õnnestunud erinevalt ülejäänutest meil Jaanusega teha ühtegi treeninghüpet, et mäega harjuda.

Kuurist leitud suusad olid märksa pikemad kui mu enda omad ja ka suusa tasakaal tundus hoopis teistsugune olevat kui neil millega harjunud olin. Lisaks suuskadele oli ka mägi võõras ja seetõttu läks proovivooru hüpe lihtsalt alla sõitmiseks ja mingi tunde saamiseks. Tegemist on suhteliselt keerulise mäega- nõlva raadius on väike ja iga kord kui nõlvast alla sõidad tahab raskusjõud pikali tõmmata. See juhtuski kogenud Taivo Pallotederiga, kes peale maanudmist näoli kukkus ja üsna tõsiselt kannatada sai. Tundus, et sellega olid hädas kõik vetaranid ja isegi mõni noor tippsportlane. Hüppe pikkus proovivoorus 27 meetrit.

Järel oli veel kolm hüpet- esimesed kaks läksid spetshüpete arvestusse ja viimane hüpe kahevõistluse arvestusse. Kuna spetshüpetes mul mingeid lootusi polnud, siis võtsin ka neid rahulikult suuskade ja mäega harjumiseks. Mõlemas voorus suutsin pisut kohaneda ja parandasin pisut ka tulemust- 28 ja 30 meetrit. Mis seal salata- nende hüpetega olin pikalt kõige kehvem suusahüppaja ja veteranide konkurentsis jätsid need hüpped mind pikalt viimaseks. Isegi 1949 sündinud lätlane loputas mind:) Hüppevõistluse ülekaalukas võitja oli Alan Vaht, oma 37-38 meetriste hüpetega. Jaanus tegi samuti korralikud hüpped ja noppis Alani järel teise koha.

Suusahüpetes pakkusid silmailu koondislased Karl-August Tiirma (mees kes tõi Eesti kahevõistluse tagasi pildile) ja Liberecis spetshüppajana käinud Illimar Pärn. Uueks mäerekordiks hüppas Pärn 49,5 meetrit.

Kahevõistluse vooruks olin juba piisavalt enesekindel ja peale treeneri nõuannete saamist otsustasin kõik välja panna. 32 meetrit! Elu pikim hüpe võistlustel! Alan vastas 36 meetriga, mis tema jaoks oli selge tagasiminek. Jaanuse 32 meetrit oli ka tema jaoks suhteliselt nigel hüpe. Ka kõik ülejäänud tegid kahevõistluse hüppe kehvema kui varasemad hüpped ja see andis mulle hüpete järel 3-nda koha. Jaanus edestas mind tänu pisut paremale stiilile 4 sekundiga ja liider Alan Vaht 1 minutiga. Pole paha!

Suusatasime Tehvandi staadioni 1 km pikkusel ringil, start oli lasketiiru ees, peale starti väike alamägi, siis pikk aga hästi sõidetav tõus lasketiiru tagant üles ja laskumisega üle suusasilla tagasi staadionile. Distantsiks siis 5 kilomeetrit.

Starti minnes tahtsin kindlasti medali eest võistelda. Kuld tundus kaugel ja sellele mõtlema ei hakanud. Kuna arvasin, et peaksin Jaanusest pisut kiirem olema, siis olid lootused medalile olemas. Taganttulijatest kartsin vaid Taivot, kes vaatamata katki kukutud näole ikkagi suusatama tuli. Tambet Pikkori käest saadud info põhjal pidavat ta korralikult suusatama.

Korraga lasti rajale M-16, mehed ja vetaranid. Klassi liidrid alustasid koos ja ülejäänud siis vastavalt sellele palju oli kaotust oma klassi liidrile.

Jaanuse võtsin kinni esimese tõusu lõpuks, kuna ta jäi ühe meesteklassi suusataja taha passima, siis otsustasin neist mööda sõita. Esimese ringi lõpus sõitis minust mööda noor kahevõistleja Raiko Heide, kes startis ca 14 sekundite hiljem.

Võtsin Raikole tuulde ja proovida kaua kannatan. Kannatasin peaaegu kolm ringi. Teisel ringil oli vahe Alaniga vähenenud 40-le sekundile. Kolmandal tõusul nägin teda enda ees ja sellest piisas et tiivad saada. Tõusu lõpuks saime koos Raikoga Alanist mööda ja seega olin tõusnud esimeseks. Viiendale ringile minnes lasin Raikol eest minna- tempo oli minu jaoks liiga kõrge. Samas oli selge, et tagant ohustajaid pole tulemas ja suudan ka rahulikumalt sõites oma positsiooni kaitsta.

Jaanus lõpetas ca 40 sekundit hiljem ja edestas napilt 2 sekundiga MM-i hõbedameest Alanit, kes pidi leppima kõigest pronksiga. See näitab, et Eesti meistrivõistluste tase on kõvem kui MM-il:)


Sellega on lõppenud eksperiment, kuidas tulla viie nädalaga veteranide Eesti meistriks kahevõistluses ja suusahüpetes.

Sellega on lõppenud ka minu hooaeg suusahüppajana ja nüüdsest leiab siit taas rohkem seiklussporti ja vähem suusahüppamist.

Maailma kõige mõnusam asi

Ei, seekord ei tule juttu suusahüpetest (palun lugege Raini vapustavatest õhulendudest üks sissekanne allpool). Ja nagu siit järeldub - kirjutajaks ei ole seekord Rain.
Juttu ei tule ka seksist, kuigi lool on selline eksitav pealkiri. Aga aitab sissejuhatusest!

Selleks, et me blogi päris suusahüpete-spetsiifiliseks kätte ei läheks, tutvustan suusahüpete juttude vahele üht alternatiivset viisi, kuidas 10 seiklejat-sõpra nädalavahetust veetsid.

Ürituse nimeks oli „Arula 100 suuska” ehk moodsamalt-lühemalt A100S.

Eriti lühidalt
Peakorraldaja: Andres Minn
Liikumisviis: suuskadel, stiil vaba
Start: laupäeval, 14.märtsil 2009 kell 8.00 Otepää suusastaadionilt
Finish: sama päeva pärastlõunal
Distants: 100km mööda Tartu maratoni rada, Otepää- Elva-Arula
Osavõtjad: seiklusspordi ja orienteerumise taustaga 3 naist ja 7 meest

Lühidalt rajal toimunust ehk võlu ja valu
Start
Päris 8.00 me minema ei saanud, jäin pisut hiljaks, aga kella 8.25ks olid pressifotod tehtud ja sõit võis alata. Tribüünidest möödudes kumises mul kõrvus suusamaratoni traditsiooniline stardilaul. Oli naljakas tunne.

Hommikupoolik jätkus imeliselt: kevadpäike, sini-sinine taevas, kõrvus vihisev tuul, ideaalses korras suusarada ja hing hõljumas kõrgel üle lumiste küngaste. Kilomeetrid läksid lennates. Oleks ainult rohkem õnne ja tarkust sellist naudingut elus kogeda!

Harimägi - Ande - Peebu - Palu
Esimene hapukurgi ja võileibadega turgutus oli Harimäel, teist korda ootasid fanfaarihelid meid Peebu TPs. Sealt oli ju ainult 20 minuti tee alla Palule ja viimasest omakorda lauged 16 km Elvasse!
Aga nagu igas õiges ja väärtuslikus elamuses on koos rõõm, lust, higi ja pisarad, siis nõnda läks ka seekord. Alates Palust tuli võlu kõrvale valu: päevasoojus hakkas lund sulatama ja libisemine muutus kehvemaks. Enam ei kulgenud me liueldes, vaid pigem vajas iga samm edasilükkamiseks puhast jõudu.

Elva - Palu - Peebu
Elvasse jõudsime kõik. See aga oli veel tühiasi võrreldes eesolnud ponnistustega.
Ma ei teagi, kas mul oli kõige raskem tagasiteel 2-3 km enne Palut või kõik need järgmised seitse kilomeetrit Palult Peebu TPni. Igatahes leidsin ma end mitu korda mõtlemas: nüüd teen veel kaks sammu ja siis küsin juua, nüüd teen veel kaks sammu ja siis jään lihtsalt seisma. Aga ei küsinud ega jäänud, sest ühel hetkel ju lihtsalt peab väsimus üle minema! Läks kah. Pealegi – ega mul ainukesena raske olnud. Neli meist tagasiteel umbes 81.kilomeetril Palul katkestasidki. Olgu siinkohal kohe mainitud, et ega nad sellepärast meist teistest kehvemad ei olnud, lihtsalt oli selline päev.

Palult Peebuni oli ainult üks ränk tõus. Tegelikult olid seal mõned laskumised ka, aga kui libisemine oli nii kehv, et suusad poole nõlva peal pidama jäid, siis mingit rõõmu nad küll ei toonud.
Aga päev veeres ikka oma rada ja suurest väsimusest hoolimata hakkas viimasel tõusul enne Peebu TP’d kergelt aimuma, et sõit võib uuesti kergemaks minna.

Peebu-Kuutsemäe-Arula
Sealt, viimasest turgutuspunktist, jäi Kuutsemäe taha, maratonirajalt mahapööramiseni veel 5 kilomeetrit, mis meie kõigi piirituks rõõmuks tõidki meelde hommikuse sõidumõnu: temperatuur hakkas langema ja rada muutus jälle libedaks.
Need päris viimased 3 kilomeetrit (29. kilomeetriposti juurest maratoni lühikese distantsi starti) olid mul kogu aeg olnud „väljaspool arvestust” ja nii nad ka sujusid. Üks päris suur mägi oli seal lõpus, mille nõlvast alla tuhisedes üksteisele oma sõidumeisterlikkust demonstreerisime, ja üks põnev metsane mäenõlv, mis kevadel kindlasti sinililli täis. Uudistamist kuipalju! Veel päris viimane laskumine ja oligi kõik.
Finishis ootas soe saun…maailma kõige mõnusam asi!


P.S. Minu väga suured tänud peakorraldajale, kõigile kaaslastele, tugiisikule-tujutõstjale-saateautojuhile ning loomulikult Tartu suusamaratoni rajahooldusmeeskonnale.

Kuld!

Täna toimusid veteranide EMV suusahüpetes. Võistlused toimusid Nõmmel ja hüpati K-50 ja K-25 mägedelt. Ühtlasi oli tegemist ka 4 hüppemäe turnee avaetapiga.

Võistlus algas suurel mäel. Kirjas oli 5 veterani. Kolm neist olid maailmameistrid või vähemalt medalimehed- Peep Heinla kahekordne maailmameister (hüppab nauditavas paraleelstiilis), Magnus Vaht tuli nädalapäevad tagasi Rupholdingus K-40 mäel maailmameistriks suusahüpetes ja tema vend Alan Vaht võitis hõbeda kahevõistluses. See veteranide MM-i värk tundus algul muidugi veits kummaline. "Ah, kindlasti mingid endised läbikukkunud suusahüppajad teevad pulli". Aga Rupholdingu protokolle vaadates leiab sealt päris palju hiljutisi staare. Näiteks sellised tüübid nagu Andreas Goldberger ja Andreas Widhölzl olid veel mõned aastad tagasi päris teravad suusahüppajad. Ja siis peale MMi medalimeeste mina ja Jaanus. Kellel ei ole ühtegi tiitlit. Veel:)

Lootusi eriti kõrgele ei seadnud. Teadsin, et ega ma üle öö hüppama pole õppinud ja oma 30 meetriste potsatustega suuri tegusid ei tee. Proovivoorus sõitsin peaaegu üle otsa. Pelgasin hommikul sadanud värsket sulalund mis nõlval pisut kinni võttis. Polnud ju meie suusad floori klotsiga ette valmistatud nagu ässadel:)

Võistlushüppetel üritasin pisut julgemalt, aga tulemus jäi ikka sinna 31 meetri peale. Endine kahevõistleja ja praegune noorte treener, olümpialgi osalenud, Tambet Pikkor kohendas mu hoovõtuasendit- nimelt istun ma liiga taga ja sellest asendist polevat võimalik korralikult välja tulla. Tulemuseks kindel viimane koht.

Ülejäänud neli vetaransportlast lendasid minust palju-palju kaugemale. Peep Heinla oli jällegi heas hoos ja tegi ilusad üle 45 meetrised õhulennud. Kindel võitja!

Vastne maailmameister, Magnus Vaht jäi mõlemal hüppel alla 45 meetri ja võitis hõbeda. Kolmanda koha duellis suutis Jaanus edestada vastset MM-i medalimeest Alanit ja võttis napi 4 punktilise eduga pronksmedali:) Supper!

Kuna treener oli andnud mind üles ka K-25 mäele, mis on mulle selgelt jõukohasem, siis polnud võistluspäev minu jaoks veel läbi. Sel korral oli stardis peale minu veel kaks lootustandvat "noorsportlast". Mõlemad kunagi nooruses hüpanud ja nüüd oma poegade hüppamist vaadates isu tagasi saanud ning starti tulnud.

Proovivoorus üritasin meenutada seda hüpet, mille olin neljapäeval teinud, üritasin mõelda oma kitsaskohtadele ja oma lennuasendile. Alustasin 21,5 meetrise hüppega. Konkurendid ei jäänud palju alla (20,5 ja 18). Maandumine oli üsna pehme ja palju ei puudunud, et oleksin Nõmme metsa ühe uue sihi tõmmanud.

Esimeses voorus üritasin pisut veel rohkem tõugata, aga sellega kaasnes jälle tavapärane viga- rind ette ja jalg kõveraks. Õnneks tegin suhteliselt korraliku maandumise ja tänu 21,5 meetrisele hüppele ja lahketele punktikohtunikele asusin liidriks. Konkurent Andrus sai täpselt samad stiilipunktid ja edestasin teda vaid 2 punktiga kuna minu hüpe oli tervelt 0,5 meetrit pikem.

Seega oli retsept teiseks vooruks lihtne: hüppa rohkem kui vastane:D

Enne torni minekut noppisin treeneritelt viimased õpetusõnad ja läksin panema. Olin tornis viimane hüppaja. Konkurendid tegid korralikud hüpped 20,0 ja 21,5 meetrit. Võitmiseks oleks korraliku stiiliga piisanud 21,5 meetrisest hüppest. Ehk siis sisuliselt pidin hüppama sama palju kui esimeses voorus ja tegema korraliku telemark maandumise. Ja püsti pidin ka jääma:)

Poomil istudes sain aru mida tunnevad tiitlivõistlustel need sportlased, kes juhivad peale esimest vooru ja peavad võitmiseks tegema korraliku hüppe. See pinge mis seal tornis koguneb võib neil olla meeletu. See on ka ilmselt põhjus, miks päris tihti võime neid näha ebaõnnestumas ja tegemas hüppeid, mis jäävad kaugele sportlase võimetest. Natuke pelgasin, et samamoodi läheb ka minuga- tahtmine kaugele hüpata on ju suur ja see tingib vead ajastuses. Tavaliselt tõugatakse liiga vara.

Loomulikult tõukasin ka mina liiga vara. Aga õnneks oli põrge sel korral piisavalt tugev ja hüppasin enda jaoks uue rekordi 22,0. Tänu maandumisele ja enam-vähem korralikule lennuasendile sain ka enda kohta üsna kõrged stiilipunktid- 16,0 kõigilt kohtunikelt. Kuldmedal on käes!

Oleksid ei maksa midagi, aga treener arvas et selle põrke pealt oleks pidanud 24-25 meetrit kindlasti panema. Kui ma poleks liiga vara lendu tahtnud minna....

Head meelt teeb see, et olen suutnud kahe nädalaga pisut areneda. Esimesel võistlusel hüppasin 3-4 meetrit vähem ja stiilipunktid olid märgatavalt kehvemad. Kui nüüd suudaks selle arengu kuidagi suurele mäele kaasa võtta...

Kui ma ei eksi siis on see mu teine medal Eesti meistrivõistlustelt. 2007 aasta septembris saime koos Steniga kaela EMV pronksmedalid aerutamises. Aga kuld on ikkagi kuld!

Kahjuks ei saa osaleda teistel 4 hüppemäe turnee etappidel Rakveres, Elvas ja Võrus. Kui hästi läheb siis hooaja viimase stardi teen 20.03 Otepääl, kus toimuvad veteranide EMV kahevõistluses.

Fotod: Helina Aavik

Tulemused

Ei lenda!

Eile käisin üle paari nädala jälle korra väiksel mäel proovimas. Tegin 4 hüpet. Kummaline on see, et sain üsna hästi aru, mis teha vaja on ja igal hüppel suutsin ellu viia selle, mis eelmisel oli vajaka jäänud ja millele tähelepanu pidin pöörama. Üllatasin ennast ja treenerit sellega, et viimasel hüppel tegin oma tehniliselt kõige parema hüppe. Kohe õhus oli tunda, et midagi on teisiti kui varem- õhk kandis, lend oli rahulik, tegin isegi maandumise. Tulemuseks ca 22-23 meetrine hüpe. Possul üllatas üle pika aja üdini positiivse kommentaariga: "Supper, ideaalne hüpe! Nüüd lähme suurele mäele, teed seal samamoodi ja 45 meetrit tuleb lõdvalt!"


Läksime suurele mäele ja tegin 6 tavapärast potsatust:(
Peale 4 treeningut ja ca 25 hüpet suurelt mäelt saab üha selgemaks, et kaugele hüppamine on raske. Selgeks sai ka see, et see mida ma praegu teen ei ole HÜPPAMINE, see on kelgutamine. Treener Possul oli konkreetne- hüppamiseks nimetame seda alles siis kui 50 meetrit kätte saad, sinnamaani on tegemist kelgutamisega:) Mnjah, tegelikult on tal vist õigus!

Kummaline on ka see, et kuigi hüppan suurel mäel ca 10 meetrit rohkem, kui väikesel, siis ei paku see mingit rahuldust. Väikesel mäel 23 hüppamine tundub kordades mõnusam kui suurelt 33.

Hea märk sellest, et ma ei suuda suurel mäel ellu viia seda, milleks võimeline olen avaldus eile eriti selgelt. Hüppasin väiksel mäel koos Villemiga, kes on hetkel noorte treener ja ca 16 aastat hüpanud. Väikesel mäel hüppasin eile temaga samasse auku ja viimasel hüppel, kui kõik õnnestus hüppasin temast rohkem. Samas suurel mäel paugutas ta ca 45-50 meetri peale. Ok, ta hüppas küll kaks luuki kõrgemalt, aga igal juhul hüppas ta minust enam kui 10 meetrit rohkem! Järelikult teen ma midagi väga valesti. Eks ma tean ka mida ma valesti teen- õlad lahti, rind ees jalad kõverad ja pöid ei tööta. Maa peal kuiva tehes õnnestub õigesti teha, väiksel mäel õnnestus kah väjemalt korra. Suurel aga ei õnnestu üldse.

Vaatamata sellele, et hüpata ei oska (veel) olen üles antud Pühapäeval, 15.03 kell 11.00 algavateks veteranide eestikateks. Praeguse seisuga teen oma debüüdi Tallinna suurelt mäelt:) Kusagilt peab ju alustama!

Adrenaliin!

Eile täitus kaks nädalat meie esimesest treeningust suusahüpajatena. Siiani olin neljal treeningul nühkinud väikest mäge ja oli tagumine aeg astuda samm edasi. Väike samm inimkonnale, suur samm minule:)

Trenn algas tavapärasteks saanud 17-19 meetriste hüpetega väiksel mäel. Kui siiani oli see päris põnev olnud, siis täna tabasin end pidevalt suurt mäge piilumas. Peale neljandat hüpet arvasin, et aeg on küps. Sõitsin kaks korda suure nõlva ja seejärel ronisin torni. Jaanus muidugi masseeris kõrval: " Suurest ongi palju lihtsam hüpata" "Ei, ei, hoog pole üldse suur. Ainult natuke suurem kui väiksel mäel" jne:)

Mis seal salata, poomil istudes oli natuke hirmus küll. Kogu Mustamäe on nagu peo peal, üleval on täiesti vaikne, maapealsed hääled sinna eriti ei kosta. Suure mäe torn tundus palju järsemana, kui väiksel ja oi kui palju see pikem oli. Teades kui hästi rajakattena kasutatav alumiiniumprofiil libiseb kujutasin umbes ette milline hoog otsal on.

Poomil istudes tagasiteed enam ei ole. Õigemini tagasitee on küll olemas, aga see ei vii edasi. Tagasitee oleks viinud mind tagasi, tagasi väikesele mäele, tagasi väikeste hüpete juurde, tagasi 10 aastaste poiste ja tüdrukute juurde, kes hüppavad vahest kaugemale kui mina:)

Seega jäin poomile istuma ja tõstsin käe, et saada hüppeks luba. Järgmisel hetkel olin juba poomist lahti ja tundsin võimast kiirendust. Esimesel korral tundub nagu kukuks kusagilt kontrollimatult alla. Erinevalt mäesuusatamisest, kus kiirust on väga lihtne kontrollida asendist välja tulemisega või koguni suuskadega pidurdades, on hoovõturennis võimatu kiiruse kontrollimiseks midagi ette võtta.

Otsani jõudes olin ilmselt juba nii hirmul, et unustasin ära kõik, mis nelja trennikorraga väiksel mäel õppinud olin. Edasi liikumisest ja asendi võtmisest ei tulnud midagi välja. Otse vastupidi- üle otsa sõites liikusin vist hoopis tagasi:) Miks treener muidu ütles, et tal pidi mu hüpet (loe: käkerdist) vaadates süda seisma jääma. Aga ma jäin püsti! Eh, käkitegu!

Adrenaliin valgus laiali üle kogu keha ja tõi teadmise, kui lähedal ma olin kukkumisele olnud. Seda tunnet ei leevendanud ka treeneri monoloog kõige selle kohta, mida olin valesti teinud.

Teadsin, et sellest kummalisest tundest ja hirmust lahti saamiseks pean vähemalt korra veel torni minema. Teisel korral olin juba nii tubli, et otsani jõudes olin suutnud hoida meeles pisikese osa treeneri nõuannetest. Aga sellest pisikesest osast piisas, et minu õhulend oli märgatavalt kindlam ja turvalisem. Edasi läks palju lihtsamaks- harjusin kiirusega, igal korral üritasin pisut rohkem õiget asenidt säilitada ja ennast õiges suunas liikuma lükata.

Hüpped 3,4 ja 5 läksid järjest mõnusamaks. Iga korraga tunnetasin toimuvat üha rohkem ja ilmselt suutsin seeläbi ka oma tegevust paremini kontrollida. Iga korraga kadus killuke ebakindlusest.

Hetkel tundub, et kõige keerulisemaks osutub õigete liikumiste tegemine õigel ajahetkel. Enamus liikumised on seistes või väikesel kiirusel tehes ilmselt suhteliselt lihtsad, aga suurel kiirusel üsna keerulised. Jaanus mõõtis oma GPSiga suurimaks kiiruseks ca 80-85 km tunnis. Kui kiirus tõesti nii suur on, siis ma imesta miks kõik asjad nii kiiresti juhtuvad ja mõtlemiseks väga palju aega ei anta:)

Supper hea tunne, et see samm nüüd tehtud on. Suur mägi on ikka kirjeldamatult võimsam elamus! Loomulikult tuleb ka edaspidi väikestel mägedel edasi hüpata, kuna seal on vist lihtsam tehnikat omandada, aga vähemalt on nüüd võimalik edasi mõelda... Tehvandi K90, Lahti K120, Planica K-185.... Ah, nüüd vist sattusin veits hoogu;)

Esimene võistlus

Eelmises postituses lubasin, et nädalavahetusel oleme veteranide eestikate stardis, aga kahjuks päris nii see ei läinud. Suusaliidu kalendris on küll tänasele päevale märgitud, et selline võistlus peaks toimuma, aga kuna kogu kaardivägi sõitis kohe algavale MM-ile, siis ei olnud erilist mõtet nii uhket nime kandvat võistlust pidada. Tõenäoliselt toimuvad ärajäänud eestikad kahe-kolme nädala pärast Otepääl.

Aga võistelda saime sellegipoolest. Olin üles antud K-25 mäele. Lisaks minule oli protokollis kaks veterani, kellest kahjuks kumbki starti ei ilmunud. Seega võistlesin iseendaga:) Noored, 10 aastased kotkad, tulid juba enne proovivooru võidu puhul õnne soovima.

Proovivooru hüpe õnnestus üle ootuste hästi. Läksin väga rahulikku hüpet tegema, et tunnetust leida. Õhus olles sain aru, et olen harjumatult kõrgel ja korraks tundus nagu lendaksin:)
Alla jõudes ei uskunud oma kõrvu- diktor teatas, et alustasin oma võistlust päeva pikima hüppega- 20.0 meetrit. Vähemalt oli nüüd pisut enesekindlam tunne torni minna, vähemalt ei hakka kutid narrima:) Niigi nad naersid, et ma 30 aastasena laste mäelt hüppan:) Päris sa oled 30! Usun ma jee!

Proovivoorule järgnes kolm võistlushüpet, millest esimesed kaks läksid spetsiaalhüppe arvesse ja viimane kahevõistluse arvestusse.

Kuna proovivoorus olin nii hea tunde saanud, siis oli esimese hüppevoorus hull tahtmine panema minna. Õnneks suutsin end tagasi hoida ja hüpe kukkus suhteliselt hea välja, vaatamata sellele, et jalad kõveraks jäid ja liiga vara ära tõukasin. Tulemus 19.5 meetrit.

Teisel hüppel mõtlesin selgelt üle ja pingevabast õhulennust ei tulnud midagi välja. Kui eile oleks mind 18 meetrine hüpe rõõmustanud, siis täna loen selle suhteliselt ebaõnnestunud hüppeks. Seda enam, et paar noort säga lendasid megailusa V-stiiliga 21 meetri peale! Enda vabanduseks saan öelda vaid seda, et kõik noored hüppasid ühe poomi võrra kõrgemalt:)

Viimases hüppevoorus üritasin võimalikult rahulikult ja pingevabalt võtta-19 meetrit. Kahjuks sain selle hüppe eest seni halvimad stiilipunktid- 14.0 kuni 15.0. Varasematel hüpetel olin ikka 14.5-15.5 hindeid saanud. Kui mõistaksin telemarki õigel ajal teha saaksin kohe terve punkti jagu kõrgemaid hindeid:)

Üldiselt võib hüpetega rahule jääda. Kahju on sellest, et oma parima hüppe juba proovivoorus ära tegin. Samas väga nuriseda ka ei saa:)

Jaanus võistles suurelt, K-50 mäelt ja rõõmustas ennast, treeningkaaslasi ja pealtvaatajaid väga korralike õhulendudega. Tema pikimaks õhulennuks jäi viimase vooru 44 meetrit, millega ta oleks ka meeste klassis keskmike hulka kuulunud. Ja seda peale kahe nädalast treeningut!!! Kadunud talent!

Vaatamata võistlejate nappusele otsustasime kaasa teha kogu võistlusprogrammi ja ka kahevõistluse murdmaarajale startida. Sõitsime Nõmme Spordikeskuse radadel 1 km pikkusel ringil, mida tuli läbida kolmel korral. Igal ringil tuli võtta ka üks korralik tõus, üks pikk laskumine ja pikk lauskmaalõik. Kuna minu klassis rohkem võistlejaid ei olnud, siis lasti mind rajale koos K-50 mäelt hüpanud meesteklassi esindajatega. Rajale sain viimase ehk seitsmendana. Liidrist Han-Hendrik Piho´st 1.20 hiljem. 6 sekundit enne mind startis Jaanus ja vahetult tema ees veel kaks sportlast.

Kuna kiiresti suusatada pole aastaid proovinud, siis alustasin rahulikult. Noored kutid kadusid kiiresti eest ja arvasin et neid ei püüa. Sõitsin Jaanusega enam-vähem samas tempos, aga kuna suusad libisesid üsna hästi (vaatamata sellele, et neid 40 km tagas viimati määrisin) siis libisesin pika laskumise lõpus Jaanusele järgi. Teise ringi alguses möödusin. Teisel tõusul oli jõudu piisavalt ja üritasin ka kiiremalt liigutada. Ei olnudki väga hirmus:) Kolmanda ringi alguses hakkas selg ees vastu tulema 1.06 varem startinud nr.2 Ilmar Tedremaa, kelle kiirelt ära karistasin. Tõusule minnes nägin enda ees poolel tõusul veel kahte suusatajat, kellele olin lähemale saanud. Arvasin et hea õnne korral võiks neist vähemalt ühe kinni püüda. Õnneks ei mahtunud nad kahekesi tõusule ära ja ajasid end sõlme. Sellest piisas et enne tõusu lõppu jõudsin neile järgi. Kuna suusk libises endiselt väga hästi, siis esimesest möödusin munaasendis istudes. Süües kasvab isu ja tundus, et viimasel paarisajal meetril tuleks ühe koha võrra veel tõusta. Kasutades laskumiselt saadud hoogu üllatasin vastast, kes ilmselt arvas et tagant pole enam kedagi lähenemas. Möödusin temast keppe kasutamata- olen telekast näinud suusasportlasi nii tegemas. Kuna Sander ei tahtnud end lööduks tunnistada, siis üritas veel lõpusirgel mööduda. Vaatamata sellele, et olin pingsalt telerit jälginud, ei suutnud lõpusirgel kuidagi seda Northugi liikumist jäljendada- jalad ja käed tegid kummalisi liigutusi ja lõpuspurdist asja ei saanud. Minu õnneks tuli finish enne vastu:)

Suusasõiduga võis väga rahule jääda. Minust kiirem oli vaid Piho dünastia noorim liige, kes oli minust suusarajal 5 sekundit kiirem.

Nüüd alustan ettevalmistuse järgmist tsüklit, mille jooksul hakkame vormi timmima ja see peaks mind tippvormi viima täpselt EMV ajaks:)

Hüpete tulemused
Kahevõistluse hüpped
Kahevõistluse lõplikud tulemused