Oma lühikeseks jäänud suusahüppehooaja lõpetasin kahevõistluse Eesti meistrivõistlustega Otepääl, Apteekri mäel. Sel korral oli stardis peaegu kogu veteranide paremik- eesotsas MM-i hõbedamehe Alan Vahi ja samuti mitmel korral MM-il käinud ja ka seiklussportalsena tuntud Taivo Pallotederiga.
Selleks, et võistlus lihtsaks ei kujuneks otsustasime korraldada nii, et meie suusad ei jõuaks Otepääle. Nimelt ei suutnud Jaanus ja treener Possul kokku leppida, kes suusad peale võtab ja nii nad Tallinasse jäidki. See muidugi selgus alles viimasel hetkel, ca 30 minutit enne proovivooru algust. Kuna hüppesuusad on suhteliselt vähelevinud asjad, siis ei olenud meil suuri lootusi, et suudame 30 minutiga uued sebida. Seda enam, et need peavad sobima meie pikkusega ja sidemed peavad sobima meie vanaaegsete saabastega. Ükski tõsine hüppaja ei kasuta enam trosssidemeid- need on kasutusel vaid mõnel veteranil ja noortel.
Õnneks leidsime kuurist mingid vanad Atomicud millel peal trossidega sidemed. Kõik sobis ja sain enda suusad hüppekorda proovivooru alguseks. Jaanuse aitas välja üks noortetreener, kes pakkus välja oma supperülbed suusad-saapad. Selle pisikese näpuka tõttu ei õnnestunud erinevalt ülejäänutest meil Jaanusega teha ühtegi treeninghüpet, et mäega harjuda.
Kuurist leitud suusad olid märksa pikemad kui mu enda omad ja ka suusa tasakaal tundus hoopis teistsugune olevat kui neil millega harjunud olin. Lisaks suuskadele oli ka mägi võõras ja seetõttu läks proovivooru hüpe lihtsalt alla sõitmiseks ja mingi tunde saamiseks. Tegemist on suhteliselt keerulise mäega- nõlva raadius on väike ja iga kord kui nõlvast alla sõidad tahab raskusjõud pikali tõmmata. See juhtuski kogenud Taivo Pallotederiga, kes peale maanudmist näoli kukkus ja üsna tõsiselt kannatada sai. Tundus, et sellega olid hädas kõik vetaranid ja isegi mõni noor tippsportlane. Hüppe pikkus proovivoorus 27 meetrit.
Järel oli veel kolm hüpet- esimesed kaks läksid spetshüpete arvestusse ja viimane hüpe kahevõistluse arvestusse. Kuna spetshüpetes mul mingeid lootusi polnud, siis võtsin ka neid rahulikult suuskade ja mäega harjumiseks. Mõlemas voorus suutsin pisut kohaneda ja parandasin pisut ka tulemust- 28 ja 30 meetrit. Mis seal salata- nende hüpetega olin pikalt kõige kehvem suusahüppaja ja veteranide konkurentsis jätsid need hüpped mind pikalt viimaseks. Isegi 1949 sündinud lätlane loputas mind:) Hüppevõistluse ülekaalukas võitja oli Alan Vaht, oma 37-38 meetriste hüpetega. Jaanus tegi samuti korralikud hüpped ja noppis Alani järel teise koha.
Suusahüpetes pakkusid silmailu koondislased Karl-August Tiirma (mees kes tõi Eesti kahevõistluse tagasi pildile) ja Liberecis spetshüppajana käinud Illimar Pärn. Uueks mäerekordiks hüppas Pärn 49,5 meetrit.
Kahevõistluse vooruks olin juba piisavalt enesekindel ja peale treeneri nõuannete saamist otsustasin kõik välja panna. 32 meetrit! Elu pikim hüpe võistlustel! Alan vastas 36 meetriga, mis tema jaoks oli selge tagasiminek. Jaanuse 32 meetrit oli ka tema jaoks suhteliselt nigel hüpe. Ka kõik ülejäänud tegid kahevõistluse hüppe kehvema kui varasemad hüpped ja see andis mulle hüpete järel 3-nda koha. Jaanus edestas mind tänu pisut paremale stiilile 4 sekundiga ja liider Alan Vaht 1 minutiga. Pole paha!
Suusatasime Tehvandi staadioni 1 km pikkusel ringil, start oli lasketiiru ees, peale starti väike alamägi, siis pikk aga hästi sõidetav tõus lasketiiru tagant üles ja laskumisega üle suusasilla tagasi staadionile. Distantsiks siis 5 kilomeetrit.
Starti minnes tahtsin kindlasti medali eest võistelda. Kuld tundus kaugel ja sellele mõtlema ei hakanud. Kuna arvasin, et peaksin Jaanusest pisut kiirem olema, siis olid lootused medalile olemas. Taganttulijatest kartsin vaid Taivot, kes vaatamata katki kukutud näole ikkagi suusatama tuli. Tambet Pikkori käest saadud info põhjal pidavat ta korralikult suusatama.
Korraga lasti rajale M-16, mehed ja vetaranid. Klassi liidrid alustasid koos ja ülejäänud siis vastavalt sellele palju oli kaotust oma klassi liidrile.
Jaanuse võtsin kinni esimese tõusu lõpuks, kuna ta jäi ühe meesteklassi suusataja taha passima, siis otsustasin neist mööda sõita. Esimese ringi lõpus sõitis minust mööda noor kahevõistleja Raiko Heide, kes startis ca 14 sekundite hiljem.
Võtsin Raikole tuulde ja proovida kaua kannatan. Kannatasin peaaegu kolm ringi. Teisel ringil oli vahe Alaniga vähenenud 40-le sekundile. Kolmandal tõusul nägin teda enda ees ja sellest piisas et tiivad saada. Tõusu lõpuks saime koos Raikoga Alanist mööda ja seega olin tõusnud esimeseks. Viiendale ringile minnes lasin Raikol eest minna- tempo oli minu jaoks liiga kõrge. Samas oli selge, et tagant ohustajaid pole tulemas ja suudan ka rahulikumalt sõites oma positsiooni kaitsta.
Jaanus lõpetas ca 40 sekundit hiljem ja edestas napilt 2 sekundiga MM-i hõbedameest Alanit, kes pidi leppima kõigest pronksiga. See näitab, et Eesti meistrivõistluste tase on kõvem kui MM-il:)
Sellega on lõppenud eksperiment, kuidas tulla viie nädalaga veteranide Eesti meistriks kahevõistluses ja suusahüpetes.
Sellega on lõppenud ka minu hooaeg suusahüppajana ja nüüdsest leiab siit taas rohkem seiklussporti ja vähem suusahüppamist.
Selleks, et võistlus lihtsaks ei kujuneks otsustasime korraldada nii, et meie suusad ei jõuaks Otepääle. Nimelt ei suutnud Jaanus ja treener Possul kokku leppida, kes suusad peale võtab ja nii nad Tallinasse jäidki. See muidugi selgus alles viimasel hetkel, ca 30 minutit enne proovivooru algust. Kuna hüppesuusad on suhteliselt vähelevinud asjad, siis ei olenud meil suuri lootusi, et suudame 30 minutiga uued sebida. Seda enam, et need peavad sobima meie pikkusega ja sidemed peavad sobima meie vanaaegsete saabastega. Ükski tõsine hüppaja ei kasuta enam trosssidemeid- need on kasutusel vaid mõnel veteranil ja noortel.
Õnneks leidsime kuurist mingid vanad Atomicud millel peal trossidega sidemed. Kõik sobis ja sain enda suusad hüppekorda proovivooru alguseks. Jaanuse aitas välja üks noortetreener, kes pakkus välja oma supperülbed suusad-saapad. Selle pisikese näpuka tõttu ei õnnestunud erinevalt ülejäänutest meil Jaanusega teha ühtegi treeninghüpet, et mäega harjuda.
Kuurist leitud suusad olid märksa pikemad kui mu enda omad ja ka suusa tasakaal tundus hoopis teistsugune olevat kui neil millega harjunud olin. Lisaks suuskadele oli ka mägi võõras ja seetõttu läks proovivooru hüpe lihtsalt alla sõitmiseks ja mingi tunde saamiseks. Tegemist on suhteliselt keerulise mäega- nõlva raadius on väike ja iga kord kui nõlvast alla sõidad tahab raskusjõud pikali tõmmata. See juhtuski kogenud Taivo Pallotederiga, kes peale maanudmist näoli kukkus ja üsna tõsiselt kannatada sai. Tundus, et sellega olid hädas kõik vetaranid ja isegi mõni noor tippsportlane. Hüppe pikkus proovivoorus 27 meetrit.
Järel oli veel kolm hüpet- esimesed kaks läksid spetshüpete arvestusse ja viimane hüpe kahevõistluse arvestusse. Kuna spetshüpetes mul mingeid lootusi polnud, siis võtsin ka neid rahulikult suuskade ja mäega harjumiseks. Mõlemas voorus suutsin pisut kohaneda ja parandasin pisut ka tulemust- 28 ja 30 meetrit. Mis seal salata- nende hüpetega olin pikalt kõige kehvem suusahüppaja ja veteranide konkurentsis jätsid need hüpped mind pikalt viimaseks. Isegi 1949 sündinud lätlane loputas mind:) Hüppevõistluse ülekaalukas võitja oli Alan Vaht, oma 37-38 meetriste hüpetega. Jaanus tegi samuti korralikud hüpped ja noppis Alani järel teise koha.
Suusahüpetes pakkusid silmailu koondislased Karl-August Tiirma (mees kes tõi Eesti kahevõistluse tagasi pildile) ja Liberecis spetshüppajana käinud Illimar Pärn. Uueks mäerekordiks hüppas Pärn 49,5 meetrit.
Kahevõistluse vooruks olin juba piisavalt enesekindel ja peale treeneri nõuannete saamist otsustasin kõik välja panna. 32 meetrit! Elu pikim hüpe võistlustel! Alan vastas 36 meetriga, mis tema jaoks oli selge tagasiminek. Jaanuse 32 meetrit oli ka tema jaoks suhteliselt nigel hüpe. Ka kõik ülejäänud tegid kahevõistluse hüppe kehvema kui varasemad hüpped ja see andis mulle hüpete järel 3-nda koha. Jaanus edestas mind tänu pisut paremale stiilile 4 sekundiga ja liider Alan Vaht 1 minutiga. Pole paha!
Suusatasime Tehvandi staadioni 1 km pikkusel ringil, start oli lasketiiru ees, peale starti väike alamägi, siis pikk aga hästi sõidetav tõus lasketiiru tagant üles ja laskumisega üle suusasilla tagasi staadionile. Distantsiks siis 5 kilomeetrit.
Starti minnes tahtsin kindlasti medali eest võistelda. Kuld tundus kaugel ja sellele mõtlema ei hakanud. Kuna arvasin, et peaksin Jaanusest pisut kiirem olema, siis olid lootused medalile olemas. Taganttulijatest kartsin vaid Taivot, kes vaatamata katki kukutud näole ikkagi suusatama tuli. Tambet Pikkori käest saadud info põhjal pidavat ta korralikult suusatama.
Korraga lasti rajale M-16, mehed ja vetaranid. Klassi liidrid alustasid koos ja ülejäänud siis vastavalt sellele palju oli kaotust oma klassi liidrile.
Jaanuse võtsin kinni esimese tõusu lõpuks, kuna ta jäi ühe meesteklassi suusataja taha passima, siis otsustasin neist mööda sõita. Esimese ringi lõpus sõitis minust mööda noor kahevõistleja Raiko Heide, kes startis ca 14 sekundite hiljem.
Võtsin Raikole tuulde ja proovida kaua kannatan. Kannatasin peaaegu kolm ringi. Teisel ringil oli vahe Alaniga vähenenud 40-le sekundile. Kolmandal tõusul nägin teda enda ees ja sellest piisas et tiivad saada. Tõusu lõpuks saime koos Raikoga Alanist mööda ja seega olin tõusnud esimeseks. Viiendale ringile minnes lasin Raikol eest minna- tempo oli minu jaoks liiga kõrge. Samas oli selge, et tagant ohustajaid pole tulemas ja suudan ka rahulikumalt sõites oma positsiooni kaitsta.
Jaanus lõpetas ca 40 sekundit hiljem ja edestas napilt 2 sekundiga MM-i hõbedameest Alanit, kes pidi leppima kõigest pronksiga. See näitab, et Eesti meistrivõistluste tase on kõvem kui MM-il:)
Sellega on lõppenud eksperiment, kuidas tulla viie nädalaga veteranide Eesti meistriks kahevõistluses ja suusahüpetes.
Sellega on lõppenud ka minu hooaeg suusahüppajana ja nüüdsest leiab siit taas rohkem seiklussporti ja vähem suusahüppamist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar