Esimene treening

Eile kogunes Nõmme hüppemägede juures pisike seltskond noorsportlasi, kes olid otsustanud pöörata oma elus uue lehekülje, loobuda lodevatest eluviisidest ja diivanil vedelemisest. Nad olid otsustanud sporti tegema hakata! Oma uueks harrastuseks olid nad loomulikult valinud tohutult populaarse ja massidesse levinud spordiala- suusahüpped.

Lisaks minule olid kohal Ats, Harri ja Silver. Kõik kolm olid varem suusahüpetega ka kokku puutunud (teleri vahendusel) ja seetõttu ei raisanud treener aega teooria ja muu ebaolulisega. Kolm korda sõideti nõlva ja seejärel saadeti torni. Noored (Ats, Harri ja Silver) täitsid vastuvaidlemata treeneri korraldusi ja kõik kohalviibijad said nautida suurepäraseid õhulende K-18 mäelt. Kuna tegemist oli esimese treeninguga, siis hoidsid noored suusahüppajad end tagasi ja mäe kriitiline piir jäi sel korral alistamata.

Minu pilgu läbi vaadates on tegu järjekordsete talentidega, kes võivad Eesti paraadalal veel palju korda saata. Silveri näol on tegemist lihvimata teemantiga, kelle andekus paistis kogenud treeneritele silma juba esimesel treeningkorral. Lausa lust oli vaadata, kuidas tüüp juba kolmandal hüppel telemark maandumist üritas teha. See meeldib kohtunikele! Aa, te küsite milline Silver? Vot see Silver, kes varem raiskas oma talenti väikese kandepinnaga spordialal, mis isegi ei pääse olümpiamängude kavva. Oleks teda keegi mõned aastad tagasi õigele rajale juhatanud, siis võiks ta kasvõi homme Vancouveri piletid suusaliidust ära tuua.

Minu viimane kokkupuude hüppesuuskadega oli möödunud kevade eestikatel. Kuigi pool aastat oli möödas nautisin hüppamist täiega. Kummaline on muidugi see, et selle selle suvega polnud mingit arengut toimunud- endiselt ei oska hüpata:) Ma juba lootsin, et äkki olen suvega ära unustanud oma tüüpvea (puus ja rind liiguvad ette), aga see on ilmselt kusagil seljaajus nii hästi kinnistunud, et selle väljajuurimiseks on vaja veits rohkem vaeva näha. Aga vaatamata sellele oli meeleolukas treening.