Jõulumäe Elion ja teatekrossi eestikad

Aasta viimast Elioni ootasin põnevusega. Rada mulle meeldis ja eelmisel aastal sõitsin seal oma parima sõidu. Samas tahtsin näha kuidas on mõjunud mahtude vähendamine, treeningute intensiivsuse kasv ja suurenenud puhkepäevade hulk minu saavutusvõimele. Kuna see oli ka minu esimene start CC Rota Mobilise ilusas võistlusvormis, siis oli ka klubi juhtkond seadnud kõrged eesmärgid.

Startida sain teisest stardikoridorist ja üritasin targemate õpetussõnu järgides alustada agressiivselt. Tegelikkuses olin samasugune diisel nagu varemgi. Päris mitu kilomeetrit läks aega enne kui natuke end käima sain ja kohta parandama suutsin hakata. Taaskord pidin esimesel kümnel kilomeetril kõvasti vaeva nägema ja mööda sõitma, et alguses kaotatut tagasi teha. Mingil hetkel sain kätte korraliku seltskonna, kus pedaalisid päris kiired tüübid eesotsas Lasse Nõlviku, Aivar Ridamäe, Rait Pallo, Meelis Rebane, Tarmo Neemela ja teistega.

Kohati kasvas punt ca 10-15 liikmeliseks ja seetõttu üritasin end hoida võimalikult ette. Võistluse teises pooles sattusin ka päris mitmel korral vedama. Kuna enesetunne oli parem kui kunagi varem, siis päris kohe eest ära ei tulnud- üritasin oma osa ikka ilusti ära teha. Kõige aktiivsemad vedajad olid Danek Laanela, Tarmo Neemela ja A&T tiimis sõitvad Pallo ja Rebane. Nagu tavaks saanud läks enesetunne võistluse edenedes üha paremaks ja sel korral polnud pundis püsimine eriti keeruline. Vaid mõnes liivases kohas pidin kesise sõiduoskuse tõttu mõne koha loovutama, aga kuna enesetunne oli hea siis polnud taas pundi ette sõitmine eriti keeruline.

Viimasel kümnel kilomeetril olnud mudaaukudest jooksin endisele seiklussportlasele kohaselt kiiresti läbi ja seeläbi sain alati väikese edu võrreldes paljude raseeritud jalgadega maantehuntidega, kes ei tahtnud oma valgeid sokke mudaseks teha. Peale distantsi ainukest mäemoodi asjandust aktiveerus ka Ahti Suppi, kes esimest korda võistluse jooksul ette läks ja korralikult tõmbama hakkas. See mulle sobis- juba mõnda aega olin selja taha piilunud ja uurinud, millal grupp ribadeks tõmmatakse. Kõik sujus hästi kuni võistluse ainukese äreva hetkeni, kus tegin kiire laskumise lõpus sõiduvea ja sõitsin pedaaliga vastu kändu, mis viskas jala pedaalist välja. Kohe alanud kontratõusul ei saanud jalga kinni ja tänu sellele puterdamisele said Ahti ja Danek mõnekümne meetrise edu. Kuna olin suhteliselt veendunud, et see minek on otsustav siis panin kilomeetri-paari jooksul jalad kiiremini tööle ja sõitsin neile taas järgi. Ahti tegi enamuse vedamise tööst, korra käisin ka ise eest läbi, aga tänu jälitustööle liiga palju energiat raisata polnud. Tundus, et ka Danek, kes võistluse esimeses pooles korralikult tööd tegi, ei olnud enam kõige teravam.

Mõned kilomeetrid enne lõppu saime kätte Raul Olle, kes end meie rongi peale istutas. Olle nägu vaadates oli selge, et lõpuheitlusesse ta täna ei sekku:) Niimoodi 4-5 kesi tiksusime Ahti vedamisel lõpu poole. Viimasel tõusul Ahti veits kiirendas ja väike vahe jäi sisse. Üritasin, mis ma üritasin, aga ühe koha pidin veel loovutama finishisirgel, kui kavalalt tuli tuulest välja Tanel Veski.

Tulemuseks hooaja parim koht: 24.

Tulemused

Võrreldes eelmise kahe sõiduga oli enesetunne märksa parem ja mõnusatel metsateedel ja tehnilisematel lõikudel tundsin end väga hästi ja kindlalt. Tundub, et viimasel paaril nädalal on vähene treeningmaht ja suurenenud puhkepäevade hulk igati õigustanud. Märgatavalt raske ja ebamugav oli vaid esimesel 10-l kilomeetril. Sealt edasi nautisin sõitu ja pingutamist. Hea on tõdeda, et areng on järkunud ka suve teisel poolel ja hooaja lõpuks olen taas päris hea enesetunde leidnud.



EMV teatekrossis

Pühapäeval toimusid Jõulumäel eestikad teatekrossis. CC Rota Mobilis oli seenioride arvestuses väljas kahe tiimiga. Minul oli au kuuluda A-tiimi, kus peale minu sõitsid veel Kaido Kriisa, Raul "ma ei mäleta, miks mu telefon on taksojuhi käes" Talumaa ja Andre Kull.

Sõit toimub 3,7 km pikkusel suhteliselt tehnilisel ringil ja iga tiimiliige saab ringi läbida kahel korral.

Seeniorid ja eliitratturid stardivad koos ja kokku läheb rajale 13 eliidi tiimi ja 9 seenioride tiimi. Algus on masendav- esimese 200 m järel on teistest maha jäänud kaks tiimi CC Rota Mobilis I ja II. Edasi läheb paremaks ja tänu Kaido ja Andre heale sõidule oleme koos täitsa heal positsioonil.
Saan rajale mõned sekundid peale Investment Agency eest pedaalivat Sala Raivot, kes seiklusspordis on endale nime teinud Soosambla suusaklubi eest võisteldes.

Terve ringi jooksul püsib meie vahe mõne sekundi piires- kord saan lähemale kord vajutab ta jälle eest ära. Tagant hingas kuklasse ka Viikingite II tiim, kes lõpuks küll selgelt maha jääb.

Viimastel tõusudel keeran veits peale ja staadionil möödun Sala Raivost.

Ta on vist umbes kaks korda suurem kui mina...

Teisele ringile pean minema ca 30 minuti pärast, aega veedame vaikselt kerides ja taastudes ning kaasvõistlejatega vesteldes.

Meie positsioon rajal muutub pidevalt, aga kummalisel kombel saan teisele ringile jälle mõned sekundid peale Sala´t. Sel korral otsustasin tagaajamisele vähem aega kulutada ja sõidan talle kohe järgi. Mõnesaja meetri järel laseb ta mind kavalalt mööda. Sain aru küll, et see oli kaval taktikaline liigutus, aga kuna Kaido karjus raja kõrval, et eliidi all võistlev Plekkliisu on vaid paarikümne sekundi kaugusel, siis otsustasin mööduda. Tehnilised osad üritasin puhtalt sõita ja tõusudel andsin kuuma nii palju kui tuli. Sala hakkas küll rasketel tõusudel maha jääma aga sirgetel vajutas jälle järgi. Kilomeeter enne lõppu sain Plekkliisu tüübiga silmsideme ja oli selge, et selle skalbi peame ikka saama. Eelviimasel tõusul sain talle tuulde ja kohe ka ründasin. Tänu sellele manöövrile jäi siiani tihedalt kuklase hinganud Sala korraks karpi ja tundus, et sõit on tehtud. Viimasele laskumisele läksin peale kiiremini kui varem, aga kehas valitsenud piimhappe üleküllus tahtis mind ära karistada. Tegin rämeda sõiduvea ja pidin püsti jäämiseks hoo peaaegu täiesti maha pidurdama. Laskumisele järgnenud tõusul oli Sala mul taas kuklasse hingeldamas. Õnneks suutsin veel niipalju mõelda, et staadionile laskudes taipasin eest suurele vahetada ja võimalikult palju kiirust koguda. Sala tuli küll tuulest välja ja nägin tema esijooksu enda kõrval kuid suutsin end kokku võtta ja sain ikkagi napilt enne teda koju. Päris lahe oli kellegi vastu finishit teha:)

............aga mul on kurjem nägu ja olen kiirem!

Tulemused

Sündmused eestikatelt klubi krooniku silmade läbi leiad siit.

Kuum- Randy ja Urmo püksid ühes kapis ehk pisike AWRC trenn

Perses on tunda 175 km, ütles Randy jõudes trenni esimesse ja ainukesse õllejoomispunkti (suur sild, kus Emajõgi Võrtsu suubub).

Tegelikult valdab see õnnis tunne neid kõiki pärast kell 10.05 alustatud ratast ja jõudes TAsse Võrtsu ääres kella 17.30 paiku. Kogu marsruut kulges Saku-Hageri-Rapla-Türi-Kabala-Pilistvere-Esku-Meleski-Vaibla-Arula. Tunde muutis paremaks 10-13 m/s puhuv vastutuul ning mehed tegid 2 km kaupa vedamistööd. Uus meetod mida prooviti oli Pilvi kasutamine tuuletakistusena ja mehed lükkavad:)

Aga TAs rõõm hapukurgi ja tursamaksa vastu paneb hetkeks valu pees unustama. Ja loomulikult õlu, ilma milleta ei oleks ju trennitegemisel mõtet.

Teate peale, et pärast ratast on isa tiigis 2 h ujumist, ütleb Pilvi, et ükskõik mida teha, kasvõi ujuda, aga mitte rattaga sõita. 49 km on veel ees. Viimane osa sellest loomulikult ülesmäge Otepää kõrgustikule ja verivärskes 10 cm kruusa- liivaseguses pehmel teel, õhtuhämaruses.

20.25 vurab esimesena Randy ja siis juba teised ka Ruusa hoovi. Tehtud 214,6 km!
Saunas võivad kõik ainult korra käia, muidu ei anna üritus seiklusspordi formaati välja.

Hommikul kell 4.00 meeleolu hea, natuke unised näod kogunevad üsna näljastena laua äärde, väljaarvatud Urmo, kes kaob pimedasse tuppa minaäraunustamisega tegelema. Valju kutsungi peale on lõpeks ka tema tatraputru söömas.



5.06 viimane pilt ja öhhe nad kadusidki... kus sa küll oled mu isake?
Esialgne plaan trekkida lauskmaal Võrtsu äärde asendati märksa huvitavama ja mis kõige olulisem, mägisema teega Arula ja Märdi küla vahelisel alal, millest parim osa oli Kekkose ja Purakamäe ring, tõusumeetreid kokku üle 500 meetri. Kõrgeima ja madalama punkti vahe 101 meetrit, Harimäe alt kuni tippu.

36 km trekki möödub nagu linnutiivul ja 10.12 jõuavad nad tagasi, ülimalt rõõmsad ja entusiastlikud, nagu üks varahommikune jalutuskäik olema peabki.

Vahepalana sibula-tursamaksasalat, mulgi kapsad ja loomulikult ÕLU ning pärast väikest autosõitu kell 12.20 lükkasiva nad kajakid järvele... Tondisaarele ja tagasi- 25 km. Väga mõnus kajakk ning 15.35 sai shampanjaga väikese trenni lõppu tähistada.



Emotsioonid mõnusad, tunne, et võiks kohe edasi 5- 6 h trekkida ja võibolla siis ka juba MTBga sõita. Vihma ei saanudki kuigi yr.no lubas ja Ruusal oli ootamas juba peaaegu soe kümblustünn.
Täna pühapäeval on siis viimane viimistlus ehk Valgamaa meistrivõistlused orienteerumises.
Ahjaa, püksid... selgus, et Urmo püksid olidki Randy kapis, aga et nimi peal, leidsid püksid õnneliku omaniku ülesse. Nagu Urmo lisas, sealt küll ei oleks osanud oma pükse otsida:)

Intriigid ja Eesti Meistrivõistlused

Intriigid

Peale head sõitu Elva Elionil hakkasid asjad juhtuma. Andsin managerile teada oma soovist liituda mõne tugeva rattaklubiga. Kaua sa ikka jaksad üksiku hundina nende tiimide vastu võidelda. Juba mõnda aega oli minu vastu huvi tundnud üks klubi, kelle esindamisest ma huvitatud polnud. Miks? Sest neil polnud isegi massööri ja füsioterapeuti võistlustel kaasas ja kalender oli neil ka nõrk. Samas selleks, et Iisakule XCO eestikatele võistlema pääseda vajasin litsentsi. Seesama klubi oli meeleldi valmis mulle litsentsi tegema. Leppisime suusõnaliselt kokku, et võistlen Iisakul nende klubi värvides. Edasise kohta ei olnud meil mingeid kokkuleppeid. Ei võistluste ega ka klubilise kuuluvuse kohta. Enda arvates olin endiselt vaba ja ripakil nagu Tanel Kangert nädal tagasi.

Peale Elva sõitu võttis manageriga ühendust Roosa klubi directeur sportif, kes avaldas soovi mind enda ridadesse värvata. Kuna Cofidis mulle pakkumist ei olnud teinud (ega ma sinna poleks läinud kah, kolm eestlast oleks liiga palju olnud ja kodust oleks pidanud liiga kaugele kolima) ja Roosa klubi pakkumine oli ahvatlev, siis peale pingelisi läbirääkimisi said lepingud allkirjastatud. Palk ei ole ulmeliselt suur ja ega see raha mind ei huvitanud ka. Pigem tahtsin häid sõite saada ja sellel klubil on ikka väga korralikud võistlused järgmise hooaja kalendris (Elion, Rõuge Tuur ja loomulikult Kolmapäevakud). Hetkel ei teagi veel, mis mu ülessanded saavad olema uues klubis. Tõenäoliselt tuleb esimesel hooajal vett kanda ja muid lihtsamaid töid teha. Loodetavasti saan hakkama.

Vaid loetud minutid enne Maratoni eestikate registreerumise lõppu tegi klubi esindaja EJL-i taotluse tõsta litsents Vana klubi alt Roosa klubi alla ümber. Korras!

Korras olid asjad ainult järgmise hommikuni, mil istusin koosolekul ja mulle helistas 2 minuti jooksul 6 korda Vana klubi "sekretär". Ja nende kõnede vahel mõned korrad ka uue klubi pealik. Halba ei aimanud. Julgelt võtsin kõne "sekretärile". See oli viga. Seal oli toimunud mingi lühis ja ülekuumenemine ja vist oli mingi tihendi ka katki löönud. Ühesõnaga eriti rääkida ei saanud, rohkem sain kuulata kuidas ma lepingut olen rikkunud ja Vanal klubil on õigus mind hooaja lõpuni kinni hoida ja kuulasin juttu mingitest punktidest, mis on ilmselt kallimad kui teemantid ja mis klubile hirmus olulised on. Ühesõnaga karm värk. Lõpuks sain käsu helistada Vana klubil suurele bossile kes olevat ka jõõõõle närvis.

Bossil oli ka kaane maha löönud ja hakkas minu uut Roosa klubi ähvardama mingite võimsate arvetega, kui ma ei peaks Rakkes Vana klubi värvides sõitma. tegelikult jäi arusaamatuks mille eest arveid esitama hakatakse. Ilmselt selle eest, et nad mind treeninud ja kasvatanud:) Huumor!

Kuna registreerimine oli lukus siis leppisime kokku, et sõidan Rakkes Eestikaid ikkagi Vana klubi eest. Boss ütles, et peale Rakket laseb mu vabaks. 99%lise tõenäosusega. Päris suuremeelne, kas pole?

Pekki, tegelt ma ei saa üldse aru, mis toimub! Mingi suvaline karvaste jalgadega harrastaja, kes vahest oma lõbuks rattaga sõidab ja aeg-ajalt võistleb on mingile klubile nii oluline, et peab sae käima tõmbama ja solvunut mängima? Ma ei usu elu sees, et minu punktidest midagi selle klubi tegevuses muutub. Ei kasva nende liikmete arv, ei saa nad rikkamaks, sulli ja feimi ei suuda ma neile mingi valemiga tuua. Milleks jonnida?

EMV Maratonis

Sain esimest korda startida 100 hulgast, kuhu lasti litsentsiga sõitjad vastavalt reitingule. Seega olid ümber vaid ratturid. Esimestel kilomeetritel tuli ette palju möödumisi, sest enne seenioreid oli stardigruppi kutsutud ka U-23 ja Naiste eliidilitsentsiga sõitjad, kes enamus on tasemelt pisut nõrgemad. Esimest korda tundsin, et jaksan kohe stardist pingutada ja kaasa minna. Oluline oli püsti jääda, kuna äsja sadanud äikesevihm ja minu kasutada olnud FuriosFred-id ei olnud just parim kombinatsioon- murul ja kurvides oli natuke libe.

Mõned kilomeetrid peale starti kukkus vahetult minu ees Tarmo Neemela, otsasõitu ei suutnud vältida ja kukkusin talle otsa. Parem käsi läks kusagile pihta ja sai haiget. Hommikul oli paistes ja sõrmed ei tahtnud liikuda. Käisin igaks juhuks ka pilti tegemas- luumurdu ei ole.

Edasi algas jälitamine, mis kestis ca 10 km kus koos erinevate ratturitega jälitasime ees liikuvat punti. Kui pundi kätte saime tekkis üsna suur grupp, kus sees ka mitmed kiiremat sorti ratturid (Lasse Nõlvik, Virgo Karu, Grisha, Taavi Selder jne), õigemini tundusid kõik hästi kiired olevat. Igaks juhuks hoidsin end pidevalt pundi eesotsas. Olen kuulnud targematelt et nii tehakse;)

Esimest korda läks raskeks pikal heinamaa tõusul Emumäe otsa, kus veits tempot peale keerati ja grupp ribadeks läks. Emumäe otsa sain koos Moleviga, kes mäest alla sõites tegi kohutavalt palju sõiduvigu ja seetõttu vahe eesliikujatega aina kasvas. Möödusin tehnilisel laskumisel Molevist et järgi saada. Enne teele jõudmist oli vahe suht väike, aga ise seda kinni ei jaksanud sõita. Ootasin Molevi järgi. Järgmisel tõusul Emumäe peale saime eest libisenud grupi saba taas kätte. Sain Virgo Karu tuulde ja kõik paistis hea, kuni hetkeni kus kulunud pedaal ei hoidnud taaskord kinga kinni ja olin sunnitud jala maha panema. Kui taas rattale sain oli vahe Virksiga sees ja järgi saada suhteliselt raske. Õnneks tulid tagant Lasse ja Molev. Tänu Lassele saime Virksi ja Indrek Kelgu taas kätte. Sealt edasi sõitsime ilmselt ligi paarkümmend kilomeetrit kuuese grupiga- Lasse, Virks, Indrek Kelk, Molev, Kaupo Kattai ja mina. Taavi Selder ja ülejäänud olid maha jäänud.

Tänu Lasse, Kelgu ja Virksi vedamisele sõitsime minu jaoks väga kiiresti, Tuules püsisin, metsas sain ka hakkama, aga vedamas ei jõudnud eriti käia, käisin küll eest läbi aga niimoodi nagu kaaslased kahjuks tõmmata ei jõudnud.

ca 20 km enne lõppu sõitsime mööda Alges Maasikmetsast, kes parasjagu kummi lappis. Korra käis peast läbi mõte, et see ei tähenda head. Aga unustasin selle mõtte kiirelt, sest kõik sujus- püsisin pundis ja tegime ilusat sõitu. Kuni selle hetkeni kui Massa koos Tarmo Kopliga punti ilmus. Massa tahtis eest ära sõita, aga Tarmo Kopli karjus kõva häälega: "Ei lase Massat eest ära!" Ja see tähendaski halba. Kuna Massa hoogu maha ei võtnud ja Kopli ei lubanud maha jääda, siis tõusis tempo märgatavalt. Kuna olin niigi võimete piiril sõitnud, siis sellel raputaval heinamaalõigul, mis peale veetakistust tuli, tõmmati seier piirajasse. Mõnda aega püsisin kaasas, aga vahetult enne kruusale keeramist sõitsin mudases kohas kogemata vastu Tarmo Kopli ratast ja pidin jala maha panema. Kiirendamiseks enam jõudu ei jätkunud ja hea grupp libises eest. Õnneks olid Molev ja Kattai enne mind maha jäänud ja kruusale jõudes ootasin nad järgi. Molev tegi jälle nii nagu ta selle võistluse jooksul juba vähemalt neli korda oli teinud- keeras rauad paremale ja kiirendas niimoodi, et ma ei jõudnud isegi sadulast tagumikku kergitada, kui meie vahe olid lootusetud 30 meetrit- tal on ikka minuga võrreldes uskumatu võime kiirendada!

Vaatasime Kattaiga üksteilsele otsa ja sai selgeks, et rong on läinud- meist ei olnud järgi minejat. Kahekesi tegime kordamööda tööd viimased ca 8-10 km. Molev oli pidevalt silmapiiril aga päris kätte ei saanud teda. Viimasel kahel kilomeetril, mis olid üsna tehnilised käis meil veel omavahel väike duell. Üritasin paaril korral eest ära sõita, aga ei õnnestunud. Mõnisada meetrit enne lõppu kiirendas ta järsul tõusul, mina tõmbasin jälle jala pedaali küljest lahti ja jäin maha. Tõenäoliselt poleks ma talle vastata suutnud ka siis kui king oleks kinni jäänud.

Kokkuvõte

Koht 36. Täpselt sama mis kolm nädalat tagasi Elvas. Vaatamata sellele, et olin kolmest nädalast kaks puhanud ja taas treenima hakkasin alles peale Tartu Uisumaratoni, jaksasin üsna hästi kannatada. Koha poolest oleks nagu areng seisma jäänud. Kas paigalseis on tagasiminek? Hetkel tundub mulle, et mitte. Sõitsin koos nendega, kes minust Elvas selgelt kiiremad olid ja edestasin ka neid (va Kaupo Kattai) kellega Elvas koos sõitsin. Elvas, kus rada oli lihtsam, kaotasin võitjale 12 minutit. Rakkes kaotasin 9 minutit. Seega tundub, et pigem on seis paremaks läinud.

EMV arvestuses sain oma masinaklassis (M-Sen1) 9nda koha. Eliidi klassis oleksin oma ajaga saanud 13.nda koha, mis minu arvates näitab seda, et tase on suhteliselt nõrk. Olen sellel hooajal sõitnud ratast pisut alla 3000 km. Võrreldes eliidiga pole seda vist sugugi palju. Pakun, et enamusel on selline number ees aprillis, kui tullakse tagasi lõunalaagrist? Huvitav oleks teada palju sõidavad hooaja jooksul esikuuiku mehed ja palju sõidavad Sen1 medalimehed-Öpik, Puu ja Suppi?

Nüüd on küsimus selles, et kuidas siit veel edasi minna?Kuidas edasi areneda? Hooaja tähtsaima võistluseni on jäänud 5 nädalat, mis on piisavalt pikk aeg, et veelgi parem olla. Samas ka piisavalt pikk aeg, et kõik untsu keerata. Head ideed on teretulnud!

Tulemused

Pildid on laenatud proshop.ee lehelt

Kuidas parandada kohta Tartu Rulluisumaratonil?

Varasemal kolmel aastal olen alati oodanud TRUM-i starti. Sel aastal aga mitte. Veel kolmapäeval viimast kontrollkõnet sõbrale tehes lootsin, et ta unustas mind registreerida ja äkki ei pea starti minema. Selgus, et Jaanus Ritson suudab asju meeles pidada ja oli mind ikkagi kirja pannud. Seega ei jäänud muud võimalust kui katkestada kaks nädalat kestnud puhkus tööst ja puhkus spordist ning sõita pühapäeva hommikul Pärnumaalt koju uiskude järgi, et siis edasi Tartusse sõita.

Uisud leidsin vanemate pööningult, täpselt sealt kuhu nad aasta tagasi peale Tartu Uisumaratoni olin unustanud. Jah, täpselt aasta oli möödas viimasest korrast kui uisutasin. Kuigi uisutamine mulle meeldib, on see sel aastal kuidagi unarusse jäänud ja vist vaid korra-kaks olen mõelnud, et vahest võiks uisutama minna, tegudeni polne aga jõudnud. Õnneks on selle võistluse distants nii lühike ja kiire, et läbimiseks mingit erilist ettevalmistust tegema ei pea.

Stardis hoidsin end pisut tagasi ja otsisin tuttavaid selgasid, kelle taga oleks mõnus sõita. Varasemal kolmel aastal olen ikka sõitnud koos Tõnu Koppeliga, kellel on hea suur selg ja kes alati grupid kokku veab. Mingil hetkel, peale esimest mäge sain talle tuulde ja tavapäraselt tegi Tõnu tööd, et järgmisse punti sõita. Kui Tõnni hoog rauges ja eesolev grupp kaugenema hakkas, siis läksin ise vedama. Peale lühikest vedamist sain ilusti saba kätte, aga kahjuks ei olnud Tõnu kaasa tulnud. Peale mõningast grupis loksumist nägin et üks Hawaii vormis kutt üritab eest ära sõita ja järgmisesse punti jõuda. Läksin talle tuulde lootuses, et tõmbame veel kedagi kaasa ja kordamööda vedades saame ees mineva pundi, kes sel hetkel olid meist ca 30-50m kaugusel, kätte. Kahjuks kedagi kaasa ei tulnud. Vahe tagumise grupiga läks üha suuremaks ja esimestele lähemale ka ei saanud. Tekkis loll olukord, kus tuli kiiresti otsustada, kas kohe loobuda või kohe järgi sõita- kahekesi jäämine ei oleks hästi lõppenud. Otsustasin riskida. Olin laskumise lõpuni tuules ja esimesele suurele tõusule jõudes lisasin käiku. Kuna tõusudel on grupi eelis üksisõitja ees väiksem ja tempo madalam, ning uisutamisoskus vähem tähtis, siis oli see ilmselt ainuke võimalus. Teadsin, et pean gruppi jõudma enne suurt laskumist. Otsustasin, et panen kõik välja ja kui õnnestub on hästi, kui ei õnnestu, siis lasen selja sirgu ja ootan taganttulijad ära. Minu õnneks oli grupi tempo tõusul suht madal ja sain täpselt tõusu lõpuks saba kätte. Hawaii vormis kutt, kes rünnakut alustas ei jaksanud kaasa tulla ja oli kaugele maha jäänud.

Lakumisele minnes tabasid mind esimesed tagasilöögid. Nimelt hakkasid reied andma krambihoiatusi. Sõidetud oli vaid ca 10 minutit ja mul jalad juba kutud! Ilmselgelt oli tegu uisutamisele iseloomuliku istumisasendi tõttu tekkinud probleemiga- minu reied ei ole aasta aega sellises asendis töötama pidanud ja hakkasid streikima.

Esimeses tagasipöördes selgus, et oleme teine grupp- liidrid olid ca 30 sekundi kaugusel. Mis seal salata- start oli õnnestunud suhteliselt hästi.

Peale esimest tagasipööret algas minu kannatuste rada. Jalad olid kanged ja reied valusad, tehnika lagunes, tuules püsimine muutus üha raskemaks. Sõitsin ca 90% kogu võistlusest oma grupi viimasena ja pidevalt olin "kummipaela" otsas. Kiirendustele ei suutnud õigeaegselt vastata ja jäin pidevalt tuulest välja, misjärel pidin kurja vaeva nägema, et tagasi gruppi saada. Sõidu edenedes muutusid tuulest välja jäämised tihedamaks ja pidin üha rohkem võitlema ja end sundima, et mitte loobuda. Üha tihedamini tabasin end mõttelt, et sellesse gruppi trügimine oli viga ja kui maha jään siis kukun kolinal läbi mitme mitme järgmise grupi. Seadsin endale pidevalt eesmärke, kui kaua pean suutma pundis püsida- järgmise tagasipöördeni kannatan ära, veel selle tõusu pean vastu siis... Mitmel korral jäin kiirenduste ajal grupist maha, aga õnneks lasti peale kiirendust jälle selg sirgu ja mul õnnestus jälle tuulde saada. Minu õnn, et need kiirendused nii lühikesed olid ja keegi pikemalt ei paugutanud.

Kui alguses oli grupp üsna väike, siis aeg-ajalt tilkus meile juurde sõitjaid, kes olid mingi aja püsinud liidrite pundis (naiste võitja Enel Kõrva, Meelis Aasla, Mart Markus jne). Samuti paranes minu koht pisut ka nende võrra, kes olid end esimeses grupis sodiks sõitnud, maha jäänud ja kes ei suutnud ka meiega liituda (näiteks Jaanus Laugus)

Nendele, kes uisutamisega vähem kursis teadmiseks, et erinevalt teistest kestvusaladest koosneb uisutamine peamiselt lühiajalistest kiirendustest. Kui suusatamises või rattas, rääkimata jooksmisest, on peamiselt vaja teha pikka aega ühtlase intensiivsusega tööd, siis uisutamises käib pidev kiirendamine. Enamasti 5-10 sammu maksimaalsel kiirusel ja seejärel veeretakse üksteisel käsi seljal, kuni järgmine mees kiirendab. Ei imesta, kui võistluse jooksul tuli teha sadu lühikesi ja pikemaid kiirendusi, mis minu jaoks olid väga väsitavad. Ühtlase intensiivsusega tööd oli minimaalselt. Aus olles ma hästi ei mõista, miks selline üksteise järel paugutamine hea on? Miks teistel kestvusaladel nii ei tehta? Olgu, rattas tehakse, aga tavaliselt pigem lõpus ja pigem paugutavad need, kes sõidavad esimestele kohtadele. Uisutamises seevastu käib selline trikitamine algusest peale ja seda ka grupis kus sõidetakse kohtadele teises- või kolmandas kümnes

Laskumistel avastasin veel ühe ebameeldiva üllatuse- veeredes kippusin vaikselt aga kindlalt tuulest välja jääma. Eelmistest aastatest mäletan, et laskumistel pidin kohe käe eessõitja seljale toetama, et mitte otsa sõita, siis sel aastal pidin end pisikeseks kokku pakkima ja tõsiselt pingutama, et mitte maha jääda. Mitmel korral olin sunnitud ka jalgadega töötama märgatavalt varem kui eessõitjad. Pärast sõitu targematega rääkides selgus, et laagrid olid 12 kuu jooksul ära kuivanud ja seetõttu ei veerenud üldse. Ma veel mõtlesin, et kui ostad head uisud ja nendega üldse ei sõida, siis ei pea ka hooldama:) Täielik Pettumus. Selgus veel selline nüanss, et laagreid ei määrita mitte võistlusele eelneval õhtul vaid pigem ikka võistluspäeva hommikul- nii pidavat veeremine hoopis parem olema ja laagrid "lahtisema" veeremisega. Tagantjärele ikka hea tark olla...

4,5km enne lõppu toimus taas üks eiteamitmesajas kiirendus, millele ma enam kuidagi vastata ei suutnud. Juhtunud oli see, mida ma juba ammu oodanud olin ja algas agoonia. Minu õnneks oli samast grupist pudenenud ka hirmkõva jalaga Ats Kallais. Sealt edasi kuni finishini vedasin heal juhul 300-500 meetrit, rohkemaks ei olnud ma kuidagi suuteline- kogu ülejäänud töö tegi ära Ats. Mina vaatasin uduse pilguga Atsi uiske ja püüdsin mitte asfaldile valguda. Kuna koordinatsioon oli märgatavalt halvenenud togisin korduvalt Atsi uiske. Rohkem kui viis korda koperdasin ka enda uiskude otsa ja mitmel korral olin lähedal kukkumisele. Taha vaadata ei julgenud- teadsin, et iga hetk võib järgmine grupp meist üle sõita. Viimasel paaril kilomeetril ei mõelnud enam millelegi, lihtsalt kannatasin ja ootasin.

Viimase laskumise sõitsin veel Atsi tuules, finishisirgele jõudes olin täiesti tühi ja lihtsalt veeresin kuidagi üle joone. Ei mäleta millal ma viimati nii tühi olin. Ja ilmselt pole mul juba ammu olnud nii hea meel päästva lõpujoone üle.

Koht 28. Eelmisel aastal olin 32. Seega areng on olnud märgatav

4 aastaga ei ole midagi oluliselt muutunud- ikka sõidan teises grupis, mis sõidab kohatadele ca 12-30. Kolmel aastal olen lõpetanud selle grupi lõpus, ühel aastal suutsin selle grupifinishi võita ja olin 15. Ilmselt ei oleks lõppkohas ka suurt erinevust olnud, kui oleksin teinud oma tavapärased 5-10 uisutrenni suve jooksul. Koht oleks endiselt olnud vahemikus 20-30. Selge on see, et spetsialiseerumata ei jõuaks kuidagi esimestega kaasa sõita. Kui oleks enne maratoni teinud mõned treeningud, siis ilmselt oleks sõitu suutnud pisut nautida ja ei oleks pidanud nii palju kannatama. Luban, et järgmisel aastal uisutan enne maratoni vähemalt 3 korda. Luban, et järgmisel aastal määrin laagrid enne võistlust ära. Kasvõi eelneval õhtul!

Vastus: Uisuta 0 kilomeetrit ja sinu koht võistlusel paraneb. Tõestatud!

Pildid laenatud kmzphoto.eu lehelt

Valgus kehtestab uued väärtused: valguses loeb ilu, pimeduses usaldus* ehk Xdreami öine etapp Karulas

Varjus on suur salajõud....(H. Laks)

Oli see nüüd salajõud või usaldus, pigem vist ikka viimane, mis meid natuke isepäiseid ISC teami naisi hooaja kõrgeima tulemuseni viis. Aga kõigest järgemööda.
Sarnaselt paljudele sõpradele, olime piisava varuga võistluspaigas kohal, nii et stardieelne kiirustamine jäi ära ja selle asemel oli selline muhe ja rõõmus olemine. Siit omakorda tuli mõte, et miks ei võikski Xdreami start reeglina laupäeva õhtul olla nagu enamusel Läti võistlustel tavaks. Vahest ainult ühel etapil (sprindil?) hommikul.

Enne starti leppisime kokku, et vaatame kõigepealt kaarti ja seejärel kiirustame meestele järele. Nimetatud taktika tõttu - kui olime välja raalinud, et legendil nr 2. ja 7. on sama ristmik ja sama koht on ka tõukerattakaardil- lahkusime stardikaare alt tagantpoolt kolmanda tiimina.



Enesetunne paranes, kui Rebasemõisa teel olid ees vaid umbes 3-4 võistkonna rattajäljed.
Suurem kohmitsemine tuli Tarupedaja järve ääres, kus uurisin nii teadetahvli RMK kaarti kui lõpuks kontrollisin ka talu asukoha üle. Samal ajal nägime, kuidas ratturite tuledelohe mäest alla kihutas ja eelmise ristmiku peale vasakule keeras. Enne 1.KPd kõhklesime veel ühel ristmikul, aga otsustasime 1,2 km ikka ära sõita. Punkt tuligi.

Teel 2.KPsse suutis Pilvi läbi haugata legendide 18.-20. lisakaare mööda metsast sihti, sõitsime selle asemel mööda kruusateed. Järgmist lõksu täielikult vältida ei suutnud - jalad panin maha legendil 22. ja keerasin kaardi lahti. Siis sain aru, miks mõned tiimid olid 21.legendil lõunasse suunanud. Ots ringi ja tuledevoolule vastu!

2.KP asukoha oli Pilvi juba enam-vähem välja raalinud kaardijupilt "eraldi ratas". Kuna tegin väikse kaardilugemisvea legendil 37, siis sõitsime teed mööda edasi ja kuna see nii kenasti vajamineva elektriliini äärde keeras, jõudsime 2.KP sihile küll pisut eemal, kuid järgmist KPd arvestades hoopiski soodsamas kohas. Rattad tee serva ja võssa! Õnneks tulid õige pea vastu ratastega võsas teed rammivad Salomon ja Nike, nende lohas saime hoopis kiiremini edasi. Siht vahetult enne KP'd oli seiklejaid paksult täis - Kadarbikud, AT Nobe, ISC, jne, vähemalt 20 võistkonda. Vahetusalasse Aheru järve äärde jõudsime imelikult kombel üksi. Neli ala hiljem saime teada põhjuse: need KP juures olnud tiimid ja veel mõned neid pimesi järginud jüngrid olid punktist välja sõites 180 kraadi valesti põrutanud. Enne pidama ei saanud kui Harglas... Kaarti luges ca 30 inimese peale ainult üksainus ja seegi ajas suuna segi...

Valikurajal mingeid seiklusi ei olnud, kulgesime rahulikult, punktid noppisime vastupäeva.
Kanuu samuti raskusi ei põhjustanud, esimese punkti juures oli üks B-raja meeskond nõjatumas sisuliselt KP puu vastu, samas kui nende kolmas liige võõpsikusse punkti oli saadetud otsima.

Eraldi rattas võttis Jana A, Pilvi B ja mulle jäi siis C. See oli päris mõnus etapp: mets kahises vaikselt, kuu vaatas ülevalt, hundid sahistasid võsas omi asju ajades või ehk mind luurates, kuulsin vaid enda südametukseid ja ärevat neelatust......
No ja järgmise käänaku tagant tuligi juba selg ees kari beekaid, kes kah eraldietapil, aga miskipärast läbimas neid punkte ikkagi 2-3kesi koos. "Krii-sti, Krii-sti, kussa jäid!?" - hajus öise metsa saladuslik lummus nagu polekski seda kunagi olnud.

Laevad pommitasime Jana ja Pilvi suurepärasel koostööl põhja, kuigi algul proovisin neile pakkuda ka varianti "ah, jätame selle ja jookseme trahviringikese ära!". Samas oli hiljem rahulolu - kui kohtunik meie laevu vaadates tunnustavalt lausus: "Jah, õige, võite minna!"- hiigelsuur.

Koridororienteerumise etapil saime nautida oma sörgitempot napilt 3.KPni (20.KP üldjärjestuses), kui metsaalune lõi Viffi heledast häälest ja Randy madalamast bassist põrisema ning rivi tagumised said ülevaate nende Hargla-tuurist. Lisaks neile kahele võistkonnale oli meiega veel Elo-tiim, Männikumäe noored poisid ja paar punktivahet ka Europcari Arthur ja co. V.a viimatinimetatu võistkond, püsisid ülejäänud 5 võistkonda koos kuni vahetusalani. Meie olime rivi lõpus ja vahepeal tundus, et jääme päris maha, aga KP märkimise järjekord ja risune maastik aeglustasid esiotsa tempot niipalju, et silmside katkes vaid paariks hetkeks ja kogu kamp oli järgmise kraavi ääres jälle koos. Nii et kaardi oleks võinud ju lausa rulli keerata... Äratundmine, kui lihtne on tegelikult kaardilugemisoskuseta ja kesise jooksuvormiga võistkonnal tipptiimidel sabas püsida, võttis pead vangutama. Lambi kustutasin ära vahetult eelviimse (27.KP) juures, oli piisavalt valgeks läinud.

Rattapunktid saime sõita läbi omas tempos, veelkord Kadarbikest mööda saades. Huvitav oli situatsioon 30.KP juures, millele lähenesime idast lõikega. Tegelikult oli maastikul üsna sõidetav vana tee ja ratast pidime tassima ainult paarsada meetrit. Õnneks läks ka kraavi (veevälja) ületamisega - vahetult enne punkti olid koprad paisutanud metsa alla paar järve, aga meie saime kuiva jalaga üle kopratammi.

Hommikune kanuu oli järjekordne maiuspala. Hurmavasse udusse mähkunud Aheru järv ja pisut unine kui seda kuldsem päike lisasid tubli annuse romantikat, kuid orienteerumise kohalt oli seis nutusem kui öösel - eks proovi maamärkide abil kraaviotsale pihta saada, kui nähtavus on napid 5 meetrit! Lisaks hoidsid 34. KPsse minnes meist jälle möödunud kadarbikud selgelt 30 kraadi vales suunas! Tegime omad korrektiivid, aga kui kalda juurde jõudsime, tagurdasid eelnimetatud + Kiirrong just KPst välja. Nad olid ka uduloori varjus õigesse kohta jõudnud.
Pakkusime neile järjekordselt rattakummi (täitsa terve, parandatud) - aga nad ei tahtnud. Kes eelmise etapi lugu teavad, saavad aru.

Rattaetapp Lüllemäele ja mõnusa vahepalana puulehtede äratundmine. Paju oli kangesti loorberi moodi, korra kõlas ka toomingas, aga sellega ei vääratanud. Jalaka panin algul künnapuuks, sest "jalakal on jalad". Ehk siis leherootsud on otstest hargnenud. Meie käes olnud eksemplaril oli neid "jalgu" küll väga vähe, aga kuna künnapuu lehe üks serv on teisest oluliselt lühem, leht me käes aga oli kenasti sümmeetriline, siis tõmbasin künnapuu maha ja vastuseks läks jalakas. "Kõik õiged!" ja suundusime tõukerattaile.

Heatahtlike soovitajate abiga valisime peene kummiga mudelid ja sõit oli üle ootuste lihtne. Nüüd jäi teha veel tõusuderohke jalgsitiir. Algul tundus see liig-mis-liiana, aga õnneks jäi soodes ujumine ära, sillad olid väga meeldivaks üllatuseks ning rosinaks oli ronimine Tornimäe torni (ja hüpe julgestusse!), nii et tagantjärele mõeldes polnud rajameister kiuslik midagi. Pealegi - see on ju seiklussport, kus iva seisnebki vaimujõu testimises!
Torni pidid A-raja võistkondade 2 liiget ronima väljaspoolt piirdeid, mööda palke. Poleks uskunud, et suudan väsinud jalgadega selle ülesande suhteliselt nobedalt teha, lausa äge oli. Kõrgust küll kardan, aga julgestusega on hoopis teine tunne ronida. Huvitav vaid, kas keegi suutis käed lahti- selg ees ülevalt tühjusesse hüpata? Mina küll lasin käe köiest lahti alles siis, kui tundsin, et traksid peavad. ;)

Männikumäe noorte poistega enne finišit võidu rabelema ei hakanud, küll aga peavad nad järgmiseks korraks taluõue ja viljapõllu läbimise keelu endale selgeks tegema, muidu... teate ju tegelikult küll!

Autasustamist ei jõudnud seekord ära oodata, vabandame kaasvõistlejate ja korraldajate ees.

Arula saun oli mõnus nagu alati ja õhtul ootas mind Tartus juba läikivpuhas ratas. Kas saab veel paremaks minna?!

Tulemused:
1 Team VAUDE Matkasport 9:55.21 MEHED 1
2 Salomon Team 9:56.19 MEHED 2
3 Team Nike 9:57.37 MEHED 3
4 seiklusporr 10:49.18 MEHED 4
5 Suusa Jüngrid 11:04.59 MEHED 5
6 Kadarbiku kanged 11:06.00 SEGA 1
7 Kiirrong 11:14.23 MEHED 6
8 ISC ADVENTURE TEAM 11:19.06 (sis. 15 min trahvi) MEHED 7
9 Ekstreem Adventure 11:24.42 SEGA 2
10 Männikumägi kummipuru 11:36.06 MEHED 8
11 ISC Team (Jana Kink, Pilvi-Heli Vettik, Maret Vaher) 11:37.01 NAISED 1
12 Männikumägi/RMK SK 11:59.23 MEHED 9
13 ISC X-Hiking Team 12:07.19 MEHED 10
14 Twister Adventure Team 12:24.39 MEHED 11
15 LeTour Saku Suusaklubi 12:25.05 SEGA 3
/-/
48 Suusahullud (Kadi Inno, Anniki Inno, Diana Dukan) 14:26.46 NAISED 2
58 Manny, Sid ja Diego (Monika Adamson, Maire Pedor, Eleri Hirv) 15:39.02 NAISED 3

*V.Mikita, Sirp 14.05.2010

Jalad nagu Erki Pütsepal

Kes poleks kuulnud, kuidas Erki Pütsep oma jalgadest räägib? Terve selle aasta on mees rääkinud millised ta jalad on ja enamasti räägib ta sellest kui head jalad tal on. Kes pole juhtunud kuulma võib julgelt guugeldada- Püta jalgadest lugusid jätkub:)

Peale Elva Elioni on minu kord jalgadest rääkida. Nimelt olid mul jalad peaaegu sama head nagu Pütsepal.

Esimesed kilomeetrid kulgesid mööda laia asfaldit ja suures grupis oli hea end soojaks sõita. Põllule pöörates olin suhteliselt heal positsioonil ja kuna tempo oli mõistlik, siis väga mööda keegi ei sõitnud. Mingil hetkel tõmmati grupp ikka ribadeks ja jäin väikesesse punti. Õnneks olid seal paar valusa jalaga CFC vormis noort kutti, kes kõvasti tööd tegid ja meid suurde gruppi tagasi vedasid. Üks kutt vedas nii kõvasti, et Eesti kiireim rattur Ervin-Mootorrattur Korts-Laur tundus seisvat rajal, kui me tast mööda vihisesime. Kui grupi saba kätte saime ja mul pilt jälle selgeks läks siis hakkasin vaatama, et kes veel grupis on. Selgus, et kõik olid grupis- vasakul käel sõitsid üksteise taga Cofidise äss Kalle Kriit ja Fixust esindav Henno Puu, kes alles krooniti Meistriks. Paremal käel sõitis Raul Olle, eespool nägin ka Jassi selga. Nujah, 20 km sõidetud ja ma sõitsin koos liidritega. Sellist asja pole enne juhtunud.

Kui lai kruus otsa sai ja metsa keerasime läks raskeks- olin Olle taga ja ühel hetkel tundsin, et pole sellest kihutamisest ja grupi jälitamisest veel ära taastunud. Tõusunukil tuli vahe sisse ja punt läks eest ära. Mahajääjaid oli üsna palju ja nendest formeerus ca 8-10 liikmeline grupike. Enamus aega sõitsid selles grupis Magnus Krusemann, Urmas Karlson, Ravshan Balgabaev, Toomas Erikson, Siim Koolmeister, Kattai Kaupo, Siim Eilo ja Ivar Vaab.

Tänu Urmas TrennisKiivritEiKanna Karlsonile liikusime enamasti päris kiiresti. Lisaks sellele, et ta ise on kõva vedur ergutas ta ka teisi vedama ja õpetas mind mismoodi need asjad tegelikult käivad. Kindlasti ei vedanud ma nii palju kui Karla või Siim Koolmeister, aga oma korrad käisin eest läbi ja aitasin nii palju kui jaksasin. Poolel maal kaotasime liidritele ca 4 minutiga.

Sel korral proovisin teadlikult olla pidevalt grupi ees, et olla valmis kaasa minema, kui keegi peaks minna tahtma. Ees sõitmise miinuseks on muidugi see, et üsna tihti satud vedama ja kui ikka järjest mitu sutsakat tegin, siis oli jalg üsna pehme.

Kuna ilm oli kuum ja jootjat mul polnud, siis üritasin joogipunktidest abi saada. Kahel esimesel korral see ebaõnnestus sest olin grupis liiga taga ja minu ees sõitnud tüübid rabasid kõik ära mis pakuti. Kahes viimases joogipunktis sõitsin esimesel vüi teisel possal ja sain ilusti joogi kätte. Tänu joogiga ökonoomitamisele sain oma kahe pudeliga (0.75+0.5 l) ilusti hakkama.

Sõidu edenedes läks enesetunne üha paremaks. Olin alguses tekkinud august välja roninud ja tundsin end kõrgele tempole vaatamata üsna hästi. Kui sõita jäi ca 15 km, siis hakkas rajale tekkima üha rohkem maastikurattale sobivamaid lõigukesi- mõnusaid metsateid, natuke raputavat heinamaad, isegi mõned singlid ja sekka paar tõusukest. Enne Tõravere observatooriumit läksin metsas vedama ja kuna jalad olid nagu Pütsepal, siis proovisin ka pisut kiiremini sõita. Keegi vist veel maha ei jäänud, aga tundus, et päris mitmel seni tugevalt sõitnud tüübil läks raskeks. Peale viimast joogipunkti läks vedama Magnus Krusemann. Magnuse tempoga jõudis kaasa tulla veel ainult Ravshan. Raja ainukesel raskel tõusul ca 5 km enne lõppu saime teistega paraja vahe sisse. Sealt edasi me enam tagasi ei vaadanud ja kolmekesi kordamööda tempot tehes suurendasime vahet veelgi. 2km enne lõppu läks rada taas metsa ja seal otsustasin taas ise vedama minna. Paaril raputaval lõigul vajutasin nii palju kui tuli ja Ravshan Balgabaev jäi maha. Viimasel kilomeetril saime Magnusega veel mööda Kalle Kriidist ja Jaan Kirsipuust- kes ilmselt olid mingil põhjusel võidu sõitmisest loobunud. Samas poleks neile kehval päeval isegi lähedale jõudnud. Finishisirgele jõudes tuiskas Magnus tuulest välja ja näitas mismoodi finishit tehakse. Koht 36. Aeg 2.20

Pütat tsiteerides: «Kui ma päris aus olen, siis nende jalgadega, mis mul praegu on, ma väga ei karda kedagi»

Tulemused

Pildid laenatud proshop.ee lehelt

EMV XCO 2010

Pühapäeval osalesin oma esimestel Eesti meistrivõistlustel maastikurattakrossis. Senini on minu kokkupuuted maastikurattaga olnud peamiselt märksa lihtsamatel ja sõiduoskust mittenõudvatel radadel. Seetõttu oli XCO võistlusel osalemine mõnus väljakutse.

Nädala keskel osalesin selle aasta esimesel kolmapäevakul Kodasool, et kohaneda MTB rattaga, mille seljas istusin viimati 3 nädalat tagasi. Sealne keskmisest aeglasem ja tehnilisem rada meeldis ja mingil kummalisel kombel selgus, et olin oma M-30 klassis lausa kiireima aja sõitnud. Ka kaotus kolmapäevakute kiireimale mehele, Pait Hirvele oli kummaliselt pisike. Alaver ütleks selle peale, et seisund pole paha:)

Võistlus toimus sel korral Iisakus ja rada oli ehitatud ühe kohaliku suurima künka nõlvadele. Rada enne võistlust läbi sõites püüdsin leida võimalikult optimaalse ja lihtsa sõidutrajektoori. Seda eriti keerulistel, järskudel ja juurikalistel laskumistel kui ka pikkadel tõusudel. Ringi pikkuseks oli 5 km, mida tuli läbida kuuel korral ja igal ringil oli kokku ca 150 tõusumeetrit.

Meie stardis olid koos Sport, Seenior-1 ja Seenior -2 vanuseklassi ratturid- kokku ca 40 registreerunud sõitjat.
Start oli minu jaoks tavapäraselt rämedalt kiire ja mööda sõideti vasakult ja paremalt. Vahepeal tundus, et olen vist päris viimaseks jäänud. Tegelikult asi nii hull polnudki ja mõned olid veelgi aeglasemad. Esimesele tehnilisels laskumisele minnes olin jõudnud peaaegu Alari tuulde, aga minu ees otsustas üks TÜASK vormis kutt üle lenksu lennata ja kuna rada oli kitsas ja väga järsk, siis ei jäänud mul muud üle kui tema risti teel olevale rattale otsa sõita. Õnneks sain kähku püsti ja ka rattas ei olnud kaugele lennanud. Alla jõudes olid järgmised sõitjad kaugele kadunud. Üksi jälitada oli üsna raske, proovisin, aga tegin vist endale liiga. Ilmselt selle ja kuuma ilma koosmõjul tundsin end esimese ringi lõpus ja ka teisel ning kolmandal ringil suhteliselt näruselt. Kui kusagil teisel ringil õnnestus veel Andre Kull CC Rota Mobilisest kätte saada ja isegi mööda pressida, siis pool ringi hiljem küttis mees sellise hooga minema, et tundus nagu oleksin seisma jäänud. Kolmandal ringil võitlesin peamiselt endaga ja tempo läks vist päris alla. Tagant hakkasin kuulma ka Fixuse mehe Meelis Aasla ja Kristjan Randma (TÜASK) ketiklõbinat. Kuna nad rebisid M-Sport klassi medalikohtade pärast, siis lähenesid nad üheskoos päris kiiresti.

Jõin kõvasti- igal ringil 4-5 korda ja jahutasin end pidevalt külma veega. 4 ringil läks vastik enesetunne paremaks ja tundsin tahtmist jälle pingutada. Pikkadel tõusudel nägin enda ees taas Andre Kulli selga ja see ning tagapool ähkivad Aasla-Randma tandem andsid kõvasti lisaenergiat. 5 ringil sain Kulli kätte ning ringi raskeimal tõusul sõitsin ka mööda. Samal tõusul sain ka Sen-2 klassis võistlevast Rego Tohvrelist mööda, kes ilmselt oli endale kiire algusega liiga teinud. Sealt edasi läks enesetunne üha paremaks ja kogu võistluse kõige mõnusamad olidki 5 ja 6 ring, kus sain sõitu nautida.

Sõidu võitis ülekaalukalt Peda aegne koolivend Henno Puu, kes on viimaste aastatega teinud muljetavaldava arengu ning sõidab võrreldavas tempos ka eliitklassi ratturitega. Kaotus Hennole oli lõpuks 12.45. Samas kolmandale kohale kaotasin märksa vähem- 5 min ja 44 sek.

Mingit erilist eneseületust ei teinud. Tulemusega võib rahule jääda ja ilmselt võitsin neid keda pidin ja kaotasin endast tugevamatele. Samas sain kõvasti kogemusi raskel rajal sõitmiseks ja enesekindlust, et jaksan ka üksi sõites rahuldavalt pingutada. Suhteliselt hästi sain hakkama tehnilistel laskumistel, samas järskudel, kiviklibustel ja juurikastel tõusunukkidel jäin selgelt hätta. Ei teagi kas jääb jõust või oskustest puudu või on tõrge hoopis kõrvade vahel, aga ringi raskeim tõusunukk jäi võistluse sees alistamata. Märkasin, et enamus minu tasemel rattureid sõitsid seal üles, kui mina samal ajal jooksin.

Võib juhtuda, et XCO hakkas meeldima ja olen ka järgmisel aastal stardis.

Lõpp paistab

Peale 11 tunnist ja 180 km pikkust rattetappi tehti viimases vahetusalas ca 4 tunnine peatus, mille jooksul täiendati energiavarusid ja tehti ka väike uinak. Kell 2 öösel lahkus tiim vahetusalast viimasele aerutamisele, millel pikkust ligi 100 km. Kiirematel tiimidel võttis selle etapi läbimine ca 12 tundi, aeglasematel 17-18 tundi. Aga Silva Gerber ja FJS on väga head aerutajad ja nende käsutuses on äärmiselt kiired carbonist võistluspaadid, millesse siinkirjutaja ei julgeks tõenäoliselt sissegi istuda. Õnneks on eestlased rajal märksa stabiilsemate relvadega ja seetõttu tuleb loota, et vaatamata kasinale sõiduoskusele pääsetakse ümber minemiseta. Kuna jõgi on kiirevooluline ja sellel on palju pikki kärestikke, siis tuleb palju ega ja energiat kulutada paatide ringi tassimisele mööda ebamugavat kaljust kallast.

Hetkel on tiim läbinud Älvsby linnakese ja järel on pisut üle poole distantsist. See annab lootust et suudetakse lõpetada veel tänase päeva jooksul. Autasustamine on kell 21.00, seega tuleb kõvasti pingutada, et õigeks ajaks jõuda:)

Go, Go, Go...

Silver



Silva Gerber oma ZedTech rakkettidega

Paadiga võsas.

Silva Gerber. Mattias Nyström aitab ümber läinud Robert Lindgreni

Mees testis ennast, läks ümber, ujus kaldale ja nüüd tukastab soojal kivil kaaslasi oodates

Vett ja voolu jagub.

Salomon Ace Logistics võitleb vapralt finishi poole

Töö käib! Esimesed jõuavad varsti finishisse, kuid meil on veel üle
ööpäeva minna.

Alustati rahulikult eesmärgiga läbida. Esimesel etapil olnud ca 7 km
ujumine oli veidi oodatust raskem, kuna kõigil polnud korralikke
madratseid abiks. Ainsana võttis Minni õpetussõnu tõsiselt Silver, kes
korraliku madratsi hankis. Põhjameri aga on teadupärast jahe.
ISC/Mountain Loghome oli esimeses vahetuses pool tundi ees. Liidrid
jõudsid 3,5h enne ennustatud aega 9 tunni asemel 5,5 tunniga :).

Esimesel ööl alanud kolmanda 31 km trekki esimene pool andis teravaid
elamusi. Pidi mingit mäeharja kahima. Kõige enam võttis jalust nõrgaks
Elo ja ka Tõnu, kuna viimane ei kannata kõrgust :). Hommikuse
jalgsi-ronimise pauna liikusin tiimiga 2,5h kaasa.
Algselt pidi end mingi kalju otsa sikutama
ja teisest otsast alla
laskuma, kuid kahjuks jäi ca 40m jumaritega tõus ühe korraldaja
vigastuse tõttu ära. Kahjuks tuli ka hommikul teade, et ISC oli
sunnitud Randy südameprobleemide tõttu katkestama.

Mäel kulgeti leedukate nr 8 ja prantslaste nr 5 nägemisulatuses.
Trekkingu lõpuks oli 32h tehtud ja asuti pärast kerget sööki 172km
rattaetapile läbi lofootide. Kuna viimasele praamile jõudmiseks oli
parasjagu ilma magamata aega, siis otsustati ilma magamata teele
asuda. Teel korralikud tõusud ja laskumised sh ca 7km tunnel pideva ca
4% tõusuga, töö maitses. Pärast seda oli tasuks 10km suhteliselt
allamäge. Viimase 01.30 väljuva praami ajaks jõuti väikse varuga
pärast 115 km läbimist kohale ja sai veel 10 minutiks peldiku
koridoris pikale visata. Laevas sai ka esimest korda magamise
eesmärgil ca 45' toolidel lesitud. Mandril otsustasid tüübid teha
sadamas une enne vahetusalast lahutavat 50 km ratast. Vahetusalasse
jõuti kell 8 ja saadi teada, et tunni pärast väljub kiirkaater, mis
asendas tormiseks kiskunud fjordis 28 km kanuutamist. See tähendas
hiljem 4.25 trahvi ootamist. Ees ootas 52 km trekki, sitas ilmas.
Vihma sadas vahelduva eduga ca 48h. Ületati paar kärestikulist jõge ja
kakerdati kasevõssis, viimased 20 km oli järve kaldal kivipallur Jürto
kividel kahimine. Libe ja aeglane, mingi tiim seal katestas, üks
kukkus roide katki.

Järgnes 50 km kanuus, millega alustati pärast ca 24h trekki. Enne
vahetusalasse jõudmist kiskus tormiks ja otsustati ca 9 km vahelduva
eduga kanuud tassida. Eile õhtul ca 12 paiku pärast 36h
assisteerimiseta liikvel olemist vahetusalasse jõudes oli seltskond
veidi plötu. Silver kurtis energia puudust. Karlil olid jalad tiba
suureks läinud. Soe söök ja pärast 13 km vihmast ratast vabas õhus
toimunud ilma assisteerimise võimaluseta 4.25 trahvimagamine, olgugi,
et ligunevas telgis ja märguvas magamiskotis, siiski kosutas. Hommikul
ca 6 paiku oli paduvihmas enne märga kalipsosse ronimist veidi
kirumist, kuid saadi hakkama. Neli ja pool päeva on tehtud ja viimane
63 km jalgsietapp käsil. See sisaldab ka ohtralt jõgede järvede
ületamist.

Praeguseks seisuks on 106 tunni jooksul horisontaalis oldud või
magatud ca 10% ajast - teisel ööl 10 min sadama koridoris + 45 min
laevas +3h sadama koridoris, kolmandal ööl neljakesi kaheses märjas
telgikotis ilma magamisvarustuseta 3h ja neljandal ööl 3h märjas ja
niiskes järve kaldal. Rajal olles joodud ka viskit ja kuus 0,3l purki
premiumit :).

Hetkel tagant ilmselt ohustajaid pole, enamus katkestanud. Leedukad
kaotasid kanuutamiseks sobilikku ilma oodates aega, veel liiguvad,
kuid on ca 20 tundi taga. Neli km ehk tund või paar eespool on
tsehhid. Kõigepealt käib võistlus siiski endaga, eesmärgiks on
finishisse jõuda. Hommikul oli tuju hea, loodame vaim püsib värske ka
viimaseks 300ks kilomeetriks!

Õnneks on viimase ca 48 tundi kestnud vihmane ilm paranemas. Kohati
nägi päeval ka päikest, hetkel taas pilves.

Pilte

Liikuvaid pilte:

Start

Esimene ratas

Esimene öö kell 3

Treking

Ronimine

Vaade

Teise päeva õhtu

Randyga kõik korras!

Vähem kui 24h peale võistluse starti avaldusid võistkonna kogenuimal liikmel, Randyl terviseprobleemid. Lühikese puhkuse järel üritati veel jätkata, aga kiiresti sai selgeks, et tervise hoidmiseks tuleb sel korral katkestada. Igaks juhuks viidi Randy põhjalikumaks tervisekontrolliks ka arstide hoole alla.

Õhtuks on Randy taas tagasi teiste tiimiliikmete juures ja peale lühikest puhkust alustatakse ilmselt tagasiteed Eestisse.

Teine Eesti võistkond on võistlust hästi alustanud ja liigub ca 8 ndal positsioonil. Hoiame neile pöialt!

Katkestamine!

Mountain Loghome ISC on võistluse katkestanud ühe tiimiliikme haiguse tõttu mountaineeringu etapil. Monster jäi sel korral alistamata.

Uus päev

Mõnus on- nüüd ei ole varsti enam vahet kas vees või veest väljas, sest alates viiest hommikul sajab vihma, selline mõnus seenekast veits tugevam aga pidev. Hommikune puder söödud ja tunnike aega jälgimisseadmete jagamisele. Tänu Urmole saab isegi Pilvik täis kummiga rajale minna. Krdi hiidlane Elo on täna juba loobunud mõtlemisest sest ujumisvõistluse algus on suurim paratamatus, mida isegi Jumal ei suuda väärata. Ujuma!

Võistluse eelõhtu

Võistkonnad on stardipaika jõudnud ja seavad end valmis peatselt algavaks võistluseks. Stardini on aega üks päev. Reedese päeva jooksul said testitud kõikide tiimide oskused käia ümber ronimisvarustusega. Kätte on jagatud ka kaardid ja road bookid. Võistluse peakorraldaja Mikael Lindnordi kommentaar eesootava raja kohta: Rada on tõesi hea aga karm, tõenäoliselt kõige karmim,mida me eales oleme korraldanud.

Kohapeal olev püstolreporter Karko Maljuveer on edastanud järgmise teate:

"Päev hakkab õhtuse jõudma ja homse fjordide jäise vee vaimu summutab konjak teega. Plätude varguse tegime ka Salomoni logistika ässadele tagasi- nimelt kõrvetasime nende oma pliidiga nende poti põhja. Sellega hoidsime ära ilmse diversiooniati, sest kuidas nimetada juhuslikult lahtijäetud konkurendi gaasipliiti meie telgis...
Muidu elame sõbralikult kõrvuti ja koos on tore. Eesootavast võistlusest: ujumist tuleb tõesti palju. Õigemini madratsitel parvetamist. Ja arvestades vee jäisust on päris kahju vaadata Läti-Leedu quatro pisikesi lainelaudu. Randy just ütles- siin ei ole sooja vett. Selle emotsiooni ja Pilviku tühjaksvajuva rattakummiga suundume tudule. Homme ka päev" Venna

Foto stardipaigast.

Explore Sweden 2010

Et kõik jutud ainult mingist igavast rattaspordist ei tuleks, siis alustame peatselt otseülekannet Skandinaavia ja ilmselt ka kogu maailma ühelt raskemalt võistluselt.

Korraldajad on sel aastal ka võistluse nimele vastava lisandi pannud: Explore Sweden Monster Expedition Adventure Race 2010-Atlantic 2 Baltic. Ilmselgelt peaks see Monster kirjeldama seda valu, väsimust, nälga, võitlust magamatuse ja iseendaga ja nende deemonitega ja haldjatega, kes pärast kolme magamata ööd võistlejate nägemustesse hakkavad ilmuma.

Nagu nimigi ütleb kulgeb võistlus läbi Skandinaavia poolsaare- Atlandi ookeanis asuvatelt Lofootide saarestikust üle Skandinaavia mäestiku koduse Läänemere äärde. Võistluse pikkus on tagasihoidlikud 950 kilomeetrit, mis tuleb läbida jalgsi, rattaga, kanuuga, kajakiga, vahepeal ujudes ja aeg-ajalt köite abil laskudes või tõustes. Nagu seiklusspordis ikka ei tea keegi veel täpselt, kui pikaks distants kujuneb ja kui kaua selleks aega kulub.

Võistluse start on laupäeval 10. juulil ja esimesed tiimid peaksid lõpetama ligi nädal hiljem Neljapäeva 15. juuli õhtul. Enamus tiime lõpetab eeldatavasti 16-17 juulil.

Mountain Loghome/ISC on stardis sama koosseisuga kellega osaleti viimasel MM-il:

Randy Korb- Tiimi kogenuim liige, osalenud seiklusspordis alates 2001 aastast. Võitnud Baltikumis rohkem kui keegi teine. Suurim saavutus on ilmselt 2007 aasta MM-i 12. koht. Tiimi navigaator ja aju, mees kes kunagi ei katkesta.

Urmo Alling- Tiimi tugevaim rattur ja aerutaja. Tõsine tööloom, kes suudab tempot hoida ja teisi kiiremini liikuma sundida.

Pilvi-Heli Vettik- Naine! Aga mitte tavaline.

Andres Minn- Tema ülesanne on tiimi keskmist vanust tõsta ja näidata, et seiklussport on sobilik ka pensionieelikutele:) Ja niikuinii on võistkonda vaja neljandat liiget, kes meenutaks kaaslastele kui hästi maitseb külm Alexander.

Kokku võtab sellest karmist võistlusest osa 15 võistkonda, kelle hulgas on mitmed maailma absoluutsesse tippu kuuluvat tiimi. Võitjasoosikuteks tuleb kindlasti pidada rootslaste Silva Gerber Adventure (endine Lundhags, mullune MM pronks ja Explore Sweden võitjad) ja FJS ning loomulikult Uus-Meremaa Team Orion Adventure, kes on suurvaforiit alati kui starti tuleb.

Lisaks Mountain Loghome ISC tiimile on stardis veel teinegi Eesti võistkond: Salomon Ace Logistics, kooseisus: Karli Lambot, Tõnu Lillelaid, Silver Eensaar ja Elo Saue. Tiimi kõige kogenum liige on loomulikult Elo, kes on neist ainsana osalenud ülipikkadel võistlustel. Teistel on see esimeseks katsumuseks.

Hetkel on tiimid jõudmas võistluste stardipaika Lofootidel. Kõik on terved ja tuju on hea. Ärevust hoiab üleval see, et rajast ja eesootavast pole veel mingit informatsiooni. Ainuke äpardus mis siiani juhtunud, on see, et logistika ässad panid hommikul kohvi laenates pihta Urmo sandaalid! Milline jultumus!

Tour de Rõuge 2010

Aasta kõige mõnusamal rattaüritusel olin sel korral stardis koos Erik Aibastiga, kes vaid nädal varem oli läbinud maailma ühe suurima ja pikima 300 km pikkuse Vätternrundan rattasõidu.

Sellel võistlusel mingeid sportlikke eesmärke me endale ei seadnud ja olulisim oli rattasõidu ja laheda maastiku nautimine. Võistluse korraldaja dr. Holden oli kõvasti pingutanud ja pean tunnistama, et pettuda ei tulnud- kolm päeva MTB-d Eesti parimatel radadel!

Võistlus algas 7 km pikkuse proloogiga Rõuge ümbruse nõlvadel ja järvekallastel. Rada oli suhteliselt tehniline ja sisaldas päris mitut rasket tõusu ja kahte väga tehnilist laskumist. Proloogi ajal õnnestus meil mõlemal korra kukkuda. Paaride arvestuses 15. koht.

Paar tundi hiljem olime taas puhaste ratastega stardijoonel ja ees oli esimene päris etapp. Pikkus ca 40 km, millest ca 3/4 oli metsas ja ülejäänud teedel. Tõusumeetreid lubati ca 500 m.
Alustasime rahulikult ja etapi jooksul sõitsime tõusvas joones, möödudes mitmetest tiimidest. Metsas liikusime kohati täitsa hästi ja enne Taevatrepi tõusu saime järgi ka Kull-Kriisa tandemile. Mingil kombel jäime enne kruusale keeramist neist ikkagi maha ja see tähendas, et jäime ca 8 km pikkusele teelõigule minnes kahekesi. Kuna Eriku jalg oli veits pehme siis sain üksi vedada- õudne tahtmine oli ees liikuvale 5-6 liikmelisele pundile järgi saada, aga vahe püsis pidevalt ca 15-20 sekundiline. Tõmbasin end selle tee etapiga üsna tühjaks ja järveäärsele singlile jõudes tundus, et sõita ei jaksa enam üldse. Õnneks läks enesetunne kohe jälle paremaks ja sain järgi ka ees liikunud pundile. Nägin veel tõusul Kulli-Kriisat enda ees kangutamas aga Erikut oodates libisesin nad jälle eest. Aeg 1.59, koht 14. ja kaotust võitjale 16 minutit.

Laupäev tervitas meid Tuuri raskeima etapiga- 62 km ja tõusumeetreid lubati muljetavaldavad 925 m. Eelmisest aastast mäletan, et sõita tuli üles või alla:) Stardis kiiret ei olnud ja leidsime end taas samast seltskonnast kus varemgi. Olin hästi taastunud ja nautisin igat hetke rajal. Eriti muidugi tõusu ja laskumist Vällamäel. Ca 20 km paigus oli Juss Apivala kurva näoga raja ääres ja vahetas kummi. Kuna piim suure augu lappimisega hakkama ei saanud, siis tuli sisekumm sisse panna ja lasin oma ballooniga tal kummi täis. Seejärel sain päris mitu kilomeetrit kihutada enne kui peale Vällamäge Eriku kätte sain. Hea uudis oli see, et Erik oli vahepeal CC RotaMobilise Raul Talumaa kinni püüdnud ja koos lähenesime jõudsalt ka Aivar Lipule. Enne tõusmist Munamäe jalamile sõitsime Talukal ja Lipul eest ära ja sealt edasi kuni lõpuni kihtutasime kahekesi. Aega kulus 3.30 ja koht oli 11. Etapi võitjad Kukk ja Kana edestasid meid koguni 28 minutiga.

Kolmanda päeva hommikul andis väsimus pisut tunda ja stardist ära minnes lasin Erikul vedada- jalad olid rasked ja tuimad. Erinevalt teistest etappidest lasti rajale Gunderseni meetodil vastavalt varasemal kaotusele liidrile. Vahetult meie ees (1min) startis Porter Racing Tume ja minut peale mei Porter Racing Kuld. Seega oli häid võimalusi tõusta ja ka langeda. 70 km pikkuse ja 750 tõusumeetriga rajal võib kõike juhtuda.

Minu arvates oli selle etapi juures kõige keerulisem tempo hoidmine- kõmnete kilomeetrite jooksul ei näe mitte kedagi ja oled täiesti üksi. Mitte keegi ei aita tempot üleval hoida ja lihtsalt võib juhtuda, et vajud oma mugavustsooni ja avastad et tagant tullakse selga. Ühistardist sõites on alati keegi kellega koos sõita ja kelle tempos proovida püsida, kui endal raske.

Kui 20 km sõidetud ja olime otsaga Lätti jõudnud, siis nägime enda ees paa minutit varem startinud Kanna Peetri selga. Vahetult enne Läti Munamäge saime ta kätte, aga kuna Eriku esikumm oli tühjaks vajunud, siis tuli seda turgutada ja Kanna Pets oli juba tippu jõudmas kui meie alt tõusma hakkasime. Mina pole eriline mägironija ja jaksanud rattaseljas üles sõita. Erik seevastu sõitis üles välja! Üles jõudes nägime taga ka enda jälitajaid ja tundus, et tänu vahepealsele pausil oli vahe kahanenud. Kruusale jõudes panime jalad tööle ja vedasime üsna kiirelt petsile järgi, kes seejärel läbi läti Paganamaale koos meiega seikles. Paganamaale oli rajameister juurde leiutanud veel mõned erilised maasikad ja ilmselt nautisid kõik osalejad mõnusat laskumist järskude seintega sälkorgu. Vägev!

Paganamaalt tagasi Rõugesse sõit oli enamjaolt korralik kihutamine mööda kiireid kruusa- ja metsateid. Vajutasime üsna kõvasti, sest kartsin tagant tulevat punti. Viimastel kilomeetritel hakkas vedelipupuudus kummitama- olin Läti munamäelt laskudes kaotanud ühe täis joogipudeli ja pidin sealt alates läbi ajama vaid allesjäänud poolikuga. 0.7 liitrit+ 1 tops jooki on pisut liiga vähe üle kolme tunnise pingutuse kohta.

Kolmas päev oli selgelt meie parim päev. Erik liikus selgelt paremini kui kahel varasemal päeval ja tundus, et äkki olid meie konkurendid pisut rohkem väsinud. Vaatamata sellele, et sõitsime terve raja üksi, saime 9nda aja ja kaotust kogunes võitjatele ca 17 minutit.

Tahaks loota, et järgmisel aastal oleme jälle stardis!

Elionid ja muud jutud

Peale rattarallit olen teinud päris mitu starti ja enesetunne on iga võistlusega paremaks läinud. Juuni alguses sõitsin Rõuge Elioni. Vaatamata ühele rajalt eksimisele täitsin eesmärgi ja sain 100 hulka. Eriti hea oli viimasel tõusul Eesti ühest kiireimast ratturist, Ervin Korts-Laurist mööda sõita:)



Nädal hiljem käisin alternatiivsel Marimetsa Kapi nime kandval rattaüritusel Paliveres. Mõnus rada ja mõnus treening. 5 koht.

Nädal hiljem startisin ka Otepää Elionil. Eelmise aasta rada oli kõvasti kohitsetud ja järele oli jäänud rämedalt kiire ja grupisõiduoskusi nõudev rada. Stardist sain hästi liikuma ja Otepäält välja sõites hoidsin end teada tuntud Andre eraldistardikunn Kulli tuulde. Mingil hetkel vajus meie vahele Hawaii särgis tüüp kes mõnikümmend sekund hiljem vahe sisse jättis. Kahjuks ei suutnud sel hetkel otsustada, et tuleb Kulliga kaasa minna ja jäin ilmselt lootma, et keegi teine veab vahe kokku. Korra veel üritasime, aga eesolev liidrite grupp sõitis ikka liiga kiiresti. Tagant tulid suured grupid selga ja meie punt paisus mega suureks. Hoidsin end grupi etteotsa ja paaril korral isegi käisin vedamas. Mis seal salata suurimat tööd käis tegemas Ermo Rae, kes vedas seda gruppi ikka kilomeetrite viisi. Arula teeristis saime kätte esimesest pundist maha jäänud grupikesed, kus sees oli ka Maaris Meier. Esimene naine on minu jaoks olnud üsna hea indikaator- kui edastan esimest naist siis enamasti tuleb enda kohta OK tulemus:)

Metsa keerates olin piisavalt taibukas, et end pundi ette hoida ja Kääriku suusaradadele jõudes olin ca 5-10. positsioonil. Tõusudel venis grupp pikaks-pikaks. Pikal tõusul enne Kekkose radadele jõudmist nägin, et Aivar Lipp on vahe sisse sõitnud ja keegi ei taha järgi minna. Otsustasin proovida ja kutsusin ka Margus Halikut kaasa- koos lihtsam jälitada. Keegi kaasa ei tulnud ja sain üksi Lipu kätte paari kilomeetri pärast. Mõne aja pärast tulid tagant veel 4-5 tüüpi k.a. Mihhail Lukertsenko järgi. Selle pundiga sai lõpuni välja sõidetud ja aeg-ajalt mõned mahajääjad üles korjatud. Kilomeeter enne lõppu, lasketiiru juures sain koos mingi tüübiga pundil eest ära ja ca 500 m enne lõppu viimasel tõusul vajutasin pisut rohkem ja sain üksi finishisse sõita. 61. koht tundub hea, aga kui arvestada seda, et paljud ässad olid Saaremaa velotuuril siis tegelikult on see tulemus pigem keskpärane. Kripeldama jäi see, et alguses esimese pundiga kaasa ei saanud, aga head meelt tegi see, et enesetunne oli väga hea ja erinevalt eelmisest korrast suutsin aktiivne olla.

TRR 2010

Maanteel võistlemine ei kuulu minu lemmiktegevuste hulka, aga Tartu Maratoni üritused mulle meeldivad ja võimalusel olen ikka stardis. Tänu eelmise aasta suhteliselt heale sõidule, kui sõitsin end viimasest grupist 400 hulka, sain sel aastal alustada juba täitsa mõnusast pundist koos omasuguste karvajalgadega. Nu tegelikult oli stardis ringi vaadates ikka suurel osale jalad ilusaks raseeritud- järelikult oli pundis ka jalgrattureid:)

Stardist sain ilusti liikuma ja Riia mäel üritasin leida sobivas tempos rongi. Poolel mäel olin ilusti tuules ja liikusime tõusvas joones. Lõunakeskuse ringile jõudes oli vahe esimese pundiga juba sisse jäetud. Kiired noorsportlased ei lasknud end tugevast küljekast häirida ja vedasid agaralt eessõitjatele järgi. Kuna tuul oli põldudel kõva, siis mingit arvestatavat punti ei tekkinud ja sõideti pikas ketis. Selleks, et vähegi tuulevarju leida pidi sõitma täiesti asfaldi ja kruusa piiril, mis oli kohati üsna riskantne.

Enne Tatra orgu moodustus mingi suurem punt, kus oli pisut rohkem tuulevarju ja sai veits taastuda. Sealt edasi kulges sõit tavapäraselt pundis loksudes. Kuna tempo oli minu jaoks piisavalt kiire, siis ei tekkinud isegi mõtet minna ette vedama. Vaude tiimi tugevaim rattur Indrek Teppo käis paaril korral proovimas ja ütles, et eest ära ei jaksa üksi sõita:)

Kuna punt, kus sõitsin paisus väga suureks (ca 200 ratturit), siis ei olnud seal väga meeldiv ja rahulik sõita. Ei ole ise eriline grupisõidukunn ja ilmselgelt oli selles pundis palju selliseid, kes sõidavad grupis 1 kord aastas ja seda just TRR-il. Seega oli minu ainuke eesmärk püsti jääda.

Sihvale jõudes hakkasin end teadlikult ettepoole hoidma, et eesootavatel raskematel tõusudel, mitte maha jääda. Tõusudel oli jalg hea ja sain üsna heale positsioonile. Otepäält välja sõites selgus, et üks väiksem punt on siiski eest ära saanud. Sellist viga küll ei saa sisse lasta. Paneme järgi! See oli ka ainuke kord kui vedamas käisin paaril korral, et võimalikult kiirelt punt tagasi kokku vedada.

Enne Elvat plaanisin võtta viimased geelid ja snackid, et oleks mõnus lõpuni sõita. Selle söömise käigus vajusin läbi pundi ja avastasin, et olen jäänud viimaste hulka. Peale Elvat otsustasin, et oleks vaja taas pisut ettepoole hoida, et võimalikest kukkumistest pääseda. Omaarust sõitsin päris kiiresti, aga ettepoole ei pääsenud kuidagi. Ka oli punt kuidagi kummaliselt pikaks veninud. Hetk hiljem pead tõstes avastasin, et kõik sõidavad ilusas ketis. Mis nüüd siis toimub? Kiirus aina tõusis ja rauad olid täitsa paremal. Spidokat vaadates oli kiirus selline... 50-60 km/h. Ja seda sirgel! Sellisel kiirusel rattaga liikumist olin vaid telekast näinud, ise polnud veel proovida saanud. Mõnus oli. Mõtlesin pidevalt sellele, et tahaks näha, kes kurat on need, kes sedasi vedada jaksavad? Ja kui nad sedasi vedada jaksavad, siis miks nad siin India pundis sõidavad? Ja heameel oli, et mul on pisut suuremad hammakad kasutada, kui noortel Pärnu rattaklubi poistel, kelle kadens oli sellel kiirusel vähemalt sama suur nagu odaval pesumasinal suurimal tsentrifuugikiirusel. Päris julm oli neid sibamas vaadata ja uskumatult tublid, et maha ei jäänud!

Ettepoole saada oli sellel kiirusel täiesti võimatu- nii kui nina tuulest välja pistsin sain reaalselt aru, mis kiirusega sõidetakse. Ühel hetkel juhtus see, mis ikka vahest juhtub, kui tugevas ketis on nõrk lüli sees. Selles ketis oli mitu nõrka lüli ja ca 15km enne lõppu oli rong läinud. Tegin veel ühe meeleheitlikku katse, tulin tuulest välja ja üritasin grupi saba püüda, aga see oli täiesti lootusetu üritus. Ebareaalne!

Grupi sabast moodustus väikseid pundikesi, mis kokku saades kasvas ca 20-30 liikmeliseks. Sellises pundis veeresime kuni finishini. Erinevalt eelmisest aastast, kus lõpetasin ca 100-150 liikmelises pundis oli sel aastal mõnusalt turvaline tunne. Keegi ei trüginud ja keegi ei teinud rumalusi- veereti rahulikult lõpuni.

Selle 15 km jooksul kasvas vahe suure grupiga 4 minutini. Tulemuse poolest oleks olnud päris hea lõpetada selles 3.20 pundis, samas turvalisusele mõeldes oli hea väikse grupiga finishini veereda. Kuulsin, et 3.20 grupis korraldati enne lõppu kaks kukkumist... Ei saa ikka ilma!

Pildid on Markuse ja kmzphoto.eu tehtud

Mulgi Elion

Nädalavahetusel tegin rattahooaja avastardi mulgi Elionil. Meniski operatsioonist on nüüd täpselt kuus nädalat möödas ja tundus, et jalg lubab sõita küll. Olen peale operatsiooni vaikselt kerima hakanud ja enne Mulgit sai ca 450 km maanterattal läbitud. Enamus treeninguid on olnud lühikesed 20-60 minutit. Kaks trenni on olnud ka natuke üle kahe tunni. Kõik treeningud on senini olnud väga rahulikud, kui välja jätta mõned kiiremad lõigud, mis rattaga tööle sõites tahes-tahtmata sisse lipsavad.

Suhteliselt tagasihoidlik kilometraaz, erialaste harjutuste olematu osakaal ja veel mitte 100% liselt terve põlv lubasid eeldada, et võidu veel sõita ei jaksa. Toetudes varasematele kogemustele arvasin et 250 hulka võiks ikka mahtuda. vaikselt lootsin alustada eelmise aastaga samaväärselt- koht 200 hulgas.

Kogenematu ratturina võtsin ratta pööningult alla kaks päeva enne starti, pumpasin kummid täis, ketile õli ja reede õhtul 10 km pikkune proovisõit. Töötas.

Stardinumber oli mul varasemate teenete eest üllatavalt ees (nr.103) ja sain startida igast kõvade meestega ühest grupist (Anti Arak, Kaidar Hussar, Meelis Aasla jne). Vaatamata sellele suutsin end tagasi hoida ja ei läinud kiirete tüüpidega esimesel rämedal tõusul kiirematega kaasa. Alati kui mööda sõidetakse tundub, et kaotan jube palju kohti. Kõik sõitsid nii kiiresti ja mul oli juba raske. Lootusetu:)

Arvan, et esimese 5 kilomeetri jooksul sõideti must pidevalt mööda. Hiljem kui rada metsa keeras ja korralikult sadama hakkas kukkus tempo alla ja pundis sõitmine ei olnud enam keeruline. Kitsaste radade tõttu oli ka taganttulijatel ilmselt keerulisem mööduda. Kui 20 km sõidetud loeti kohaks ca 150. See kõlas väga positiivselt! Enamuse rajast, 10-50 km, sõitsin koos samade nägudega, olid üksikud kes möödusid, aga samas võtsime ka meie pidevalt skalpe nendelt kellel oli tehnilisi viperusi või nendelt kellel padrunid otsa olid saanud.

Holstre- Polli suusarajad kestsid lõputult. Ma pole kunagi seal suusatanud, aga sealsed tõusud tundusid lõputud. Ja keeruliseks muutis need pori, mis kutsus esile minu ratta tavalise probleemi- chainsuck. Suhteliselt tüütu on tõuse kerida kui eest keskmise hammaka kasutamine on võimatu ja pidevalt tuleb tagurpidi vändata, et ketti lahti harutada. Samas olid seal jube nauditavad laskumised ja enamasti sain seal pidevalt mööda sõita. Üsna paljud hakkavd laskumistel jalga väristama ja ei usalda ennast või rehve. Kuna mina olin rajal super hästi töötavate Rocket Ron-idega, siis oli pidamine suurepärane. Pisut tegi olukorra põnevamaks esipiduri kadumine 25 km kandis. Kuna pidurdan palju esimese piduriga, siis alguses oli äärmiselt keeruline ümber harjuda kasutama rohkem tagumist. Suusaradadel olnud TP-s loeti kohaks juba 136. Endalegi märkamatult olin sõitnud tõusvas joones.

ca 15 km enne lõppu sai ka tagumine pidur otsa ja krossiraja suurel laskumisel polnud enam millegagi pidurdada ning olin sunnitud kurvist otse sõitma. Õnneks oli krossirajal pikk "turvaala":)

Sellest laskumisest ja sellele järgnenud tõusul sai alguse raja võistluse kannatamise osa. Nimelt sõitis peale rajalt väljasõitu minema see punt, kus olin siiani tiksunud (Kand Peeter, Kriisa Kaido, Kaidar Hussar) ja tagant tulid veel mõned möödujad (Kikkas Simmo), kes mind järgi ei tahtnud oodata. Sirgetel kruusalõikudel veel üritasin, aga suhteliselt kähku sai selgeks, et pole enam millegagi tulistada, salv oli tühi.

Otsisin lihtsaid ja ökonoomseid lahendusi ning proovisin lõpuni saada. Tagant tuli pidevalt suuremaid ja lühemaid ronge, aga mina vaid unistasin sellest, et saaks nende rongidega kaasa sõita. Aga kes siis kaubavaguneid kiirrongi külge haagib.

Protokolli märgiti mind igati rahuldav 132. koht. Paljude harrastusratturite unelmate piir jäi ca 6 minuti kaugusele. Umbes sama kaugele jäi ka kõige ilusamaks seiklussportlaseks valitud Kiirrongi Alari. Tubli poiss!

Tulemused

P.S pildid laenatud Proshop.ee lehelt

Saku Xdream

Oleme võlgu Saku Xdreami muljed. Siit nad tulevad:

Rain: "Randy, räägi kuidas läks?"
Randy: "Perse läks"

Operatsioon tehtud

Eile hommikul jõudis kätte kokkulepitud operatsiooni päev. See artroskoopia tegemine on ikka mõnusalt lihtsaks tehtud. Kell 10 astusin Artrosport kliinikusse sisse, andsin teada et tulin opile ja mõne aja pärast kutsuti edasi. Vastasin mõnedele anestesioloogi küsimustele ja juba olingi laual pikali. Tekk pandi peale, kanüül veeni, voolik külge ja magama.

Hetke pärast kuulen raadiost Jaan Martinsoni ja Peep Pahvi tulist vaidlust sporditeemadel. Jube huvitav oli, aga ei suuda meenutada, millest vestlus käis. Siis palus keegi suu avada ja võttis midagi mu suust ära. Järgmisel hetkel paluti üles ärgata ja end operatsioonilaualt kõrvalvoodisse nihutada. Tahtsin just küsida, et miks ma enne operatsiooni pean ärkama ja teise voodisse kolima, aga siis aimasin, et äkki ongi valmis. Õde kinnitas mu kahtlusi ja sõidutas teise ruumi tukkuma. Suu rämedalt kuivas ja keel jäi suulakke kinni. Tund hiljem tuli õde enesetunde kohta uurima ja arvas, et kui ma rohkem magada ei taha, siis võin riidesse panna ja arsti juurde juhtnööre saama minna.

Kaidu Meiterni, kes mind tõenäoliselt lõikas, nägin sellel päeval siis esimest korda:) Näitas mulle jooniselt. mis katki oli ja mis ta opi käigus tegi ja siis rääkisime pisut lähimate päevade taastumisest, vajalikest harjutustest jmt. Kokku kulus sissejuhatuseks, artroskoopiaks ja välja magamiseks ca 2 tundi. Põhimõtteliselt saaks pikema lõunapausi asemel hoopis meniski opi teha:)

Kui keegi kommenteeris eelmise postituse juures, et peaksin kindlasti endale kargud muretsema sest omal jalal sealt ära ei jaluta, siis sellele anonüümsele teadmiseks, et trepist alla jalutamine ja autosse jalutamine küll mingit erilist raskust ei valmistanud. Kihutada küll ei saanud, aga vaikselt jalutamine ei põhjusta ei valu ega ka muud ebamugavustunnet. Seega lükkan selle väite omale kogemusele toetudes ümber:)

Koju jõudes jääkott peale ja juba õhtul hakkasin esimesi lihtsamaid harjutusi tegema. Kummalisel kombel ei ole harjutuste tegemine ja käimine üldse valu põhjustanud. Põlv on küll kange ja liikuvus on piiratud, aga vaikselt saab sirutada ja ca 90 kraadini painutada. Rohkem kõveraks hetkel ei taha minna.

Kuna teen istuvat tööd, siis sain juba täna tööle minna. Ka täna pole põlv kordagi valus olnud, on vaid pisut paistes. Teen pidevalt jääkompresse ja võimalusel venitan vaikselt sirgeks ja painutan kõveraks- pikalt ühel kohal olles halveneb liigese liikuvus märgatavalt.

Kui mingeid probleeme ei teki, siis nädala lõpus tahaksin ilma koormuseta ratast väntama hakata. Nädala pärast eemaldatakse niidid ja siis saab ka vaikselt ujumisega alustada.

Mis seal salata, väga ootan päeva kui saaks taas põlvele mõtlemata treenida, joosta, uisutada ja seljakotiga matkata.

Meniski lugu

Juba mõnda aega häda teinud vasak põlv pole lubanud tegeleda paljude lemmiktegevustega. Vaid ratast sõita ja klassikat suusatada sain ilma põlvele haiget tegemata. Olen külastanud korduvalt arsti(dr. Soomets, dr. Tauno Kalvet 2x) ja füsioterapeuti (dr. Voronetski), saanud ultraheli ravi, teinud harjutusi, mis füsio ette näitas, määrinud salvidega, puhanud, loobunud jooksmisest ja kõigist tegevustest, mis pülvele ei meeldinud, proovinud hea ja kurjaga, aga kaks aastat tagasi vaikselt alanud põlvehäda pole siiani mind rahule jätnud.

Esmaspäeval pöördusin taaskord järgmise arsti juurde, et leida lahendus valutavale põlvele. Sel korral Artrossport kliinikus töötava Kaidu Meiterni poole. Kaidu vaatas ja katsus ja painutas ja ütles: "Menisk on katki 80% tõenäosusega. Kas paneme operatsiooniks aja kirja? Kas 30 märts sobib?" Et oma teooriat kontrollida pakkus välja, et lähen teen igaks juhuks ka MRT uuringu.

Täna saabus MRT uuringu vastus:

Leid:

MCL ligamendi taga on vedelikukogum (tõenäoliselt meniskaalne tsüst). Mediaalmeniski korpuse ja tagaserva horisontaalne rebend, lateraalmeniski ulatuslik horisontaalne rebend.

Ristati- ja kollateraalsidemed on visuaalse patoloogiata. Luulised struktuurid intaktsed, kõhrelised pinnad tasased. Hoffa keha on normkuju ja signaaliga.

Arvamus:

Mõlema meniski rebend, mediaalmeniski parameniskiaalne tsüst.

Aru ma ei saa kuidas dr. Kalvet (Eesti juhtiv ortopeed ja igast seltside liige) ei osanud või ei viitsinud diagnoosi panna ja selle asemel et MRT-se saata käskis mingi salviga määrida ja saatis ultraheli ravi saama. Kui midagi ei muutunud, siis mõned kuud hiljem arvas sama mees, et kõik on korras ja tuleb rahu anda ja käskis valuvaigistava kreemiga määrida ning saatsi füsiterapeudi juurde.

Tagantjärele tark olles oleks võinud muidugi varem haigekassasüsteemist väljastpoolt abi otsida ja mõne teise spetsialisti poole pöörduda.

Nüüd siis on asjalood nii, et 30. märts on meniski operatsioon ja aktiivselt sporti teha mõnda aega ei saa.

Kellegil trenazööri või pukki ei vedele kodus? Tõenäoliselt on väntamine esimene asi mida teha saab ja oleks hea kodus liigutama hakata. Isegi mõned nädalad tagasi samal opil käinud Minn väntas kodus tüdind näoga pukil. Ilmselt tegi ta seda esimest korda elus:)

Ja lõpetuseks tuntud Saue vanasõna: "Kellel põlv valutab, see on ise loll, et liiga palju sporti tegi ja vale arsti juures käis"