Kuidas parandada kohta Tartu Rulluisumaratonil?

Varasemal kolmel aastal olen alati oodanud TRUM-i starti. Sel aastal aga mitte. Veel kolmapäeval viimast kontrollkõnet sõbrale tehes lootsin, et ta unustas mind registreerida ja äkki ei pea starti minema. Selgus, et Jaanus Ritson suudab asju meeles pidada ja oli mind ikkagi kirja pannud. Seega ei jäänud muud võimalust kui katkestada kaks nädalat kestnud puhkus tööst ja puhkus spordist ning sõita pühapäeva hommikul Pärnumaalt koju uiskude järgi, et siis edasi Tartusse sõita.

Uisud leidsin vanemate pööningult, täpselt sealt kuhu nad aasta tagasi peale Tartu Uisumaratoni olin unustanud. Jah, täpselt aasta oli möödas viimasest korrast kui uisutasin. Kuigi uisutamine mulle meeldib, on see sel aastal kuidagi unarusse jäänud ja vist vaid korra-kaks olen mõelnud, et vahest võiks uisutama minna, tegudeni polne aga jõudnud. Õnneks on selle võistluse distants nii lühike ja kiire, et läbimiseks mingit erilist ettevalmistust tegema ei pea.

Stardis hoidsin end pisut tagasi ja otsisin tuttavaid selgasid, kelle taga oleks mõnus sõita. Varasemal kolmel aastal olen ikka sõitnud koos Tõnu Koppeliga, kellel on hea suur selg ja kes alati grupid kokku veab. Mingil hetkel, peale esimest mäge sain talle tuulde ja tavapäraselt tegi Tõnu tööd, et järgmisse punti sõita. Kui Tõnni hoog rauges ja eesolev grupp kaugenema hakkas, siis läksin ise vedama. Peale lühikest vedamist sain ilusti saba kätte, aga kahjuks ei olnud Tõnu kaasa tulnud. Peale mõningast grupis loksumist nägin et üks Hawaii vormis kutt üritab eest ära sõita ja järgmisesse punti jõuda. Läksin talle tuulde lootuses, et tõmbame veel kedagi kaasa ja kordamööda vedades saame ees mineva pundi, kes sel hetkel olid meist ca 30-50m kaugusel, kätte. Kahjuks kedagi kaasa ei tulnud. Vahe tagumise grupiga läks üha suuremaks ja esimestele lähemale ka ei saanud. Tekkis loll olukord, kus tuli kiiresti otsustada, kas kohe loobuda või kohe järgi sõita- kahekesi jäämine ei oleks hästi lõppenud. Otsustasin riskida. Olin laskumise lõpuni tuules ja esimesele suurele tõusule jõudes lisasin käiku. Kuna tõusudel on grupi eelis üksisõitja ees väiksem ja tempo madalam, ning uisutamisoskus vähem tähtis, siis oli see ilmselt ainuke võimalus. Teadsin, et pean gruppi jõudma enne suurt laskumist. Otsustasin, et panen kõik välja ja kui õnnestub on hästi, kui ei õnnestu, siis lasen selja sirgu ja ootan taganttulijad ära. Minu õnneks oli grupi tempo tõusul suht madal ja sain täpselt tõusu lõpuks saba kätte. Hawaii vormis kutt, kes rünnakut alustas ei jaksanud kaasa tulla ja oli kaugele maha jäänud.

Lakumisele minnes tabasid mind esimesed tagasilöögid. Nimelt hakkasid reied andma krambihoiatusi. Sõidetud oli vaid ca 10 minutit ja mul jalad juba kutud! Ilmselgelt oli tegu uisutamisele iseloomuliku istumisasendi tõttu tekkinud probleemiga- minu reied ei ole aasta aega sellises asendis töötama pidanud ja hakkasid streikima.

Esimeses tagasipöördes selgus, et oleme teine grupp- liidrid olid ca 30 sekundi kaugusel. Mis seal salata- start oli õnnestunud suhteliselt hästi.

Peale esimest tagasipööret algas minu kannatuste rada. Jalad olid kanged ja reied valusad, tehnika lagunes, tuules püsimine muutus üha raskemaks. Sõitsin ca 90% kogu võistlusest oma grupi viimasena ja pidevalt olin "kummipaela" otsas. Kiirendustele ei suutnud õigeaegselt vastata ja jäin pidevalt tuulest välja, misjärel pidin kurja vaeva nägema, et tagasi gruppi saada. Sõidu edenedes muutusid tuulest välja jäämised tihedamaks ja pidin üha rohkem võitlema ja end sundima, et mitte loobuda. Üha tihedamini tabasin end mõttelt, et sellesse gruppi trügimine oli viga ja kui maha jään siis kukun kolinal läbi mitme mitme järgmise grupi. Seadsin endale pidevalt eesmärke, kui kaua pean suutma pundis püsida- järgmise tagasipöördeni kannatan ära, veel selle tõusu pean vastu siis... Mitmel korral jäin kiirenduste ajal grupist maha, aga õnneks lasti peale kiirendust jälle selg sirgu ja mul õnnestus jälle tuulde saada. Minu õnn, et need kiirendused nii lühikesed olid ja keegi pikemalt ei paugutanud.

Kui alguses oli grupp üsna väike, siis aeg-ajalt tilkus meile juurde sõitjaid, kes olid mingi aja püsinud liidrite pundis (naiste võitja Enel Kõrva, Meelis Aasla, Mart Markus jne). Samuti paranes minu koht pisut ka nende võrra, kes olid end esimeses grupis sodiks sõitnud, maha jäänud ja kes ei suutnud ka meiega liituda (näiteks Jaanus Laugus)

Nendele, kes uisutamisega vähem kursis teadmiseks, et erinevalt teistest kestvusaladest koosneb uisutamine peamiselt lühiajalistest kiirendustest. Kui suusatamises või rattas, rääkimata jooksmisest, on peamiselt vaja teha pikka aega ühtlase intensiivsusega tööd, siis uisutamises käib pidev kiirendamine. Enamasti 5-10 sammu maksimaalsel kiirusel ja seejärel veeretakse üksteisel käsi seljal, kuni järgmine mees kiirendab. Ei imesta, kui võistluse jooksul tuli teha sadu lühikesi ja pikemaid kiirendusi, mis minu jaoks olid väga väsitavad. Ühtlase intensiivsusega tööd oli minimaalselt. Aus olles ma hästi ei mõista, miks selline üksteise järel paugutamine hea on? Miks teistel kestvusaladel nii ei tehta? Olgu, rattas tehakse, aga tavaliselt pigem lõpus ja pigem paugutavad need, kes sõidavad esimestele kohtadele. Uisutamises seevastu käib selline trikitamine algusest peale ja seda ka grupis kus sõidetakse kohtadele teises- või kolmandas kümnes

Laskumistel avastasin veel ühe ebameeldiva üllatuse- veeredes kippusin vaikselt aga kindlalt tuulest välja jääma. Eelmistest aastatest mäletan, et laskumistel pidin kohe käe eessõitja seljale toetama, et mitte otsa sõita, siis sel aastal pidin end pisikeseks kokku pakkima ja tõsiselt pingutama, et mitte maha jääda. Mitmel korral olin sunnitud ka jalgadega töötama märgatavalt varem kui eessõitjad. Pärast sõitu targematega rääkides selgus, et laagrid olid 12 kuu jooksul ära kuivanud ja seetõttu ei veerenud üldse. Ma veel mõtlesin, et kui ostad head uisud ja nendega üldse ei sõida, siis ei pea ka hooldama:) Täielik Pettumus. Selgus veel selline nüanss, et laagreid ei määrita mitte võistlusele eelneval õhtul vaid pigem ikka võistluspäeva hommikul- nii pidavat veeremine hoopis parem olema ja laagrid "lahtisema" veeremisega. Tagantjärele ikka hea tark olla...

4,5km enne lõppu toimus taas üks eiteamitmesajas kiirendus, millele ma enam kuidagi vastata ei suutnud. Juhtunud oli see, mida ma juba ammu oodanud olin ja algas agoonia. Minu õnneks oli samast grupist pudenenud ka hirmkõva jalaga Ats Kallais. Sealt edasi kuni finishini vedasin heal juhul 300-500 meetrit, rohkemaks ei olnud ma kuidagi suuteline- kogu ülejäänud töö tegi ära Ats. Mina vaatasin uduse pilguga Atsi uiske ja püüdsin mitte asfaldile valguda. Kuna koordinatsioon oli märgatavalt halvenenud togisin korduvalt Atsi uiske. Rohkem kui viis korda koperdasin ka enda uiskude otsa ja mitmel korral olin lähedal kukkumisele. Taha vaadata ei julgenud- teadsin, et iga hetk võib järgmine grupp meist üle sõita. Viimasel paaril kilomeetril ei mõelnud enam millelegi, lihtsalt kannatasin ja ootasin.

Viimase laskumise sõitsin veel Atsi tuules, finishisirgele jõudes olin täiesti tühi ja lihtsalt veeresin kuidagi üle joone. Ei mäleta millal ma viimati nii tühi olin. Ja ilmselt pole mul juba ammu olnud nii hea meel päästva lõpujoone üle.

Koht 28. Eelmisel aastal olin 32. Seega areng on olnud märgatav

4 aastaga ei ole midagi oluliselt muutunud- ikka sõidan teises grupis, mis sõidab kohatadele ca 12-30. Kolmel aastal olen lõpetanud selle grupi lõpus, ühel aastal suutsin selle grupifinishi võita ja olin 15. Ilmselt ei oleks lõppkohas ka suurt erinevust olnud, kui oleksin teinud oma tavapärased 5-10 uisutrenni suve jooksul. Koht oleks endiselt olnud vahemikus 20-30. Selge on see, et spetsialiseerumata ei jõuaks kuidagi esimestega kaasa sõita. Kui oleks enne maratoni teinud mõned treeningud, siis ilmselt oleks sõitu suutnud pisut nautida ja ei oleks pidanud nii palju kannatama. Luban, et järgmisel aastal uisutan enne maratoni vähemalt 3 korda. Luban, et järgmisel aastal määrin laagrid enne võistlust ära. Kasvõi eelneval õhtul!

Vastus: Uisuta 0 kilomeetrit ja sinu koht võistlusel paraneb. Tõestatud!

Pildid laenatud kmzphoto.eu lehelt