Kuidas parandada kohta Tartu Rulluisumaratonil?

Varasemal kolmel aastal olen alati oodanud TRUM-i starti. Sel aastal aga mitte. Veel kolmapäeval viimast kontrollkõnet sõbrale tehes lootsin, et ta unustas mind registreerida ja äkki ei pea starti minema. Selgus, et Jaanus Ritson suudab asju meeles pidada ja oli mind ikkagi kirja pannud. Seega ei jäänud muud võimalust kui katkestada kaks nädalat kestnud puhkus tööst ja puhkus spordist ning sõita pühapäeva hommikul Pärnumaalt koju uiskude järgi, et siis edasi Tartusse sõita.

Uisud leidsin vanemate pööningult, täpselt sealt kuhu nad aasta tagasi peale Tartu Uisumaratoni olin unustanud. Jah, täpselt aasta oli möödas viimasest korrast kui uisutasin. Kuigi uisutamine mulle meeldib, on see sel aastal kuidagi unarusse jäänud ja vist vaid korra-kaks olen mõelnud, et vahest võiks uisutama minna, tegudeni polne aga jõudnud. Õnneks on selle võistluse distants nii lühike ja kiire, et läbimiseks mingit erilist ettevalmistust tegema ei pea.

Stardis hoidsin end pisut tagasi ja otsisin tuttavaid selgasid, kelle taga oleks mõnus sõita. Varasemal kolmel aastal olen ikka sõitnud koos Tõnu Koppeliga, kellel on hea suur selg ja kes alati grupid kokku veab. Mingil hetkel, peale esimest mäge sain talle tuulde ja tavapäraselt tegi Tõnu tööd, et järgmisse punti sõita. Kui Tõnni hoog rauges ja eesolev grupp kaugenema hakkas, siis läksin ise vedama. Peale lühikest vedamist sain ilusti saba kätte, aga kahjuks ei olnud Tõnu kaasa tulnud. Peale mõningast grupis loksumist nägin et üks Hawaii vormis kutt üritab eest ära sõita ja järgmisesse punti jõuda. Läksin talle tuulde lootuses, et tõmbame veel kedagi kaasa ja kordamööda vedades saame ees mineva pundi, kes sel hetkel olid meist ca 30-50m kaugusel, kätte. Kahjuks kedagi kaasa ei tulnud. Vahe tagumise grupiga läks üha suuremaks ja esimestele lähemale ka ei saanud. Tekkis loll olukord, kus tuli kiiresti otsustada, kas kohe loobuda või kohe järgi sõita- kahekesi jäämine ei oleks hästi lõppenud. Otsustasin riskida. Olin laskumise lõpuni tuules ja esimesele suurele tõusule jõudes lisasin käiku. Kuna tõusudel on grupi eelis üksisõitja ees väiksem ja tempo madalam, ning uisutamisoskus vähem tähtis, siis oli see ilmselt ainuke võimalus. Teadsin, et pean gruppi jõudma enne suurt laskumist. Otsustasin, et panen kõik välja ja kui õnnestub on hästi, kui ei õnnestu, siis lasen selja sirgu ja ootan taganttulijad ära. Minu õnneks oli grupi tempo tõusul suht madal ja sain täpselt tõusu lõpuks saba kätte. Hawaii vormis kutt, kes rünnakut alustas ei jaksanud kaasa tulla ja oli kaugele maha jäänud.

Lakumisele minnes tabasid mind esimesed tagasilöögid. Nimelt hakkasid reied andma krambihoiatusi. Sõidetud oli vaid ca 10 minutit ja mul jalad juba kutud! Ilmselgelt oli tegu uisutamisele iseloomuliku istumisasendi tõttu tekkinud probleemiga- minu reied ei ole aasta aega sellises asendis töötama pidanud ja hakkasid streikima.

Esimeses tagasipöördes selgus, et oleme teine grupp- liidrid olid ca 30 sekundi kaugusel. Mis seal salata- start oli õnnestunud suhteliselt hästi.

Peale esimest tagasipööret algas minu kannatuste rada. Jalad olid kanged ja reied valusad, tehnika lagunes, tuules püsimine muutus üha raskemaks. Sõitsin ca 90% kogu võistlusest oma grupi viimasena ja pidevalt olin "kummipaela" otsas. Kiirendustele ei suutnud õigeaegselt vastata ja jäin pidevalt tuulest välja, misjärel pidin kurja vaeva nägema, et tagasi gruppi saada. Sõidu edenedes muutusid tuulest välja jäämised tihedamaks ja pidin üha rohkem võitlema ja end sundima, et mitte loobuda. Üha tihedamini tabasin end mõttelt, et sellesse gruppi trügimine oli viga ja kui maha jään siis kukun kolinal läbi mitme mitme järgmise grupi. Seadsin endale pidevalt eesmärke, kui kaua pean suutma pundis püsida- järgmise tagasipöördeni kannatan ära, veel selle tõusu pean vastu siis... Mitmel korral jäin kiirenduste ajal grupist maha, aga õnneks lasti peale kiirendust jälle selg sirgu ja mul õnnestus jälle tuulde saada. Minu õnn, et need kiirendused nii lühikesed olid ja keegi pikemalt ei paugutanud.

Kui alguses oli grupp üsna väike, siis aeg-ajalt tilkus meile juurde sõitjaid, kes olid mingi aja püsinud liidrite pundis (naiste võitja Enel Kõrva, Meelis Aasla, Mart Markus jne). Samuti paranes minu koht pisut ka nende võrra, kes olid end esimeses grupis sodiks sõitnud, maha jäänud ja kes ei suutnud ka meiega liituda (näiteks Jaanus Laugus)

Nendele, kes uisutamisega vähem kursis teadmiseks, et erinevalt teistest kestvusaladest koosneb uisutamine peamiselt lühiajalistest kiirendustest. Kui suusatamises või rattas, rääkimata jooksmisest, on peamiselt vaja teha pikka aega ühtlase intensiivsusega tööd, siis uisutamises käib pidev kiirendamine. Enamasti 5-10 sammu maksimaalsel kiirusel ja seejärel veeretakse üksteisel käsi seljal, kuni järgmine mees kiirendab. Ei imesta, kui võistluse jooksul tuli teha sadu lühikesi ja pikemaid kiirendusi, mis minu jaoks olid väga väsitavad. Ühtlase intensiivsusega tööd oli minimaalselt. Aus olles ma hästi ei mõista, miks selline üksteise järel paugutamine hea on? Miks teistel kestvusaladel nii ei tehta? Olgu, rattas tehakse, aga tavaliselt pigem lõpus ja pigem paugutavad need, kes sõidavad esimestele kohtadele. Uisutamises seevastu käib selline trikitamine algusest peale ja seda ka grupis kus sõidetakse kohtadele teises- või kolmandas kümnes

Laskumistel avastasin veel ühe ebameeldiva üllatuse- veeredes kippusin vaikselt aga kindlalt tuulest välja jääma. Eelmistest aastatest mäletan, et laskumistel pidin kohe käe eessõitja seljale toetama, et mitte otsa sõita, siis sel aastal pidin end pisikeseks kokku pakkima ja tõsiselt pingutama, et mitte maha jääda. Mitmel korral olin sunnitud ka jalgadega töötama märgatavalt varem kui eessõitjad. Pärast sõitu targematega rääkides selgus, et laagrid olid 12 kuu jooksul ära kuivanud ja seetõttu ei veerenud üldse. Ma veel mõtlesin, et kui ostad head uisud ja nendega üldse ei sõida, siis ei pea ka hooldama:) Täielik Pettumus. Selgus veel selline nüanss, et laagreid ei määrita mitte võistlusele eelneval õhtul vaid pigem ikka võistluspäeva hommikul- nii pidavat veeremine hoopis parem olema ja laagrid "lahtisema" veeremisega. Tagantjärele ikka hea tark olla...

4,5km enne lõppu toimus taas üks eiteamitmesajas kiirendus, millele ma enam kuidagi vastata ei suutnud. Juhtunud oli see, mida ma juba ammu oodanud olin ja algas agoonia. Minu õnneks oli samast grupist pudenenud ka hirmkõva jalaga Ats Kallais. Sealt edasi kuni finishini vedasin heal juhul 300-500 meetrit, rohkemaks ei olnud ma kuidagi suuteline- kogu ülejäänud töö tegi ära Ats. Mina vaatasin uduse pilguga Atsi uiske ja püüdsin mitte asfaldile valguda. Kuna koordinatsioon oli märgatavalt halvenenud togisin korduvalt Atsi uiske. Rohkem kui viis korda koperdasin ka enda uiskude otsa ja mitmel korral olin lähedal kukkumisele. Taha vaadata ei julgenud- teadsin, et iga hetk võib järgmine grupp meist üle sõita. Viimasel paaril kilomeetril ei mõelnud enam millelegi, lihtsalt kannatasin ja ootasin.

Viimase laskumise sõitsin veel Atsi tuules, finishisirgele jõudes olin täiesti tühi ja lihtsalt veeresin kuidagi üle joone. Ei mäleta millal ma viimati nii tühi olin. Ja ilmselt pole mul juba ammu olnud nii hea meel päästva lõpujoone üle.

Koht 28. Eelmisel aastal olin 32. Seega areng on olnud märgatav

4 aastaga ei ole midagi oluliselt muutunud- ikka sõidan teises grupis, mis sõidab kohatadele ca 12-30. Kolmel aastal olen lõpetanud selle grupi lõpus, ühel aastal suutsin selle grupifinishi võita ja olin 15. Ilmselt ei oleks lõppkohas ka suurt erinevust olnud, kui oleksin teinud oma tavapärased 5-10 uisutrenni suve jooksul. Koht oleks endiselt olnud vahemikus 20-30. Selge on see, et spetsialiseerumata ei jõuaks kuidagi esimestega kaasa sõita. Kui oleks enne maratoni teinud mõned treeningud, siis ilmselt oleks sõitu suutnud pisut nautida ja ei oleks pidanud nii palju kannatama. Luban, et järgmisel aastal uisutan enne maratoni vähemalt 3 korda. Luban, et järgmisel aastal määrin laagrid enne võistlust ära. Kasvõi eelneval õhtul!

Vastus: Uisuta 0 kilomeetrit ja sinu koht võistlusel paraneb. Tõestatud!

Pildid laenatud kmzphoto.eu lehelt

Valgus kehtestab uued väärtused: valguses loeb ilu, pimeduses usaldus* ehk Xdreami öine etapp Karulas

Varjus on suur salajõud....(H. Laks)

Oli see nüüd salajõud või usaldus, pigem vist ikka viimane, mis meid natuke isepäiseid ISC teami naisi hooaja kõrgeima tulemuseni viis. Aga kõigest järgemööda.
Sarnaselt paljudele sõpradele, olime piisava varuga võistluspaigas kohal, nii et stardieelne kiirustamine jäi ära ja selle asemel oli selline muhe ja rõõmus olemine. Siit omakorda tuli mõte, et miks ei võikski Xdreami start reeglina laupäeva õhtul olla nagu enamusel Läti võistlustel tavaks. Vahest ainult ühel etapil (sprindil?) hommikul.

Enne starti leppisime kokku, et vaatame kõigepealt kaarti ja seejärel kiirustame meestele järele. Nimetatud taktika tõttu - kui olime välja raalinud, et legendil nr 2. ja 7. on sama ristmik ja sama koht on ka tõukerattakaardil- lahkusime stardikaare alt tagantpoolt kolmanda tiimina.



Enesetunne paranes, kui Rebasemõisa teel olid ees vaid umbes 3-4 võistkonna rattajäljed.
Suurem kohmitsemine tuli Tarupedaja järve ääres, kus uurisin nii teadetahvli RMK kaarti kui lõpuks kontrollisin ka talu asukoha üle. Samal ajal nägime, kuidas ratturite tuledelohe mäest alla kihutas ja eelmise ristmiku peale vasakule keeras. Enne 1.KPd kõhklesime veel ühel ristmikul, aga otsustasime 1,2 km ikka ära sõita. Punkt tuligi.

Teel 2.KPsse suutis Pilvi läbi haugata legendide 18.-20. lisakaare mööda metsast sihti, sõitsime selle asemel mööda kruusateed. Järgmist lõksu täielikult vältida ei suutnud - jalad panin maha legendil 22. ja keerasin kaardi lahti. Siis sain aru, miks mõned tiimid olid 21.legendil lõunasse suunanud. Ots ringi ja tuledevoolule vastu!

2.KP asukoha oli Pilvi juba enam-vähem välja raalinud kaardijupilt "eraldi ratas". Kuna tegin väikse kaardilugemisvea legendil 37, siis sõitsime teed mööda edasi ja kuna see nii kenasti vajamineva elektriliini äärde keeras, jõudsime 2.KP sihile küll pisut eemal, kuid järgmist KPd arvestades hoopiski soodsamas kohas. Rattad tee serva ja võssa! Õnneks tulid õige pea vastu ratastega võsas teed rammivad Salomon ja Nike, nende lohas saime hoopis kiiremini edasi. Siht vahetult enne KP'd oli seiklejaid paksult täis - Kadarbikud, AT Nobe, ISC, jne, vähemalt 20 võistkonda. Vahetusalasse Aheru järve äärde jõudsime imelikult kombel üksi. Neli ala hiljem saime teada põhjuse: need KP juures olnud tiimid ja veel mõned neid pimesi järginud jüngrid olid punktist välja sõites 180 kraadi valesti põrutanud. Enne pidama ei saanud kui Harglas... Kaarti luges ca 30 inimese peale ainult üksainus ja seegi ajas suuna segi...

Valikurajal mingeid seiklusi ei olnud, kulgesime rahulikult, punktid noppisime vastupäeva.
Kanuu samuti raskusi ei põhjustanud, esimese punkti juures oli üks B-raja meeskond nõjatumas sisuliselt KP puu vastu, samas kui nende kolmas liige võõpsikusse punkti oli saadetud otsima.

Eraldi rattas võttis Jana A, Pilvi B ja mulle jäi siis C. See oli päris mõnus etapp: mets kahises vaikselt, kuu vaatas ülevalt, hundid sahistasid võsas omi asju ajades või ehk mind luurates, kuulsin vaid enda südametukseid ja ärevat neelatust......
No ja järgmise käänaku tagant tuligi juba selg ees kari beekaid, kes kah eraldietapil, aga miskipärast läbimas neid punkte ikkagi 2-3kesi koos. "Krii-sti, Krii-sti, kussa jäid!?" - hajus öise metsa saladuslik lummus nagu polekski seda kunagi olnud.

Laevad pommitasime Jana ja Pilvi suurepärasel koostööl põhja, kuigi algul proovisin neile pakkuda ka varianti "ah, jätame selle ja jookseme trahviringikese ära!". Samas oli hiljem rahulolu - kui kohtunik meie laevu vaadates tunnustavalt lausus: "Jah, õige, võite minna!"- hiigelsuur.

Koridororienteerumise etapil saime nautida oma sörgitempot napilt 3.KPni (20.KP üldjärjestuses), kui metsaalune lõi Viffi heledast häälest ja Randy madalamast bassist põrisema ning rivi tagumised said ülevaate nende Hargla-tuurist. Lisaks neile kahele võistkonnale oli meiega veel Elo-tiim, Männikumäe noored poisid ja paar punktivahet ka Europcari Arthur ja co. V.a viimatinimetatu võistkond, püsisid ülejäänud 5 võistkonda koos kuni vahetusalani. Meie olime rivi lõpus ja vahepeal tundus, et jääme päris maha, aga KP märkimise järjekord ja risune maastik aeglustasid esiotsa tempot niipalju, et silmside katkes vaid paariks hetkeks ja kogu kamp oli järgmise kraavi ääres jälle koos. Nii et kaardi oleks võinud ju lausa rulli keerata... Äratundmine, kui lihtne on tegelikult kaardilugemisoskuseta ja kesise jooksuvormiga võistkonnal tipptiimidel sabas püsida, võttis pead vangutama. Lambi kustutasin ära vahetult eelviimse (27.KP) juures, oli piisavalt valgeks läinud.

Rattapunktid saime sõita läbi omas tempos, veelkord Kadarbikest mööda saades. Huvitav oli situatsioon 30.KP juures, millele lähenesime idast lõikega. Tegelikult oli maastikul üsna sõidetav vana tee ja ratast pidime tassima ainult paarsada meetrit. Õnneks läks ka kraavi (veevälja) ületamisega - vahetult enne punkti olid koprad paisutanud metsa alla paar järve, aga meie saime kuiva jalaga üle kopratammi.

Hommikune kanuu oli järjekordne maiuspala. Hurmavasse udusse mähkunud Aheru järv ja pisut unine kui seda kuldsem päike lisasid tubli annuse romantikat, kuid orienteerumise kohalt oli seis nutusem kui öösel - eks proovi maamärkide abil kraaviotsale pihta saada, kui nähtavus on napid 5 meetrit! Lisaks hoidsid 34. KPsse minnes meist jälle möödunud kadarbikud selgelt 30 kraadi vales suunas! Tegime omad korrektiivid, aga kui kalda juurde jõudsime, tagurdasid eelnimetatud + Kiirrong just KPst välja. Nad olid ka uduloori varjus õigesse kohta jõudnud.
Pakkusime neile järjekordselt rattakummi (täitsa terve, parandatud) - aga nad ei tahtnud. Kes eelmise etapi lugu teavad, saavad aru.

Rattaetapp Lüllemäele ja mõnusa vahepalana puulehtede äratundmine. Paju oli kangesti loorberi moodi, korra kõlas ka toomingas, aga sellega ei vääratanud. Jalaka panin algul künnapuuks, sest "jalakal on jalad". Ehk siis leherootsud on otstest hargnenud. Meie käes olnud eksemplaril oli neid "jalgu" küll väga vähe, aga kuna künnapuu lehe üks serv on teisest oluliselt lühem, leht me käes aga oli kenasti sümmeetriline, siis tõmbasin künnapuu maha ja vastuseks läks jalakas. "Kõik õiged!" ja suundusime tõukerattaile.

Heatahtlike soovitajate abiga valisime peene kummiga mudelid ja sõit oli üle ootuste lihtne. Nüüd jäi teha veel tõusuderohke jalgsitiir. Algul tundus see liig-mis-liiana, aga õnneks jäi soodes ujumine ära, sillad olid väga meeldivaks üllatuseks ning rosinaks oli ronimine Tornimäe torni (ja hüpe julgestusse!), nii et tagantjärele mõeldes polnud rajameister kiuslik midagi. Pealegi - see on ju seiklussport, kus iva seisnebki vaimujõu testimises!
Torni pidid A-raja võistkondade 2 liiget ronima väljaspoolt piirdeid, mööda palke. Poleks uskunud, et suudan väsinud jalgadega selle ülesande suhteliselt nobedalt teha, lausa äge oli. Kõrgust küll kardan, aga julgestusega on hoopis teine tunne ronida. Huvitav vaid, kas keegi suutis käed lahti- selg ees ülevalt tühjusesse hüpata? Mina küll lasin käe köiest lahti alles siis, kui tundsin, et traksid peavad. ;)

Männikumäe noorte poistega enne finišit võidu rabelema ei hakanud, küll aga peavad nad järgmiseks korraks taluõue ja viljapõllu läbimise keelu endale selgeks tegema, muidu... teate ju tegelikult küll!

Autasustamist ei jõudnud seekord ära oodata, vabandame kaasvõistlejate ja korraldajate ees.

Arula saun oli mõnus nagu alati ja õhtul ootas mind Tartus juba läikivpuhas ratas. Kas saab veel paremaks minna?!

Tulemused:
1 Team VAUDE Matkasport 9:55.21 MEHED 1
2 Salomon Team 9:56.19 MEHED 2
3 Team Nike 9:57.37 MEHED 3
4 seiklusporr 10:49.18 MEHED 4
5 Suusa Jüngrid 11:04.59 MEHED 5
6 Kadarbiku kanged 11:06.00 SEGA 1
7 Kiirrong 11:14.23 MEHED 6
8 ISC ADVENTURE TEAM 11:19.06 (sis. 15 min trahvi) MEHED 7
9 Ekstreem Adventure 11:24.42 SEGA 2
10 Männikumägi kummipuru 11:36.06 MEHED 8
11 ISC Team (Jana Kink, Pilvi-Heli Vettik, Maret Vaher) 11:37.01 NAISED 1
12 Männikumägi/RMK SK 11:59.23 MEHED 9
13 ISC X-Hiking Team 12:07.19 MEHED 10
14 Twister Adventure Team 12:24.39 MEHED 11
15 LeTour Saku Suusaklubi 12:25.05 SEGA 3
/-/
48 Suusahullud (Kadi Inno, Anniki Inno, Diana Dukan) 14:26.46 NAISED 2
58 Manny, Sid ja Diego (Monika Adamson, Maire Pedor, Eleri Hirv) 15:39.02 NAISED 3

*V.Mikita, Sirp 14.05.2010

Jalad nagu Erki Pütsepal

Kes poleks kuulnud, kuidas Erki Pütsep oma jalgadest räägib? Terve selle aasta on mees rääkinud millised ta jalad on ja enamasti räägib ta sellest kui head jalad tal on. Kes pole juhtunud kuulma võib julgelt guugeldada- Püta jalgadest lugusid jätkub:)

Peale Elva Elioni on minu kord jalgadest rääkida. Nimelt olid mul jalad peaaegu sama head nagu Pütsepal.

Esimesed kilomeetrid kulgesid mööda laia asfaldit ja suures grupis oli hea end soojaks sõita. Põllule pöörates olin suhteliselt heal positsioonil ja kuna tempo oli mõistlik, siis väga mööda keegi ei sõitnud. Mingil hetkel tõmmati grupp ikka ribadeks ja jäin väikesesse punti. Õnneks olid seal paar valusa jalaga CFC vormis noort kutti, kes kõvasti tööd tegid ja meid suurde gruppi tagasi vedasid. Üks kutt vedas nii kõvasti, et Eesti kiireim rattur Ervin-Mootorrattur Korts-Laur tundus seisvat rajal, kui me tast mööda vihisesime. Kui grupi saba kätte saime ja mul pilt jälle selgeks läks siis hakkasin vaatama, et kes veel grupis on. Selgus, et kõik olid grupis- vasakul käel sõitsid üksteise taga Cofidise äss Kalle Kriit ja Fixust esindav Henno Puu, kes alles krooniti Meistriks. Paremal käel sõitis Raul Olle, eespool nägin ka Jassi selga. Nujah, 20 km sõidetud ja ma sõitsin koos liidritega. Sellist asja pole enne juhtunud.

Kui lai kruus otsa sai ja metsa keerasime läks raskeks- olin Olle taga ja ühel hetkel tundsin, et pole sellest kihutamisest ja grupi jälitamisest veel ära taastunud. Tõusunukil tuli vahe sisse ja punt läks eest ära. Mahajääjaid oli üsna palju ja nendest formeerus ca 8-10 liikmeline grupike. Enamus aega sõitsid selles grupis Magnus Krusemann, Urmas Karlson, Ravshan Balgabaev, Toomas Erikson, Siim Koolmeister, Kattai Kaupo, Siim Eilo ja Ivar Vaab.

Tänu Urmas TrennisKiivritEiKanna Karlsonile liikusime enamasti päris kiiresti. Lisaks sellele, et ta ise on kõva vedur ergutas ta ka teisi vedama ja õpetas mind mismoodi need asjad tegelikult käivad. Kindlasti ei vedanud ma nii palju kui Karla või Siim Koolmeister, aga oma korrad käisin eest läbi ja aitasin nii palju kui jaksasin. Poolel maal kaotasime liidritele ca 4 minutiga.

Sel korral proovisin teadlikult olla pidevalt grupi ees, et olla valmis kaasa minema, kui keegi peaks minna tahtma. Ees sõitmise miinuseks on muidugi see, et üsna tihti satud vedama ja kui ikka järjest mitu sutsakat tegin, siis oli jalg üsna pehme.

Kuna ilm oli kuum ja jootjat mul polnud, siis üritasin joogipunktidest abi saada. Kahel esimesel korral see ebaõnnestus sest olin grupis liiga taga ja minu ees sõitnud tüübid rabasid kõik ära mis pakuti. Kahes viimases joogipunktis sõitsin esimesel vüi teisel possal ja sain ilusti joogi kätte. Tänu joogiga ökonoomitamisele sain oma kahe pudeliga (0.75+0.5 l) ilusti hakkama.

Sõidu edenedes läks enesetunne üha paremaks. Olin alguses tekkinud august välja roninud ja tundsin end kõrgele tempole vaatamata üsna hästi. Kui sõita jäi ca 15 km, siis hakkas rajale tekkima üha rohkem maastikurattale sobivamaid lõigukesi- mõnusaid metsateid, natuke raputavat heinamaad, isegi mõned singlid ja sekka paar tõusukest. Enne Tõravere observatooriumit läksin metsas vedama ja kuna jalad olid nagu Pütsepal, siis proovisin ka pisut kiiremini sõita. Keegi vist veel maha ei jäänud, aga tundus, et päris mitmel seni tugevalt sõitnud tüübil läks raskeks. Peale viimast joogipunkti läks vedama Magnus Krusemann. Magnuse tempoga jõudis kaasa tulla veel ainult Ravshan. Raja ainukesel raskel tõusul ca 5 km enne lõppu saime teistega paraja vahe sisse. Sealt edasi me enam tagasi ei vaadanud ja kolmekesi kordamööda tempot tehes suurendasime vahet veelgi. 2km enne lõppu läks rada taas metsa ja seal otsustasin taas ise vedama minna. Paaril raputaval lõigul vajutasin nii palju kui tuli ja Ravshan Balgabaev jäi maha. Viimasel kilomeetril saime Magnusega veel mööda Kalle Kriidist ja Jaan Kirsipuust- kes ilmselt olid mingil põhjusel võidu sõitmisest loobunud. Samas poleks neile kehval päeval isegi lähedale jõudnud. Finishisirgele jõudes tuiskas Magnus tuulest välja ja näitas mismoodi finishit tehakse. Koht 36. Aeg 2.20

Pütat tsiteerides: «Kui ma päris aus olen, siis nende jalgadega, mis mul praegu on, ma väga ei karda kedagi»

Tulemused

Pildid laenatud proshop.ee lehelt

EMV XCO 2010

Pühapäeval osalesin oma esimestel Eesti meistrivõistlustel maastikurattakrossis. Senini on minu kokkupuuted maastikurattaga olnud peamiselt märksa lihtsamatel ja sõiduoskust mittenõudvatel radadel. Seetõttu oli XCO võistlusel osalemine mõnus väljakutse.

Nädala keskel osalesin selle aasta esimesel kolmapäevakul Kodasool, et kohaneda MTB rattaga, mille seljas istusin viimati 3 nädalat tagasi. Sealne keskmisest aeglasem ja tehnilisem rada meeldis ja mingil kummalisel kombel selgus, et olin oma M-30 klassis lausa kiireima aja sõitnud. Ka kaotus kolmapäevakute kiireimale mehele, Pait Hirvele oli kummaliselt pisike. Alaver ütleks selle peale, et seisund pole paha:)

Võistlus toimus sel korral Iisakus ja rada oli ehitatud ühe kohaliku suurima künka nõlvadele. Rada enne võistlust läbi sõites püüdsin leida võimalikult optimaalse ja lihtsa sõidutrajektoori. Seda eriti keerulistel, järskudel ja juurikalistel laskumistel kui ka pikkadel tõusudel. Ringi pikkuseks oli 5 km, mida tuli läbida kuuel korral ja igal ringil oli kokku ca 150 tõusumeetrit.

Meie stardis olid koos Sport, Seenior-1 ja Seenior -2 vanuseklassi ratturid- kokku ca 40 registreerunud sõitjat.
Start oli minu jaoks tavapäraselt rämedalt kiire ja mööda sõideti vasakult ja paremalt. Vahepeal tundus, et olen vist päris viimaseks jäänud. Tegelikult asi nii hull polnudki ja mõned olid veelgi aeglasemad. Esimesele tehnilisels laskumisele minnes olin jõudnud peaaegu Alari tuulde, aga minu ees otsustas üks TÜASK vormis kutt üle lenksu lennata ja kuna rada oli kitsas ja väga järsk, siis ei jäänud mul muud üle kui tema risti teel olevale rattale otsa sõita. Õnneks sain kähku püsti ja ka rattas ei olnud kaugele lennanud. Alla jõudes olid järgmised sõitjad kaugele kadunud. Üksi jälitada oli üsna raske, proovisin, aga tegin vist endale liiga. Ilmselt selle ja kuuma ilma koosmõjul tundsin end esimese ringi lõpus ja ka teisel ning kolmandal ringil suhteliselt näruselt. Kui kusagil teisel ringil õnnestus veel Andre Kull CC Rota Mobilisest kätte saada ja isegi mööda pressida, siis pool ringi hiljem küttis mees sellise hooga minema, et tundus nagu oleksin seisma jäänud. Kolmandal ringil võitlesin peamiselt endaga ja tempo läks vist päris alla. Tagant hakkasin kuulma ka Fixuse mehe Meelis Aasla ja Kristjan Randma (TÜASK) ketiklõbinat. Kuna nad rebisid M-Sport klassi medalikohtade pärast, siis lähenesid nad üheskoos päris kiiresti.

Jõin kõvasti- igal ringil 4-5 korda ja jahutasin end pidevalt külma veega. 4 ringil läks vastik enesetunne paremaks ja tundsin tahtmist jälle pingutada. Pikkadel tõusudel nägin enda ees taas Andre Kulli selga ja see ning tagapool ähkivad Aasla-Randma tandem andsid kõvasti lisaenergiat. 5 ringil sain Kulli kätte ning ringi raskeimal tõusul sõitsin ka mööda. Samal tõusul sain ka Sen-2 klassis võistlevast Rego Tohvrelist mööda, kes ilmselt oli endale kiire algusega liiga teinud. Sealt edasi läks enesetunne üha paremaks ja kogu võistluse kõige mõnusamad olidki 5 ja 6 ring, kus sain sõitu nautida.

Sõidu võitis ülekaalukalt Peda aegne koolivend Henno Puu, kes on viimaste aastatega teinud muljetavaldava arengu ning sõidab võrreldavas tempos ka eliitklassi ratturitega. Kaotus Hennole oli lõpuks 12.45. Samas kolmandale kohale kaotasin märksa vähem- 5 min ja 44 sek.

Mingit erilist eneseületust ei teinud. Tulemusega võib rahule jääda ja ilmselt võitsin neid keda pidin ja kaotasin endast tugevamatele. Samas sain kõvasti kogemusi raskel rajal sõitmiseks ja enesekindlust, et jaksan ka üksi sõites rahuldavalt pingutada. Suhteliselt hästi sain hakkama tehnilistel laskumistel, samas järskudel, kiviklibustel ja juurikastel tõusunukkidel jäin selgelt hätta. Ei teagi kas jääb jõust või oskustest puudu või on tõrge hoopis kõrvade vahel, aga ringi raskeim tõusunukk jäi võistluse sees alistamata. Märkasin, et enamus minu tasemel rattureid sõitsid seal üles, kui mina samal ajal jooksin.

Võib juhtuda, et XCO hakkas meeldima ja olen ka järgmisel aastal stardis.

Lõpp paistab

Peale 11 tunnist ja 180 km pikkust rattetappi tehti viimases vahetusalas ca 4 tunnine peatus, mille jooksul täiendati energiavarusid ja tehti ka väike uinak. Kell 2 öösel lahkus tiim vahetusalast viimasele aerutamisele, millel pikkust ligi 100 km. Kiirematel tiimidel võttis selle etapi läbimine ca 12 tundi, aeglasematel 17-18 tundi. Aga Silva Gerber ja FJS on väga head aerutajad ja nende käsutuses on äärmiselt kiired carbonist võistluspaadid, millesse siinkirjutaja ei julgeks tõenäoliselt sissegi istuda. Õnneks on eestlased rajal märksa stabiilsemate relvadega ja seetõttu tuleb loota, et vaatamata kasinale sõiduoskusele pääsetakse ümber minemiseta. Kuna jõgi on kiirevooluline ja sellel on palju pikki kärestikke, siis tuleb palju ega ja energiat kulutada paatide ringi tassimisele mööda ebamugavat kaljust kallast.

Hetkel on tiim läbinud Älvsby linnakese ja järel on pisut üle poole distantsist. See annab lootust et suudetakse lõpetada veel tänase päeva jooksul. Autasustamine on kell 21.00, seega tuleb kõvasti pingutada, et õigeks ajaks jõuda:)

Go, Go, Go...

Silver



Silva Gerber oma ZedTech rakkettidega

Paadiga võsas.

Silva Gerber. Mattias Nyström aitab ümber läinud Robert Lindgreni

Mees testis ennast, läks ümber, ujus kaldale ja nüüd tukastab soojal kivil kaaslasi oodates

Vett ja voolu jagub.

Salomon Ace Logistics võitleb vapralt finishi poole

Töö käib! Esimesed jõuavad varsti finishisse, kuid meil on veel üle
ööpäeva minna.

Alustati rahulikult eesmärgiga läbida. Esimesel etapil olnud ca 7 km
ujumine oli veidi oodatust raskem, kuna kõigil polnud korralikke
madratseid abiks. Ainsana võttis Minni õpetussõnu tõsiselt Silver, kes
korraliku madratsi hankis. Põhjameri aga on teadupärast jahe.
ISC/Mountain Loghome oli esimeses vahetuses pool tundi ees. Liidrid
jõudsid 3,5h enne ennustatud aega 9 tunni asemel 5,5 tunniga :).

Esimesel ööl alanud kolmanda 31 km trekki esimene pool andis teravaid
elamusi. Pidi mingit mäeharja kahima. Kõige enam võttis jalust nõrgaks
Elo ja ka Tõnu, kuna viimane ei kannata kõrgust :). Hommikuse
jalgsi-ronimise pauna liikusin tiimiga 2,5h kaasa.
Algselt pidi end mingi kalju otsa sikutama
ja teisest otsast alla
laskuma, kuid kahjuks jäi ca 40m jumaritega tõus ühe korraldaja
vigastuse tõttu ära. Kahjuks tuli ka hommikul teade, et ISC oli
sunnitud Randy südameprobleemide tõttu katkestama.

Mäel kulgeti leedukate nr 8 ja prantslaste nr 5 nägemisulatuses.
Trekkingu lõpuks oli 32h tehtud ja asuti pärast kerget sööki 172km
rattaetapile läbi lofootide. Kuna viimasele praamile jõudmiseks oli
parasjagu ilma magamata aega, siis otsustati ilma magamata teele
asuda. Teel korralikud tõusud ja laskumised sh ca 7km tunnel pideva ca
4% tõusuga, töö maitses. Pärast seda oli tasuks 10km suhteliselt
allamäge. Viimase 01.30 väljuva praami ajaks jõuti väikse varuga
pärast 115 km läbimist kohale ja sai veel 10 minutiks peldiku
koridoris pikale visata. Laevas sai ka esimest korda magamise
eesmärgil ca 45' toolidel lesitud. Mandril otsustasid tüübid teha
sadamas une enne vahetusalast lahutavat 50 km ratast. Vahetusalasse
jõuti kell 8 ja saadi teada, et tunni pärast väljub kiirkaater, mis
asendas tormiseks kiskunud fjordis 28 km kanuutamist. See tähendas
hiljem 4.25 trahvi ootamist. Ees ootas 52 km trekki, sitas ilmas.
Vihma sadas vahelduva eduga ca 48h. Ületati paar kärestikulist jõge ja
kakerdati kasevõssis, viimased 20 km oli järve kaldal kivipallur Jürto
kividel kahimine. Libe ja aeglane, mingi tiim seal katestas, üks
kukkus roide katki.

Järgnes 50 km kanuus, millega alustati pärast ca 24h trekki. Enne
vahetusalasse jõudmist kiskus tormiks ja otsustati ca 9 km vahelduva
eduga kanuud tassida. Eile õhtul ca 12 paiku pärast 36h
assisteerimiseta liikvel olemist vahetusalasse jõudes oli seltskond
veidi plötu. Silver kurtis energia puudust. Karlil olid jalad tiba
suureks läinud. Soe söök ja pärast 13 km vihmast ratast vabas õhus
toimunud ilma assisteerimise võimaluseta 4.25 trahvimagamine, olgugi,
et ligunevas telgis ja märguvas magamiskotis, siiski kosutas. Hommikul
ca 6 paiku oli paduvihmas enne märga kalipsosse ronimist veidi
kirumist, kuid saadi hakkama. Neli ja pool päeva on tehtud ja viimane
63 km jalgsietapp käsil. See sisaldab ka ohtralt jõgede järvede
ületamist.

Praeguseks seisuks on 106 tunni jooksul horisontaalis oldud või
magatud ca 10% ajast - teisel ööl 10 min sadama koridoris + 45 min
laevas +3h sadama koridoris, kolmandal ööl neljakesi kaheses märjas
telgikotis ilma magamisvarustuseta 3h ja neljandal ööl 3h märjas ja
niiskes järve kaldal. Rajal olles joodud ka viskit ja kuus 0,3l purki
premiumit :).

Hetkel tagant ilmselt ohustajaid pole, enamus katkestanud. Leedukad
kaotasid kanuutamiseks sobilikku ilma oodates aega, veel liiguvad,
kuid on ca 20 tundi taga. Neli km ehk tund või paar eespool on
tsehhid. Kõigepealt käib võistlus siiski endaga, eesmärgiks on
finishisse jõuda. Hommikul oli tuju hea, loodame vaim püsib värske ka
viimaseks 300ks kilomeetriks!

Õnneks on viimase ca 48 tundi kestnud vihmane ilm paranemas. Kohati
nägi päeval ka päikest, hetkel taas pilves.

Pilte

Liikuvaid pilte:

Start

Esimene ratas

Esimene öö kell 3

Treking

Ronimine

Vaade

Teise päeva õhtu

Randyga kõik korras!

Vähem kui 24h peale võistluse starti avaldusid võistkonna kogenuimal liikmel, Randyl terviseprobleemid. Lühikese puhkuse järel üritati veel jätkata, aga kiiresti sai selgeks, et tervise hoidmiseks tuleb sel korral katkestada. Igaks juhuks viidi Randy põhjalikumaks tervisekontrolliks ka arstide hoole alla.

Õhtuks on Randy taas tagasi teiste tiimiliikmete juures ja peale lühikest puhkust alustatakse ilmselt tagasiteed Eestisse.

Teine Eesti võistkond on võistlust hästi alustanud ja liigub ca 8 ndal positsioonil. Hoiame neile pöialt!

Katkestamine!

Mountain Loghome ISC on võistluse katkestanud ühe tiimiliikme haiguse tõttu mountaineeringu etapil. Monster jäi sel korral alistamata.

Uus päev

Mõnus on- nüüd ei ole varsti enam vahet kas vees või veest väljas, sest alates viiest hommikul sajab vihma, selline mõnus seenekast veits tugevam aga pidev. Hommikune puder söödud ja tunnike aega jälgimisseadmete jagamisele. Tänu Urmole saab isegi Pilvik täis kummiga rajale minna. Krdi hiidlane Elo on täna juba loobunud mõtlemisest sest ujumisvõistluse algus on suurim paratamatus, mida isegi Jumal ei suuda väärata. Ujuma!

Võistluse eelõhtu

Võistkonnad on stardipaika jõudnud ja seavad end valmis peatselt algavaks võistluseks. Stardini on aega üks päev. Reedese päeva jooksul said testitud kõikide tiimide oskused käia ümber ronimisvarustusega. Kätte on jagatud ka kaardid ja road bookid. Võistluse peakorraldaja Mikael Lindnordi kommentaar eesootava raja kohta: Rada on tõesi hea aga karm, tõenäoliselt kõige karmim,mida me eales oleme korraldanud.

Kohapeal olev püstolreporter Karko Maljuveer on edastanud järgmise teate:

"Päev hakkab õhtuse jõudma ja homse fjordide jäise vee vaimu summutab konjak teega. Plätude varguse tegime ka Salomoni logistika ässadele tagasi- nimelt kõrvetasime nende oma pliidiga nende poti põhja. Sellega hoidsime ära ilmse diversiooniati, sest kuidas nimetada juhuslikult lahtijäetud konkurendi gaasipliiti meie telgis...
Muidu elame sõbralikult kõrvuti ja koos on tore. Eesootavast võistlusest: ujumist tuleb tõesti palju. Õigemini madratsitel parvetamist. Ja arvestades vee jäisust on päris kahju vaadata Läti-Leedu quatro pisikesi lainelaudu. Randy just ütles- siin ei ole sooja vett. Selle emotsiooni ja Pilviku tühjaksvajuva rattakummiga suundume tudule. Homme ka päev" Venna

Foto stardipaigast.

Explore Sweden 2010

Et kõik jutud ainult mingist igavast rattaspordist ei tuleks, siis alustame peatselt otseülekannet Skandinaavia ja ilmselt ka kogu maailma ühelt raskemalt võistluselt.

Korraldajad on sel aastal ka võistluse nimele vastava lisandi pannud: Explore Sweden Monster Expedition Adventure Race 2010-Atlantic 2 Baltic. Ilmselgelt peaks see Monster kirjeldama seda valu, väsimust, nälga, võitlust magamatuse ja iseendaga ja nende deemonitega ja haldjatega, kes pärast kolme magamata ööd võistlejate nägemustesse hakkavad ilmuma.

Nagu nimigi ütleb kulgeb võistlus läbi Skandinaavia poolsaare- Atlandi ookeanis asuvatelt Lofootide saarestikust üle Skandinaavia mäestiku koduse Läänemere äärde. Võistluse pikkus on tagasihoidlikud 950 kilomeetrit, mis tuleb läbida jalgsi, rattaga, kanuuga, kajakiga, vahepeal ujudes ja aeg-ajalt köite abil laskudes või tõustes. Nagu seiklusspordis ikka ei tea keegi veel täpselt, kui pikaks distants kujuneb ja kui kaua selleks aega kulub.

Võistluse start on laupäeval 10. juulil ja esimesed tiimid peaksid lõpetama ligi nädal hiljem Neljapäeva 15. juuli õhtul. Enamus tiime lõpetab eeldatavasti 16-17 juulil.

Mountain Loghome/ISC on stardis sama koosseisuga kellega osaleti viimasel MM-il:

Randy Korb- Tiimi kogenuim liige, osalenud seiklusspordis alates 2001 aastast. Võitnud Baltikumis rohkem kui keegi teine. Suurim saavutus on ilmselt 2007 aasta MM-i 12. koht. Tiimi navigaator ja aju, mees kes kunagi ei katkesta.

Urmo Alling- Tiimi tugevaim rattur ja aerutaja. Tõsine tööloom, kes suudab tempot hoida ja teisi kiiremini liikuma sundida.

Pilvi-Heli Vettik- Naine! Aga mitte tavaline.

Andres Minn- Tema ülesanne on tiimi keskmist vanust tõsta ja näidata, et seiklussport on sobilik ka pensionieelikutele:) Ja niikuinii on võistkonda vaja neljandat liiget, kes meenutaks kaaslastele kui hästi maitseb külm Alexander.

Kokku võtab sellest karmist võistlusest osa 15 võistkonda, kelle hulgas on mitmed maailma absoluutsesse tippu kuuluvat tiimi. Võitjasoosikuteks tuleb kindlasti pidada rootslaste Silva Gerber Adventure (endine Lundhags, mullune MM pronks ja Explore Sweden võitjad) ja FJS ning loomulikult Uus-Meremaa Team Orion Adventure, kes on suurvaforiit alati kui starti tuleb.

Lisaks Mountain Loghome ISC tiimile on stardis veel teinegi Eesti võistkond: Salomon Ace Logistics, kooseisus: Karli Lambot, Tõnu Lillelaid, Silver Eensaar ja Elo Saue. Tiimi kõige kogenum liige on loomulikult Elo, kes on neist ainsana osalenud ülipikkadel võistlustel. Teistel on see esimeseks katsumuseks.

Hetkel on tiimid jõudmas võistluste stardipaika Lofootidel. Kõik on terved ja tuju on hea. Ärevust hoiab üleval see, et rajast ja eesootavast pole veel mingit informatsiooni. Ainuke äpardus mis siiani juhtunud, on see, et logistika ässad panid hommikul kohvi laenates pihta Urmo sandaalid! Milline jultumus!

Tour de Rõuge 2010

Aasta kõige mõnusamal rattaüritusel olin sel korral stardis koos Erik Aibastiga, kes vaid nädal varem oli läbinud maailma ühe suurima ja pikima 300 km pikkuse Vätternrundan rattasõidu.

Sellel võistlusel mingeid sportlikke eesmärke me endale ei seadnud ja olulisim oli rattasõidu ja laheda maastiku nautimine. Võistluse korraldaja dr. Holden oli kõvasti pingutanud ja pean tunnistama, et pettuda ei tulnud- kolm päeva MTB-d Eesti parimatel radadel!

Võistlus algas 7 km pikkuse proloogiga Rõuge ümbruse nõlvadel ja järvekallastel. Rada oli suhteliselt tehniline ja sisaldas päris mitut rasket tõusu ja kahte väga tehnilist laskumist. Proloogi ajal õnnestus meil mõlemal korra kukkuda. Paaride arvestuses 15. koht.

Paar tundi hiljem olime taas puhaste ratastega stardijoonel ja ees oli esimene päris etapp. Pikkus ca 40 km, millest ca 3/4 oli metsas ja ülejäänud teedel. Tõusumeetreid lubati ca 500 m.
Alustasime rahulikult ja etapi jooksul sõitsime tõusvas joones, möödudes mitmetest tiimidest. Metsas liikusime kohati täitsa hästi ja enne Taevatrepi tõusu saime järgi ka Kull-Kriisa tandemile. Mingil kombel jäime enne kruusale keeramist neist ikkagi maha ja see tähendas, et jäime ca 8 km pikkusele teelõigule minnes kahekesi. Kuna Eriku jalg oli veits pehme siis sain üksi vedada- õudne tahtmine oli ees liikuvale 5-6 liikmelisele pundile järgi saada, aga vahe püsis pidevalt ca 15-20 sekundiline. Tõmbasin end selle tee etapiga üsna tühjaks ja järveäärsele singlile jõudes tundus, et sõita ei jaksa enam üldse. Õnneks läks enesetunne kohe jälle paremaks ja sain järgi ka ees liikunud pundile. Nägin veel tõusul Kulli-Kriisat enda ees kangutamas aga Erikut oodates libisesin nad jälle eest. Aeg 1.59, koht 14. ja kaotust võitjale 16 minutit.

Laupäev tervitas meid Tuuri raskeima etapiga- 62 km ja tõusumeetreid lubati muljetavaldavad 925 m. Eelmisest aastast mäletan, et sõita tuli üles või alla:) Stardis kiiret ei olnud ja leidsime end taas samast seltskonnast kus varemgi. Olin hästi taastunud ja nautisin igat hetke rajal. Eriti muidugi tõusu ja laskumist Vällamäel. Ca 20 km paigus oli Juss Apivala kurva näoga raja ääres ja vahetas kummi. Kuna piim suure augu lappimisega hakkama ei saanud, siis tuli sisekumm sisse panna ja lasin oma ballooniga tal kummi täis. Seejärel sain päris mitu kilomeetrit kihutada enne kui peale Vällamäge Eriku kätte sain. Hea uudis oli see, et Erik oli vahepeal CC RotaMobilise Raul Talumaa kinni püüdnud ja koos lähenesime jõudsalt ka Aivar Lipule. Enne tõusmist Munamäe jalamile sõitsime Talukal ja Lipul eest ära ja sealt edasi kuni lõpuni kihtutasime kahekesi. Aega kulus 3.30 ja koht oli 11. Etapi võitjad Kukk ja Kana edestasid meid koguni 28 minutiga.

Kolmanda päeva hommikul andis väsimus pisut tunda ja stardist ära minnes lasin Erikul vedada- jalad olid rasked ja tuimad. Erinevalt teistest etappidest lasti rajale Gunderseni meetodil vastavalt varasemal kaotusele liidrile. Vahetult meie ees (1min) startis Porter Racing Tume ja minut peale mei Porter Racing Kuld. Seega oli häid võimalusi tõusta ja ka langeda. 70 km pikkuse ja 750 tõusumeetriga rajal võib kõike juhtuda.

Minu arvates oli selle etapi juures kõige keerulisem tempo hoidmine- kõmnete kilomeetrite jooksul ei näe mitte kedagi ja oled täiesti üksi. Mitte keegi ei aita tempot üleval hoida ja lihtsalt võib juhtuda, et vajud oma mugavustsooni ja avastad et tagant tullakse selga. Ühistardist sõites on alati keegi kellega koos sõita ja kelle tempos proovida püsida, kui endal raske.

Kui 20 km sõidetud ja olime otsaga Lätti jõudnud, siis nägime enda ees paa minutit varem startinud Kanna Peetri selga. Vahetult enne Läti Munamäge saime ta kätte, aga kuna Eriku esikumm oli tühjaks vajunud, siis tuli seda turgutada ja Kanna Pets oli juba tippu jõudmas kui meie alt tõusma hakkasime. Mina pole eriline mägironija ja jaksanud rattaseljas üles sõita. Erik seevastu sõitis üles välja! Üles jõudes nägime taga ka enda jälitajaid ja tundus, et tänu vahepealsele pausil oli vahe kahanenud. Kruusale jõudes panime jalad tööle ja vedasime üsna kiirelt petsile järgi, kes seejärel läbi läti Paganamaale koos meiega seikles. Paganamaale oli rajameister juurde leiutanud veel mõned erilised maasikad ja ilmselt nautisid kõik osalejad mõnusat laskumist järskude seintega sälkorgu. Vägev!

Paganamaalt tagasi Rõugesse sõit oli enamjaolt korralik kihutamine mööda kiireid kruusa- ja metsateid. Vajutasime üsna kõvasti, sest kartsin tagant tulevat punti. Viimastel kilomeetritel hakkas vedelipupuudus kummitama- olin Läti munamäelt laskudes kaotanud ühe täis joogipudeli ja pidin sealt alates läbi ajama vaid allesjäänud poolikuga. 0.7 liitrit+ 1 tops jooki on pisut liiga vähe üle kolme tunnise pingutuse kohta.

Kolmas päev oli selgelt meie parim päev. Erik liikus selgelt paremini kui kahel varasemal päeval ja tundus, et äkki olid meie konkurendid pisut rohkem väsinud. Vaatamata sellele, et sõitsime terve raja üksi, saime 9nda aja ja kaotust kogunes võitjatele ca 17 minutit.

Tahaks loota, et järgmisel aastal oleme jälle stardis!

Elionid ja muud jutud

Peale rattarallit olen teinud päris mitu starti ja enesetunne on iga võistlusega paremaks läinud. Juuni alguses sõitsin Rõuge Elioni. Vaatamata ühele rajalt eksimisele täitsin eesmärgi ja sain 100 hulka. Eriti hea oli viimasel tõusul Eesti ühest kiireimast ratturist, Ervin Korts-Laurist mööda sõita:)



Nädal hiljem käisin alternatiivsel Marimetsa Kapi nime kandval rattaüritusel Paliveres. Mõnus rada ja mõnus treening. 5 koht.

Nädal hiljem startisin ka Otepää Elionil. Eelmise aasta rada oli kõvasti kohitsetud ja järele oli jäänud rämedalt kiire ja grupisõiduoskusi nõudev rada. Stardist sain hästi liikuma ja Otepäält välja sõites hoidsin end teada tuntud Andre eraldistardikunn Kulli tuulde. Mingil hetkel vajus meie vahele Hawaii särgis tüüp kes mõnikümmend sekund hiljem vahe sisse jättis. Kahjuks ei suutnud sel hetkel otsustada, et tuleb Kulliga kaasa minna ja jäin ilmselt lootma, et keegi teine veab vahe kokku. Korra veel üritasime, aga eesolev liidrite grupp sõitis ikka liiga kiiresti. Tagant tulid suured grupid selga ja meie punt paisus mega suureks. Hoidsin end grupi etteotsa ja paaril korral isegi käisin vedamas. Mis seal salata suurimat tööd käis tegemas Ermo Rae, kes vedas seda gruppi ikka kilomeetrite viisi. Arula teeristis saime kätte esimesest pundist maha jäänud grupikesed, kus sees oli ka Maaris Meier. Esimene naine on minu jaoks olnud üsna hea indikaator- kui edastan esimest naist siis enamasti tuleb enda kohta OK tulemus:)

Metsa keerates olin piisavalt taibukas, et end pundi ette hoida ja Kääriku suusaradadele jõudes olin ca 5-10. positsioonil. Tõusudel venis grupp pikaks-pikaks. Pikal tõusul enne Kekkose radadele jõudmist nägin, et Aivar Lipp on vahe sisse sõitnud ja keegi ei taha järgi minna. Otsustasin proovida ja kutsusin ka Margus Halikut kaasa- koos lihtsam jälitada. Keegi kaasa ei tulnud ja sain üksi Lipu kätte paari kilomeetri pärast. Mõne aja pärast tulid tagant veel 4-5 tüüpi k.a. Mihhail Lukertsenko järgi. Selle pundiga sai lõpuni välja sõidetud ja aeg-ajalt mõned mahajääjad üles korjatud. Kilomeeter enne lõppu, lasketiiru juures sain koos mingi tüübiga pundil eest ära ja ca 500 m enne lõppu viimasel tõusul vajutasin pisut rohkem ja sain üksi finishisse sõita. 61. koht tundub hea, aga kui arvestada seda, et paljud ässad olid Saaremaa velotuuril siis tegelikult on see tulemus pigem keskpärane. Kripeldama jäi see, et alguses esimese pundiga kaasa ei saanud, aga head meelt tegi see, et enesetunne oli väga hea ja erinevalt eelmisest korrast suutsin aktiivne olla.

TRR 2010

Maanteel võistlemine ei kuulu minu lemmiktegevuste hulka, aga Tartu Maratoni üritused mulle meeldivad ja võimalusel olen ikka stardis. Tänu eelmise aasta suhteliselt heale sõidule, kui sõitsin end viimasest grupist 400 hulka, sain sel aastal alustada juba täitsa mõnusast pundist koos omasuguste karvajalgadega. Nu tegelikult oli stardis ringi vaadates ikka suurel osale jalad ilusaks raseeritud- järelikult oli pundis ka jalgrattureid:)

Stardist sain ilusti liikuma ja Riia mäel üritasin leida sobivas tempos rongi. Poolel mäel olin ilusti tuules ja liikusime tõusvas joones. Lõunakeskuse ringile jõudes oli vahe esimese pundiga juba sisse jäetud. Kiired noorsportlased ei lasknud end tugevast küljekast häirida ja vedasid agaralt eessõitjatele järgi. Kuna tuul oli põldudel kõva, siis mingit arvestatavat punti ei tekkinud ja sõideti pikas ketis. Selleks, et vähegi tuulevarju leida pidi sõitma täiesti asfaldi ja kruusa piiril, mis oli kohati üsna riskantne.

Enne Tatra orgu moodustus mingi suurem punt, kus oli pisut rohkem tuulevarju ja sai veits taastuda. Sealt edasi kulges sõit tavapäraselt pundis loksudes. Kuna tempo oli minu jaoks piisavalt kiire, siis ei tekkinud isegi mõtet minna ette vedama. Vaude tiimi tugevaim rattur Indrek Teppo käis paaril korral proovimas ja ütles, et eest ära ei jaksa üksi sõita:)

Kuna punt, kus sõitsin paisus väga suureks (ca 200 ratturit), siis ei olnud seal väga meeldiv ja rahulik sõita. Ei ole ise eriline grupisõidukunn ja ilmselgelt oli selles pundis palju selliseid, kes sõidavad grupis 1 kord aastas ja seda just TRR-il. Seega oli minu ainuke eesmärk püsti jääda.

Sihvale jõudes hakkasin end teadlikult ettepoole hoidma, et eesootavatel raskematel tõusudel, mitte maha jääda. Tõusudel oli jalg hea ja sain üsna heale positsioonile. Otepäält välja sõites selgus, et üks väiksem punt on siiski eest ära saanud. Sellist viga küll ei saa sisse lasta. Paneme järgi! See oli ka ainuke kord kui vedamas käisin paaril korral, et võimalikult kiirelt punt tagasi kokku vedada.

Enne Elvat plaanisin võtta viimased geelid ja snackid, et oleks mõnus lõpuni sõita. Selle söömise käigus vajusin läbi pundi ja avastasin, et olen jäänud viimaste hulka. Peale Elvat otsustasin, et oleks vaja taas pisut ettepoole hoida, et võimalikest kukkumistest pääseda. Omaarust sõitsin päris kiiresti, aga ettepoole ei pääsenud kuidagi. Ka oli punt kuidagi kummaliselt pikaks veninud. Hetk hiljem pead tõstes avastasin, et kõik sõidavad ilusas ketis. Mis nüüd siis toimub? Kiirus aina tõusis ja rauad olid täitsa paremal. Spidokat vaadates oli kiirus selline... 50-60 km/h. Ja seda sirgel! Sellisel kiirusel rattaga liikumist olin vaid telekast näinud, ise polnud veel proovida saanud. Mõnus oli. Mõtlesin pidevalt sellele, et tahaks näha, kes kurat on need, kes sedasi vedada jaksavad? Ja kui nad sedasi vedada jaksavad, siis miks nad siin India pundis sõidavad? Ja heameel oli, et mul on pisut suuremad hammakad kasutada, kui noortel Pärnu rattaklubi poistel, kelle kadens oli sellel kiirusel vähemalt sama suur nagu odaval pesumasinal suurimal tsentrifuugikiirusel. Päris julm oli neid sibamas vaadata ja uskumatult tublid, et maha ei jäänud!

Ettepoole saada oli sellel kiirusel täiesti võimatu- nii kui nina tuulest välja pistsin sain reaalselt aru, mis kiirusega sõidetakse. Ühel hetkel juhtus see, mis ikka vahest juhtub, kui tugevas ketis on nõrk lüli sees. Selles ketis oli mitu nõrka lüli ja ca 15km enne lõppu oli rong läinud. Tegin veel ühe meeleheitlikku katse, tulin tuulest välja ja üritasin grupi saba püüda, aga see oli täiesti lootusetu üritus. Ebareaalne!

Grupi sabast moodustus väikseid pundikesi, mis kokku saades kasvas ca 20-30 liikmeliseks. Sellises pundis veeresime kuni finishini. Erinevalt eelmisest aastast, kus lõpetasin ca 100-150 liikmelises pundis oli sel aastal mõnusalt turvaline tunne. Keegi ei trüginud ja keegi ei teinud rumalusi- veereti rahulikult lõpuni.

Selle 15 km jooksul kasvas vahe suure grupiga 4 minutini. Tulemuse poolest oleks olnud päris hea lõpetada selles 3.20 pundis, samas turvalisusele mõeldes oli hea väikse grupiga finishini veereda. Kuulsin, et 3.20 grupis korraldati enne lõppu kaks kukkumist... Ei saa ikka ilma!

Pildid on Markuse ja kmzphoto.eu tehtud

Mulgi Elion

Nädalavahetusel tegin rattahooaja avastardi mulgi Elionil. Meniski operatsioonist on nüüd täpselt kuus nädalat möödas ja tundus, et jalg lubab sõita küll. Olen peale operatsiooni vaikselt kerima hakanud ja enne Mulgit sai ca 450 km maanterattal läbitud. Enamus treeninguid on olnud lühikesed 20-60 minutit. Kaks trenni on olnud ka natuke üle kahe tunni. Kõik treeningud on senini olnud väga rahulikud, kui välja jätta mõned kiiremad lõigud, mis rattaga tööle sõites tahes-tahtmata sisse lipsavad.

Suhteliselt tagasihoidlik kilometraaz, erialaste harjutuste olematu osakaal ja veel mitte 100% liselt terve põlv lubasid eeldada, et võidu veel sõita ei jaksa. Toetudes varasematele kogemustele arvasin et 250 hulka võiks ikka mahtuda. vaikselt lootsin alustada eelmise aastaga samaväärselt- koht 200 hulgas.

Kogenematu ratturina võtsin ratta pööningult alla kaks päeva enne starti, pumpasin kummid täis, ketile õli ja reede õhtul 10 km pikkune proovisõit. Töötas.

Stardinumber oli mul varasemate teenete eest üllatavalt ees (nr.103) ja sain startida igast kõvade meestega ühest grupist (Anti Arak, Kaidar Hussar, Meelis Aasla jne). Vaatamata sellele suutsin end tagasi hoida ja ei läinud kiirete tüüpidega esimesel rämedal tõusul kiirematega kaasa. Alati kui mööda sõidetakse tundub, et kaotan jube palju kohti. Kõik sõitsid nii kiiresti ja mul oli juba raske. Lootusetu:)

Arvan, et esimese 5 kilomeetri jooksul sõideti must pidevalt mööda. Hiljem kui rada metsa keeras ja korralikult sadama hakkas kukkus tempo alla ja pundis sõitmine ei olnud enam keeruline. Kitsaste radade tõttu oli ka taganttulijatel ilmselt keerulisem mööduda. Kui 20 km sõidetud loeti kohaks ca 150. See kõlas väga positiivselt! Enamuse rajast, 10-50 km, sõitsin koos samade nägudega, olid üksikud kes möödusid, aga samas võtsime ka meie pidevalt skalpe nendelt kellel oli tehnilisi viperusi või nendelt kellel padrunid otsa olid saanud.

Holstre- Polli suusarajad kestsid lõputult. Ma pole kunagi seal suusatanud, aga sealsed tõusud tundusid lõputud. Ja keeruliseks muutis need pori, mis kutsus esile minu ratta tavalise probleemi- chainsuck. Suhteliselt tüütu on tõuse kerida kui eest keskmise hammaka kasutamine on võimatu ja pidevalt tuleb tagurpidi vändata, et ketti lahti harutada. Samas olid seal jube nauditavad laskumised ja enamasti sain seal pidevalt mööda sõita. Üsna paljud hakkavd laskumistel jalga väristama ja ei usalda ennast või rehve. Kuna mina olin rajal super hästi töötavate Rocket Ron-idega, siis oli pidamine suurepärane. Pisut tegi olukorra põnevamaks esipiduri kadumine 25 km kandis. Kuna pidurdan palju esimese piduriga, siis alguses oli äärmiselt keeruline ümber harjuda kasutama rohkem tagumist. Suusaradadel olnud TP-s loeti kohaks juba 136. Endalegi märkamatult olin sõitnud tõusvas joones.

ca 15 km enne lõppu sai ka tagumine pidur otsa ja krossiraja suurel laskumisel polnud enam millegagi pidurdada ning olin sunnitud kurvist otse sõitma. Õnneks oli krossirajal pikk "turvaala":)

Sellest laskumisest ja sellele järgnenud tõusul sai alguse raja võistluse kannatamise osa. Nimelt sõitis peale rajalt väljasõitu minema see punt, kus olin siiani tiksunud (Kand Peeter, Kriisa Kaido, Kaidar Hussar) ja tagant tulid veel mõned möödujad (Kikkas Simmo), kes mind järgi ei tahtnud oodata. Sirgetel kruusalõikudel veel üritasin, aga suhteliselt kähku sai selgeks, et pole enam millegagi tulistada, salv oli tühi.

Otsisin lihtsaid ja ökonoomseid lahendusi ning proovisin lõpuni saada. Tagant tuli pidevalt suuremaid ja lühemaid ronge, aga mina vaid unistasin sellest, et saaks nende rongidega kaasa sõita. Aga kes siis kaubavaguneid kiirrongi külge haagib.

Protokolli märgiti mind igati rahuldav 132. koht. Paljude harrastusratturite unelmate piir jäi ca 6 minuti kaugusele. Umbes sama kaugele jäi ka kõige ilusamaks seiklussportlaseks valitud Kiirrongi Alari. Tubli poiss!

Tulemused

P.S pildid laenatud Proshop.ee lehelt

Saku Xdream

Oleme võlgu Saku Xdreami muljed. Siit nad tulevad:

Rain: "Randy, räägi kuidas läks?"
Randy: "Perse läks"

Operatsioon tehtud

Eile hommikul jõudis kätte kokkulepitud operatsiooni päev. See artroskoopia tegemine on ikka mõnusalt lihtsaks tehtud. Kell 10 astusin Artrosport kliinikusse sisse, andsin teada et tulin opile ja mõne aja pärast kutsuti edasi. Vastasin mõnedele anestesioloogi küsimustele ja juba olingi laual pikali. Tekk pandi peale, kanüül veeni, voolik külge ja magama.

Hetke pärast kuulen raadiost Jaan Martinsoni ja Peep Pahvi tulist vaidlust sporditeemadel. Jube huvitav oli, aga ei suuda meenutada, millest vestlus käis. Siis palus keegi suu avada ja võttis midagi mu suust ära. Järgmisel hetkel paluti üles ärgata ja end operatsioonilaualt kõrvalvoodisse nihutada. Tahtsin just küsida, et miks ma enne operatsiooni pean ärkama ja teise voodisse kolima, aga siis aimasin, et äkki ongi valmis. Õde kinnitas mu kahtlusi ja sõidutas teise ruumi tukkuma. Suu rämedalt kuivas ja keel jäi suulakke kinni. Tund hiljem tuli õde enesetunde kohta uurima ja arvas, et kui ma rohkem magada ei taha, siis võin riidesse panna ja arsti juurde juhtnööre saama minna.

Kaidu Meiterni, kes mind tõenäoliselt lõikas, nägin sellel päeval siis esimest korda:) Näitas mulle jooniselt. mis katki oli ja mis ta opi käigus tegi ja siis rääkisime pisut lähimate päevade taastumisest, vajalikest harjutustest jmt. Kokku kulus sissejuhatuseks, artroskoopiaks ja välja magamiseks ca 2 tundi. Põhimõtteliselt saaks pikema lõunapausi asemel hoopis meniski opi teha:)

Kui keegi kommenteeris eelmise postituse juures, et peaksin kindlasti endale kargud muretsema sest omal jalal sealt ära ei jaluta, siis sellele anonüümsele teadmiseks, et trepist alla jalutamine ja autosse jalutamine küll mingit erilist raskust ei valmistanud. Kihutada küll ei saanud, aga vaikselt jalutamine ei põhjusta ei valu ega ka muud ebamugavustunnet. Seega lükkan selle väite omale kogemusele toetudes ümber:)

Koju jõudes jääkott peale ja juba õhtul hakkasin esimesi lihtsamaid harjutusi tegema. Kummalisel kombel ei ole harjutuste tegemine ja käimine üldse valu põhjustanud. Põlv on küll kange ja liikuvus on piiratud, aga vaikselt saab sirutada ja ca 90 kraadini painutada. Rohkem kõveraks hetkel ei taha minna.

Kuna teen istuvat tööd, siis sain juba täna tööle minna. Ka täna pole põlv kordagi valus olnud, on vaid pisut paistes. Teen pidevalt jääkompresse ja võimalusel venitan vaikselt sirgeks ja painutan kõveraks- pikalt ühel kohal olles halveneb liigese liikuvus märgatavalt.

Kui mingeid probleeme ei teki, siis nädala lõpus tahaksin ilma koormuseta ratast väntama hakata. Nädala pärast eemaldatakse niidid ja siis saab ka vaikselt ujumisega alustada.

Mis seal salata, väga ootan päeva kui saaks taas põlvele mõtlemata treenida, joosta, uisutada ja seljakotiga matkata.

Meniski lugu

Juba mõnda aega häda teinud vasak põlv pole lubanud tegeleda paljude lemmiktegevustega. Vaid ratast sõita ja klassikat suusatada sain ilma põlvele haiget tegemata. Olen külastanud korduvalt arsti(dr. Soomets, dr. Tauno Kalvet 2x) ja füsioterapeuti (dr. Voronetski), saanud ultraheli ravi, teinud harjutusi, mis füsio ette näitas, määrinud salvidega, puhanud, loobunud jooksmisest ja kõigist tegevustest, mis pülvele ei meeldinud, proovinud hea ja kurjaga, aga kaks aastat tagasi vaikselt alanud põlvehäda pole siiani mind rahule jätnud.

Esmaspäeval pöördusin taaskord järgmise arsti juurde, et leida lahendus valutavale põlvele. Sel korral Artrossport kliinikus töötava Kaidu Meiterni poole. Kaidu vaatas ja katsus ja painutas ja ütles: "Menisk on katki 80% tõenäosusega. Kas paneme operatsiooniks aja kirja? Kas 30 märts sobib?" Et oma teooriat kontrollida pakkus välja, et lähen teen igaks juhuks ka MRT uuringu.

Täna saabus MRT uuringu vastus:

Leid:

MCL ligamendi taga on vedelikukogum (tõenäoliselt meniskaalne tsüst). Mediaalmeniski korpuse ja tagaserva horisontaalne rebend, lateraalmeniski ulatuslik horisontaalne rebend.

Ristati- ja kollateraalsidemed on visuaalse patoloogiata. Luulised struktuurid intaktsed, kõhrelised pinnad tasased. Hoffa keha on normkuju ja signaaliga.

Arvamus:

Mõlema meniski rebend, mediaalmeniski parameniskiaalne tsüst.

Aru ma ei saa kuidas dr. Kalvet (Eesti juhtiv ortopeed ja igast seltside liige) ei osanud või ei viitsinud diagnoosi panna ja selle asemel et MRT-se saata käskis mingi salviga määrida ja saatis ultraheli ravi saama. Kui midagi ei muutunud, siis mõned kuud hiljem arvas sama mees, et kõik on korras ja tuleb rahu anda ja käskis valuvaigistava kreemiga määrida ning saatsi füsiterapeudi juurde.

Tagantjärele tark olles oleks võinud muidugi varem haigekassasüsteemist väljastpoolt abi otsida ja mõne teise spetsialisti poole pöörduda.

Nüüd siis on asjalood nii, et 30. märts on meniski operatsioon ja aktiivselt sporti teha mõnda aega ei saa.

Kellegil trenazööri või pukki ei vedele kodus? Tõenäoliselt on väntamine esimene asi mida teha saab ja oleks hea kodus liigutama hakata. Isegi mõned nädalad tagasi samal opil käinud Minn väntas kodus tüdind näoga pukil. Ilmselt tegi ta seda esimest korda elus:)

Ja lõpetuseks tuntud Saue vanasõna: "Kellel põlv valutab, see on ise loll, et liiga palju sporti tegi ja vale arsti juures käis"

Kuldne duubel

Möödunud nädalavahetusel oli taaskord võimalus jõudu katsuda teiste omasugustega kaugele lendamises. Veteranide suusahüpped on üks kiiremini arenevaid alasid Eestis. Osalejate arv on aastaga kahekordistunud! Kui eelmisel aastal oli stardis umbes kolm osalejat, siis sel aastal osales väiksel mäel lausa seitse andekat sportlast. ja suurel mäel veel 5 kogenumat. Võistluse tegi rahvusvaheliseks üks vanem lätlane.

Selle aasta tippvormi sihtisin loomulikult Eesti Meistrivõistlusteks ja võtmetreeninguks sai neljapäeval toimunud hüppetreening, kus jõudsin teha kuus hüpet. Need kuus hüpet olid tegelikult ka selle aasta ainukesed hüpped. Aga vähemalt oli vaim puhanud ja olin kindel, et ületreeningut karta pole.

Proovivoorus oli minu eesmärgiks vastased pika hüppega ära hirmutada. See ka peaaegu õnnestus. 22 meetrit oli ühe veterani kohta nii kõva purakas, et kommentaator oli tõeliselt üllatunud ja arvas, et nii pikka hüpet pole ta mind veel tegemas näinud. Konkurendid piirdusid 1,5-2 m lühemate hüpetega.

Esimeses voorus olin enesekindel ja üritasin korralikult otsa tabada. Vist sain suhteliselt hästi pihta ja tundsin end korraks päris kõrgele lendavat. Üritasin punktide hankimiseks ka maandumist teha ja tundub et vist õnnestus- stiilikohtunikud olid üllatavalt lahked ja kolmel korral pakuti lausa 16.0-i. Vaid üks stiilikohtunik, Toomas Nurmsalu, oli pime või kinnimakstud ja kostitas mind hindega 14,5.

Konkurendid olid kosunud ja Mati Laiv lajatas 21 meetrit. Nujah, sellelt mehelt võis seda muidugi oodata, oli ta ju kuni sõjaväkke kutsumisena selle spordiala harrastamise eest isegi palka saanud ja omal ajal mingitel üleliidulistel võistlustel käinud ja isegi kuulsat Ago Markvarti loputanud.

Teises voorus tahtsin muidugi veel vingemalt panna ja läksin aktiivsemalt lendu, kuid mingil põhjusel tõmbasin korraks jalad kõveraks ja see tõi mind taas 22 meetri peal alla. Sel korral tegin telemarki vist veel kindlamalt ja kohtunikud näitasid taas 16.0 ja kahel korral 16,5 hindeid. Nurmsalu muidugi hoidis oma joont ja jäi kindlaks 14,5 hindele. Ilmselgelt oli tegu endise kibestunud suusahüppajaga, kellele omalajal kunagi kõrgemaid hindeid ei pandud:)

Konkurendid millegagi üllatada ei suutnud ja olin selle võistluse võitnud üsna ülekaalukalt.

Kahevõistlus

Pühapäeval toimunud kahevõistlusele startisin ilmse favoriidikoormaga. Pinge oli meeletu. Vaevu suutsin oma emotsioone kontrollida ja kombe õigetpidi selga saada.

Selle võistluse teeb keeruliseks asjaolu, et on vaid üks võistlushüpe ja kui see ebaõnnestub siis tuleb minna kellegile võileibu tegema.

Proovihüppele läksin suhteliselt enesekindlalt ja tegelikult tahtsin end ja teisi pika hüppega üllatada. Tahtmine oli sel korral kõvasti suurem kui oskused ja ära tõukasin mõned meetrid varem kui oleks pidanud. Tulemuseks täielikult ebaõnnestunud hüpe, millel pikkust ca 18 meetrit.

See lisas asjadele pisut põnevust ja juba hakkas peas kruvima mõte, et mis siis saab kui teise samasuguse veel teen. Mõistan tegelikult päris hästi neid päris hüppajaid, kes aeg-ajalt suurvõistluse viimasel ja ülitähtsal hüppel täielikult lagunevad ja medali kaotavad. Peavad oma emotsioone ülihästi kontrollida suutma, et tähtsal hetkel kõik klapiks.

Pingeliseks tegi olukorra ka see, et Mati Laiv, Harri Peiker, Ats Kallais ja kiire suusatajana tuntud Silver Eensaar tegid enne mind üsna head hüpped. Tahtsin vähemalt Atsil ja Silveril võimalikult palju eest ära hüpata, et suusasõit lihtsam oleks.

Ainukesel võistlushüppel tabasin otsa paremini ja kesise hüppe kohta sain suhteliselt normaalse tulemuse. 20,5 meetrit oli vaid 0,5 meetrit parem tulemus kui Laivil, aga boonusena sain kohtunikelt kõrged hinded- 4x16,0 ja 1x17,0. Kuna Nurmsalu kohal polnud siis ei olnud kedagi ka hindeid alla võtmas. See andis kokku 13 sekundilise edumaa lähima konkurendi, Mati Laiv´i ees.

Andres Jõesaar kaotas 30 sek, Harri Peiker 31 sek, Ats Kallais 46 sek ja Silver koguni 52 sekundit. Kõvade suusatajate suur kaotus tõstis minu võiduvõimalused üha kõrgemale. Eeldasin, et Mati Laiv, Andres Jõesaar ja Harri Peiker on eeldatavalt märksa nõrgemad suusatajad.

Suusarajale lasti väikese mäe veteranid koos suure mäe veteranide ja meesteklassi võistlejatega. See tähendas, et eeldatavalt sain kasutada teiste abi tempo hoidmisel. Kuna eeldasime, et meesteklassis võistlevad noored on meist suusarajal peaaegu üle, siis lasime Martti Nõmme aupaklikult vedama. Juba paarisaja meetri järel arvas Allan Vaht, et tema tahaks kiiremini sõita ja küttis hüpetega minema. Olin esialgu pisut tagasihoidlikum ja tema tempoga kaasa ei läinud. Enne esimest tõusu möödusin Marttist ja jätkasin omas tempos. Allan näitas tõusul väga võimast minekut ja kadus iga sammuga eest ära.

Veel enne esimese ringi lõppu tuiskas minust hooga mööda Han-Hendrik Piho, kes oli ca 800 meetriga mult 18 sekundit tagasi võtnud. Temaga kaasa minna poleks kuidagi suutnud. Teise ringi tõusul hakkas kiirelt alustanud kogenud veteran, kes medaleid võitnud veteranide Olümpialt ja MM-ilt, selg ees vastu tulema. Ilmselgelt oli ta liiga kiirelt alustanud ja esimesel tõusul jalad piima täis saanud. Tõusu lõpus olin Alanil juba järgi ja veel enne ringi lõppu sõitsin ka mööda. Võrreldes eelmise aastaga, kus ma teda suusarajal mitme minutiga võitsin, oli ta kõva arengu teinud ja suusatas märksa paremini.

Väikse mäe veterane polnud veel näha ja sain ilma liigselt stressamata jätkata. Kolmandal, neljandal ja viiendal ringil oli meesteklassis võistlev Raiko Heide mind jälitanud ja aitas mul tempot kõrgel hoida. Üksi sõites oleks ilmselt vähem pingutanud.

Kuna olin rahulikult alustanud ja energiat mõistlikult jaganud, siis suutsin veel viimaselgi tõusul üsna rahuldavalt liikuda. Alles viimasel paarisajal meetril sai Raiko minust mööda.

Finishis oli edu väikse mäe veteranide ees veel üsna kindel. 5 km läbimiseks kulus 16.30, mis oli omas masinaklassis paremuselt teine aeg. Silver oli 18 sekundit kiirem. Aga kuna hüpete järel oli ta kaotus üle 50 sekundi, siis ei saanud ta sel korral veel ohtlikuks.

Seega on minu kontos nüüd kaks EMV kulda rohkem. Kuulsin mõnda aega tagasi, et Maretil on eestikatel 100 medalit. Kui ma samamoodi jätkan, siis mingi 48 aasta pärast on mul neil sama palju. Aga karta on, et Maret ei ole veel oma lõplikku sõna öelnud ja selle 48 aasta jooksul jõuab tema veel 200 medalit võtta:) Nii et mul vist ei ole võimalust talle järgi jõuda...

Tulemused SH K-25

Tulemused KV hüpped K-25

Tulemused KV suusatamine

Vasaloppet 2010

Juba mõned aastad olen mõelnud Vasaloppetist, aga siiani pole mingil põhjusel saanud või julenud osaleda. Sel sügisel hakkas see mõte jälle närima ja otsustasin osaleda. Registreerima asudes selgus muidugi, et kõik 16 000 stardikohta on välja müüdud. Õnneks pakkus keegi rootslane oma stardikohta uskumatult mõistliku hinnaga müüa ja siis ei jäänud enam ühtegi vabandust mitte osaleda.

Detsembris-Jaanuaris sain üsna hästi harjutada ja ilmselt pole ma selleks ajaks kunagi nii palju veel suusatanud olnud. Jaanuari teisel nädalal sain külma ja taas lõi välja köha, mis mind eelmisel aastal veebruarist maini piinanud oli. Arsti juures käimised ja apteegis müüdavad rohud mingit tulemust ei andnud. Vereproov oli korras, kopsupilt oli korras ja ei olnud ühtegi otsest näitajat, mis oleks pidanud pikaajalist köha tekitama. Aga köha oli ja ei kadunud kusagile. Kolmas arst keda külastasin leidis vereproovist mingid viited kunagi läbipõetud kopsuklamüüdiale ja kirjutas antibiootikumid. Kaks nädalat enne Tartu maratoni hakkas kuur pihta ja tervis hakkas vaikselt paranema. Kuigi polnud 5 nädalat suusatada saanud, siis otsustasin maratonil startida ja läbi tiksuda. Algus oli muidugi uskumatult raske. Paremalt ja vasakult sõideti mööda ja tundus, et varsti olen viimane. 20 km enne lõppu läks enesetunne suts paremaks ja lõpp oli juba üsna mõnus.

Peale maratoni sain veel kolm treeningut teha ja siis juba oligi aeg uueks stardiks. Kuna treeningutes oli pikk auk, siis Vasal mingeid suuri eesmärke seadma ei hakanud. Sälenist Morasse jõudmine ja suusatamise nautimine oligi ainuke eesmärk.

Kohale läksin reedel üksi, kuna polnud võimalik kellegagi ühineda. Ööbimise sebisin tänu headele inimestele 2 meetri kaugusele finishikoridorist. Pildi vasakus servas asuva punase maja teise korruse akendest sain siis lõpetajaid vaadata. Enam lähemale ei oleks kuidagi saanud:)

Laupäeval oli vaja ennast ümber regada ja õige stardikoht sebida. TM-i kesine tulemus lubas mul siiski startida neljandast stardigrupist. Registreerimine tehtud jäin Silverit ootama. Nimelt olid tema käs minu suusad ja suusapukk. Kuna tema laev võitles jääga ja hilines, siis registreerisin ja siidisin ka tema ära. Äss sai endale koha esimeses stardigrupis!

Aega tegin parajaks määrdesoovitusi kogudes, magades, süüa tehes ja aknast lastesõite ja sprinte vaadates. Kuna pole kunagi varem ise võistlusteks määrinud, siis oli väike närv sees. Algaja määrija jaoks oli ka ilmaprognoos keeruline: stardis -10, poolel maal -2 või isegi 0 ja finishis -3.

Silver saabus õhtul suuskadega ja seejärel asusin kohe mäkerdama. Tagantjärele tark olles oleks võinud libisemise lasta Tallinnas ära panna, oleks seeläbi kõvasti aega kokku hoidnud. Libisemiseks läks Star parakas -10...-20, sellele Star kõrgfloor -4...-10 ja otsa veel ka sama tootja pulber. Pulbri panemist olin vaid eemalt näinud, aga õnnestus vist üsna hästi.

Pidamiseks läks Toko Base kuumalt, sellele panin 2 kihti Rex sinist -2...-8, sellele lisasin kaks kihti Rex helesinist -1...-4, mille katsin õhukese kihina Toko Carbon sinisega -4...-10. See ei pidavat jäätuma ja oli mul mõeldud hommikuse külmaga.

Silver määris libisemise täpselt samade vahenditega, aga pidamisel kasutas Swixi sinist.

Määrimine ja sättimine võttis aega ja magama saime alles kesköö paiku. Kella panin äratama 03.30-ks. Kiire hommikusöök ja bussile. Esimesed bussid pidid väljuma 04.30, aga omasin inside infot, et kuna on erakordselt palju osalejaid siis oleks parem varem kohal olla. Bussile oli meil täpselt 2 minuti teekond ja kohal olime ca 04.15. Sellel ajal juba esimesed bussid olid liikvel ja me saime ka kähku minema. Üritasin bussis magada, aga see ei õnnestunud eriti. Kui algul tundus, et jõuame mõtetult vara starti, siis selgus et ummikute tõttu jõudsime kohale alles 06.30.

Tagantjärele tark olles peab tõdema, et oli puhas õnn, et me nii vara bussile läksime. Selgus et paljud, kes istusid bussile 04.30-04.45 jäid starti hiljaks. Hinnanguliselt hilines ummikute tõttu starti ligi 1000 osalejat!

Juba sel ajal on stardikoridorides palju rahvas, aga eriti üllatavad olid mitmesaja meetrised järjekorrad stardikoride väravate taga. Eriti hull oli asi 6,7,8 ja 9nda värava taga. Umbes 1h enne starti läksin koridori ja panin suusad vasakule, äärest umbes 10ndale rajale. Kokku olevat stardikoridorides olnud ca 60 jälge kõrvuti!

Starti oodates pidi kõvasti liikuma kuna külma oli -15 kraadi. saapad panin jalga alles 15 minti enne starti. Seejärel viisin ära seljakoti soojade riietega. Kuni viimase hetkeni hoidsin seljas soojendusi, mis võtsin ära alles 4 minutit enne starti. Need pakkisin kilekotti ja viskasin rajaserva, kust need hiljem suurte buldooseritega kokku korjati.

Ühel hetkel hakkas mass liikuma- mingit stardipauku ma küll ei kuulnud. Esimene kilomeeter kulges rahulikult lükates, seejärel algas kurikuulus esimene tõus. Kohe alguses oli selge, et kiirelt siit üles ei saa. Kõik trampisid üksteise suuskadel ja keppidel, üsna mitmel korral tuli ka seisma jääda, aga enamasti sai tibusammudega edasi liikuda. Kuna pidamine oli hea, siis hoidsin keppe enda ees, et keegi neid katki ei astuks. Siin ja seal oli kepipuru näha.

Tõusu lõppu tähistas ka silt, et oled jõudnud Vasaloppeti kõrgeimasse punkti- hea teada et siit on veel 86 km allamäge ja oledki finishis:) Kui see kolm kilomeetrit tõusu läbi sai, siis läks lihtsamaks ja sai sõitma hakata. Mul kiiret kusagile polnud ja sõitsin rahulikult oma jäljes.

Smagan 9km sõidetud, aega kulus 52 min, koht 2856

Söögipunktis võtsin kaks topsi juua ja jätkasin. Algasid rabapealsed lausikud. Kähku sai selgeks, et palju ei jõua paaristõukeid lükata. Tasastel lõikudel olin sama kiire kui teised aga tõusudel oli lihtne ja enamasti parandasin kohti.

Mangsbodarna 24 km sõidetud, aega kulunud 1.38, koht 2664

Juba enne punkti tunnen, et janu on ja see pole hea märk. Enne punkti võtan geeli ja punktis kolm topsi jooki. Enesetunne on endiselt hea ja sõita on mõnus. Tunnen, et varu on piisavalt. Sellele punktile järgnesid pikad laskumised, kus saan aru, et mu suusk vist libiseb hästi. Pean laskumistel pidevalt rada vahetama ja ohutuid möödumisi otsima. Laskumisele järgnenud tõusudel Risbergi peab suusk väga hästi. Naudin vahelduvat sõiduviisi ja tõusude võtmist. Mõnus on!

Risberg, 35km sõidetud, aega kulunud 2.16, koht 2546

Risbergist Evertsbergi on üsna vaheldustikas maastik, palju laskumisi ja mõnusaid tõuse. Tüütut paaristööd on vähe ja mulle see sobib. Tunnen pidevalt et möödun kaassõitjatest ilma suurt pingutamata. Mingil hetkel hakkab kõht vaevama, kohati on tugevad valud. Antibiootikumid on seedimise sassi löönud ja see annab endiselt tunda. Metsapeatus on paratamatus.

Evertsberg, 47 sõidetud, aega kulunud 3.11, koht 2820

Enesetunne on palju parem, kõht ei vaeva ja saan julgelt süüa ja juua. Loomulikult on kahju kaotatud kohtadest ja arvan et neid tüüpe, kellega koos sõitsin enam ei näe. Evertsbergist algas mõnus laskumine, mis kestab mitu kilomeetrit ja toob sõitjad mõnisada meetrit allapoole. Nendel pikkadel laskumistel tunnen taaskord kui kiirelt suusk alla kukub. Kui tavaliselt üritan laskumistel kellegile tuulde minna, siis nüüd loobun sellest- niikuinii pean kohe rada vahetama. Sõidan puntidest läbi ja järgmistele järgi. Seal kus paljud ammu lükkavad libisen endiselt hea hooga. Mingitel hetkedel saavad vabad jäljed otsa ja pidurdamise asemel lendan läbi pundi kahe jälje vahel. Mõndasid see häirib, kui neist nii kiiresti mööda libisen. Mind mitte...:)
Laskumisele järgnenud tõusud ja väiksemad laskumised on taaskord nauditavad. Suusk peab ja libiseb supper hästi.

Oxberg, 62 km sõidetud, aega kulunud 04.03, koht 2604

Olen just Oxbergi toidupunktis, kui kuulen kuidas finisheerivad esimesed ja Jörgen Brink võidu võtab. Kiire arvutus näitab, et olen 6 h graafikus ja see tähendaks medalit (medali saavad kõik, kes kaotavad võitjale vähem kui 50%)
28 km on jäänud ja seda tundub üsna vähe. Hökbergist lahutab mind paar tõusu ja paar laskumist. See vahemaa läheb kuidagi kiiresti.

Hökberg, 71 km sõidetud, aega kulunud 4.43, koht 2499

19 km lõpuni vaid, see on ju napilt kaks Harku ringi, lumme lasta. Näen eesti lippu ühel numbril- väsind eestlane. Meenub et lõpp on lauge ja vist nüüd algab siis see paaristöö. Tunnen, et raske on lükata ja ootan igat tõusukest, kus saaks pisut vahelduvat sõita. Üritan kellegagi koos sõita, aga nõrgad paaristõuked jätavad mind maha. Olen järgi jõudnud mõnedele tuttavatele selgadele- üks roosa mütsiga pikk tüüp on tuttav juba esimeselt tõusult ja pidevalt figureeris ees ja taga. Sama on ka lugu ühe pika tüübiga, kellel on pikad juuksed ja hall kombe. Järgmine päev satun juhuslikult kokku rongipeatuses jutustavate eestlastega. Muljetame, selgub et ma olen seda tüüpi edestanud vaid minutitega. Mh, tagantvaates meenutab küll seda hõbedases kombes lokkidega tüüpi. Selgub et tema selga olin ka mitukümmend kilomeetrit jälginud:)

Eldris, 81 km sõidetud, aega kulunud 5.27, koht 2504

Enne Eldrisi jõuab mulle tagant järgi veel üks tuttav tüüp sinises kombes, keda olen palju kordi rajal näinud. Tempo on tal hea ja sõidab tõusvas joones. Otsustan tal taga püsida. Eldrisi toidupunktis kuuleme raadiost, et kõik need, kes hetkel Eldrisis on enam medalit ei saa, sest aeg hakkab otsa saama. Ah, tühja sest medalist. Tüüp sinises kombes kruvib tempot, püsin taga. Pikkadel lausikutel vahe käriseb aga tõusukestel saan järgi. Alates eldrisist näen kord enda ees kord taga, ka ühte väga kummalise sõidustiiliga meest- pidamist tal pole, sõidab ainult käte najal ka kõik tõusud. Paaristõuge on tal võimas, aga tõusudel saame järgi. Ka pole ta õnneks suurem asi suusavalitseja. Puterdab ja raiskab energiat. Näeb välja nagu italiaano. Sõidame mööda, pidevalt mööda. Kuigi vahed on nüüd pikemad ja ruumi on palju võtame järjest skalpe. Enesetunne läheb järjest paremaks ja ka paaristõuked pole enam nii vastumeelsed kui mõnikümmend kilomeetrit varem. Olen terve tee korralikult söönud ja joonud, ning tunnen end väga hästi. Kilomeetrid vähenevad, eemalt paistab kuulus Mora kirikutorn. Olen telekast näinud.

Finishisirgele pöörates öeldakse raadiost, et medalini on aega kolm minutit. Möh, aega ju küll. Tundub et Eldrisi kommentaator on mind ja sinise kombega vana selgelt alahinnanud. 6.02 libisen üle finishijoone. Saan medali. Koht 2438. Hea on olla! Tahan siia tagasi tulla!


Nii mõnigi tuttav on väga hea sõidu teinud:

295. Indrek Tärno
296. Andrus Kasekamp
534. Olaf Mihelson
1432. Erik Aibast
1869. Anti Arak
1964. Silver Eensaar
2327. Andres Pae
5106. Allar Levandi

Minu teine ARWC!

Epiloog

Algatuseks peaks tänama neid, tänu kellele sai see võistlusreis võimalikuks.

Tänud!
Toetajad:
Mountain Loghome - Andres Minn, kes finantseeris
ISC - Arvo Kivikas, kes riietas
Kadarbiku talu - Veiko Pak, kes jootis (Element)

Abistajad:
A&Tova - Anti Arrak (seljakotid,sokid)
Freesport - Aivo Nadel (matkatoidud, energiageelid, batoonid)
Spordipartner - Agnes Kukk (geelid, batoonid)
Autoelamu.ee - Urmo Alling (Hullult äge matkaauto)

Aitajad:
Rain Lond (laenas oma varustust)
Leivo Sepp (laenas oma varustust)
Ok Merkuri (laenas oma sigaägeda telgi)

Memuaarid siis tulevikus!
Randy