Nädala keskel osalesin selle aasta esimesel kolmapäevakul Kodasool, et kohaneda MTB rattaga, mille seljas istusin viimati 3 nädalat tagasi. Sealne keskmisest aeglasem ja tehnilisem rada meeldis ja mingil kummalisel kombel selgus, et olin oma M-30 klassis lausa kiireima aja sõitnud. Ka kaotus kolmapäevakute kiireimale mehele, Pait Hirvele oli kummaliselt pisike. Alaver ütleks selle peale, et seisund pole paha:)
Võistlus toimus sel korral Iisakus ja rada oli ehitatud ühe kohaliku suurima künka nõlvadele. Rada enne võistlust läbi sõites püüdsin leida võimalikult optimaalse ja lihtsa sõidutrajektoori. Seda eriti keerulistel, järskudel ja juurikalistel laskumistel kui ka pikkadel tõusudel. Ringi pikkuseks oli 5 km, mida tuli läbida kuuel korral ja igal ringil oli kokku ca 150 tõusumeetrit.
Meie stardis olid koos Sport, Seenior-1 ja Seenior -2 vanuseklassi ratturid- kokku ca 40 registreerunud sõitjat.
Start oli minu jaoks tavapäraselt rämedalt kiire ja mööda sõideti vasakult ja paremalt. Vahepeal tundus, et olen vist päris viimaseks jäänud. Tegelikult asi nii hull polnudki ja mõned olid veelgi aeglasemad. Esimesele tehnilisels laskumisele minnes olin jõudnud peaaegu Alari tuulde, aga minu ees otsustas üks TÜASK vormis kutt üle lenksu lennata ja kuna rada oli kitsas ja väga järsk, siis ei jäänud mul muud üle kui tema risti teel olevale rattale otsa sõita. Õnneks sain kähku püsti ja ka rattas ei olnud kaugele lennanud. Alla jõudes olid järgmised sõitjad kaugele kadunud. Üksi jälitada oli üsna raske, proovisin, aga tegin vist endale liiga. Ilmselt selle ja kuuma ilma koosmõjul tundsin end esimese ringi lõpus ja ka teisel ning kolmandal ringil suhteliselt näruselt. Kui kusagil teisel ringil õnnestus veel Andre Kull CC Rota Mobilisest kätte saada ja isegi mööda pressida, siis pool ringi hiljem küttis mees sellise hooga minema, et tundus nagu oleksin seisma jäänud. Kolmandal ringil võitlesin peamiselt endaga ja tempo läks vist päris alla. Tagant hakkasin kuulma ka Fixuse mehe Meelis Aasla ja Kristjan Randma (TÜASK) ketiklõbinat. Kuna nad rebisid M-Sport klassi medalikohtade pärast, siis lähenesid nad üheskoos päris kiiresti.
Jõin kõvasti- igal ringil 4-5 korda ja jahutasin end pidevalt külma veega. 4 ringil läks vastik enesetunne paremaks ja tundsin tahtmist jälle pingutada. Pikkadel tõusudel nägin enda ees taas Andre Kulli selga ja see ning tagapool ähkivad Aasla-Randma tandem andsid kõvasti lisaenergiat. 5 ringil sain Kulli kätte ning ringi raskeimal tõusul sõitsin ka mööda. Samal tõusul sain ka Sen-2 klassis võistlevast Rego Tohvrelist mööda, kes ilmselt oli endale kiire algusega liiga teinud. Sealt edasi läks enesetunne üha paremaks ja kogu võistluse kõige mõnusamad olidki 5 ja 6 ring, kus sain sõitu nautida.
Mingit erilist eneseületust ei teinud. Tulemusega võib rahule jääda ja ilmselt võitsin neid keda pidin ja kaotasin endast tugevamatele. Samas sain kõvasti kogemusi raskel rajal sõitmiseks ja enesekindlust, et jaksan ka üksi sõites rahuldavalt pingutada. Suhteliselt hästi sain hakkama tehnilistel laskumistel, samas järskudel, kiviklibustel ja juurikastel tõusunukkidel jäin selgelt hätta. Ei teagi kas jääb jõust või oskustest puudu või on tõrge hoopis kõrvade vahel, aga ringi raskeim tõusunukk jäi võistluse sees alistamata. Märkasin, et enamus minu tasemel rattureid sõitsid seal üles, kui mina samal ajal jooksin.
Võib juhtuda, et XCO hakkas meeldima ja olen ka järgmisel aastal stardis.
2 kommentaari:
Ma ei nõustu sinu väitega, et võitsid kõiki, kellest olid kõvem ja kaotasid vaid endast tugevamatele. Vähemalt ühte sinust nõrgemat venda tean küll, kes sinust tunduvalt varem finišeeris;-)
Njah, mul oleks pidanud ikka ebareaalselt hea päev olema, et sind sellel rajal võita. Teades kui osav sa oled keerulistel radadel, siis ei hellitanudki suurt lootust et see võiks juhtuda. See, et ma sind Elionil olen edestanud ei mängi mingit rolli. Ja viimane kolmapäevak ei lähe arvesse- see oli lihtsalt juhus:)
Postita kommentaar