Jalad nagu Erki Pütsepal

Kes poleks kuulnud, kuidas Erki Pütsep oma jalgadest räägib? Terve selle aasta on mees rääkinud millised ta jalad on ja enamasti räägib ta sellest kui head jalad tal on. Kes pole juhtunud kuulma võib julgelt guugeldada- Püta jalgadest lugusid jätkub:)

Peale Elva Elioni on minu kord jalgadest rääkida. Nimelt olid mul jalad peaaegu sama head nagu Pütsepal.

Esimesed kilomeetrid kulgesid mööda laia asfaldit ja suures grupis oli hea end soojaks sõita. Põllule pöörates olin suhteliselt heal positsioonil ja kuna tempo oli mõistlik, siis väga mööda keegi ei sõitnud. Mingil hetkel tõmmati grupp ikka ribadeks ja jäin väikesesse punti. Õnneks olid seal paar valusa jalaga CFC vormis noort kutti, kes kõvasti tööd tegid ja meid suurde gruppi tagasi vedasid. Üks kutt vedas nii kõvasti, et Eesti kiireim rattur Ervin-Mootorrattur Korts-Laur tundus seisvat rajal, kui me tast mööda vihisesime. Kui grupi saba kätte saime ja mul pilt jälle selgeks läks siis hakkasin vaatama, et kes veel grupis on. Selgus, et kõik olid grupis- vasakul käel sõitsid üksteise taga Cofidise äss Kalle Kriit ja Fixust esindav Henno Puu, kes alles krooniti Meistriks. Paremal käel sõitis Raul Olle, eespool nägin ka Jassi selga. Nujah, 20 km sõidetud ja ma sõitsin koos liidritega. Sellist asja pole enne juhtunud.

Kui lai kruus otsa sai ja metsa keerasime läks raskeks- olin Olle taga ja ühel hetkel tundsin, et pole sellest kihutamisest ja grupi jälitamisest veel ära taastunud. Tõusunukil tuli vahe sisse ja punt läks eest ära. Mahajääjaid oli üsna palju ja nendest formeerus ca 8-10 liikmeline grupike. Enamus aega sõitsid selles grupis Magnus Krusemann, Urmas Karlson, Ravshan Balgabaev, Toomas Erikson, Siim Koolmeister, Kattai Kaupo, Siim Eilo ja Ivar Vaab.

Tänu Urmas TrennisKiivritEiKanna Karlsonile liikusime enamasti päris kiiresti. Lisaks sellele, et ta ise on kõva vedur ergutas ta ka teisi vedama ja õpetas mind mismoodi need asjad tegelikult käivad. Kindlasti ei vedanud ma nii palju kui Karla või Siim Koolmeister, aga oma korrad käisin eest läbi ja aitasin nii palju kui jaksasin. Poolel maal kaotasime liidritele ca 4 minutiga.

Sel korral proovisin teadlikult olla pidevalt grupi ees, et olla valmis kaasa minema, kui keegi peaks minna tahtma. Ees sõitmise miinuseks on muidugi see, et üsna tihti satud vedama ja kui ikka järjest mitu sutsakat tegin, siis oli jalg üsna pehme.

Kuna ilm oli kuum ja jootjat mul polnud, siis üritasin joogipunktidest abi saada. Kahel esimesel korral see ebaõnnestus sest olin grupis liiga taga ja minu ees sõitnud tüübid rabasid kõik ära mis pakuti. Kahes viimases joogipunktis sõitsin esimesel vüi teisel possal ja sain ilusti joogi kätte. Tänu joogiga ökonoomitamisele sain oma kahe pudeliga (0.75+0.5 l) ilusti hakkama.

Sõidu edenedes läks enesetunne üha paremaks. Olin alguses tekkinud august välja roninud ja tundsin end kõrgele tempole vaatamata üsna hästi. Kui sõita jäi ca 15 km, siis hakkas rajale tekkima üha rohkem maastikurattale sobivamaid lõigukesi- mõnusaid metsateid, natuke raputavat heinamaad, isegi mõned singlid ja sekka paar tõusukest. Enne Tõravere observatooriumit läksin metsas vedama ja kuna jalad olid nagu Pütsepal, siis proovisin ka pisut kiiremini sõita. Keegi vist veel maha ei jäänud, aga tundus, et päris mitmel seni tugevalt sõitnud tüübil läks raskeks. Peale viimast joogipunkti läks vedama Magnus Krusemann. Magnuse tempoga jõudis kaasa tulla veel ainult Ravshan. Raja ainukesel raskel tõusul ca 5 km enne lõppu saime teistega paraja vahe sisse. Sealt edasi me enam tagasi ei vaadanud ja kolmekesi kordamööda tempot tehes suurendasime vahet veelgi. 2km enne lõppu läks rada taas metsa ja seal otsustasin taas ise vedama minna. Paaril raputaval lõigul vajutasin nii palju kui tuli ja Ravshan Balgabaev jäi maha. Viimasel kilomeetril saime Magnusega veel mööda Kalle Kriidist ja Jaan Kirsipuust- kes ilmselt olid mingil põhjusel võidu sõitmisest loobunud. Samas poleks neile kehval päeval isegi lähedale jõudnud. Finishisirgele jõudes tuiskas Magnus tuulest välja ja näitas mismoodi finishit tehakse. Koht 36. Aeg 2.20

Pütat tsiteerides: «Kui ma päris aus olen, siis nende jalgadega, mis mul praegu on, ma väga ei karda kedagi»

Tulemused

Pildid laenatud proshop.ee lehelt

EMV XCO 2010

Pühapäeval osalesin oma esimestel Eesti meistrivõistlustel maastikurattakrossis. Senini on minu kokkupuuted maastikurattaga olnud peamiselt märksa lihtsamatel ja sõiduoskust mittenõudvatel radadel. Seetõttu oli XCO võistlusel osalemine mõnus väljakutse.

Nädala keskel osalesin selle aasta esimesel kolmapäevakul Kodasool, et kohaneda MTB rattaga, mille seljas istusin viimati 3 nädalat tagasi. Sealne keskmisest aeglasem ja tehnilisem rada meeldis ja mingil kummalisel kombel selgus, et olin oma M-30 klassis lausa kiireima aja sõitnud. Ka kaotus kolmapäevakute kiireimale mehele, Pait Hirvele oli kummaliselt pisike. Alaver ütleks selle peale, et seisund pole paha:)

Võistlus toimus sel korral Iisakus ja rada oli ehitatud ühe kohaliku suurima künka nõlvadele. Rada enne võistlust läbi sõites püüdsin leida võimalikult optimaalse ja lihtsa sõidutrajektoori. Seda eriti keerulistel, järskudel ja juurikalistel laskumistel kui ka pikkadel tõusudel. Ringi pikkuseks oli 5 km, mida tuli läbida kuuel korral ja igal ringil oli kokku ca 150 tõusumeetrit.

Meie stardis olid koos Sport, Seenior-1 ja Seenior -2 vanuseklassi ratturid- kokku ca 40 registreerunud sõitjat.
Start oli minu jaoks tavapäraselt rämedalt kiire ja mööda sõideti vasakult ja paremalt. Vahepeal tundus, et olen vist päris viimaseks jäänud. Tegelikult asi nii hull polnudki ja mõned olid veelgi aeglasemad. Esimesele tehnilisels laskumisele minnes olin jõudnud peaaegu Alari tuulde, aga minu ees otsustas üks TÜASK vormis kutt üle lenksu lennata ja kuna rada oli kitsas ja väga järsk, siis ei jäänud mul muud üle kui tema risti teel olevale rattale otsa sõita. Õnneks sain kähku püsti ja ka rattas ei olnud kaugele lennanud. Alla jõudes olid järgmised sõitjad kaugele kadunud. Üksi jälitada oli üsna raske, proovisin, aga tegin vist endale liiga. Ilmselt selle ja kuuma ilma koosmõjul tundsin end esimese ringi lõpus ja ka teisel ning kolmandal ringil suhteliselt näruselt. Kui kusagil teisel ringil õnnestus veel Andre Kull CC Rota Mobilisest kätte saada ja isegi mööda pressida, siis pool ringi hiljem küttis mees sellise hooga minema, et tundus nagu oleksin seisma jäänud. Kolmandal ringil võitlesin peamiselt endaga ja tempo läks vist päris alla. Tagant hakkasin kuulma ka Fixuse mehe Meelis Aasla ja Kristjan Randma (TÜASK) ketiklõbinat. Kuna nad rebisid M-Sport klassi medalikohtade pärast, siis lähenesid nad üheskoos päris kiiresti.

Jõin kõvasti- igal ringil 4-5 korda ja jahutasin end pidevalt külma veega. 4 ringil läks vastik enesetunne paremaks ja tundsin tahtmist jälle pingutada. Pikkadel tõusudel nägin enda ees taas Andre Kulli selga ja see ning tagapool ähkivad Aasla-Randma tandem andsid kõvasti lisaenergiat. 5 ringil sain Kulli kätte ning ringi raskeimal tõusul sõitsin ka mööda. Samal tõusul sain ka Sen-2 klassis võistlevast Rego Tohvrelist mööda, kes ilmselt oli endale kiire algusega liiga teinud. Sealt edasi läks enesetunne üha paremaks ja kogu võistluse kõige mõnusamad olidki 5 ja 6 ring, kus sain sõitu nautida.

Sõidu võitis ülekaalukalt Peda aegne koolivend Henno Puu, kes on viimaste aastatega teinud muljetavaldava arengu ning sõidab võrreldavas tempos ka eliitklassi ratturitega. Kaotus Hennole oli lõpuks 12.45. Samas kolmandale kohale kaotasin märksa vähem- 5 min ja 44 sek.

Mingit erilist eneseületust ei teinud. Tulemusega võib rahule jääda ja ilmselt võitsin neid keda pidin ja kaotasin endast tugevamatele. Samas sain kõvasti kogemusi raskel rajal sõitmiseks ja enesekindlust, et jaksan ka üksi sõites rahuldavalt pingutada. Suhteliselt hästi sain hakkama tehnilistel laskumistel, samas järskudel, kiviklibustel ja juurikastel tõusunukkidel jäin selgelt hätta. Ei teagi kas jääb jõust või oskustest puudu või on tõrge hoopis kõrvade vahel, aga ringi raskeim tõusunukk jäi võistluse sees alistamata. Märkasin, et enamus minu tasemel rattureid sõitsid seal üles, kui mina samal ajal jooksin.

Võib juhtuda, et XCO hakkas meeldima ja olen ka järgmisel aastal stardis.

Lõpp paistab

Peale 11 tunnist ja 180 km pikkust rattetappi tehti viimases vahetusalas ca 4 tunnine peatus, mille jooksul täiendati energiavarusid ja tehti ka väike uinak. Kell 2 öösel lahkus tiim vahetusalast viimasele aerutamisele, millel pikkust ligi 100 km. Kiirematel tiimidel võttis selle etapi läbimine ca 12 tundi, aeglasematel 17-18 tundi. Aga Silva Gerber ja FJS on väga head aerutajad ja nende käsutuses on äärmiselt kiired carbonist võistluspaadid, millesse siinkirjutaja ei julgeks tõenäoliselt sissegi istuda. Õnneks on eestlased rajal märksa stabiilsemate relvadega ja seetõttu tuleb loota, et vaatamata kasinale sõiduoskusele pääsetakse ümber minemiseta. Kuna jõgi on kiirevooluline ja sellel on palju pikki kärestikke, siis tuleb palju ega ja energiat kulutada paatide ringi tassimisele mööda ebamugavat kaljust kallast.

Hetkel on tiim läbinud Älvsby linnakese ja järel on pisut üle poole distantsist. See annab lootust et suudetakse lõpetada veel tänase päeva jooksul. Autasustamine on kell 21.00, seega tuleb kõvasti pingutada, et õigeks ajaks jõuda:)

Go, Go, Go...

Silver



Silva Gerber oma ZedTech rakkettidega

Paadiga võsas.

Silva Gerber. Mattias Nyström aitab ümber läinud Robert Lindgreni

Mees testis ennast, läks ümber, ujus kaldale ja nüüd tukastab soojal kivil kaaslasi oodates

Vett ja voolu jagub.

Salomon Ace Logistics võitleb vapralt finishi poole

Töö käib! Esimesed jõuavad varsti finishisse, kuid meil on veel üle
ööpäeva minna.

Alustati rahulikult eesmärgiga läbida. Esimesel etapil olnud ca 7 km
ujumine oli veidi oodatust raskem, kuna kõigil polnud korralikke
madratseid abiks. Ainsana võttis Minni õpetussõnu tõsiselt Silver, kes
korraliku madratsi hankis. Põhjameri aga on teadupärast jahe.
ISC/Mountain Loghome oli esimeses vahetuses pool tundi ees. Liidrid
jõudsid 3,5h enne ennustatud aega 9 tunni asemel 5,5 tunniga :).

Esimesel ööl alanud kolmanda 31 km trekki esimene pool andis teravaid
elamusi. Pidi mingit mäeharja kahima. Kõige enam võttis jalust nõrgaks
Elo ja ka Tõnu, kuna viimane ei kannata kõrgust :). Hommikuse
jalgsi-ronimise pauna liikusin tiimiga 2,5h kaasa.
Algselt pidi end mingi kalju otsa sikutama
ja teisest otsast alla
laskuma, kuid kahjuks jäi ca 40m jumaritega tõus ühe korraldaja
vigastuse tõttu ära. Kahjuks tuli ka hommikul teade, et ISC oli
sunnitud Randy südameprobleemide tõttu katkestama.

Mäel kulgeti leedukate nr 8 ja prantslaste nr 5 nägemisulatuses.
Trekkingu lõpuks oli 32h tehtud ja asuti pärast kerget sööki 172km
rattaetapile läbi lofootide. Kuna viimasele praamile jõudmiseks oli
parasjagu ilma magamata aega, siis otsustati ilma magamata teele
asuda. Teel korralikud tõusud ja laskumised sh ca 7km tunnel pideva ca
4% tõusuga, töö maitses. Pärast seda oli tasuks 10km suhteliselt
allamäge. Viimase 01.30 väljuva praami ajaks jõuti väikse varuga
pärast 115 km läbimist kohale ja sai veel 10 minutiks peldiku
koridoris pikale visata. Laevas sai ka esimest korda magamise
eesmärgil ca 45' toolidel lesitud. Mandril otsustasid tüübid teha
sadamas une enne vahetusalast lahutavat 50 km ratast. Vahetusalasse
jõuti kell 8 ja saadi teada, et tunni pärast väljub kiirkaater, mis
asendas tormiseks kiskunud fjordis 28 km kanuutamist. See tähendas
hiljem 4.25 trahvi ootamist. Ees ootas 52 km trekki, sitas ilmas.
Vihma sadas vahelduva eduga ca 48h. Ületati paar kärestikulist jõge ja
kakerdati kasevõssis, viimased 20 km oli järve kaldal kivipallur Jürto
kividel kahimine. Libe ja aeglane, mingi tiim seal katestas, üks
kukkus roide katki.

Järgnes 50 km kanuus, millega alustati pärast ca 24h trekki. Enne
vahetusalasse jõudmist kiskus tormiks ja otsustati ca 9 km vahelduva
eduga kanuud tassida. Eile õhtul ca 12 paiku pärast 36h
assisteerimiseta liikvel olemist vahetusalasse jõudes oli seltskond
veidi plötu. Silver kurtis energia puudust. Karlil olid jalad tiba
suureks läinud. Soe söök ja pärast 13 km vihmast ratast vabas õhus
toimunud ilma assisteerimise võimaluseta 4.25 trahvimagamine, olgugi,
et ligunevas telgis ja märguvas magamiskotis, siiski kosutas. Hommikul
ca 6 paiku oli paduvihmas enne märga kalipsosse ronimist veidi
kirumist, kuid saadi hakkama. Neli ja pool päeva on tehtud ja viimane
63 km jalgsietapp käsil. See sisaldab ka ohtralt jõgede järvede
ületamist.

Praeguseks seisuks on 106 tunni jooksul horisontaalis oldud või
magatud ca 10% ajast - teisel ööl 10 min sadama koridoris + 45 min
laevas +3h sadama koridoris, kolmandal ööl neljakesi kaheses märjas
telgikotis ilma magamisvarustuseta 3h ja neljandal ööl 3h märjas ja
niiskes järve kaldal. Rajal olles joodud ka viskit ja kuus 0,3l purki
premiumit :).

Hetkel tagant ilmselt ohustajaid pole, enamus katkestanud. Leedukad
kaotasid kanuutamiseks sobilikku ilma oodates aega, veel liiguvad,
kuid on ca 20 tundi taga. Neli km ehk tund või paar eespool on
tsehhid. Kõigepealt käib võistlus siiski endaga, eesmärgiks on
finishisse jõuda. Hommikul oli tuju hea, loodame vaim püsib värske ka
viimaseks 300ks kilomeetriks!

Õnneks on viimase ca 48 tundi kestnud vihmane ilm paranemas. Kohati
nägi päeval ka päikest, hetkel taas pilves.

Pilte

Liikuvaid pilte:

Start

Esimene ratas

Esimene öö kell 3

Treking

Ronimine

Vaade

Teise päeva õhtu

Randyga kõik korras!

Vähem kui 24h peale võistluse starti avaldusid võistkonna kogenuimal liikmel, Randyl terviseprobleemid. Lühikese puhkuse järel üritati veel jätkata, aga kiiresti sai selgeks, et tervise hoidmiseks tuleb sel korral katkestada. Igaks juhuks viidi Randy põhjalikumaks tervisekontrolliks ka arstide hoole alla.

Õhtuks on Randy taas tagasi teiste tiimiliikmete juures ja peale lühikest puhkust alustatakse ilmselt tagasiteed Eestisse.

Teine Eesti võistkond on võistlust hästi alustanud ja liigub ca 8 ndal positsioonil. Hoiame neile pöialt!

Katkestamine!

Mountain Loghome ISC on võistluse katkestanud ühe tiimiliikme haiguse tõttu mountaineeringu etapil. Monster jäi sel korral alistamata.

Uus päev

Mõnus on- nüüd ei ole varsti enam vahet kas vees või veest väljas, sest alates viiest hommikul sajab vihma, selline mõnus seenekast veits tugevam aga pidev. Hommikune puder söödud ja tunnike aega jälgimisseadmete jagamisele. Tänu Urmole saab isegi Pilvik täis kummiga rajale minna. Krdi hiidlane Elo on täna juba loobunud mõtlemisest sest ujumisvõistluse algus on suurim paratamatus, mida isegi Jumal ei suuda väärata. Ujuma!

Võistluse eelõhtu

Võistkonnad on stardipaika jõudnud ja seavad end valmis peatselt algavaks võistluseks. Stardini on aega üks päev. Reedese päeva jooksul said testitud kõikide tiimide oskused käia ümber ronimisvarustusega. Kätte on jagatud ka kaardid ja road bookid. Võistluse peakorraldaja Mikael Lindnordi kommentaar eesootava raja kohta: Rada on tõesi hea aga karm, tõenäoliselt kõige karmim,mida me eales oleme korraldanud.

Kohapeal olev püstolreporter Karko Maljuveer on edastanud järgmise teate:

"Päev hakkab õhtuse jõudma ja homse fjordide jäise vee vaimu summutab konjak teega. Plätude varguse tegime ka Salomoni logistika ässadele tagasi- nimelt kõrvetasime nende oma pliidiga nende poti põhja. Sellega hoidsime ära ilmse diversiooniati, sest kuidas nimetada juhuslikult lahtijäetud konkurendi gaasipliiti meie telgis...
Muidu elame sõbralikult kõrvuti ja koos on tore. Eesootavast võistlusest: ujumist tuleb tõesti palju. Õigemini madratsitel parvetamist. Ja arvestades vee jäisust on päris kahju vaadata Läti-Leedu quatro pisikesi lainelaudu. Randy just ütles- siin ei ole sooja vett. Selle emotsiooni ja Pilviku tühjaksvajuva rattakummiga suundume tudule. Homme ka päev" Venna

Foto stardipaigast.

Explore Sweden 2010

Et kõik jutud ainult mingist igavast rattaspordist ei tuleks, siis alustame peatselt otseülekannet Skandinaavia ja ilmselt ka kogu maailma ühelt raskemalt võistluselt.

Korraldajad on sel aastal ka võistluse nimele vastava lisandi pannud: Explore Sweden Monster Expedition Adventure Race 2010-Atlantic 2 Baltic. Ilmselgelt peaks see Monster kirjeldama seda valu, väsimust, nälga, võitlust magamatuse ja iseendaga ja nende deemonitega ja haldjatega, kes pärast kolme magamata ööd võistlejate nägemustesse hakkavad ilmuma.

Nagu nimigi ütleb kulgeb võistlus läbi Skandinaavia poolsaare- Atlandi ookeanis asuvatelt Lofootide saarestikust üle Skandinaavia mäestiku koduse Läänemere äärde. Võistluse pikkus on tagasihoidlikud 950 kilomeetrit, mis tuleb läbida jalgsi, rattaga, kanuuga, kajakiga, vahepeal ujudes ja aeg-ajalt köite abil laskudes või tõustes. Nagu seiklusspordis ikka ei tea keegi veel täpselt, kui pikaks distants kujuneb ja kui kaua selleks aega kulub.

Võistluse start on laupäeval 10. juulil ja esimesed tiimid peaksid lõpetama ligi nädal hiljem Neljapäeva 15. juuli õhtul. Enamus tiime lõpetab eeldatavasti 16-17 juulil.

Mountain Loghome/ISC on stardis sama koosseisuga kellega osaleti viimasel MM-il:

Randy Korb- Tiimi kogenuim liige, osalenud seiklusspordis alates 2001 aastast. Võitnud Baltikumis rohkem kui keegi teine. Suurim saavutus on ilmselt 2007 aasta MM-i 12. koht. Tiimi navigaator ja aju, mees kes kunagi ei katkesta.

Urmo Alling- Tiimi tugevaim rattur ja aerutaja. Tõsine tööloom, kes suudab tempot hoida ja teisi kiiremini liikuma sundida.

Pilvi-Heli Vettik- Naine! Aga mitte tavaline.

Andres Minn- Tema ülesanne on tiimi keskmist vanust tõsta ja näidata, et seiklussport on sobilik ka pensionieelikutele:) Ja niikuinii on võistkonda vaja neljandat liiget, kes meenutaks kaaslastele kui hästi maitseb külm Alexander.

Kokku võtab sellest karmist võistlusest osa 15 võistkonda, kelle hulgas on mitmed maailma absoluutsesse tippu kuuluvat tiimi. Võitjasoosikuteks tuleb kindlasti pidada rootslaste Silva Gerber Adventure (endine Lundhags, mullune MM pronks ja Explore Sweden võitjad) ja FJS ning loomulikult Uus-Meremaa Team Orion Adventure, kes on suurvaforiit alati kui starti tuleb.

Lisaks Mountain Loghome ISC tiimile on stardis veel teinegi Eesti võistkond: Salomon Ace Logistics, kooseisus: Karli Lambot, Tõnu Lillelaid, Silver Eensaar ja Elo Saue. Tiimi kõige kogenum liige on loomulikult Elo, kes on neist ainsana osalenud ülipikkadel võistlustel. Teistel on see esimeseks katsumuseks.

Hetkel on tiimid jõudmas võistluste stardipaika Lofootidel. Kõik on terved ja tuju on hea. Ärevust hoiab üleval see, et rajast ja eesootavast pole veel mingit informatsiooni. Ainuke äpardus mis siiani juhtunud, on see, et logistika ässad panid hommikul kohvi laenates pihta Urmo sandaalid! Milline jultumus!

Tour de Rõuge 2010

Aasta kõige mõnusamal rattaüritusel olin sel korral stardis koos Erik Aibastiga, kes vaid nädal varem oli läbinud maailma ühe suurima ja pikima 300 km pikkuse Vätternrundan rattasõidu.

Sellel võistlusel mingeid sportlikke eesmärke me endale ei seadnud ja olulisim oli rattasõidu ja laheda maastiku nautimine. Võistluse korraldaja dr. Holden oli kõvasti pingutanud ja pean tunnistama, et pettuda ei tulnud- kolm päeva MTB-d Eesti parimatel radadel!

Võistlus algas 7 km pikkuse proloogiga Rõuge ümbruse nõlvadel ja järvekallastel. Rada oli suhteliselt tehniline ja sisaldas päris mitut rasket tõusu ja kahte väga tehnilist laskumist. Proloogi ajal õnnestus meil mõlemal korra kukkuda. Paaride arvestuses 15. koht.

Paar tundi hiljem olime taas puhaste ratastega stardijoonel ja ees oli esimene päris etapp. Pikkus ca 40 km, millest ca 3/4 oli metsas ja ülejäänud teedel. Tõusumeetreid lubati ca 500 m.
Alustasime rahulikult ja etapi jooksul sõitsime tõusvas joones, möödudes mitmetest tiimidest. Metsas liikusime kohati täitsa hästi ja enne Taevatrepi tõusu saime järgi ka Kull-Kriisa tandemile. Mingil kombel jäime enne kruusale keeramist neist ikkagi maha ja see tähendas, et jäime ca 8 km pikkusele teelõigule minnes kahekesi. Kuna Eriku jalg oli veits pehme siis sain üksi vedada- õudne tahtmine oli ees liikuvale 5-6 liikmelisele pundile järgi saada, aga vahe püsis pidevalt ca 15-20 sekundiline. Tõmbasin end selle tee etapiga üsna tühjaks ja järveäärsele singlile jõudes tundus, et sõita ei jaksa enam üldse. Õnneks läks enesetunne kohe jälle paremaks ja sain järgi ka ees liikunud pundile. Nägin veel tõusul Kulli-Kriisat enda ees kangutamas aga Erikut oodates libisesin nad jälle eest. Aeg 1.59, koht 14. ja kaotust võitjale 16 minutit.

Laupäev tervitas meid Tuuri raskeima etapiga- 62 km ja tõusumeetreid lubati muljetavaldavad 925 m. Eelmisest aastast mäletan, et sõita tuli üles või alla:) Stardis kiiret ei olnud ja leidsime end taas samast seltskonnast kus varemgi. Olin hästi taastunud ja nautisin igat hetke rajal. Eriti muidugi tõusu ja laskumist Vällamäel. Ca 20 km paigus oli Juss Apivala kurva näoga raja ääres ja vahetas kummi. Kuna piim suure augu lappimisega hakkama ei saanud, siis tuli sisekumm sisse panna ja lasin oma ballooniga tal kummi täis. Seejärel sain päris mitu kilomeetrit kihutada enne kui peale Vällamäge Eriku kätte sain. Hea uudis oli see, et Erik oli vahepeal CC RotaMobilise Raul Talumaa kinni püüdnud ja koos lähenesime jõudsalt ka Aivar Lipule. Enne tõusmist Munamäe jalamile sõitsime Talukal ja Lipul eest ära ja sealt edasi kuni lõpuni kihtutasime kahekesi. Aega kulus 3.30 ja koht oli 11. Etapi võitjad Kukk ja Kana edestasid meid koguni 28 minutiga.

Kolmanda päeva hommikul andis väsimus pisut tunda ja stardist ära minnes lasin Erikul vedada- jalad olid rasked ja tuimad. Erinevalt teistest etappidest lasti rajale Gunderseni meetodil vastavalt varasemal kaotusele liidrile. Vahetult meie ees (1min) startis Porter Racing Tume ja minut peale mei Porter Racing Kuld. Seega oli häid võimalusi tõusta ja ka langeda. 70 km pikkuse ja 750 tõusumeetriga rajal võib kõike juhtuda.

Minu arvates oli selle etapi juures kõige keerulisem tempo hoidmine- kõmnete kilomeetrite jooksul ei näe mitte kedagi ja oled täiesti üksi. Mitte keegi ei aita tempot üleval hoida ja lihtsalt võib juhtuda, et vajud oma mugavustsooni ja avastad et tagant tullakse selga. Ühistardist sõites on alati keegi kellega koos sõita ja kelle tempos proovida püsida, kui endal raske.

Kui 20 km sõidetud ja olime otsaga Lätti jõudnud, siis nägime enda ees paa minutit varem startinud Kanna Peetri selga. Vahetult enne Läti Munamäge saime ta kätte, aga kuna Eriku esikumm oli tühjaks vajunud, siis tuli seda turgutada ja Kanna Pets oli juba tippu jõudmas kui meie alt tõusma hakkasime. Mina pole eriline mägironija ja jaksanud rattaseljas üles sõita. Erik seevastu sõitis üles välja! Üles jõudes nägime taga ka enda jälitajaid ja tundus, et tänu vahepealsele pausil oli vahe kahanenud. Kruusale jõudes panime jalad tööle ja vedasime üsna kiirelt petsile järgi, kes seejärel läbi läti Paganamaale koos meiega seikles. Paganamaale oli rajameister juurde leiutanud veel mõned erilised maasikad ja ilmselt nautisid kõik osalejad mõnusat laskumist järskude seintega sälkorgu. Vägev!

Paganamaalt tagasi Rõugesse sõit oli enamjaolt korralik kihutamine mööda kiireid kruusa- ja metsateid. Vajutasime üsna kõvasti, sest kartsin tagant tulevat punti. Viimastel kilomeetritel hakkas vedelipupuudus kummitama- olin Läti munamäelt laskudes kaotanud ühe täis joogipudeli ja pidin sealt alates läbi ajama vaid allesjäänud poolikuga. 0.7 liitrit+ 1 tops jooki on pisut liiga vähe üle kolme tunnise pingutuse kohta.

Kolmas päev oli selgelt meie parim päev. Erik liikus selgelt paremini kui kahel varasemal päeval ja tundus, et äkki olid meie konkurendid pisut rohkem väsinud. Vaatamata sellele, et sõitsime terve raja üksi, saime 9nda aja ja kaotust kogunes võitjatele ca 17 minutit.

Tahaks loota, et järgmisel aastal oleme jälle stardis!

Elionid ja muud jutud

Peale rattarallit olen teinud päris mitu starti ja enesetunne on iga võistlusega paremaks läinud. Juuni alguses sõitsin Rõuge Elioni. Vaatamata ühele rajalt eksimisele täitsin eesmärgi ja sain 100 hulka. Eriti hea oli viimasel tõusul Eesti ühest kiireimast ratturist, Ervin Korts-Laurist mööda sõita:)



Nädal hiljem käisin alternatiivsel Marimetsa Kapi nime kandval rattaüritusel Paliveres. Mõnus rada ja mõnus treening. 5 koht.

Nädal hiljem startisin ka Otepää Elionil. Eelmise aasta rada oli kõvasti kohitsetud ja järele oli jäänud rämedalt kiire ja grupisõiduoskusi nõudev rada. Stardist sain hästi liikuma ja Otepäält välja sõites hoidsin end teada tuntud Andre eraldistardikunn Kulli tuulde. Mingil hetkel vajus meie vahele Hawaii särgis tüüp kes mõnikümmend sekund hiljem vahe sisse jättis. Kahjuks ei suutnud sel hetkel otsustada, et tuleb Kulliga kaasa minna ja jäin ilmselt lootma, et keegi teine veab vahe kokku. Korra veel üritasime, aga eesolev liidrite grupp sõitis ikka liiga kiiresti. Tagant tulid suured grupid selga ja meie punt paisus mega suureks. Hoidsin end grupi etteotsa ja paaril korral isegi käisin vedamas. Mis seal salata suurimat tööd käis tegemas Ermo Rae, kes vedas seda gruppi ikka kilomeetrite viisi. Arula teeristis saime kätte esimesest pundist maha jäänud grupikesed, kus sees oli ka Maaris Meier. Esimene naine on minu jaoks olnud üsna hea indikaator- kui edastan esimest naist siis enamasti tuleb enda kohta OK tulemus:)

Metsa keerates olin piisavalt taibukas, et end pundi ette hoida ja Kääriku suusaradadele jõudes olin ca 5-10. positsioonil. Tõusudel venis grupp pikaks-pikaks. Pikal tõusul enne Kekkose radadele jõudmist nägin, et Aivar Lipp on vahe sisse sõitnud ja keegi ei taha järgi minna. Otsustasin proovida ja kutsusin ka Margus Halikut kaasa- koos lihtsam jälitada. Keegi kaasa ei tulnud ja sain üksi Lipu kätte paari kilomeetri pärast. Mõne aja pärast tulid tagant veel 4-5 tüüpi k.a. Mihhail Lukertsenko järgi. Selle pundiga sai lõpuni välja sõidetud ja aeg-ajalt mõned mahajääjad üles korjatud. Kilomeeter enne lõppu, lasketiiru juures sain koos mingi tüübiga pundil eest ära ja ca 500 m enne lõppu viimasel tõusul vajutasin pisut rohkem ja sain üksi finishisse sõita. 61. koht tundub hea, aga kui arvestada seda, et paljud ässad olid Saaremaa velotuuril siis tegelikult on see tulemus pigem keskpärane. Kripeldama jäi see, et alguses esimese pundiga kaasa ei saanud, aga head meelt tegi see, et enesetunne oli väga hea ja erinevalt eelmisest korrast suutsin aktiivne olla.