Esimene treening

Eile kogunes Nõmme hüppemägede juures pisike seltskond noorsportlasi, kes olid otsustanud pöörata oma elus uue lehekülje, loobuda lodevatest eluviisidest ja diivanil vedelemisest. Nad olid otsustanud sporti tegema hakata! Oma uueks harrastuseks olid nad loomulikult valinud tohutult populaarse ja massidesse levinud spordiala- suusahüpped.

Lisaks minule olid kohal Ats, Harri ja Silver. Kõik kolm olid varem suusahüpetega ka kokku puutunud (teleri vahendusel) ja seetõttu ei raisanud treener aega teooria ja muu ebaolulisega. Kolm korda sõideti nõlva ja seejärel saadeti torni. Noored (Ats, Harri ja Silver) täitsid vastuvaidlemata treeneri korraldusi ja kõik kohalviibijad said nautida suurepäraseid õhulende K-18 mäelt. Kuna tegemist oli esimese treeninguga, siis hoidsid noored suusahüppajad end tagasi ja mäe kriitiline piir jäi sel korral alistamata.

Minu pilgu läbi vaadates on tegu järjekordsete talentidega, kes võivad Eesti paraadalal veel palju korda saata. Silveri näol on tegemist lihvimata teemantiga, kelle andekus paistis kogenud treeneritele silma juba esimesel treeningkorral. Lausa lust oli vaadata, kuidas tüüp juba kolmandal hüppel telemark maandumist üritas teha. See meeldib kohtunikele! Aa, te küsite milline Silver? Vot see Silver, kes varem raiskas oma talenti väikese kandepinnaga spordialal, mis isegi ei pääse olümpiamängude kavva. Oleks teda keegi mõned aastad tagasi õigele rajale juhatanud, siis võiks ta kasvõi homme Vancouveri piletid suusaliidust ära tuua.

Minu viimane kokkupuude hüppesuuskadega oli möödunud kevade eestikatel. Kuigi pool aastat oli möödas nautisin hüppamist täiega. Kummaline on muidugi see, et selle selle suvega polnud mingit arengut toimunud- endiselt ei oska hüpata:) Ma juba lootsin, et äkki olen suvega ära unustanud oma tüüpvea (puus ja rind liiguvad ette), aga see on ilmselt kusagil seljaajus nii hästi kinnistunud, et selle väljajuurimiseks on vaja veits rohkem vaeva näha. Aga vaatamata sellele oli meeleolukas treening.

Hakkame hüppama!

Olümpiamängud lähenevad hirmuäratava kiirusega. Jaanuari lõpuni on aega täpselt kolm kuud. Kas kolme kuu jooksul on võimalik hüppama õppida? Suuskadega hüppama? Ja kaugele hüppama? Ega muidu teada ei saa, kui proovi ei tee!

Igaljuhul olen ma nüüd Veteranide Olümpianängudeks registreeritud. Taganeda pole enam kusagile. Andsin ennast üles kolmel alal: Suusahüpped K50 ja K70 mägedelt ning kahevõistlus.

Aus olles oleks ma end parema meelega üles andnud K35 ja K50 mägedele, aga kuna individuaalne kahevõistlus toimub justnimelt K70 mäel, siis erilist valikut mul nagu pole. Muidu on kõik hästi, aga ainuke mure on see, et ma pole kunagi nii suurest mäest nagu K70 hüpanud. Ja sellist mäge Eestis ju pole ka. Tehvandi K90 mägi on olemas, aga see paistab alt vaadates juba nii suur, et sinna väga ei kipu:)

Täna tuli ka väike info K70 mäe kohta, mis mind enesekindlamaks küll ei tee:


Just a quick email to let you know that my recent experiance of the 70m hil in Kranj is that it is unsuitable for veteran jumpers... The Jump is fine on the inrun and has a low take off, however it throws the jumper out very high in the air. This could prove to be dangerous for some of our less skilled jumpers....therefore unsuitable for an IMC event.

I will now push the host to provide a more suitable 70m hill for January ...

I will keep you all updated ...

James Lambert
IMC President


ja lõpetuseks üleskutse üle 30 aastastele lootustandvatele noorsportlastele:

http://www.2010mastersgames.com/WWMG2010_EN,,.htm lehelt leiab igaüks endale sobiva spordiala. Lähme olümpiale!

Hea uudis- Mountain Loghome / ISC team täienes nädalavahetusel võõrleegionäriga!

Nagu pildilt näha, on neeger on heas vormis, meie kliimaga kohanenud ja teamiga mönusalt segunenud:)

Minn kommenteeris bike- rogaini, et sel võistlusel küll nime Peraküla Krupp nime kandev team viis oma plaani täide, hoolimata sellest, et aeg ammu läbi oli.
Pss! Rainile pikk pai tubi esituse eest!

Bike Xdream

Kui Alari tegi septembris ettepaneku võistelda koos Tiit Pekk'i ja temaga Bike X-dreamil olin suhteliselt skeptiline ja ei olnud üldse kindel kas tahaksin võistelda. Minu plaanides oli hooaja viimaseks võistluseks Haanja100 ja rohkem võistelda polnud plaanis. Kuna Haanja100 jäi kaks päeva enne Tartu Rattamaratoni saadud haiguse tõttu ära, siis pidin selle ju millegagi asendama. Nu ja Bike Xdream sobis ju suurepäraselt. Mis siis et pidin võistlema mingis imeliku nimega farmiklubis:)

Viimasel hetkel haigestus Tiit ja asendajaks tuli Erko Virgepuu. Temaga koos polnud kunagi varem võistelnud, aga nägu oli tuttav varasematest xdreamidest.

Kuna suve jooksul toimunud areng rattasõidus lubas suhteliselt lihtsat võistlust, siis otsustasin endale ka kaardialuse peale keerata. Eeldasin, et tempo on piisavalt madal, et jõuaksin vahetevahel kaarti lugeda. Tagantjärele oli see hiiglama õige otsus- väga vahva oli esimest korda terve võistluse jooksul kaarti lugeda ja teada kus me oleme ja kuhu liigume. Ei kujutagi hästi ette kuidas ma kõik need aastad siiani teadmatuses olin olnud ja pea lenksu all tiimikaastaste tuules olin kütnud.

Kui kaardid käes siis tuli teha otsus, kas planeerida sisse kõikide punktide võtmine või jätame kohe mõned välja. Mina arvasin, et kõiki punkte me kindlasti võtta ei jõua ja võiksime 2-3 punkti kohe välja jätta. Plaani joonistama hakates selguski, et 51, 53 ja 54 ei sobi meile üldse ja nii need välja jäidki. Nüüd edasi oli lihtne- oli vaid vaja 4 tunni jooksul plaan täide viia.

Teel esimesse punkti näitasid oma kiirust Noored Soome Püssid ja Spordipartneri rattahundid. Meil polenud lootustki asfaldil neile järgi jõuda. Peale esimest punkti lahkusid Soomlased teises suunas ja Spordipartneri tüübid, kes polnud veel kaarti sisse elanud seisid dilemma ees, et kellele tuulde võtta. Kuna me ilmselt paistsime toredamad, siis tulid nad meiega. Kuigi meie tempo oli nende jaoks selgelt liiga aeglane, siis üritasid nad seda aeglast veeremist kannatada ja samal ajal üritasid teada saada, mis on järgmine punkt kuhu siirudme.

Esimesed poolteist tundi liikusime me veel üsna rahuldava tempoga. Samas hakkas üha enam selgeks saama, et pühapäev pole Erko päev ja sära tema silmis oli kadumas ja suust rippuv hõbekett hakkas juba keti vahele kinni jääma.

Kui ca 1,5 tundi sõidetus sai, siis avastasid meie truud jälitajad, et meil on kolm punkti võtmata jäänud. See uudis neid rõõmsaks ei teinud ja tundus, et nad olid oma mõtetes plaaninud kõik punktid kolme tunniga ära võtta. Aga Elioni esi 50 meestele võiks see ju jõukohane küll olla... kui rada oleks lintidega tähistatud:)

Sellest hetkest lahkusid jalgratturid ja meie jäime omaette tiksuma. Mida aeg edasi seda aeglasemalt me tiksusime. Tagantjärele tarkusena oleks me Alariga pidanud varem Erkot aitama hakkama.

2h ja 50 min oli sõidetud , kui olime kaardi kaugemas nurgas. Tagasi jõudmiseks oli meil aega 1h ja 10 min, mille jooksul pidime ära võtma kõik teel olevad punktid. Aeg tiksus halastamatult ja oli selge, et peame pingutama, et aega jõuda. Mida aeg edasi seda rohkem pidime oma väsinud ja krampidega võitlevat kaaslast aitama. Kuna teed olid kehvad, siis tuules sõitmisest suurt kasu polnud. Väga kahju et vedamiskummi olin koju jätnud- sellest oleks palju abi olnud.

Punktist 39 ära sõites kohtusime üllatsulikult oma sõpradega Spordipartnerist, kes vaatamata tohtule kiirusele olid alles teel punkti. Huvitav kus nad vahepeal käisid:) Mustikaid ju enam pole?

Viimased punktid 42-44-45-48 käis võitlus ajaga ja vapra Erko üha süvenevate krampidega. Ma võin vaid ette kujutada, kui raske ja valus see lõpp talle oli. Ja ilmselt ei teinud me oma tagantutsitamisega ta enesetunnet oluliselt paremaks. Peame Alariga tema ees mütsi maha võtma, et ta nii vapralt lõpuni võitles ja seda kaeblemata tegi. Spordimehe hing!

Suurim üllatus tabas peale pesemast tulekut, kui korraldaja juurde astus ja teada andis, et kell 5 on autasustamine. Mis autasustamine? Sellise sõiduga küll autasustamisele ei kutsuta! Aga selgus et korraldajatel olid mingid teised andmed ja vahest saab isegi siis autasustamisele, kui oled 4 tundi kaunist Kõrvemaa loodust nautinud:)

Valikorienteerumine on selles suhtes äärmiselt tore, et hea plaaniga saab aeglast liikumist suurepäraselt kombineerida. Tagantjärele tark olles oli see äärmiselt õige otsus, et kohe mõned ebasobivad punktid välja jätsime. Tänu sellele edestasime meist kiiremaid võistkondi, kes kõiki punkte võtma läksid ja siis ajahätta jäid.

Lõbus oli!

Tulemused

P.S Pildid on näpatud Kõrvemaa Sveni pildialbumist. Aitähh!

Eesti vanim seiklusspordivõistkond ARWC2009ks praktiliselt valmis!

Hola, Inimesed!
Rõõm teatada, et tänasest alates tuleb siia põhiinf Mountain Loghome / ISC teami käekäigust seiklusspordi MMil ARWC2009 Portugalis.
Selle kerge ja pisikese võistluse koduleht: www.arwc2009.com/en

Võistlus läeb päriselt lahti 8. novembri hommikul! Tuleb palju uneta öid:)

Team on heas vormis. Eelmine nädalavahetus tehti treeninglaagris Perakülas merel tervelt 1.20h kajakitrenni ning nõrgukesed;) Randy ja Urmo ujusid soojas merevees kajakiga võidu 300 meetri ringis salatrenniks.
Eelseisval pühapäeval ehk homme on viimane kõva treening-võistlus 4h bike-rogain.

Püsige lehel!
Venna

Tour de Rõuge

Nädalavahetusel osalesin Tour de Rõuge nime kandval üritusel. Ilmselt on tegu Eesti ühe emotsionaalsema MTB võistlusega. Seda enam, et tegu on mitmepäevase tuuriga ja osaleda saab ka kahemehelise tiimiga sõites. Rajameister oli üheks tervikuks põiminud kõik Rõuge ja Haanja parimad rajad, järsemad tõusud ja laskumised. Kuna Eestimaa radadest tuli puudus, siis laenati juurde ka mõned Lätimaa künkad. Eriti lahe oli laupäevane II etapp, pikkusega 65 km, mille käigus tuli võtta koguni 1000 kõrgusmeetrit. Eesti võistluse kohta on see üsna korralik number. Sellel etapil sattusime kruusateele vaid põgusateks hetkedeks, mis olid enamasti vaid nii pikad, et kähku joogipudeli järgi haarata. Kogu ülejäänud rada keerutas üle ja ümber mägede, mööda kitsaid metsateid, läbi ojade ja kraavide. Eriline maasikas oli Vällamäe tõus ja sellele järgnev raju laskumine- pidurid ja amort sellel etapil tööta ei jäänud:)

Sel korral moodustasin tiimi koos Alariga. Vaatamata sellele, et oleme varem vaid korra koos võistelnud sujusid meil asjad täitsa hästi. Kuna ta on minust kiirem ja osavam, siis aitas tema taga sõitmine minul kiirust hoida. Üksi sõites poleks kindlasti nii palju vajutada jaksanud. Samas polnud meie kiirustevahe väga suur ja esimesel ja teisel päeval suutsin etapi lõpuosas ka ise vedada ja tempot teha. Raskeks osutus pühapäevane etapp, kus Alari oli erakordselt heas hoos ja mul oli tema tempo hoidmine raske. Seda eriti raja tehnilisematel rajalõikudel ja konarlikel heinamaadel.

Heameel on ka selle üle et sõitsime suhteliselt ühtlaselt ja suutsime suuremaid ärakukkumisi ja tehnilisi probleeme vältida. Esimesel etapil kaotasime kohe alguses mitu minutit selle tõttu, et Alari ratas imes keti hammaka ja kodarate vahele kõvasti kinni. Jäime maha kiirest rongist ja takerdusime pikaks ajaks sõitjate taha, kes olid etapil meist 10-15 min aeglasemad. Kui lõpuks mööda saime pidime kuni lõpuni eesolijaid püüdma. Veel enne lõppu saime kätte mitmed paarid ja lõpetasime etapi 8nda paarina.

Teisel, tuuri kõige raskemal etapil, alustasime märksa paremini ja liikusime mõnusas tempos. Vällamäe all saime kätte Porteri tiimi (Tarlap-Rae). Kuna tegu on minust märksa tugevamate ratturitega, siis valmistas selle skalbi saamine mulle erilist headmeelt. Etapil sõitsime välja koguni 5nda aja ja tõusime kuuendateks enne viimast etappi.

Viimasele etapile lasti tiimid vastavalt ajalisele kaotusele liidrile. Saime rajale ca 4 min peale Portereid ja ca 6 min enne roosasid põrsaid (Kull-Kriisa). Vahed olid üsna suured, aga kuna tegu tuuriga, kus eelnevate päevade väsimus on kuhjunud, siis kindel polnud miski. Juba algusest peale ei saanud ma kiidelda väga hea enesetundega ja rasked metsavahed ja heinamaad ei sujunud just väga lennukalt. Õnneks oli sellel etapil pisut rohkem teid ja seal suutsin enam-vähem korralikult liikuda. Etapi keskel sai Alari oma esikummi katki ja seda remontides kaotasime mõned minutid ja mõned head vedurid. Tänu Alari ja ühe CFC vormis kuti heale tööle jäime taganttulijatele püüdmatuteks. CCRM tüübid olid meile küll kõvasti lähemale saanud, aga ohtlikuks saada ei jõudnud.

Kuuenda koha ja saadud emotsioonidega võib vägagi rahule jääda. Arvan, et see võistlus kuulub ka tuleval aastal minu kalendrisse.

Tulemused
Pildid

Järjekordne tiitlivõistlus:)

Vaadates möödunud nädalal spordivõistluste kalendrit, siis üle pika aja paistis tulevat suurtest rahvaspordiüritustest tühi nädalavahetus, mis on hiliskevade ja varasuve kohta üsna ebatavaline.

Meenus, et kusagil mai lõpus pidavat peetama mingi rattaorienteerumise võistlus. Ma ju sain sõpradelt eelmisel suvel kingiks väga ülbe Miry kaardialuse ja see oli juba nukker kapis konutamisest ja sellest, et keegi teda sõitma ei vii.

Loomulikult infot selle kohta oli suhteliselt keeruline leida. See on ilmselt mingi orienteerujate kiiks- teeme salaja võistluse. Mis siis, et tegu kogu riigi olulisema stardiga antud spordialal. Ärme kellegile räägi, et toimub MTBO EMV, ärme kusagil reklaami tee, ärme iitsatagi sellest võistlusest ühelgi suure külastatavusega veebilehel. Hea oleks, kui kohale ei tuleks oluliselt rohkem, kui 10-15 ratturit klassi kohta. Medaleid on ju enivei ainult kolm ja kõigile ikka ei jagu. Hea, et juhendi lugemiseks mingit salasõna vaja polnud:)

Ühesõnaga leidsin siis neljapäeva hommikul üles raok.ee nimelise lehe, kus oli isegi korraldaja kontakt olemas ja mingit parooli ei küsitudki. Valisin numbri ja tundsin huvi, et kuidas regada saaks. Korraldaja vastas, et regamine on lõppenud ja enam ei saagi kahjuks. Ahah, selge! Nujah, järelikult on hullult osalejaid juba osalemas ja ega mets pole kummist, et kõik ära mahutab. Tegin harglikku katse uurida, et äkki ikka on mingi võimalus osaleda, äkki teeks väikse vastutuleku ja lubaks mind ka starti?

Korraldaja oli õnneks hea mees ka ja lubas uurida ja tagasi helistada paari tunni pärast. Tüüp oli sõnapidaja, helistas tagasi ja ütles, et reedene sprint on juba lukku pandud, aga laupäevasel lühirajal ja pühapäevasel tavarajal võin startida.

Võistlus toimus Mõedaku suusaradel ja ümbruskonna metsades. Kuna alaga kokkupuuteid varem polnud, siis midagi karta või oodata ei osanud. Enne starti sain kogenud meeste käest ka vajalikku infot rajaklasside ja reeglite kohta.

Lühirada oli minu klassil (M21E) 10 km pikkune ja sellel oli 18 KP. Alguses tiirutas rada suusaradadest põhja pool olevas metsas, kus olid hästi sõidetavad sihid ja ka tehniliselt oli see mulle täiesti arusaadav. Alates viiendast punktist hakkas minu jaoks üks vaev ja viletsus- rajameister oli kõik ülejäänud punktid peitnud suusaradade loetamatusse (minule) rägastikku. Kuna olin otsusatnud ise hakkama saada, siis loobusin ka headest võimalustest endast targematega koos liikuda. Üsna tihti juhtus, et pidin jala maha panema ja kaarti lugema 5 korda 100 meetri peal:) Hea meel on selle üle, et liikusin oma valikuid pidi ja lõpuks leidsin kõik punktid üles ja jõudsin ilusti finishisse. Vaatamata sellele, et võitjale kaotasin kalendriga sain päris hea emotsiooni. Lõpptulemuseks 13. koht ja imekombel olin edestanud nelja sportlast.

Pühapäeval oli kavas tavaraja võistlus, mis oli linnulennul koguni 22,5 km pikkune. See tähendas minu jaoks ca 35 km ja 2h pikkust mõttetööd. Teisel päeval oli starti minna kuidagi palju lihtsam, esiteks oli ilm ilus ja teiseks olin ma ju palju targem kui päev varem:) Otsustasin taas oma sõitu sõita ja tagant tulevatele ässadele mitte tähelepanu pöörata. Esimese punktiga tegin kohe üle kolme minuti viga ja lasin endast mööda 3 min hiljem startinud Silver Eensaare. Õnneks ei lasknud ma end sellest prohmakast väga häirida, seda enam et järgmised paar punkti tundusid isegi minu jaoks lihtsad. Järgnevatel teelõikudel jõudsin järgi ka Silverile, sõitsime mõned punktid koos ja teel kuuendasse punkti jäi ta maha. 6 punkt oli taas suusaradade rägastikus ja ma ei saanud sellega taas hakkama- Silver sõitis mööda ja eest ta läinud oligi. Edasi jätkasin rahulikult üksi sõites. Üllataval kombel sain isegi alguses raskena tunduvad punktid kätte ja 10 ndas punktis olin jälle koos Silveriga, kes oli teevalikuga väikse vea teinud. 13. punkti tegin taaskord oma "suurepärase" teevaliku ja kaotasin sellega Silveri silmist. Kuna minu liikumiskiirus oli pisut suurem , siis 17 punnis olime taas koos. Järgmised 7 punkti olid kõik selles kohutavas suusadarade rägastikus, mille mõistmiseks peab olema vist sünnist saati O-spordiga tegelenud. Mina ju pole, seega lasin pidevalt seistes ja kaarti vaadates Silveri eest ära ja pusisin ise edasi. Sain küll kuidagimoodi hakkama ja otseselt vigu ei teinud, aga tänu pidevatele seisakutele kaotasin lühikese rajaosaga endaga umbes sama kiirelt liikuvale Silverile koguni 5 minutit!!!! Kohutav ajavahe nii lühikesel distantsil. Aga see ongi minu ja orienteerujate vahe- ühed oskavad ja teised ei oska.

Stardis pandud eesmärk, mitte viimaseks jääda, sai jällegi täidetud. Eelviimane koht käes nagu niuhti. Positiivse poole peale saab kanda ka selle, et esimese päevaga võrreldes olin palju enesekindlam ja kõik tundus ka pisut lihtsam ja loogilisem. Vägev oli!

Kahju ainult, et nii toredast võistlusest sai osa nii väike hulk harrastajaid. Ma ei usu, et on ebareaalne kohale meelitada vähemalt kaks korda rohkem osalejaid. Vaadates palju teisipäevakutel, neljapäevakutel, xdreamidel, rogainidel ja elionidel osalejaid on siis....

Pestud ja nõelutud Minn

Mida Te ammu oodanud olete- seiklussport on täiesti ohutu:)

Ongi kõik!

Tiim on teinud otsuse mitte võistlust jätkata. Hetkel ollakse koos TA3 nime kandvas vahetusalas. Kõigil neil on äärmiselt kahju, et 24 tunni järel tuli võistlus nii kurval kombel lõpetada. Minul on heameel aga selle üle, et Minn on vaatamata koledale ja katkisele näole suhteliselt heas tujus ja suudab juba kvaliteetset huumorit teha:) Kuna ta on juba niiiii vana, siis ei tee need väiksed õmblused enam ka koledamaks.

Võistlus olevat neile väga meeldinud, maastik huvitav ja korraldus tasemel. Järgmisel korral läheb paremini!

p.s Spordipoistel ikka juhtub vahel õnnetusi (Lukas Jansen 2,5 aastane)

Minn haiglast väljas

Peale mõnda tundi haiglas viibimist ja põhjalikku röntgenuuringut pääses Minn kella 10. ajal haiglast taas välja. Võistlusrajale ta enam ei naase.

Ülejäänud tiim on lõpetamas keerulist ja ca 4-5 h kestvat jalgsietappi. See, kas tiim taas ratastele istub veel kaalutakse.

Korraldajad on lubanud võistlust jätkata ka kolmeliikmelisena. Kitsaskohaks saavad kajakietapid- kolmekesi nelja auku ei täida ja kahte auku ei mahu.

Kukkumine!

Meie jaoks suurepäraselt alanud võistlus sai kurva lõpu rattaetapi lõpus umbes kella nelja ajal öösel, kui Andres Minn kukkus väga õnnetult. Minn on nüüd haiglas, kus tema peatraumat tõsisemalt uuritakse. Mõnda aega hiljem läksid Randy, Urmo ja Pilvi jalgsietapile, aga tõenäoliselt enam mitte sama innukalt võisteldes.

Tundub, et vähemalt jalgsietapi nad läbivad. Otsus edasise jätkamise kohta tehakse lähiajal.

Minn, kiiret paranemist!

On öö, oh inimeste ruttu

Päris äge öö, inimesi sagib metsikult ja kõik valmistuvad aina aktiivsemalt oma võistkondade tulekuks. Ehitasin just laagrit, vesi läks ka keema ja nüüd oleks vaja ainult oma võistkonda:)
Kajakietapp tehti ümber, taheti paremat, aga tuli hoopis pikem ja ka ohtlikum.

Hullult panevad me omad, hetkel on nad suht pikal, aga oodatumast kiiremal jalgratta- trekinguetapil. Niikui Kaerahelvestel ei olnud igal jubinal oma assisteni, kaotasid nad jalgratta- trekingu vahetusalas meie omadele 10 minutit ning vahe jäi ka
sel hetkel 10 minutit. Assisteerimisega vahealades teevad nad aga asju meeletu kiirusega, just abilised sebivad nagu segased.

Lähengi kontrollima, et mis kell nende jõudmine planeeritakse. Suhteliselt palju ajad muutuvad, mis on hetkel teinud ka magamise- puhkamise võimatus. Aga elu on seiklus:)

Jälle ratastel

Ai kurja! Eestlased tegid megakiire vahetuse ja võitsid sellega kindlasti kõvasti aega. Tundub, et nad olid kohapeal ca 5-7 minti. Kindlasti võideti sellega pisut aega tagasi!

Treking läbi!

Kell on 1.50 ja tiim on trekingu lõpetanud. Asutakse endiselt teisel kohal. Tundub, et Herkules on eelviimasel etapil pisut vahet suurendanud tänu teevalikule (jooksid otse teepeale välja ja mööda teed punkti, meie tiim jooksis mööda nn. punast joont kuni kahe oja vahele ja siis pöörati tee peale)

Nr. 12 Merrell on tegemas väga head jooksu. Nad on meist maas ca 1 punktivahe ja läbisid just 3F punkti. Lahti on saadud nr. 2 Herkules 2 tiimist, kellega veel teises punktis koos oldi. Herkules 2 on Merrellist omakorda ühe punkti võrra maas ja on just läbinud 3 E punkti. Vahe meie ja jälitajate vahel on endiselt ca 30 minutit. Neljandad on Multitude, kes on kaotamas meile ca 50 minti.

Liidrid on just vahetusalast lahkunud. Tundus, et nad veetsid seal ca 15 minutit.

Treking

Kell on 0.51 ja viies punkt on käes. Selle punktiga tuli ilmselt mõne minutine viga kuna teelt metsa pöörates kalduti ümber mäe joostes liiga paremale. Õnneks korrigeeriti ja punkt ilusti käes. Kaks punkti veel jäänud! Herkulad on kohe kuuendasse jõudmas.

Meie taga on tiimid number 2, 12, 10 ja 9 mõneminutiliste vahedega teise punkti ümbruses. Tundub, et Multitude kaldub soost liiga vasakule ja kaotab sellega minuteid!

Kurja, ei saa magama ka minna- niiii põnev on!

Öine Treking

Esimesed tiimid on hetkel öisel trekinguetapil. Tundub, et ISC on saanud asemele uue GPS seadme ja on taas "pildil". Herkules läbis ca 10 min tagasi jalgsietapi kolmanda punkti ja on teel neljandasse. ISC tiimi asukohta tähistav mummuke seisab juba mõnda aega 3. ja 4. punkti vahel asuval metsateel, tundub et seovad tossupaelu:)

Ops, ilmselt oli tegu mingi tehnikaveaga sest uuesti kaarti vaadates oli meie mummuke juba hopsti ennast kolmandasse punkti lennutanud. Seega oleme hetkel esimestest maas vaid ca 10-15 minti. Tundub, et tegemist on suhteliselt põneva orienteerumisega- teid pole ja reljeef on korralik. Randyle sobib:)

Norralaste esitiim Multitude on minu hinnangul pisut konarlikult alustanud ja nad seiklevad alles ratastel. On varsti jõudmas jalgsietapi algusesse.

Hetkel on kolmandaks tõusnud tiim nr. 12 Merrell, kes on hinnanguliselt meist maas ca 30 minti.

Eks hommikul paistab mis seisud on.

12 h võisteldud

Esimese päeva lõpuks on teistel eest ära kaks tiimi- Hercules ja Meie. Vahetusalast väljudes lahutas kahte tiimi vaid 3 minutit. Norralased jäävad juba rohkem kui 40 minutit maha. Kajakietapp on vahed pikaks käristanud. Öösel eesootav pikk ja tehniline MTB+Trekingu etapp on kindlasti väga oluline puhtalt ja kiirelt läbida.

Minn Juunior andis teada, et tiim oli vahetusalast lahkunud täis kõhtudega ja rõõmsal meelel. Ise on nad oma ootamatult edukast algusest meeldivalt üllatunud.

Läksime juhtima!

Käimas on madratsitega ujumise etapp pisikeste saarte vahel. Osad punktid on vees ja osad väikestel saartel ja nende läbimiseks kasutatakse kummimadratseid. Tegemist on ca 7km pikkuse etapiga ja hetkel on tulnud Minn Juuniorilt info, et Eestlased on Kaerahelvestest mööda saanud ja liidriks tõusnud. Kuna nad on oma GPS jälgimisseadme ära lõhkunud, siis täpsemat infot hetkel pole.

GO, GO, GO