Intriigid ja Eesti Meistrivõistlused

Intriigid

Peale head sõitu Elva Elionil hakkasid asjad juhtuma. Andsin managerile teada oma soovist liituda mõne tugeva rattaklubiga. Kaua sa ikka jaksad üksiku hundina nende tiimide vastu võidelda. Juba mõnda aega oli minu vastu huvi tundnud üks klubi, kelle esindamisest ma huvitatud polnud. Miks? Sest neil polnud isegi massööri ja füsioterapeuti võistlustel kaasas ja kalender oli neil ka nõrk. Samas selleks, et Iisakule XCO eestikatele võistlema pääseda vajasin litsentsi. Seesama klubi oli meeleldi valmis mulle litsentsi tegema. Leppisime suusõnaliselt kokku, et võistlen Iisakul nende klubi värvides. Edasise kohta ei olnud meil mingeid kokkuleppeid. Ei võistluste ega ka klubilise kuuluvuse kohta. Enda arvates olin endiselt vaba ja ripakil nagu Tanel Kangert nädal tagasi.

Peale Elva sõitu võttis manageriga ühendust Roosa klubi directeur sportif, kes avaldas soovi mind enda ridadesse värvata. Kuna Cofidis mulle pakkumist ei olnud teinud (ega ma sinna poleks läinud kah, kolm eestlast oleks liiga palju olnud ja kodust oleks pidanud liiga kaugele kolima) ja Roosa klubi pakkumine oli ahvatlev, siis peale pingelisi läbirääkimisi said lepingud allkirjastatud. Palk ei ole ulmeliselt suur ja ega see raha mind ei huvitanud ka. Pigem tahtsin häid sõite saada ja sellel klubil on ikka väga korralikud võistlused järgmise hooaja kalendris (Elion, Rõuge Tuur ja loomulikult Kolmapäevakud). Hetkel ei teagi veel, mis mu ülessanded saavad olema uues klubis. Tõenäoliselt tuleb esimesel hooajal vett kanda ja muid lihtsamaid töid teha. Loodetavasti saan hakkama.

Vaid loetud minutid enne Maratoni eestikate registreerumise lõppu tegi klubi esindaja EJL-i taotluse tõsta litsents Vana klubi alt Roosa klubi alla ümber. Korras!

Korras olid asjad ainult järgmise hommikuni, mil istusin koosolekul ja mulle helistas 2 minuti jooksul 6 korda Vana klubi "sekretär". Ja nende kõnede vahel mõned korrad ka uue klubi pealik. Halba ei aimanud. Julgelt võtsin kõne "sekretärile". See oli viga. Seal oli toimunud mingi lühis ja ülekuumenemine ja vist oli mingi tihendi ka katki löönud. Ühesõnaga eriti rääkida ei saanud, rohkem sain kuulata kuidas ma lepingut olen rikkunud ja Vanal klubil on õigus mind hooaja lõpuni kinni hoida ja kuulasin juttu mingitest punktidest, mis on ilmselt kallimad kui teemantid ja mis klubile hirmus olulised on. Ühesõnaga karm värk. Lõpuks sain käsu helistada Vana klubil suurele bossile kes olevat ka jõõõõle närvis.

Bossil oli ka kaane maha löönud ja hakkas minu uut Roosa klubi ähvardama mingite võimsate arvetega, kui ma ei peaks Rakkes Vana klubi värvides sõitma. tegelikult jäi arusaamatuks mille eest arveid esitama hakatakse. Ilmselt selle eest, et nad mind treeninud ja kasvatanud:) Huumor!

Kuna registreerimine oli lukus siis leppisime kokku, et sõidan Rakkes Eestikaid ikkagi Vana klubi eest. Boss ütles, et peale Rakket laseb mu vabaks. 99%lise tõenäosusega. Päris suuremeelne, kas pole?

Pekki, tegelt ma ei saa üldse aru, mis toimub! Mingi suvaline karvaste jalgadega harrastaja, kes vahest oma lõbuks rattaga sõidab ja aeg-ajalt võistleb on mingile klubile nii oluline, et peab sae käima tõmbama ja solvunut mängima? Ma ei usu elu sees, et minu punktidest midagi selle klubi tegevuses muutub. Ei kasva nende liikmete arv, ei saa nad rikkamaks, sulli ja feimi ei suuda ma neile mingi valemiga tuua. Milleks jonnida?

EMV Maratonis

Sain esimest korda startida 100 hulgast, kuhu lasti litsentsiga sõitjad vastavalt reitingule. Seega olid ümber vaid ratturid. Esimestel kilomeetritel tuli ette palju möödumisi, sest enne seenioreid oli stardigruppi kutsutud ka U-23 ja Naiste eliidilitsentsiga sõitjad, kes enamus on tasemelt pisut nõrgemad. Esimest korda tundsin, et jaksan kohe stardist pingutada ja kaasa minna. Oluline oli püsti jääda, kuna äsja sadanud äikesevihm ja minu kasutada olnud FuriosFred-id ei olnud just parim kombinatsioon- murul ja kurvides oli natuke libe.

Mõned kilomeetrid peale starti kukkus vahetult minu ees Tarmo Neemela, otsasõitu ei suutnud vältida ja kukkusin talle otsa. Parem käsi läks kusagile pihta ja sai haiget. Hommikul oli paistes ja sõrmed ei tahtnud liikuda. Käisin igaks juhuks ka pilti tegemas- luumurdu ei ole.

Edasi algas jälitamine, mis kestis ca 10 km kus koos erinevate ratturitega jälitasime ees liikuvat punti. Kui pundi kätte saime tekkis üsna suur grupp, kus sees ka mitmed kiiremat sorti ratturid (Lasse Nõlvik, Virgo Karu, Grisha, Taavi Selder jne), õigemini tundusid kõik hästi kiired olevat. Igaks juhuks hoidsin end pidevalt pundi eesotsas. Olen kuulnud targematelt et nii tehakse;)

Esimest korda läks raskeks pikal heinamaa tõusul Emumäe otsa, kus veits tempot peale keerati ja grupp ribadeks läks. Emumäe otsa sain koos Moleviga, kes mäest alla sõites tegi kohutavalt palju sõiduvigu ja seetõttu vahe eesliikujatega aina kasvas. Möödusin tehnilisel laskumisel Molevist et järgi saada. Enne teele jõudmist oli vahe suht väike, aga ise seda kinni ei jaksanud sõita. Ootasin Molevi järgi. Järgmisel tõusul Emumäe peale saime eest libisenud grupi saba taas kätte. Sain Virgo Karu tuulde ja kõik paistis hea, kuni hetkeni kus kulunud pedaal ei hoidnud taaskord kinga kinni ja olin sunnitud jala maha panema. Kui taas rattale sain oli vahe Virksiga sees ja järgi saada suhteliselt raske. Õnneks tulid tagant Lasse ja Molev. Tänu Lassele saime Virksi ja Indrek Kelgu taas kätte. Sealt edasi sõitsime ilmselt ligi paarkümmend kilomeetrit kuuese grupiga- Lasse, Virks, Indrek Kelk, Molev, Kaupo Kattai ja mina. Taavi Selder ja ülejäänud olid maha jäänud.

Tänu Lasse, Kelgu ja Virksi vedamisele sõitsime minu jaoks väga kiiresti, Tuules püsisin, metsas sain ka hakkama, aga vedamas ei jõudnud eriti käia, käisin küll eest läbi aga niimoodi nagu kaaslased kahjuks tõmmata ei jõudnud.

ca 20 km enne lõppu sõitsime mööda Alges Maasikmetsast, kes parasjagu kummi lappis. Korra käis peast läbi mõte, et see ei tähenda head. Aga unustasin selle mõtte kiirelt, sest kõik sujus- püsisin pundis ja tegime ilusat sõitu. Kuni selle hetkeni kui Massa koos Tarmo Kopliga punti ilmus. Massa tahtis eest ära sõita, aga Tarmo Kopli karjus kõva häälega: "Ei lase Massat eest ära!" Ja see tähendaski halba. Kuna Massa hoogu maha ei võtnud ja Kopli ei lubanud maha jääda, siis tõusis tempo märgatavalt. Kuna olin niigi võimete piiril sõitnud, siis sellel raputaval heinamaalõigul, mis peale veetakistust tuli, tõmmati seier piirajasse. Mõnda aega püsisin kaasas, aga vahetult enne kruusale keeramist sõitsin mudases kohas kogemata vastu Tarmo Kopli ratast ja pidin jala maha panema. Kiirendamiseks enam jõudu ei jätkunud ja hea grupp libises eest. Õnneks olid Molev ja Kattai enne mind maha jäänud ja kruusale jõudes ootasin nad järgi. Molev tegi jälle nii nagu ta selle võistluse jooksul juba vähemalt neli korda oli teinud- keeras rauad paremale ja kiirendas niimoodi, et ma ei jõudnud isegi sadulast tagumikku kergitada, kui meie vahe olid lootusetud 30 meetrit- tal on ikka minuga võrreldes uskumatu võime kiirendada!

Vaatasime Kattaiga üksteilsele otsa ja sai selgeks, et rong on läinud- meist ei olnud järgi minejat. Kahekesi tegime kordamööda tööd viimased ca 8-10 km. Molev oli pidevalt silmapiiril aga päris kätte ei saanud teda. Viimasel kahel kilomeetril, mis olid üsna tehnilised käis meil veel omavahel väike duell. Üritasin paaril korral eest ära sõita, aga ei õnnestunud. Mõnisada meetrit enne lõppu kiirendas ta järsul tõusul, mina tõmbasin jälle jala pedaali küljest lahti ja jäin maha. Tõenäoliselt poleks ma talle vastata suutnud ka siis kui king oleks kinni jäänud.

Kokkuvõte

Koht 36. Täpselt sama mis kolm nädalat tagasi Elvas. Vaatamata sellele, et olin kolmest nädalast kaks puhanud ja taas treenima hakkasin alles peale Tartu Uisumaratoni, jaksasin üsna hästi kannatada. Koha poolest oleks nagu areng seisma jäänud. Kas paigalseis on tagasiminek? Hetkel tundub mulle, et mitte. Sõitsin koos nendega, kes minust Elvas selgelt kiiremad olid ja edestasin ka neid (va Kaupo Kattai) kellega Elvas koos sõitsin. Elvas, kus rada oli lihtsam, kaotasin võitjale 12 minutit. Rakkes kaotasin 9 minutit. Seega tundub, et pigem on seis paremaks läinud.

EMV arvestuses sain oma masinaklassis (M-Sen1) 9nda koha. Eliidi klassis oleksin oma ajaga saanud 13.nda koha, mis minu arvates näitab seda, et tase on suhteliselt nõrk. Olen sellel hooajal sõitnud ratast pisut alla 3000 km. Võrreldes eliidiga pole seda vist sugugi palju. Pakun, et enamusel on selline number ees aprillis, kui tullakse tagasi lõunalaagrist? Huvitav oleks teada palju sõidavad hooaja jooksul esikuuiku mehed ja palju sõidavad Sen1 medalimehed-Öpik, Puu ja Suppi?

Nüüd on küsimus selles, et kuidas siit veel edasi minna?Kuidas edasi areneda? Hooaja tähtsaima võistluseni on jäänud 5 nädalat, mis on piisavalt pikk aeg, et veelgi parem olla. Samas ka piisavalt pikk aeg, et kõik untsu keerata. Head ideed on teretulnud!

Tulemused

Pildid on laenatud proshop.ee lehelt