Maanteel võistlemine ei kuulu minu lemmiktegevuste hulka, aga Tartu Maratoni üritused mulle meeldivad ja võimalusel olen ikka stardis. Tänu eelmise aasta suhteliselt heale sõidule, kui sõitsin end viimasest grupist 400 hulka, sain sel aastal alustada juba täitsa mõnusast pundist koos omasuguste karvajalgadega. Nu tegelikult oli stardis ringi vaadates ikka suurel osale jalad ilusaks raseeritud- järelikult oli pundis ka jalgrattureid:) 
Stardist sain ilusti liikuma ja Riia mäel üritasin leida sobivas tempos rongi. Poolel mäel olin ilusti tuules ja liikusime tõusvas joones. Lõunakeskuse ringile jõudes oli vahe esimese pundiga juba sisse jäetud. Kiired noorsportlased ei lasknud end tugevast küljekast häirida ja vedasid agaralt eessõitjatele järgi. Kuna tuul oli põldudel kõva, siis mingit arvestatavat punti ei tekkinud ja sõideti pikas ketis. Selleks, et vähegi tuulevarju leida pidi sõitma täiesti asfaldi ja kruusa piiril, mis oli kohati üsna riskantne.
Enne Tatra orgu moodustus mingi suurem punt, kus oli pisut rohkem tuulevarju ja sai veits taastuda. Sealt edasi kulges sõit tavapäraselt pundis loksudes. Kuna tempo oli minu jaoks piisavalt kiire, siis ei tekkinud isegi mõtet minna ette vedama. Vaude tiimi tugevaim rattur Indrek Teppo käis paaril korral proovimas ja ütles, et eest ära ei jaksa üksi sõita:)
Kuna punt, kus sõitsin paisus väga suureks (ca 200 ratturit), siis ei olnud seal väga meeldiv ja rahulik sõita. Ei ole ise eriline grupisõidukunn ja ilmselgelt oli selles pundis palju selliseid, kes sõidavad grupis 1 kord aastas ja seda just TRR-il. Seega oli minu ainuke eesmärk püsti jääda.
Sihvale jõudes hakkasin end teadlikult ettepoole hoidma, et eesootavatel raskematel tõusudel, mitte maha jääda. Tõusudel oli jalg hea ja sain üsna heale positsioonile. Otepäält välja sõites selgus, et üks väiksem punt on siiski eest ära saanud. Sellist viga küll ei saa sisse lasta. Paneme järgi! See oli ka ainuke kord kui vedamas käisin paaril korral, et võimalikult kiirelt punt tagasi kokku vedada.
Enne Elvat plaanisin võtta viimased geelid ja snackid, et oleks mõnus lõpuni sõita. Selle söömise käigus vajusin läbi pundi ja avastasin, et olen jäänud viimaste hulka. Peale Elvat otsustasin, et oleks vaja taas pisut ettepoole hoida, et võimalikest kukkumistest pääseda. Omaarust sõitsin päris kiiresti, aga ettepoole ei pääsenud kuidagi. Ka oli punt kuidagi kummaliselt pikaks veninud. Hetk hiljem pead tõstes avastasin, et kõik sõidavad ilusas ketis. Mis nüüd siis toimub? Kiirus aina tõusis ja rauad olid täitsa paremal. Spidokat vaadates oli kiirus selline... 50-60 km/h. Ja seda sirgel! Sellisel kiirusel rattaga liikumist olin vaid telekast näinud, ise polnud veel proovida saanud. Mõnus oli. Mõtlesin pidevalt sellele, et tahaks näha, kes kurat on need, kes sedasi vedada jaksavad? Ja kui nad sedasi vedada jaksavad, siis miks nad siin India pundis sõidavad? Ja heameel oli, et mul on pisut suuremad hammakad kasutada, kui noortel Pärnu rattaklubi poistel, kelle kadens oli sellel kiirusel vähemalt sama suur nagu odaval pesumasinal suurimal tsentrifuugikiirusel. Päris julm oli neid sibamas vaadata ja uskumatult tublid, et maha ei jäänud!
Ettepoole saada oli sellel kiirusel täiesti võimatu- nii kui nina tuulest välja pistsin sain reaalselt aru, mis kiirusega sõidetakse. Ühel hetkel juhtus see, mis ikka vahest juhtub, kui tugevas ketis on nõrk lüli sees. Selles ketis oli mitu nõrka lüli ja ca 15km enne lõppu oli rong läinud. Tegin veel ühe meeleheitlikku katse, tulin tuulest välja ja üritasin grupi saba püüda, aga see oli täiesti lootusetu üritus. Ebareaalne!
Grupi sabast moodustus väikseid pundikesi, mis kokku saades kasvas ca 20-30 liikmeliseks. Sellises pundis veeresime kuni finishini. Erinevalt eelmisest aastast, kus lõpetasin ca 100-150 liikmelises pundis oli sel aastal mõnusalt turvaline tunne. Keegi ei trüginud ja keegi ei teinud rumalusi- veereti rahulikult lõpuni.
Selle 15 km jooksul kasvas vahe suure grupiga 4 minutini. Tulemuse poolest oleks olnud päris hea lõpetada selles 3.20 pundis, samas turvalisusele mõeldes oli hea väikse grupiga finishini veereda. Kuulsin, et 3.20 grupis korraldati enne lõppu kaks kukkumist... Ei saa ikka ilma!
Stardist sain ilusti liikuma ja Riia mäel üritasin leida sobivas tempos rongi. Poolel mäel olin ilusti tuules ja liikusime tõusvas joones. Lõunakeskuse ringile jõudes oli vahe esimese pundiga juba sisse jäetud. Kiired noorsportlased ei lasknud end tugevast küljekast häirida ja vedasid agaralt eessõitjatele järgi. Kuna tuul oli põldudel kõva, siis mingit arvestatavat punti ei tekkinud ja sõideti pikas ketis. Selleks, et vähegi tuulevarju leida pidi sõitma täiesti asfaldi ja kruusa piiril, mis oli kohati üsna riskantne.
Enne Tatra orgu moodustus mingi suurem punt, kus oli pisut rohkem tuulevarju ja sai veits taastuda. Sealt edasi kulges sõit tavapäraselt pundis loksudes. Kuna tempo oli minu jaoks piisavalt kiire, siis ei tekkinud isegi mõtet minna ette vedama. Vaude tiimi tugevaim rattur Indrek Teppo käis paaril korral proovimas ja ütles, et eest ära ei jaksa üksi sõita:)
Kuna punt, kus sõitsin paisus väga suureks (ca 200 ratturit), siis ei olnud seal väga meeldiv ja rahulik sõita. Ei ole ise eriline grupisõidukunn ja ilmselgelt oli selles pundis palju selliseid, kes sõidavad grupis 1 kord aastas ja seda just TRR-il. Seega oli minu ainuke eesmärk püsti jääda.
Sihvale jõudes hakkasin end teadlikult ettepoole hoidma, et eesootavatel raskematel tõusudel, mitte maha jääda. Tõusudel oli jalg hea ja sain üsna heale positsioonile. Otepäält välja sõites selgus, et üks väiksem punt on siiski eest ära saanud. Sellist viga küll ei saa sisse lasta. Paneme järgi! See oli ka ainuke kord kui vedamas käisin paaril korral, et võimalikult kiirelt punt tagasi kokku vedada.
Enne Elvat plaanisin võtta viimased geelid ja snackid, et oleks mõnus lõpuni sõita. Selle söömise käigus vajusin läbi pundi ja avastasin, et olen jäänud viimaste hulka. Peale Elvat otsustasin, et oleks vaja taas pisut ettepoole hoida, et võimalikest kukkumistest pääseda. Omaarust sõitsin päris kiiresti, aga ettepoole ei pääsenud kuidagi. Ka oli punt kuidagi kummaliselt pikaks veninud. Hetk hiljem pead tõstes avastasin, et kõik sõidavad ilusas ketis. Mis nüüd siis toimub? Kiirus aina tõusis ja rauad olid täitsa paremal. Spidokat vaadates oli kiirus selline... 50-60 km/h. Ja seda sirgel! Sellisel kiirusel rattaga liikumist olin vaid telekast näinud, ise polnud veel proovida saanud. Mõnus oli. Mõtlesin pidevalt sellele, et tahaks näha, kes kurat on need, kes sedasi vedada jaksavad? Ja kui nad sedasi vedada jaksavad, siis miks nad siin India pundis sõidavad? Ja heameel oli, et mul on pisut suuremad hammakad kasutada, kui noortel Pärnu rattaklubi poistel, kelle kadens oli sellel kiirusel vähemalt sama suur nagu odaval pesumasinal suurimal tsentrifuugikiirusel. Päris julm oli neid sibamas vaadata ja uskumatult tublid, et maha ei jäänud!
Ettepoole saada oli sellel kiirusel täiesti võimatu- nii kui nina tuulest välja pistsin sain reaalselt aru, mis kiirusega sõidetakse. Ühel hetkel juhtus see, mis ikka vahest juhtub, kui tugevas ketis on nõrk lüli sees. Selles ketis oli mitu nõrka lüli ja ca 15km enne lõppu oli rong läinud. Tegin veel ühe meeleheitlikku katse, tulin tuulest välja ja üritasin grupi saba püüda, aga see oli täiesti lootusetu üritus. Ebareaalne!
Grupi sabast moodustus väikseid pundikesi, mis kokku saades kasvas ca 20-30 liikmeliseks. Sellises pundis veeresime kuni finishini. Erinevalt eelmisest aastast, kus lõpetasin ca 100-150 liikmelises pundis oli sel aastal mõnusalt turvaline tunne. Keegi ei trüginud ja keegi ei teinud rumalusi- veereti rahulikult lõpuni.
Selle 15 km jooksul kasvas vahe suure grupiga 4 minutini. Tulemuse poolest oleks olnud päris hea lõpetada selles 3.20 pundis, samas turvalisusele mõeldes oli hea väikse grupiga finishini veereda. Kuulsin, et 3.20 grupis korraldati enne lõppu kaks kukkumist... Ei saa ikka ilma!
Pildid on Markuse ja kmzphoto.eu tehtud
1 kommentaar:
Tubli Rain.
Sellel võistlusel ongi peamine ülesanne finišis ellu jääda.
Natuke on Sul veel eliidini minna :-) Ja nagu Sa isegi märkisid on kõige olulisem alguses panna nii et tundub et oled peaaegu tühi. Siis puhkad veidi mõne londiga et järgmiseks korraks mägede vahel taas valmis olla.
Lõpetasin oma rattarallid siis kui olin saavutanud ca 200 koha. Täpsemalt siis kohal 202.
Peale seda vaatasin, et on turvalisemaid spordialasid.
2007 aasta sõit
Postita kommentaar