Kuldne duubel

Möödunud nädalavahetusel oli taaskord võimalus jõudu katsuda teiste omasugustega kaugele lendamises. Veteranide suusahüpped on üks kiiremini arenevaid alasid Eestis. Osalejate arv on aastaga kahekordistunud! Kui eelmisel aastal oli stardis umbes kolm osalejat, siis sel aastal osales väiksel mäel lausa seitse andekat sportlast. ja suurel mäel veel 5 kogenumat. Võistluse tegi rahvusvaheliseks üks vanem lätlane.

Selle aasta tippvormi sihtisin loomulikult Eesti Meistrivõistlusteks ja võtmetreeninguks sai neljapäeval toimunud hüppetreening, kus jõudsin teha kuus hüpet. Need kuus hüpet olid tegelikult ka selle aasta ainukesed hüpped. Aga vähemalt oli vaim puhanud ja olin kindel, et ületreeningut karta pole.

Proovivoorus oli minu eesmärgiks vastased pika hüppega ära hirmutada. See ka peaaegu õnnestus. 22 meetrit oli ühe veterani kohta nii kõva purakas, et kommentaator oli tõeliselt üllatunud ja arvas, et nii pikka hüpet pole ta mind veel tegemas näinud. Konkurendid piirdusid 1,5-2 m lühemate hüpetega.

Esimeses voorus olin enesekindel ja üritasin korralikult otsa tabada. Vist sain suhteliselt hästi pihta ja tundsin end korraks päris kõrgele lendavat. Üritasin punktide hankimiseks ka maandumist teha ja tundub et vist õnnestus- stiilikohtunikud olid üllatavalt lahked ja kolmel korral pakuti lausa 16.0-i. Vaid üks stiilikohtunik, Toomas Nurmsalu, oli pime või kinnimakstud ja kostitas mind hindega 14,5.

Konkurendid olid kosunud ja Mati Laiv lajatas 21 meetrit. Nujah, sellelt mehelt võis seda muidugi oodata, oli ta ju kuni sõjaväkke kutsumisena selle spordiala harrastamise eest isegi palka saanud ja omal ajal mingitel üleliidulistel võistlustel käinud ja isegi kuulsat Ago Markvarti loputanud.

Teises voorus tahtsin muidugi veel vingemalt panna ja läksin aktiivsemalt lendu, kuid mingil põhjusel tõmbasin korraks jalad kõveraks ja see tõi mind taas 22 meetri peal alla. Sel korral tegin telemarki vist veel kindlamalt ja kohtunikud näitasid taas 16.0 ja kahel korral 16,5 hindeid. Nurmsalu muidugi hoidis oma joont ja jäi kindlaks 14,5 hindele. Ilmselgelt oli tegu endise kibestunud suusahüppajaga, kellele omalajal kunagi kõrgemaid hindeid ei pandud:)

Konkurendid millegagi üllatada ei suutnud ja olin selle võistluse võitnud üsna ülekaalukalt.

Kahevõistlus

Pühapäeval toimunud kahevõistlusele startisin ilmse favoriidikoormaga. Pinge oli meeletu. Vaevu suutsin oma emotsioone kontrollida ja kombe õigetpidi selga saada.

Selle võistluse teeb keeruliseks asjaolu, et on vaid üks võistlushüpe ja kui see ebaõnnestub siis tuleb minna kellegile võileibu tegema.

Proovihüppele läksin suhteliselt enesekindlalt ja tegelikult tahtsin end ja teisi pika hüppega üllatada. Tahtmine oli sel korral kõvasti suurem kui oskused ja ära tõukasin mõned meetrid varem kui oleks pidanud. Tulemuseks täielikult ebaõnnestunud hüpe, millel pikkust ca 18 meetrit.

See lisas asjadele pisut põnevust ja juba hakkas peas kruvima mõte, et mis siis saab kui teise samasuguse veel teen. Mõistan tegelikult päris hästi neid päris hüppajaid, kes aeg-ajalt suurvõistluse viimasel ja ülitähtsal hüppel täielikult lagunevad ja medali kaotavad. Peavad oma emotsioone ülihästi kontrollida suutma, et tähtsal hetkel kõik klapiks.

Pingeliseks tegi olukorra ka see, et Mati Laiv, Harri Peiker, Ats Kallais ja kiire suusatajana tuntud Silver Eensaar tegid enne mind üsna head hüpped. Tahtsin vähemalt Atsil ja Silveril võimalikult palju eest ära hüpata, et suusasõit lihtsam oleks.

Ainukesel võistlushüppel tabasin otsa paremini ja kesise hüppe kohta sain suhteliselt normaalse tulemuse. 20,5 meetrit oli vaid 0,5 meetrit parem tulemus kui Laivil, aga boonusena sain kohtunikelt kõrged hinded- 4x16,0 ja 1x17,0. Kuna Nurmsalu kohal polnud siis ei olnud kedagi ka hindeid alla võtmas. See andis kokku 13 sekundilise edumaa lähima konkurendi, Mati Laiv´i ees.

Andres Jõesaar kaotas 30 sek, Harri Peiker 31 sek, Ats Kallais 46 sek ja Silver koguni 52 sekundit. Kõvade suusatajate suur kaotus tõstis minu võiduvõimalused üha kõrgemale. Eeldasin, et Mati Laiv, Andres Jõesaar ja Harri Peiker on eeldatavalt märksa nõrgemad suusatajad.

Suusarajale lasti väikese mäe veteranid koos suure mäe veteranide ja meesteklassi võistlejatega. See tähendas, et eeldatavalt sain kasutada teiste abi tempo hoidmisel. Kuna eeldasime, et meesteklassis võistlevad noored on meist suusarajal peaaegu üle, siis lasime Martti Nõmme aupaklikult vedama. Juba paarisaja meetri järel arvas Allan Vaht, et tema tahaks kiiremini sõita ja küttis hüpetega minema. Olin esialgu pisut tagasihoidlikum ja tema tempoga kaasa ei läinud. Enne esimest tõusu möödusin Marttist ja jätkasin omas tempos. Allan näitas tõusul väga võimast minekut ja kadus iga sammuga eest ära.

Veel enne esimese ringi lõppu tuiskas minust hooga mööda Han-Hendrik Piho, kes oli ca 800 meetriga mult 18 sekundit tagasi võtnud. Temaga kaasa minna poleks kuidagi suutnud. Teise ringi tõusul hakkas kiirelt alustanud kogenud veteran, kes medaleid võitnud veteranide Olümpialt ja MM-ilt, selg ees vastu tulema. Ilmselgelt oli ta liiga kiirelt alustanud ja esimesel tõusul jalad piima täis saanud. Tõusu lõpus olin Alanil juba järgi ja veel enne ringi lõppu sõitsin ka mööda. Võrreldes eelmise aastaga, kus ma teda suusarajal mitme minutiga võitsin, oli ta kõva arengu teinud ja suusatas märksa paremini.

Väikse mäe veterane polnud veel näha ja sain ilma liigselt stressamata jätkata. Kolmandal, neljandal ja viiendal ringil oli meesteklassis võistlev Raiko Heide mind jälitanud ja aitas mul tempot kõrgel hoida. Üksi sõites oleks ilmselt vähem pingutanud.

Kuna olin rahulikult alustanud ja energiat mõistlikult jaganud, siis suutsin veel viimaselgi tõusul üsna rahuldavalt liikuda. Alles viimasel paarisajal meetril sai Raiko minust mööda.

Finishis oli edu väikse mäe veteranide ees veel üsna kindel. 5 km läbimiseks kulus 16.30, mis oli omas masinaklassis paremuselt teine aeg. Silver oli 18 sekundit kiirem. Aga kuna hüpete järel oli ta kaotus üle 50 sekundi, siis ei saanud ta sel korral veel ohtlikuks.

Seega on minu kontos nüüd kaks EMV kulda rohkem. Kuulsin mõnda aega tagasi, et Maretil on eestikatel 100 medalit. Kui ma samamoodi jätkan, siis mingi 48 aasta pärast on mul neil sama palju. Aga karta on, et Maret ei ole veel oma lõplikku sõna öelnud ja selle 48 aasta jooksul jõuab tema veel 200 medalit võtta:) Nii et mul vist ei ole võimalust talle järgi jõuda...

Tulemused SH K-25

Tulemused KV hüpped K-25

Tulemused KV suusatamine