Bike Xdream

Kui Alari tegi septembris ettepaneku võistelda koos Tiit Pekk'i ja temaga Bike X-dreamil olin suhteliselt skeptiline ja ei olnud üldse kindel kas tahaksin võistelda. Minu plaanides oli hooaja viimaseks võistluseks Haanja100 ja rohkem võistelda polnud plaanis. Kuna Haanja100 jäi kaks päeva enne Tartu Rattamaratoni saadud haiguse tõttu ära, siis pidin selle ju millegagi asendama. Nu ja Bike Xdream sobis ju suurepäraselt. Mis siis et pidin võistlema mingis imeliku nimega farmiklubis:)

Viimasel hetkel haigestus Tiit ja asendajaks tuli Erko Virgepuu. Temaga koos polnud kunagi varem võistelnud, aga nägu oli tuttav varasematest xdreamidest.

Kuna suve jooksul toimunud areng rattasõidus lubas suhteliselt lihtsat võistlust, siis otsustasin endale ka kaardialuse peale keerata. Eeldasin, et tempo on piisavalt madal, et jõuaksin vahetevahel kaarti lugeda. Tagantjärele oli see hiiglama õige otsus- väga vahva oli esimest korda terve võistluse jooksul kaarti lugeda ja teada kus me oleme ja kuhu liigume. Ei kujutagi hästi ette kuidas ma kõik need aastad siiani teadmatuses olin olnud ja pea lenksu all tiimikaastaste tuules olin kütnud.

Kui kaardid käes siis tuli teha otsus, kas planeerida sisse kõikide punktide võtmine või jätame kohe mõned välja. Mina arvasin, et kõiki punkte me kindlasti võtta ei jõua ja võiksime 2-3 punkti kohe välja jätta. Plaani joonistama hakates selguski, et 51, 53 ja 54 ei sobi meile üldse ja nii need välja jäidki. Nüüd edasi oli lihtne- oli vaid vaja 4 tunni jooksul plaan täide viia.

Teel esimesse punkti näitasid oma kiirust Noored Soome Püssid ja Spordipartneri rattahundid. Meil polenud lootustki asfaldil neile järgi jõuda. Peale esimest punkti lahkusid Soomlased teises suunas ja Spordipartneri tüübid, kes polnud veel kaarti sisse elanud seisid dilemma ees, et kellele tuulde võtta. Kuna me ilmselt paistsime toredamad, siis tulid nad meiega. Kuigi meie tempo oli nende jaoks selgelt liiga aeglane, siis üritasid nad seda aeglast veeremist kannatada ja samal ajal üritasid teada saada, mis on järgmine punkt kuhu siirudme.

Esimesed poolteist tundi liikusime me veel üsna rahuldava tempoga. Samas hakkas üha enam selgeks saama, et pühapäev pole Erko päev ja sära tema silmis oli kadumas ja suust rippuv hõbekett hakkas juba keti vahele kinni jääma.

Kui ca 1,5 tundi sõidetus sai, siis avastasid meie truud jälitajad, et meil on kolm punkti võtmata jäänud. See uudis neid rõõmsaks ei teinud ja tundus, et nad olid oma mõtetes plaaninud kõik punktid kolme tunniga ära võtta. Aga Elioni esi 50 meestele võiks see ju jõukohane küll olla... kui rada oleks lintidega tähistatud:)

Sellest hetkest lahkusid jalgratturid ja meie jäime omaette tiksuma. Mida aeg edasi seda aeglasemalt me tiksusime. Tagantjärele tarkusena oleks me Alariga pidanud varem Erkot aitama hakkama.

2h ja 50 min oli sõidetud , kui olime kaardi kaugemas nurgas. Tagasi jõudmiseks oli meil aega 1h ja 10 min, mille jooksul pidime ära võtma kõik teel olevad punktid. Aeg tiksus halastamatult ja oli selge, et peame pingutama, et aega jõuda. Mida aeg edasi seda rohkem pidime oma väsinud ja krampidega võitlevat kaaslast aitama. Kuna teed olid kehvad, siis tuules sõitmisest suurt kasu polnud. Väga kahju et vedamiskummi olin koju jätnud- sellest oleks palju abi olnud.

Punktist 39 ära sõites kohtusime üllatsulikult oma sõpradega Spordipartnerist, kes vaatamata tohtule kiirusele olid alles teel punkti. Huvitav kus nad vahepeal käisid:) Mustikaid ju enam pole?

Viimased punktid 42-44-45-48 käis võitlus ajaga ja vapra Erko üha süvenevate krampidega. Ma võin vaid ette kujutada, kui raske ja valus see lõpp talle oli. Ja ilmselt ei teinud me oma tagantutsitamisega ta enesetunnet oluliselt paremaks. Peame Alariga tema ees mütsi maha võtma, et ta nii vapralt lõpuni võitles ja seda kaeblemata tegi. Spordimehe hing!

Suurim üllatus tabas peale pesemast tulekut, kui korraldaja juurde astus ja teada andis, et kell 5 on autasustamine. Mis autasustamine? Sellise sõiduga küll autasustamisele ei kutsuta! Aga selgus et korraldajatel olid mingid teised andmed ja vahest saab isegi siis autasustamisele, kui oled 4 tundi kaunist Kõrvemaa loodust nautinud:)

Valikorienteerumine on selles suhtes äärmiselt tore, et hea plaaniga saab aeglast liikumist suurepäraselt kombineerida. Tagantjärele tark olles oli see äärmiselt õige otsus, et kohe mõned ebasobivad punktid välja jätsime. Tänu sellele edestasime meist kiiremaid võistkondi, kes kõiki punkte võtma läksid ja siis ajahätta jäid.

Lõbus oli!

Tulemused

P.S Pildid on näpatud Kõrvemaa Sveni pildialbumist. Aitähh!