Esimene treening

Eile kogunes Nõmme hüppemägede juures pisike seltskond noorsportlasi, kes olid otsustanud pöörata oma elus uue lehekülje, loobuda lodevatest eluviisidest ja diivanil vedelemisest. Nad olid otsustanud sporti tegema hakata! Oma uueks harrastuseks olid nad loomulikult valinud tohutult populaarse ja massidesse levinud spordiala- suusahüpped.

Lisaks minule olid kohal Ats, Harri ja Silver. Kõik kolm olid varem suusahüpetega ka kokku puutunud (teleri vahendusel) ja seetõttu ei raisanud treener aega teooria ja muu ebaolulisega. Kolm korda sõideti nõlva ja seejärel saadeti torni. Noored (Ats, Harri ja Silver) täitsid vastuvaidlemata treeneri korraldusi ja kõik kohalviibijad said nautida suurepäraseid õhulende K-18 mäelt. Kuna tegemist oli esimese treeninguga, siis hoidsid noored suusahüppajad end tagasi ja mäe kriitiline piir jäi sel korral alistamata.

Minu pilgu läbi vaadates on tegu järjekordsete talentidega, kes võivad Eesti paraadalal veel palju korda saata. Silveri näol on tegemist lihvimata teemantiga, kelle andekus paistis kogenud treeneritele silma juba esimesel treeningkorral. Lausa lust oli vaadata, kuidas tüüp juba kolmandal hüppel telemark maandumist üritas teha. See meeldib kohtunikele! Aa, te küsite milline Silver? Vot see Silver, kes varem raiskas oma talenti väikese kandepinnaga spordialal, mis isegi ei pääse olümpiamängude kavva. Oleks teda keegi mõned aastad tagasi õigele rajale juhatanud, siis võiks ta kasvõi homme Vancouveri piletid suusaliidust ära tuua.

Minu viimane kokkupuude hüppesuuskadega oli möödunud kevade eestikatel. Kuigi pool aastat oli möödas nautisin hüppamist täiega. Kummaline on muidugi see, et selle selle suvega polnud mingit arengut toimunud- endiselt ei oska hüpata:) Ma juba lootsin, et äkki olen suvega ära unustanud oma tüüpvea (puus ja rind liiguvad ette), aga see on ilmselt kusagil seljaajus nii hästi kinnistunud, et selle väljajuurimiseks on vaja veits rohkem vaeva näha. Aga vaatamata sellele oli meeleolukas treening.

Hakkame hüppama!

Olümpiamängud lähenevad hirmuäratava kiirusega. Jaanuari lõpuni on aega täpselt kolm kuud. Kas kolme kuu jooksul on võimalik hüppama õppida? Suuskadega hüppama? Ja kaugele hüppama? Ega muidu teada ei saa, kui proovi ei tee!

Igaljuhul olen ma nüüd Veteranide Olümpianängudeks registreeritud. Taganeda pole enam kusagile. Andsin ennast üles kolmel alal: Suusahüpped K50 ja K70 mägedelt ning kahevõistlus.

Aus olles oleks ma end parema meelega üles andnud K35 ja K50 mägedele, aga kuna individuaalne kahevõistlus toimub justnimelt K70 mäel, siis erilist valikut mul nagu pole. Muidu on kõik hästi, aga ainuke mure on see, et ma pole kunagi nii suurest mäest nagu K70 hüpanud. Ja sellist mäge Eestis ju pole ka. Tehvandi K90 mägi on olemas, aga see paistab alt vaadates juba nii suur, et sinna väga ei kipu:)

Täna tuli ka väike info K70 mäe kohta, mis mind enesekindlamaks küll ei tee:


Just a quick email to let you know that my recent experiance of the 70m hil in Kranj is that it is unsuitable for veteran jumpers... The Jump is fine on the inrun and has a low take off, however it throws the jumper out very high in the air. This could prove to be dangerous for some of our less skilled jumpers....therefore unsuitable for an IMC event.

I will now push the host to provide a more suitable 70m hill for January ...

I will keep you all updated ...

James Lambert
IMC President


ja lõpetuseks üleskutse üle 30 aastastele lootustandvatele noorsportlastele:

http://www.2010mastersgames.com/WWMG2010_EN,,.htm lehelt leiab igaüks endale sobiva spordiala. Lähme olümpiale!

Hea uudis- Mountain Loghome / ISC team täienes nädalavahetusel võõrleegionäriga!

Nagu pildilt näha, on neeger on heas vormis, meie kliimaga kohanenud ja teamiga mönusalt segunenud:)

Minn kommenteeris bike- rogaini, et sel võistlusel küll nime Peraküla Krupp nime kandev team viis oma plaani täide, hoolimata sellest, et aeg ammu läbi oli.
Pss! Rainile pikk pai tubi esituse eest!

Bike Xdream

Kui Alari tegi septembris ettepaneku võistelda koos Tiit Pekk'i ja temaga Bike X-dreamil olin suhteliselt skeptiline ja ei olnud üldse kindel kas tahaksin võistelda. Minu plaanides oli hooaja viimaseks võistluseks Haanja100 ja rohkem võistelda polnud plaanis. Kuna Haanja100 jäi kaks päeva enne Tartu Rattamaratoni saadud haiguse tõttu ära, siis pidin selle ju millegagi asendama. Nu ja Bike Xdream sobis ju suurepäraselt. Mis siis et pidin võistlema mingis imeliku nimega farmiklubis:)

Viimasel hetkel haigestus Tiit ja asendajaks tuli Erko Virgepuu. Temaga koos polnud kunagi varem võistelnud, aga nägu oli tuttav varasematest xdreamidest.

Kuna suve jooksul toimunud areng rattasõidus lubas suhteliselt lihtsat võistlust, siis otsustasin endale ka kaardialuse peale keerata. Eeldasin, et tempo on piisavalt madal, et jõuaksin vahetevahel kaarti lugeda. Tagantjärele oli see hiiglama õige otsus- väga vahva oli esimest korda terve võistluse jooksul kaarti lugeda ja teada kus me oleme ja kuhu liigume. Ei kujutagi hästi ette kuidas ma kõik need aastad siiani teadmatuses olin olnud ja pea lenksu all tiimikaastaste tuules olin kütnud.

Kui kaardid käes siis tuli teha otsus, kas planeerida sisse kõikide punktide võtmine või jätame kohe mõned välja. Mina arvasin, et kõiki punkte me kindlasti võtta ei jõua ja võiksime 2-3 punkti kohe välja jätta. Plaani joonistama hakates selguski, et 51, 53 ja 54 ei sobi meile üldse ja nii need välja jäidki. Nüüd edasi oli lihtne- oli vaid vaja 4 tunni jooksul plaan täide viia.

Teel esimesse punkti näitasid oma kiirust Noored Soome Püssid ja Spordipartneri rattahundid. Meil polenud lootustki asfaldil neile järgi jõuda. Peale esimest punkti lahkusid Soomlased teises suunas ja Spordipartneri tüübid, kes polnud veel kaarti sisse elanud seisid dilemma ees, et kellele tuulde võtta. Kuna me ilmselt paistsime toredamad, siis tulid nad meiega. Kuigi meie tempo oli nende jaoks selgelt liiga aeglane, siis üritasid nad seda aeglast veeremist kannatada ja samal ajal üritasid teada saada, mis on järgmine punkt kuhu siirudme.

Esimesed poolteist tundi liikusime me veel üsna rahuldava tempoga. Samas hakkas üha enam selgeks saama, et pühapäev pole Erko päev ja sära tema silmis oli kadumas ja suust rippuv hõbekett hakkas juba keti vahele kinni jääma.

Kui ca 1,5 tundi sõidetus sai, siis avastasid meie truud jälitajad, et meil on kolm punkti võtmata jäänud. See uudis neid rõõmsaks ei teinud ja tundus, et nad olid oma mõtetes plaaninud kõik punktid kolme tunniga ära võtta. Aga Elioni esi 50 meestele võiks see ju jõukohane küll olla... kui rada oleks lintidega tähistatud:)

Sellest hetkest lahkusid jalgratturid ja meie jäime omaette tiksuma. Mida aeg edasi seda aeglasemalt me tiksusime. Tagantjärele tarkusena oleks me Alariga pidanud varem Erkot aitama hakkama.

2h ja 50 min oli sõidetud , kui olime kaardi kaugemas nurgas. Tagasi jõudmiseks oli meil aega 1h ja 10 min, mille jooksul pidime ära võtma kõik teel olevad punktid. Aeg tiksus halastamatult ja oli selge, et peame pingutama, et aega jõuda. Mida aeg edasi seda rohkem pidime oma väsinud ja krampidega võitlevat kaaslast aitama. Kuna teed olid kehvad, siis tuules sõitmisest suurt kasu polnud. Väga kahju et vedamiskummi olin koju jätnud- sellest oleks palju abi olnud.

Punktist 39 ära sõites kohtusime üllatsulikult oma sõpradega Spordipartnerist, kes vaatamata tohtule kiirusele olid alles teel punkti. Huvitav kus nad vahepeal käisid:) Mustikaid ju enam pole?

Viimased punktid 42-44-45-48 käis võitlus ajaga ja vapra Erko üha süvenevate krampidega. Ma võin vaid ette kujutada, kui raske ja valus see lõpp talle oli. Ja ilmselt ei teinud me oma tagantutsitamisega ta enesetunnet oluliselt paremaks. Peame Alariga tema ees mütsi maha võtma, et ta nii vapralt lõpuni võitles ja seda kaeblemata tegi. Spordimehe hing!

Suurim üllatus tabas peale pesemast tulekut, kui korraldaja juurde astus ja teada andis, et kell 5 on autasustamine. Mis autasustamine? Sellise sõiduga küll autasustamisele ei kutsuta! Aga selgus et korraldajatel olid mingid teised andmed ja vahest saab isegi siis autasustamisele, kui oled 4 tundi kaunist Kõrvemaa loodust nautinud:)

Valikorienteerumine on selles suhtes äärmiselt tore, et hea plaaniga saab aeglast liikumist suurepäraselt kombineerida. Tagantjärele tark olles oli see äärmiselt õige otsus, et kohe mõned ebasobivad punktid välja jätsime. Tänu sellele edestasime meist kiiremaid võistkondi, kes kõiki punkte võtma läksid ja siis ajahätta jäid.

Lõbus oli!

Tulemused

P.S Pildid on näpatud Kõrvemaa Sveni pildialbumist. Aitähh!

Eesti vanim seiklusspordivõistkond ARWC2009ks praktiliselt valmis!

Hola, Inimesed!
Rõõm teatada, et tänasest alates tuleb siia põhiinf Mountain Loghome / ISC teami käekäigust seiklusspordi MMil ARWC2009 Portugalis.
Selle kerge ja pisikese võistluse koduleht: www.arwc2009.com/en

Võistlus läeb päriselt lahti 8. novembri hommikul! Tuleb palju uneta öid:)

Team on heas vormis. Eelmine nädalavahetus tehti treeninglaagris Perakülas merel tervelt 1.20h kajakitrenni ning nõrgukesed;) Randy ja Urmo ujusid soojas merevees kajakiga võidu 300 meetri ringis salatrenniks.
Eelseisval pühapäeval ehk homme on viimane kõva treening-võistlus 4h bike-rogain.

Püsige lehel!
Venna