Ka gaja, kurš vinnēja? .... igaunji :) ehk BAR 2010 Ugale's

Start: 6.nov 2010 kell 12:00
Finiš: 7. nov kell 12:00
Kokku: ca 170 km ratast, 40 km jooksu, 1,5 km paati + köieülesanded

Lõpuks ometi kord jälle Lätis! Ootasin seda võistlust juba poolest suvest, et - otse välja öelduna - nendele sprintlikele lastejooksudele ometi vahedust saada.
Võistkondki parim: Randy, Alar, Sixten. Nii et mina oma tugevalt alla harju keskmise keevalise iseloomuga olin siiski seltskonna kõige kergemini ärrituv liige. Selline jõudude tasakaal mulle meeldib.
Võistluspäeva hommikul ärgateski oli mõttes vaid - nii ilus ilm, saaks juba rajale!
Score-o'st teadis Randy rääkida, et seal peab mingi punktisumma kokku saama. Üritasime teada saada, mis see summa on, aga öeldi vaid, et lugege roadbooki. Seal polnud esimese etapi juures punktide arvu kohta midagi kirjas. Arvasime siis, et ju siis tuleb skoorida palju jaksad. Tund aega mitte küll tapva tempoga, aga siiski rohkem kui reipal sammul joostes jõudsime läbida kõik peale ühe KP. Olime rahul, tundus, et ükski teine võistkond niipalju ei jõudnud. Edasi läks rattatulip, mis sujus kenasti ja 1.KP juures jõudsime järele ainsale meie ees olnud võistkonnale. Siit edasi saime nautida puhtaid metsateid, mitte võistlemist stiilis : 'näe, siit on mindud!' - mis paratamatult kõiki teisi võistkondi ahistab. Loomulikult aitavad eesminejate jäljed taganttulijaid, aga samas röövivad need seikluselt olulise osa avastamise ja nuputamise võlust. Mulle meeldib olla jälgede tegija, mitte nende lugeja.
Järgmine KP oli karjääris. Pilt olemas, kus KP olemas peab olema. Otsisime ja keerutasime mööda karjääri, tegime tiire kaugemalgi võõpsikus, aga punkti ei olnud. Vahepeal olid meile järele jõudnud ca 10-15 võistkonda kuni lõpuks lätlased helistasid peakorraldajale ja seegi arvas, et kui punkti pole, ju on keegi selle lihtsalt ära varastanud. Kulgesime ühises rivis järgmise punkti poole.
Rahulolu ja rõõmus tegus meeleolu, mis pool tundi tagasi oli mind valitsenud, rebenes tükkideks ja tusameeleks. Selge, et kruusateel me ratturitel eest ära ei sõida.
Õnneks sai ka see etapp läbi ja laudteedel ning jalgsietapil saime oma edu tagasi. Mõnusas vaikuses, kerge sörgi ja nohinaga jõudsime tagasi rataste juurde.
Mõtlesin siin, et oleme ikka sarnased küll - keegi ei kipu häält tõstma, seletama ega esinema. Ju selles ühtemoodi olemises me võistkonna tugevus ongi.
Ka järgnev rattaetapp - jälle need segamini aerofotod - sujus kenasti. Paar arupidamist KPde piirkonnas käisid selle formaadiga kaasa.
Jooksuetapil oli kõige toredam köiega laskumine vaatetornist. Jõudsime sinna enne korraldjat, kuid õnneks oli julgestusköis juba kohal ning kui poisid mulle jooksva sõlme köide tegid, sain turvaliselt punktini ja sealt juba lausa lauluga maa poole, juhhei! Rakmete mahavõtmise ajal jõudis ka Normunds (peakorraldaja) kohale, veendumaks, et meiega on kõik korras.
Joonorienteerumise algusesse otsustasime minna paremal tringi, mis nähtavasti osutus ka õigeks valikuks, punkti saime veatult. Joonerada ise kulges kenasti - imestasime natuke liiga hea läbitavusega teede üle sel etapil kuni tagasipööramise kohani, kus lai tee asendus suvaliste metsaväljaveo radadega, millest me läbi hammustada ei suutnud. Käisin küll tagasi veel kontrollimas, ega mingi teise haru peal peidetud KPd pole, aga rajad sumbusid ja hargnesid, ning tulin KPd leidmata tagasi metsateele. Sinna kuskile jäigi üks KP, mille eest saime pärast ühe miinuspunkti.
Paadietapp oli külm. Sooja sai vaid Sixten, kes aerutas nii, et paadil laine taga. Lasin oma Vilmaga roostiku valgeks, aga KPd esimese hooga ei märganud. Just nagu kiuste hakkas siis mu "imerelva" aku külmas tühjaks saama ja lülitus säästureziimile. Panime end kahes lahesopis paika, kui lõpuks ka KP kätte saime. Tagasi kaldal, lisasime koorikrõivad. Maa kahutas ja hambad plagisesid kontrollimatult. Järgmisi võistkondi polnud ikka veel saabunud. Aga rattaga edasi vändates tuli varsti jälle mõnus soe ja võidukas tunne sisse. Kuniks... pärast köie abil vana remonditöökoja lae alla ronimist, Sixteni rattakummi parandamist ja väikest rattarallit öösel kell 2 võistluskeskusesse jõudes avastasin selle seinalt esimese score-o etapi tulemused... Olime nimekirjas viimase kolmandiku alguses... Null punkti, Mõnel lausa -1... nendega võrreldes läks ju kenasti, aga kui teised tabeli lahti seletasid, et maksimaalselt oli võimalik saada 8 punkti ja parimad saidki 7, siis oli ohhoo-efekt nii suur, et isegi kahju ei olnud! No selge, oleme tugevad , aga lollid! Jälle tehakse Lätis meile see puust ette ja punaseks! (jätkub)