Stardinumber oli mul varasemate teenete eest üllatavalt ees (nr.103) ja sain startida igast kõvade meestega ühest grupist (Anti Arak, Kaidar Hussar, Meelis Aasla jne). Vaatamata sellele suutsin end tagasi hoida ja ei läinud kiirete tüüpidega esimesel rämedal tõusul kiirematega kaasa. Alati kui mööda sõidetakse tundub, et kaotan jube palju kohti. Kõik sõitsid nii kiiresti ja mul oli juba raske. Lootusetu:)
Arvan, et esimese 5 kilomeetri jooksul sõideti must pidevalt mööda. Hiljem kui rada metsa keeras ja korralikult sadama hakkas kukkus tempo alla ja pundis sõitmine ei olnud enam keeruline. Kitsaste radade tõttu oli ka taganttulijatel ilmselt keerulisem mööduda. Kui 20 km sõidetud loeti kohaks ca 150. See kõlas väga positiivselt! Enamuse rajast, 10-50 km, sõitsin koos samade nägudega, olid üksikud kes möödusid, aga samas võtsime ka meie pidevalt skalpe nendelt kellel oli tehnilisi viperusi või nendelt kellel padrunid otsa olid saanud.
Holstre- Polli suusarajad kestsid lõputult. Ma pole kunagi seal suusatanud, aga sealsed tõusud tundusid lõputud. Ja keeruliseks muutis need pori, mis kutsus esile minu ratta tavalise probleemi- chainsuck. Suhteliselt tüütu on tõuse kerida kui eest keskmise hammaka kasutamine on võimatu ja pidevalt tuleb tagurpidi vändata, et ketti lahti harutada. Samas olid seal jube nauditavad laskumised ja enamasti sain seal pidevalt mööda sõita. Üsna paljud hakkavd laskumistel jalga väristama ja ei usalda ennast või rehve. Kuna mina olin rajal super hästi töötavate Rocket Ron-idega, siis oli pidamine suurepärane. Pisut tegi olukorra põnevamaks esipiduri kadumine 25 km kandis. Kuna pidurdan palju esimese piduriga, siis alguses oli äärmiselt keeruline ümber harjuda kasutama rohkem tagumist. Suusaradadel olnud TP-s loeti kohaks juba 136. Endalegi märkamatult olin sõitnud tõusvas joones.
Sellest laskumisest ja sellele järgnenud tõusul sai alguse raja võistluse kannatamise osa. Nimelt sõitis peale rajalt väljasõitu minema see punt, kus olin siiani tiksunud (Kand Peeter, Kriisa Kaido, Kaidar Hussar) ja tagant tulid veel mõned möödujad (Kikkas Simmo), kes mind järgi ei tahtnud oodata. Sirgetel kruusalõikudel veel üritasin, aga suhteliselt kähku sai selgeks, et pole enam millegagi tulistada, salv oli tühi.
Protokolli märgiti mind igati rahuldav 132. koht. Paljude harrastusratturite unelmate piir jäi ca 6 minuti kaugusele. Umbes sama kaugele jäi ka kõige ilusamaks seiklussportlaseks valitud Kiirrongi Alari. Tubli poiss!
P.S pildid laenatud Proshop.ee lehelt
3 kommentaari:
See chainsucki probleem tuleb väga tuttav ette. Mingi aeg tagasi olid mul samad probleemid. Nagu natuke porisem oli vedas keskmine hammakas tõusu peal keti alt üles kaasa ja tuli tagurpidi vändata. Väliselt oli hammakas täesti korras, aga keti vedas ikkagi kaasa. Minul aitas vähemalt keskmise hammaka vahetus.
Minul on see kord juba vahetatud, aga probleemist lahti ei saanud- nüüd vahetame kogu käpa ära. Seda enam, et olemasolev odav ja raske langeb ansamblist välja.
See ketijama ilmneb kulunud hammakate ja liiva/muda koosmõjul. Kui märkad, et keskmise hammaka hammaste otsad on kulunud teravaks-konksukujuliseks, võid neile veidi viili näidata. Natuke leevendab probleemi. Aga õigem on hammakaid ja ketti tihedamini vahetada.
Minu mälestused sõidust on sarnased. Ilma suurema ponnistuseta olin tõusnud suusaradade lõpuks kohale 72. Üllatav, et isegi esisaja sõitjad ei oska XC stiilis rajal sõita.
Aga ka mina olin "padrunisalve" vaid kaks pisikest geeli "laadinud" ja poolel maal oli selge, et tuleb säästlikumale energiatarbimise reziimile üle minna. Viimasel 15-nel kilomeetril, kus liikusin enam mitte kütuseaurude, vaid pigem lihasmälu abil, kostis minu kõrvu põhiliselt: "tulen paremalt" või "tulen vasakult" Paaril korral küll püüdsin kellegi tuulde võtta aga miskipärast Mulgimaal ei toimi aerodünaamika reeglid:(
Rõuges joonel ja siis ühises stardigrupis!
Postita kommentaar