Tour de Rõuge

Nädalavahetusel osalesin Tour de Rõuge nime kandval üritusel. Ilmselt on tegu Eesti ühe emotsionaalsema MTB võistlusega. Seda enam, et tegu on mitmepäevase tuuriga ja osaleda saab ka kahemehelise tiimiga sõites. Rajameister oli üheks tervikuks põiminud kõik Rõuge ja Haanja parimad rajad, järsemad tõusud ja laskumised. Kuna Eestimaa radadest tuli puudus, siis laenati juurde ka mõned Lätimaa künkad. Eriti lahe oli laupäevane II etapp, pikkusega 65 km, mille käigus tuli võtta koguni 1000 kõrgusmeetrit. Eesti võistluse kohta on see üsna korralik number. Sellel etapil sattusime kruusateele vaid põgusateks hetkedeks, mis olid enamasti vaid nii pikad, et kähku joogipudeli järgi haarata. Kogu ülejäänud rada keerutas üle ja ümber mägede, mööda kitsaid metsateid, läbi ojade ja kraavide. Eriline maasikas oli Vällamäe tõus ja sellele järgnev raju laskumine- pidurid ja amort sellel etapil tööta ei jäänud:)

Sel korral moodustasin tiimi koos Alariga. Vaatamata sellele, et oleme varem vaid korra koos võistelnud sujusid meil asjad täitsa hästi. Kuna ta on minust kiirem ja osavam, siis aitas tema taga sõitmine minul kiirust hoida. Üksi sõites poleks kindlasti nii palju vajutada jaksanud. Samas polnud meie kiirustevahe väga suur ja esimesel ja teisel päeval suutsin etapi lõpuosas ka ise vedada ja tempot teha. Raskeks osutus pühapäevane etapp, kus Alari oli erakordselt heas hoos ja mul oli tema tempo hoidmine raske. Seda eriti raja tehnilisematel rajalõikudel ja konarlikel heinamaadel.

Heameel on ka selle üle et sõitsime suhteliselt ühtlaselt ja suutsime suuremaid ärakukkumisi ja tehnilisi probleeme vältida. Esimesel etapil kaotasime kohe alguses mitu minutit selle tõttu, et Alari ratas imes keti hammaka ja kodarate vahele kõvasti kinni. Jäime maha kiirest rongist ja takerdusime pikaks ajaks sõitjate taha, kes olid etapil meist 10-15 min aeglasemad. Kui lõpuks mööda saime pidime kuni lõpuni eesolijaid püüdma. Veel enne lõppu saime kätte mitmed paarid ja lõpetasime etapi 8nda paarina.

Teisel, tuuri kõige raskemal etapil, alustasime märksa paremini ja liikusime mõnusas tempos. Vällamäe all saime kätte Porteri tiimi (Tarlap-Rae). Kuna tegu on minust märksa tugevamate ratturitega, siis valmistas selle skalbi saamine mulle erilist headmeelt. Etapil sõitsime välja koguni 5nda aja ja tõusime kuuendateks enne viimast etappi.

Viimasele etapile lasti tiimid vastavalt ajalisele kaotusele liidrile. Saime rajale ca 4 min peale Portereid ja ca 6 min enne roosasid põrsaid (Kull-Kriisa). Vahed olid üsna suured, aga kuna tegu tuuriga, kus eelnevate päevade väsimus on kuhjunud, siis kindel polnud miski. Juba algusest peale ei saanud ma kiidelda väga hea enesetundega ja rasked metsavahed ja heinamaad ei sujunud just väga lennukalt. Õnneks oli sellel etapil pisut rohkem teid ja seal suutsin enam-vähem korralikult liikuda. Etapi keskel sai Alari oma esikummi katki ja seda remontides kaotasime mõned minutid ja mõned head vedurid. Tänu Alari ja ühe CFC vormis kuti heale tööle jäime taganttulijatele püüdmatuteks. CCRM tüübid olid meile küll kõvasti lähemale saanud, aga ohtlikuks saada ei jõudnud.

Kuuenda koha ja saadud emotsioonidega võib vägagi rahule jääda. Arvan, et see võistlus kuulub ka tuleval aastal minu kalendrisse.

Tulemused
Pildid