Tartu Maraton 2012

Pole ammu kirjutanud sest pole midagi kirjutada olnud. Sporti on üldse vähe olnud peale rattahooaja lõppu. Kõigepealt oli sügisel pikk puhkus ja kuna lumi ka maha ei tulnud õigeks ajaks, siis pole ka väga suusatada saanud. Koos Vuokatti nädalaga tuleb ca 220-240 km kokku sellel aastal. Võrreldes eelmise aastaga on seda ikka 2,5 korda vähem. Selle pealt kiiresti ei suusata, aga Tartu Maratoni läbi ikka kannatab sõita.

Selle aasta maraton oli mulle kümnes ja tegelikult erilisem kui eelmised. Ja erinev oli ta täpselt kahel põhjusel:

1. see oli esimene maraton, mille ma otsustasin läbida ilma suuski libisema määrimata.

2. see oli esimene maraton, mille ma läbisin ilma süsivesikuteta.

Suuskade määrimine ja söömine enne võistlust ning võistluse ajal olid varasematel aastatel olnud põhilised jututeemad ja murekohad- kas ikka määre sai õige ja kas energiat ikka jagub. Sellel aastal õnneks neid muresid ei olnud. Kui suuski libisema ei määri, siis ei saa ka määrdega mööda panna. Läksin lihtsama vastupanu teed ja sikeldasin värskelt kivilihvist tulnud suuskadel kivilihvi mustri alt ära, harjasin põhja ilusasti läikima ning läksin neljapäeva õhtul metsa proovima. Kuna suusk libises, siis oli see mure kaelast ära. Õnneks püsis temperatuur võistluspäeval mõnusalt miinuspoolel ja seega ei tekitanud ka pidama määrimine erilisi probleeme. Eelmine aasta viisin rumala peaga Suusavendadele 45 Eurot selle eest, et nad need libisema ja pidama paneksid ja seda tervelt Harimäeni.

Tagantjärele võin öelda, et omas sektoris oli mul täiesti konkurentsivõimeline suusk- kindlasti olid mõned, kellel olid libedamad suusad, aga nägin ka neid kellel olid kindlasti kehvemad suusad. Pidamine oli 4+ ja kestis ilusasti lõpuni. Kurta ei olnud millegi üle.

Kuna ma pole viimastel kuudel süsivesikuid olulisel määral tarbinud ja keha on harjunud pekiga toimetama, siis langes ära ka laadimise ja rajal söömise probleem. Siiani olen olnud korralik suhkrusõltlane ja igal võistlusel tarbinud lugematul hulgal geele ja muud jama. Muidu on haamer olnud kiire tulema. Sel aastal sõin hommikuks kolm praemuna, peekonit, avokaado ja viilu leiba rohke võiga. Rajal tarbisin pakutud jooke- vett, teed, puljongit ja spordijooki. Sellest piisas, et end hästi tunda. Võimalik, et mõnel kõige intensiivsemal lõigul ei tulnud energiat piisavalt kiiresti peale, aga päris kindlasti ei olnud mul ühtegi kohta kus oleks raskeks läinud ja oleks tekkinud tunne, et energia hakkab lõppema. Õnneks on mul rasva kaasas vähemalt kümne maratoni jagu ja seega ei saagi olla ohtu, et see otsa saaks:) Kuigi väike hirm ikka oli...

Selgeks sai, et sellise mõnusa tempoga kannatab rasvu põletades suusatada küll. Seda, et kiiresti ka saab ma veel oma nahal tunda ei saanud, kuna selleks oli suusakilomeetreid liiga vähe. Aga vähemalt Björn Ferry suusatab rasvade toel piisavalt kiiresti, et olümpiavõitjaks tulla.

Vaatamata sellele, et suuski libisema ei määrinud ja vaatamata kõikide "toitumisteadlaste" soovituste eiramisele maratonil toitumiseks, sõitsin välja oma läbi aegade parima aja Tartu Maratonil.

Koht: 373

Aeg: 3.35

Sellega tõestasin endale, et vabalt saab rahuldaval tasemel suusatada ka ilma määrde- ja geelitootjaid toetamata.

Eesti Esimesed!

Foto: võitja tõusul

Ilmselt arvab Taevaisa: pole neil enam Veerpalut ja Maed, pole neile ka lund vaja. Las rässivad nüüd poris, sead. Õnneks aga eesti jonn on mõnes veel säilinud ja nii tegi kamp entusiaste 7. jaanuaril Kääriku Arulas jäätisemasinaga toodetud lumest Palu Vaimudemäe ümber suusaraja, et korraldada Esimesed Eesti Suusavõistlused. Osavõtjaid oli sadu, nende hulgas rajameister Minn, suusahull Lea, külahull Pilvi ja naabri Seeri koer Rex. Võitjaks tuli Pilvi kuna Lea on veel rajal ja Rex diskvalfitseeriti rajale sittumise pärast. Ülejäänud osalejate finishit ei suudetud fikseerida, ilmselt oli tegemist Vaimudemäe kohalike tüüpidega.
Nüüd lähevad koondisesse saanud kodanikud pärislumelaagrisse Äkäslompolosse. Maha jääb ainult Rex kuna teatavasti võivad Põhja- Soomes rajale sittuda ainult põhjapõhrad. Laagrist tagasi tulnud, korraldatakse Teised Eesti Suusavõistlused. Kas jõuvahekorrad on muutunud??? Põnev põnev.

Täna saabus seltskond Pokharasse (3.päeva varem) ja algas puhkus. Eks siis tagasitulles kuuleb, kes kui kõrgele täpselt turnis ja mis üldse toimus :) .

Helistasid kaks itsitavat tsikki 5200m pealt, kus muru roheline, rumm voolas ojadena ja kaneelikringlid olid silme ees. Ehk siis Andres (jun) ja Randy.

Andresele jäigi see tipuks ning Randy oli kepselnud ka 5500m peal ära. Teised kaks jäid allapoole ning nüüdsest liigutaksegi jälle alla.

Homme raske laskumine ja algab aklimatiseerumine jälle.


Rõõm!

Aklimatiseerumine käib

Vahendan uusi uudiseid otse allikast:

Sain just kõne Andreselt (jun), et puhkab 4900 peal telgis. Kuna nad on kõik natuke kiiresti tõusnud ja väga hästi tunneb ennast ainult Randy, siis Randy läks laager ühte üle vaatama. Pilvi ja Minn sen. läksid tagasi allapoole 4300 BC ennast välja puhkama, kuna Pilvil köha ja und ei saa 4900 peal.
Ka ei ole nad 100% rahul oma giidiga, kes tundub et ei ole ikkagi väga hästi plaane ette teinud.

Väike kõrvalinfo ka mitte nõrganärvilistele. Mäel on palju laviine ja on kuulda ka helikopterite tektitatud kunstlaviine. Meie tüüpide laagriümbrus on aga õnneks turvaline. Mingid korealased jäid eile laviini alla :/

Nepaal, Nepaal

Nagu mõned teavad ja teised ei tea on endised seiklussportlased Minn, Pilvi, Randy ja nende kokk Minn Juunior leidnud endale palju lõbusama harrastuse ning selle asemel, et seiklusporti tehes hallukaid vaadata lendasid nad hoopis Nepaali, et külastada sealseid teemaju ning Singu Chuli tipus ringi vaadata. Seiklusspordi MM-idel osalemise teatepulk on nüüdseks üle antud noorematele, kes peatselt saavad kolmanda Eesti tiimina tunda, mida tähendab osalemine seiklusspordi tipptasemel. Edu!

Tüüpide ajakava on järgmine ja tundub et siiani on täitsa vonksus kõik:

13.10 – Tallinn-Helsinki-New Dehli
14.10 – New Dehli - Kathmandu
15.10 – Päev Kathmandus: paberitööd, varustuse ostud
16.10 – Sõit Kathmandu - Pokhara
17.10 – Sõit Pokhara – Phedi ja trek Pothana teemajja 1890m
18.10 – trek Landruki teemajja 1640m
19.10 – trek Bamboo teemajja 2310m (giidi arvates liiga pikk teekond)
20.10 – trek Deurali teemajja 3200m
21.10 – trek Machhapuchhare BC ja pärastlõunane uurimusretk mööda Modi Khola jõge. Ööbimine MP BC – siinkohal sain kõne, et Pilvi ja Minn sen käisid jõe ääres ja ilm ilus 
22.10 – Aklimatiseerumise päev kas siis MP BC või kiirtrek Singu Chuli BC ja tagasi (ei tea kumma nad võtsid). Ööbimine jälle MP BC.
23.10 – trek Singu Chuli BC 4300m ja öö telgis. – siin sain kõne, et päeval on ilm ilus, aga öösel -10 ja telki peab kõhutuulega soojana hoidma (vaene Randy)
24.10 – trek 1.laagrisse (kõrglaager) 4750…4900m (oleneb kuhu saavad laagri püsti panna). Ööbimine 1.laagris
25.10 – trek tagasi Singu Chuli BC ja ööbimine seal
26.10 – trek 1.laagrisse ja ööbimine seal
27.10 – trek 2.laagrisse ~5500m ja ööbimine Cingu Chulis
28.10 – trek tagasi 1-laagrisse või SC BC. Oleneb aklimatiseerumisest ja sellest kui kiirelt jõutakse teist laagrid uurida (4300st kuni 5500m)
29.10 – trek tagasi 2.laagrisse 5500m
30.10 – tõus Singu Chuli tippu ja laskumine 2. või 1. laagrisse
31.10 – trek tagasi Machhapuchhare BC või Deurali teemajja
1.11 – 2.11 – laskumine Phedisse ja sõit Pokharasse
3.11 – Pokhara - Kathmandu
4.11 - Kathmandu
5.11 – Kathmandu –New Dehli
6.11 – Dehli- Helsinki-Tallinn jeeeee!

Meeleolu tundub väga mõnus, sest taustal on teiste naeru ja juttu kuulda. Siiani on kõik sujunud vastavalt plaanile.

Moeröögatus

Just enne ML 48H võistlust on õige aeg kuulutada välja võistlus parimale seiklusspordi kostüümile- julgelt põrutasid kohe paar Randy ja Tiit- nendes kostüümides loodavad nad kohe olümpiani välja minna!
Kuna maskid on ees, ei lähe sportides suu vett täis, teab Tiit lisaks ilule ka rõivistu praktilist poolt mainida!
Seiklusmoekuulutaja

Rõuge Elion ja Teisipäevak

Aasta esimene start on minu jaoks alati raske olnud. Ei ole seda tüüpi rattur, kes enne lume minekut ratast viitsiks sõita ja ka soojale maale kevadlaagrisse pole kunagi sattunud. Juttude järgi olevat ca 300 ratturit sel kevadel käinud kilomeetreid kogumas sooja päikese all. Tahaks ka!

Rõuge-Haanja kandi rajad on minu selged lemmikud ja see oli ka ilmselt põhjus miks vaatamata kesisele enesetundele otsustasin ikkagi startida. Ja pettuda ei tulnud! Rada oli tõepoolest esmaklassiline!

Mees seevastu oli oma paremate päevade hale vari. Proovisin seda rada nautida nii palju kui kehva enesetunde pealt võimalik ja end kuidagimoodi lõpuni vedada.

Koht: 136, mis on täpselt sama hea/halb kui eelmise hooaja esimene start. Kuna ka treenitud on umbes-täpselt sama vähe, siis on lootust, et sellest seisust saab natukene paremaks minna. Mati Alaver oskaks täpselt öelda mitu protsenti:) Minule piisab teadmisest, et tegin ära oma selle hooaja kõige kehvema tulemuse.

Teiste klubikaaslaste muljed CC Rota Mobilis lehelt

Harku-Pääsküla teisipäevak

Et natuke treeninglusti tõsta otsustasin üle pika aja osaleda teisipäevakul. Metsa läksin rattaga. Algus sujus ilusasti, aga teise punktiga tegin korralikult viga. Jõudsin küll peale väikest kõhklust ja kahtlust punktini, aga number ei klappinud. Sõitsin mitu minutit edasi-tagasi, üritasin teederägastikust midagi välja lugeda ja ikka jõudsin samasse, vale numbriga punkti. Lõpuks kogunes sinna trobikond rattureid, kuni keegi avastas, et õige numbriga jaam on sama puu küljes, aga kusagile peitu vajunud. Tuju sellest kaotatud ajast langeda ei lasknud ja edasi sõitsin nii hästi kui oskasin ja jaksasin. Alates teisest punktist sõitsid minuga sarnases graafikus Tänava Tõnn ja Margus Venelainen. Kuna tegime pidevalt erinevaid rajavalikuid, siis enamasti kohtusime punktide lähistel. Kuna minu sõidukiirus oli natuke suurem, siis kompenseerisin sellega rumalad vead, mida tegin päris mitme punktiga. Finishis aegu maha lugedes selgus, et 7. punktis oli olnud nullimisjaam ja kõik tulemused olid kadunud. Alles jäid vaid ajad 8. punktist kuni finishini. Vaatamata sellele, et tulemust teada ei saanud võis mõnusa treeninguga rahule jääda.

Võhandu Maraton

Mitu kevadet järjest olen imestanud, miks inimesed küll nii rõvedale üritusele ennast piinama lähevad- külm vesi, tuul puhub, tihti sajab lörtsi või vihma, aasta aerutamistunde null. Sel aastal tekkis seoses dr. Holdeni poolt korraldatava Nelik100 üritustesarjaga ka endal väike tahtmine see igati ebanormaalne üritus ära proovida. Paarilise leidmine polnud keeruline- Sten-Eric oli kohe valmis end piinama.

Kuna minu viimasest aerutamisest on möödas aastaid (viimati vist 2007 septembris toimunud Mereaerutamise EMV nime kandval üritusel), siis tundus mõistlik paar korda enne proovida seda aerutamise värki. Kuna jää läks hilja ja muid asjatoimetusi oli palju, siis veele jõudsime enne maratoni täpselt 4 korda.

Sel korral sõitsime World Kayaks poolt toodetud WK640 nime kandva limusiiniga. Alguses oli see paat ikka väga harjumatu- kõvasti laiem ja madalama dekiga kui senikogetud Reval Duo. Mugava asendi leidmine võttis aega ja kõvasti seadistamist, aga lõpuks saime asendi üsna talutavaks. Muret valmistas vaid pöörderaadius, mis oli ikka harjumatult suur ja pelgasime kas kõik kurvid ikka välja võtame. Paadi kasuks rääkis tema kiirus ja stabiilsus.

Reedel käisime Võhandul paati proovimas ning testimas kas kõik veskikohad on sõidetavad ja kuidas paat käitub. Lühikese sõidu käigus katkes üks tüürinöör, mis oli hõõrdumise tõttu läbi kulunud. Kuna ka teine oli piiri peal, siis otsustasime need enne starti uute vastu vahetada.

Stardile eelneval õhtupoolikul vaatasime nagu lasteaialapsed kuidas tegijatest leedukad aeru vette kastsid ja jälgisid mismoodi vesi sealt maha voolab. Peale väikest arutelu tõid laiaõlgsed mürakad välja kotid pudelite ja lappidega ning asusid paatide põhjasid töötlema. Kuigi ma paatidest suurt ei tea, siis see oli ka võhikule selge, et nende paadid olid ultrakerged ja mõeldud võidu sõitmiseks. Ei olnud seal ühtegi liigset detaili raskust lisamas ja mugavust tõstmas- oluline oli vaid kiirus. Rattamaailmast võrdlust tuues olime maastikurattaga sattunud maantee võistlusele.

Hommikul starti jalutades oli ilm jahe ja paatidel kerge härmatis. Kuna taevas oli selge ja tuuletu siis ei lasknud me end madalast (+3C) temperatuurist häirida ja paati istusin varem planeeritud riietuses- poolpikkade liibukate ja pesusärgiga. See oli igati õige otsus, sest kohe kui start anti läks soojaks ja mõnusaks.

Tamula järvel oli plaan rahulikult võtta ja mitte end punasesse tõmmata. Ei laskunud end häirida kiiretest alustajatest ja peale 5 kilomeetrist järveringi olime umbes 15 ndal kohal. Sealt edasi hakkasime vaikselt kohta parandama ja stardiga liiga teinutest vaikselt mööduma. 10 km kandis jõudsime järgi kahele paadile (K1MEN Indrek Kermon ja K2MEN Hommik-Mõtlep), mille tempo oli üsna kiire ja kellest möödumist ei pidanud esialgu vajalikuks. Eespool kedagi ei paistnud ja üsna mõnus oli selles pundis tiksuda. Pisut enne Paidra tammi otsustasime neist mööduda, et saaks rahulikult väljuda ja esimesena paadi sisse panna. Saime kergelt mööda ja kõik sujus kuid ühes ootamatult tugeva vooluga järsus tagasipöördus tegin vea ja sõitsime kaldaäärsesse võssa kinni. Ka meid jälitanud kahene Reval ei suutnud kurvi välja võtta ja kihutas meile küljelt sisse. Vaatamata apsakale tegime Paidras kiire üleveo ja saime järgi ca 2 min meie ees sõitnud kolmesele grupile, kus olid sees kiired aerutajad ja tänu sellele saime lahti Hommik-Mõtlep ekipaazist. Paidrast alanud käänulisel rajalõigul langes tempo meie grupil üsna madalaks ja ühel lühikesel üleveol olime eriti kiired ja saime kogu grupist mööda ja esimestena paati. Sõitsime kohe väikese vahe sisse, ning Leevil olime juba paraja edumaaga.

Leevilt alanud veskitammide lõik sujus ilma ühegi viperuseta ja vaikselt kasvatasime edumaad jälitajate ees. Pikkadel lõikudel enam taganttulijaid ei näinud ja vahe kasvas ca 3-4 minuti pikkuseks.

Kui umbes 70 km oli sõidetud tundsin, et vasakule ei ole enam võimalik pöörata. Võtsin põlle maha ja avastasin, et äsja vahetatud tüüri nöör on jälle läbi kulunud. Parandamiseks kulunud paari-kolme minuti jooksul kedagi järgi ei jõudnud, kuid peatselt hakkasime pikkadel lõikudel jälitajaid enda taga nägema. Tagant tulid Margus Reimani kahene ja Kermoni ning Kõrge ühesed paadid. Olin suhteliselt veendunud, et aerutajatest Uko Kõrge ja Indrek Kermon panevad oma paremuse maksma ja saavad meile varsti järgi. Nendega koos sõites olin imetlenud nende tehnikat ja nauditavat sõiduviisi. Tüübid jagasid matsu:)

Enne Leevakut ja Räpinat valitsenud rämedas vastutuules üritasime tempot üleval hoida ja see õnnestus üsna hästi. Räpinas kuulsime, et oleme üsna soliidse vahe sisse sõitnud ja viimasel 9 km pikkusel lõigul Räpinast Võõpsu saime juba rahulikult pika võistluse lõppu nautida.

Vaatamata rahulikule lõpule oli finishisse jõudmine äärmiselt mõnus. Esimene mõte oli muidugi tavapärane- see jääb viimaseks nii vastikuks võistluseks minu elus! Peale seda kui olin näpud aeru küljest lahti arutanud ja kuivad riided selga saanud olin juba need rumalad mõtted unustanud. Praegu juba nuputan kuidas kiiremini oleks saanud:)

Tulemuseks 7. koht, Eestlasi lõpetas meie ees tervelt 1 paatkond (koondise peatreener Koit ja Eesti koondislane Raigo Põder), kes saavutasid napilt teise koha. Ülejäänud paadid meie ees olid kiired leedukad.

Kokkuvõte: Ületasime seatud eesmärgid (olla eestlastest kolme hulgas ja kokkuvõttes 10 kiireima paadi seas) ning sain kuhjaga positiivseid emotsioone. Vaatamata sellele, et tegu oli meie esimese osaluskorraga õnnestus taktika igati hästi ja alati ründasime õigetes kohtades ning seeläbi saime konkurentidest lahti. Kõrgema koha saavutamine oleks hetkel ebareaalne unistus olnud. Pole võimalik kiirelt aerutada kui kolm-neli aastat pole aeru käes hoidnud ja 9 tunnisele maratonile lähed nelja harjutuskorra ja 9 erialase treeningtunni pealt. Ilmselt näitab see Eesti aerutamise s...a seisu. Rattaspordist paraleeli tuues ei oleks reaalne Haanja100-l või TRM-il mõne treeningkorra pealt kaotada võitjale alla 11%.

Parema tulemuse saamiseks oleks vaja kõigepealt aerutama õppida. Ässasid vaadates saad aru küll mismoodi see aerutamise värk tegelikult käib, aga järgi teha ei oska. Mõtlemise koht.

P.S Peale sõitu helistas lahedate Haanja spordiürituste autor dr. Holden ja andis teada, et olen tõusnud Võrumaa Nelik100 liidriks peale kesiselt kulgenud suusatamist ja hästi õnnestunud aerutamist.

Ka gaja, kurš vinnēja? .... igaunji :) ehk BAR 2010 Ugale's

Start: 6.nov 2010 kell 12:00
Finiš: 7. nov kell 12:00
Kokku: ca 170 km ratast, 40 km jooksu, 1,5 km paati + köieülesanded

Lõpuks ometi kord jälle Lätis! Ootasin seda võistlust juba poolest suvest, et - otse välja öelduna - nendele sprintlikele lastejooksudele ometi vahedust saada.
Võistkondki parim: Randy, Alar, Sixten. Nii et mina oma tugevalt alla harju keskmise keevalise iseloomuga olin siiski seltskonna kõige kergemini ärrituv liige. Selline jõudude tasakaal mulle meeldib.
Võistluspäeva hommikul ärgateski oli mõttes vaid - nii ilus ilm, saaks juba rajale!
Score-o'st teadis Randy rääkida, et seal peab mingi punktisumma kokku saama. Üritasime teada saada, mis see summa on, aga öeldi vaid, et lugege roadbooki. Seal polnud esimese etapi juures punktide arvu kohta midagi kirjas. Arvasime siis, et ju siis tuleb skoorida palju jaksad. Tund aega mitte küll tapva tempoga, aga siiski rohkem kui reipal sammul joostes jõudsime läbida kõik peale ühe KP. Olime rahul, tundus, et ükski teine võistkond niipalju ei jõudnud. Edasi läks rattatulip, mis sujus kenasti ja 1.KP juures jõudsime järele ainsale meie ees olnud võistkonnale. Siit edasi saime nautida puhtaid metsateid, mitte võistlemist stiilis : 'näe, siit on mindud!' - mis paratamatult kõiki teisi võistkondi ahistab. Loomulikult aitavad eesminejate jäljed taganttulijaid, aga samas röövivad need seikluselt olulise osa avastamise ja nuputamise võlust. Mulle meeldib olla jälgede tegija, mitte nende lugeja.
Järgmine KP oli karjääris. Pilt olemas, kus KP olemas peab olema. Otsisime ja keerutasime mööda karjääri, tegime tiire kaugemalgi võõpsikus, aga punkti ei olnud. Vahepeal olid meile järele jõudnud ca 10-15 võistkonda kuni lõpuks lätlased helistasid peakorraldajale ja seegi arvas, et kui punkti pole, ju on keegi selle lihtsalt ära varastanud. Kulgesime ühises rivis järgmise punkti poole.
Rahulolu ja rõõmus tegus meeleolu, mis pool tundi tagasi oli mind valitsenud, rebenes tükkideks ja tusameeleks. Selge, et kruusateel me ratturitel eest ära ei sõida.
Õnneks sai ka see etapp läbi ja laudteedel ning jalgsietapil saime oma edu tagasi. Mõnusas vaikuses, kerge sörgi ja nohinaga jõudsime tagasi rataste juurde.
Mõtlesin siin, et oleme ikka sarnased küll - keegi ei kipu häält tõstma, seletama ega esinema. Ju selles ühtemoodi olemises me võistkonna tugevus ongi.
Ka järgnev rattaetapp - jälle need segamini aerofotod - sujus kenasti. Paar arupidamist KPde piirkonnas käisid selle formaadiga kaasa.
Jooksuetapil oli kõige toredam köiega laskumine vaatetornist. Jõudsime sinna enne korraldjat, kuid õnneks oli julgestusköis juba kohal ning kui poisid mulle jooksva sõlme köide tegid, sain turvaliselt punktini ja sealt juba lausa lauluga maa poole, juhhei! Rakmete mahavõtmise ajal jõudis ka Normunds (peakorraldaja) kohale, veendumaks, et meiega on kõik korras.
Joonorienteerumise algusesse otsustasime minna paremal tringi, mis nähtavasti osutus ka õigeks valikuks, punkti saime veatult. Joonerada ise kulges kenasti - imestasime natuke liiga hea läbitavusega teede üle sel etapil kuni tagasipööramise kohani, kus lai tee asendus suvaliste metsaväljaveo radadega, millest me läbi hammustada ei suutnud. Käisin küll tagasi veel kontrollimas, ega mingi teise haru peal peidetud KPd pole, aga rajad sumbusid ja hargnesid, ning tulin KPd leidmata tagasi metsateele. Sinna kuskile jäigi üks KP, mille eest saime pärast ühe miinuspunkti.
Paadietapp oli külm. Sooja sai vaid Sixten, kes aerutas nii, et paadil laine taga. Lasin oma Vilmaga roostiku valgeks, aga KPd esimese hooga ei märganud. Just nagu kiuste hakkas siis mu "imerelva" aku külmas tühjaks saama ja lülitus säästureziimile. Panime end kahes lahesopis paika, kui lõpuks ka KP kätte saime. Tagasi kaldal, lisasime koorikrõivad. Maa kahutas ja hambad plagisesid kontrollimatult. Järgmisi võistkondi polnud ikka veel saabunud. Aga rattaga edasi vändates tuli varsti jälle mõnus soe ja võidukas tunne sisse. Kuniks... pärast köie abil vana remonditöökoja lae alla ronimist, Sixteni rattakummi parandamist ja väikest rattarallit öösel kell 2 võistluskeskusesse jõudes avastasin selle seinalt esimese score-o etapi tulemused... Olime nimekirjas viimase kolmandiku alguses... Null punkti, Mõnel lausa -1... nendega võrreldes läks ju kenasti, aga kui teised tabeli lahti seletasid, et maksimaalselt oli võimalik saada 8 punkti ja parimad saidki 7, siis oli ohhoo-efekt nii suur, et isegi kahju ei olnud! No selge, oleme tugevad , aga lollid! Jälle tehakse Lätis meile see puust ette ja punaseks! (jätkub)

Suusareisile Bruksvallarnasse! 22.-30.dets 2010

Täiendatud 15. nov: kõik vabad kohad meie jõuluaegsele reisile Rootsi suusaparadiisi, millest allpool juttu, on nüüd kinni.
Lühidalt:
Mis: Aastalõpu traditsiooniline suusa- ja puhkelaager "Puhka, söö, suusata!"
Kus: Rootsis, Bruksvallarnas
Millal: neljapäevast neljapäevani, ehk ärasõit 22.dets õhtul ja tagasi Eestis 31. (30.) dets hommikul.
Elamiskoht: 8-kohaline sauna, mullivanni ja wifiga majake, suusaradadeni 50mSuusatingimused: suusaradade võrk üle 300 km (klassika ja vabastiil; laugetest pühapäevasuusatajate radadest MK-tasemel rajaprofiilini), 5 km kaugusel Ramundberget'i slallinõlvad
Seltskond: kõik seiklemis- ja orienteerumistaustaga; esindatud klubid OK Kape, Saue Tammed, Kobras.
Muud traditsioonid: igal õhtul saun, jõuluõhtul verivorst, hapukapsad, piparkoogid, kringel jne
Lisainfot jagan ikkagi kui keegi piirkonda suusatama plaanib minna: maretvaher@gmail.com

ARWC-st mõned jutud ka tehtud

Need küll veidi kallutatud, kuid abiks ikka. Asuvad http://www.elokas.blogspot.com
Hetkel üks ööpäev juba võisteldud/vaadatud. Lisa tuleb, seekord kindlasti, sest mul nad paberil olemas :)

Õnneks või kahjuks ma oma fotosid nii väheseks kui Venna ei osanud kustutada, seega üle 500 pildi http://picasaweb.google.com/108223533845113312712/ARWC2010Spain#

Maht korvab pildiallkirjad, eksju.

ARWC pildid on väljas

Kisi tahtmist omab, mingu ja vaadaku: AWRC2010 Hispaania pildid

Olge musid ja näeme Pannjärvel!
Venna

Ja muide väga kõva esitus Rainilt! Tõepoolest Sa oleks Hispaaniasse väga hästi ratast sõitma sobinud!

Haanja 100

Kui eelmise aasta Haanja100-l jäi haiguse tõttu osalemata, siis sellel aastal tundsin lausa vajadust sellel võistlusel osaleda. Distantsi valides jäi kaalukausile loomulikult pikem distants ehk 100 miili sõit, mitte 100 kilomeetrit lühike matkasõit. Nujah, 100 km sõitjad muidugi tahaksid mind nende sõnade eest hammasratastega loopida. Aga järgmine kord siis valigu ikka põhidistants, mitte B rada, siis ei pea end kehvasti tundma:)

Stardile eelnenud päevade suurim küsimärk oli riietuse valik. Esimesed öökülmad ja härmas autoklaasid sundisid kotti pakkima rohkem varustust, kui omal ajal Poola talves seigeldes vaja läks- olen vist pehmeks muutunud.

Hommikul kell 5 telgist välja pugedes ja taevas säravat kuud nähes tundus õhk kuidagi mõnusalt soe. Kuu ei olnudki tegelikult kuu, vaid Kubija hotelli katusel särav latern. Selga läksid ikkagi vaid lühikesed sõiduriided koos lühikese pesusärgiga, lisaks varrukad, põlvesoojendused ja palju sooja kreemi. Külm ei olnud ja palav ka ei hakanud enne kui päike juba kõrgel oli.

Kell 7 läks stardist teele ca 40 tüüpi, kes tahtsid Dr. Holdeni raviseansist viimast võtta. Algus oli distantsile kohaselt rahulik- esimesed 5 km veereti ühtse pundina. Keegi ei kihutanud, kiiret polnud kusagile.

Metsa keerates läks vedama võistluse kolmekordne võitja- Tarmo Mõttus. Tema valitud tempo ei sobinud üsna paljudele ja saba jäi järjest lühemaks. Haanja suusaradadele keerates lasin Mõttuse ja Pait Hirve minema, sõita oli veel 150 km ja kiiret väga polnud. Koos minuga jäid veel kogenud rattur Priit Tuisk, kes on varem Haanja 100-lt auhinnalisi kohti noppinud ja Elionil pidevalt 15 esimese hulgas ning kogenud ultrarattur Tiimo Tõnisson, kes on Tahkos kõiki loputanud nii 180 kui ka 240 km pikkustel distantsidel. Ulme!

Kui ca 20 km sõidetud oli Tiimo maha jäänud ja olime Tuisuga kahekesi jäänud. Tegime teel Rõugesse mõnusalt koostööd ja kiirus kasvas päris suureks. Külla sisenedes nägin kahte ratturi tagant tulemas ja arvasin, et Tiimo koos rattakullerist lätlasega on meile järgi kihutamas. Peatselt kuulsin enda taga tuttavat ähkimist- sellist häält teeb vaid Pait Hirv. Selgus, et kohalikud Haanja mehed Pait ja Tarmo olid unustanud rajatähistust vaadata ja paariminutilise vea teinud.

Ka sel korral ei olnud meil plaani nendega kaasa minna ja jätkasime omas tempos. Seda ma muidugi siiralt imestasin, et miks Tuisk, kes on võimetelt neist üle või vähemalt võrdne neil nii leebelt eest lasi sõita. Ta vastas, et aega on sõita küll ja ta võtab rahulikult. Sellest sain ma hiljem aru jah:)

Esimesed hommikused sõidutunnid lisasin ma oma kaunite mälupiltide kataloogi, kus on ees terve rida pilte varasematest seiklustest. Sügisene Haanja loodus on ikka uskumatult kaunis- pisikesed, auravad metsajärved, esimesed punakad päikesekiired soojendamas kõrgete kuuskede latvu, heinamaa servas 4 kitse hommikueinet võtmas jne jne.

Kui 60 km sõidetud oli ja vahe Haanja meestega ca 3 minutiliseks kasvanud, siis hakkas ka Tuisu tempo vaikselt tõusma ja vahe Hirv-Mõttus tandemiga vähenema. Kui varem sattusin ka mina ette tempot tegema ja vedama, siis sealt alates püüdsin mitte maha jääda. Aeg-ajalt laekus infot et vahe väheneb ja kui kusagil Plaani kandis (ca 72 km) saime teada, et vahe ainult 1.30, siis hakkas juhtuma (loe: tuiskama). Ja tuiskama hakkas nii korralikult, et minul hakkasid käigud otsa saama. ca 80 km kandis nägime heinamaal haanjamehi tõusul ragistamas. Sellest hetkest edasi jäin ma üksi.

Alguses lõi moti pisut alla- pool distantsi läbi, kõht on tühi, tempo langeb ja kohe tulevad selja tagant hullud pundid mööda. Nagu Elionil:) Tegelikult ei tulnud sealt mingeid punte. Sõin, vaatasin päikest ja üritasin loodust nautida. See aitas ja juba ca 5 km hiljem, kui olin taas tõusmas Munamäe jalamile tundsin end üsna hästi. Eriti hästi mõjus kohtumine lühikese raja tüüpidega- tundsin end lausa lendavat:) Mõnus oli pidevalt mööda sõita, aeg-ajalt inimestega suhelda. Kõik olid hästi viisakad ja pakkusid võimaluse korral alati möödumisvõimalust. Tänud kõigile!

102 km toitlustuspunktis tegin oma ainukese 10 sekundilise peatuse ja võtsin uue veepudeli. selle peatuse jooksul nägin silmanurgast Haanja vormi möödumas. Esiti arvasin, et tegu mõne lühema raja mehega, aga mõni hetk hiljem nägin seljal numbrimärki- Pait. Tema nägemine andis kinnitust, et väga aeglaselt ma ei sõidagi. Kutt kurtis, et jube nälg on peal ja koguaeg peab söömas käima. Vaatamata tühjale kõhule sõitis ta mööda imevaid niite minust märksa kiiremini ja ma ei teinud isegi katset temaga kaasa minna.

121 km toitlustuspunktist läbi sõites kohtusime taas- tema tuli jälle söögilauast. Ja jälle kordus sama vestlus tühja kõhu teemal:) Ka sel korral ei olnud mul võimalust temaga kaasa minna- 6-7 sadulas veedetud tundi olid oma töö teunud ja liigseid kiirendusi endale lubada ei saanud. Teadsin, et sinna kadus kolmas koht, aga rohkem hobujõude polnud kusagilt võtta.

Viimased 30 km oli täielik nauding- tee oli õigele poole viltu ja kilomeetrid kulusid kiirelt. Isegi Rõuge tuurilt tuttav Vällamägi, kus kamp daunkillerid peadpööritavat sõitu tegid, läks üsna mõnusalt. Mägi ei tundunud nii suur nagu varem pelgasin.

9 tundi ja 1 minut oli stardist kulunud, kui jälle Kubija Hotelli ette jõudsin. Sel korral sain siis maailma parima koha: 4. koht. Võitjale kaotasin lõpuks poole tunniga ja viimased 80 km väga hästi sõitnud Tuisule kaotasin tervelt 24 minutiga. Seega hakkasid vahed ikka mingil hetkel julgelt kärisema ja kõvad mehed sõitsid väga palju eest ära. Kripeldama midagi ei jäänud. Neljandast kohast paremat loota oleks olnud väga keeruline.

Peab tunnistama, et see sõit oli looduse ja raja poolest täielik nauding. Oi kui mitel korral avastasin, et olen unustanud end lootust nautima ja olen pedaalidele vajutamise unarusse jätnud- lihtsalt nii ilus oli. Ja loomulikult sügav kummardus korraldajate ees, kes sellise raja kokku meisterdanud on! Järgmise korrani!

Tulemused

Pildid

Hispaania ARWC2010 aftekas Pannjärvel

30.10.2010 toimub Mountain Loghome XT-SÜGISSEIKLUS Pannjärvel,
mille järel on võimas XT aftekas ning nagu loomalikult ka ARWC2010
aftekas koos piltide vaatamisega.

5 tundi kestev Sügisseiklus on Mountain Loghome 48/12h lühendatud variant, tutvustamaks sellist seikluse mudelit!

Registreeru võistlusele ja loe lähemalt http://xteam.ee/

Hurraaaaaaaa, meie tiim salaarvutuste tulemusel körgel auhinnalisel kohal- 17! Muidu pehmekesed olid järjest- buffnikesilvaoutdrycolumbiaadidas, seitsmes Thule ja edasi Karlstad Multisport, kümnendad Tšehhid!

Hurrrrrrraaaaaaaaaaa! The happy end!

Hurraa, meie omad önnelikult kajaki löpus ja liiguvad nüüd linna uudistama:) jöudsid kusagil 14.42. Ütlesid, et tänane öö oli lökkeääres ilusaim osa rajast:) pilvi on irrmus näljane, aga köik on önnelikud!

Hommikust, ootame Eloga kannatamatult meie omasid, Kass ütles, et veel paar kilumeetrit jäänud. Üks karm nali juhtus korraldajate poolt- nimelt löppesid öösel kajakid otsa ja mitmed tiimid tulid hoopis ratastega. Hetkel pole veel selge, mismoodi rattaga tulijaid arvestatakse, igatahes jöudis 10 min tagasi Garmin just rattaga kajaki löppu ja läks linnatrekile. Omjakon tuli juba üle tunni tagasi hotelli ja oli ka ratta tulnud. Vägev prohmakas. Garmin läks linna ka rattaga.

Nike

Nathani jalanõud ei olnud Nike ainuke mure- kohe alguses sai Nathan silma tugeva silmapõletiku ning ka finishis olid ta silmavalged tumepunased. Samuti navigaator Chrisil oli alguses tervisega kehvasti, mistõttu oli nende alguse liikumistempo plaanitust aeglasem. Spets orienteerumislõigu esimese osa 15 minutiline viga tuli Chrisi sõnul sellest, et tegeleti ka hilisemate võitjate ja veel ühe prantsuse puugi küljest maharaputamisega, mistõttu jäi kiire tempo juures kaardilugemiseks vähem aega. Ja austalt öeldes oli ka piinlik- naljakas pealt vaadata, kui Buff sai enne kaardi kätte, kuid jäi seejuures nõutu näoga Nike poole vaatama, et kuhu Chris neid nüüd juhib, rääkimata muidugi prantslastest, kes kas nad pole mitte kogu aeg nõutu näoga:)

Kui Nike finishisse tuli, oli kogunenud mõnus hulk inimesi neid tervitama ja see tervitus oli soe. Kes ei tea, siis ka Lisal alias Monal oli esimene võistlus pärast lauskokkupõrget tee keskel oleva märgiga, pärast mida kardeti kohati ka kõige hullemat. Ise ta ütles mulle kohe pärast võistlust, et õnnetus tunda ei andnud või kui siis tuli see talle meelde paaris raskemas kohas. Finishis neid vaatades jäi mulje, et nad isi on võistlusega rahul, kuigi eks nad ju võitu võtma läksid.

Muud:
Silmaalused olid mõnel inimesel mustad küll natuke ja mitte magamatusest- samas aga ka isa tiim Portugalis oli 4 päeva kohta (enne 5 päeva) maganud ainult vast 4-5 tundi (nagu ka nende support) ja Pilvi ja Minn ei söö praktiliselt geelegi. Randy elab ka alates 3 päevast tomatimahlal:) Inimese jõuvarud on peaaegu piiramatud, sõltub vaid motivatsioonist neid kasutada.
Kohad:
Kohtadest ei olnud rajal õrna aimugi- enamvähem oli selge, kui palju tiime veel rajal oli, aga hetkel ei oska sedagi öelda. Mingi hetk nimetati kohta 26, siis 21. Palju tiime jättis lõpus nö mittekohustuslikke asju tegemata, ka meie ning trahvitunnid tulevad üsna suured- ehk näis kes nende tundidega lõpeks peale jääb. Kuna trahviks arvestatakse nõrgim aeg x 2, siis sõltub lõpptulemus ka erinevate etappide nõrgimatest aegadest, kus vahed võivad olla päris suured.

Ja teate, Salamanca linn on sigailus ja leidsime ja väga ilusa arhidektuuri ja võimsa auraga mägilinnu- sain ka aru, miks kohalik omavalitsus sellist võistlust võiks toetada- nii mõnegi inimese jaoks hakkas eksisteerima ka kaunis Põhja- Hispaania, kuhu tagasi tulla:)