Möödunud nädalavahetusel korraldas Matkasport esimese talvise seiklusspordi võistluse Eestis (Xdream ei lähe arvesse, kuna see on talvine jooksuvõistlus ja seiklusega pole seal mingit pistmist). Võistluse kontrollajaks oli ette nähtud 25h ja kiiremad pidid arvestama 17-19 tunnise võistlusega. Seega planeerisime seda kui suhteliselt lühikest ja intensiivset võistlust. Nagu tavaliselt läksime rajale väga kerge kotiga, kus oli vaid kohustuslik varustus, kerge jakk, liiter jooki ja mõned batoonid ja geelid. Taktika oli väga lihtne- alustame kiirelt, nii kiirelt et konkurentidel hakkab valus ja siis keerame gaasi veel peale ja jookseme eest ära:) Nii lihtne see ongi.
Kuna ISC Adventure Teamis on juba nii palju tugevaid seiklejaid, siis otsustasime välja panna kaks tiimi ja pretendeerida kaksikvõidule. Ühe võistkonna moodustasid Randy, Urmo ja Rain, ning teise Sixten Sild, Maret ja Ruth. Kuigi teises võistkonnas olid enamikus naised, siis õdesid tundes ei saanud ka neil olla võidust väiksemat eesmärki. Mitte segaklassi võidust vaid üldvõidust;)
Võistlus algas kiire proloogiga põldudel, kus ei toimunud midagi huvitavat. Peale proloogi võtsime suuna Otepää poole, mõned võistkonnad üritasid järgi tulla, aga loobusid õige pea ja teise punktis olime juba vahe sisse jooksnud. Teel Apteekri mäe hüppetorni tegi Randy ilmselt suurepärase teevaliku ja selleks ajaks kui meil oli tornis käidud ei paistnud alt veel kedagi.
Sealt edasi hoidsime tempot ja lihtsalt jooksime sinna kuhu Randy näitas ja noppisime punkte. Õige pea leidsime end suuskade juurest, rabasime need sülle ja tahtsime edasi minna, aga selgus et korraldajad ei ole sinna transportinud kompostrit ja loomulikult ei olnud neil ka kaarte. Sellest puuduvast kompostrist ei olnud meil sooja ega külma, aga uue kaardi oleks tahtnud küll saada. Vaatamata sellele, et Randy kõiki metsasid sama hästi tunneb nagu kohalik rebane, siis ilma kaardita punkte leida on isegi temale natuke keeruline. Ei jäänud muud üle kui oodata konkurente ja rajameistrit koos kaartidega. Kaardid jõudsid siiski varem.
Esimene jooksuetapp võttis aega 2 tundi ja 5 minutit.
Esialgu polnud suuskadest mingit tolku, sest määrdemeister Urmo oli töödelnud need vaid lumel libisema ja heinal ja asfaldil see määre ei pidavat töötama. Teine suusaetapi punkt viis meid aga Tartu Maratoni rajale ja kui see Kekkose omaga ristus, siis arvasime, et meie suuskade jaoks on lund piisavalt. Suusad alla ja minema! Lumi ei olnud just maailma kõige kiirem, et mitte öelda, et suusad olid totaalselt kinni. Vähemalt sellel, kes jälge lükkas oli tohutult raske. Teisena sõitmine oli märksa lihtsam! Korraks tekkis isegi mõte, et jookseks parem, siis ei saa konkurendid sõita meie jäljes ja kasutada teenimatult meie lükatud jälge. Aga kuna suusatamine tundus mõnusamana siis tegime seda peaaegu kogu distantsi jooksul. Suusad võtsime alt vaid paaril korral- siis kui kruusa ja lumesegus oli lume osakaaluks alla poole. Suusaetapi jooksul nägime paaril korral ka konkurente ja aimasime, et vahe on kärisenud juba ligi poole tunni pikkuseks. Lähim jälitaja oligi kardetult meie teine võistkond.
Suusaetapp võttis aega 2 tundi ja 18 minutit.
Suusaetapi lõpus oli väike vahepala tõukekelgutamise ja puudelõhkumise näol. Nimelt meelitas Toomas Uibo meid kelkudega Lutsu talust sõitma oma hoovi ja siis käskis seal ära lõhkuda oma talvepuud. Õnneks oli meil kaasas Randy, kelle üheks suurimaks hobiks ronirooside kasvatamise kõrval on puude lõhkumine. Siinpool Peipsit talle vastast polevat! Iga kord kui Randy Minni juurde satub siis ta lõhub jälle paari kuu puud nagu muuseas jutuajamise käigus ära. Ja nii ka nüüdki- Urmo ei jõudnud puid nii kiirelt ette laduda kui Randy kirvest viibutas ja mina pidin töötsoonist hoopis eemale hoidma, sest kirves käis nii väledalt 360 kraadi ümber Randy telje ja purustas iga hoobiga sületäie puid. Randyt vaadates jäi mulje nagu oleks ta võidelnud seitsmepealise lohega, kellele iga ära löödud pea asemele kaks asemele kasvab. Aga Randy võitis selle lahingu! Tundus, et ta oli pisut kurb kui me tal lõpetada palusime ja kirve käest rebisime. Nii väga oleks ta tahtnud veel puid lõhkuda.
Kelgutasime tagasi Lutsu tallu ja saime sealt oma rattad. Samal ajal kui meie ratastele istusime lõpetas suusaetapi ka ISC teine tiim. Nemad ei olnud hakanud suuskade alla panemisega aega viitma ja eelistasid terve etapi joosta suusad käes, õigemini nagu Maret kurtis siis Ruth olevat neid Sixteniga koguaeg jooksma sundinud ja üldse polevat puhata ja jalutada lubanud. Mul hakkas küll Maretist ja Sixtenist kahju seda lugu kuuldes!
Rattaetapp tõotas tulla põnev! Enamus teid mida senini näinud olime olid jääs, mõnel oli ka pisut lund aga enamusel ainult jää, mis kaetud voolava veega. Tõeline paradiis tsäkkässidele, kellele ennast lõhkuda meeldib. Aga meile mitte! Et pisut ohutumalt edasi liikuda, olime meie oma esirataste alla installinud naeltega kummid. Peale väikest harjumist kulges sõit suurepäraselt, jää oli väga väikese veeretakistusega ja hoo üleval hoidmine tundus väga lihtne. Kuni selle hetkeni kui Randy ühel laskumisel suure kolksuga oma puusa vastu jääd pani. Kui Randy ennast kokku korjas kihutasime edasi. Täpselt nii kaua kuni Randy jälle end jää pealt leidis. Kui algul ei saanud aru, et miks koguaeg Randy kukub ja meie Urmoga mitte, siis ühel hetkel meenus mulle, et enne starti naelkumme vaadates selgus, et ühel kummil on naelad olematuteks kulunud. Nu ja just see kumm läks Randy ratta alla!
Kui Randy oli juba hästi palju kordi end jää pealt kokku korjanud, siis hakkas mul temast kahju ja tegin ettepaneku esijooksud ära vahetada. Nu et ausam oleks- muidu peab tema koguaeg kukkuma ja meie üldse ei saa kukkuda. Pealegi oli tema navigaatorina palju olulisem mees tiimis kui mina lihtsa kaasas jõlkujana ja kohatäitjana (juhendis oli kirjas, et kolm liiget peab võistkonnas olema). Kui Randy kildudeks kukub siis me Urmoga oleks pidand ka metsa jääma, sest me poleks kodu üles leidnud:)
Alguses Randy punnis vastu, aga õige pea hakkas tal ilmselt nii valus, et jäi vahetusega nõusse. Sain vaevalt mõnisada meetrit sõita, kui endise uljusega mäest alla sõites avastasin end mööda vesist jäärenni libisemas. Halb oli asja juures see et ma ei saanud rattakinga pedaali küljest nii kiirelt lahti ja siis peale puusa polegi muud kohta millele kukkuda. Kui see veel mõned korrad kordus, siis avastasin et targem oleks kingad pedaalidelt lahti alla sõita ning tõusud ja vähem jäised kohad siis jalad kinni sõita. Vähemalt nii palju oli sellest vahetusest tolku, et Randy sai nüüd rahulikumalt kaarti lugeda ja ei pidanud iga kord silmi kaardile visates end maast leidma.
Kui kukkumised välja arvata, siis sujus meil ka rattaetapp täitsa hästi. Urmo tegi supper tööd ja vedas suure osa ajast. Lisaks vedamisele märkis tema ka enamuse punktidest ja tänu sellele saime Randyga pisut rohkem hinge tõmmata. Rattaetapp võttis aega 4 tundi ja 4 minutit. Kokku olime selleks hetkeks rajal olnud 8 tundi ja 27 minutit.
Rattaetapp lõppes Andu puhkemajas. Enne uuele jalgsietapile minekut pääsesime korra kasti juurde, et varusid täiendada. Kuna ma polnud oma liitrit jooki veel ära tarvitanud, siis lisasin vaid mõned batoonid ja geelid, ampsasime igaüks ühe võileiva ja joogi, vahetasime rattakingad ja läksime. See jooksuetapp, mis toimus Mägestiku kandi metsades, oli selgelt võistluse kõige põnevam osa. Seal oli pisut tehnilisem orienteerumine kui seni ja ka loodus pakkus palju rohkem. Jooksuetapi esimeses punktis pidime kasutama ka oma kaasasolevat põletit ja puupilpaid söestades üksteise nägusid joonistama. Ei midagi keerulist, me kõik oleme ju kunstniku hingega noored ja kui me sport ei teeks siis ilmselt läheksime me ajalukku, kui tuntud söejoonistajad.
Mägestiku jooksuetapil hoidsime tempo kõrgel ja vaid tänu ühele väikesele navigeerimise veale, kus me kaardist välja jooksime ei saanud me sellel etapil kirja kõige kiiremat etapiaega. Etapp lõppes väga nüri asfaldi lõiguga, mille pikkus oli oma 7-8 km. Vot see on koht, kus tahaks korraldajatelt küsida, et milleks seda vaja oli? Eriti mõeldes aeglasematele tiimidele- kui meie suutsime selle joostes läbida ja see läks suht kiirelt, siis enamusel see ilmselt nii lõbusalt ei läinud. Teisele jalgsietapile kulutasime 4 tundi ja 25 minutit.
Tagasi ratasteni jõudes nägime vahesid jälitajatega enne jooksuetapile minekut. Selleks hetkeks oli ISC 2 maas umbes tunniga ja Vaude veelgi enam. Sai selgeks, et viimane rattaetapp tuleb lihtsalt läbida, sest väga vähe tõenäoline oli, et keegi jälitajatest suudaks meist oluliselt kiiremini sõita.
Etapi jooksul läbisime jällegi hulga jäiseid teid. Ei ole halba ilma heata- arvan et Poola võistlusele mõeldes tulid need tehnikatunnid väga kasuks. Teisel rattaetapil olin juba nii palju vilunum ja targem, et ei kukkunud enam ühtegi korda.
Finishisse jõudmiseks kulus meil kokku 16 tundi ja 50 minutit. Selleks hetkeks oli viimasele etapile läinud vaid neli tiimi. ISC-i 2 võistkonda, Vaude ja Peraküla Grupp , kes olid tegemas suurepärast võistlust ja edestasid enamusi meestetiimidest! Kokku lõpetas võistluse 8 tiimi, kellest pooled olid segatiimid! Selge märk sellest, et naised on vastupidavamad kui mehed!
Kokkuvõttes võib võistlusega täitsa rahule jääda. Suutsime kogu võistluse jooksul hoida ühtlast ja kõrget tempot, suuri vigu ja ärakukkumisi ei olnud. Tehnika ja tervis pidas vastu. Tuju oli hea ja toimisime kolmekesi koos ühtlase meeskonnana. Ilmselt rohkem polegi võitmiseks vaja!
Eriliselt headmeelt teeb ka ISC Adventure Team 2 etteaste- kes tagasid meile kaksikvõidu!
Tulemused
