Võnnu alt võiduga ehk traditsioone peab hoidma

Kuna traditsioonilise Raid.lv veloralli aeg (8.-9.nov) sel aastal pooltele meie võistkonnast ei sobinud – Sixten korraldab samal ajal 20. (!) klubimatshi ja Maret turistib Veneetsias, siis valisime oma traditsiooniliseks sügiseseks seikluseks hoopis kaks nädalat varasema, VXi (loe: Kristaps Liepiņš’i) poolt korraldatud ürituse, milleks oli remix 5a tagusest võistlusest Cesises. Kuna eelmisel korral meist keegi sellel võistlusel ei osalenud, siis oli meie poolt tegemist täiesti ausa ja uudse ettevõtmisega, ja isegi sellel maastikuosal, kus Sixten 12a tagasi MK kulla sai, ei hõiganud ta kordagi, et siin ma olen varem olnud!

Võistluskeskuseks oli Koiva (Gauja) jõe kaldal asuv endine NL sõjaväe spordi- ja puhkebaas, mis leidis nähtavasti rakendust ka tänapäeval, kuigi osaliselt oli sisustus jäänud 20a tagusesse seisu.

Rada algas kell 22 jooksuga, 3KP ca 1h. Aga kõigepealt pidime üles otsima männi, mille külge oli kinnitatud meie numbriga legendikaart. Et asi päris noppimiseks ei läheks, oli see torgatud 3m kõrgusele.

Pärast soojendavat jooksuringi oli valida, kumb rattaring esimesena võtta, võtsime nr 2, mille keskel oli lisaülesanne - köieronimine.

Tegemist oli korraliku seikluspargiga, kus kaks liiget saadeti pikemale rajale ja kaks lühemale. Kell oli siis 1 paiku öösel, ilm kottpime ja üsna tuuline. Kõrgust – kui ka oleks tahtnud - ei saanud karta, sest maad ei olnud näha! Turnimist ei takistanud õnneks ka mu viimasest Xdreamist (rattaga kukkumisest) endiselt hell ja paistes 9.ribi.
Selles ülesandes nägime ka vahet järgmistega – see oli umbes 10-15 minutit.
Pärast ronimist sõitsime veel natuke rattaga ja umbes 2 paiku öösel jõudsime kanuuharjutusse. See oli lühike (3 KP), aga tehniliselt päris nõudlik:
1 KP: neljakesi kipakas kanuus, kus aerusid kolm paari, tuli sõita jõe keskele ning hoida üsna tugevas voolus kanuud sillatala juures paigal, st köisredelist kinni, seni kuni üks meist mööda redelit üles ronib ja KP komposteerib.
Teine kanuupunkt oli kaugemal, Koiva lisajõe harul. Sinna kanuutasime vastuvoolu, kõik läks õnneks.
3.KP: tagasiteel tuli teise sillaposti juures kanuu vastuvoolu keerata, sellest välja astuda – vee alt paistis õnneks sillatalaplatvorm, kus kahekesi seistes „pätipuki” abil komposteerida küünis, ja uuesti kanuusse istudes ning vooluga võideldes kanuuga turvaliselt randuda.
Autasustamisel pidas nii mõnigi tiim vajalikuks ära märkida, et neil õnnestus kanuuetapp kuivade riietega sooritada. Meil ka, kuigi ümberminek oli paar korda üsna lähedal. Siiski olevat üks Läti tiim peakorraldajalt pärast kanuud väga emotsionaalselt küsinud: kas te mõtlesite ikka PEAGA, kui sellised kanuupunktid panite?!! ;)
Tuleb tunnistada, et selline emotsionaalsus mind isiklikult lätlaste puhul üllatas. Korraldaja aga kommenteeris, et jah, mõtlesin küll ja sealjuures nägin veel suurt vaeva, et huvitav ülesanne välja mõelda! ;)

Igatahes sõitsime seejärel jälle rattaga, kõigepealt võistluskeskusesse, kust rattalegend jälle pihta hakkas. Otse baasi väravate ees õnnestus mul teeauku sõita ja üle lenksu lennata. Natuke oigasin ja siis sõitsime edasi. Seekord viis rada teisele poole, keerutasime Koiva jõe kõrgetel kallastel, teiste hulgas oli punkt Kotkakaljudel (läti k Ērgļu klintis; kuna sealt avanevat vaadet ei näinud pimeduse tõttu, siis tuleb veel kindlasti tagasi minna!)

Koiva kallastel olid kummalised rajad liivakivi sisse aegade jooksul tekkinud, mis viis mõtted muistsetele liivlastele, kes näiteks vaala vaagnaluust bobikelgu eellasega mäest alla sõitsid… Sellised mõtted siis öösel tuules kohisevate mändide all ratast lükates ja treppidest tassides.

2 tunni pärast jõudsime jalgsiülesande algusesse, mis oli ca 5 km pikk: "otsige üles KP legendiga "puu vee kohal" ja n-kogus peidetud KPsid samas Gauja lisajõe orus. Kui raudteesilla alla välja jõuate, siis olete juba KPst möödas."
Turnisime seetõttu mööda selle lisajõekese kõrgeid kaldaid, mahalangenuid puid, soid ja tihnikuid. Õnneks olid paljud tiimid valinud selle ringi esimeseks ja olid meie jaoks juba mõned jäljed sisse trampinud.
Seejärel põrutasime rattaga edasi ja jõudsime uuesti sinna kanuu algusesse (SF3) ja kuna meil oli juba kanuu sooritatud, siis saime valge paberilehe KP rõngastega ja pidime need KPde kohad kaardile kandma. See oli päris huvitav ülesanne, Kristaps juba rõõmustas, et leidis nipi, kuidas meid pidurdada, aga ei midagi - lõpuks saime ikkagi hakkama, kasutades käepäraste vahenditega valmistatud sirklit.
Need 7 KPd pidime läbima suvalises järjekorras, sealjuures üks KP asus 15m kõrgusel kase otsas, millest me esialgu alt mööda sõitsime – ei taibanud pead nii kuklasse ajada ja valgeks oli ka selleks ajaks läinud (kell sai siis just 8 (uue aja järgi 7) – valge punktileht ei paistnud valge taeva taustalt välja ja helkurribad ka ei säranud nagu pimedas.
Uuesti SF3 jõudes oli selge, et saabusime esimestena ja viimane 2-3km baasi oli vaid vormistamise küsimus.
Finishis ootas soe dušš ja saun, maitsev supp ja suur kringel. Ja mis kõige mõnusam - voodi magamiskotiga.

Kokkuvõtteks: on äärmiselt mõnus lõpetada hooaega eranditult positiivsete emotsioonidega: maastik ilus, korraldus ladus, legendid õiged, lisaülesanded huvitavad, ilm suurepärane ja kaaslased parimad!

6 esimese koha tulemused (startis 34 võistkonda):
1. ISC Adventure Team (21) 89p/11st.07min. EST
Sixten Sild; Randy Korb, Maret Vaher; Alar Viitmaa
2. Elita (13)89p/12st.20min.LAT
Jānis Blanks; Reinis Zobens; Dace Traniņa; Kristaps Epners
3. ViXotāji (3) 89p/12st.24min. LAT
Raimonds Lapiņš; Māra Leitāne; Romāns Evarts; Konstantīns Smotrovs
4. 4 slapji krekli / HY (34) 89p/12st.57min. LAT
Gvido Sabulis; Guntars Mankuss; Agnese Grūbe; Sandis Nete
5. EBIKE / SK Mežaparks (36) 89p/12st.59min. LAT
Jānis Ansabergs; Andris Ansabergs; Ieva Ansaberga; Mārtiņš Līsmanis
6. Rumakss (18) 89p/13st.38min. LAT
Gints Ērmanis; Aigars Eriņš; Baiba Zvirbule; Jānis Balodis

Meeleolukaid pilte leiab siit.
Tulemused tulevad kunagi siia.

Matkasport 36h 2008

Juuni alguses toimus taaskord ainuke pikemat sorti seiklusspordi võistlus, mida Eestis korraldatakse- Matkasport 36h. Kuna rohkem taolisi võistlusi siinkandis kahjuks pole, siis on sellel osalemine traditsiooniks saanud. See üritus on meil vahele jäänud vaid kahel korral- 2002 aaastal ei olnud sellest üritusest veel teadlik ja eelmisel aastal võistlesime samal ajal seiklusspordi MM-il Shotimaal. Ülejäänud viiel korral oleme kohal olnud.

Lugedes osalevate tiimide nimekirja tundus taaskord, et kohal on mitmed tugevad võistkonnad, kelle võitmine võib päris keeruline olla. Konsulteerides Soome seiklusspordi asjatundja Heitiga jäid meelde sõnad, et soomlased olevat hirmkõvad ja nende võitmine saab meil ikka väga raske ülesanne olema.

Samas ei olnud põhjust põdeda sest ka meie tiim oli ilmselt tugevam ja kogenum kui kunagi varem. Sel korral võistlesime järgmises koosseisus: Randy Korb, Urmo Alling ja Rain Lond. Sel aastal oleme üheskoos edukalt võistelnud juba Icebug 25h ja Poolas Bergsonil. Oleme füüsiliselt suhteliselt võrdsed, meil kõigil on omad tugevused ja seeläbi suudame üksteist täiendada ja rasketel momentidel toetada.

Võistlus algas ratastel. Mingit keerulist taktikat ei hakanud välja mõtlema- keerasime kohe gaasi põhja, et grupp kohe võimalikult väikeseks lammutada ja muidusööjatest vabaneda. Esimese kiirendusega tuli kaasa umbes 4-5 tiimi, kellega koos võtsime ka esimese punkti. Teise punkti sõitmiseks valis Randy teistest erineva variandi. Meiega kaasa tuli vaid Vaude. Kuna tegemist on peamiselt tugevatest jooksjatest võistkonnaga, siis polnud mõtet neid endale tuulde oodata. Algul nad küll üritasid kõvasti, aga peale mõnda tõusu hakkas neil ilmselt piisavalt valus, et sellest rumalast mõttest loobuda.

Järgmised paar punkti sujusid viperusteta ja vahe jälitajatega aina kasvas. Neljandas punktis alustas rajameister Tammemäe oma huumorinurgaga. Esimene nali seisnes selles, et kaardil märgiti punkt põllu ühte nurka, aga punkt ise sai peidetud mõnesaja meetri kaugusele hoopis teise nurka. Meile tähendas see nali seda, et peale viit minutit otsimist ümberkaudses võsas ja puude latvades, jõudis kohale ka Vaude. Kui peale mitut pikka minutit jõudis kohale ka ISC sega tiim eesotsas MM-i pronksimehest navigaatori Sixteniga, siis ei saanud kahtlust olla, et punkt oli vales kohas. Sellised mehed nagu Randy, vennad Eensaared ja Sixten Sild ei kogune naljaviluks valesse põllunurka. Ei jäänud muud üle kui võtta üks kõne peakorraldajale ja rajameistrile. Rajameister oma viga ei tunnistanud ja oli surmkindel, et punkt on maas ja õiges kohas. Selle peale hakkasid Eensaared meelde tuletame O-aabitsa tõdesid ning punkti leidmiseks kasutama seal õpetatud meetodeid- prooviti spiraal- ja ring meetodit, moodustati ahelikke jne. jne, aga punkt jäi ikka leidmatuks. Seejärel plaanisime kogu selle metsa ja megasuure põllu ruutsentimeetri haaval läbi otsida sest järgmise punkti asukoha teada saamiseks pidime selle punkti kindlasti leidma. Kõigepealt liikusime koos Vaude ja ISC-segaga mööda põlluserva mitusada meetrit vasakule, kuna targemate jutu järgi olevat seal üks sarnane koht punkti peitmiseks. Selles põllunurgas saime kokku veel umbes 10 võistkonnaga, kes olid kogemata valesse nurka ilmunud. Kuna punkti ka sealt ei leidnud ja kuhugi edasi ei osanud minna, siis sõitsime kogu selle kambaga tagasi õigesse punktikohta. Vahepeal vestlesin veel rajameistriga, kes vihjas, et sisenes punktipiirkonda kaardist väljast. Sellest vihjest piisas Randyle, et sõita järgmisesse põllunurka, kust leidsime lõpuks ka punkti.

Kõik algas otsast, poolteist tundi tööd oli tühja läinud. Viiendasse rattapunkti minnes tegi Randy taaskord teistest erineva variandi. Selle asemel, et punkti minna kaarti kasutades, sõitsime meie kaardist välja ja kasutasime Randy mälu ja loogikat. Sellest piisas, et ka järgmine punkt mõned minutid enne jälitajaid võtta.

Jooksma pääsesime mõneminutilise vahega Vaude, Duro ja ISC-sega ees. Esimeses punktis tegime pisikese vea ja ISC-sega ning soomlased said enne meid punni kätte. Vaude seevastu jäi meist sinna maha punkti otsima. Liblik tundis veel huvi, et mis punkti teel oleme, aga kuna nad rattas tööd teha ei tahtnud, siis ei hakanud ka punktist neile rääkima. Soomalsed, kes sellel ööl absoluutselt iseseisvalt liikuda ei tahtnud riputasid end meile konksu ja ükskõik millise rajavaliku tegime ei jäänud nad meist sammugi maha. Kõige keerulisem hetk Duro jaoks oli ilmselt see, kui Randy ja Sixten erineva rajavaliku tegid. Oi, kui keeruline oli neil otsustada kas mennän oikealle tai vasemalle.

Paar punkti enne etapi lõppu õnnestus Randyl meid niimoodi punkti viia, et meist mõnekümne meetri kaugusel liikunud soomlased seda ei märganud. Mängisime punkti piirkonnas veel mõne hetke lolli ja parajal hetkel kustutasime lambid ja kadusime öösse. Järjekordne alavõit.

Peale jooksu lasti meid kanuudega sõitma. Etapp algas soiste saartega järvel, kuhu olid mõned punktid pistetud. Esimese punktiga tegime mõned minutid viga ja soomlased said taaskord meile üsna lähedale. Peale seda me enam ei eksinud ja hakkasime vaikselt vahet kasvatama. Peale järvepunkte suunas kaart, meid olematu veekogusega ojale, mis praegusel aastaajal polnud üldse laevatatav. Kandsime kanuu teele ja mööda seda mõned kilomeetrid edasi. Ühel hetkel tuli paat vette lasta ja mööda rägast jõge sõitma hakata. Kuna sellisel jõel pole suurt mõtet kolmekesi sõita, siis jalutas Randy mööda kallast ja meie Urmoga mässasime jõel. Kuigi osalejatelt võis kuulda pahameelt, et jõgi oli risune ja madal, siis minu arvates oli see kindlasti palju huvitavam, kui mööda laia ja igavat jõge tuima näoga kühveldamine.

Kanuuetapp suurendas meie vahet teistega veelgi. Sellise võistluse puhul on vaimselt üsna keeruline, kui sa kunagi ei tea kui kaugel on jälitajad, kas sa suurendad vahet või on nad sind kohe-kohe kinni püüdmas. Pidev surve kuklas on üsna väsitav ja mitte hetkekski ei saa end lõdvaks lasta. Tagant tulijatel on selge eeslis, kuna nad pidevalt näevad vahesid ja teavad kuidas võrreldes meiega liiguvad.

Jooksma minnes oli päike just üle puude latvade tõusnud ja soojendas mõnusalt. Lasime kerget sörki ja noppisime punkte. Piusa koobastes ootas ees lisaülesanne. Kästi leida vastused mõnedele Piusat puudutavatele küsimustele. Kuna tarkade klubi liikmed olid koju jäänud, siis pidime vastuste leidmiseks leidma mõne infotahvli. Kiirelt said vastused paberile ja tagasi punktikohtunikest tsikkide juurde. Tsikid otsisid kusagilt välja paraja paki infomaterjale ja hakkasid vaikselt vastuseid kontrollima. Seda tehti ikka väga rahulikult ja nagu üks neist korduvalt rõhutas ongi nende ülesanne meid seal kinni hoida. Ühel hetkel jõuti küsimuseni, mille vastus erines neil paberitel olnust. Kuna olime veendunud, et tahvlil olnud vastus on õige siis ei olnud kuidagi nõus karistusega mis meile määrata taheti. Ka ei olnud preilid nõus tahvli juurde tulema, et sealt infot kontrollida. Vabanduseks öeldi, et nende materjalides on teine aastaarv. Tagasihoidlikult öeldes ajas nende suhtumine ja kummi venitamine mind veits närvi ja ilmselt oli see tunne vastastikune, miks muidu kuulsid mitmed järgnevad võistkonnad, et küll need esimesed olid ikka närvilisedJ. Vähemalt niipalju oli meie vaidlusest kasu, et järgmistel tiimidel oli küsimuste lehele parandused sisse viidud ja õigeks loeti mõlemad variandid. Korraldajad võiks aru saada, et meie jaoks ei ole tegemist mingi padjaklubi bingoõhtuga, kus on terve õhtu aega numbreid kirjutada. Igasugused selgitused võiks olla kirjas kas road-bookis või kohtunikult saadaval lehel. Võrdsete võistkondade puhul tuleb vahest mõne minutilise edu saamiseks tunde vaeva näha ja siis on kurb vaadata kuidas kohtunikud sinu tööle oma venitamisega vee peale lasevad.

Ühesõnaga jäime kindlaks, et meie pakutud aastaarv on õige ja lahkusime edasi jooksuetapile. Sellel etapil oli Randy taaskord uskumatult heas hoos ja tormas mööda metsa ringi sellise tempoga, et meil Urmoga oli raskusi taga püsimisega.

Pisut enne jalgsietapi lõppu jätkus rajameister Tammemäe huumorinurk ühe vana ja äraproovitud trikiga. Trikk kannab järgmist nime: Joonista kaardile punkti asukoht, aga punkt pista vabalt valitud juhuslikku kohta metsas.

Järjekordne kõne rajameistrile. Räägin mehele mure ära: „Näed, võistleme siin metsas ja üritame ühte punkti leida“
Rajameister: „Punkt on kindlalt metsas“
Mina: „Randy ütles, et seisab täpselt selles sihi ristis, kus punkt joonistatud on“
Rajameister: „Aga äkki on Randy vales kohas?“

Ei nu mida hekki? Mingi tüüp kahtleb ühe maailma parima navigaatori sõnades ja orienteerumisoskuses. Nu loomulikult võib Randy ka viga teha ja on teinud ka, aga siis ta pole kunagi 100% kindel olnud, et seisab õiges kohas. Sellistes olukordades üritab ta leida vea ja otsime mujalt. Antud hetkel oli Randy veendunud, et see on õige koht ja tüüp, kes teist korda ühe võistluse jooksul ei ole viitsinud punkti õigesse kohta viia, hakkab mingit häma ajama!

Punkti leidmata võtsime suuna järgmisele ja näe imet: mõnisada meetrit õigest kohast eemal seisabki punkt kurvalt metsa all. Ma mõistan täielikult punkti kurbust- jälle on ta valesse kohta pistetud!

Peale jooksu on vaja pisut aerutada ja mõned punktid leida. Järvel näeme üle mitme-mitme tunni ka oma kolme konkurenti. Pisikeste vahedega on meil kannul Vaude, ISC-sega ja juba poole tunniga maha jäänud Duro.

Peale kajakke pakutakse meile sõitmiseks tõukerattaid ja kaardi nurgas asuva legendi järgi peame tagasi jõudma rataste juurde. Kuna Randy teab teed peast, siis keerame kaardi rulli ja kütame minema. Midagi põnevat ei juhtunud, kuna sõita oli vaja vaid igavat asfalti mööda. Kahju, et korraldajad ei rakendanud neid sõidukeid väiksematel teedel. Ühel suurel laskumisel tabasin end mõttelt, et kummaline tundub korraldajate nõue sõita rattaga, mis on võrreldes tõukegaga palju ohutum, kiivriga ja ebastabiilsele tõukerattale lubatakse palja peaga. Poole tunniga olid meie tõukamised tõugatud ja jõudsime taas tutavasse kohta, kuhu öösel rattad jätsime.

Selleks hetkeks olime võistelnud ca 15 tundi ja umbes 10 oli veel ees. Vahe jälitajatega oli ikka vaid ca 15 minutit, aga muretsemiseks ei olnud põhjust kuna rattas olime teistest selgelt üle ja teistel aladel ei olnud konkurendid meist sugugi kiiremad olnud. Suhteliselt veendunud olin ka selles, et mida pikemaks läheb võistlus seda lihtsam meil olema saab.

Rataste selga istudes tundsin korraga rämedat väsimust ja rammestust. Mitmes kohas tekkis raskusi teistel järgi püsimisega. Tempo läks alla ja tunne oli, et liigume aegluubis. Kuigi söögiisu polnud, teadsin, et ainuke mis aitab on söömine. Proovisin välja mõelda, mida ma süüa sooviksin. Kuna shaslõkki kaasas polnud ja Vastseliina kandis pole McDonaldsi filiaali avatud, siis tegin endale ise burgeri, mis koosnes suurest vastikust geelist, Shlehast ja Turbosnackist. Hetk hiljem olin tagasi ja kui mõned minutid varem oli raskusi tuules püsimisega siis nüüd tundsin, et liigume liiga aeglaselt ja tuleb minna ette tööd tegema. Alates sellest hetkest, kuni lõpuni tundsin end suurepäraselt ja mida aeg edasi seda paremaks läks enesetunne.

Vastseliina linnust külastades pidi Urmo, kui kõige sitkem, ronima mööda köit üles ja meie saime mõned lasteaia tasemel ülesanded. Esiteks pidime ära mõõtma torni ümbermõõdu (eksisime 30 cm, mis jäi lubatud vea piiridesse) ja lugesime trepiastmeid (82ni oskavad ju lasteaia lapsed ka lugeda?).

Järgnev rattasõit oli mulle kui üks lust ja lillepidu, vajutasime korralikult ja vahe hakkas järgnevatega kärisema. Kirikujärvele jõudes pidime kandadega pähklipurustamise liigutusi tehes sõitma mingi laheda relvaga mida kutsutakse kirbuks. Urmo, kui kõige osavam, ohverdas ennast. Alguses sujus sõit suurepäraselt, aga pisut enne pöördepunkti jooksis karbuss umbe ja Urmo kukkus vette. Tegelikult oli see vette kukkumine väga hea, sest nüüd teadis ta täpselt kui külmas vees ta mõnisada meetrit ujuda saab. Järgmine punkt oli paigutatud mingil põhjusel kusagile keset järve ja keegi pidi sinna ju minema. Panime Randyga Urmo jälle tanki. Esiteks oli tal vesi niikuinii juba kõrva läinud ja teiseks oskab ta võrreldes meiega ikka väga hästi ujuda. Nu ja meie oskame Randyga paremini kaldalt kaasa elada.

Peale seda saime veel lumes kõndimise jalanõudega mööda raba käia ja 70 korda köit laudteele asetada. Miks 70 korda? Sest meie köis oli 10 meetrit pikk ja 700 meetrisele laudteele kulus seda 70 korda.

Selleks ajaks olime Vaudest juba poole tunniga ette saanud ja rattale istudes polnud keeruline vahet veelgi kasvatada. Peale ratast ´järgnes lühike kanuusõit, kus oli vaja leida mõned lihtsad punktid. Just siis kui olime kanuuetappi lõpetamas olid seda alustanud ka järgnevad tiimid.

Kaldale jõudes alustasime kiirelt jooksuga, mõne minuti möödudes meenus mulle, et ma pole ammu punkti märkinud. Igaks juhuks küsisin Randylt, et kas oleksin pidanud kanuuetapi lõpus märkima või mitte. Siililegi selge, et unustasin seda teha. Seetõttu lubasin teistele ca 5 minutit puhkust ja jooksin tagasi punkti märkima.

Järgnev jooksuetapp sujus taas tõrgeteta, Randy tegi häid valikuid ja punktid tulid nagu iseenesest kätte. Samas tundus, et mõnigi punkt oli üsna tehniline ja pimedas oleks seda päris põnev otsida. Pisut enne jooksuetapi lõppu saime veelkord aerutada. Kaldal kaarti vaadates oli vaja meelde jätta punkti asukohad vastaskallastel ja siis need üles leida. Kuna Urmo oli pisut väsinud ja meist rohkem lisaülessandeid sooritanud, siis lasima tal sel korral hinge tõmmata ja võtsime koos Randyga vajalikud punktid.

Nüüd oli selge, et lõpuni ei saa enam palju olla. Olime juba üle 20 tunni rajal olnud. Lühike jooks tagasi rataste juurde ja nüüd oli iga hetk oodata koju pääsemist. Enne ratastele istumist nägime kanuus ka Leto Sveti võistkonda, kes olid sel hetkel kuuendal kohal. Selgus, et selleks ajaks oligi sinna vaid kuus võistkonda jõudnud. Täitsa uskumatu kui suureks vahet olid kärisenud. Kuues koht kaotas juba enam kui nelja tunniga!

Viimane rattasõit oli taas üllatavalt kerge. Vaatamata sellele, et olime juba peaaegu ööpäeva rajal olnud jõudsin viimased 20 km järjest üsna korraliku tempoga vedada. Ja oligi lõpp.

Aega kulus sel korral 23.50. Traditsioone murdmata võtsime viienda võidu Matkasport 36h võistluselt. Väga hea võistluse tegi ka meie teine võistkond, kes oli kokkuvõttes kolmas ja segavõistkondade arvestuses peajagu teistest üle.

Kuigi ajaliselt oli see pikim Matkasport, mida meie teinud olime, siis füüsiliselt oli see minu arvates üks kergemaid. Rajal oli nii palju vahetusi, et üksi ala ei kestnud liiga kaua. Tüdimust ei saanudki nii lühikeste etappide korral tekkida.

Võrreldes esimeste aastate võistlustega, kus oli järjest kolm ala, millest igaüks kestis 7 tundi, siis oli sel korral ikka äärmiselt lihtne ja inimlik. Selline formaat peaks sobima paremini just väiksema ettevalmistusega tiimidele.

Tagantjärele vaadates tundub, et tegemist oli ilmselt ühe huvitavama ja kindlasti vaheldusrikkama võistlusega. Kui järgmisel korral ka punktid õigesse kohta saaksid ja korraldajad rohkem seiklust sisse suudaksid tuua, siis võiks ju ühe korra veel võistelda.

Mona-X: jälle te rikkusite kõik ära!

Kes: Rain Lond, Randy Korb, Sixten Sild, Maret Vaher

Mis: Mona-X, Läti traditsiooniline kevadine eraldistardist seiklusspordivõistlus 4-liikmelistele segatiimidele

Kus: Madona lähistel Jaunkalsnava's

Millal: 10.-11. mail 2008

Tulemused:
1. ISC Adventure team 15:14:56
2. E-bike 17:12:46

3. Peaküla Grupp (Andres Minn, Tiit Tähnas, Erki Erm, Pilvi-Heli Vettik) 17:38:16

4. ViXotāji 17:46:32

5. Myrakaruds un divi tontis 17:52:31

6. Elita 18:32:51

--
9. Medisoft Adventure team 20:17:05

Rajale läks 40 võistkonda, neist lõpetas 35.

Miks rikkusime: lõpetasime võistluse 2-3 tundi enne korraldajate ennustatud aega

Rattakaart (1: 100 000) koos meie liikumisteega (lisaülesannetel olid eraldi kaardid/legendid)Jalgsiorienteerumise kaart (1:50 000) koos liikumisteega

Eurosport näitab Abu Dhabit

Eurosport teeb kaheosalise ülevaate aasta lõpus toimunud Abu Dhabi Adventure Challenge nime kandvast võistlusest. Kuna rikkad toetajad olid välja käinud suured auhinnarahad, siis oli kohale meelitatud peaaegu kogu maailma seiklusspordi paremik, eesotsas vastsete maailmameistritega Team Nike, Team Eurosport NZ (endised maailmameistrid Richard ja ElinaUssher), Wilsa Helly Hansen, Orionhealth, kogu Skandinaavia paremik, jne. jne. Ühesõnaga kohal olid kõik!

- AbuDhabiAdvChallenge, part I, 30min
WED 20-Feb, 9:30 PM
WED 20-Feb, 0:00 PM
THU 21-Feb, 8:30 AM

- AbuDhabiAdvChallenge, part II, 30min
WED 27-Feb, 8:30 PM or 9:30 PM
WED 27-Feb, 00:00 PM
THU 28-Feb, 8:30 AM

Icebug 25h võistlus 12.-13. jaanuar 2008

ISC segavõistkond ehk ISC II Icebug 25h võistlusel
Võistkonnas Maret, Sixten ja Ruth.

Mõned meenutused ka ISC segavõistkonna seiklustest Ruthi sule abil.

Võistluseelne nädal möödus mul kurguvalu ja stabiilselt hõõguva otsaesisega, ükski ravivahend ei aidanud, isegi mitte soe vann. Seega oli nüüd paras aeg proovida jäävanni mõju valutavale kurgule. Tingimused olid 12. jaanuari hommikul Andu matkamaja ümbruses jäävanniks igati sobivad: autoparkla Andu matkamaja juures ning väiksema koormusega teed olid kiilasjääs, põldudel laiusid lapiti sulalume riismed ja kraavides vulisesid veed.

Start: esimesene etapp tuli liikuda jalgsi. Nn proloogi, milleks oli ca 20 minutit Andu matkamaja ümbruse põldudelt KP-de noppimine, võis läbida ilma seljakotita. Edasi läks klassikaliseks multispordi liikumisviisiks – seljakoti ja käimiskeppidega. Algus oli minu jaoks päris kiire. Mida muud oligi loota kui olla ühes võistkonnas Sixteni ja Maretiga. Õnneks omas lause „võistkonnaliikmed peavd olema nägemisulatuses“ võistlusreeglites üsna laiu tõlgendusvõimalusi – sellal kui Maret käis KP-des märget saamas, sain jõudu koguda. Peale alguse kiireid lõike hakkasime lõpuks multisporditempos liikuma – mulle see sobis. Samas oli suhteliselt kiire algus meid nii edukalt edasi viinud, et mingil hetkel avastasime end liikumas teisel kohal, liidrid ISC esindusvõistkonnast Randy-Rain-Urmo olid libisenud peaaegu poole tunni kaugusele.

Atraktiivsem lõik esimesel etapil oli Väikse-Emajõe ületus. Kuna Sixten on see, kes üdini orienteerujana tahab ka multispordi võistlustel igaltpoolt otse joosta, siis võtsime eesmärgiks ka Väikse-Emajõe silla abita ületada. Nii me ühe kobraste poolt üle jõe langetatud kase abil püüdsimegi sellega hakkama saada. Sixten – edukalt üle, Maret – kaldaäärne jää murdus hüppel ning Maret kõmatas põlvini külma vette. Kuna mina leidsin, et jäävannideks on aeg liiga varajane, siis ronisin mööda puud tasa ja targu. See võttis parasjagu aega, mistõttu meiega koos olnud võistkond Keep Walking püüdis oma nime vääriline olla ja minu taga mitte oodata, vaid ületada jõgi otse jääd mööda, mis küll pärast esimese liikme õnnetut katset hoopis ära lagunes. Prrrr, teisel Keep Walikingi jõeforseerijal võis päris külm olla, kui vool talt jalad alt viis ja ta ootamatult nabani vette sattus.

Varsti jõudsime esimese jalgsietapi lõppu Seinamäe jalamile, kust algas suusaetapp. See muutis meie liikumisviisi niipalju, et nüüd kandsime suusavarustust veel lisaraskusena käes. Natuke kadedaks tegi kui Vaude meestetiim suuskadel meist ühel laskumisel mööda libises, aga lund tundus sellegipoolest olevat liiga vähe, et tossud suusasaabaste vastu vahetada. Selle etapi kahel vastuliikumise lõigul kohtusime ISC I võistkonnaga, kes oli esimesel etapil meist ca 25 minutiti kiirem olnud, ja nende liikumises oli jätkuvalt näha meeletut jõudu.

Suusaetapi lõpus oli KP Otepää - Arule tee ääres. Võimatult palju autosid vooris mööda seda teed Kuutsemäele ja tagasi. Oli suur tahtmine neile liulaskajatele karjuda – mida teate teie ka spordist!!! Õnneks pääsesime tee äärest varsti tagasi metsade rüppe.

„Suusa-”etapp lõppes Lutsu talu väravas. ISC I oli juba lõpetanud lisaülesande ja sättis ennast just rattaetapile. Vaatepilt sellest, kuidas kustuvas päevavalguses ISC I võistkonna liikmed ülimalt keskendunud nägudega seljakotid seljas uuele etapile lähevad, tekitas nii palju ebameeldivaid mälestusi magamata öödest ja rasketest seikluspordihetkedest, et sellel hetkel tahtsin kogu öise seiklusspordiga lõpparve teha.
Kahjuks on see tunne ja vaatepilt siiani eredalt veel meeles ja just sellepärast otsib Rain praegu talviseks Poola Bergsoni võistluseks ISCi tiimi uut naisliiget nii Eestist, Baltimaadest kui Skandinaaviast. Loodan, et tal see õnnestub.

Lutsu talu väravas ootasid meid uued liikumisvahendid – tõuketelgud. Tõukekelkudel sõitsime kilomeetrikese ja siis jõudsime talgutele puid lõhkuma! See oligi lisaülesanne. Õnneks oli meie võistkonnas Sixten, kes lõhestas puid sellise kiirusega, et jäin hätta nende riita ladumisega. „Tõuklesime” tagasi Lutsu talu väravasse ja asusime rattaetapile.

Mida saab aga välja tulla rattasõidust kui tee on kiilasjääs ning konarlik – see on ainult üks koperdamine ja kukkumine. Esimesel kolmel kilomeetril kukkusin kolm korda. Kõige alatum oli kukkumine täiesti tasasel maal, kaotasin vaid korraks tähelepanu ja olingi kõmaki jääl. Õnneks oli rattakiiver peas, see päästis hullemast. Sixten andis hea nõuande – pole oluline kui kiiresti mäest alla sõita, sest kukkumine on ühtemoodi valus olenemata kiirusest. Ma miskipärast ei uskunud teda, sest minu teooria põhines oletusel: mida aeglasemalt sõita, seda vähem kukun. Kuna rakendasin seda teooriat sihikindalt, siis pidid Maret ja Sixten mind rattaetapil üsna palju ootama. Lausa niipalju ootama, et ühes kohas unustasid nad seda teha ja nõnda leidsin ma end ühel hetkel ihuüksi pimedas kuskil Otepää ja Nõuni vahelisel külateel. See tegi mu meele mõruks – võin ju kaardita olla, aga koju oskan igal juhul minna kui teistel pole mahti mind järele oodata. Pärast väiksest arutelu Sixteni ja Maretiga selgus, et nad tahavad ikka minuga edasi seigelda ja edaspidi polnud vaja seda teemat üles võtta.

Rattaetapi lõpus Andu matkamaja õuel oli üks tore lisaülesanne – kaks võistkonnaliiget kelkudel ja kolmas seda tandemit vedamas. Lapsepõlv tuli meelde, tore oli!!! Tekkis ainult küsimus, kas viimastele ka lund jätkub, millel kelku vedada.

Enne uuele etapile minekut oli võimalus Andu matkamajas joogivarusid täiendada. Ega muud mõistlikku osanudki seal teha, sest riietevahetus tundus mõttetu ja sööki oli ka veel seljakotis piisavalt.

Järgmine jalgsietapp oli päris põnev, kuna liikusime Miti 15000-se orienteerumiskaardiga ja rada oli selle võrra keerukam. Sellel etapil proovisime kõik natuke navigeerida. See mõjus igati värskendavalt, sest kell oli juba keskööle lähenev, stardist oli möödas 12 tundi ja võistluse lõpp tundus käega katsutav...
Selle etapi eelviimane KP oli Miti kruusakarjääris, 7 km kaugusel Andu matkamajast. Kogu tee eelviimasesse KP-sse unistasin, et leian sealt karjääris asuvast KP-st eest kohtunikud ja näiteks tõukerattad, millega läbida 7 km mööda Otepää-Rõngu maanteed. Kahjuks mu unistused ei täitunud. Kogu Icebug’i rada oli väga huvitav, aga selle 7km jalgsi mööda asfaltkattega teed liikumise mõttest ma küll ei suutnud aru saada.

Uuesti rattaetapile, jälle neile jäistele teedele, millel liikumine nõudis niipalju keskendumist ja tekitas adrenaliini, et ühel hetkel hakkas mul sellest üledoosist väga halb. Tavaliselt tuleb mulle selline tunne ülekoormusel, kuid seekord polnud kindlasti tegemist füüsilise ülekoormusega. Võtsime tempo maha, et mul iiveldus üle läheks. Rahulikult sõites tekkis lõpuks tunne, et oleme tulnud piknikku pidama, mitte võistlusele. Nojah, osaliselt põhines see aeglane uimerdamine ka teadmisel, et jälitajad on meist enam kui tunni jagu maas.
Kell aga muudkui liikus (nagu ka meie) ja 13.jaanuari varahommikul kell 5.22 jõudsimegi Icebug 25h finishisse.

Tuleb tunnistada, et see oli üks võistlus, kus finišisse viis mind ainult tõotus: see on mu viimane talvine öine seiklussport ja iga meeter edasi on lähemale selle õuduse lõpule.

Kõigest hoolimata olen veendunud, et suvine Hansapank Xdreami sari on jätkuvalt üks väga mõnus ettevõtmine, mille nimel tasub seiklusspordiga tegelda.

Winter Xdream

Sattusin teistkordselt osalema talvisel rogainil, mis ametlikult kannab nime Winter Xdream. Esimesel korral osaledes õnnestus see võistlus meil võita. Vahepealsetel aastatel pole sellel võistlusel osalemine väga huvitav tundunud ja ega erilist sädet ka sellel aastal polnud. Randy ja Heiti on võistelnud ja ka kolme hulka mahtunud. Tükk aega kahtlesin, kas tahab või ei taha. Lõpuks käis Randy välja mõtte, et teeme ratastega. Kuna rattasõit on märksa põnevam, siis stardis me olimegi.

Kuna tippsportlane Priit Ailt oli kusagil soojal maal laagris ja hooajaks valmistumas, siis sel korral oli kolmandaks liikmeks Alari Kannel.

Võistlus läks hästi, rada oli valikuterohke, rattasõit oli mõnus vaheldus jooksule, ilm oli ilus, enesetunne hea. Samas oli võistlus nii lühike ja seiklustevaene, et midagi erilist meenutada polegi.

Kaart AndresP Nagist: http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=3822009&size=o&album_id=21693

Kui protokollis tulemust vaadata, siis 11. koht on muidugi päris omapärane:) Täpselt ei suuda meenutada, mitu starti olen seiklusspordi radadel teinud, aga arvan, et neid on kogunenud 40 kanti. Kolmel korral on tulemus olnud kehvem kui see- aastal umbes 2002, kui arvasime, et oleme jube tugevad ja osalesime ühel esimestest Läti võistlustest, siis 30ndal tunnil katkestasime mingil naljakal põhjusel, 2005 aasta mais katsusime esimest korda jõudu maailma tipptiimidega ja saime kirja korraliku 16. koha, millega võis väga rahule jääda ja siis ARWC2007 Scotland 13. koht.

Vabandusi otsima ei hakka, ei hakka ka väitma, et pinget polnud või võtsime lõdvalt. Tegime tublilt ja tulemus oli vastav. Selge on aga see, et tublilt tegemisest alati ei piisa ja siis näedki enda ees protokollis nimesid, kes pisut pikemal ja raskemal võistlustel on protokollis vaslgusaastate kaugusel.

Ainuke, mis sellest võistlusest eredamalt meelde jäi oli http://www.xdream.ee/ lehe arvamuste küljel leiduv nutt ja hala lisaülessande kohta. Tundub, et hulk inimesi ei ole aru saanud, et selle spordiala üheks tulemust mõjutavaks teguriks on juhus. Mõnikord on juhuse osakaal suurem, mõnikord väiksem. Sel korral oli juhuse osakaal pisike, sest oluliselt see tulemusi ei mõjutanud. Vaatamata sellele said mõned tüübid pahaseks korraldajate peale. Nende kirjutisi sellest ,kuidas nad pidid järjekorras ootama ja külmetama, kuidas mägi oli mullane, kuidas nõlv oli jäine, kuidas suusad ei püsinud jalas, kuidas vaatetorn oli rahvast täis ja kui vastutustundetud olid korraldajad, et üldse nii ohtliku ülessande olid kavva võtnud jne. jne oli naljakas lugeda:)

Teised võistkonnaliikmed olid meist märksa edukamad: Andres ja Maret (Xadventure.ee) noppisid võidu segaklassis Ruthi (Nike ACG) eest. Mõlemad mainitud segatiimid olid jälle väga kõrgetel (vastavalt 5. ja 7.) kohtadel ka üldarvestuses.

Naiste arvestuses võttis ISC naistevõistkond (Elo Saue, Jana Kink, Viivi-Anne Soots) kindla võidu! Palju õnne!

ICEBUG 25h- Jackpot!

Möödunud nädalavahetusel korraldas Matkasport esimese talvise seiklusspordi võistluse Eestis (Xdream ei lähe arvesse, kuna see on talvine jooksuvõistlus ja seiklusega pole seal mingit pistmist). Võistluse kontrollajaks oli ette nähtud 25h ja kiiremad pidid arvestama 17-19 tunnise võistlusega. Seega planeerisime seda kui suhteliselt lühikest ja intensiivset võistlust. Nagu tavaliselt läksime rajale väga kerge kotiga, kus oli vaid kohustuslik varustus, kerge jakk, liiter jooki ja mõned batoonid ja geelid. Taktika oli väga lihtne- alustame kiirelt, nii kiirelt et konkurentidel hakkab valus ja siis keerame gaasi veel peale ja jookseme eest ära:) Nii lihtne see ongi.


Kuna ISC Adventure Teamis on juba nii palju tugevaid seiklejaid, siis otsustasime välja panna kaks tiimi ja pretendeerida kaksikvõidule. Ühe võistkonna moodustasid Randy, Urmo ja Rain, ning teise Sixten Sild, Maret ja Ruth. Kuigi teises võistkonnas olid enamikus naised, siis õdesid tundes ei saanud ka neil olla võidust väiksemat eesmärki. Mitte segaklassi võidust vaid üldvõidust;)

Võistlus algas kiire proloogiga põldudel, kus ei toimunud midagi huvitavat. Peale proloogi võtsime suuna Otepää poole, mõned võistkonnad üritasid järgi tulla, aga loobusid õige pea ja teise punktis olime juba vahe sisse jooksnud. Teel Apteekri mäe hüppetorni tegi Randy ilmselt suurepärase teevaliku ja selleks ajaks kui meil oli tornis käidud ei paistnud alt veel kedagi.

Sealt edasi hoidsime tempot ja lihtsalt jooksime sinna kuhu Randy näitas ja noppisime punkte. Õige pea leidsime end suuskade juurest, rabasime need sülle ja tahtsime edasi minna, aga selgus et korraldajad ei ole sinna transportinud kompostrit ja loomulikult ei olnud neil ka kaarte. Sellest puuduvast kompostrist ei olnud meil sooja ega külma, aga uue kaardi oleks tahtnud küll saada. Vaatamata sellele, et Randy kõiki metsasid sama hästi tunneb nagu kohalik rebane, siis ilma kaardita punkte leida on isegi temale natuke keeruline. Ei jäänud muud üle kui oodata konkurente ja rajameistrit koos kaartidega. Kaardid jõudsid siiski varem.
Esimene jooksuetapp võttis aega 2 tundi ja 5 minutit.

Esialgu polnud suuskadest mingit tolku, sest määrdemeister Urmo oli töödelnud need vaid lumel libisema ja heinal ja asfaldil see määre ei pidavat töötama. Teine suusaetapi punkt viis meid aga Tartu Maratoni rajale ja kui see Kekkose omaga ristus, siis arvasime, et meie suuskade jaoks on lund piisavalt. Suusad alla ja minema! Lumi ei olnud just maailma kõige kiirem, et mitte öelda, et suusad olid totaalselt kinni. Vähemalt sellel, kes jälge lükkas oli tohutult raske. Teisena sõitmine oli märksa lihtsam! Korraks tekkis isegi mõte, et jookseks parem, siis ei saa konkurendid sõita meie jäljes ja kasutada teenimatult meie lükatud jälge. Aga kuna suusatamine tundus mõnusamana siis tegime seda peaaegu kogu distantsi jooksul. Suusad võtsime alt vaid paaril korral- siis kui kruusa ja lumesegus oli lume osakaaluks alla poole. Suusaetapi jooksul nägime paaril korral ka konkurente ja aimasime, et vahe on kärisenud juba ligi poole tunni pikkuseks. Lähim jälitaja oligi kardetult meie teine võistkond.
Suusaetapp võttis aega 2 tundi ja 18 minutit.

Suusaetapi lõpus oli väike vahepala tõukekelgutamise ja puudelõhkumise näol. Nimelt meelitas Toomas Uibo meid kelkudega Lutsu talust sõitma oma hoovi ja siis käskis seal ära lõhkuda oma talvepuud. Õnneks oli meil kaasas Randy, kelle üheks suurimaks hobiks ronirooside kasvatamise kõrval on puude lõhkumine. Siinpool Peipsit talle vastast polevat! Iga kord kui Randy Minni juurde satub siis ta lõhub jälle paari kuu puud nagu muuseas jutuajamise käigus ära. Ja nii ka nüüdki- Urmo ei jõudnud puid nii kiirelt ette laduda kui Randy kirvest viibutas ja mina pidin töötsoonist hoopis eemale hoidma, sest kirves käis nii väledalt 360 kraadi ümber Randy telje ja purustas iga hoobiga sületäie puid. Randyt vaadates jäi mulje nagu oleks ta võidelnud seitsmepealise lohega, kellele iga ära löödud pea asemele kaks asemele kasvab. Aga Randy võitis selle lahingu! Tundus, et ta oli pisut kurb kui me tal lõpetada palusime ja kirve käest rebisime. Nii väga oleks ta tahtnud veel puid lõhkuda.


Kelgutasime tagasi Lutsu tallu ja saime sealt oma rattad. Samal ajal kui meie ratastele istusime lõpetas suusaetapi ka ISC teine tiim. Nemad ei olnud hakanud suuskade alla panemisega aega viitma ja eelistasid terve etapi joosta suusad käes, õigemini nagu Maret kurtis siis Ruth olevat neid Sixteniga koguaeg jooksma sundinud ja üldse polevat puhata ja jalutada lubanud. Mul hakkas küll Maretist ja Sixtenist kahju seda lugu kuuldes!

Rattaetapp tõotas tulla põnev! Enamus teid mida senini näinud olime olid jääs, mõnel oli ka pisut lund aga enamusel ainult jää, mis kaetud voolava veega. Tõeline paradiis tsäkkässidele, kellele ennast lõhkuda meeldib. Aga meile mitte! Et pisut ohutumalt edasi liikuda, olime meie oma esirataste alla installinud naeltega kummid. Peale väikest harjumist kulges sõit suurepäraselt, jää oli väga väikese veeretakistusega ja hoo üleval hoidmine tundus väga lihtne. Kuni selle hetkeni kui Randy ühel laskumisel suure kolksuga oma puusa vastu jääd pani. Kui Randy ennast kokku korjas kihutasime edasi. Täpselt nii kaua kuni Randy jälle end jää pealt leidis. Kui algul ei saanud aru, et miks koguaeg Randy kukub ja meie Urmoga mitte, siis ühel hetkel meenus mulle, et enne starti naelkumme vaadates selgus, et ühel kummil on naelad olematuteks kulunud. Nu ja just see kumm läks Randy ratta alla!

Kui Randy oli juba hästi palju kordi end jää pealt kokku korjanud, siis hakkas mul temast kahju ja tegin ettepaneku esijooksud ära vahetada. Nu et ausam oleks- muidu peab tema koguaeg kukkuma ja meie üldse ei saa kukkuda. Pealegi oli tema navigaatorina palju olulisem mees tiimis kui mina lihtsa kaasas jõlkujana ja kohatäitjana (juhendis oli kirjas, et kolm liiget peab võistkonnas olema). Kui Randy kildudeks kukub siis me Urmoga oleks pidand ka metsa jääma, sest me poleks kodu üles leidnud:)

Alguses Randy punnis vastu, aga õige pea hakkas tal ilmselt nii valus, et jäi vahetusega nõusse. Sain vaevalt mõnisada meetrit sõita, kui endise uljusega mäest alla sõites avastasin end mööda vesist jäärenni libisemas. Halb oli asja juures see et ma ei saanud rattakinga pedaali küljest nii kiirelt lahti ja siis peale puusa polegi muud kohta millele kukkuda. Kui see veel mõned korrad kordus, siis avastasin et targem oleks kingad pedaalidelt lahti alla sõita ning tõusud ja vähem jäised kohad siis jalad kinni sõita. Vähemalt nii palju oli sellest vahetusest tolku, et Randy sai nüüd rahulikumalt kaarti lugeda ja ei pidanud iga kord silmi kaardile visates end maast leidma.

Kui kukkumised välja arvata, siis sujus meil ka rattaetapp täitsa hästi. Urmo tegi supper tööd ja vedas suure osa ajast. Lisaks vedamisele märkis tema ka enamuse punktidest ja tänu sellele saime Randyga pisut rohkem hinge tõmmata. Rattaetapp võttis aega 4 tundi ja 4 minutit. Kokku olime selleks hetkeks rajal olnud 8 tundi ja 27 minutit.

Rattaetapp lõppes Andu puhkemajas. Enne uuele jalgsietapile minekut pääsesime korra kasti juurde, et varusid täiendada. Kuna ma polnud oma liitrit jooki veel ära tarvitanud, siis lisasin vaid mõned batoonid ja geelid, ampsasime igaüks ühe võileiva ja joogi, vahetasime rattakingad ja läksime. See jooksuetapp, mis toimus Mägestiku kandi metsades, oli selgelt võistluse kõige põnevam osa. Seal oli pisut tehnilisem orienteerumine kui seni ja ka loodus pakkus palju rohkem. Jooksuetapi esimeses punktis pidime kasutama ka oma kaasasolevat põletit ja puupilpaid söestades üksteise nägusid joonistama. Ei midagi keerulist, me kõik oleme ju kunstniku hingega noored ja kui me sport ei teeks siis ilmselt läheksime me ajalukku, kui tuntud söejoonistajad.

Mägestiku jooksuetapil hoidsime tempo kõrgel ja vaid tänu ühele väikesele navigeerimise veale, kus me kaardist välja jooksime ei saanud me sellel etapil kirja kõige kiiremat etapiaega. Etapp lõppes väga nüri asfaldi lõiguga, mille pikkus oli oma 7-8 km. Vot see on koht, kus tahaks korraldajatelt küsida, et milleks seda vaja oli? Eriti mõeldes aeglasematele tiimidele- kui meie suutsime selle joostes läbida ja see läks suht kiirelt, siis enamusel see ilmselt nii lõbusalt ei läinud. Teisele jalgsietapile kulutasime 4 tundi ja 25 minutit.

Tagasi ratasteni jõudes nägime vahesid jälitajatega enne jooksuetapile minekut. Selleks hetkeks oli ISC 2 maas umbes tunniga ja Vaude veelgi enam. Sai selgeks, et viimane rattaetapp tuleb lihtsalt läbida, sest väga vähe tõenäoline oli, et keegi jälitajatest suudaks meist oluliselt kiiremini sõita.

Etapi jooksul läbisime jällegi hulga jäiseid teid. Ei ole halba ilma heata- arvan et Poola võistlusele mõeldes tulid need tehnikatunnid väga kasuks. Teisel rattaetapil olin juba nii palju vilunum ja targem, et ei kukkunud enam ühtegi korda.

Finishisse jõudmiseks kulus meil kokku 16 tundi ja 50 minutit. Selleks hetkeks oli viimasele etapile läinud vaid neli tiimi. ISC-i 2 võistkonda, Vaude ja Peraküla Grupp , kes olid tegemas suurepärast võistlust ja edestasid enamusi meestetiimidest! Kokku lõpetas võistluse 8 tiimi, kellest pooled olid segatiimid! Selge märk sellest, et naised on vastupidavamad kui mehed!

Kokkuvõttes võib võistlusega täitsa rahule jääda. Suutsime kogu võistluse jooksul hoida ühtlast ja kõrget tempot, suuri vigu ja ärakukkumisi ei olnud. Tehnika ja tervis pidas vastu. Tuju oli hea ja toimisime kolmekesi koos ühtlase meeskonnana. Ilmselt rohkem polegi võitmiseks vaja!

Eriliselt headmeelt teeb ka ISC Adventure Team 2 etteaste- kes tagasid meile kaksikvõidu!
Tulemused

63 km mööda lumevaest Tartu maratoni trassi, jalgsi

Mis: 63km Tartu Maratoni rada jalgsirännakuga
Kus ja millal: Otepäält Elvasse, 30.detsembril 2007, start 8.00, finiš alates kella 17.06st
Kes: 17 seiklussportlast, kellest Elvasse jõudsid plaanitult 11, sh ISC Adventure Teamist: Randy, Rain, Heiti, Ruth ja Maret
Liikumisviis: jalgsi, kiirkõnd, laskumised (ja mööndusega viimase 7km lauskmaad) kerge sörgiga. Rajal 2 toitlustupunkti: Harimäel (17.km) ja Mägestiku külas (45.km)
Tulemus: 9 tundi ja 6 minutit
Ilm: vahelduv pilvisus, sademeteta, õhutemperatuur 0...+2C, kerge tuuleke SW.
Elamus: suurepärane!

Leivo (pisut kallutatud hinnanguga) elamused on siin.