Jätkuks KKK teemadel – jalanõudest, plaastritest ja villidest

Kaaslased õhutasid uut teemat algatama, tõukejõuks kommentaaridesse tulnud küsimus: "Andresele: millega Sa tossude valikul mööda panid? Ning ehk oskad nüüd ka teistele kirjeldada, milline üks õige ja hea multispordi toss olema peab."

See on nii hea küsimus, et ma ise ka ei tea sellele vastata, rääkimata sellest et mul tossudega üldse probleeme oli?

Tegelikkuses probleemiks olid mitte tavalised villid vaid võistluse käigus saadud allergilised villid, mis tekkisid korraldajate poolt proloogi järel pandud mingist ravimiga teibist/plaastrist.

Teibi alt tulitama hakkas poole kajaki peal esimesel etapil, algul sellele tähelepanu ei osanud pöörata, arvates et lihtsalt teibi servad hõõruvad nahka marraskile.

44 km trekki mägedes ja 130 km ratta järel ehk enamvähem kaks öödpäeva hiljem TA3-s sain jalgadele esimese pilgu heita ja see mis sealt paistis polnud väga rõõmustav. Arstid soovitasid jalgu ravitseda pärast Loch Nessi ületust, sellest seal siis ka ligi tunnine viivitus arstitelgis. Allergiliste villide kõrval suuremaks probleemiks oli tugevalt väljaväänatud hüppeliigeste toestamine.

Kui üldse jalanõude teemat puudutada, siis sellistel pikkadel seiklustel, raskel maastikul jalgsietappidele ise eelistaksin poolkõrget seiklusjooksutossu, et paremat tuge saada hüppeliigestele.

Paraku Eestist ei õnnestunud sobiva suurusega sellist tossu hankida. Salomonil on selline mudel eelmise aasta valikust SuperTrail.

Muidu aga ei heida midagi ette kasutatud jalanõudele - Salomoni seiklusjalanõu mudel XA Pro 3D ja kerge poolkõrge matkasaabas (talvisteks lumessumpamisteks väga hea jalats - Salomon Metron GTX Mid.

Jalgade hooldamise (eelkõige villid, märg nahk ja rakkus jalad) koha pealt on minu jaoks hästi toiminud Vaseliin-kreem, nii ennetavana kui poole seikluse peal jalgade päästjana. Kui võimalik, siis vahetusalas jalga loputada, määrida sisse ja kuiv sokk jalga.

Loodan et oma kogemusi, kuidas jalgade eest hoolt kanda ja mis on hea jalanõu, kribavad siia teisedki.

Väljakutse!

Sattusin juhuslikult sirvima Priit Pulleritsu suusablogi ja lugema tema pidevast soovist ja vajadusest kellegagi alati ja igal alal võistelda. Olgu siis tegemist jooksu- või suusavõistlusega, sprindi või maratoni distantsiga. Küll kutsub ta välja tervet Eestit endaga võistlema, siis jälle olümpiavõitjat, rääkimata tavalistest harrastajatest. Ei olegi täpselt aru saanud kas mehe sooviks on ärgitada inimesi spordiga tegelema või on selle taga peidus soov naabrimehele ära panna. Või hoopis kõik see kokku. Tagajärjeks on aga see, et lihtne harrastaja lõhub looma moodi trenni teha ja on asja äärmiselt tõsiselt käsile võtnud. Müts maha! Peaasi, et ei hakka Sportlandi kinkekaarte teda võitvatele harrastajatele lubama, muidu läheb nii nagu Rainer Vakraga juhtus.

Igaljuhul on see kõik äärmiselt positiivne. Tundub, et nii mõnigi tüüp on väljakutse vastu võtnud ja korralikult treenima hakanud. Lisaks treenima ergutamisele on blogis huvitavat trennijuttu ja kommentaarides häid mõtteterasid.

Kuna ilmselt teen enamasti märksa vähem trenni ja suhtun treeningusse märksa loomingulisemalt (st. kui ei viitsi, siis trenni ei lähe), pole mul ka treeningplaani ja puudub ka päevik, siis sellise pühendumusega trenni tehes peaks hr. Pullerits mind igast asendist võitma. Vähemalt sellistel distantsidel nagu Tartu Maratoni sarja võistlused on.

Mulle ka meeldivad väljakutsed, aga et asi natuke põnevam oleks ja et väljakutse oleks ikka tõeline väljakutse (olgem ausad, Tartu Maratoni läbimine pole enamuse jaoks mingi väljakutse, sellega saab iga terve inimene hakkama, mu vanaisa oli selgelt üle 70 aastane kui maratone sõitis) siis esitan väljakutse, tõelise väljakutse, Priit Pulleritsule ja loomulikult ka kõigile teistele vastupidavatele.

Väljakutse on järgmine: Sõita läbi kõik Tartu Maratoni sarja kuuluvad pikad distantsid. Järjest loomulikult!

Alustame hommikul suusamaratoniga Otepäält, Elvast jookseme tagasi Otepääle, rattaga rattaralli distants (maanteel), mis lõppeb kohas kus saab rulluisutada, sõidame rullimaratoni, ja siis jääb veel ainult mingi 80 km rattaga mööda väiksemaid teid ja raskemal maastikul (sõltub lumeoludest). Ja ongi kõik. Pikkuselt peaks andma välja sellise lühemat sorti seiklusspordi võistluse mõõtu võistluse, aga kergem tõenäoliselt selle tõttu, et liikuda saab enamasti mööda teed. Ei pea võtma suuri tõuse, minema läbi soode ja jõgede. Piisavalt raske, et tekiks küsimus, kas saan sellega hakkama, samas piisavalt lihtne, et olla jõukohane enamusele.

Noh Priit, kas julgus otsas? Oled maratoniks valmis või jääd rohkem sprindimeheks, lihtsalt huvitava blogi pidajaks ja arvuti ekraanil paugutajaks?

Isegi, kui PP araks lööb, mida nii kõva mees tõenäoliselt ju ei tee, oleks tegu suurepärase kogemusega teistele maratoonaritele ja seiklejatele. Ja otse loomulikult oleks sellisel juhul tegemist suurepärase katsevõistlusega, et pääseda võistkonda osalemaks kasvõi järgmisel seiklusspordi MM-il!

Milleks? Aga selleks et oleks mõni tore eesmärk ja eelkõige muidugi selleks, et leida uusi talente seiklusspordi radadele! Ja mitte vähe oluline pole ka see, et üksi on sellist asja liiga igav teha!

Bike Adventure Raid 2007 - MIKS NELJANDAD??! :)

Piltidel: Võistluste skeem ja 8.etapi (rattarogain) kaart KPde (punased) ja satelliit-KPde asukohtadega (siniste noolte otsas).

Mis: Bike Adventure Raid 2007 ehk traditsiooniline Läti seiklusspordivõistlus novembri esimesel nädalavahetusel 4-liikmeliste segavõistkondade vahel
Kes: ISC Adventure Team (Randy Korb, Sixten Sild, Alar Viitmaa, Maret Vaher), kokku osales 44 võistkonda
Kus: Talsi, Kuramaa, Läti Vabariik
Millal: 3.-4. novembril 2007, kontrollaeg 24 h,
Tulemus: 4. koht, 19 punkti (1. Ebike-I 24p; 2. Elita 23p; 3. Tinis SK&Co 20p; 5. 4 slajj kreikli 18p)

Neljandad sellepärast et:

Sixten: Raske on seda lühidalt seletada. Esimese rattaetapi (tulip, 24 km) ühe legendi seletuslausega tegid korraldajad meile "ära". Legendis seisis: Same as legend 1-22 in opposite direction, ...mida meie tõlgendasime: liigu vastavalt legendidele 1. kuni 22. vastupidises järjekorras ehk teisisõnu: sõida tuldud teed starti tagasi.
Sama situatsioon oli ka angaari juures, kus tuli KP juurde laekonstruktsioonidele ronida ja siis ratastega tagasi tee peale liikuda, kuid siis oli legendilehel kirjas "NW direction, opposite previous legend". Sellest said isegi eestlased aru!

(Maret: Nagu siis hiljem selgus, pidi tuldud teed tagasi sõitma ainult ühe, järjekorras 22. legendi järgi, milleks oli KPst 120m eemal asuv ristmik. Loogikaviga (mitte tõlkeviga!) läks meile ajaliselt maksma ca 1-1,5 tundi lisaks külmetamisele ja energiakaole, kui paduvihmas ja tuules üritasime keset Talsi linna erinevatel ristmikel sobitada järgmisi legende ning lõpuks sõitsime ikkagi KP vahelejätmise hinnaga ülejärgmisesse KPsse.)

Sixten: Ebaõnne oli meil ikka ropult palju, nii tehnilist kui kaarditõlgendamise ebaõnne. Samas olid rada väga tore ja mitmekesine ning lisaülesanded lahedad, eriti see öine foto-mäluorienteerumine karjääris ning rogain sateliitpunktidega.

Randy: Sest vanajumal ei olnud seekord eestlane! Võistlus jäi ikkagi toredana meelde ja eriti positiivne on see, et saime veelkord kinnitust: seiklusvõistlusel katkestada on äärmine mõttetus, rada tuleb läbida ka lootusetus olukorras ja lagunenud-paigatud varustusega. Millisel võistlusel järgmisena seiklen, veel ei tea.

Maret: Minu jaoks on see suur ime, et suutsime raja läbida ja sealjuures veel neljanda koha saada. Igatahes kui Talsi sildi alt pühapäeva keskpäeval sisse veeresime, kippusid mul meeleliigutusest pisarad silma.
Öösel - siis, kui Sixteni rattarehv pauguga rebenes ja hiljem kui mul rogaini teise KP juures käiguvahetaja küljest murdus, arvasin, et siin siis ongi lõpp. Uskumatu, et poisid suutsid teibiga rehvi parandada ja isegi mu ratta veel ühekäigulisena liikuma saada! Aga see polnud veel kõik - tund-paar hiljem murdus omakorda mu rattakett ja keskmine hammasratas (mille peale oli jäikühendus tehtud), aga sellestki saime üle - käiku läks väikseim hammasratas. Maksimaalset kiirust suutsin siblida siis 8 km/h. Aga et mehed mind selja tagant lükkasid, siis kuni 20km/h. Hommikul läks kett kolmandat korda pooleks ja peale pandi uus käik, sedapuhku kiirusega laskmaal kuni 12km/h. Kogu selle öö ja hommiku jooksul tõstin ketti õige tagahammaka peale ca 30x, aga võib olla ka rohkem. Ja viimast korda läks kett pooleks 300m enne finišit, aga siis enam parandama ei hakanud.

Kõigest siis järjekorras:
"Kvalifikatsioon" (aega kulus kokku 13h40min)
1. Jooks 4 km, vaja leida 3 KP Talsi linnas asuvatelt mäe tippudelt, kaarti ei ole.
2. Leia rattaorienteerumise stardipaik (kuskil Talsis, vastavalt fotole kohast, mida ka kohalikud ei tunne), millest algas tulip-rattaorienteeumine kruusa- ja põlluteedel, 24 km, eriülesanne: KP silotorni otsas

3. Rattaorienteerumine kaardiga 18 km, eriülesanded: laskumine raudteesillalt (ratas + naisliige; KP õhus), köieronimine angaaris (ratas + naisliige; KP laekonstruktsiooni küljes 8m kõrgusel maast); öine mälu-fotoorienteerumine hiiglaslikus kruusakarjääris (kõik jalgsi + sh Alar rattaga, KPd reljeefi vahel peidus); nõlvast üles turnimine KPsse (järgmises karjääris);

4. Orienteerumisrada (4,6 km, 4KP) MM-klassi maastikul (Alar luges superhästi kaarti, nähtavasti päeva (öö) parim aeg);
5. Tulip-rattaorienteerumine 22km, mis lõppes kiirendusvõistlusega lennuväljal (olime kiireimad ajaga 1min14sek!!!).
6. Rattaorienteerumine 6km Talsi linnas.
Kokku linnulennult 98 km.

"Põhirada" (aega kuni kella 12.00 pühapäeva keskpäeval ehk 10 tundi ja 20min)
Rattarogain, ca 60 km. 11KP kaardil ja igal KPl omakorda nn "satelliitKP, mille sai välja arvutada alles rajal.

/-/

Kokkuvõtvalt:
*kokku ca 180 km ratastel + 10 km orienteerumisjooksu, ajaga 23,5h
* 15-20x ronitud KP järele puu otsa/silotorni/lae alla/raudteesillast alla/mäe otsa/kruusakarjääri järsaku ülaserva, sealjuures...

...olid võistkonna 2 SI pulka kinnitatud: 1. naisterahva randme külge, 2. ühe ratta raami külge
... 90% rattamarsruudist kulges metsa ja põlluteedel, mis olid sügisvihmades nädalaid pehmenenud
...parandatud rattarehvi ja vahetatud sisekummi 3x; eemaldatud purunenud käiguvaheti 1x; parandatud rattaketti 3x ja pandud rattale ketti peale 30korda (tegelikult loendamatu arv)
...lükatud ja oodatud Maretit koos rattaga tagant ja järele kümneid kilomeetreid
...külmetatud poriste ja läbimärgadena
...vaagitud erinevaid jätkamise variante 2 korda
...naerdud ja naljatatud südamest
...sõidetud võiduka lõpuni, tasuks 4.koht
... saadud taas kord kinnitust enam tõestamist mitte vajavale väitele: kui tahad kogeda SEIKLUST, siis mine Lätisse!

Täname toetajaid ja mõned vastused KKK-le

26. oktoobril peeti Tallinnas ööklubis Papillon Xdream sarja hooaja lõpetamine. ISC Team kasutas võimalust ja tänas seal oma toetajaid.

Selleks, et enam kui veerandmiljoni kroonise eelarvega osavõtt seiklusspordi maailmameistrivõistlustest Šotimaal võimalikus sai, täname eriti:
ISC - osavõtumaks, riided
Hansapank
Sportland
Hekotek
Andres Minn
Tahe paadiehitus - kiired meresüstad, aerud, vestid ja muu varustus
EMT
A&T - Salomoni jalanõud
Nevene - Leki matkakepid
Smileon - Hestra kindad
Matkasport
Everpro - Travellunch matkatoidud
Spordipartner - Born ja Nutrend spordijoogid ning toidulisandid
A'le Coq - Dynamit energiajook ja Aura mahlad

Loomulikult täname ka kõiki, kes olid nõus oma varustust meile selleks võistluseks laenama.

Mõned teemad, millest rääkisime Xdreami hooajalõpuüritusel:

1. Kuidas üldse õnnestus ISC võistkonnal pääseda MMile Eestit esindama?

MMile pääsemiseks pidi võistkond eelneva aasta jooksul edukalt läbima mõne Adventure Racing World Series sarja kuuluva võistluse. Meie jaoks oli sobivaim võimalus teenida vajalikud kohapunktid Poolas märtsi alguses toimunud Bergson Winter Challenge nimelisel seikluspordivõistlusel. Selle võistluse lõpetasime neljandatena, mis oli piisav, et kvalifitseeruda MM-ile.

2. Kas valikusõel oli tihe?

Kui Bergsoni võistlus oleks ebaõnnestunud, siis oli veel teoreetiline võimalus saada vajalikud kohapunktid aprillis Hispaanias toimunud võistlusel. See oli vaid teoreetiline variant, sest Hispaaniast kohapunkte teenida soovisid nii palju võistkonnad, et osavõtjate registreerimine lõpetati enne ametlikku tähtaega. MM-ile pääseda soovijaid oli palju.

3. Kuidas möödus viimane kuu enne MMi treeningute poolest? Kas oli midagi erinevat tavapärasest treeningust?

Mingeid erilisi muudatusi viimase kuu treeningplaanides ei teinud. Oluline oli hoiduda vigastustest ja haigestumistest.

Ruth: Mina loobusin viimasel kuul rulluisutamisest, sest minu jaoks on seal suhteliselt suur risk vigastusteks.

Rain: Viimased nädalad enne võistlust kulusid varustuse hankimisele ja treenimine jäi tahaplaanile.

4. Millist varustust nõuti teilt MMil osalemiseks? Kas kõik vajamineva pidite ise kaasa võtma või anti ka korraldajate poolt midagi?

Kogu vajamineva varustuse vedasime Eestist kaasa. Korraldajad pakkusid võimaluse laenutada kohapealt kajakke, aga siiski pidasime targemaks need Eestist kaasa võtta, sest väljapakutud rendihinna eest saime Eestist endale osta väga kvaliteetsed kajakid. Lisaks oli koduste kajakkide eelis see, et saime nendega enne Šotimaale minekut mõned korrad vetel harjutada.

Küll aga oli korraldajate poolt ette antud veesõiduk (nn sit-top-on kajakk) Loch Nessi järve ületamiseks. See tekitas meis väheke paanikat, sest olime oma helendavad signaaltuled jätnud oma isiklikku kajakki, kuna signaaltulesid läks meil vaja ainult öösel kajakkides. Õnneks saime helendavaid signaaltulesid laenata kaasvõistkondadelt ja nii pääsesime Loch Nessi ületama.

5. Mis varustust tuli kogu võistluse vältel kaasas vedada ja kuidas oli ülejäänud varustuse logistika võistluse käigus?

Võistlusel olid teatud kohustuslikud asjad, mida pidime kogu aeg kaasas kandma. Üldiselt oli see nimekiri väga mõistlik ja enamik asju oleksime nagunii ise ilma trahviminutite hirmutagi kaasa võtnud.

Mõned asjad, mis kogu aeg kaasas olid – ronimiskiivrid, soojad vahetusriided, tuuletelk, ellujäämiskiled, esmaabipaun, signaalraketid. Korraldajatelt saime üsna kopsaka GPS-seadme võistlusrajale kaasa. See oli selleks, et korraldajad näeksid võistluskeskuses meie asukohta maastikul.

6. Kui pikk oli teie võistlus nii kilometraažilt kui ajaliselt?

Kilomeetrid oli üle 500 km, tõusumeetreid üle 25 km (25 000m) ning ajaliselt kulutasime rajale 164 tundi ja 18 minutit (6 ööpäeva, 20 tundi ja 18min).

7. Kuidas oli selle 7 päeva jooksul teil toitumisega? Ega sealt kõnnumaalt polnud vist just palju söödavat leida?

Kõnnumaalt polnud tõesti midagi söödavat leida, isegi hallutsinatsioonid ei toonud midagi söödavat :-). Tavaliselt tegime TA-des sooja Travellunch eine ning lisaks sõime eksklusiivsemaid toite oma varustusekastist – lihakonserve, jogurtit, tuunikala õlis, juustu jne.

Etapil sõime kiiresti palju energiat andvaid asju – müslibatoone, šokolaade, energiageele, kartulikrõpse, küüslauguleibu, barankasid, suitsuvorsti.

Rain ja Andres leidsid ühe väga hästi toimiva kuivvõileiva variandi – kuivatatud soolatindid barankadega.

Joogivett oli maastikul piisavalt. Enam-vähem kogu aeg oli võimalus leida mõni ojake, kust veevarusid täiendada. Joogiveega oli probleeme vaid väga kõrgel mägedes, kus viimases hädas kõlbas ka nirust soosilmast vett juua. Sellegipoolest loodusest saadud joogivett mingi nn. vett puhastava keemiaga me rikkuma ei hakanud. Kõhud talusid naturaalset vett hästi.

8. Kui palju kogu võistluse jooksul magada saite?

Magamistunnid oli meil võistkonnas erinevad, aga umbes 6-8 tundi 164-st tunnist „raiskasime“ magamisele. Tundub küll üsna võimatu, aga organism harjub vist lõpuks ära. Organism saab aru, et ei ole mõtet rumalaga vaielda - kui vaja, siis tuleb paari tunniga ööpäevas hakkama saada.

Ruth: Unisena etapil liikudes oli kogu aeg mõte, et nii kui TA-sse jõuan, lähen kohe pärast jalgade hooldust magama. Tegelikult oli TA-sse jõudes nii hea olla ja aeg kulus igasugustele uimerdamistele nii kiiresti, et magamiseks jäi alati vähe aega.

9. Mis olid põnevamad etapid ning kuidas teil need läksid?

Kõige rohkem adrenaliini kulus esimesele kajakkimisele. Põnevad olid kõik etapid alguses ja lõpus. Alguses sellepärast, et siis oli värskust liikuda, lõpus sellepärast, et ootasid põnevusega TA-d, kus saab korraks puhata.

10. Mis oli võistkonna liikmetele kõige raskemad momendid võistluse joosul?

Ruth: Kõige raskemad olid kohad kui keegi võistkonnakaaslastest „ära kukkus“. See oli vaimselt väga raske. Esiteks sellepärast, et oli hirm, kas ja millal üldse kaaslase taastumine toimub ning teiseks oli endal väga piin aeglaselt liikuda – see on ju ikkagi MM.

Minul oli raske moment kolmanda päeva õhtupoolikul kui pidevast paduvihmast olin läbikülmunud ja kusagilt ei paistnud mittemingisugust lootust, et võiks väheke kergemaks minna. Aga võistkonnakaaslased olid suurepärased psühholoogid ja aitasid raskest kohast üle.

11. Kuidas neist rasketest momentidest üle saadi?

Ikka tempot alla võttes ja kõik tegevused parasjagu kehvimas seisus oleva kaaslase toetamiseks.

12. Kui rasketest momentidest juttu juba oli, siis vastukaaluks, mis oli kogu võistlus juures kõige meelivam ja meeldejäävam?

Ruth: Maastik oli super. Iialgi ei õnnestu ühtegi maad paremini tundma õppida kui osa võttes sellisest võistlusest. Rajameistrid olid kolm aastat vaeva näinud ja parimad kohad meile välja otsinud. Näiteks proloog toimus Rum’i saarel, mis on loodusreservaat ja kuhu kohalikke matkma ei lubata.

Rajal meeldis mulle eriti esimese jalgsietapi mägedes turnimine. Tore oli ka viimases TA-s kohata fänne ning teadvustada endale, et veel natuke ning siis ongi lõpp.

Randy: Sellise raske võistluse lõpetamine oli kõige toredam hetk.

Rain: Võistluskaaslased olid toredad.

13. Kuidas teil jalad vastu pidasid, oli ju pikka aega vihmane ilm ning niiskuse ja suure koormuse käest kipuvad jalad villi minema ning "ära lagunema"?

Jalgadega probleeme ei olnud. Igas TA-s oli esimesi toiminguid kohe jalad võimalikult ruttu lahti võtta ja neil hingata lasta. Rajal kui tundsime, et mingi koht tossus hakkab hõõruma, siis oli õige kohe teha peatus - pesta sokkidest ja tossudest liiv välja, vaseliinitada jalgu ja probleem oligi lahendatud.

Andres: Proloogis väänasin hüppeliigest. Lisaks olin valinud väheke ebaõiged jalanõud selliseks võistluseks ja seetõttu tekkisid jalgadele mõned villid.

14. Kui kaua aega võttis võistlustest taastumine?

Võistlus ei olnud füüsiliselt raske, sest liikusime suhteliselt aeglases tempos. Võistkonna neljast liikmest kolm olid juba ühe nädala pärast uuesti stardis - Otepääl, Xdreami öisel etapil, ning tavapäraselt võistlesime ka see kord A-raja paremate kohtade pärast.

Palju raskemini taastusime vaimsest väsimusest. Aega läks mitu kuud, enne kui kõigil tuli tagasi seiklushuvi ja looduses liikumise avastamisrõõm.

15. Kas keegi eestlastest, keegi ISCst või ISC osaleb ka järgmisel MM võistlusel?

Järgmine MM toimub Brasiilias. Nüüdseks lähevad juba kõigil tiimiliikmetel sõnast „seiklusspordivõistlus“ silmad särama. Loodame, et ISC Adventure Team jõuab ka Brasiiliasse. Ettevalmistused selle nimel käivad. Esimene tõsine väljakutse on veebruari lõpus toimuv Bergson Winter Challenge Poolas.