Tere Jõuluvana.
Tean, et olen kirjutamisega hiljaks jäänud, aga kui võimalik siis ISC Adventure Team sooviks edastada sulle mõned soovid:
- erksavärvilised kotid varustuse hoidmiseks (aitavad vahetusalades, kui mõttetegevus on aeglustunud)
- kaardihoidja rattale
- naastudega jalanõud
- soojad rattakinga katted
- neopreenist aerutamislabakud talveks
- erineva jämedusega kummipaela (vedamiseks ja asjade koti külge kinnitamiseks)
- patareidega sisetallad
- üliõhukesed ja ülikerged labakud
- väike spinning veosüsteemi ehitamiseks
- patareidega köetav joogikoti toru (siis saab talvel ka joogi kotist kätte)
- geel ja batoonid
- LightMyFire lusikas vahetustes söömiseks
- 460 gr kaaluv magamiskott
- Falcki ellujäämiskile
- SealSkin veekindlad sokid
- Energyzer liitium patareid
- rattalamp
- veekindel kaardikott
- kummiparandus komplekt
- karvad suuskade alla (kiired)
- Dyneema slinge
- sama toredaid toetajaid kui sellel aastal
- pääsu seiklusspordi MMile
- toredaid seiklusi (kui võimalik, siis neid sooviks palju-palju)
Ja kui sa niikuinii kõikides kodudes pead käima, siis palun edasta kõigile meie toetajatele ja pöidlahoidjatele meie soojad tervitused.
HÄID JÕULE JA SEIKLUSTEROHKET UUT AASTAT!
24. dets 2007
3. dets 2007
Ettevalmistused
Iga järgneva aastaga on meie eesmärgid järjest kasvanud. Kui alguses oli seiklusspordi näol tegu toreda hobiga, kus suuri sihte ei seatud, siis nüüdseks on sellest välja kasvanud tõsine harrastus. Suured võistlused tõmbavad üha enam ja enam. Kui varem läksime osalema ja olime rahul, kui suutsime lõpetada, siis peale edukat möödunud hooaega julgeme seada suuremaid eesmärke ja võistlema minnes ei ole enam eesmärgiks kõigest raja läbimine ja finishisse jõudmine.
Suuremad eesmärgid nõuavad suuremat pühendumist ja paremat ettevalmistust.
Juba teist korda sellel hooajal viisime läbi mõnepäevase treeningkogunemise Otepääl.
Esimene toimus 14-16.11. Erinevate asjaolude kokkulangemise tõttu osalesid vaid Rain ja Randy. Vaatamata osalejate vähesusele saime kolme päeva jooksul kogutud suurel hulgal treeningtunde ja kilomeetreid. Reede õhtul tegime ca 1.15h suuska. Laupäeval oli plaanis kaks trenni- hommikune pikem jooks ja õhtune suusatamine. Plaanisime joosta ca 2-2,5 tundi. Kuna meil kaarti polnud käepärast, siis jooksime sinna, kuhu jalad viisid. Ilm oli muinasjutuliselt ilus, öösel sadanud lumi kattis puid ja teid. Ühel hetkel avastasime, et joostud on 2 tundi ja teeviit näitas: Otepää 17. (meil õnneks mõned kilomeetrid vähem) Siililegi selge, et 2,5 tunniga tänane trenn ei piirdu. Järeldus oli see, et olime liiga aeglaselt alustanud:) Koju jõudes oli joostud 3,5 h ja ca 35 km ja Suur oli Nälg.
Kiire söök, kerge uni ja suusatama! Õhtul piirdusime ca 1 tunnise suusatreeninguga.
Kuna tingimused olid suurepärased, siis asendasime pühapäevase jooksutreeningu suusatamisega- 2,5 h rahulikus tempos. Kokku nädalavahetusega ca 8 h trenni ja läbitud ca 100 km.
Detsembri esimeseks nädalavahetuseks oli taas kokku lepitud treeningkogunemine. Sellel korral olid peaaegu kõik kohal: Randy, Rain, Maret, Andres, Elo, Margus Püvi ja külalisesineja Salomonist- Urmo Alling. Lisaks osalesid laupäevasel treeningul ka külalisesinejad Mountain Loghome´st- Minn ja Maku. Raudvara Ruth ja Priit Ailt puudusid haiguse tõttu.
Kuna väljasõit hilines, siis algselt planeeritud kahe trenni asemel tegime reedel vaid ühe- kasutasime jällegi ära väga head suusatamistingimused. Lisaks tippsportlaste kunstlume ringile olid sisse aetud ka pikemad ja lõbusamad harrastajate rajad. Rain, Randy ja Margus suusatasid ligi 2 tundi. Maret käis jooksmas.
Laupäeval oli seltskond suurem ja plaanis esimene ühine rattatreening. Vaatamata päris jahedale ilmale (-9C) läks rattarajale tervelt kaheksa soojalt riides seiklejat. Lund oli väikestel teedel päris palju ja osadel neist oli sõitnud vaid üksik jahimees. Tihti tuli lisaks väntamisele tegeleda arendava akrobaatikaga. Teed olid salakavalalt jäised ja lumised, ette tuli ka kukkumisi. Sõrmedes sooja saamiseks tuli tuuleveskit teha ja kel varbad külmetasid see eelistas mäkke joosta. 3.10 ja ca 58 km. Lõbus oli ja ilus oli ja jälle oli nälg!
Supppraadmagustoit ja kerge uni aitasid nii hästi, et õhtupoolikul tundsin end suusarajal jälle suurepäraselt. Randy, Rain, Andres ja Urmo suusatasid ca 1,5 h. Teised nokitsesid omasoodu suusa ja jooksuradadel.
Järgmiseks hommikuks oli meid erinevatel põhjustel alles jäänud ainult kolm-Elo läks suusatama ja Rain ja Urmo jällegi ratast sõitma.
Ilm oli veel talvisem kui laupäeval- lund oli öösel juurde tulnud, teedel olid lumevaalud ja ka suuremad teed olid lahti lükkamatta. Pidevalt tuli võidelda külglibisemisse sattuva ratta sõidusuunas hoidmisega. Jälle üks tore tehnikatund:) 2.50 ja ca 50 km.
Kokku siis ca 9,5 h rahulikke treeningtunde.
Eeloleval talvel on plaanis kaks võistlust- kodune Icebug 24h ja loomulikult talvise seiklusspordimaailma tähtsaim võistlus- Bergson Winter Challenge
Suuremad eesmärgid nõuavad suuremat pühendumist ja paremat ettevalmistust.
Juba teist korda sellel hooajal viisime läbi mõnepäevase treeningkogunemise Otepääl.
Esimene toimus 14-16.11. Erinevate asjaolude kokkulangemise tõttu osalesid vaid Rain ja Randy. Vaatamata osalejate vähesusele saime kolme päeva jooksul kogutud suurel hulgal treeningtunde ja kilomeetreid. Reede õhtul tegime ca 1.15h suuska. Laupäeval oli plaanis kaks trenni- hommikune pikem jooks ja õhtune suusatamine. Plaanisime joosta ca 2-2,5 tundi. Kuna meil kaarti polnud käepärast, siis jooksime sinna, kuhu jalad viisid. Ilm oli muinasjutuliselt ilus, öösel sadanud lumi kattis puid ja teid. Ühel hetkel avastasime, et joostud on 2 tundi ja teeviit näitas: Otepää 17. (meil õnneks mõned kilomeetrid vähem) Siililegi selge, et 2,5 tunniga tänane trenn ei piirdu. Järeldus oli see, et olime liiga aeglaselt alustanud:) Koju jõudes oli joostud 3,5 h ja ca 35 km ja Suur oli Nälg.
Kiire söök, kerge uni ja suusatama! Õhtul piirdusime ca 1 tunnise suusatreeninguga.
Kuna tingimused olid suurepärased, siis asendasime pühapäevase jooksutreeningu suusatamisega- 2,5 h rahulikus tempos. Kokku nädalavahetusega ca 8 h trenni ja läbitud ca 100 km.
Detsembri esimeseks nädalavahetuseks oli taas kokku lepitud treeningkogunemine. Sellel korral olid peaaegu kõik kohal: Randy, Rain, Maret, Andres, Elo, Margus Püvi ja külalisesineja Salomonist- Urmo Alling. Lisaks osalesid laupäevasel treeningul ka külalisesinejad Mountain Loghome´st- Minn ja Maku. Raudvara Ruth ja Priit Ailt puudusid haiguse tõttu.
Kuna väljasõit hilines, siis algselt planeeritud kahe trenni asemel tegime reedel vaid ühe- kasutasime jällegi ära väga head suusatamistingimused. Lisaks tippsportlaste kunstlume ringile olid sisse aetud ka pikemad ja lõbusamad harrastajate rajad. Rain, Randy ja Margus suusatasid ligi 2 tundi. Maret käis jooksmas.
Laupäeval oli seltskond suurem ja plaanis esimene ühine rattatreening. Vaatamata päris jahedale ilmale (-9C) läks rattarajale tervelt kaheksa soojalt riides seiklejat. Lund oli väikestel teedel päris palju ja osadel neist oli sõitnud vaid üksik jahimees. Tihti tuli lisaks väntamisele tegeleda arendava akrobaatikaga. Teed olid salakavalalt jäised ja lumised, ette tuli ka kukkumisi. Sõrmedes sooja saamiseks tuli tuuleveskit teha ja kel varbad külmetasid see eelistas mäkke joosta. 3.10 ja ca 58 km. Lõbus oli ja ilus oli ja jälle oli nälg!
Supppraadmagustoit ja kerge uni aitasid nii hästi, et õhtupoolikul tundsin end suusarajal jälle suurepäraselt. Randy, Rain, Andres ja Urmo suusatasid ca 1,5 h. Teised nokitsesid omasoodu suusa ja jooksuradadel.
Järgmiseks hommikuks oli meid erinevatel põhjustel alles jäänud ainult kolm-Elo läks suusatama ja Rain ja Urmo jällegi ratast sõitma.
Ilm oli veel talvisem kui laupäeval- lund oli öösel juurde tulnud, teedel olid lumevaalud ja ka suuremad teed olid lahti lükkamatta. Pidevalt tuli võidelda külglibisemisse sattuva ratta sõidusuunas hoidmisega. Jälle üks tore tehnikatund:) 2.50 ja ca 50 km.
Kokku siis ca 9,5 h rahulikke treeningtunde.
Eeloleval talvel on plaanis kaks võistlust- kodune Icebug 24h ja loomulikult talvise seiklusspordimaailma tähtsaim võistlus- Bergson Winter Challenge
30. nov 2007
Jätkuks KKK teemadel – jalanõudest, plaastritest ja villidest
Kaaslased õhutasid uut teemat algatama, tõukejõuks kommentaaridesse tulnud küsimus: "Andresele: millega Sa tossude valikul mööda panid? Ning ehk oskad nüüd ka teistele kirjeldada, milline üks õige ja hea multispordi toss olema peab."
See on nii hea küsimus, et ma ise ka ei tea sellele vastata, rääkimata sellest et mul tossudega üldse probleeme oli?
Tegelikkuses probleemiks olid mitte tavalised villid vaid võistluse käigus saadud allergilised villid, mis tekkisid korraldajate poolt proloogi järel pandud mingist ravimiga teibist/plaastrist.
Teibi alt tulitama hakkas poole kajaki peal esimesel etapil, algul sellele tähelepanu ei osanud pöörata, arvates et lihtsalt teibi servad hõõruvad nahka marraskile.
44 km trekki mägedes ja 130 km ratta järel ehk enamvähem kaks öödpäeva hiljem TA3-s sain jalgadele esimese pilgu heita ja see mis sealt paistis polnud väga rõõmustav. Arstid soovitasid jalgu ravitseda pärast Loch Nessi ületust, sellest seal siis ka ligi tunnine viivitus arstitelgis. Allergiliste villide kõrval suuremaks probleemiks oli tugevalt väljaväänatud hüppeliigeste toestamine.
Kui üldse jalanõude teemat puudutada, siis sellistel pikkadel seiklustel, raskel maastikul jalgsietappidele ise eelistaksin poolkõrget seiklusjooksutossu, et paremat tuge saada hüppeliigestele.
Paraku Eestist ei õnnestunud sobiva suurusega sellist tossu hankida. Salomonil on selline mudel eelmise aasta valikust SuperTrail.
Muidu aga ei heida midagi ette kasutatud jalanõudele - Salomoni seiklusjalanõu mudel XA Pro 3D ja kerge poolkõrge matkasaabas (talvisteks lumessumpamisteks väga hea jalats - Salomon Metron GTX Mid.
Jalgade hooldamise (eelkõige villid, märg nahk ja rakkus jalad) koha pealt on minu jaoks hästi toiminud Vaseliin-kreem, nii ennetavana kui poole seikluse peal jalgade päästjana. Kui võimalik, siis vahetusalas jalga loputada, määrida sisse ja kuiv sokk jalga.
Loodan et oma kogemusi, kuidas jalgade eest hoolt kanda ja mis on hea jalanõu, kribavad siia teisedki.
Jalgade hooldamise (eelkõige villid, märg nahk ja rakkus jalad) koha pealt on minu jaoks hästi toiminud Vaseliin-kreem, nii ennetavana kui poole seikluse peal jalgade päästjana. Kui võimalik, siis vahetusalas jalga loputada, määrida sisse ja kuiv sokk jalga.
Loodan et oma kogemusi, kuidas jalgade eest hoolt kanda ja mis on hea jalanõu, kribavad siia teisedki.
16. nov 2007
Väljakutse!
Sattusin juhuslikult sirvima Priit Pulleritsu suusablogi ja lugema tema pidevast soovist ja vajadusest kellegagi alati ja igal alal võistelda. Olgu siis tegemist jooksu- või suusavõistlusega, sprindi või maratoni distantsiga. Küll kutsub ta välja tervet Eestit endaga võistlema, siis jälle olümpiavõitjat, rääkimata tavalistest harrastajatest. Ei olegi täpselt aru saanud kas mehe sooviks on ärgitada inimesi spordiga tegelema või on selle taga peidus soov naabrimehele ära panna. Või hoopis kõik see kokku. Tagajärjeks on aga see, et lihtne harrastaja lõhub looma moodi trenni teha ja on asja äärmiselt tõsiselt käsile võtnud. Müts maha! Peaasi, et ei hakka Sportlandi kinkekaarte teda võitvatele harrastajatele lubama, muidu läheb nii nagu Rainer Vakraga juhtus.
Igaljuhul on see kõik äärmiselt positiivne. Tundub, et nii mõnigi tüüp on väljakutse vastu võtnud ja korralikult treenima hakanud. Lisaks treenima ergutamisele on blogis huvitavat trennijuttu ja kommentaarides häid mõtteterasid.
Kuna ilmselt teen enamasti märksa vähem trenni ja suhtun treeningusse märksa loomingulisemalt (st. kui ei viitsi, siis trenni ei lähe), pole mul ka treeningplaani ja puudub ka päevik, siis sellise pühendumusega trenni tehes peaks hr. Pullerits mind igast asendist võitma. Vähemalt sellistel distantsidel nagu Tartu Maratoni sarja võistlused on.
Mulle ka meeldivad väljakutsed, aga et asi natuke põnevam oleks ja et väljakutse oleks ikka tõeline väljakutse (olgem ausad, Tartu Maratoni läbimine pole enamuse jaoks mingi väljakutse, sellega saab iga terve inimene hakkama, mu vanaisa oli selgelt üle 70 aastane kui maratone sõitis) siis esitan väljakutse, tõelise väljakutse, Priit Pulleritsule ja loomulikult ka kõigile teistele vastupidavatele.
Väljakutse on järgmine: Sõita läbi kõik Tartu Maratoni sarja kuuluvad pikad distantsid. Järjest loomulikult!
Alustame hommikul suusamaratoniga Otepäält, Elvast jookseme tagasi Otepääle, rattaga rattaralli distants (maanteel), mis lõppeb kohas kus saab rulluisutada, sõidame rullimaratoni, ja siis jääb veel ainult mingi 80 km rattaga mööda väiksemaid teid ja raskemal maastikul (sõltub lumeoludest). Ja ongi kõik. Pikkuselt peaks andma välja sellise lühemat sorti seiklusspordi võistluse mõõtu võistluse, aga kergem tõenäoliselt selle tõttu, et liikuda saab enamasti mööda teed. Ei pea võtma suuri tõuse, minema läbi soode ja jõgede. Piisavalt raske, et tekiks küsimus, kas saan sellega hakkama, samas piisavalt lihtne, et olla jõukohane enamusele.
Noh Priit, kas julgus otsas? Oled maratoniks valmis või jääd rohkem sprindimeheks, lihtsalt huvitava blogi pidajaks ja arvuti ekraanil paugutajaks?
Isegi, kui PP araks lööb, mida nii kõva mees tõenäoliselt ju ei tee, oleks tegu suurepärase kogemusega teistele maratoonaritele ja seiklejatele. Ja otse loomulikult oleks sellisel juhul tegemist suurepärase katsevõistlusega, et pääseda võistkonda osalemaks kasvõi järgmisel seiklusspordi MM-il!
Milleks? Aga selleks et oleks mõni tore eesmärk ja eelkõige muidugi selleks, et leida uusi talente seiklusspordi radadele! Ja mitte vähe oluline pole ka see, et üksi on sellist asja liiga igav teha!
Igaljuhul on see kõik äärmiselt positiivne. Tundub, et nii mõnigi tüüp on väljakutse vastu võtnud ja korralikult treenima hakanud. Lisaks treenima ergutamisele on blogis huvitavat trennijuttu ja kommentaarides häid mõtteterasid.
Kuna ilmselt teen enamasti märksa vähem trenni ja suhtun treeningusse märksa loomingulisemalt (st. kui ei viitsi, siis trenni ei lähe), pole mul ka treeningplaani ja puudub ka päevik, siis sellise pühendumusega trenni tehes peaks hr. Pullerits mind igast asendist võitma. Vähemalt sellistel distantsidel nagu Tartu Maratoni sarja võistlused on.
Mulle ka meeldivad väljakutsed, aga et asi natuke põnevam oleks ja et väljakutse oleks ikka tõeline väljakutse (olgem ausad, Tartu Maratoni läbimine pole enamuse jaoks mingi väljakutse, sellega saab iga terve inimene hakkama, mu vanaisa oli selgelt üle 70 aastane kui maratone sõitis) siis esitan väljakutse, tõelise väljakutse, Priit Pulleritsule ja loomulikult ka kõigile teistele vastupidavatele.
Väljakutse on järgmine: Sõita läbi kõik Tartu Maratoni sarja kuuluvad pikad distantsid. Järjest loomulikult!
Alustame hommikul suusamaratoniga Otepäält, Elvast jookseme tagasi Otepääle, rattaga rattaralli distants (maanteel), mis lõppeb kohas kus saab rulluisutada, sõidame rullimaratoni, ja siis jääb veel ainult mingi 80 km rattaga mööda väiksemaid teid ja raskemal maastikul (sõltub lumeoludest). Ja ongi kõik. Pikkuselt peaks andma välja sellise lühemat sorti seiklusspordi võistluse mõõtu võistluse, aga kergem tõenäoliselt selle tõttu, et liikuda saab enamasti mööda teed. Ei pea võtma suuri tõuse, minema läbi soode ja jõgede. Piisavalt raske, et tekiks küsimus, kas saan sellega hakkama, samas piisavalt lihtne, et olla jõukohane enamusele.
Noh Priit, kas julgus otsas? Oled maratoniks valmis või jääd rohkem sprindimeheks, lihtsalt huvitava blogi pidajaks ja arvuti ekraanil paugutajaks?
Isegi, kui PP araks lööb, mida nii kõva mees tõenäoliselt ju ei tee, oleks tegu suurepärase kogemusega teistele maratoonaritele ja seiklejatele. Ja otse loomulikult oleks sellisel juhul tegemist suurepärase katsevõistlusega, et pääseda võistkonda osalemaks kasvõi järgmisel seiklusspordi MM-il!
Milleks? Aga selleks et oleks mõni tore eesmärk ja eelkõige muidugi selleks, et leida uusi talente seiklusspordi radadele! Ja mitte vähe oluline pole ka see, et üksi on sellist asja liiga igav teha!
5. nov 2007
Bike Adventure Raid 2007 - MIKS NELJANDAD??! :)
Piltidel: Võistluste skeem ja 8.etapi (rattarogain) kaart KPde (punased) ja satelliit-KPde asukohtadega (siniste noolte otsas).
Mis: Bike Adventure Raid 2007 ehk traditsiooniline Läti seiklusspordivõistlus novembri esimesel nädalavahetusel 4-liikmeliste segavõistkondade vahel
Kes: ISC Adventure Team (Randy Korb, Sixten Sild, Alar Viitmaa, Maret Vaher), kokku osales 44 võistkonda
Kus: Talsi, Kuramaa, Läti Vabariik
Millal: 3.-4. novembril 2007, kontrollaeg 24 h,
Tulemus: 4. koht, 19 punkti (1. Ebike-I 24p; 2. Elita 23p; 3. Tinis SK&Co 20p; 5. 4 slajj kreikli 18p)
Kes: ISC Adventure Team (Randy Korb, Sixten Sild, Alar Viitmaa, Maret Vaher), kokku osales 44 võistkonda
Kus: Talsi, Kuramaa, Läti Vabariik
Millal: 3.-4. novembril 2007, kontrollaeg 24 h,
Tulemus: 4. koht, 19 punkti (1. Ebike-I 24p; 2. Elita 23p; 3. Tinis SK&Co 20p; 5. 4 slajj kreikli 18p)
Neljandad sellepärast et:
Sixten: Raske on seda lühidalt seletada. Esimese rattaetapi (tulip, 24 km) ühe legendi seletuslausega tegid korraldajad meile "ära". Legendis seisis: Same as legend 1-22 in opposite direction, ...mida meie tõlgendasime: liigu vastavalt legendidele 1. kuni 22. vastupidises järjekorras ehk teisisõnu: sõida tuldud teed starti tagasi.
Sama situatsioon oli ka angaari juures, kus tuli KP juurde laekonstruktsioonidele ronida ja siis ratastega tagasi tee peale liikuda, kuid siis oli legendilehel kirjas "NW direction, opposite previous legend". Sellest said isegi eestlased aru!
(Maret: Nagu siis hiljem selgus, pidi tuldud teed tagasi sõitma ainult ühe, järjekorras 22. legendi järgi, milleks oli KPst 120m eemal asuv ristmik. Loogikaviga (mitte tõlkeviga!) läks meile ajaliselt maksma ca 1-1,5 tundi lisaks külmetamisele ja energiakaole, kui paduvihmas ja tuules üritasime keset Talsi linna erinevatel ristmikel sobitada järgmisi legende ning lõpuks sõitsime ikkagi KP vahelejätmise hinnaga ülejärgmisesse KPsse.)
Sixten: Ebaõnne oli meil ikka ropult palju, nii tehnilist kui kaarditõlgendamise ebaõnne. Samas olid rada väga tore ja mitmekesine ning lisaülesanded lahedad, eriti see öine foto-mäluorienteerumine karjääris ning rogain sateliitpunktidega.
Sama situatsioon oli ka angaari juures, kus tuli KP juurde laekonstruktsioonidele ronida ja siis ratastega tagasi tee peale liikuda, kuid siis oli legendilehel kirjas "NW direction, opposite previous legend". Sellest said isegi eestlased aru!
(Maret: Nagu siis hiljem selgus, pidi tuldud teed tagasi sõitma ainult ühe, järjekorras 22. legendi järgi, milleks oli KPst 120m eemal asuv ristmik. Loogikaviga (mitte tõlkeviga!) läks meile ajaliselt maksma ca 1-1,5 tundi lisaks külmetamisele ja energiakaole, kui paduvihmas ja tuules üritasime keset Talsi linna erinevatel ristmikel sobitada järgmisi legende ning lõpuks sõitsime ikkagi KP vahelejätmise hinnaga ülejärgmisesse KPsse.)
Sixten: Ebaõnne oli meil ikka ropult palju, nii tehnilist kui kaarditõlgendamise ebaõnne. Samas olid rada väga tore ja mitmekesine ning lisaülesanded lahedad, eriti see öine foto-mäluorienteerumine karjääris ning rogain sateliitpunktidega.
Randy: Sest vanajumal ei olnud seekord eestlane! Võistlus jäi ikkagi toredana meelde ja eriti positiivne on see, et saime veelkord kinnitust: seiklusvõistlusel katkestada on äärmine mõttetus, rada tuleb läbida ka lootusetus olukorras ja lagunenud-paigatud varustusega. Millisel võistlusel järgmisena seiklen, veel ei tea.
Maret: Minu jaoks on see suur ime, et suutsime raja läbida ja sealjuures veel neljanda koha saada. Igatahes kui Talsi sildi alt pühapäeva keskpäeval sisse veeresime, kippusid mul meeleliigutusest pisarad silma.
Öösel - siis, kui Sixteni rattarehv pauguga rebenes ja hiljem kui mul rogaini teise KP juures käiguvahetaja küljest murdus, arvasin, et siin siis ongi lõpp. Uskumatu, et poisid suutsid teibiga rehvi parandada ja isegi mu ratta veel ühekäigulisena liikuma saada! Aga see polnud veel kõik - tund-paar hiljem murdus omakorda mu rattakett ja keskmine hammasratas (mille peale oli jäikühendus tehtud), aga sellestki saime üle - käiku läks väikseim hammasratas. Maksimaalset kiirust suutsin siblida siis 8 km/h. Aga et mehed mind selja tagant lükkasid, siis kuni 20km/h. Hommikul läks kett kolmandat korda pooleks ja peale pandi uus käik, sedapuhku kiirusega laskmaal kuni 12km/h. Kogu selle öö ja hommiku jooksul tõstin ketti õige tagahammaka peale ca 30x, aga võib olla ka rohkem. Ja viimast korda läks kett pooleks 300m enne finišit, aga siis enam parandama ei hakanud.
Kõigest siis järjekorras:
"Kvalifikatsioon" (aega kulus kokku 13h40min)
1. Jooks 4 km, vaja leida 3 KP Talsi linnas asuvatelt mäe tippudelt, kaarti ei ole.
2. Leia rattaorienteerumise stardipaik (kuskil Talsis, vastavalt fotole kohast, mida ka kohalikud ei tunne), millest algas tulip-rattaorienteeumine kruusa- ja põlluteedel, 24 km, eriülesanne: KP silotorni otsas
Öösel - siis, kui Sixteni rattarehv pauguga rebenes ja hiljem kui mul rogaini teise KP juures käiguvahetaja küljest murdus, arvasin, et siin siis ongi lõpp. Uskumatu, et poisid suutsid teibiga rehvi parandada ja isegi mu ratta veel ühekäigulisena liikuma saada! Aga see polnud veel kõik - tund-paar hiljem murdus omakorda mu rattakett ja keskmine hammasratas (mille peale oli jäikühendus tehtud), aga sellestki saime üle - käiku läks väikseim hammasratas. Maksimaalset kiirust suutsin siblida siis 8 km/h. Aga et mehed mind selja tagant lükkasid, siis kuni 20km/h. Hommikul läks kett kolmandat korda pooleks ja peale pandi uus käik, sedapuhku kiirusega laskmaal kuni 12km/h. Kogu selle öö ja hommiku jooksul tõstin ketti õige tagahammaka peale ca 30x, aga võib olla ka rohkem. Ja viimast korda läks kett pooleks 300m enne finišit, aga siis enam parandama ei hakanud.
Kõigest siis järjekorras:
"Kvalifikatsioon" (aega kulus kokku 13h40min)
1. Jooks 4 km, vaja leida 3 KP Talsi linnas asuvatelt mäe tippudelt, kaarti ei ole.
2. Leia rattaorienteerumise stardipaik (kuskil Talsis, vastavalt fotole kohast, mida ka kohalikud ei tunne), millest algas tulip-rattaorienteeumine kruusa- ja põlluteedel, 24 km, eriülesanne: KP silotorni otsas
3. Rattaorienteerumine kaardiga 18 km, eriülesanded: laskumine raudteesillalt (ratas + naisliige; KP õhus), köieronimine angaaris (ratas + naisliige; KP laekonstruktsiooni küljes 8m kõrgusel maast); öine mälu-fotoorienteerumine hiiglaslikus kruusakarjääris (kõik jalgsi + sh Alar rattaga, KPd reljeefi vahel peidus); nõlvast üles turnimine KPsse (järgmises karjääris);
4. Orienteerumisrada (4,6 km, 4KP) MM-klassi maastikul (Alar luges superhästi kaarti, nähtavasti päeva (öö) parim aeg);
5. Tulip-rattaorienteerumine 22km, mis lõppes kiirendusvõistlusega lennuväljal (olime kiireimad ajaga 1min14sek!!!).
6. Rattaorienteerumine 6km Talsi linnas.
Kokku linnulennult 98 km.
"Põhirada" (aega kuni kella 12.00 pühapäeva keskpäeval ehk 10 tundi ja 20min)
Rattarogain, ca 60 km. 11KP kaardil ja igal KPl omakorda nn "satelliitKP, mille sai välja arvutada alles rajal.
/-/
Kokkuvõtvalt:
*kokku ca 180 km ratastel + 10 km orienteerumisjooksu, ajaga 23,5h
* 15-20x ronitud KP järele puu otsa/silotorni/lae alla/raudteesillast alla/mäe otsa/kruusakarjääri järsaku ülaserva, sealjuures...
5. Tulip-rattaorienteerumine 22km, mis lõppes kiirendusvõistlusega lennuväljal (olime kiireimad ajaga 1min14sek!!!).
6. Rattaorienteerumine 6km Talsi linnas.
Kokku linnulennult 98 km.
"Põhirada" (aega kuni kella 12.00 pühapäeva keskpäeval ehk 10 tundi ja 20min)
Rattarogain, ca 60 km. 11KP kaardil ja igal KPl omakorda nn "satelliitKP, mille sai välja arvutada alles rajal.
/-/
Kokkuvõtvalt:
*kokku ca 180 km ratastel + 10 km orienteerumisjooksu, ajaga 23,5h
* 15-20x ronitud KP järele puu otsa/silotorni/lae alla/raudteesillast alla/mäe otsa/kruusakarjääri järsaku ülaserva, sealjuures...
...olid võistkonna 2 SI pulka kinnitatud: 1. naisterahva randme külge, 2. ühe ratta raami külge
... 90% rattamarsruudist kulges metsa ja põlluteedel, mis olid sügisvihmades nädalaid pehmenenud
...parandatud rattarehvi ja vahetatud sisekummi 3x; eemaldatud purunenud käiguvaheti 1x; parandatud rattaketti 3x ja pandud rattale ketti peale 30korda (tegelikult loendamatu arv)
...lükatud ja oodatud Maretit koos rattaga tagant ja järele kümneid kilomeetreid
...külmetatud poriste ja läbimärgadena
...vaagitud erinevaid jätkamise variante 2 korda
...naerdud ja naljatatud südamest
...sõidetud võiduka lõpuni, tasuks 4.koht
... saadud taas kord kinnitust enam tõestamist mitte vajavale väitele: kui tahad kogeda SEIKLUST, siis mine Lätisse!
... 90% rattamarsruudist kulges metsa ja põlluteedel, mis olid sügisvihmades nädalaid pehmenenud
...parandatud rattarehvi ja vahetatud sisekummi 3x; eemaldatud purunenud käiguvaheti 1x; parandatud rattaketti 3x ja pandud rattale ketti peale 30korda (tegelikult loendamatu arv)
...lükatud ja oodatud Maretit koos rattaga tagant ja järele kümneid kilomeetreid
...külmetatud poriste ja läbimärgadena
...vaagitud erinevaid jätkamise variante 2 korda
...naerdud ja naljatatud südamest
...sõidetud võiduka lõpuni, tasuks 4.koht
... saadud taas kord kinnitust enam tõestamist mitte vajavale väitele: kui tahad kogeda SEIKLUST, siis mine Lätisse!
4. nov 2007
Täname toetajaid ja mõned vastused KKK-le
26. oktoobril peeti Tallinnas ööklubis Papillon Xdream sarja hooaja lõpetamine. ISC Team kasutas võimalust ja tänas seal oma toetajaid.
Selleks, et enam kui veerandmiljoni kroonise eelarvega osavõtt seiklusspordi maailmameistrivõistlustest Šotimaal võimalikus sai, täname eriti:
ISC - osavõtumaks, riided
Hansapank
Sportland
Hekotek
Andres Minn
Tahe paadiehitus - kiired meresüstad, aerud, vestid ja muu varustus
EMT
A&T - Salomoni jalanõud
Nevene - Leki matkakepid
Smileon - Hestra kindad
Matkasport
Everpro - Travellunch matkatoidud
Spordipartner - Born ja Nutrend spordijoogid ning toidulisandid
A'le Coq - Dynamit energiajook ja Aura mahlad
Loomulikult täname ka kõiki, kes olid nõus oma varustust meile selleks võistluseks laenama.
Mõned teemad, millest rääkisime Xdreami hooajalõpuüritusel:
1. Kuidas üldse õnnestus ISC võistkonnal pääseda MMile Eestit esindama?
MMile pääsemiseks pidi võistkond eelneva aasta jooksul edukalt läbima mõne Adventure Racing World Series sarja kuuluva võistluse. Meie jaoks oli sobivaim võimalus teenida vajalikud kohapunktid Poolas märtsi alguses toimunud Bergson Winter Challenge nimelisel seikluspordivõistlusel. Selle võistluse lõpetasime neljandatena, mis oli piisav, et kvalifitseeruda MM-ile.
2. Kas valikusõel oli tihe?
Kui Bergsoni võistlus oleks ebaõnnestunud, siis oli veel teoreetiline võimalus saada vajalikud kohapunktid aprillis Hispaanias toimunud võistlusel. See oli vaid teoreetiline variant, sest Hispaaniast kohapunkte teenida soovisid nii palju võistkonnad, et osavõtjate registreerimine lõpetati enne ametlikku tähtaega. MM-ile pääseda soovijaid oli palju.
3. Kuidas möödus viimane kuu enne MMi treeningute poolest? Kas oli midagi erinevat tavapärasest treeningust?
Mingeid erilisi muudatusi viimase kuu treeningplaanides ei teinud. Oluline oli hoiduda vigastustest ja haigestumistest.
Ruth: Mina loobusin viimasel kuul rulluisutamisest, sest minu jaoks on seal suhteliselt suur risk vigastusteks.
Rain: Viimased nädalad enne võistlust kulusid varustuse hankimisele ja treenimine jäi tahaplaanile.
4. Millist varustust nõuti teilt MMil osalemiseks? Kas kõik vajamineva pidite ise kaasa võtma või anti ka korraldajate poolt midagi?
Kogu vajamineva varustuse vedasime Eestist kaasa. Korraldajad pakkusid võimaluse laenutada kohapealt kajakke, aga siiski pidasime targemaks need Eestist kaasa võtta, sest väljapakutud rendihinna eest saime Eestist endale osta väga kvaliteetsed kajakid. Lisaks oli koduste kajakkide eelis see, et saime nendega enne Šotimaale minekut mõned korrad vetel harjutada.
Küll aga oli korraldajate poolt ette antud veesõiduk (nn sit-top-on kajakk) Loch Nessi järve ületamiseks. See tekitas meis väheke paanikat, sest olime oma helendavad signaaltuled jätnud oma isiklikku kajakki, kuna signaaltulesid läks meil vaja ainult öösel kajakkides. Õnneks saime helendavaid signaaltulesid laenata kaasvõistkondadelt ja nii pääsesime Loch Nessi ületama.
5. Mis varustust tuli kogu võistluse vältel kaasas vedada ja kuidas oli ülejäänud varustuse logistika võistluse käigus?
Võistlusel olid teatud kohustuslikud asjad, mida pidime kogu aeg kaasas kandma. Üldiselt oli see nimekiri väga mõistlik ja enamik asju oleksime nagunii ise ilma trahviminutite hirmutagi kaasa võtnud.
Mõned asjad, mis kogu aeg kaasas olid – ronimiskiivrid, soojad vahetusriided, tuuletelk, ellujäämiskiled, esmaabipaun, signaalraketid. Korraldajatelt saime üsna kopsaka GPS-seadme võistlusrajale kaasa. See oli selleks, et korraldajad näeksid võistluskeskuses meie asukohta maastikul.
6. Kui pikk oli teie võistlus nii kilometraažilt kui ajaliselt?
Kilomeetrid oli üle 500 km, tõusumeetreid üle 25 km (25 000m) ning ajaliselt kulutasime rajale 164 tundi ja 18 minutit (6 ööpäeva, 20 tundi ja 18min).
7. Kuidas oli selle 7 päeva jooksul teil toitumisega? Ega sealt kõnnumaalt polnud vist just palju söödavat leida?
Kõnnumaalt polnud tõesti midagi söödavat leida, isegi hallutsinatsioonid ei toonud midagi söödavat :-). Tavaliselt tegime TA-des sooja Travellunch eine ning lisaks sõime eksklusiivsemaid toite oma varustusekastist – lihakonserve, jogurtit, tuunikala õlis, juustu jne.
Etapil sõime kiiresti palju energiat andvaid asju – müslibatoone, šokolaade, energiageele, kartulikrõpse, küüslauguleibu, barankasid, suitsuvorsti.
Rain ja Andres leidsid ühe väga hästi toimiva kuivvõileiva variandi – kuivatatud soolatindid barankadega.
Joogivett oli maastikul piisavalt. Enam-vähem kogu aeg oli võimalus leida mõni ojake, kust veevarusid täiendada. Joogiveega oli probleeme vaid väga kõrgel mägedes, kus viimases hädas kõlbas ka nirust soosilmast vett juua. Sellegipoolest loodusest saadud joogivett mingi nn. vett puhastava keemiaga me rikkuma ei hakanud. Kõhud talusid naturaalset vett hästi.
8. Kui palju kogu võistluse jooksul magada saite?
Magamistunnid oli meil võistkonnas erinevad, aga umbes 6-8 tundi 164-st tunnist „raiskasime“ magamisele. Tundub küll üsna võimatu, aga organism harjub vist lõpuks ära. Organism saab aru, et ei ole mõtet rumalaga vaielda - kui vaja, siis tuleb paari tunniga ööpäevas hakkama saada.
Ruth: Unisena etapil liikudes oli kogu aeg mõte, et nii kui TA-sse jõuan, lähen kohe pärast jalgade hooldust magama. Tegelikult oli TA-sse jõudes nii hea olla ja aeg kulus igasugustele uimerdamistele nii kiiresti, et magamiseks jäi alati vähe aega.
9. Mis olid põnevamad etapid ning kuidas teil need läksid?
Kõige rohkem adrenaliini kulus esimesele kajakkimisele. Põnevad olid kõik etapid alguses ja lõpus. Alguses sellepärast, et siis oli värskust liikuda, lõpus sellepärast, et ootasid põnevusega TA-d, kus saab korraks puhata.
10. Mis oli võistkonna liikmetele kõige raskemad momendid võistluse joosul?
Ruth: Kõige raskemad olid kohad kui keegi võistkonnakaaslastest „ära kukkus“. See oli vaimselt väga raske. Esiteks sellepärast, et oli hirm, kas ja millal üldse kaaslase taastumine toimub ning teiseks oli endal väga piin aeglaselt liikuda – see on ju ikkagi MM.
Minul oli raske moment kolmanda päeva õhtupoolikul kui pidevast paduvihmast olin läbikülmunud ja kusagilt ei paistnud mittemingisugust lootust, et võiks väheke kergemaks minna. Aga võistkonnakaaslased olid suurepärased psühholoogid ja aitasid raskest kohast üle.
11. Kuidas neist rasketest momentidest üle saadi?
Ikka tempot alla võttes ja kõik tegevused parasjagu kehvimas seisus oleva kaaslase toetamiseks.
12. Kui rasketest momentidest juttu juba oli, siis vastukaaluks, mis oli kogu võistlus juures kõige meelivam ja meeldejäävam?
Ruth: Maastik oli super. Iialgi ei õnnestu ühtegi maad paremini tundma õppida kui osa võttes sellisest võistlusest. Rajameistrid olid kolm aastat vaeva näinud ja parimad kohad meile välja otsinud. Näiteks proloog toimus Rum’i saarel, mis on loodusreservaat ja kuhu kohalikke matkma ei lubata.
Rajal meeldis mulle eriti esimese jalgsietapi mägedes turnimine. Tore oli ka viimases TA-s kohata fänne ning teadvustada endale, et veel natuke ning siis ongi lõpp.
Randy: Sellise raske võistluse lõpetamine oli kõige toredam hetk.
Rain: Võistluskaaslased olid toredad.
13. Kuidas teil jalad vastu pidasid, oli ju pikka aega vihmane ilm ning niiskuse ja suure koormuse käest kipuvad jalad villi minema ning "ära lagunema"?
Jalgadega probleeme ei olnud. Igas TA-s oli esimesi toiminguid kohe jalad võimalikult ruttu lahti võtta ja neil hingata lasta. Rajal kui tundsime, et mingi koht tossus hakkab hõõruma, siis oli õige kohe teha peatus - pesta sokkidest ja tossudest liiv välja, vaseliinitada jalgu ja probleem oligi lahendatud.
Andres: Proloogis väänasin hüppeliigest. Lisaks olin valinud väheke ebaõiged jalanõud selliseks võistluseks ja seetõttu tekkisid jalgadele mõned villid.
14. Kui kaua aega võttis võistlustest taastumine?
Võistlus ei olnud füüsiliselt raske, sest liikusime suhteliselt aeglases tempos. Võistkonna neljast liikmest kolm olid juba ühe nädala pärast uuesti stardis - Otepääl, Xdreami öisel etapil, ning tavapäraselt võistlesime ka see kord A-raja paremate kohtade pärast.
Palju raskemini taastusime vaimsest väsimusest. Aega läks mitu kuud, enne kui kõigil tuli tagasi seiklushuvi ja looduses liikumise avastamisrõõm.
15. Kas keegi eestlastest, keegi ISCst või ISC osaleb ka järgmisel MM võistlusel?
Järgmine MM toimub Brasiilias. Nüüdseks lähevad juba kõigil tiimiliikmetel sõnast „seiklusspordivõistlus“ silmad särama. Loodame, et ISC Adventure Team jõuab ka Brasiiliasse. Ettevalmistused selle nimel käivad. Esimene tõsine väljakutse on veebruari lõpus toimuv Bergson Winter Challenge Poolas.
Selleks, et enam kui veerandmiljoni kroonise eelarvega osavõtt seiklusspordi maailmameistrivõistlustest Šotimaal võimalikus sai, täname eriti:
ISC - osavõtumaks, riided
Hansapank
Sportland
Hekotek
Andres Minn
Tahe paadiehitus - kiired meresüstad, aerud, vestid ja muu varustus
EMT
A&T - Salomoni jalanõud
Nevene - Leki matkakepid
Smileon - Hestra kindad
Matkasport
Everpro - Travellunch matkatoidud
Spordipartner - Born ja Nutrend spordijoogid ning toidulisandid
A'le Coq - Dynamit energiajook ja Aura mahlad
Loomulikult täname ka kõiki, kes olid nõus oma varustust meile selleks võistluseks laenama.
Mõned teemad, millest rääkisime Xdreami hooajalõpuüritusel:
1. Kuidas üldse õnnestus ISC võistkonnal pääseda MMile Eestit esindama?
MMile pääsemiseks pidi võistkond eelneva aasta jooksul edukalt läbima mõne Adventure Racing World Series sarja kuuluva võistluse. Meie jaoks oli sobivaim võimalus teenida vajalikud kohapunktid Poolas märtsi alguses toimunud Bergson Winter Challenge nimelisel seikluspordivõistlusel. Selle võistluse lõpetasime neljandatena, mis oli piisav, et kvalifitseeruda MM-ile.
2. Kas valikusõel oli tihe?
Kui Bergsoni võistlus oleks ebaõnnestunud, siis oli veel teoreetiline võimalus saada vajalikud kohapunktid aprillis Hispaanias toimunud võistlusel. See oli vaid teoreetiline variant, sest Hispaaniast kohapunkte teenida soovisid nii palju võistkonnad, et osavõtjate registreerimine lõpetati enne ametlikku tähtaega. MM-ile pääseda soovijaid oli palju.
3. Kuidas möödus viimane kuu enne MMi treeningute poolest? Kas oli midagi erinevat tavapärasest treeningust?
Mingeid erilisi muudatusi viimase kuu treeningplaanides ei teinud. Oluline oli hoiduda vigastustest ja haigestumistest.
Ruth: Mina loobusin viimasel kuul rulluisutamisest, sest minu jaoks on seal suhteliselt suur risk vigastusteks.
Rain: Viimased nädalad enne võistlust kulusid varustuse hankimisele ja treenimine jäi tahaplaanile.
4. Millist varustust nõuti teilt MMil osalemiseks? Kas kõik vajamineva pidite ise kaasa võtma või anti ka korraldajate poolt midagi?
Kogu vajamineva varustuse vedasime Eestist kaasa. Korraldajad pakkusid võimaluse laenutada kohapealt kajakke, aga siiski pidasime targemaks need Eestist kaasa võtta, sest väljapakutud rendihinna eest saime Eestist endale osta väga kvaliteetsed kajakid. Lisaks oli koduste kajakkide eelis see, et saime nendega enne Šotimaale minekut mõned korrad vetel harjutada.
Küll aga oli korraldajate poolt ette antud veesõiduk (nn sit-top-on kajakk) Loch Nessi järve ületamiseks. See tekitas meis väheke paanikat, sest olime oma helendavad signaaltuled jätnud oma isiklikku kajakki, kuna signaaltulesid läks meil vaja ainult öösel kajakkides. Õnneks saime helendavaid signaaltulesid laenata kaasvõistkondadelt ja nii pääsesime Loch Nessi ületama.
5. Mis varustust tuli kogu võistluse vältel kaasas vedada ja kuidas oli ülejäänud varustuse logistika võistluse käigus?
Võistlusel olid teatud kohustuslikud asjad, mida pidime kogu aeg kaasas kandma. Üldiselt oli see nimekiri väga mõistlik ja enamik asju oleksime nagunii ise ilma trahviminutite hirmutagi kaasa võtnud.
Mõned asjad, mis kogu aeg kaasas olid – ronimiskiivrid, soojad vahetusriided, tuuletelk, ellujäämiskiled, esmaabipaun, signaalraketid. Korraldajatelt saime üsna kopsaka GPS-seadme võistlusrajale kaasa. See oli selleks, et korraldajad näeksid võistluskeskuses meie asukohta maastikul.
6. Kui pikk oli teie võistlus nii kilometraažilt kui ajaliselt?
Kilomeetrid oli üle 500 km, tõusumeetreid üle 25 km (25 000m) ning ajaliselt kulutasime rajale 164 tundi ja 18 minutit (6 ööpäeva, 20 tundi ja 18min).
7. Kuidas oli selle 7 päeva jooksul teil toitumisega? Ega sealt kõnnumaalt polnud vist just palju söödavat leida?
Kõnnumaalt polnud tõesti midagi söödavat leida, isegi hallutsinatsioonid ei toonud midagi söödavat :-). Tavaliselt tegime TA-des sooja Travellunch eine ning lisaks sõime eksklusiivsemaid toite oma varustusekastist – lihakonserve, jogurtit, tuunikala õlis, juustu jne.
Etapil sõime kiiresti palju energiat andvaid asju – müslibatoone, šokolaade, energiageele, kartulikrõpse, küüslauguleibu, barankasid, suitsuvorsti.
Rain ja Andres leidsid ühe väga hästi toimiva kuivvõileiva variandi – kuivatatud soolatindid barankadega.
Joogivett oli maastikul piisavalt. Enam-vähem kogu aeg oli võimalus leida mõni ojake, kust veevarusid täiendada. Joogiveega oli probleeme vaid väga kõrgel mägedes, kus viimases hädas kõlbas ka nirust soosilmast vett juua. Sellegipoolest loodusest saadud joogivett mingi nn. vett puhastava keemiaga me rikkuma ei hakanud. Kõhud talusid naturaalset vett hästi.
8. Kui palju kogu võistluse jooksul magada saite?
Magamistunnid oli meil võistkonnas erinevad, aga umbes 6-8 tundi 164-st tunnist „raiskasime“ magamisele. Tundub küll üsna võimatu, aga organism harjub vist lõpuks ära. Organism saab aru, et ei ole mõtet rumalaga vaielda - kui vaja, siis tuleb paari tunniga ööpäevas hakkama saada.
Ruth: Unisena etapil liikudes oli kogu aeg mõte, et nii kui TA-sse jõuan, lähen kohe pärast jalgade hooldust magama. Tegelikult oli TA-sse jõudes nii hea olla ja aeg kulus igasugustele uimerdamistele nii kiiresti, et magamiseks jäi alati vähe aega.
9. Mis olid põnevamad etapid ning kuidas teil need läksid?
Kõige rohkem adrenaliini kulus esimesele kajakkimisele. Põnevad olid kõik etapid alguses ja lõpus. Alguses sellepärast, et siis oli värskust liikuda, lõpus sellepärast, et ootasid põnevusega TA-d, kus saab korraks puhata.
10. Mis oli võistkonna liikmetele kõige raskemad momendid võistluse joosul?
Ruth: Kõige raskemad olid kohad kui keegi võistkonnakaaslastest „ära kukkus“. See oli vaimselt väga raske. Esiteks sellepärast, et oli hirm, kas ja millal üldse kaaslase taastumine toimub ning teiseks oli endal väga piin aeglaselt liikuda – see on ju ikkagi MM.
Minul oli raske moment kolmanda päeva õhtupoolikul kui pidevast paduvihmast olin läbikülmunud ja kusagilt ei paistnud mittemingisugust lootust, et võiks väheke kergemaks minna. Aga võistkonnakaaslased olid suurepärased psühholoogid ja aitasid raskest kohast üle.
11. Kuidas neist rasketest momentidest üle saadi?
Ikka tempot alla võttes ja kõik tegevused parasjagu kehvimas seisus oleva kaaslase toetamiseks.
12. Kui rasketest momentidest juttu juba oli, siis vastukaaluks, mis oli kogu võistlus juures kõige meelivam ja meeldejäävam?
Ruth: Maastik oli super. Iialgi ei õnnestu ühtegi maad paremini tundma õppida kui osa võttes sellisest võistlusest. Rajameistrid olid kolm aastat vaeva näinud ja parimad kohad meile välja otsinud. Näiteks proloog toimus Rum’i saarel, mis on loodusreservaat ja kuhu kohalikke matkma ei lubata.
Rajal meeldis mulle eriti esimese jalgsietapi mägedes turnimine. Tore oli ka viimases TA-s kohata fänne ning teadvustada endale, et veel natuke ning siis ongi lõpp.
Randy: Sellise raske võistluse lõpetamine oli kõige toredam hetk.
Rain: Võistluskaaslased olid toredad.
13. Kuidas teil jalad vastu pidasid, oli ju pikka aega vihmane ilm ning niiskuse ja suure koormuse käest kipuvad jalad villi minema ning "ära lagunema"?
Jalgadega probleeme ei olnud. Igas TA-s oli esimesi toiminguid kohe jalad võimalikult ruttu lahti võtta ja neil hingata lasta. Rajal kui tundsime, et mingi koht tossus hakkab hõõruma, siis oli õige kohe teha peatus - pesta sokkidest ja tossudest liiv välja, vaseliinitada jalgu ja probleem oligi lahendatud.
Andres: Proloogis väänasin hüppeliigest. Lisaks olin valinud väheke ebaõiged jalanõud selliseks võistluseks ja seetõttu tekkisid jalgadele mõned villid.
14. Kui kaua aega võttis võistlustest taastumine?
Võistlus ei olnud füüsiliselt raske, sest liikusime suhteliselt aeglases tempos. Võistkonna neljast liikmest kolm olid juba ühe nädala pärast uuesti stardis - Otepääl, Xdreami öisel etapil, ning tavapäraselt võistlesime ka see kord A-raja paremate kohtade pärast.
Palju raskemini taastusime vaimsest väsimusest. Aega läks mitu kuud, enne kui kõigil tuli tagasi seiklushuvi ja looduses liikumise avastamisrõõm.
15. Kas keegi eestlastest, keegi ISCst või ISC osaleb ka järgmisel MM võistlusel?
Järgmine MM toimub Brasiilias. Nüüdseks lähevad juba kõigil tiimiliikmetel sõnast „seiklusspordivõistlus“ silmad särama. Loodame, et ISC Adventure Team jõuab ka Brasiiliasse. Ettevalmistused selle nimel käivad. Esimene tõsine väljakutse on veebruari lõpus toimuv Bergson Winter Challenge Poolas.
21. sept 2007
Suvistest tegemistest ehk Elu pole üldsegi üksluine...
Kuigi tuleb nõustuda, et blogisse on viimasel ajal uusi lugusid vähe lisandunud, siis ei tähenda see, et midagi ei toimuks ja ongi nii vaikne, kuni siis mõne järgmise seikluseni.
Mitmed on uurinud, kuidas me end vormis hoiame ja treenime, kas teema ka ülipikki treeninguid, jne.
Eks meil kõigil on omad lemmikalad, millega end seikluste vahepeal vahelduse mõttes meeleldi tegeleme ja vaimu värskendame. Küllap on õigem lasta igalühel iseenda eest lähemalt rääkida, aga hästi üldiselt tean teiste kohta (niipalju kui tean):
Rain käis suvel kajakimatkal Ahvenamaal, mis tal uuesti silma särama pani ja treeningindu tõstis; 30.koht TM rulluisumaratonil on ka kõva saavutus
Maret on läbi suve tublisti ratta- ja rullikilomeetreid kogunud, Otepää ratta- ja TM rulluisumaratonil auhindu noppinud ja rattaorienteerumise-MMil osalenud, lisaks võitis ta koos
Ruthiga äsja mereaerutamises Eesti meistrikatelt kulla (respect!);
Ruth lisas oma kontosse veel ka teise medali – orienteerumisjooksu pika raja eestikatelt;
Randy on meist ilmselt kõige innukam võistleja läbi suve olnud: hulganisti orienteerumisstarte nii Eestis kui piiri taga, lisaks seikles ta Soomes ja üleüldse on selle mehe võistlusjanu uskumatu.
Mul endal oli mõnda aega pärast Shotimaad tervisega probleeme, kuid ca kolmandal nädalal oli kodus passimisest ja sportimatusest hing nii näljas, et otsustasin valude kiuste kasvõi pooltunnikesegi ratast sõtkuma minna. Hing jäi rahule. Paari päeva pärast proovisin uuesti, ja nii see läks.
Vaid paar päeva hiljem räägiti auk pähe, et võiksime orienteerumise mitmepäevasest teatevõistlusest (Ilvesteatest) osa võtta, et suuri eesmärke pole, lihtsalt tahaks proovida ja poleks ka hullu kui ma üle lõpujoonele vaid roomates jõuaks. Nädal enne proovisin korra joosta, kuid ei põlv ega hüppeliigesed üle veerand tunni vastu ei pidanud. Mõned päevad enne võistlust proovisin teisipäevakul joosta, valus oli, aga joosta juba lasi. Ja kolm päeva metsateatejooksu mõjus hoopis kummaliselt: pigem läks enesetunne järjest paremaks, valu ei kadunud ent polnud enam ka nii terav, eks parasjagu said hüppeliigesed ja põlv uuesti väänamist, ent kuidagi õnnestus need tahaplaanile suruda.
Meenub paratamatult seik, kuidas ma üldse mõned aastad tagasi orienteerumise radadele sattusin - olin terve kevad olnud põlvedega hädas (vana (laske)suusatajate kutsehaigus), kui samamoodi ei suutnud enam sportimata kodus püsida ja läksin orienteerumispäevakule, et linnast ära metsa loodusesse saada, otsustasin, et kui põlv vastu ei pea, siis jalutan tagasi. Üllatuseks aga pidas põlv tol korral metsajooksule enam-vähem vastu ja et metsas oli mõnus joosta, siis läksin veel mõned teisedki korrad, kaardiga jooksmine hakkas täitsa meeldima. Orienteerumistehnika muidugi mul lonkab, ütleme nii - "kaardilugemine segab jooksmist". Aga mõnus vaheldus on see siiski.
Ent pärast sellesuvist kolme metsateatejooksu starti sai siiski selgeks, et metsas on võimalik endale vaid täiendavalt liiga teha hetkeseisu arvestades. Ja siis sai naastud vana armastuse - triatloni juurde.
Põhiline erinevus traditsioonilise seikluse (ratas, jooks, vahel ka ujumine, jm) ja triatloni vahel on see, et viimane toimub kindlal pinnasel mööda radu ja teid, ehk antud hetkel säästaks see mu jalgu. Väga mõnus oli vanu konkurente taas näha ja neist mõõtu võtta.
Paarinädalase spetstreeninguga võis tugeva harrastaja tasemele end taas võidelda, ent tugevalt ja tõsiselt harjutatajatega on mul loomulikult suur vahe, eriti kiiruses. See ongi teine põhiline erinevus triatlonil seiklusega, et kiirused ja töö intensiivsus on seal ikkagi hoopis midagi muud, põhimõtteliselt käib seal koguaeg keel vestil tampimine, seiklusel siiski pisut rahulikum. Mõnus vaheldus igatahes.
Kuulsin, et Heitigi oli sel aastal triatloni proovinud ja päris mitmed triatloniga tegelejad on vägagi arvestatavad tegijad ka seiklusradadel saanud (mõned näited - Priit Ailt, Rait Pallo, Urmas Utar). Igatahes aitas kindlam treeningpinnas mul raskemad ajad üle elada ja tagasi treeningulainele saada. Augustikuuks oli tervis juba nii hea, et otsisin vaheldust juba jälle paaril orienteerumisvõistlusel ja osaletud sai ka paaril rahvajooksul.
Ehk mis ma selle jutuga öelda tahtsin - elu pole meil üldsegi üksluine, igaüks meist tegeleb oma meelepärase alaga ja hoiab end vormis omal moel pidevalt seiklusaladega sarnastel aladel või kõrvalaladel, ja ülipikki treeninguid ei pea ilmtingimata tegema, et palju jõuaks, hoopis olulisem on hoida vaim värske ning endasse tugevust mingil muul moel koguda. Paljud seiklejad tegelevad ka näiteks matkamisega selle erinevates vormides, aga sellest lähemalt ehk mõnel teisel korral.
Fotod Tartu Maratoni galeriist (autorid Külli Leola, Argo Aednik)
Sportfotos: Rain RUMil: http://www.sportfoto.ee/index.php?lang=est&main_id=29&id=58317&pid=58644
Maret RUMil: http://www.sportfoto.ee/index.php?lang=est&main_id=29&id=58317&pid=58646
http://www.sportfoto.ee/index.php?lang=est&main_id=29&id=58317&pid=58645
Mitmed on uurinud, kuidas me end vormis hoiame ja treenime, kas teema ka ülipikki treeninguid, jne.
Eks meil kõigil on omad lemmikalad, millega end seikluste vahepeal vahelduse mõttes meeleldi tegeleme ja vaimu värskendame. Küllap on õigem lasta igalühel iseenda eest lähemalt rääkida, aga hästi üldiselt tean teiste kohta (niipalju kui tean):
Rain käis suvel kajakimatkal Ahvenamaal, mis tal uuesti silma särama pani ja treeningindu tõstis; 30.koht TM rulluisumaratonil on ka kõva saavutusMaret on läbi suve tublisti ratta- ja rullikilomeetreid kogunud, Otepää ratta- ja TM rulluisumaratonil auhindu noppinud ja rattaorienteerumise-MMil osalenud, lisaks võitis ta koos
Ruthiga äsja mereaerutamises Eesti meistrikatelt kulla (respect!);Ruth lisas oma kontosse veel ka teise medali – orienteerumisjooksu pika raja eestikatelt;
Randy on meist ilmselt kõige innukam võistleja läbi suve olnud: hulganisti orienteerumisstarte nii Eestis kui piiri taga, lisaks seikles ta Soomes ja üleüldse on selle mehe võistlusjanu uskumatu.
Mul endal oli mõnda aega pärast Shotimaad tervisega probleeme, kuid ca kolmandal nädalal oli kodus passimisest ja sportimatusest hing nii näljas, et otsustasin valude kiuste kasvõi pooltunnikesegi ratast sõtkuma minna. Hing jäi rahule. Paari päeva pärast proovisin uuesti, ja nii see läks.
Vaid paar päeva hiljem räägiti auk pähe, et võiksime orienteerumise mitmepäevasest teatevõistlusest (Ilvesteatest) osa võtta, et suuri eesmärke pole, lihtsalt tahaks proovida ja poleks ka hullu kui ma üle lõpujoonele vaid roomates jõuaks. Nädal enne proovisin korra joosta, kuid ei põlv ega hüppeliigesed üle veerand tunni vastu ei pidanud. Mõned päevad enne võistlust proovisin teisipäevakul joosta, valus oli, aga joosta juba lasi. Ja kolm päeva metsateatejooksu mõjus hoopis kummaliselt: pigem läks enesetunne järjest paremaks, valu ei kadunud ent polnud enam ka nii terav, eks parasjagu said hüppeliigesed ja põlv uuesti väänamist, ent kuidagi õnnestus need tahaplaanile suruda.
Meenub paratamatult seik, kuidas ma üldse mõned aastad tagasi orienteerumise radadele sattusin - olin terve kevad olnud põlvedega hädas (vana (laske)suusatajate kutsehaigus), kui samamoodi ei suutnud enam sportimata kodus püsida ja läksin orienteerumispäevakule, et linnast ära metsa loodusesse saada, otsustasin, et kui põlv vastu ei pea, siis jalutan tagasi. Üllatuseks aga pidas põlv tol korral metsajooksule enam-vähem vastu ja et metsas oli mõnus joosta, siis läksin veel mõned teisedki korrad, kaardiga jooksmine hakkas täitsa meeldima. Orienteerumistehnika muidugi mul lonkab, ütleme nii - "kaardilugemine segab jooksmist". Aga mõnus vaheldus on see siiski.
Ent pärast sellesuvist kolme metsateatejooksu starti sai siiski selgeks, et metsas on võimalik endale vaid täiendavalt liiga teha hetkeseisu arvestades. Ja siis sai naastud vana armastuse - triatloni juurde.
Põhiline erinevus traditsioonilise seikluse (ratas, jooks, vahel ka ujumine, jm) ja triatloni vahel on see, et viimane toimub kindlal pinnasel mööda radu ja teid, ehk antud hetkel säästaks see mu jalgu. Väga mõnus oli vanu konkurente taas näha ja neist mõõtu võtta.
Paarinädalase spetstreeninguga võis tugeva harrastaja tasemele end taas võidelda, ent tugevalt ja tõsiselt harjutatajatega on mul loomulikult suur vahe, eriti kiiruses. See ongi teine põhiline erinevus triatlonil seiklusega, et kiirused ja töö intensiivsus on seal ikkagi hoopis midagi muud, põhimõtteliselt käib seal koguaeg keel vestil tampimine, seiklusel siiski pisut rahulikum. Mõnus vaheldus igatahes.
Kuulsin, et Heitigi oli sel aastal triatloni proovinud ja päris mitmed triatloniga tegelejad on vägagi arvestatavad tegijad ka seiklusradadel saanud (mõned näited - Priit Ailt, Rait Pallo, Urmas Utar). Igatahes aitas kindlam treeningpinnas mul raskemad ajad üle elada ja tagasi treeningulainele saada. Augustikuuks oli tervis juba nii hea, et otsisin vaheldust juba jälle paaril orienteerumisvõistlusel ja osaletud sai ka paaril rahvajooksul.
Ehk mis ma selle jutuga öelda tahtsin - elu pole meil üldsegi üksluine, igaüks meist tegeleb oma meelepärase alaga ja hoiab end vormis omal moel pidevalt seiklusaladega sarnastel aladel või kõrvalaladel, ja ülipikki treeninguid ei pea ilmtingimata tegema, et palju jõuaks, hoopis olulisem on hoida vaim värske ning endasse tugevust mingil muul moel koguda. Paljud seiklejad tegelevad ka näiteks matkamisega selle erinevates vormides, aga sellest lähemalt ehk mõnel teisel korral.
Fotod Tartu Maratoni galeriist (autorid Külli Leola, Argo Aednik)
Sportfotos: Rain RUMil: http://www.sportfoto.ee/index.php?lang=est&main_id=29&id=58317&pid=58644
Maret RUMil: http://www.sportfoto.ee/index.php?lang=est&main_id=29&id=58317&pid=58646
http://www.sportfoto.ee/index.php?lang=est&main_id=29&id=58317&pid=58645
17. sept 2007
Mereaerutamise EMV (Teine lugu sarjast "Et elu liiga üksluiseks ei muutuks")
Lugu sai alguse samal põhjusel, mis eelminegi- nimelt tuleb aeg-ajalt end proovile panna ka teistel toredatel aladel.
kajakk.ee foorumis õigati augustis maha, et tulemas on Eesti Meistrivõistlused mereaerutamise maratonis. Medal Eesti MV-lt, on minu unistus olnud juba enne, kui ma rääkima hakkasin ja ma olen alati end võistkonnasiseselt halvasti ning alaväärsena tundnud, et mul ühtegi medalit pole, aga kõikidel teistel on kamaluga medaleid. Eriti õdedel Vaheritel, kes võidavad ära peaaegu kõik võistlused kus osalevad. Minu medalisaak läbi senise elu oli olnud kesine- vaid need Tartu Maratoni medalid, mis kõigile lõpetajatele antakse, aga teate ju isegi, et see pole ikka see. Nu ja siis üks lapsepõlve medal: Harjumaa meister klassikalises maadluses, kaalus 32kg:)
Ühesõnaga haistsin võimalust:)
Kuna paarimees Sten-Eric oli kohe nõus osalema, siis pikka juttu polnudki. Enne olulist võistlust tegime ka mõned trennid Shotimaa MMil osalenud paadiga. Trennides tõdesime, et oleme tublid, aga selle paadiga suurt üle 10 km tunnis meie sõita ei oska või ei jõua. Vähemalt sileda vee puhul poob see paat end täiesti kinni ja üldse ei liigu. Kuni 10-ni seevastu läheb väga lihtsalt.
Samas teadsin, et lainetes on see paat üsna kiire ja seega lootsime tuulisele merele. Ja tuult oli:) Tuult oli nii palju, et mulle tundus päris mitu korda, et vist sai seda lainet liiga palju soovitud.
Kuna varasemat infot võistluse kohta oli vaid niipalju, et sõit on ca 18km pikk ja kulgeb Paatsalust Pöörilaiuni, ümber laiu ja tagasi Paatsallu. Ka ei olnud teada osalejate nimesid. Kohale jõudes selgus, et stardis oli terve hulk noori ja näljaseid rajaaerutajaid, kellel oli rinnal aerutamisliidu embleem või seljal kiri "Eesti". Ja aerudel oli neil ka Eesti lipp. Nagu Jaansonil noh:) Jajah, koondise mehed.
Kusagilt kuulsin nime Becker ja Tootsi. Nujah, nendest meestest kirjutatakse lehes- need on Eesti esiaerutajad, kes sihivad olümpiapääset. Neid ma olin telekast kah näinud. Päris kiired tundusid:)
Start antud, võtsime suuna kusagil kaugel paistvale majakale. Stardis nägime pärisarutajate võimast kiirendust. Neli paati rebisid kohe vahe sisse. Me olime kusagil 6-7 ndal kohal. Algus oli minu jaoks tavapäraselt raske. Esimesed libisesid eest ära ja tundus, et nende üleolek on mäekõrgune. Aerutajad ikkagi.
Mingil hetkel saime kõrvale Kaubi Türnpuu-Uko Kõrge paadile. Need ka vanad aerukunnid ja treenerid, esimene on osalenud ka maratoni MK etappidel. Proovisin tüüpide pealt tehnikat vaadata ja hammastega kinni hoides mitte maha jääda. Tundus, et hästi sõidavad ja tundus, et tõmbasid meidki paremini käima. Taha vaadates selgus, et teised paadid hakkavad maha jääma ning mingil hetkel selgus, et neljast eest ära sõitnud paadist kaks hakkavad selg ees lähenema. Tubli töö!
Lained läksid tõsiselt suureks ja kuidagi õnnestus meil nendes suurtes lainetes sõit nii hästi, et Türnpuu-Kõrge hakkasid maha jääma. Pisut enne laidu olime mööda saanud ühest jooksikute paadist ja selge vahe sisse sõitnud Türnpuu-Kõrge paadiga. Teised enam lainete vahelt ei paistnud. Olime tõusnud kolmandaks- ca 5-7 minuti kaugusel olid Becker-Tootsi ja K-1 hilisem võitja Raigo Põder. Minuti- paari kaugusel teine kahene ja siis kohe meie. Seis oli päris põnev:)
Laiuni jõudes tegime otsuse sõita murdlainetest ringi, mitte otse ümber nuka nagu lühim marsruut oli. Suured murdlained olid liiga hirmutavad. Paarisaja meetri kaugusel laiust, aga sattusime päeva suurimate lainete otsa ja kui seni olid lained kulgenud mingis aimatavas rütmis ja mingil kindlal suunal, siis seal oli täielik pudru ja kapsad. Lained olid väga suured ja nad tulid minu arvates kahes eri suunast ja põrkusid omavahel. Seetõttu jäin nende lugemisega jänni. Järgmisel hgetkel tabas meid võimas murdlaine ja peale mõningast võitlust olime pea alaspidi korralikus pesumasinas. Õnneks saime kiirelt välja, aga järgmine laine lõi paadi vastu mind ja rebis seni käes olnud aeru käest.
Peale seda liikusime kibekiirelt laine ja paadi vahele, kus on märksa ohutum laineid vastu võtta. Mingil hetkel sain kätte ühe aerudest. Sealt edasi algas võitlus lainetega, mida meie kontrollida ei suutnud. Iga järgmine laine surus meid vee alla ja mingil hetkel rebis üks Suur Steni käest paadi lahti. Halb olukord, kuna paadist kinni hoides saab end palju paremini pinnal hoida ja ka eriti suurte lainete puhul on millest end tagasi pinnale tõmmata. Ka kannab tuul paati kiiremini edasi kui vees olevat ujujat. Lainete vahele tuli väike paus ja Sten sai paadi jälle kätte. Õnneks oli lainete suund täpselt laiu otsa. Meil ei olnud muud teha kui end paadi küljes hoida ja oodata kuni lained kaldale kannavad. Aega läks, aga mingil hetkel saime jalad põhja ja kuidagi kaldale. Paha lugu oli aga see, et meil oli vees olemisest (12-14 minutit) külm hakanud ning edasi sõitmiseks puudus meil aer. Käisin mööda vett edasi-tagasi ja otsisin aeru. Ronisin vees olnud kivide otsa ja üritasin musta aeru silmata. Selles lainetemöllus suht lootusetu. Mingi aja pärast hakkasid aeglasemad paadid riburadapidi tulema. Nägime tuttvaid nägusid lainetega võitlemas. Nad tegid targalt, et tulid hästi saare lähedalt- seal vahutas küll kõvasti, aga lained olid väikesed ja neis polnud sellist jõudu. Nii mõnigi neist läks ümber. Neil aga vedas sellega, et ära jäi pikk lainetes hulpimine.
Olin lootuse täitsa kaotanud ja mingist võistlusest polnud enam juttugi. Külmunud, paat vett täis, aer kadunud, tuju kehv. Sooja minna pole kusagile, ära ka ei saa. Täitsa kurb hakkas:)
Mingil hetkel läksin saare serva ja nägin lainetes vilksatamas oma aeru, mis oli saarest mööda ujumas ja üha kaugenes kaldast. Ma ei tea mis tal arus oli, et ta ei taibanud samasse kohta ujuda kuhu lained meid tõid vaid ujus saarest mööda. Rumal aer!
Pikalt mõtlematta hüppasin vette ja ujusin järgi. Tagasi ujumine aeruga oli keerulisem, aga kaldale me koos tulime. Sealt edasi läks jälle lõbusamaks. Paati saades hakkas soe, ning saime ka lihtsale allatuule kursile.
Vahepeal nägime ka Maretit ja Ruthi, kes olid tulnud oma järjekordse kulla järele. Mul oli suur heameel neid näha elusatena ja juba poolel maal. Ma tean Shotimaa MM-ist, kuidas Ruth Suuri laineid pelgab ja mitmel korral tabasin end mõttelt, et kuidas nad vastu peavad!
Kohtunike paadi juures kuulsime oma suureks üllatuseks, et oleme kolmandad. Mitte midagi ei saanud aru. Olime ju ligi pool tundi kaotanud ümberminekuga, aga ikka kolmandad? Mismõttes? Võimatu! Kus kõik kiired paadid on? Läksid ümber? Sõitsid valesti? Võib-olla. See uudis andis meile uut jõudu. Tagasiteel möödusime ühest üheset ja ühest kaheset paadist, teadmata, kes need on, on nad katkestanud või võistlevad. Mingil hetkel nägime tagant lähenevat kiiret kahest paati. Ei uskunud, et enne ümberminekut mõni meist tagapool olnud paatidest suudaks nii kiirelt ja hea tehnikaga sõita. Kui nad meist möödusid sai selgeks, et need olidki esisõudjad Becker-Tootsi. Ilus oli vaadata, aga kas nad võtavad meilt pronksi?
Terve tagasitee võitlesime meie paadile tüüpilise probleemiga- tugevas külgtuules on selle püstine nina liiga suur tuuletakistus ja tuul kannab nina pidevalt alla. Seetõttu pidin sõitma pidevalt tüür viltu, mis kahandas tugevalt meie liikumiskiirust. Vaatamata pidevale tüürimisele kandis tuul meid ikka kaldasse. Mitmel korral sattusime sealsetesse murdlainetesse, mis pidurdas hoogu veelgi. Viltuse paadi ja tuulega võideldes kaotasime palju energiat ja edasiliikumine oli vaevaline. Tagant lähenes jälle üks paat. Õnneks ühene, suurepärane tehnika, aerutajaks Paikuse aerutamisklubi treener Roland Simanis, kellel hulgaliselt medalikohti päris aerutamisvõistlustelt. Vaatamata täiesti lagunenud tehnikale üritasime tal järgi hoida, õnneks nõrgenes tuul lõpu eel niipalju, et sain juba tüüri otse hoida ja lõpuks suutsime Rolandist isegi 3 sekundit varem finisheerida, mis pole küll suur saavutus, kuna tema oli ju üksinda. Aga väike asi ikkagi.
Lõpetades oli mul hiiglama hea meel, et see läbi sai. Tore võistlus oli. Seiklust oli. Elu suurimaid laineid oli. Elu esimene mitte vabatahtlik ümberminek oli. Ja medali saime. Elu esimese medali päris Eesti Meistrivõistlustelt. Pronksi.
Nagu hiljem selgus panid need kiired aerutajad, kes meie ees ja kohe meie taga olid saarest mööda ja otse edasi. Aerutajad ju, harjunud otse mööda poisid sõotma:) Hilisemad võitjad, Bert&Co, kes olid meist laiuni jõudes selgelt tagapool, oskasid õiget marsruuti sõita ja napsasid ässade eest võidu.
Stardis oli terve rida seiklejaid, kes on ju varmad igal toredal üritusel kaasa lööma. ISC Adventure Teami liikmed võiksid vabalt ka mereaerutamises kaasa lüüa. Selline mitmekülgsus toobki edu seiklusspordi võistlustelt!
Õed Vaherid näiteks said tänu tugevale lõpuspurdile kaela oma järjekordse kuldmedali eestikatelt.
Tiimikaaslane Randy tegi tugeva sõidu K-1 klassis ja sai viienda koha. Vaatamata ümberminekule ja sellele, et käis mandril õdesid merele aitamas ja ergutamas. Pronks oli käeulatuses!
Heiti ja Maret said K-2 klassis 9nda koha.
Fotod on pärit portaalist seikleja.com
kajakk.ee foorumis õigati augustis maha, et tulemas on Eesti Meistrivõistlused mereaerutamise maratonis. Medal Eesti MV-lt, on minu unistus olnud juba enne, kui ma rääkima hakkasin ja ma olen alati end võistkonnasiseselt halvasti ning alaväärsena tundnud, et mul ühtegi medalit pole, aga kõikidel teistel on kamaluga medaleid. Eriti õdedel Vaheritel, kes võidavad ära peaaegu kõik võistlused kus osalevad. Minu medalisaak läbi senise elu oli olnud kesine- vaid need Tartu Maratoni medalid, mis kõigile lõpetajatele antakse, aga teate ju isegi, et see pole ikka see. Nu ja siis üks lapsepõlve medal: Harjumaa meister klassikalises maadluses, kaalus 32kg:)
Ühesõnaga haistsin võimalust:)
Kuna paarimees Sten-Eric oli kohe nõus osalema, siis pikka juttu polnudki. Enne olulist võistlust tegime ka mõned trennid Shotimaa MMil osalenud paadiga. Trennides tõdesime, et oleme tublid, aga selle paadiga suurt üle 10 km tunnis meie sõita ei oska või ei jõua. Vähemalt sileda vee puhul poob see paat end täiesti kinni ja üldse ei liigu. Kuni 10-ni seevastu läheb väga lihtsalt.
Samas teadsin, et lainetes on see paat üsna kiire ja seega lootsime tuulisele merele. Ja tuult oli:) Tuult oli nii palju, et mulle tundus päris mitu korda, et vist sai seda lainet liiga palju soovitud.
Kuna varasemat infot võistluse kohta oli vaid niipalju, et sõit on ca 18km pikk ja kulgeb Paatsalust Pöörilaiuni, ümber laiu ja tagasi Paatsallu. Ka ei olnud teada osalejate nimesid. Kohale jõudes selgus, et stardis oli terve hulk noori ja näljaseid rajaaerutajaid, kellel oli rinnal aerutamisliidu embleem või seljal kiri "Eesti". Ja aerudel oli neil ka Eesti lipp. Nagu Jaansonil noh:) Jajah, koondise mehed.
Kusagilt kuulsin nime Becker ja Tootsi. Nujah, nendest meestest kirjutatakse lehes- need on Eesti esiaerutajad, kes sihivad olümpiapääset. Neid ma olin telekast kah näinud. Päris kiired tundusid:)
Start antud, võtsime suuna kusagil kaugel paistvale majakale. Stardis nägime pärisarutajate võimast kiirendust. Neli paati rebisid kohe vahe sisse. Me olime kusagil 6-7 ndal kohal. Algus oli minu jaoks tavapäraselt raske. Esimesed libisesid eest ära ja tundus, et nende üleolek on mäekõrgune. Aerutajad ikkagi.
Mingil hetkel saime kõrvale Kaubi Türnpuu-Uko Kõrge paadile. Need ka vanad aerukunnid ja treenerid, esimene on osalenud ka maratoni MK etappidel. Proovisin tüüpide pealt tehnikat vaadata ja hammastega kinni hoides mitte maha jääda. Tundus, et hästi sõidavad ja tundus, et tõmbasid meidki paremini käima. Taha vaadates selgus, et teised paadid hakkavad maha jääma ning mingil hetkel selgus, et neljast eest ära sõitnud paadist kaks hakkavad selg ees lähenema. Tubli töö!
Lained läksid tõsiselt suureks ja kuidagi õnnestus meil nendes suurtes lainetes sõit nii hästi, et Türnpuu-Kõrge hakkasid maha jääma. Pisut enne laidu olime mööda saanud ühest jooksikute paadist ja selge vahe sisse sõitnud Türnpuu-Kõrge paadiga. Teised enam lainete vahelt ei paistnud. Olime tõusnud kolmandaks- ca 5-7 minuti kaugusel olid Becker-Tootsi ja K-1 hilisem võitja Raigo Põder. Minuti- paari kaugusel teine kahene ja siis kohe meie. Seis oli päris põnev:)
Laiuni jõudes tegime otsuse sõita murdlainetest ringi, mitte otse ümber nuka nagu lühim marsruut oli. Suured murdlained olid liiga hirmutavad. Paarisaja meetri kaugusel laiust, aga sattusime päeva suurimate lainete otsa ja kui seni olid lained kulgenud mingis aimatavas rütmis ja mingil kindlal suunal, siis seal oli täielik pudru ja kapsad. Lained olid väga suured ja nad tulid minu arvates kahes eri suunast ja põrkusid omavahel. Seetõttu jäin nende lugemisega jänni. Järgmisel hgetkel tabas meid võimas murdlaine ja peale mõningast võitlust olime pea alaspidi korralikus pesumasinas. Õnneks saime kiirelt välja, aga järgmine laine lõi paadi vastu mind ja rebis seni käes olnud aeru käest.
Peale seda liikusime kibekiirelt laine ja paadi vahele, kus on märksa ohutum laineid vastu võtta. Mingil hetkel sain kätte ühe aerudest. Sealt edasi algas võitlus lainetega, mida meie kontrollida ei suutnud. Iga järgmine laine surus meid vee alla ja mingil hetkel rebis üks Suur Steni käest paadi lahti. Halb olukord, kuna paadist kinni hoides saab end palju paremini pinnal hoida ja ka eriti suurte lainete puhul on millest end tagasi pinnale tõmmata. Ka kannab tuul paati kiiremini edasi kui vees olevat ujujat. Lainete vahele tuli väike paus ja Sten sai paadi jälle kätte. Õnneks oli lainete suund täpselt laiu otsa. Meil ei olnud muud teha kui end paadi küljes hoida ja oodata kuni lained kaldale kannavad. Aega läks, aga mingil hetkel saime jalad põhja ja kuidagi kaldale. Paha lugu oli aga see, et meil oli vees olemisest (12-14 minutit) külm hakanud ning edasi sõitmiseks puudus meil aer. Käisin mööda vett edasi-tagasi ja otsisin aeru. Ronisin vees olnud kivide otsa ja üritasin musta aeru silmata. Selles lainetemöllus suht lootusetu. Mingi aja pärast hakkasid aeglasemad paadid riburadapidi tulema. Nägime tuttvaid nägusid lainetega võitlemas. Nad tegid targalt, et tulid hästi saare lähedalt- seal vahutas küll kõvasti, aga lained olid väikesed ja neis polnud sellist jõudu. Nii mõnigi neist läks ümber. Neil aga vedas sellega, et ära jäi pikk lainetes hulpimine.
Olin lootuse täitsa kaotanud ja mingist võistlusest polnud enam juttugi. Külmunud, paat vett täis, aer kadunud, tuju kehv. Sooja minna pole kusagile, ära ka ei saa. Täitsa kurb hakkas:)
Mingil hetkel läksin saare serva ja nägin lainetes vilksatamas oma aeru, mis oli saarest mööda ujumas ja üha kaugenes kaldast. Ma ei tea mis tal arus oli, et ta ei taibanud samasse kohta ujuda kuhu lained meid tõid vaid ujus saarest mööda. Rumal aer!
Pikalt mõtlematta hüppasin vette ja ujusin järgi. Tagasi ujumine aeruga oli keerulisem, aga kaldale me koos tulime. Sealt edasi läks jälle lõbusamaks. Paati saades hakkas soe, ning saime ka lihtsale allatuule kursile.
Vahepeal nägime ka Maretit ja Ruthi, kes olid tulnud oma järjekordse kulla järele. Mul oli suur heameel neid näha elusatena ja juba poolel maal. Ma tean Shotimaa MM-ist, kuidas Ruth Suuri laineid pelgab ja mitmel korral tabasin end mõttelt, et kuidas nad vastu peavad!
Kohtunike paadi juures kuulsime oma suureks üllatuseks, et oleme kolmandad. Mitte midagi ei saanud aru. Olime ju ligi pool tundi kaotanud ümberminekuga, aga ikka kolmandad? Mismõttes? Võimatu! Kus kõik kiired paadid on? Läksid ümber? Sõitsid valesti? Võib-olla. See uudis andis meile uut jõudu. Tagasiteel möödusime ühest üheset ja ühest kaheset paadist, teadmata, kes need on, on nad katkestanud või võistlevad. Mingil hetkel nägime tagant lähenevat kiiret kahest paati. Ei uskunud, et enne ümberminekut mõni meist tagapool olnud paatidest suudaks nii kiirelt ja hea tehnikaga sõita. Kui nad meist möödusid sai selgeks, et need olidki esisõudjad Becker-Tootsi. Ilus oli vaadata, aga kas nad võtavad meilt pronksi?
Terve tagasitee võitlesime meie paadile tüüpilise probleemiga- tugevas külgtuules on selle püstine nina liiga suur tuuletakistus ja tuul kannab nina pidevalt alla. Seetõttu pidin sõitma pidevalt tüür viltu, mis kahandas tugevalt meie liikumiskiirust. Vaatamata pidevale tüürimisele kandis tuul meid ikka kaldasse. Mitmel korral sattusime sealsetesse murdlainetesse, mis pidurdas hoogu veelgi. Viltuse paadi ja tuulega võideldes kaotasime palju energiat ja edasiliikumine oli vaevaline. Tagant lähenes jälle üks paat. Õnneks ühene, suurepärane tehnika, aerutajaks Paikuse aerutamisklubi treener Roland Simanis, kellel hulgaliselt medalikohti päris aerutamisvõistlustelt. Vaatamata täiesti lagunenud tehnikale üritasime tal järgi hoida, õnneks nõrgenes tuul lõpu eel niipalju, et sain juba tüüri otse hoida ja lõpuks suutsime Rolandist isegi 3 sekundit varem finisheerida, mis pole küll suur saavutus, kuna tema oli ju üksinda. Aga väike asi ikkagi.
Lõpetades oli mul hiiglama hea meel, et see läbi sai. Tore võistlus oli. Seiklust oli. Elu suurimaid laineid oli. Elu esimene mitte vabatahtlik ümberminek oli. Ja medali saime. Elu esimese medali päris Eesti Meistrivõistlustelt. Pronksi.
Nagu hiljem selgus panid need kiired aerutajad, kes meie ees ja kohe meie taga olid saarest mööda ja otse edasi. Aerutajad ju, harjunud otse mööda poisid sõotma:) Hilisemad võitjad, Bert&Co, kes olid meist laiuni jõudes selgelt tagapool, oskasid õiget marsruuti sõita ja napsasid ässade eest võidu.
Stardis oli terve rida seiklejaid, kes on ju varmad igal toredal üritusel kaasa lööma. ISC Adventure Teami liikmed võiksid vabalt ka mereaerutamises kaasa lüüa. Selline mitmekülgsus toobki edu seiklusspordi võistlustelt!
Õed Vaherid näiteks said tänu tugevale lõpuspurdile kaela oma järjekordse kuldmedali eestikatelt.Tiimikaaslane Randy tegi tugeva sõidu K-1 klassis ja sai viienda koha. Vaatamata ümberminekule ja sellele, et käis mandril õdesid merele aitamas ja ergutamas. Pronks oli käeulatuses!
Heiti ja Maret said K-2 klassis 9nda koha.
Fotod on pärit portaalist seikleja.com
TM 1. Rulluisumaraton 38km ehk Et elu liiga üksluiseks ei muutuks...
... on vaja teha ka midagi muud, kui ainult Xdreamil seigelda. Kõik tegevused on eriliselt toredad kuni hetkedeni kus need muutuvad liiga tavaliseteks. Seetõttu tuleb otsida huvitavaid väljakutseid ka teistelt aladelt. Eriti tore on veel siis, kui need mingil viisil teevad mind paremaks seiklussportlaseks.
Seetõttu pidasin vajalikuks osaleda augusti lõpus toimunud Tartu Rulluisumaratonil. Kuna olin sellel aastal uisutanud kokku neljal korral, kaks neist olid seotud Xdreamiga ja viimane uisutamine oligi öisel Otepää etapil, siis mingeid kõrgeid lootusi ja unistusi polnud.
Esimeses stardigrupis tundusid kõik nii kiired ja enesekindlad, et hoidsin targu viimasesse ritta. Samas grupis olid õnneks ka mõned vähem enesekindlate nägudega seiklejad- Anti Arak ja Lauri Malsroos. Arvasin, et nende järgi võiks hea sõita olla küll.
Start oli nagu ikka ebameeldivalt kiire ja kuidagi ei osanud leida õiget rütmi. Rongid kiirete taganttulijatega möödusid ja kaotasin palju kohti. Ka Lauri võimas algus ei lubanud kaasa minna. Mõne kilomeetri möödudes nägin tagantpoot alustanud tiimikaaslast Maretit ühe rongi sabas mööda uisutamas. Kuna enesetunne oli paranenud, siis arvasin, et oleks paras aeg kellegagi kaasa minna. Mareti tuules sõites hakkasime jälle ettepoole kerkima. Gruppidele olid vahed sisse tekkinud ja aimasin, et mida aeg edasi, seda ebatõenäolisem on kiiremaid seltskondi püüdma hakata. Enesetunne oli juba nii hea, et julgesin pundist lahti rebida ja järgmisi püüdma hakata. Maret tuli kohe kaasa ja nii me siis paarisrakendina ettepoole rühkisime. Õnneks olid kiired alustajad endale liiga teinud ja saime mitu seltskonda kätte. Igasse järgmisesse punti jõudes arvasin, et see jääb viimaseks ja rohkem enam üksi tööd ei tee. Aga ikka juhtus nii, et need pundid lagunesid ja pudenesid maha ning ikka olin olukorras, kus kellegi taga puhata polnud. Enne esimest tagasipööret nägin vastu tulemas tuttavaid uisutajaid ja tundus, et seal pundis on teravaid jalgu kellega oleks mõnus koos sõita. Võtsin eesmärgiks veel need kätte saada. Peale tagasipööret keerasime vastutuult lõigule. Arvata oli et väga kauaks poleks mind seal jätkunud, seega pidin kiirelt järgi saama. Minu õnneks oli lisaks vastutuulele ka korralik tõus ja sellistes tingimustes sain vaatamata kehvale tehnikale, aga tugevale kiirendusele tõusu lõpuks pundile järgi. Kahju ainult, et Maret õigel ajal karpi jäi ja sellesse mõnusasse punti ei jõudnud.
Avastasin, et vastutuulelõikudel ja mäest üles sõites oli mul koos uisutajatega lihtne koos sõita, seevastu allatuulelõikudel, kus kiirused läksid suureks sai minu olematu tehnika suureks takistuseks. kehv tehnika lihtsalt ei luba suurel kiirusel effektiivselt tõugata.
Selles pundis tiksusin kuni lõpuni. Vahepeal noppisime ära mõned mahajääjad ja mõned kukkusid ka meie pundist välja. Mingil hetkel jäi tempo suht aeglaseks ja sattusin ette vedama, hetk hiljem avastasin, et minu taga on ainult üks tüüp. Aa, see on see tüüp kes ainukesena meie pundis sõitis kõrgete uiskudega millel neli väikest ratast. Olin juba ammu vaadanud, et peale minu oli ta vist ainus selles pundis kes suurt sõita ei osanud. Aga jõudu oli tal hullumoodi. Hoogu maha ka ei hakanud võtma ja nii me siis koos läksime, kordamööda tegime tööd ja korraks tekkis isegi rumal lootus, et sõidamegi pundil eest ära. Mõne kilomeetri pärast tulin maapeale tagasi ja sain aru, et ega me ikka nii tugevad ka pole. Lihtsalt kiiretel alamäe ja allatuule lõikudel olid hea tehnikaga uisutajad meist kõvasti kiiremad. Grupis tagasi olles kukkus pulss madalale tagasi ja rohkem midagi põnevat ei juhtunudki.
Olematu uisutamiskogemuse tõttu ei olnud mul mingit ettekujutust kuidas see finisheerimine grupis käib. Üritasin distantsi jooksul sõpradelt Abec-i liikmetelt uurida, et mismoodi uisutajad finisheerivad ja mida jälgima peab, aga mingil põhjusel ma neilt häid mõtteid ei saanudki.
Mingil hetkel läks hirmsaks paugutamiseks ja isegi need grupi liikmed, kes kogu distantsi jooksul tegid nägu nagu oleks neil jube raske ja kes ei vedanud kogu maratoni jooksul mitte meetritki olid ühtäkki kui uuesti sündinud ja tegid sellise lõpu, et minul ei jäänud muud üle kui vaid õppida, et tuleb olla kaval ja hea näitleja!
Aga hea meel on selle üle, et grupifinsihi võitis see mees, kes sõitis olematu tehnikaga neljal väikesel rattal ja lühikese raamiga kõrge saapaga. Protokolli uurides selgus, et tegemist oli Ilmar Udamiga- vana suusahunt, tegi wannabe uisutajatele pähe:)
Mina lõpetasin täitsa rahuldava 30nda kohaga ja väga paljude uute kogemuste võrra rikkamana.
Mareti tulemuse üle on mul eriliselt hea meel- neljas naine! Kusjuures sõitis veel enamus maast üksi! Ja minu pundis, napilt enne teda, lõpetasid naiste teine ja kolmas koht! Nähes teise ja kolmanda naise tehnikat ja varustust ning teades Mareti tehnikat ja väikest usisukilometraazi jääb vaid tõdeda et uskumatu jõud, vastupidavus ja potensiaal on seal peidus! Tagantjärele on eriti kahju, et ma tema mahajäämist ei märganud ja teda punti ei vedanud!
Seetõttu pidasin vajalikuks osaleda augusti lõpus toimunud Tartu Rulluisumaratonil. Kuna olin sellel aastal uisutanud kokku neljal korral, kaks neist olid seotud Xdreamiga ja viimane uisutamine oligi öisel Otepää etapil, siis mingeid kõrgeid lootusi ja unistusi polnud.
Esimeses stardigrupis tundusid kõik nii kiired ja enesekindlad, et hoidsin targu viimasesse ritta. Samas grupis olid õnneks ka mõned vähem enesekindlate nägudega seiklejad- Anti Arak ja Lauri Malsroos. Arvasin, et nende järgi võiks hea sõita olla küll.
Start oli nagu ikka ebameeldivalt kiire ja kuidagi ei osanud leida õiget rütmi. Rongid kiirete taganttulijatega möödusid ja kaotasin palju kohti. Ka Lauri võimas algus ei lubanud kaasa minna. Mõne kilomeetri möödudes nägin tagantpoot alustanud tiimikaaslast Maretit ühe rongi sabas mööda uisutamas. Kuna enesetunne oli paranenud, siis arvasin, et oleks paras aeg kellegagi kaasa minna. Mareti tuules sõites hakkasime jälle ettepoole kerkima. Gruppidele olid vahed sisse tekkinud ja aimasin, et mida aeg edasi, seda ebatõenäolisem on kiiremaid seltskondi püüdma hakata. Enesetunne oli juba nii hea, et julgesin pundist lahti rebida ja järgmisi püüdma hakata. Maret tuli kohe kaasa ja nii me siis paarisrakendina ettepoole rühkisime. Õnneks olid kiired alustajad endale liiga teinud ja saime mitu seltskonda kätte. Igasse järgmisesse punti jõudes arvasin, et see jääb viimaseks ja rohkem enam üksi tööd ei tee. Aga ikka juhtus nii, et need pundid lagunesid ja pudenesid maha ning ikka olin olukorras, kus kellegi taga puhata polnud. Enne esimest tagasipööret nägin vastu tulemas tuttavaid uisutajaid ja tundus, et seal pundis on teravaid jalgu kellega oleks mõnus koos sõita. Võtsin eesmärgiks veel need kätte saada. Peale tagasipööret keerasime vastutuult lõigule. Arvata oli et väga kauaks poleks mind seal jätkunud, seega pidin kiirelt järgi saama. Minu õnneks oli lisaks vastutuulele ka korralik tõus ja sellistes tingimustes sain vaatamata kehvale tehnikale, aga tugevale kiirendusele tõusu lõpuks pundile järgi. Kahju ainult, et Maret õigel ajal karpi jäi ja sellesse mõnusasse punti ei jõudnud.
Avastasin, et vastutuulelõikudel ja mäest üles sõites oli mul koos uisutajatega lihtne koos sõita, seevastu allatuulelõikudel, kus kiirused läksid suureks sai minu olematu tehnika suureks takistuseks. kehv tehnika lihtsalt ei luba suurel kiirusel effektiivselt tõugata.
Selles pundis tiksusin kuni lõpuni. Vahepeal noppisime ära mõned mahajääjad ja mõned kukkusid ka meie pundist välja. Mingil hetkel jäi tempo suht aeglaseks ja sattusin ette vedama, hetk hiljem avastasin, et minu taga on ainult üks tüüp. Aa, see on see tüüp kes ainukesena meie pundis sõitis kõrgete uiskudega millel neli väikest ratast. Olin juba ammu vaadanud, et peale minu oli ta vist ainus selles pundis kes suurt sõita ei osanud. Aga jõudu oli tal hullumoodi. Hoogu maha ka ei hakanud võtma ja nii me siis koos läksime, kordamööda tegime tööd ja korraks tekkis isegi rumal lootus, et sõidamegi pundil eest ära. Mõne kilomeetri pärast tulin maapeale tagasi ja sain aru, et ega me ikka nii tugevad ka pole. Lihtsalt kiiretel alamäe ja allatuule lõikudel olid hea tehnikaga uisutajad meist kõvasti kiiremad. Grupis tagasi olles kukkus pulss madalale tagasi ja rohkem midagi põnevat ei juhtunudki.
Olematu uisutamiskogemuse tõttu ei olnud mul mingit ettekujutust kuidas see finisheerimine grupis käib. Üritasin distantsi jooksul sõpradelt Abec-i liikmetelt uurida, et mismoodi uisutajad finisheerivad ja mida jälgima peab, aga mingil põhjusel ma neilt häid mõtteid ei saanudki.
Mingil hetkel läks hirmsaks paugutamiseks ja isegi need grupi liikmed, kes kogu distantsi jooksul tegid nägu nagu oleks neil jube raske ja kes ei vedanud kogu maratoni jooksul mitte meetritki olid ühtäkki kui uuesti sündinud ja tegid sellise lõpu, et minul ei jäänud muud üle kui vaid õppida, et tuleb olla kaval ja hea näitleja!
Aga hea meel on selle üle, et grupifinsihi võitis see mees, kes sõitis olematu tehnikaga neljal väikesel rattal ja lühikese raamiga kõrge saapaga. Protokolli uurides selgus, et tegemist oli Ilmar Udamiga- vana suusahunt, tegi wannabe uisutajatele pähe:)
Mina lõpetasin täitsa rahuldava 30nda kohaga ja väga paljude uute kogemuste võrra rikkamana.
Mareti tulemuse üle on mul eriliselt hea meel- neljas naine! Kusjuures sõitis veel enamus maast üksi! Ja minu pundis, napilt enne teda, lõpetasid naiste teine ja kolmas koht! Nähes teise ja kolmanda naise tehnikat ja varustust ning teades Mareti tehnikat ja väikest usisukilometraazi jääb vaid tõdeda et uskumatu jõud, vastupidavus ja potensiaal on seal peidus! Tagantjärele on eriti kahju, et ma tema mahajäämist ei märganud ja teda punti ei vedanud!
27. juuni 2007
10. etapp – Ben Nevis 1343m ja sealt edasi
Etapi algus oli traditsiooniliselt kiire, sest 15 minutit peale meid väljus viimasest TA-st Helly Hansen UK – see oli võistkond, kellega olime ka proloogis mõned punktivahed koos liikunud. Olime seigelnud maastikul üle 130 tunni ja liikusime ikka koos võistkondadega, kellega olime koos esimesel päeval! Meie sõbrad taanlased olid tollel hetkel meist tunniga maas.
Kui proloogipäeval olime Helly Hansenist olnud kindlalt kiiremad, siis Ben Nevise kivistel nõlvadel ei olnud meil mingit võimalust neile vastu saada. Kohalikud kasutasid oma eelist :-).
Ben Nevis, Briti saarte kõrgeim tipp on selle piirkonna tõeline turismimagnet. Jõudes tippu rühkides matkaradadele, käis seal elav sebimine – justkui keskpäevasel Raekoja platsil.
Meie võistluseelsesse majutuskohta paistis Ben Nevise mägi ilusasti ära, kuid enne võistlust tippu ei õnnestunudki näha – kogu aeg oli see tihedates pilvedes. Ben Nevise etapp oli ka korraldajatele suur küsimärk – kas ilmaolud üldse võimaldavad seda etappi läbi viia. Seekord läks õnneks ja kõik võistkonnad, kes liikusid graafikus pääsesid Ben Nevist vallutama.
Mäe jalamilt tipule jõudmiseks kulus meil kolm tundi. Järgmisesse punkti jõudmiseks pidime natuke laskuma mäe teisele küljele ja siis mööda mäeahelikku edasi liikuma. Ben Nevise tipus oli ilm ilus, kuid tume vihmapilv oli lähenemas. Nii kui olime tipu platoolt mõned meetrid laskunud jõudsime vihmapilve sisse, see oli justkui seina sisse minek, väga eriline kogemus. Hetkega olime külmast paduvihmast läbimärjad, nähtavus oli olematu ning puhus vali tuul. Kaotasime kivikamakate vahel aimatava teeraja, mida mööda pidime liikuma. Olukord oli tõeliselt paanikat tekitav. Ma nägin juba vaimusilmas, kuidas jääme tuuletelki varjule ja võib-olla peame isegi signaalraketi lendu laskma, kui kellelgi peaks mingi terviseprobleem tekkima.
20 minutit hiljem tuli äkki tuulehoog, mis puhus pilve niipalju minema, et kogu mäenõlv sai jälle nähtavaks. See oli imeline hetk, mis tõi tõelise kergenduse. Leidsime jälle üles raja, mis viis meid mäeahelikule. Meil oli hea meel, et nähtavus tuli tagasi, aga mure näris ikka hinge. Mäeahelik oli suhteliselt aeglaselt läbitav – turnisime suurte kivide vahel, kohati oli mäeaheliku harjal laiust vaid mõned meetrid. Liikusime võimalikus kiireimas tempos, kuid siiski oli meil hirm, et sellise tempoga liikudes ei jõua me selle etapi tehniliselt keerulisemat osa päevavalges lõpetada.
Sellel päeval suutsime ennast ületada – pimeduse saabudes olime jõudnud mäeahelikult õnnelikult alla orgu. Edasine tundus vaid vormistamise küsimus, kuid tegelikult oli jälle asi keerulisem.
Kõigepealt pidime leidma matkaraja, mis viis meid Fort Williami külje alla. Raja algus oli kummaline – soosse trambitud vagu. Hea, et üldse aru saime, et see võiks olla otsitav matkarada. Koperdasime vist peaaegu kõikidesse nn. matkarajal olevatesse mudaaukudesse sisse, sest pimeduses polnud aru saada, kas pinnas kannab või mitte. Tegelikult hakkas juba olema üsna ükskõik kõigest, tahtsime vaid lõpuks jõuda finishisse.
Kui mudaralli lõppes, siis hakkas kannatuste trepp – paekivist laotud ebatasane trepitaoline moodustis, mis kulges mööda mäekülge alla Fort Williami poole. Olin just enne viimasele etapile minekut mõelnud, et see seiklus polegi mul põlvi eriti kurnanud. Liiga vara mõtlesin nii – need mitmed kilomeetrid treppe mõjusid põlvedele väga laastavalt. Olime oli jälle müstiline – orus ulguv tuul, pimedus ja siis vastu tulevad tuled!!!! Need olid kohalikud downhilli fännid, kes öösel kell üks, jalgrattaid seljas vedades sammusid Ben Nevise tipu poole!!!
Eelviimane kontrollpunkt asus Fort Williami linna piiril, sealt jäi lõpuni üle 3 kilomeetri jooksu. Kuna meil oli saada pool tundi trahviminuteid ja kartsime taanlastele selle tõttu kaotada, siis otsustasime selle viimase punktivahe joosta, et päästa veel, mis veel päästa annab. Minu jaoks oli see üks lõputu unes jooksmine, nägin isegi unenägu. Unenäos ütlesin mingile asjale vastuseks – ma ei taha rohkem. Minu selle lause peale lõpetati kohe jooksmine. Pidin selleks, et edasi jookseksime lisama kohe selgituseks reaalses elus, et see oli mu unenäo vastus ja mitte mõeldud jooksvatele kaaslastele.
Unes jooksmine õnnestus meil nii hästi, et saime sellel etapil kolmanda vaheaja. Vaid poolakad, kelle entusiasm seikluse käigus järjest kasvas jooksid sellel etapil imeaja.
Rahulikku und magava Fort Williami kultuurimaja õuel märkisime selle seikluse VIIMASE kontrollpunkti 2.juunil kell 2.45
Ei mingit kergendust, et spordinädal lõppes. Isegi mitte und, mis oleks kohe maha niitnud. Ma ise ka ei teadnud, mida ma tahan. Tegelikult oleksin tahtnud hotellituba sooja dushiga, voodit valgete lindega, natuke shampust ja võimalust nautida sellised olusid vähemalt 12 tundi… Unistada ju võib, sest kõike see oli olemas Poolas BWC-il, aga kahjuks mitte siin MM-il. Aga kuna ootamas oli vaid magamiseks magamiskott umbses kolikambris, pesemiseks leige vesi, siis tuli ennast väga sundida ka nendele tegevustele. MM-i lõpetuseks kamandati kõige magusama une ajal õue lageda taeva alla...
Kui proloogipäeval olime Helly Hansenist olnud kindlalt kiiremad, siis Ben Nevise kivistel nõlvadel ei olnud meil mingit võimalust neile vastu saada. Kohalikud kasutasid oma eelist :-).
Ben Nevis, Briti saarte kõrgeim tipp on selle piirkonna tõeline turismimagnet. Jõudes tippu rühkides matkaradadele, käis seal elav sebimine – justkui keskpäevasel Raekoja platsil.
Meie võistluseelsesse majutuskohta paistis Ben Nevise mägi ilusasti ära, kuid enne võistlust tippu ei õnnestunudki näha – kogu aeg oli see tihedates pilvedes. Ben Nevise etapp oli ka korraldajatele suur küsimärk – kas ilmaolud üldse võimaldavad seda etappi läbi viia. Seekord läks õnneks ja kõik võistkonnad, kes liikusid graafikus pääsesid Ben Nevist vallutama.
Mäe jalamilt tipule jõudmiseks kulus meil kolm tundi. Järgmisesse punkti jõudmiseks pidime natuke laskuma mäe teisele küljele ja siis mööda mäeahelikku edasi liikuma. Ben Nevise tipus oli ilm ilus, kuid tume vihmapilv oli lähenemas. Nii kui olime tipu platoolt mõned meetrid laskunud jõudsime vihmapilve sisse, see oli justkui seina sisse minek, väga eriline kogemus. Hetkega olime külmast paduvihmast läbimärjad, nähtavus oli olematu ning puhus vali tuul. Kaotasime kivikamakate vahel aimatava teeraja, mida mööda pidime liikuma. Olukord oli tõeliselt paanikat tekitav. Ma nägin juba vaimusilmas, kuidas jääme tuuletelki varjule ja võib-olla peame isegi signaalraketi lendu laskma, kui kellelgi peaks mingi terviseprobleem tekkima.
20 minutit hiljem tuli äkki tuulehoog, mis puhus pilve niipalju minema, et kogu mäenõlv sai jälle nähtavaks. See oli imeline hetk, mis tõi tõelise kergenduse. Leidsime jälle üles raja, mis viis meid mäeahelikule. Meil oli hea meel, et nähtavus tuli tagasi, aga mure näris ikka hinge. Mäeahelik oli suhteliselt aeglaselt läbitav – turnisime suurte kivide vahel, kohati oli mäeaheliku harjal laiust vaid mõned meetrid. Liikusime võimalikus kiireimas tempos, kuid siiski oli meil hirm, et sellise tempoga liikudes ei jõua me selle etapi tehniliselt keerulisemat osa päevavalges lõpetada.
Sellel päeval suutsime ennast ületada – pimeduse saabudes olime jõudnud mäeahelikult õnnelikult alla orgu. Edasine tundus vaid vormistamise küsimus, kuid tegelikult oli jälle asi keerulisem.
Kõigepealt pidime leidma matkaraja, mis viis meid Fort Williami külje alla. Raja algus oli kummaline – soosse trambitud vagu. Hea, et üldse aru saime, et see võiks olla otsitav matkarada. Koperdasime vist peaaegu kõikidesse nn. matkarajal olevatesse mudaaukudesse sisse, sest pimeduses polnud aru saada, kas pinnas kannab või mitte. Tegelikult hakkas juba olema üsna ükskõik kõigest, tahtsime vaid lõpuks jõuda finishisse.
Kui mudaralli lõppes, siis hakkas kannatuste trepp – paekivist laotud ebatasane trepitaoline moodustis, mis kulges mööda mäekülge alla Fort Williami poole. Olin just enne viimasele etapile minekut mõelnud, et see seiklus polegi mul põlvi eriti kurnanud. Liiga vara mõtlesin nii – need mitmed kilomeetrid treppe mõjusid põlvedele väga laastavalt. Olime oli jälle müstiline – orus ulguv tuul, pimedus ja siis vastu tulevad tuled!!!! Need olid kohalikud downhilli fännid, kes öösel kell üks, jalgrattaid seljas vedades sammusid Ben Nevise tipu poole!!!
Eelviimane kontrollpunkt asus Fort Williami linna piiril, sealt jäi lõpuni üle 3 kilomeetri jooksu. Kuna meil oli saada pool tundi trahviminuteid ja kartsime taanlastele selle tõttu kaotada, siis otsustasime selle viimase punktivahe joosta, et päästa veel, mis veel päästa annab. Minu jaoks oli see üks lõputu unes jooksmine, nägin isegi unenägu. Unenäos ütlesin mingile asjale vastuseks – ma ei taha rohkem. Minu selle lause peale lõpetati kohe jooksmine. Pidin selleks, et edasi jookseksime lisama kohe selgituseks reaalses elus, et see oli mu unenäo vastus ja mitte mõeldud jooksvatele kaaslastele.
Unes jooksmine õnnestus meil nii hästi, et saime sellel etapil kolmanda vaheaja. Vaid poolakad, kelle entusiasm seikluse käigus järjest kasvas jooksid sellel etapil imeaja.
Rahulikku und magava Fort Williami kultuurimaja õuel märkisime selle seikluse VIIMASE kontrollpunkti 2.juunil kell 2.45
Ei mingit kergendust, et spordinädal lõppes. Isegi mitte und, mis oleks kohe maha niitnud. Ma ise ka ei teadnud, mida ma tahan. Tegelikult oleksin tahtnud hotellituba sooja dushiga, voodit valgete lindega, natuke shampust ja võimalust nautida sellised olusid vähemalt 12 tundi… Unistada ju võib, sest kõike see oli olemas Poolas BWC-il, aga kahjuks mitte siin MM-il. Aga kuna ootamas oli vaid magamiseks magamiskott umbses kolikambris, pesemiseks leige vesi, siis tuli ennast väga sundida ka nendele tegevustele. MM-i lõpetuseks kamandati kõige magusama une ajal õue lageda taeva alla...
25. juuni 2007
9.etapp – kõige kiirem, lühem, mõnusam, päikeselisem, soojem
8.TA-s üritasime võimalikult kiiresti endaga hakkama saada. Ka varasemates TA-des olime üritanud nobedamad olla, aga siin lõpuks õnnestus.
Olles nädala jooksul miu korda õpetust saanud, kuidas kaardil olev tee tegelikult looduses välja võib näha, ei oodanud me sellelt rattaetapilt midagi kerget. Arvatavasti jälle üks kivine tee, kus eriti sõita ei õnnestu.
Algus oli enam-vähem püstloodis üles mööda kitsast matkarada, kus vedasime rattad käe kõrval lükates üles. Seejärel jõudsime teele, mille seisukord oli meie jaoks otsustav kui kiiresti suudame edasi liikuda. Hurraa, mööda mäekülge kulgev tee oli sõidetav! Vaated olid mõnusad, ilm oli päikseline ja ratas veeres peaaegu iseenesest. See rattasõit oli mõnusalt virgutav aritmeetika – siit kivist mööda vasakult, sealt kivist paremalt, oja on läbitav, käiguvahetus, et väikesest nukist üle sõites hoog ei kaoks jne. Rattasõit nõudis tähelepanu ja nikerdamist, aga sellesse hetke see sobis väga hästi. Maa kulus lennates.
Vahepeal jäid ette mõned lambaaiad, kust pidime rattaid üle tõstma. Kui lugeda kokku kõik lambaaiad ja erinevad võimalused nende ületamiseks/läbimiseks, mis meil sellel seiklusel ette tulid, siis saaks päris kirju galerii. Kõige rohkem turnimist ja jõunumbreid nõudsid kahemeetrised lukus väravad, lihtsamatel tuli aru saada, kummale poole värav avaneb ja siis sealt läbi trügida.
Etapi lõpp oli Ben Nevise jalamil, kuhu olid kogunenud kõik meie fännid ja lisaks paljud pealtvaatajad. Jälle üks värskendav sündmus – hea oli vahelduseks tuttavaid, kuid nädala jooksul ununenud nägusid näha.
Etapile oli kulunud 3,5 tundi, sellest ajast peaaegu pool tundi kulus rattaparandustele – Randyl purunes rattakett ja Andresel oli klassikalisem juhtum – rattakummi lappimine.
9.TA-s tundus lõpp juba käega katsutav olevat – mis seal Ben Nevise otsas ära käia ei ole. Reaalsusesse tõi tagasi info, et kiirematel võistkondadel oli viimasele etapile kulunud 8 tundi. Meile tähendas see, et lõpetame eeldatavasti ööpimeduses ja uuel kuupäeval. Et liikuda võimalikult palju valges läksime kiirel sammul Ben Nevist vallutama. Kell oli 17.10 1. juuni õhtupoolikul.
Olles nädala jooksul miu korda õpetust saanud, kuidas kaardil olev tee tegelikult looduses välja võib näha, ei oodanud me sellelt rattaetapilt midagi kerget. Arvatavasti jälle üks kivine tee, kus eriti sõita ei õnnestu.
Algus oli enam-vähem püstloodis üles mööda kitsast matkarada, kus vedasime rattad käe kõrval lükates üles. Seejärel jõudsime teele, mille seisukord oli meie jaoks otsustav kui kiiresti suudame edasi liikuda. Hurraa, mööda mäekülge kulgev tee oli sõidetav! Vaated olid mõnusad, ilm oli päikseline ja ratas veeres peaaegu iseenesest. See rattasõit oli mõnusalt virgutav aritmeetika – siit kivist mööda vasakult, sealt kivist paremalt, oja on läbitav, käiguvahetus, et väikesest nukist üle sõites hoog ei kaoks jne. Rattasõit nõudis tähelepanu ja nikerdamist, aga sellesse hetke see sobis väga hästi. Maa kulus lennates.
Vahepeal jäid ette mõned lambaaiad, kust pidime rattaid üle tõstma. Kui lugeda kokku kõik lambaaiad ja erinevad võimalused nende ületamiseks/läbimiseks, mis meil sellel seiklusel ette tulid, siis saaks päris kirju galerii. Kõige rohkem turnimist ja jõunumbreid nõudsid kahemeetrised lukus väravad, lihtsamatel tuli aru saada, kummale poole värav avaneb ja siis sealt läbi trügida.
Etapi lõpp oli Ben Nevise jalamil, kuhu olid kogunenud kõik meie fännid ja lisaks paljud pealtvaatajad. Jälle üks värskendav sündmus – hea oli vahelduseks tuttavaid, kuid nädala jooksul ununenud nägusid näha.
Etapile oli kulunud 3,5 tundi, sellest ajast peaaegu pool tundi kulus rattaparandustele – Randyl purunes rattakett ja Andresel oli klassikalisem juhtum – rattakummi lappimine.
9.TA-s tundus lõpp juba käega katsutav olevat – mis seal Ben Nevise otsas ära käia ei ole. Reaalsusesse tõi tagasi info, et kiirematel võistkondadel oli viimasele etapile kulunud 8 tundi. Meile tähendas see, et lõpetame eeldatavasti ööpimeduses ja uuel kuupäeval. Et liikuda võimalikult palju valges läksime kiirel sammul Ben Nevist vallutama. Kell oli 17.10 1. juuni õhtupoolikul.
24. juuni 2007
TA7 ja 8.etapp – läbi raskuste lõpu poole
See oli esimene öö kui meil hakkas telgis magades külm. Olime magama minnes koduste tervituste eufoorias unustanud telgiukse lahti, telkimiskoht oli keset soid ning magasime just kõige külmemal s.t. päikesetõusu ajal. Minu eelmisel päeval alanud põlvevalu oli magamise ajal päädinud sellega, et jalga enam põlvest kõverdada ei saanud ja säär oli krambis.
Komberdasin kuidagi suure-suure mure ja valuga telgist välja. See oli hetk, kus hing tahtis nii väga jätkata, aga põlv tundus täiesti lootusetu. Liipasin ahastades ümber telgi ja mõtlesin paaniliselt, mida edasi teha. Üks meditsiinitöötaja tundis mitu korda huvi, kas minuga on kõik korras. Pidin talle andma jaatava vastuse, sest meditsiinitelki aega raiskama minna küll ei tahtnud. Tuletasin meelde teadmisi anatoomiast, et aru saada, miks mul selline probleem on tekkinud. Midagi meelde ei tulnud, v.a. tarkus, et teipides saab vähendada pinget haigele kohale. Kasutasin ära rulli leikoplaastrit ja teipisin jala labajalast kuni poole reieni kinni. Sisse võtsin ka mõned esimese astme valuvaigistid ning seejärel proovisin ettevaatlikult väheke tervema inimese moodi astuda – mis enam-vähem õnnestus.
Enne etapile minekut jäi meil söömata traditsiooniline Travellunchi eine, mida pärast rajal kahetsesime. Magamast tõustes oli üks mõelnud üht ja teine teist, kõik olid ainult mõelnud, aga mitte suhelnud, ja selle nahka see soe söök läks. Oli tunda, et erilist erksust ei ole.
Korraks tekitas meis segadust kohtunike teade, et ronimisvarustust ei ole vaja etapile kaasa võtta. Mhhh, pidi ju olema lisaülesanne?! Kui aga nii, siis jätsime lõpuks selle mägede vahel soode keskel oleva TA ja läksime enda teada 44-kilomeetrilisele rännakule. Kell oli 6.30 1. juuni hommikul.
Etapi algus oli mulle raske. Põhjuseks nii energiapuudus kui ka haige jalg. Imestasin Randyt, kes astus kui põder pikkade ja kiirete sammudega üle soise kanarbikuvälja. Mina ootasin vaid, millal jõuaksime mingile teerajale, kus oleks väheke kergem astuda.
Lõpuks see teerada tuligi ja varsti kohtasime Terjet. Rõõmsa ja reipa olekuga Terje küsis meie edasiste plaanide kohta. Näitasime mäge, mida vallutama lähme. Kõiketeadja Terje käest saime teada, et me oleme suunatud lühendatud rajale. Jäime üllatunud ja pettunud nägudega teda vaatama. Selgituseks lisas ta, et sellekohane teave olevat rajaraamatus kirjas.
Nojah, kõike seda oleksin pidanud mina teistele rajaraamatust lugema, aga kuna see info oli nii ebaloogilise koha peal ning kuupäevadest nagunii enam mingit selgust ei olnud, siis jäi see info tähele panemata. Muidugi tean, et rajaraamat peaks tegelikult olema pähe õpitud, aga enne starti polnud selleks aega, isegi läbi ei jõudnud seda teost korralikult lugeda. Seekord oli siis õnne, et Terje meile vastu tuli ja infot jagas. Saime oma teekonda korrigeerida enam-vähem viimasel hetkel.
Alates sellest teadasaamisest lahenesid meie jaoks mitmed segased küsimused, millele olime püüdnud vastuseid leida. Esiteks, need müstilised viis võistkonda, kellest meile kogu aega räägiti – need olid need võistkonnad, kes läbisid kogu raja. Teiseks saime aru, miks meil ei kästud kaasa võtta sellele etapile ronimisvarustust, ja kolmandaks, mida tähendas ühe võistkonna segane jutt vahetusalas, et nemad plaanivad tänase kuupäevaga võistluse lõpetada.
Niisiis 44km etapp taandus lühemaks, aga midagi ei tulnud sellel võistlusel lihtsalt kätte – uni, palavus, kivine tõus ja laskumine … Vaatamata lühendamisele tundus järjekordselt, et me ei jõua iialgi selle etapi lõppu – liikusime kui santlaager. Igasugused pühapäevased (reedesed) matkasellid liikusid meist kiiremini, häbi oli. Äkki virgus Rain ja ärgitas kõiki mäest alla jooksma. Läbi valu seda tegimegi, ainus positiivne külg oli see, et nii sai vaev kiiremini läbi.
1. juuni päeval kell üks jõudsime viimaks TA8sse.
Komberdasin kuidagi suure-suure mure ja valuga telgist välja. See oli hetk, kus hing tahtis nii väga jätkata, aga põlv tundus täiesti lootusetu. Liipasin ahastades ümber telgi ja mõtlesin paaniliselt, mida edasi teha. Üks meditsiinitöötaja tundis mitu korda huvi, kas minuga on kõik korras. Pidin talle andma jaatava vastuse, sest meditsiinitelki aega raiskama minna küll ei tahtnud. Tuletasin meelde teadmisi anatoomiast, et aru saada, miks mul selline probleem on tekkinud. Midagi meelde ei tulnud, v.a. tarkus, et teipides saab vähendada pinget haigele kohale. Kasutasin ära rulli leikoplaastrit ja teipisin jala labajalast kuni poole reieni kinni. Sisse võtsin ka mõned esimese astme valuvaigistid ning seejärel proovisin ettevaatlikult väheke tervema inimese moodi astuda – mis enam-vähem õnnestus.
Enne etapile minekut jäi meil söömata traditsiooniline Travellunchi eine, mida pärast rajal kahetsesime. Magamast tõustes oli üks mõelnud üht ja teine teist, kõik olid ainult mõelnud, aga mitte suhelnud, ja selle nahka see soe söök läks. Oli tunda, et erilist erksust ei ole.
Korraks tekitas meis segadust kohtunike teade, et ronimisvarustust ei ole vaja etapile kaasa võtta. Mhhh, pidi ju olema lisaülesanne?! Kui aga nii, siis jätsime lõpuks selle mägede vahel soode keskel oleva TA ja läksime enda teada 44-kilomeetrilisele rännakule. Kell oli 6.30 1. juuni hommikul.
Etapi algus oli mulle raske. Põhjuseks nii energiapuudus kui ka haige jalg. Imestasin Randyt, kes astus kui põder pikkade ja kiirete sammudega üle soise kanarbikuvälja. Mina ootasin vaid, millal jõuaksime mingile teerajale, kus oleks väheke kergem astuda.
Lõpuks see teerada tuligi ja varsti kohtasime Terjet. Rõõmsa ja reipa olekuga Terje küsis meie edasiste plaanide kohta. Näitasime mäge, mida vallutama lähme. Kõiketeadja Terje käest saime teada, et me oleme suunatud lühendatud rajale. Jäime üllatunud ja pettunud nägudega teda vaatama. Selgituseks lisas ta, et sellekohane teave olevat rajaraamatus kirjas.
Nojah, kõike seda oleksin pidanud mina teistele rajaraamatust lugema, aga kuna see info oli nii ebaloogilise koha peal ning kuupäevadest nagunii enam mingit selgust ei olnud, siis jäi see info tähele panemata. Muidugi tean, et rajaraamat peaks tegelikult olema pähe õpitud, aga enne starti polnud selleks aega, isegi läbi ei jõudnud seda teost korralikult lugeda. Seekord oli siis õnne, et Terje meile vastu tuli ja infot jagas. Saime oma teekonda korrigeerida enam-vähem viimasel hetkel.
Alates sellest teadasaamisest lahenesid meie jaoks mitmed segased küsimused, millele olime püüdnud vastuseid leida. Esiteks, need müstilised viis võistkonda, kellest meile kogu aega räägiti – need olid need võistkonnad, kes läbisid kogu raja. Teiseks saime aru, miks meil ei kästud kaasa võtta sellele etapile ronimisvarustust, ja kolmandaks, mida tähendas ühe võistkonna segane jutt vahetusalas, et nemad plaanivad tänase kuupäevaga võistluse lõpetada.
Niisiis 44km etapp taandus lühemaks, aga midagi ei tulnud sellel võistlusel lihtsalt kätte – uni, palavus, kivine tõus ja laskumine … Vaatamata lühendamisele tundus järjekordselt, et me ei jõua iialgi selle etapi lõppu – liikusime kui santlaager. Igasugused pühapäevased (reedesed) matkasellid liikusid meist kiiremini, häbi oli. Äkki virgus Rain ja ärgitas kõiki mäest alla jooksma. Läbi valu seda tegimegi, ainus positiivne külg oli see, et nii sai vaev kiiremini läbi.
1. juuni päeval kell üks jõudsime viimaks TA8sse.
21. juuni 2007
TA6 ja 7.etapp – kajakkimine kanarbikus ja asfaltteel
TA6 oli vahetusala, mida väga paljud võistkonnad kasutasid pikemaks puhkuseks. Sellest tulenevalt nägime selles vahetusalas väga palju uniste ning paistes nägudega saatusekaaslasi. Jälle tuju rõõmsam ära tundmisest , et kõigile mõjub nädal aega lakkamatut sportimist samamoodi.
Seda und olime oodanud eelmisest ööst saadik, eriti just Andrese pärast. Ainult Andresel polnud mahti magama tulla, ta läks jälle külastama sõpru meditsiinitelgist :-). Uneaega plaanisime kaks tundi. Ma tahtsin kordki korralikult magada. Nojah, tunni sain siiski magada, siis ajas ärevus mind üles. Lisaks kuulsin telgi taga taanlaste sõjakisa estonians, estonians, muust eriti aru ei saanud. Ajasin ennast telgist välja asja uurima. Ei midagi muud kui vaid suurem seltskond oli end asutamas uuele etapile ehk siis kajakkima.
Enne kui meie lõpuks minema saime oli aega kulunud jälle ettearvatust palju rohkem. Seni kuni veel mehed seda teist tundi magasid korrastasin oma asju, tegin kastidesse jäänud toidutagavaradest inventuuri ja üritasin neid allesjäänud nelja etapi vahel ära jagada. Käisin kui kopratädi jõe ääres hambaid ja ennast pesemas – kõik sellised hommikused protseduurid. Vahepeal andsin veesoojendusabi Brasiilia võistkonnale. Selline eriti rahulik laagrielu.
Kõik oli platsil rahulik seni kui me olime ennast lõpuks kokku pakkinud ja asutasime minekule. Andresel oli puudu võistlusnumber – see kõige tähtsam riietusese kogu võistlusel. Võistlusnumber pidi olema alati kõige pealmine. See tegi riiete lisamise või ära võtmise eriti tüütuks. Võistlusnumbri puudumist karistati trahviminutitega. Niisiis paanika, mille teemaks Andrese number. Kogu plats oli meie kisa täis ja unine laagrirahvas ei saanus aru, mis nüüd lahti läks kui hakkasime kisa saatel oma võimatult segamini kastides sobrama. Olukord tundus juba üsna lootusetu kui märkasin, et Andrese üks püksisäär on kahtlaselt paks – seal see number oligi. Nüüd ei takistanud meid enam miski kajakkima minekul.
Kui olime kajakkinud mõnisada meetrit oli selge, et Andresest siiski veel eriti asja ei ole. Vahetasime paatkondi ja Rain läks Andrest kajakis toetama ning mina olin jälle Randyga ühes kajakis. See oli väga õige vahetus väga õigel ajal, sest nüüd liikusime päris võrreldavates tempodes ja üsna kiiresti. Nii kiiresti, et saime esimese järve lõpus kätte meist 45 minutit varem sellele etapile startinud võistkonna. Mulle see kajakkimine meeldis väga. Olin Rainilt saanud kasulikke õpetusi, mida enda arvates rakendasin üsna edukalt, lisaks ei tundunud see kolme ja poole tunnine kajakkimine üldse lootusetult pikk.
Esimene järv ületatud kajakkides, algasid selle kajakkimise veoetapid. Enne võistlusi räägiti, et kui järve äärde jõuate peate kindlasti kajakkidest välja tulema, sest järve ääres on tamm. Edasi viib järgmisesse järve jõgi, eks ise vaadake, kust teile sobib rohkem minna, kas mööda jõge või mööda teed. Meil oli juba enne võistlust radu planeerides selge, et kasutame teed ja kajakikärusid. Ja Shotimaal üllatusi jätkub – see jõgi, mida meile lahkelt soovitati oli täiesti ilma veeta, vaid üks sügav org :-).
Teisest järvest kolmandasse järve oli jälle võimalus valida jõe või tee vahel. Meie valisime teevariandi, olgugi et Rain kibeles vetele. Pärast õnnestus näha ka mida jõevariant oleks tähendanud – vastuvoolu kärestikulist suhteliselt niru veeseisuga jõge. See oleks olnud ilmne kaotus nii ajas kui ka võib-olla ka varustuses. Meie olime valinud neli tundi asfaltteel kõndimist kajakke kärudel järel sikutamas.
Enne kolmanda järve äärde jõudmist läbisime ühe külakese, kus hotelliesisel joonitud parklas nägime kahte paari kajakke. Need oli ilusasti paigutatud joonte vahele – ikkagi sõiduvahendid :-). Nalja tegi selline vaatepilt. Sõidukite omanikud olid aga läinud hotelli linade vahele magama. Mind häirib kui kasutatakse nn. võõrast abi. Minu arvates on võistluse idee selline, et võistkond peab hakkama saama nendes tingimustes, mida maastik, loodusjõud, korraldajad ja oma varustusekastid pakuvad, mitte ööbima hotellides, sööma kõrtsides ja ostma rajal olles poest puuduolevaid asju. Ahh, nõrgad! Meie igatahes võtsime suuna kolmanda järve poole.
Jälle üks tore kajakkimine. Esimest korda selle võistluse ajal oli mõnus tuulehoog tagant ja maa kulus nii ruttu. Midagi head ei saa olla liiga palju. Varsti lõppes järv ja olime jõe suudmes, mida mööda oleksime pidanud edasi liikuma. Jõe voolusuund oli meile vastu, jõe voolukiirus suur ning lisaks olid jões salakavalad kärestikud. Randy läks asja uurima ning saabus tagasi teatega, et nüüd peame kaks kilomeetrit kajakke mööda sood vedama. Päeval oleks seda lihtsam teha olnud, sest siis oleksime saanud vältida mudaauke ehk nn. kloaake. Ööpimeduses polnud midagi muud teha kui kõik, mis ette jäi otse läbida. See öine kajakivedamine oli järjekordne võistkonna vaimse tugevuse proovikivi ja me saime sellega hakkama.
Etapi lõpetasime 1. juuni varahommikul kell 3. Suunasime Andrese vastuvaidlemisvõimaluseta telki magama ja keelasime tal kategooriliselt arstide juurde minna. See kajakkimise etapp oli tal jätkuvalt unes möödunud. Hea, et vähemalt Rain suutis ära hoida kajaki ümberminekud kui Andres tukkuma jäi. Andrese unenohina saatel hakkasime lugema varustuskasti pandud tervitusi Eestist. Saime mõnusalt naerda ja uni tuli veel magusam. Traditsiooniline kaks tundi und.
Seda und olime oodanud eelmisest ööst saadik, eriti just Andrese pärast. Ainult Andresel polnud mahti magama tulla, ta läks jälle külastama sõpru meditsiinitelgist :-). Uneaega plaanisime kaks tundi. Ma tahtsin kordki korralikult magada. Nojah, tunni sain siiski magada, siis ajas ärevus mind üles. Lisaks kuulsin telgi taga taanlaste sõjakisa estonians, estonians, muust eriti aru ei saanud. Ajasin ennast telgist välja asja uurima. Ei midagi muud kui vaid suurem seltskond oli end asutamas uuele etapile ehk siis kajakkima.
Enne kui meie lõpuks minema saime oli aega kulunud jälle ettearvatust palju rohkem. Seni kuni veel mehed seda teist tundi magasid korrastasin oma asju, tegin kastidesse jäänud toidutagavaradest inventuuri ja üritasin neid allesjäänud nelja etapi vahel ära jagada. Käisin kui kopratädi jõe ääres hambaid ja ennast pesemas – kõik sellised hommikused protseduurid. Vahepeal andsin veesoojendusabi Brasiilia võistkonnale. Selline eriti rahulik laagrielu.
Kõik oli platsil rahulik seni kui me olime ennast lõpuks kokku pakkinud ja asutasime minekule. Andresel oli puudu võistlusnumber – see kõige tähtsam riietusese kogu võistlusel. Võistlusnumber pidi olema alati kõige pealmine. See tegi riiete lisamise või ära võtmise eriti tüütuks. Võistlusnumbri puudumist karistati trahviminutitega. Niisiis paanika, mille teemaks Andrese number. Kogu plats oli meie kisa täis ja unine laagrirahvas ei saanus aru, mis nüüd lahti läks kui hakkasime kisa saatel oma võimatult segamini kastides sobrama. Olukord tundus juba üsna lootusetu kui märkasin, et Andrese üks püksisäär on kahtlaselt paks – seal see number oligi. Nüüd ei takistanud meid enam miski kajakkima minekul.
Kui olime kajakkinud mõnisada meetrit oli selge, et Andresest siiski veel eriti asja ei ole. Vahetasime paatkondi ja Rain läks Andrest kajakis toetama ning mina olin jälle Randyga ühes kajakis. See oli väga õige vahetus väga õigel ajal, sest nüüd liikusime päris võrreldavates tempodes ja üsna kiiresti. Nii kiiresti, et saime esimese järve lõpus kätte meist 45 minutit varem sellele etapile startinud võistkonna. Mulle see kajakkimine meeldis väga. Olin Rainilt saanud kasulikke õpetusi, mida enda arvates rakendasin üsna edukalt, lisaks ei tundunud see kolme ja poole tunnine kajakkimine üldse lootusetult pikk.
Esimene järv ületatud kajakkides, algasid selle kajakkimise veoetapid. Enne võistlusi räägiti, et kui järve äärde jõuate peate kindlasti kajakkidest välja tulema, sest järve ääres on tamm. Edasi viib järgmisesse järve jõgi, eks ise vaadake, kust teile sobib rohkem minna, kas mööda jõge või mööda teed. Meil oli juba enne võistlust radu planeerides selge, et kasutame teed ja kajakikärusid. Ja Shotimaal üllatusi jätkub – see jõgi, mida meile lahkelt soovitati oli täiesti ilma veeta, vaid üks sügav org :-).
Teisest järvest kolmandasse järve oli jälle võimalus valida jõe või tee vahel. Meie valisime teevariandi, olgugi et Rain kibeles vetele. Pärast õnnestus näha ka mida jõevariant oleks tähendanud – vastuvoolu kärestikulist suhteliselt niru veeseisuga jõge. See oleks olnud ilmne kaotus nii ajas kui ka võib-olla ka varustuses. Meie olime valinud neli tundi asfaltteel kõndimist kajakke kärudel järel sikutamas.
Enne kolmanda järve äärde jõudmist läbisime ühe külakese, kus hotelliesisel joonitud parklas nägime kahte paari kajakke. Need oli ilusasti paigutatud joonte vahele – ikkagi sõiduvahendid :-). Nalja tegi selline vaatepilt. Sõidukite omanikud olid aga läinud hotelli linade vahele magama. Mind häirib kui kasutatakse nn. võõrast abi. Minu arvates on võistluse idee selline, et võistkond peab hakkama saama nendes tingimustes, mida maastik, loodusjõud, korraldajad ja oma varustusekastid pakuvad, mitte ööbima hotellides, sööma kõrtsides ja ostma rajal olles poest puuduolevaid asju. Ahh, nõrgad! Meie igatahes võtsime suuna kolmanda järve poole.
Jälle üks tore kajakkimine. Esimest korda selle võistluse ajal oli mõnus tuulehoog tagant ja maa kulus nii ruttu. Midagi head ei saa olla liiga palju. Varsti lõppes järv ja olime jõe suudmes, mida mööda oleksime pidanud edasi liikuma. Jõe voolusuund oli meile vastu, jõe voolukiirus suur ning lisaks olid jões salakavalad kärestikud. Randy läks asja uurima ning saabus tagasi teatega, et nüüd peame kaks kilomeetrit kajakke mööda sood vedama. Päeval oleks seda lihtsam teha olnud, sest siis oleksime saanud vältida mudaauke ehk nn. kloaake. Ööpimeduses polnud midagi muud teha kui kõik, mis ette jäi otse läbida. See öine kajakivedamine oli järjekordne võistkonna vaimse tugevuse proovikivi ja me saime sellega hakkama.
Etapi lõpetasime 1. juuni varahommikul kell 3. Suunasime Andrese vastuvaidlemisvõimaluseta telki magama ja keelasime tal kategooriliselt arstide juurde minna. See kajakkimise etapp oli tal jätkuvalt unes möödunud. Hea, et vähemalt Rain suutis ära hoida kajaki ümberminekud kui Andres tukkuma jäi. Andrese unenohina saatel hakkasime lugema varustuskasti pandud tervitusi Eestist. Saime mõnusalt naerda ja uni tuli veel magusam. Traditsiooniline kaks tundi und.
Hansapank X-dream Otepää etapp
Harva on juhtunud, et ma ei taha minna võistluse starti. Tavaliselt alati ootan suure põnevusega kõiki võistlusi, sel korral valdas mind sama tunne kui 2005 kevadel kui tegime 5 nädalavahetuse jooksul neli võistlust, millest lühim oli 11 tundi. Põhjus oli nädal enne starti lõppenud elu raskeim 7 ööpäeva väldanud seiklus Shotimaa mägedes. Motivatsiooni eesootavaks lühikeseks võistluseks oli raske leida, olin tüdinud ja nii füüsiliselt kui ka vaimselt väsinud. Peale selle polnud juba ammu treeninud.
Kuna kokku oli lepitud, et võistleme siis võtsin eesmärgiks rahulikult läbi teha. Juba enne starti oli selge, et suuri kiirusi ma sel korral näidata ei suuda:)
Esimene mõnekilomeetrine jooks Otepää staadionilt puhkekoduni oli eriliselt vastik. Rahulikult libisesid mööda mitmed võistkonnad, keda tavaliselt võistluse jooksul ei näe. Isegi sellised segavõistkonnad jooksid mööda, kus polnud esindatud ühtegi Vaheri nime kandvat tüdrukut.
Üritasin mitte lasta juba nulli langenud tujul miinustesse langeda, surusin hambad kokku ja kannatasin. Ainuke milles kindel oli oli see, et pooleli ma ei jäta. Lubasin endaga rahul olla ka siis kui 20 hulka tuleme. Sellel hetkel tundus see väga hea tulemusena:)
Õnneks saabub alati hetk kust enam asjad hullemaks minna ei saa. Puhkekoduni jõudes tohtis uisud alla panna ja alates sellest hetkest hakkasid asjad minu jaoks paremini sujuma. 12ndana uisutama asudes möödusime vaatamata nigelale enesetundele mitmetest võistkondadest ja täiesti uskumatuna tundub meie parim etapiaeg uisutamises. Rajal tundus, et me sõidame väga rahulikult ja eriti pingutama end küll ei sundinud. Etapi lõpus olime üllatuslikult sattunud kolmandale kohale.
Ees ootas kaardilugejatele päris keeruline jooksuring öises Kääriku metsas. Algus sujus viperusteta ja liikusime vapralt koos GoDiscoveri tüüpidega. Salomon oli heas hoos ja tundusid päris kiired. Oli selge, et nendega kaasa minna ei ole minul mingit lootust. Nii juhtuski, et täpselteiteamitmelkorral, jooksis Salomon meilt eest minema. Kuna nad sellel korral aga kaarti ei lugenud, siis peale igat korda, kui nad meilt eest ära jooksid, sattusid nad jälle meiega kokku.
Teisele uisuetapile läksime koos Salomoniga. Areal ja Aventura tihedalt kannul. Vaude, GoDiscover ja Nike olid eest ära. Uisutades püüdsime rahulikult liikuva Nike kinni ja vaatamata Randy kukkumisele ühes kiires kurvis vähendasime pisut vahet esimestega.
Kanuudeni jõudmiseks tegime lõõgastava ujumiseni ühele Pühajärve saartest. Tavaliselt oleme kanuudes päris teravad olnud, seekordne 16es etapiaeg ja parimatele 12 minutiline kaotus seda küll kuidagi ei väljenda. Mitte, et me oleks kehvalt tõmmanud, vaid pigem seetõttu, et tegime mitmed taktikalised vead punkte võttes.
Peale kanuuetappi kiire jooks suusastaadionile ja siis ratastele. Olime sel hetkel tõusnud kolmandaks. Aga taga oli kohe tulemas Salomon. Alates esimesest punktist liikusime koos ja kordamööda vedades arendasime päris korralikku kiirust. Õige pea jõudsime järgi GODiscoveri meeskonnale, kes ilmselt oli tegemas oma senist parimat võistlust. Pundis on tore tiksuda, aga pikaks ajaks ei tahtnud sinna jääda. Õnneks on meil Priit, kes suudab iga kell kõvasti vedada. Tarvitses mul vaid mainida, et aeg oleks sõitma hakata, kui Priit juba vajutama kukkus. Saime vahe küll sisse, aga kahjuks oli Randyl kaart keeramata ja järgmises teeristis pidime peatuma, et Randy saaks kaarti keerata ja jälle olid kolm võistkonda koos. Järgmises mäe otsas asunud punktis oli valida, kas pöörata ots ringi ja tuldud teed tagasi sõita või otse järskudest treppidest alla sõita. Kuna Salomon valis tuldud tee, siis me pidime teise valiku tegema. Lisaülessande juurde jõudis Salomon pisut enne meid, olles juba teiseks tõusnud. Seinamägi oli nii meeldiv, et pidasime vajalikuks kaks küsimust valesti vastata ja kokku kolmel korral üles-alla joosta. Seinamäelt lahkusime kolmandatena.
Järgmine punkt pakkus võimaluse seda pisut pikemalt otsida. Ka ei taibanud meie esinavigaator punkti asukohta kohe ära ja seetõttu saime punkti piirkonnas mõnda aega koos B-raja võistkondadega aega veeta. Kui kohale olid jõudnud ka järgmised A-raja tiimid eesotsas Arealiga ja mööda metsa sihitult silkav seltskond häirivalt suureks paisunud, siis arvas Randy et aeg oleks punkt võtta ja kaduda. Järgmisest punktist välja sõites ei üllatunud ma kui nägin, et Salomon on alles punkti teel. Olid nad ju mitmel korral teinud seda trikki, kus kaovad meil eest ja siis jälle seljatagant välja ilmuvad. Mulle hakkas see trikk juba päris meeldima:)
Aga nagu ikka käivad tõusud ja mõõnad vaheldumisi ja just siis kui mulle tundus, et päris tore on võistelda ja me ikka vahest oleme päris kiired ja igast muud toredad mõtted tulid pähe, just siis arvas üks oks heaks karata Priidu käiguvahetajasse . Käis hetkeline võitlus hea ja kurja vahel ja erinevalt Hollywoodist lõppes see lahing pahade võiduga. Priidu käigukas oli kaheks tükiks murdunud. Uut käiguvahetajat ei olnud pühapäeva hommikul vahetult peale päikesetõusu Annimatsi lähistel metsas kusagilt võtta ja seega tegime tema 27 käigulisest raketist 1 käigulise. Ratast remontides möödusid meist mitmed võistkonnad ja kukkusime umbes kuuendaks. Sealt edasi oli võistlusmoment meie jaoks kadunud. Selle asemel mõtlesime kuidas lõpuni saaks. Edasi tuli Priidul kõvasti vaeva näha- ei sobinud see üks käik hästi ei maanteel ega ka metsas. Igal võimalikul laskumisel tõmbasime ja tõusul tõukasime Randyga Priitu. Suuri kiirusi me järelejäänud etapil enam näidata ei suutnud.
Enne lõppu väike mäluorienteerumine, kus Randy järjekordselt taset näitas ja meid päris kiirelt läbi tõi. Kirsiks tordile oli mõnus ahviraudtee Otepää seikluspargis vahetult enne lõppu.
Peale finishit valdasid mind vastakad tunded- ühest küljest võiks ju olla rahul viienda kohaga. Eriti kui 10 minti peale starti on tunne, et jooksmine on täielik piin, nädala tagune karm seiklus on tunda igas lihases ja lubasin ju endale et olen õnnelik kohaga 20 hulgas.
Teisest küljest vaadates on viies koht väga nõrk! Kaido Kaaberma: neljas koht on pask! Rääkimata viiendast. Seda enam, kui ei meenu alates 2001 aastast võistlust kus oleksime Eestis, Lätis ja Leedus võisteldes kolme hulgast välja jäänud. Isegi teised ja kolmandad kohad on vähemuses. Tegelikult ongi paras meile, et vahest kehvasti ka läheb! Seda enam, et alati on liiga hästi läinud. Eriti hea meel on mul Vaude võidu üle- on ju nemad väga tihti ebaõnne talunud ja vaatamata heale võistkonnale, mitte just väga tihti pildile mahtunud. Meeldivalt üllatas ka Godiscover, kes oli kindlalt selle võistluse suurim õnnestuja minu arvates!
Kuna kokku oli lepitud, et võistleme siis võtsin eesmärgiks rahulikult läbi teha. Juba enne starti oli selge, et suuri kiirusi ma sel korral näidata ei suuda:)
Esimene mõnekilomeetrine jooks Otepää staadionilt puhkekoduni oli eriliselt vastik. Rahulikult libisesid mööda mitmed võistkonnad, keda tavaliselt võistluse jooksul ei näe. Isegi sellised segavõistkonnad jooksid mööda, kus polnud esindatud ühtegi Vaheri nime kandvat tüdrukut.
Üritasin mitte lasta juba nulli langenud tujul miinustesse langeda, surusin hambad kokku ja kannatasin. Ainuke milles kindel oli oli see, et pooleli ma ei jäta. Lubasin endaga rahul olla ka siis kui 20 hulka tuleme. Sellel hetkel tundus see väga hea tulemusena:)
Õnneks saabub alati hetk kust enam asjad hullemaks minna ei saa. Puhkekoduni jõudes tohtis uisud alla panna ja alates sellest hetkest hakkasid asjad minu jaoks paremini sujuma. 12ndana uisutama asudes möödusime vaatamata nigelale enesetundele mitmetest võistkondadest ja täiesti uskumatuna tundub meie parim etapiaeg uisutamises. Rajal tundus, et me sõidame väga rahulikult ja eriti pingutama end küll ei sundinud. Etapi lõpus olime üllatuslikult sattunud kolmandale kohale.
Ees ootas kaardilugejatele päris keeruline jooksuring öises Kääriku metsas. Algus sujus viperusteta ja liikusime vapralt koos GoDiscoveri tüüpidega. Salomon oli heas hoos ja tundusid päris kiired. Oli selge, et nendega kaasa minna ei ole minul mingit lootust. Nii juhtuski, et täpselteiteamitmelkorral, jooksis Salomon meilt eest minema. Kuna nad sellel korral aga kaarti ei lugenud, siis peale igat korda, kui nad meilt eest ära jooksid, sattusid nad jälle meiega kokku.
Teisele uisuetapile läksime koos Salomoniga. Areal ja Aventura tihedalt kannul. Vaude, GoDiscover ja Nike olid eest ära. Uisutades püüdsime rahulikult liikuva Nike kinni ja vaatamata Randy kukkumisele ühes kiires kurvis vähendasime pisut vahet esimestega.
Kanuudeni jõudmiseks tegime lõõgastava ujumiseni ühele Pühajärve saartest. Tavaliselt oleme kanuudes päris teravad olnud, seekordne 16es etapiaeg ja parimatele 12 minutiline kaotus seda küll kuidagi ei väljenda. Mitte, et me oleks kehvalt tõmmanud, vaid pigem seetõttu, et tegime mitmed taktikalised vead punkte võttes.
Peale kanuuetappi kiire jooks suusastaadionile ja siis ratastele. Olime sel hetkel tõusnud kolmandaks. Aga taga oli kohe tulemas Salomon. Alates esimesest punktist liikusime koos ja kordamööda vedades arendasime päris korralikku kiirust. Õige pea jõudsime järgi GODiscoveri meeskonnale, kes ilmselt oli tegemas oma senist parimat võistlust. Pundis on tore tiksuda, aga pikaks ajaks ei tahtnud sinna jääda. Õnneks on meil Priit, kes suudab iga kell kõvasti vedada. Tarvitses mul vaid mainida, et aeg oleks sõitma hakata, kui Priit juba vajutama kukkus. Saime vahe küll sisse, aga kahjuks oli Randyl kaart keeramata ja järgmises teeristis pidime peatuma, et Randy saaks kaarti keerata ja jälle olid kolm võistkonda koos. Järgmises mäe otsas asunud punktis oli valida, kas pöörata ots ringi ja tuldud teed tagasi sõita või otse järskudest treppidest alla sõita. Kuna Salomon valis tuldud tee, siis me pidime teise valiku tegema. Lisaülessande juurde jõudis Salomon pisut enne meid, olles juba teiseks tõusnud. Seinamägi oli nii meeldiv, et pidasime vajalikuks kaks küsimust valesti vastata ja kokku kolmel korral üles-alla joosta. Seinamäelt lahkusime kolmandatena.
Järgmine punkt pakkus võimaluse seda pisut pikemalt otsida. Ka ei taibanud meie esinavigaator punkti asukohta kohe ära ja seetõttu saime punkti piirkonnas mõnda aega koos B-raja võistkondadega aega veeta. Kui kohale olid jõudnud ka järgmised A-raja tiimid eesotsas Arealiga ja mööda metsa sihitult silkav seltskond häirivalt suureks paisunud, siis arvas Randy et aeg oleks punkt võtta ja kaduda. Järgmisest punktist välja sõites ei üllatunud ma kui nägin, et Salomon on alles punkti teel. Olid nad ju mitmel korral teinud seda trikki, kus kaovad meil eest ja siis jälle seljatagant välja ilmuvad. Mulle hakkas see trikk juba päris meeldima:)
Aga nagu ikka käivad tõusud ja mõõnad vaheldumisi ja just siis kui mulle tundus, et päris tore on võistelda ja me ikka vahest oleme päris kiired ja igast muud toredad mõtted tulid pähe, just siis arvas üks oks heaks karata Priidu käiguvahetajasse . Käis hetkeline võitlus hea ja kurja vahel ja erinevalt Hollywoodist lõppes see lahing pahade võiduga. Priidu käigukas oli kaheks tükiks murdunud. Uut käiguvahetajat ei olnud pühapäeva hommikul vahetult peale päikesetõusu Annimatsi lähistel metsas kusagilt võtta ja seega tegime tema 27 käigulisest raketist 1 käigulise. Ratast remontides möödusid meist mitmed võistkonnad ja kukkusime umbes kuuendaks. Sealt edasi oli võistlusmoment meie jaoks kadunud. Selle asemel mõtlesime kuidas lõpuni saaks. Edasi tuli Priidul kõvasti vaeva näha- ei sobinud see üks käik hästi ei maanteel ega ka metsas. Igal võimalikul laskumisel tõmbasime ja tõusul tõukasime Randyga Priitu. Suuri kiirusi me järelejäänud etapil enam näidata ei suutnud.
Enne lõppu väike mäluorienteerumine, kus Randy järjekordselt taset näitas ja meid päris kiirelt läbi tõi. Kirsiks tordile oli mõnus ahviraudtee Otepää seikluspargis vahetult enne lõppu.
Peale finishit valdasid mind vastakad tunded- ühest küljest võiks ju olla rahul viienda kohaga. Eriti kui 10 minti peale starti on tunne, et jooksmine on täielik piin, nädala tagune karm seiklus on tunda igas lihases ja lubasin ju endale et olen õnnelik kohaga 20 hulgas.
Teisest küljest vaadates on viies koht väga nõrk! Kaido Kaaberma: neljas koht on pask! Rääkimata viiendast. Seda enam, kui ei meenu alates 2001 aastast võistlust kus oleksime Eestis, Lätis ja Leedus võisteldes kolme hulgast välja jäänud. Isegi teised ja kolmandad kohad on vähemuses. Tegelikult ongi paras meile, et vahest kehvasti ka läheb! Seda enam, et alati on liiga hästi läinud. Eriti hea meel on mul Vaude võidu üle- on ju nemad väga tihti ebaõnne talunud ja vaatamata heale võistkonnale, mitte just väga tihti pildile mahtunud. Meeldivalt üllatas ka Godiscover, kes oli kindlalt selle võistluse suurim õnnestuja minu arvates!
20. juuni 2007
30.-31. mai – TA5 ja 6.etapp – jalgrattal-jalgsi-jalgrattal
TA5-s võttis meid vahetusalakohtunikuna vastu Maret. Ta kontrollis, kas meil on ikka olemas kilekad, pikad püksid, mütsid ja kindad. Kõike sai väikse muigega näidatud, sest ilma selliste riietusesemeteta oleksime täiesti läbikülmunud lisaks läbivettimisele. Ka Maretile tekitas asi nalja, aga käsk oli talle selline antud.
Vahetusala ise oli üks autoparkla ja meie varustusekastid olid seal vihma ning tuule käes. Ei mingit telki, ei mingit võimalust saada hetkeks sooja ja kuivaks. Vedasime oma kastid siiski kohviku terassile, sisse me minna ei tohtinud. Tegime hädapärased toimingud ja läksime lühikesele ning lihtsale etapile. Nii tundus see alguses.
Kuna see TA oli MB downhilli keskuses, siis kõigepealt pidime läbima downhilli raja. Mugandasin enda jaoks vanasõna – kes tasa sõidab, see kaugele jõuab. Ei olnud erilist sära silmades, et kiiresti mägedest alla nikerdada. Lisaks hakkas mulle pidevast vihmast ja sellest eriti nirust TA-st ligi hiilima masendus ja lootusetus. Ma olin TA-s vahetanud endale jalga kuivad sokid ja tossud ning selga kuiva särgi. Kõik need kuivad asjad olid peale 10 minutit uue etapi läbimist jälle läbimärjad ning olemine veel külmem. Masendav.
Edasine jalgrattaetapp ainult süvendas lootusetust – külm paduvihm, tugev tuul ja ka energiapuudus. Ja pole mingit lootustki, et vihm võiks üle jääda. Jalgrattaetapi lõpus oli mul täielikult küllalt pidevast eneseületusest kõigi ebamugavustega võitlemisel – kaua võib kesta see lõputu vihm, kaua võib olla külm. Minuga üritati teha kõik, et oleksin jälle koostöövalmis. Tänud riiete ja shokolaadi eest! Õnneks leidsin ka ise üsna ruttu uut motivatsiooni reipal sammul jätkata. Mis annab paremini sooja kui kiire liikumine! Vihm jäi ka lõpuks üle, isegi ilmateadetes lubatud päike tuli korraks välja. Shotimaal lõpevad ükskord kõik asjad, isegi lõputu vihm või lõputu etapp :-), selle sain küll nädala jooksul selgeks.
Selle etapi jalgsirännak viis meid köieharjutusteni. Jumaridega tõus tipule ja seejärel tipult laskumine mäe teisele küljele. Jumarid on alati üks peavalu, isegi kõige kogenumad ei saa enamasti köisi, silinge ja muud sinna juurdekuuluvat ühe korraga sobivalt jooksma. Lühidalt – sellele harjutusele kulus tublisti aega. Tipult laskusime juba ööpimeduses, kusjuures kolme vahejaamaga, iga laskumine vähemalt 50 meetrit. Suhteliselt lihtne ja tore harjutus, sest kalju polnud päris vertikaalis, vaid positiivse kaldenurgaga. Lisaks säästsime köitega laskudes põlvi.
Sellest ööst algas Andrese nn. ööpäevane audis oleks. Peale köieharjutust oli tagasi ratasteni napp 7 kilomeetrit kõndi, mida läbisime väga kaua. Nägime Andrese näost, et ei ole enam meiega. Rain võttis Andrese seljakoti, meie Randyga toetasime Andrest kummaltki poolt, et ta saaks unes kõndida ja magada. Seda Andres tegigi, ainult meelsamini oleks ta maganud horisontaalis ja vist ööpäev järjest. Sellist luksust me lubada ei saanud ja nii liikusimegi kui ebakainet talutades. Vaatamata pooletunnisele unele teekraavis jätkus kõik vanaviisi jalgratasteni.
Jalgratastel võttis Randy Andrese toetamise enda ülesandeks. Tänu mõttemängudele, mida Randy Andresega mängis jäid Andresel tõsisemad kraavisõidud ära ja ta püsis enam-vähem ärkvel. Jõudsimegi 31. mai hommikul 7.11 TA6-de - tõelisele sleepmonsterite kokkutulekule. See lühike etapp oli võtnud meil aega „kõigest“ 15,5 tundi.
Vahetusala ise oli üks autoparkla ja meie varustusekastid olid seal vihma ning tuule käes. Ei mingit telki, ei mingit võimalust saada hetkeks sooja ja kuivaks. Vedasime oma kastid siiski kohviku terassile, sisse me minna ei tohtinud. Tegime hädapärased toimingud ja läksime lühikesele ning lihtsale etapile. Nii tundus see alguses.
Kuna see TA oli MB downhilli keskuses, siis kõigepealt pidime läbima downhilli raja. Mugandasin enda jaoks vanasõna – kes tasa sõidab, see kaugele jõuab. Ei olnud erilist sära silmades, et kiiresti mägedest alla nikerdada. Lisaks hakkas mulle pidevast vihmast ja sellest eriti nirust TA-st ligi hiilima masendus ja lootusetus. Ma olin TA-s vahetanud endale jalga kuivad sokid ja tossud ning selga kuiva särgi. Kõik need kuivad asjad olid peale 10 minutit uue etapi läbimist jälle läbimärjad ning olemine veel külmem. Masendav.
Edasine jalgrattaetapp ainult süvendas lootusetust – külm paduvihm, tugev tuul ja ka energiapuudus. Ja pole mingit lootustki, et vihm võiks üle jääda. Jalgrattaetapi lõpus oli mul täielikult küllalt pidevast eneseületusest kõigi ebamugavustega võitlemisel – kaua võib kesta see lõputu vihm, kaua võib olla külm. Minuga üritati teha kõik, et oleksin jälle koostöövalmis. Tänud riiete ja shokolaadi eest! Õnneks leidsin ka ise üsna ruttu uut motivatsiooni reipal sammul jätkata. Mis annab paremini sooja kui kiire liikumine! Vihm jäi ka lõpuks üle, isegi ilmateadetes lubatud päike tuli korraks välja. Shotimaal lõpevad ükskord kõik asjad, isegi lõputu vihm või lõputu etapp :-), selle sain küll nädala jooksul selgeks.
Selle etapi jalgsirännak viis meid köieharjutusteni. Jumaridega tõus tipule ja seejärel tipult laskumine mäe teisele küljele. Jumarid on alati üks peavalu, isegi kõige kogenumad ei saa enamasti köisi, silinge ja muud sinna juurdekuuluvat ühe korraga sobivalt jooksma. Lühidalt – sellele harjutusele kulus tublisti aega. Tipult laskusime juba ööpimeduses, kusjuures kolme vahejaamaga, iga laskumine vähemalt 50 meetrit. Suhteliselt lihtne ja tore harjutus, sest kalju polnud päris vertikaalis, vaid positiivse kaldenurgaga. Lisaks säästsime köitega laskudes põlvi.
Sellest ööst algas Andrese nn. ööpäevane audis oleks. Peale köieharjutust oli tagasi ratasteni napp 7 kilomeetrit kõndi, mida läbisime väga kaua. Nägime Andrese näost, et ei ole enam meiega. Rain võttis Andrese seljakoti, meie Randyga toetasime Andrest kummaltki poolt, et ta saaks unes kõndida ja magada. Seda Andres tegigi, ainult meelsamini oleks ta maganud horisontaalis ja vist ööpäev järjest. Sellist luksust me lubada ei saanud ja nii liikusimegi kui ebakainet talutades. Vaatamata pooletunnisele unele teekraavis jätkus kõik vanaviisi jalgratasteni.
Jalgratastel võttis Randy Andrese toetamise enda ülesandeks. Tänu mõttemängudele, mida Randy Andresega mängis jäid Andresel tõsisemad kraavisõidud ära ja ta püsis enam-vähem ärkvel. Jõudsimegi 31. mai hommikul 7.11 TA6-de - tõelisele sleepmonsterite kokkutulekule. See lühike etapp oli võtnud meil aega „kõigest“ 15,5 tundi.
19. juuni 2007
30. mai jalgsirännak – vett maast ja taevast
Etapi algus oli traditsiooniliselt kiire. Jalge all oli üsna lausik asfalttee. Ära jäänud kajoneeringu kontrollpunkti juures kohtasime väsimatut Terjet koos Eloga. Meie ootamatute sekelduste tõttu eelmises TA-.s olid nad pidanud meid kaks tundi eeldatust kauem öösel ootama. Meil oli muidugi rõõm tuttavaid näha.
Varahommikul jõudsime n.ö. maastikule, s.t. inimtegevusest peaaegu puutumatute kanarbikuväljade vahele. Minus tekitas lapselikku rõõmu vahutavate mägijõgede avastamine ja jälgimine. Teist päeva sadav peaaegu lakkamatu vihm oli muutnud kõik jõed, ojad, kraavid, veenired vahutavaks veekülluseks. See oli järjekordselt väga võimas vaatepilt, mida poleks eales ette kujutanud. Küll raftingusõbrad oleksid võinud nendel jõgedel rõõmu tunda!
Selle etapi kõik kontrollpunktid olid nagu kiuste jõgede hargnemiskohtades. Kontrollpunkti võis ju näha, aga temani jõudmine oli selle etapi võtmeküsimus. Pidime üsna palju aega kulutama sobiva jõeületuskoha leidmiseks. Andres õpetas kogenud mägimatkajana meile õiget mägijõe läbimise tehnikat. Võistluskeskusest teati rääkida, et mida hiljem neid jõgesid ületati, seda rohkem pidi võistkonnad liikuma ülesvoolu, et piisavalt turvaline jõeületuskoht leida.
See oli etapp, kus madalrõhkkonnast tingituna päevavalgus mult und ei viinud. Ma olin lõpmatuseni väsinud igasugustest hallutsinatsioonidest, mis mulle ümbritsevast loodusest ette tulid. Üritasin välja kaubelda 15 minutit magamist, aga selle hetke kõige ärksam tegelane Randy ei lasknud ennast sellest häirida. See uni peab ühel hetkel üle minema oli tema vastus. Jah, uni läkski lõpuks minema, siis kui pilved vähe kõrgemale tõusid.
Kogu see etapp oli üks müstika – suhteliselt tasane lõputu kanarbikuväli, kohati nähtavus udus minimaalne ja veel müstilisem oli Randy orienteerumisoskus meid otsejoones punktist punkti juhtida. Enne võistlust hoiatati, et see etapp nõuab eriti häid navigeerimisoskusi ja järjekordselt võib öelda, et Randy on sel alal maailma parimaid.
Etapi lõpus olime täielikult läbivettinud. Isegi ISC 20 000mm kangas annab lõpuks vihmale järele. Minu ainus innustav mõte oli, et kohe pääsen TA-sse, kus saan sooja ja kuivad riided. Mõte oli hea, aga reaalus natuke teine ….
Varahommikul jõudsime n.ö. maastikule, s.t. inimtegevusest peaaegu puutumatute kanarbikuväljade vahele. Minus tekitas lapselikku rõõmu vahutavate mägijõgede avastamine ja jälgimine. Teist päeva sadav peaaegu lakkamatu vihm oli muutnud kõik jõed, ojad, kraavid, veenired vahutavaks veekülluseks. See oli järjekordselt väga võimas vaatepilt, mida poleks eales ette kujutanud. Küll raftingusõbrad oleksid võinud nendel jõgedel rõõmu tunda!
Selle etapi kõik kontrollpunktid olid nagu kiuste jõgede hargnemiskohtades. Kontrollpunkti võis ju näha, aga temani jõudmine oli selle etapi võtmeküsimus. Pidime üsna palju aega kulutama sobiva jõeületuskoha leidmiseks. Andres õpetas kogenud mägimatkajana meile õiget mägijõe läbimise tehnikat. Võistluskeskusest teati rääkida, et mida hiljem neid jõgesid ületati, seda rohkem pidi võistkonnad liikuma ülesvoolu, et piisavalt turvaline jõeületuskoht leida.
See oli etapp, kus madalrõhkkonnast tingituna päevavalgus mult und ei viinud. Ma olin lõpmatuseni väsinud igasugustest hallutsinatsioonidest, mis mulle ümbritsevast loodusest ette tulid. Üritasin välja kaubelda 15 minutit magamist, aga selle hetke kõige ärksam tegelane Randy ei lasknud ennast sellest häirida. See uni peab ühel hetkel üle minema oli tema vastus. Jah, uni läkski lõpuks minema, siis kui pilved vähe kõrgemale tõusid.
Kogu see etapp oli üks müstika – suhteliselt tasane lõputu kanarbikuväli, kohati nähtavus udus minimaalne ja veel müstilisem oli Randy orienteerumisoskus meid otsejoones punktist punkti juhtida. Enne võistlust hoiatati, et see etapp nõuab eriti häid navigeerimisoskusi ja järjekordselt võib öelda, et Randy on sel alal maailma parimaid.
Etapi lõpus olime täielikult läbivettinud. Isegi ISC 20 000mm kangas annab lõpuks vihmale järele. Minu ainus innustav mõte oli, et kohe pääsen TA-sse, kus saan sooja ja kuivad riided. Mõte oli hea, aga reaalus natuke teine ….
18. juuni 2007
Elu TA3-s, meditsiiniteenistus ja Loch Nessi ületamine
See TA3 oli super. Saime lõpuks ometi vihma eest varju, sest meil lubati oma varustust korrastada ühes suures telgis. Elu siin meenutas nii kodutute laagripaika kui ka striptiisibaari lava. Keegi kuumutas priimusega vett, keegi riputas oma vettinud asju kuivama, keegi magas kerratõmbunult kusagil, keegi nosis kastiserval istudes midagi süüa, keegi oli porgandpaljas ja üritas endale kalüpsot selga venitada või vahelduseks kuivi riideid kehakatteks panna, keegi tuias niisama tühja pilguga ringi…..
Meie plan of action vajas korralikku ühisarutelu, sest mängu tuli taktika. Kui lahkuda TA-st enne kella 21.30, siis peavad kaks meist ujuma ühe kilomeetri +4 kraadises vees Logh Nessi järves ja kaks saatma neid kajakkidega, kui lahkuda TA-st aga peale 21.30, siis sõidavad kõik kogu maa kajakkidega. Kuna üks ujumislest oli esimese päeva mereõnnetuses kaduma läinud ja vesi ka väga külm, siis otsustasime minna magama ja lahkuda TA-st peale 21.30.
Rain püstitas üldisest melust eemale heinamaale meie oma telgi. Telk oli konstrueeritud kolmele inimesele, aga meid pidi mahtuma sinna magama neli. Kui mina kolisin naiste poolele magama, s.t. minu pea oli seal, kus meeste jalad, siis mahtusime päris lahedalt ära. Kahetunnine uni oli magus ning telgikatusele rabisev vihm süvendas seda veelgi. Peale äratuskella tirinat algas väga suur ebameeldivuste ületamine – vihm, pimedus ja külm, külm, külm ning järgmiseks toiminguks oli märja kalüpso selga panek.
Kõik, mis ei tapa teeb tugevaks ja varsti olimegi ületamas kuulsat Loch Nessi järve kajakkidega. Kolm kilomeetrit kajakkimist võrreldes eelmisel kajakietapil läbitud kilomeetritega oli vaid väike vahepala ja läks väga ruttu. Kalüpsosse riietatuna hakkas liigutades isegi väga palav.
Teisel kaldal teatas Andres, kellel olid meditsiiniteenistusega juba väga head suhted saavutatud, et nüüd on jälle aeg minna arstide juurde ville plaasterdama. Kuna meditsiiniteenistus töötas inglasliku konservatiivsuse ja põhjalikkusega, siis tähendas see meile ülejäänutele Andrest oodates ühte tundi kalüpsodes mõttetut passimist ja ka kirumist.
Meditsiiniteenistus oli usaldustäratav. Enne starti täitsime kõik ankeedid oma haiguste, luumurdude, ravimite jms. kohta ning igale väljastati isiklik meditsiinikaart, mida pidime rajal med. abi saades esitama. Tegelikult on kõik väga õige, aga võistlusolukorras ajab kohati liigne tähenärmine meele mõruks. Ühes TA-s Randy lihtsalt põgenes meditsiinitelgist, sest tal polnud mahti hakata arstiga vestlema teemal tema eelnevad haigused, kui vaja oli vaid nõela villide läbitorkamiseks.
Lisaks läbisime kõik enne starti kiiresmaabikursused. Ühte lõiku kursustest nägi Rain TA3-s kui läks oma sõrmedele plaastrit otsima. Teemaks oli alajahtumine - kontaktivõimetule tekkidesse mähitud sportlasele määriti suu limaskestadele glükoosigeeli. Loch Nessi järve juures oligi meditsiinipersonalil kõige rohkem tööd ja just alajahtumiste tõttu – pikk vihmane jalgarattaetapp ning Loch Nessi külm vesi olid selle põhjustajateks.
Kui Andres meditsiinitelgist eluga tagasi pääses, siis tuli meile uus üllatus. Rainil tuli mõttesse küsida kohtunikult, miks keegi kalüpsoga edasi ei liigu, kuigi varsti peaks meil tulema kanjoneering. Kohtunik ärkas mõtetest ja tuhande vabanduse saatel teavitas meid, et kanjoneering jääb vihma tõttu tekkinud väga kõrge veetaseme tõttu ära. Hea, et vähemalt enne rännakule minekut teada saime. Veel pool tundi mõttetut ajaraiskamist.
Lõpuks kell 1.45 30.mai öösel saime liikuma meie uuele etapile – 44km jalgsirännakut, aga seekord vaid 1200m tõusu (oli vist selline number).
Meie plan of action vajas korralikku ühisarutelu, sest mängu tuli taktika. Kui lahkuda TA-st enne kella 21.30, siis peavad kaks meist ujuma ühe kilomeetri +4 kraadises vees Logh Nessi järves ja kaks saatma neid kajakkidega, kui lahkuda TA-st aga peale 21.30, siis sõidavad kõik kogu maa kajakkidega. Kuna üks ujumislest oli esimese päeva mereõnnetuses kaduma läinud ja vesi ka väga külm, siis otsustasime minna magama ja lahkuda TA-st peale 21.30.
Rain püstitas üldisest melust eemale heinamaale meie oma telgi. Telk oli konstrueeritud kolmele inimesele, aga meid pidi mahtuma sinna magama neli. Kui mina kolisin naiste poolele magama, s.t. minu pea oli seal, kus meeste jalad, siis mahtusime päris lahedalt ära. Kahetunnine uni oli magus ning telgikatusele rabisev vihm süvendas seda veelgi. Peale äratuskella tirinat algas väga suur ebameeldivuste ületamine – vihm, pimedus ja külm, külm, külm ning järgmiseks toiminguks oli märja kalüpso selga panek.
Kõik, mis ei tapa teeb tugevaks ja varsti olimegi ületamas kuulsat Loch Nessi järve kajakkidega. Kolm kilomeetrit kajakkimist võrreldes eelmisel kajakietapil läbitud kilomeetritega oli vaid väike vahepala ja läks väga ruttu. Kalüpsosse riietatuna hakkas liigutades isegi väga palav.
Teisel kaldal teatas Andres, kellel olid meditsiiniteenistusega juba väga head suhted saavutatud, et nüüd on jälle aeg minna arstide juurde ville plaasterdama. Kuna meditsiiniteenistus töötas inglasliku konservatiivsuse ja põhjalikkusega, siis tähendas see meile ülejäänutele Andrest oodates ühte tundi kalüpsodes mõttetut passimist ja ka kirumist.
Meditsiiniteenistus oli usaldustäratav. Enne starti täitsime kõik ankeedid oma haiguste, luumurdude, ravimite jms. kohta ning igale väljastati isiklik meditsiinikaart, mida pidime rajal med. abi saades esitama. Tegelikult on kõik väga õige, aga võistlusolukorras ajab kohati liigne tähenärmine meele mõruks. Ühes TA-s Randy lihtsalt põgenes meditsiinitelgist, sest tal polnud mahti hakata arstiga vestlema teemal tema eelnevad haigused, kui vaja oli vaid nõela villide läbitorkamiseks.
Lisaks läbisime kõik enne starti kiiresmaabikursused. Ühte lõiku kursustest nägi Rain TA3-s kui läks oma sõrmedele plaastrit otsima. Teemaks oli alajahtumine - kontaktivõimetule tekkidesse mähitud sportlasele määriti suu limaskestadele glükoosigeeli. Loch Nessi järve juures oligi meditsiinipersonalil kõige rohkem tööd ja just alajahtumiste tõttu – pikk vihmane jalgarattaetapp ning Loch Nessi külm vesi olid selle põhjustajateks.
Kui Andres meditsiinitelgist eluga tagasi pääses, siis tuli meile uus üllatus. Rainil tuli mõttesse küsida kohtunikult, miks keegi kalüpsoga edasi ei liigu, kuigi varsti peaks meil tulema kanjoneering. Kohtunik ärkas mõtetest ja tuhande vabanduse saatel teavitas meid, et kanjoneering jääb vihma tõttu tekkinud väga kõrge veetaseme tõttu ära. Hea, et vähemalt enne rännakule minekut teada saime. Veel pool tundi mõttetut ajaraiskamist.
Lõpuks kell 1.45 30.mai öösel saime liikuma meie uuele etapile – 44km jalgsirännakut, aga seekord vaid 1200m tõusu (oli vist selline number).
17. juuni 2007
Jalgrattaga kanarbikus 28.-29.mai
Jalgarattaetapi algus oli rekordkiirusi ennustav – liikusime kõvakattega teel allamäge. Kõik oli tore, välja arvatud see, et selleks korraks olid päikeselised päevad lõppenud ja saabunud madalarõhkkond vihmaga. Allamäge sõit ja vihm tähendavad jalgrattal olijale külma. Külm, külm, külm.
Päevakorda tekkis teema magamine. Mõttekas on magada pimedal ajal ja valges võimalikult palju liikuda. Samas kui uni on liiga painav, siis on liikumine väga vaevaline ja kiirus minimaalne ning magamispaus tuleb teha olenemata päevast või ööst.
Lõpuks sättisime keskööl ennast ühe kõrvaltee äärde unele. Minu jaoks oli see piin, sest kellavalvaja ülesanne ei lasknud mul sügavalt uinuda ning lisaks oli külm. 1,5 tundi oli vist puhkepausi pikkuseks kui võistluskeskusest vaadati, et see eestlaste täpp kaardil üldse ei edene edasi.
Peale ärkamist algas ööpimeduses maastikuralli, mille märksõnadeks olid muda ja kivid, vahelduseks ka mõni kiiremini sõidetav kilomeeter.
Varahommikul nelja paiku tuli mulle meeletu uni, õigemini olin juba pikemat aega unes liikunud. Suutsin võistkonnakaaslastelt välja kaubelda 15 minutit tukkumist. Ärkasin üles ABBA lauluga Knowing Me, Knowing You – uni kadus ja tuju sai heaks. Üks võistkond kasutas ärkveloleku hoidmiseks muusikat, mille saatel nad liikusid ja sealt see ABBA laul pärineski.
Varajase hommiku päevast liikusime seenevihmas kanarbikuväljade vahel. Tee oli küll jalge/rataste alla, aga see oli nii kivine, mudane ja vastumäge, et rattasõitu polnud eriti võimalik harrastada. Kohati möödusime võistkondadest, kes olid tee ääres unelaagrites.
Jõudsime selle seikluse esimesele eriülesandele – vettehüpe tundmatusse 5 meetri kõrguselt. Olin täis otsustatavust see ülesanne sooritada, kuid kaljuserval enne äratõuget tuli mõistuses blokk ette. Tagasi kaljuservalt kindlamat meelt koguma ja nii mitu korda. Vaatamata arenguvestlustele, mis minuga võistkonnakaaslased maha pidasid, jäi siiski mul vettehüpe tundmatusse tegemata. Seiklussportlasena on mul veel arenguruumi. Sellest minu allaandmisest saime pool tundi trahviminuteid. Olemine oli väga kehv, sest olin teistele pettumuse valmistanud.
Mõningad kilomeetrid rattasõitu mulle 1999. aasta orienteerumise MM-i päevilt tuttaval maastikul ja jõudsime Red Bulli seikluseni – köitega kärestikulise jõe ületus. Lihtne ja piisavalt turvatud ülesanne ei valmistanud kellelegi raskusi. Preemiaks ülesande sooritamise eest Red Bulli energiajooki piiramatus koguses, mis kulus väga hästi ära.
Edasi hakkasin ootama rattaetapi lõppu. Loomulikult ei tule see eriti ruttu kui enamus aega näitab spidomeeter liikumiskiiruseks alla 10 kilomeetri tunnis ja teerada mida mööda liikuda on soos, kus sõita pole eriti võimalik.
Lõpuks jõudsime vist selle rajaraamatu järgi 3% mittesõidetava osani sellel jalgrattaetapil. See oli liikumine mööda järve kallast soos põlveni kanarbikus, kus polnud ühtegi teerada. Seal tõesti vist isegi kõige kogenumad maastikujalgratturid ei sõida. Aga see, et minu arvates 30% kogu etapi kilometraazhist jalgratast käekõrval lükkasime tulenes meie oskamatusest – nii väitis pearajameister võistluseelsel koosolekul, vastates küsimusele selle 3% kohta.
Mina ei suutnud kordagi enne uue etapi algust õigesti ennustada kaua meil võiks aega võtta järgmise vahetusalani jõudmine – alati ületasime prognoose mitmete tundidega. Nii suutnud ma ka ennustada kui palju mul võiks kuluda toitu eelseisval etapil. Selle jalgrattaetapil sain 4 korda vist öelda Rainile, et see on nüüd küll viimane toiduabi sellel etapilt temalt mulle kui jälle pidin lisa küsima.
Etapi lõpp hakkas reaalsuseks muutuma kui lõpuks olime tõusnud viimasele mäele ning saime hakata mäest alla veerema. Vihm, veepilved, 1000% tähelepanu, pidurisahin ja paistiski TA3. 29.mai 19.00 lõpetasime selle etapi, 130 km läbimiseks jalgrattaga oli kulunud peaaegu ööpäev!!!!
Päevakorda tekkis teema magamine. Mõttekas on magada pimedal ajal ja valges võimalikult palju liikuda. Samas kui uni on liiga painav, siis on liikumine väga vaevaline ja kiirus minimaalne ning magamispaus tuleb teha olenemata päevast või ööst.
Lõpuks sättisime keskööl ennast ühe kõrvaltee äärde unele. Minu jaoks oli see piin, sest kellavalvaja ülesanne ei lasknud mul sügavalt uinuda ning lisaks oli külm. 1,5 tundi oli vist puhkepausi pikkuseks kui võistluskeskusest vaadati, et see eestlaste täpp kaardil üldse ei edene edasi.
Peale ärkamist algas ööpimeduses maastikuralli, mille märksõnadeks olid muda ja kivid, vahelduseks ka mõni kiiremini sõidetav kilomeeter.
Varahommikul nelja paiku tuli mulle meeletu uni, õigemini olin juba pikemat aega unes liikunud. Suutsin võistkonnakaaslastelt välja kaubelda 15 minutit tukkumist. Ärkasin üles ABBA lauluga Knowing Me, Knowing You – uni kadus ja tuju sai heaks. Üks võistkond kasutas ärkveloleku hoidmiseks muusikat, mille saatel nad liikusid ja sealt see ABBA laul pärineski.
Varajase hommiku päevast liikusime seenevihmas kanarbikuväljade vahel. Tee oli küll jalge/rataste alla, aga see oli nii kivine, mudane ja vastumäge, et rattasõitu polnud eriti võimalik harrastada. Kohati möödusime võistkondadest, kes olid tee ääres unelaagrites.
Jõudsime selle seikluse esimesele eriülesandele – vettehüpe tundmatusse 5 meetri kõrguselt. Olin täis otsustatavust see ülesanne sooritada, kuid kaljuserval enne äratõuget tuli mõistuses blokk ette. Tagasi kaljuservalt kindlamat meelt koguma ja nii mitu korda. Vaatamata arenguvestlustele, mis minuga võistkonnakaaslased maha pidasid, jäi siiski mul vettehüpe tundmatusse tegemata. Seiklussportlasena on mul veel arenguruumi. Sellest minu allaandmisest saime pool tundi trahviminuteid. Olemine oli väga kehv, sest olin teistele pettumuse valmistanud.
Mõningad kilomeetrid rattasõitu mulle 1999. aasta orienteerumise MM-i päevilt tuttaval maastikul ja jõudsime Red Bulli seikluseni – köitega kärestikulise jõe ületus. Lihtne ja piisavalt turvatud ülesanne ei valmistanud kellelegi raskusi. Preemiaks ülesande sooritamise eest Red Bulli energiajooki piiramatus koguses, mis kulus väga hästi ära.
Edasi hakkasin ootama rattaetapi lõppu. Loomulikult ei tule see eriti ruttu kui enamus aega näitab spidomeeter liikumiskiiruseks alla 10 kilomeetri tunnis ja teerada mida mööda liikuda on soos, kus sõita pole eriti võimalik.
Lõpuks jõudsime vist selle rajaraamatu järgi 3% mittesõidetava osani sellel jalgrattaetapil. See oli liikumine mööda järve kallast soos põlveni kanarbikus, kus polnud ühtegi teerada. Seal tõesti vist isegi kõige kogenumad maastikujalgratturid ei sõida. Aga see, et minu arvates 30% kogu etapi kilometraazhist jalgratast käekõrval lükkasime tulenes meie oskamatusest – nii väitis pearajameister võistluseelsel koosolekul, vastates küsimusele selle 3% kohta.
Mina ei suutnud kordagi enne uue etapi algust õigesti ennustada kaua meil võiks aega võtta järgmise vahetusalani jõudmine – alati ületasime prognoose mitmete tundidega. Nii suutnud ma ka ennustada kui palju mul võiks kuluda toitu eelseisval etapil. Selle jalgrattaetapil sain 4 korda vist öelda Rainile, et see on nüüd küll viimane toiduabi sellel etapilt temalt mulle kui jälle pidin lisa küsima.
Etapi lõpp hakkas reaalsuseks muutuma kui lõpuks olime tõusnud viimasele mäele ning saime hakata mäest alla veerema. Vihm, veepilved, 1000% tähelepanu, pidurisahin ja paistiski TA3. 29.mai 19.00 lõpetasime selle etapi, 130 km läbimiseks jalgrattaga oli kulunud peaaegu ööpäev!!!!
28.mai Rännakupäev
Nii nagu meil kogu sellel seiklusel tavaks kujunes läbisime esimesed tunnid uuest etapist alati maksimumtempol. Seekordseteks tempokujundajateks olid Roadrunnersid, kellega koos lahkusime TA1-st. Lisaks oli selja taga 20 minuti ja ees poole tunni tee kaugusel näha teisi võistkondi.
Kõndisime reipal sammul läbi ööpimeduse üles mäekurule ja siis avanes hommikuvalguses võimas vaatepilt – maastik oli nii suuremõõtmeline, et iialgi poleks midagi sellist kaardipildi põhjal ette kujutanud. Kaardid olid 1:50 000 skaalas nagu juba eelnevalt kirjutatud. Kuna olen harjunud selliseid reljeefijoonterägastikke nägema orienteerumiskaartidel skaalaga 1:10 000, siis oli eelnev ettekujutus maastikust ka vastavamastaabiline. Kohale jõudes selgus alati, et maastik oli kordades ettekujutatust võimsam ja tundsin ennast väga väikese abitu tegelasena selliste pinnavormide keskel.
Mäekurult vaatasime üle oru asuvat aukartustäratavat kõrget mäge, mille ninal pidi olema selle etapi esimene kontrollpunkt. Nägime ka poole tunni tee kaugusel olevat võistkonda kusagil kaugustes sipelgasuurustena liikumas.
See jalgsirännak kulgeski kas järsult ülesmäge või siis allamäge. Rada oli planeeritud nii, et kõik neli kontrollpunkti olid mäetippudes, kusjuures kahe tipu vahele jäi põhjatu org ja kusagilt kõrgust hoides minna polnud võimalik. Hullumeelsus. Mulle meeldib üle kõige mägedes matkata, aga et päeva jooksul neli korda 1000 meetrit tõusu ja samapalju laskumist on natuke liig ja seda just liigestele.
Teades, et minu põlved sellist ratsutamist mägedes eriti ei armasta, kasutasin murusematel laskumistel tagumikutehnikat. Eks see üks riskiga pooleks ettevõtmine oli, aga sain vähemalt põlvi säästes alla. Päeva meeldivamad osad olid tõusud, kus kohati pidi lausa turnima, et edasi liikuda.
Selle etapi kaaslasteks olid meile taanlased ja poolakad. Kord nad liikusid oma teed, siis saime jälle kusagil kokku. Lõbus oli. Viimane ühine kokkusaamine oli selle rännaku kolmandas KP-s kui vaatasime koos üle oru võimatult kaugel asuvat mäetippu, kus pidi olema järgmine KP. Sinna KP-sse oleksime kõik eelistanud minna deltaplaaniga …
Mitte midagi sellel seiklusel ei tulnud lihtsalt kätte, isegi mitte teekond 4. KP-st järjekordsesse TA-sse. Kaardipildi järgi reklaamis Randy välja tee allamäge ja siis mööda lausikut merelahe kaldal. Praktilises elus oli kõik ettekujutatust mitu korda mägisem. Kuna tempo oli erinevate ärakukkumiste tõttu langenud miinimumini, siis oli mul vahepeal tunne, et me ei jõua iialgi vahetusalasse. Kell muudkui liikus, aga kilomeetrid mitte. Kõik eelnevalt tehtud ajalised ennustused jooksid järjest umbe.
Lõpuks siiski TA2, kus saime teada, et oleme umbes 25. saabujad. Võimatu, käis peast läbi. Hiljem selgus, et olime säilitanud oma positsiooni, lihtsalt mõned lühema raja läbinud võistkonnad olid enne meid sinna TA-sse saabunud.
Kell oli 19.30 28.mai õhtul. 44km jalgsietapp oli võtnud aega 18,5 tundi. Uskumatu kui aeglaselt võib liikuda!!! Travel lunch eine ja jalgrattale. Ees ootas 130 jalgrattakilomeetrit, millest rajaraamatu andmetel 3% pole jalgrattal sõidetav.
Kõndisime reipal sammul läbi ööpimeduse üles mäekurule ja siis avanes hommikuvalguses võimas vaatepilt – maastik oli nii suuremõõtmeline, et iialgi poleks midagi sellist kaardipildi põhjal ette kujutanud. Kaardid olid 1:50 000 skaalas nagu juba eelnevalt kirjutatud. Kuna olen harjunud selliseid reljeefijoonterägastikke nägema orienteerumiskaartidel skaalaga 1:10 000, siis oli eelnev ettekujutus maastikust ka vastavamastaabiline. Kohale jõudes selgus alati, et maastik oli kordades ettekujutatust võimsam ja tundsin ennast väga väikese abitu tegelasena selliste pinnavormide keskel.
Mäekurult vaatasime üle oru asuvat aukartustäratavat kõrget mäge, mille ninal pidi olema selle etapi esimene kontrollpunkt. Nägime ka poole tunni tee kaugusel olevat võistkonda kusagil kaugustes sipelgasuurustena liikumas.
See jalgsirännak kulgeski kas järsult ülesmäge või siis allamäge. Rada oli planeeritud nii, et kõik neli kontrollpunkti olid mäetippudes, kusjuures kahe tipu vahele jäi põhjatu org ja kusagilt kõrgust hoides minna polnud võimalik. Hullumeelsus. Mulle meeldib üle kõige mägedes matkata, aga et päeva jooksul neli korda 1000 meetrit tõusu ja samapalju laskumist on natuke liig ja seda just liigestele.
Teades, et minu põlved sellist ratsutamist mägedes eriti ei armasta, kasutasin murusematel laskumistel tagumikutehnikat. Eks see üks riskiga pooleks ettevõtmine oli, aga sain vähemalt põlvi säästes alla. Päeva meeldivamad osad olid tõusud, kus kohati pidi lausa turnima, et edasi liikuda.
Selle etapi kaaslasteks olid meile taanlased ja poolakad. Kord nad liikusid oma teed, siis saime jälle kusagil kokku. Lõbus oli. Viimane ühine kokkusaamine oli selle rännaku kolmandas KP-s kui vaatasime koos üle oru võimatult kaugel asuvat mäetippu, kus pidi olema järgmine KP. Sinna KP-sse oleksime kõik eelistanud minna deltaplaaniga …
Mitte midagi sellel seiklusel ei tulnud lihtsalt kätte, isegi mitte teekond 4. KP-st järjekordsesse TA-sse. Kaardipildi järgi reklaamis Randy välja tee allamäge ja siis mööda lausikut merelahe kaldal. Praktilises elus oli kõik ettekujutatust mitu korda mägisem. Kuna tempo oli erinevate ärakukkumiste tõttu langenud miinimumini, siis oli mul vahepeal tunne, et me ei jõua iialgi vahetusalasse. Kell muudkui liikus, aga kilomeetrid mitte. Kõik eelnevalt tehtud ajalised ennustused jooksid järjest umbe.
Lõpuks siiski TA2, kus saime teada, et oleme umbes 25. saabujad. Võimatu, käis peast läbi. Hiljem selgus, et olime säilitanud oma positsiooni, lihtsalt mõned lühema raja läbinud võistkonnad olid enne meid sinna TA-sse saabunud.
Kell oli 19.30 28.mai õhtul. 44km jalgsietapp oli võtnud aega 18,5 tundi. Uskumatu kui aeglaselt võib liikuda!!! Travel lunch eine ja jalgrattale. Ees ootas 130 jalgrattakilomeetrit, millest rajaraamatu andmetel 3% pole jalgrattal sõidetav.
14. juuni 2007
Algab pikk seiklus, pühapäev 27.mai
Hommikul 6.00 äratus, hommikutoimetused. Hammaste pesu – see mõnusaim tegevus pika seikluse ajal, sest võimalust selliseks hügeenitoiminguks on pikal seiklusel harvemini kui tavaelus harjunud. Erilisest menüüst, pingeolukorrast ja pesemata hammastest läheb suu ville täis. Väga ebameeldiv tunne kui miskit soolast, haput või midagi erilisema maitsega süüa ei saa. Sellel seiklusel suutsin olukorra õnneks enam-vähem kontrolli all hoida. On olnud ka nii, et isegi kolm päeva peale seikluse lõppu ei ole veel villide tõttu võimalik toidust mõnu tunda.
Asjad kokku ja kaile, kus ootasid Sihvakad Kaunitarid. Väheke probleeme tekitas kõigi vajalike kaasavõetavate asjade mahutamine kajakkide panipaikadessse. Need, mis vett kannatavad jätsime lahtiselt kajakipõhja. Viga, et lahtiselt!!!
Jõudsime Randyga kajakiga paar tiiru ümber kai teha, enne kui lõpuks lubati minema. Start.
Ja siis see juhtus, 10 minutit peale starti ajasime kajaki ümber. Kuna avamerel oli üsna suur lainetus ja palju kajakke, siis hoidsime seiklejate parve rannapoolsesse külge. Ühel hetkel olime kajakiga kusagil kinni ja siis juba järgmise lainega kummuli keeramas. Jõudsin veel mõelda kui vastik on sattuda külma vette kui juba ma seal olingi.
Nüüd kulus ära treeningutel õpitu - aeru ei tohi ära kaotada, ühte kätte aer ja teisega kajakiservast kinni. Oi milline kergendus oli kui sain jala toetada mingile kaljunukile – nagu kirjandusklassika – Randy, jalad ulatuvad kohati kaljule toetama. Kahlasime kajakiga randa kadusid üle lugema ja kajakki veest tühjaks ammutama. Rand oli meie õnnetuspaigast umbes 300 meetri kaugusel. Tunne oli kui tõelistel merehädalistel. Tuul oli vali ning rannikul olid lained eriti äkilised. Lõpuks saime end jälle merekorda ja uuesti lainetega võitlema.
Olime viimane paatkond, kes stardilahest minema läks. Kogu lisaseiklus oli võtnud aega umbes pool tundi. Alustasime MMi lootusetult viimaselt kohalt, kusjuures kedagi polnud isegi Randy kotkasilmadega näha. Lainetel kõikumine oli tõeliselt jube, sest enam vette minna ei tahtnud ning rannajoon polnud ka enam nii turvaliselt lähedal.
Nagu hiljem selgus oli üks võistkond oma kajakid juba stardirüsinas ära lõhkunud ja siis neid stardis lappinud. Vähemalt suutsid nad kajakkimise etapid läbida. Üks eeldatav esikümne võistkond oli oma kajakid monteerinud kokku katamaraaniks. Selline konstruktsioon ei pidanud kaua merelainetes vastu. Nemad lõhkusid oma kajakid nii totaalselt, et edasisõitmine oli võimatu.
Enne starti lubati meile, et turvamine merel on väga korralik. Katamaraaniseltskond oli tunni vees hulpinud enne kui neile appi tuldi…. Turvajaks oli üks mootorpaat 100 kajaki jaoks. Mõned korrad sõitis see mootorpaat meist mööda ning küsiti kas kõik on OK. Sellega tekitati ainult lisalaineid ja ümberminekuohtu, muud abi sellelt turvapaadilt küll loota ei julgenud. Uppuja päästmine oli ikka uppuja enda asi.
Alates kajakkimise teisest kontrollpunktist hakkas asi põnevaks minema, sest hakkasime järele jõudma viimase otsa kajakkidele. Eelnevalt olime vahetanud paatkondi – kajakiinstruktor Rain tuli mulle appi ja Randy läks Andresega ühte kajakki. Nii saime lõpuks sarnases tempos liikuma.
Palju paatkondi jäi seljataha sellega, et nad käisid peale teist kontrollpunkti ja enne otsustavat mereületust kaldal jalgu sirutamas. Meie olime juba niigi palju aega raisanud ja asusime kohe üle avamere suure maa poole teele. Tunded samad, mis eelmistel avamerelõikudel, aga lained veel kõrgemad. Tänu selja taga istuvale Rainile tundsin end siiski väheke kindlamalt. Mulle meeldib küll kajakkida lainetega, aga kui kaldani on kilomeetreid, vesi külm ning abi pole kusagilt loota, siis eelistaksin väheke leebemaid ilmaolusid. Mõnel hetkel paistsid kõrval kajakkidest ainult sõitjate peanupud, kui sedagi, kõik muu jäi lainete varju.
Mereületuse lõpetas üks mõnus laguunipunkt. Seejärel olid rahulikud pisisaartevahelised etapid, kus kohati jäi mõõna tõttu isegi kajkk merepõhja kinni. Peale n.ö. puhkust jälle avamerele vastutuulega võitlema. Meri tundus nii lõputu ja jõud hakkas lõppema ning Andrese-Randy paat ei püsinud enam meie tempos. Lasime end lainetel kaldale kanda ja eelistasime vedada kajakke mööda maad kärudega. Tore vaatepilt oli käänulisel mägisel teel kajakke nii ebaloogilises kohas näha. Kohtunikud olid väheke hämmastunud meie kajakitranspordist, kui klausel rajaraamatust for safety reason päästis meid trahviminutitest.
Ja see polnud veel kõik. Edasi jätkus kajakkimine järvel. Ootasin sellest kergendust, aga pettusin. Laine oli küll madalam, aga selle võrra tugevam ja tigedam. Vaated järvelt ümberkaudsetele mägedele olid ilusad, aga hirm ja väike tüdimus võtsid enamus võlu.
Lõpuks pääsesime korraks kajakkidest. Vedasime kajakid üle mäekuru uue merelahe äärde ja läksime vaheduseks 2 korda 5 km orienteerumisringile. Lugesime kaldale jäetud kajakipaarid üle ja saime, et oleme 18. See oli väga rõõmustav – päevatööga olime tõusnud 30 kohta!!!
Nn. mikroorienteerumine oli mõnus. Kolm tundi jooksu oli täpselt piisav kogus, et tempo ei raugeks ja väsimus peale ei tuleks. Mikroorienteerumise lõpus saime kokku Roadrunnersitega – pidime ju liikuma koos :-)).
Peale mikroorienteerumist ootas ees üllatus. Uut kajakkidesse minekut ootasime ühe tunni ja 20 minutit – see oli aeg, mis olime proloogis kaotanud liidritele. Ehh, just olime kajakkimise külma seest välja jooksnud kui pidime jälle külmetama hakkama. Korrastasime natuke kajakke ja siis tuuletelki tukkuma paarikümneks minutiks. Und ei olnud, muljetasime kajakkimisest.
Äratuskell ja uuesti tegudele. Tuuletelk on hea, aga sealt välja ronimine tekitab külmvärinad, sest kondenseerunud vesi võtab palju energiat aurustumiseks. Prrrrrr! Vastik-vastik-vastik. Tantsud-hüpped-kätekõverdused. Süüa, siis hakkab soe.
Tund ööpimeduses aerutamist peaaegu tuulevaiksel merelahel ja olimegi TA1-s (transition area), koht 13., kellaaeg 1.00 28.mail. Oligi lõppenud ülipikk esimene kajakkimine.
TA1 oli esimene kontrollaeg, mille ületamisel suunati lühemale rajale. Kontrollaeg osutus üsna tõsiseks väljakutseks, sest TA1 läbisid õigeaegselt vaid 29 võistkonda. Korraldajad olid eksinud võitja liikumiskiirusega. See oli oodatust kolmandiku võrra pikem – 8 tunni asemel 12. Põhjuseks tugev tuul kajakkimisel.
Pika seikluse esimesel ööl ei magata. Travel lunch näppu ja mägedesse. Ees ootas 44km jalgsirännakut, üle 4000 meetri tõusu.
Hommikul 6.00 äratus, hommikutoimetused. Hammaste pesu – see mõnusaim tegevus pika seikluse ajal, sest võimalust selliseks hügeenitoiminguks on pikal seiklusel harvemini kui tavaelus harjunud. Erilisest menüüst, pingeolukorrast ja pesemata hammastest läheb suu ville täis. Väga ebameeldiv tunne kui miskit soolast, haput või midagi erilisema maitsega süüa ei saa. Sellel seiklusel suutsin olukorra õnneks enam-vähem kontrolli all hoida. On olnud ka nii, et isegi kolm päeva peale seikluse lõppu ei ole veel villide tõttu võimalik toidust mõnu tunda.
Asjad kokku ja kaile, kus ootasid Sihvakad Kaunitarid. Väheke probleeme tekitas kõigi vajalike kaasavõetavate asjade mahutamine kajakkide panipaikadessse. Need, mis vett kannatavad jätsime lahtiselt kajakipõhja. Viga, et lahtiselt!!!
Jõudsime Randyga kajakiga paar tiiru ümber kai teha, enne kui lõpuks lubati minema. Start.
Ja siis see juhtus, 10 minutit peale starti ajasime kajaki ümber. Kuna avamerel oli üsna suur lainetus ja palju kajakke, siis hoidsime seiklejate parve rannapoolsesse külge. Ühel hetkel olime kajakiga kusagil kinni ja siis juba järgmise lainega kummuli keeramas. Jõudsin veel mõelda kui vastik on sattuda külma vette kui juba ma seal olingi.
Nüüd kulus ära treeningutel õpitu - aeru ei tohi ära kaotada, ühte kätte aer ja teisega kajakiservast kinni. Oi milline kergendus oli kui sain jala toetada mingile kaljunukile – nagu kirjandusklassika – Randy, jalad ulatuvad kohati kaljule toetama. Kahlasime kajakiga randa kadusid üle lugema ja kajakki veest tühjaks ammutama. Rand oli meie õnnetuspaigast umbes 300 meetri kaugusel. Tunne oli kui tõelistel merehädalistel. Tuul oli vali ning rannikul olid lained eriti äkilised. Lõpuks saime end jälle merekorda ja uuesti lainetega võitlema.
Olime viimane paatkond, kes stardilahest minema läks. Kogu lisaseiklus oli võtnud aega umbes pool tundi. Alustasime MMi lootusetult viimaselt kohalt, kusjuures kedagi polnud isegi Randy kotkasilmadega näha. Lainetel kõikumine oli tõeliselt jube, sest enam vette minna ei tahtnud ning rannajoon polnud ka enam nii turvaliselt lähedal.
Nagu hiljem selgus oli üks võistkond oma kajakid juba stardirüsinas ära lõhkunud ja siis neid stardis lappinud. Vähemalt suutsid nad kajakkimise etapid läbida. Üks eeldatav esikümne võistkond oli oma kajakid monteerinud kokku katamaraaniks. Selline konstruktsioon ei pidanud kaua merelainetes vastu. Nemad lõhkusid oma kajakid nii totaalselt, et edasisõitmine oli võimatu.
Enne starti lubati meile, et turvamine merel on väga korralik. Katamaraaniseltskond oli tunni vees hulpinud enne kui neile appi tuldi…. Turvajaks oli üks mootorpaat 100 kajaki jaoks. Mõned korrad sõitis see mootorpaat meist mööda ning küsiti kas kõik on OK. Sellega tekitati ainult lisalaineid ja ümberminekuohtu, muud abi sellelt turvapaadilt küll loota ei julgenud. Uppuja päästmine oli ikka uppuja enda asi.
Alates kajakkimise teisest kontrollpunktist hakkas asi põnevaks minema, sest hakkasime järele jõudma viimase otsa kajakkidele. Eelnevalt olime vahetanud paatkondi – kajakiinstruktor Rain tuli mulle appi ja Randy läks Andresega ühte kajakki. Nii saime lõpuks sarnases tempos liikuma.
Palju paatkondi jäi seljataha sellega, et nad käisid peale teist kontrollpunkti ja enne otsustavat mereületust kaldal jalgu sirutamas. Meie olime juba niigi palju aega raisanud ja asusime kohe üle avamere suure maa poole teele. Tunded samad, mis eelmistel avamerelõikudel, aga lained veel kõrgemad. Tänu selja taga istuvale Rainile tundsin end siiski väheke kindlamalt. Mulle meeldib küll kajakkida lainetega, aga kui kaldani on kilomeetreid, vesi külm ning abi pole kusagilt loota, siis eelistaksin väheke leebemaid ilmaolusid. Mõnel hetkel paistsid kõrval kajakkidest ainult sõitjate peanupud, kui sedagi, kõik muu jäi lainete varju.
Mereületuse lõpetas üks mõnus laguunipunkt. Seejärel olid rahulikud pisisaartevahelised etapid, kus kohati jäi mõõna tõttu isegi kajkk merepõhja kinni. Peale n.ö. puhkust jälle avamerele vastutuulega võitlema. Meri tundus nii lõputu ja jõud hakkas lõppema ning Andrese-Randy paat ei püsinud enam meie tempos. Lasime end lainetel kaldale kanda ja eelistasime vedada kajakke mööda maad kärudega. Tore vaatepilt oli käänulisel mägisel teel kajakke nii ebaloogilises kohas näha. Kohtunikud olid väheke hämmastunud meie kajakitranspordist, kui klausel rajaraamatust for safety reason päästis meid trahviminutitest.
Ja see polnud veel kõik. Edasi jätkus kajakkimine järvel. Ootasin sellest kergendust, aga pettusin. Laine oli küll madalam, aga selle võrra tugevam ja tigedam. Vaated järvelt ümberkaudsetele mägedele olid ilusad, aga hirm ja väike tüdimus võtsid enamus võlu.
Lõpuks pääsesime korraks kajakkidest. Vedasime kajakid üle mäekuru uue merelahe äärde ja läksime vaheduseks 2 korda 5 km orienteerumisringile. Lugesime kaldale jäetud kajakipaarid üle ja saime, et oleme 18. See oli väga rõõmustav – päevatööga olime tõusnud 30 kohta!!!
Nn. mikroorienteerumine oli mõnus. Kolm tundi jooksu oli täpselt piisav kogus, et tempo ei raugeks ja väsimus peale ei tuleks. Mikroorienteerumise lõpus saime kokku Roadrunnersitega – pidime ju liikuma koos :-)).
Peale mikroorienteerumist ootas ees üllatus. Uut kajakkidesse minekut ootasime ühe tunni ja 20 minutit – see oli aeg, mis olime proloogis kaotanud liidritele. Ehh, just olime kajakkimise külma seest välja jooksnud kui pidime jälle külmetama hakkama. Korrastasime natuke kajakke ja siis tuuletelki tukkuma paarikümneks minutiks. Und ei olnud, muljetasime kajakkimisest.
Äratuskell ja uuesti tegudele. Tuuletelk on hea, aga sealt välja ronimine tekitab külmvärinad, sest kondenseerunud vesi võtab palju energiat aurustumiseks. Prrrrrr! Vastik-vastik-vastik. Tantsud-hüpped-kätekõverdused. Süüa, siis hakkab soe.
Tund ööpimeduses aerutamist peaaegu tuulevaiksel merelahel ja olimegi TA1-s (transition area), koht 13., kellaaeg 1.00 28.mail. Oligi lõppenud ülipikk esimene kajakkimine.
TA1 oli esimene kontrollaeg, mille ületamisel suunati lühemale rajale. Kontrollaeg osutus üsna tõsiseks väljakutseks, sest TA1 läbisid õigeaegselt vaid 29 võistkonda. Korraldajad olid eksinud võitja liikumiskiirusega. See oli oodatust kolmandiku võrra pikem – 8 tunni asemel 12. Põhjuseks tugev tuul kajakkimisel.
Pika seikluse esimesel ööl ei magata. Travel lunch näppu ja mägedesse. Ees ootas 44km jalgsirännakut, üle 4000 meetri tõusu.
13. juuni 2007
Proloog
Sõit Rumi saarele kestis tunnikese. Kasutasime seda tukkumiseks. Saare sadamas laevalt maha minnes ootas meid aga üllatus - koos meiega olid autodekil rännanud ka meie kajakid, mida laeva minnes polnud märganud. Rain ja Randy aitasid laevast maha ka meie Sihvakad Kaunitarid (kajakid) ning sättisime nad koos kaldale järgmist päeva ootama. Peakorraldaja Phil jagas sadamas instruktsioone järgnevate tegevuste kohta. Kõigepealt ühine rahvamatk lossi s.t. proloogi võistluskeskuse juurde.
Ja nii see algas
Pakkisime ennast kalüpsodesse, varustasime lestadega ja asusime teiste maskeerunutega stardijoonele. Kuna stradijoonest rannajooneni oli kilomeeter jooksu, siis lubasid korraldajad armulikult kasutada tosse ning anti lubadus need meile õigeaegselt ujumise lõppu toimetada. Enne starti lubasime üksteisele mitte kasutada järgneva nädala jooksul kordagi sõna „katkestama“ ning jääda sõpradeks vaatama kõigele, mis juhtub. Start. Justkui kari pärismaalasi läks vallutusretkele.
Ujumine toimus üle ühe lahesopi ja pikkuseks väideti 700 m. Vesi vahutas ja kees ning oli soolane. Kui kiiremad jõudsid teisele kaldale hakkas seal paanika. Stardikaldale jäetud tosse polnud korraldajad suutnud piisava kiirusega meile vastu tuua. Meie, õigemini minu teisele kaldale jõudes oli juba selge, et proloogi jalgsietapp algab 300m paljajalu jooksuga ja alles seejärel saab tossud jalga.
Mägedesse
Võtsime Randyle sappa ja hakkasime tõusma mägedesse. 1. KP – ei mingit tähist, vaid kivide vahele peidetud SI jaam. Ja nii oli kõikidel päevadel kõikide mehitama punktidega. Nojah, rajaraamatus oli SI jaama asukoht ülitäpselt kirjas, näiteks üle risttee kolmas puu paremalt.
Maastik ja vaated olid vist proloogil ilusad, aga neid polnud eriti mahti vaadata, sest kui vähegi võimalik jooksime ning siis pidi väga hoolsalt jalge ette vaatama.
Seiklejate liikumist proloogil saatis helikopter. Helikopteri lennutrajektoori järgi oli hea vaadata, millise mäe taha on liidrid juba jõudnud, sest loomulikult jälgiti sealt ülevalt liidrite liikumist.
Proloogi lõpuosa liikusime koos taanlaste võistkonnaga Roadrunners Adventure Team. Vaatamata kõigele, mis meie või nemad ka järgnevatel päevadel ei teinud liikusime ikka kogu aeg samas graafikus. Enamasti nemad meist tunnike taga või mõni hetk ka vastupidi või siis kulgesime lausa samm-sammus.
Proloogi viimase KP ehk viimase mäe otsas tervitas meid operaator Terje. Uskumatu, et meedia jõuab tõesti kõikjale!!! Tuttava inimese nägemine tekitas rõõmu. See oli alles operaator Terje uskumatute väljailmumiste algus.
Finish. Seitsmetunnine tööpäev oli lõppenud, aeg üks tund ja 20 minutit liidritest kehvem. Edasi üllatusülesanne – varustuse kontroll. Meil pidi kõikidel etappidel olema kaasas kohustuslik varustus. Suvalistes KP-des kontrolliti pisteliselt osade asjade olemasolu. Seekordsed väljavalitud olid ronimiskiivrid, magamiskott ja tuuletelk. Olemas.
Öölaagrisse
See õhtu oli mõnus. Kõike võis teha mõnuledes ja nii pikkamisi kui vähegi tahtmist oli. Algas Travel Lunchi dieet. Mina seda dieeti igatahes nädal aega vastu ei pidanud. 5. päeval maitses Nordicu kartulipuder puljongikuubikuga palju paremini. Sellepoolest, Travel Lunchi Pasta Carbonara oli/on meie kõigi lemmik, kui oli kannatust oodata selle valmimist.
Korraldajatel oli valus vaadata meie eksklusiivset esimese õhtu Travel Lunch einet ja nii lubati Randy/Rain korraldajate aiapeole, kust nad saabusid naturaalse kartuli ja lihakäntsakaga. Nalja tegi see vahejuhtum. Mõned võistkonnad sõid ainult võileibu.
Lõpetasime üsna varakult laagriplatsil mingite hullude lendavate vereimejate putukate toitmise ja läksime ära telki magama. Meeltes natuke ärevaks tegev kajakkimise start järgmise päeva hommikul 8.00.
Ja nii see algas
Pakkisime ennast kalüpsodesse, varustasime lestadega ja asusime teiste maskeerunutega stardijoonele. Kuna stradijoonest rannajooneni oli kilomeeter jooksu, siis lubasid korraldajad armulikult kasutada tosse ning anti lubadus need meile õigeaegselt ujumise lõppu toimetada. Enne starti lubasime üksteisele mitte kasutada järgneva nädala jooksul kordagi sõna „katkestama“ ning jääda sõpradeks vaatama kõigele, mis juhtub. Start. Justkui kari pärismaalasi läks vallutusretkele.
Ujumine toimus üle ühe lahesopi ja pikkuseks väideti 700 m. Vesi vahutas ja kees ning oli soolane. Kui kiiremad jõudsid teisele kaldale hakkas seal paanika. Stardikaldale jäetud tosse polnud korraldajad suutnud piisava kiirusega meile vastu tuua. Meie, õigemini minu teisele kaldale jõudes oli juba selge, et proloogi jalgsietapp algab 300m paljajalu jooksuga ja alles seejärel saab tossud jalga.
Mägedesse
Võtsime Randyle sappa ja hakkasime tõusma mägedesse. 1. KP – ei mingit tähist, vaid kivide vahele peidetud SI jaam. Ja nii oli kõikidel päevadel kõikide mehitama punktidega. Nojah, rajaraamatus oli SI jaama asukoht ülitäpselt kirjas, näiteks üle risttee kolmas puu paremalt.
Maastik ja vaated olid vist proloogil ilusad, aga neid polnud eriti mahti vaadata, sest kui vähegi võimalik jooksime ning siis pidi väga hoolsalt jalge ette vaatama.
Seiklejate liikumist proloogil saatis helikopter. Helikopteri lennutrajektoori järgi oli hea vaadata, millise mäe taha on liidrid juba jõudnud, sest loomulikult jälgiti sealt ülevalt liidrite liikumist.
Proloogi lõpuosa liikusime koos taanlaste võistkonnaga Roadrunners Adventure Team. Vaatamata kõigele, mis meie või nemad ka järgnevatel päevadel ei teinud liikusime ikka kogu aeg samas graafikus. Enamasti nemad meist tunnike taga või mõni hetk ka vastupidi või siis kulgesime lausa samm-sammus.
Proloogi viimase KP ehk viimase mäe otsas tervitas meid operaator Terje. Uskumatu, et meedia jõuab tõesti kõikjale!!! Tuttava inimese nägemine tekitas rõõmu. See oli alles operaator Terje uskumatute väljailmumiste algus.
Finish. Seitsmetunnine tööpäev oli lõppenud, aeg üks tund ja 20 minutit liidritest kehvem. Edasi üllatusülesanne – varustuse kontroll. Meil pidi kõikidel etappidel olema kaasas kohustuslik varustus. Suvalistes KP-des kontrolliti pisteliselt osade asjade olemasolu. Seekordsed väljavalitud olid ronimiskiivrid, magamiskott ja tuuletelk. Olemas.
Öölaagrisse
See õhtu oli mõnus. Kõike võis teha mõnuledes ja nii pikkamisi kui vähegi tahtmist oli. Algas Travel Lunchi dieet. Mina seda dieeti igatahes nädal aega vastu ei pidanud. 5. päeval maitses Nordicu kartulipuder puljongikuubikuga palju paremini. Sellepoolest, Travel Lunchi Pasta Carbonara oli/on meie kõigi lemmik, kui oli kannatust oodata selle valmimist.
Korraldajatel oli valus vaadata meie eksklusiivset esimese õhtu Travel Lunch einet ja nii lubati Randy/Rain korraldajate aiapeole, kust nad saabusid naturaalse kartuli ja lihakäntsakaga. Nalja tegi see vahejuhtum. Mõned võistkonnad sõid ainult võileibu.
Lõpetasime üsna varakult laagriplatsil mingite hullude lendavate vereimejate putukate toitmise ja läksime ära telki magama. Meeltes natuke ärevaks tegev kajakkimise start järgmise päeva hommikul 8.00.
Tellimine:
Postitused (Atom)
