13. juuni 2007

Proloog

Sõit Rumi saarele kestis tunnikese. Kasutasime seda tukkumiseks. Saare sadamas laevalt maha minnes ootas meid aga üllatus - koos meiega olid autodekil rännanud ka meie kajakid, mida laeva minnes polnud märganud. Rain ja Randy aitasid laevast maha ka meie Sihvakad Kaunitarid (kajakid) ning sättisime nad koos kaldale järgmist päeva ootama. Peakorraldaja Phil jagas sadamas instruktsioone järgnevate tegevuste kohta. Kõigepealt ühine rahvamatk lossi s.t. proloogi võistluskeskuse juurde.

Ja nii see algas

Pakkisime ennast kalüpsodesse, varustasime lestadega ja asusime teiste maskeerunutega stardijoonele. Kuna stradijoonest rannajooneni oli kilomeeter jooksu, siis lubasid korraldajad armulikult kasutada tosse ning anti lubadus need meile õigeaegselt ujumise lõppu toimetada. Enne starti lubasime üksteisele mitte kasutada järgneva nädala jooksul kordagi sõna „katkestama“ ning jääda sõpradeks vaatama kõigele, mis juhtub. Start. Justkui kari pärismaalasi läks vallutusretkele.

Ujumine toimus üle ühe lahesopi ja pikkuseks väideti 700 m. Vesi vahutas ja kees ning oli soolane. Kui kiiremad jõudsid teisele kaldale hakkas seal paanika. Stardikaldale jäetud tosse polnud korraldajad suutnud piisava kiirusega meile vastu tuua. Meie, õigemini minu teisele kaldale jõudes oli juba selge, et proloogi jalgsietapp algab 300m paljajalu jooksuga ja alles seejärel saab tossud jalga.

Mägedesse

Võtsime Randyle sappa ja hakkasime tõusma mägedesse. 1. KP – ei mingit tähist, vaid kivide vahele peidetud SI jaam. Ja nii oli kõikidel päevadel kõikide mehitama punktidega. Nojah, rajaraamatus oli SI jaama asukoht ülitäpselt kirjas, näiteks üle risttee kolmas puu paremalt.

Maastik ja vaated olid vist proloogil ilusad, aga neid polnud eriti mahti vaadata, sest kui vähegi võimalik jooksime ning siis pidi väga hoolsalt jalge ette vaatama.

Seiklejate liikumist proloogil saatis helikopter. Helikopteri lennutrajektoori järgi oli hea vaadata, millise mäe taha on liidrid juba jõudnud, sest loomulikult jälgiti sealt ülevalt liidrite liikumist.

Proloogi lõpuosa liikusime koos taanlaste võistkonnaga Roadrunners Adventure Team. Vaatamata kõigele, mis meie või nemad ka järgnevatel päevadel ei teinud liikusime ikka kogu aeg samas graafikus. Enamasti nemad meist tunnike taga või mõni hetk ka vastupidi või siis kulgesime lausa samm-sammus.

Proloogi viimase KP ehk viimase mäe otsas tervitas meid operaator Terje. Uskumatu, et meedia jõuab tõesti kõikjale!!! Tuttava inimese nägemine tekitas rõõmu. See oli alles operaator Terje uskumatute väljailmumiste algus.

Finish. Seitsmetunnine tööpäev oli lõppenud, aeg üks tund ja 20 minutit liidritest kehvem. Edasi üllatusülesanne – varustuse kontroll. Meil pidi kõikidel etappidel olema kaasas kohustuslik varustus. Suvalistes KP-des kontrolliti pisteliselt osade asjade olemasolu. Seekordsed väljavalitud olid ronimiskiivrid, magamiskott ja tuuletelk. Olemas.

Öölaagrisse

See õhtu oli mõnus. Kõike võis teha mõnuledes ja nii pikkamisi kui vähegi tahtmist oli. Algas Travel Lunchi dieet. Mina seda dieeti igatahes nädal aega vastu ei pidanud. 5. päeval maitses Nordicu kartulipuder puljongikuubikuga palju paremini. Sellepoolest, Travel Lunchi Pasta Carbonara oli/on meie kõigi lemmik, kui oli kannatust oodata selle valmimist.
Korraldajatel oli valus vaadata meie eksklusiivset esimese õhtu Travel Lunch einet ja nii lubati Randy/Rain korraldajate aiapeole, kust nad saabusid naturaalse kartuli ja lihakäntsakaga. Nalja tegi see vahejuhtum. Mõned võistkonnad sõid ainult võileibu.

Lõpetasime üsna varakult laagriplatsil mingite hullude lendavate vereimejate putukate toitmise ja läksime ära telki magama. Meeltes natuke ärevaks tegev kajakkimise start järgmise päeva hommikul 8.00.

2 kommentaari:

Andres ütles ...

Kinnitan Ruthi kõhklusi, et saar oli tõesti superilus - eriti jäid meelde mõned vaated rannajoonele, kus väiksed mereveest väljaulatuvad kaljunukid enda ümber mõnusalt lainevahtu tekitasid.
Olgu ära mainitud siinkohal selle saare, ülejäänud raja kui ilmselt kogu Shoti mägismaa eripära, et erinevalt teistest mägipiirkondadest, on siinne mägimaastik sisuliselt soo, seda ilmselt alalõpmatute sademete pärast, mida Atlandi ookeanilt tsüklonid pidevalt toovad. Välja näeb see siis selline, et kui just pole mägimaastik vertikaalne, katab maastikku sootaimestik, mättad, puhmastik või kanarbik ja 90%-liselt on pinnas vesine, lirtsub, kohati isegi mülkane, mis jala liikumishoo mõnusalt kinni võtab. Eraldi teema on sealsed platood (üks jalgsietapp kulges pea täielikult sellise peal), enam-vähem vale pole öelda, kui see tähendas lõputut soomaastikku, aga sellest juba vastava etapikirjelduses täpsemalt.

Andres ütles ...

Tempo oli proloogis kõrge, sisulisetl oli see mäejooks, kus umbes kuue tunni vältel võtsime järjest selle saare olulisemad tipud. Kui mägimaastik polnud kivine, oli see märg ja soine, ka üksikud lõigud mägiradadel olid pigem mülkas ja lompides solberdamine, sest sinna kogunes hästi vihmaveed, mida eelnevate päevade jooksul tuli taevast suurtes kogustes alla.
Meeldejääv oli ka viimasest mägipunktist alla finishi poole jooks läbi kanarbikuvõsa, mis ulatus kohati puusani, enamjaolt üle põlve.
Vaatamata tagasihoidlikule algusele ujumisetapil, tõusime proloogi lõpuks 18-19ndale kohale.