10. etapp – Ben Nevis 1343m ja sealt edasi

Etapi algus oli traditsiooniliselt kiire, sest 15 minutit peale meid väljus viimasest TA-st Helly Hansen UK – see oli võistkond, kellega olime ka proloogis mõned punktivahed koos liikunud. Olime seigelnud maastikul üle 130 tunni ja liikusime ikka koos võistkondadega, kellega olime koos esimesel päeval! Meie sõbrad taanlased olid tollel hetkel meist tunniga maas.

Kui proloogipäeval olime Helly Hansenist olnud kindlalt kiiremad, siis Ben Nevise kivistel nõlvadel ei olnud meil mingit võimalust neile vastu saada. Kohalikud kasutasid oma eelist :-).

Ben Nevis, Briti saarte kõrgeim tipp on selle piirkonna tõeline turismimagnet. Jõudes tippu rühkides matkaradadele, käis seal elav sebimine – justkui keskpäevasel Raekoja platsil.

Meie võistluseelsesse majutuskohta paistis Ben Nevise mägi ilusasti ära, kuid enne võistlust tippu ei õnnestunudki näha – kogu aeg oli see tihedates pilvedes. Ben Nevise etapp oli ka korraldajatele suur küsimärk – kas ilmaolud üldse võimaldavad seda etappi läbi viia. Seekord läks õnneks ja kõik võistkonnad, kes liikusid graafikus pääsesid Ben Nevist vallutama.

Mäe jalamilt tipule jõudmiseks kulus meil kolm tundi. Järgmisesse punkti jõudmiseks pidime natuke laskuma mäe teisele küljele ja siis mööda mäeahelikku edasi liikuma. Ben Nevise tipus oli ilm ilus, kuid tume vihmapilv oli lähenemas. Nii kui olime tipu platoolt mõned meetrid laskunud jõudsime vihmapilve sisse, see oli justkui seina sisse minek, väga eriline kogemus. Hetkega olime külmast paduvihmast läbimärjad, nähtavus oli olematu ning puhus vali tuul. Kaotasime kivikamakate vahel aimatava teeraja, mida mööda pidime liikuma. Olukord oli tõeliselt paanikat tekitav. Ma nägin juba vaimusilmas, kuidas jääme tuuletelki varjule ja võib-olla peame isegi signaalraketi lendu laskma, kui kellelgi peaks mingi terviseprobleem tekkima.

20 minutit hiljem tuli äkki tuulehoog, mis puhus pilve niipalju minema, et kogu mäenõlv sai jälle nähtavaks. See oli imeline hetk, mis tõi tõelise kergenduse. Leidsime jälle üles raja, mis viis meid mäeahelikule. Meil oli hea meel, et nähtavus tuli tagasi, aga mure näris ikka hinge. Mäeahelik oli suhteliselt aeglaselt läbitav – turnisime suurte kivide vahel, kohati oli mäeaheliku harjal laiust vaid mõned meetrid. Liikusime võimalikus kiireimas tempos, kuid siiski oli meil hirm, et sellise tempoga liikudes ei jõua me selle etapi tehniliselt keerulisemat osa päevavalges lõpetada.

Sellel päeval suutsime ennast ületada – pimeduse saabudes olime jõudnud mäeahelikult õnnelikult alla orgu. Edasine tundus vaid vormistamise küsimus, kuid tegelikult oli jälle asi keerulisem.

Kõigepealt pidime leidma matkaraja, mis viis meid Fort Williami külje alla. Raja algus oli kummaline – soosse trambitud vagu. Hea, et üldse aru saime, et see võiks olla otsitav matkarada. Koperdasime vist peaaegu kõikidesse nn. matkarajal olevatesse mudaaukudesse sisse, sest pimeduses polnud aru saada, kas pinnas kannab või mitte. Tegelikult hakkas juba olema üsna ükskõik kõigest, tahtsime vaid lõpuks jõuda finishisse.

Kui mudaralli lõppes, siis hakkas kannatuste trepp – paekivist laotud ebatasane trepitaoline moodustis, mis kulges mööda mäekülge alla Fort Williami poole. Olin just enne viimasele etapile minekut mõelnud, et see seiklus polegi mul põlvi eriti kurnanud. Liiga vara mõtlesin nii – need mitmed kilomeetrid treppe mõjusid põlvedele väga laastavalt. Olime oli jälle müstiline – orus ulguv tuul, pimedus ja siis vastu tulevad tuled!!!! Need olid kohalikud downhilli fännid, kes öösel kell üks, jalgrattaid seljas vedades sammusid Ben Nevise tipu poole!!!

Eelviimane kontrollpunkt asus Fort Williami linna piiril, sealt jäi lõpuni üle 3 kilomeetri jooksu. Kuna meil oli saada pool tundi trahviminuteid ja kartsime taanlastele selle tõttu kaotada, siis otsustasime selle viimase punktivahe joosta, et päästa veel, mis veel päästa annab. Minu jaoks oli see üks lõputu unes jooksmine, nägin isegi unenägu. Unenäos ütlesin mingile asjale vastuseks – ma ei taha rohkem. Minu selle lause peale lõpetati kohe jooksmine. Pidin selleks, et edasi jookseksime lisama kohe selgituseks reaalses elus, et see oli mu unenäo vastus ja mitte mõeldud jooksvatele kaaslastele.

Unes jooksmine õnnestus meil nii hästi, et saime sellel etapil kolmanda vaheaja. Vaid poolakad, kelle entusiasm seikluse käigus järjest kasvas jooksid sellel etapil imeaja.

Rahulikku und magava Fort Williami kultuurimaja õuel märkisime selle seikluse VIIMASE kontrollpunkti 2.juunil kell 2.45

Ei mingit kergendust, et spordinädal lõppes. Isegi mitte und, mis oleks kohe maha niitnud. Ma ise ka ei teadnud, mida ma tahan. Tegelikult oleksin tahtnud hotellituba sooja dushiga, voodit valgete lindega, natuke shampust ja võimalust nautida sellised olusid vähemalt 12 tundi… Unistada ju võib, sest kõike see oli olemas Poolas BWC-il, aga kahjuks mitte siin MM-il. Aga kuna ootamas oli vaid magamiseks magamiskott umbses kolikambris, pesemiseks leige vesi, siis tuli ennast väga sundida ka nendele tegevustele. MM-i lõpetuseks kamandati kõige magusama une ajal õue lageda taeva alla...