Hansapank X-dream Otepää etapp

Harva on juhtunud, et ma ei taha minna võistluse starti. Tavaliselt alati ootan suure põnevusega kõiki võistlusi, sel korral valdas mind sama tunne kui 2005 kevadel kui tegime 5 nädalavahetuse jooksul neli võistlust, millest lühim oli 11 tundi. Põhjus oli nädal enne starti lõppenud elu raskeim 7 ööpäeva väldanud seiklus Shotimaa mägedes. Motivatsiooni eesootavaks lühikeseks võistluseks oli raske leida, olin tüdinud ja nii füüsiliselt kui ka vaimselt väsinud. Peale selle polnud juba ammu treeninud.

Kuna kokku oli lepitud, et võistleme siis võtsin eesmärgiks rahulikult läbi teha. Juba enne starti oli selge, et suuri kiirusi ma sel korral näidata ei suuda:)

Esimene mõnekilomeetrine jooks Otepää staadionilt puhkekoduni oli eriliselt vastik. Rahulikult libisesid mööda mitmed võistkonnad, keda tavaliselt võistluse jooksul ei näe. Isegi sellised segavõistkonnad jooksid mööda, kus polnud esindatud ühtegi Vaheri nime kandvat tüdrukut.
Üritasin mitte lasta juba nulli langenud tujul miinustesse langeda, surusin hambad kokku ja kannatasin. Ainuke milles kindel oli oli see, et pooleli ma ei jäta. Lubasin endaga rahul olla ka siis kui 20 hulka tuleme. Sellel hetkel tundus see väga hea tulemusena:)

Õnneks saabub alati hetk kust enam asjad hullemaks minna ei saa. Puhkekoduni jõudes tohtis uisud alla panna ja alates sellest hetkest hakkasid asjad minu jaoks paremini sujuma. 12ndana uisutama asudes möödusime vaatamata nigelale enesetundele mitmetest võistkondadest ja täiesti uskumatuna tundub meie parim etapiaeg uisutamises. Rajal tundus, et me sõidame väga rahulikult ja eriti pingutama end küll ei sundinud. Etapi lõpus olime üllatuslikult sattunud kolmandale kohale.

Ees ootas kaardilugejatele päris keeruline jooksuring öises Kääriku metsas. Algus sujus viperusteta ja liikusime vapralt koos GoDiscoveri tüüpidega. Salomon oli heas hoos ja tundusid päris kiired. Oli selge, et nendega kaasa minna ei ole minul mingit lootust. Nii juhtuski, et täpselteiteamitmelkorral, jooksis Salomon meilt eest minema. Kuna nad sellel korral aga kaarti ei lugenud, siis peale igat korda, kui nad meilt eest ära jooksid, sattusid nad jälle meiega kokku.

Teisele uisuetapile läksime koos Salomoniga. Areal ja Aventura tihedalt kannul. Vaude, GoDiscover ja Nike olid eest ära. Uisutades püüdsime rahulikult liikuva Nike kinni ja vaatamata Randy kukkumisele ühes kiires kurvis vähendasime pisut vahet esimestega.

Kanuudeni jõudmiseks tegime lõõgastava ujumiseni ühele Pühajärve saartest. Tavaliselt oleme kanuudes päris teravad olnud, seekordne 16es etapiaeg ja parimatele 12 minutiline kaotus seda küll kuidagi ei väljenda. Mitte, et me oleks kehvalt tõmmanud, vaid pigem seetõttu, et tegime mitmed taktikalised vead punkte võttes.

Peale kanuuetappi kiire jooks suusastaadionile ja siis ratastele. Olime sel hetkel tõusnud kolmandaks. Aga taga oli kohe tulemas Salomon. Alates esimesest punktist liikusime koos ja kordamööda vedades arendasime päris korralikku kiirust. Õige pea jõudsime järgi GODiscoveri meeskonnale, kes ilmselt oli tegemas oma senist parimat võistlust. Pundis on tore tiksuda, aga pikaks ajaks ei tahtnud sinna jääda. Õnneks on meil Priit, kes suudab iga kell kõvasti vedada. Tarvitses mul vaid mainida, et aeg oleks sõitma hakata, kui Priit juba vajutama kukkus. Saime vahe küll sisse, aga kahjuks oli Randyl kaart keeramata ja järgmises teeristis pidime peatuma, et Randy saaks kaarti keerata ja jälle olid kolm võistkonda koos. Järgmises mäe otsas asunud punktis oli valida, kas pöörata ots ringi ja tuldud teed tagasi sõita või otse järskudest treppidest alla sõita. Kuna Salomon valis tuldud tee, siis me pidime teise valiku tegema. Lisaülessande juurde jõudis Salomon pisut enne meid, olles juba teiseks tõusnud. Seinamägi oli nii meeldiv, et pidasime vajalikuks kaks küsimust valesti vastata ja kokku kolmel korral üles-alla joosta. Seinamäelt lahkusime kolmandatena.

Järgmine punkt pakkus võimaluse seda pisut pikemalt otsida. Ka ei taibanud meie esinavigaator punkti asukohta kohe ära ja seetõttu saime punkti piirkonnas mõnda aega koos B-raja võistkondadega aega veeta. Kui kohale olid jõudnud ka järgmised A-raja tiimid eesotsas Arealiga ja mööda metsa sihitult silkav seltskond häirivalt suureks paisunud, siis arvas Randy et aeg oleks punkt võtta ja kaduda. Järgmisest punktist välja sõites ei üllatunud ma kui nägin, et Salomon on alles punkti teel. Olid nad ju mitmel korral teinud seda trikki, kus kaovad meil eest ja siis jälle seljatagant välja ilmuvad. Mulle hakkas see trikk juba päris meeldima:)

Aga nagu ikka käivad tõusud ja mõõnad vaheldumisi ja just siis kui mulle tundus, et päris tore on võistelda ja me ikka vahest oleme päris kiired ja igast muud toredad mõtted tulid pähe, just siis arvas üks oks heaks karata Priidu käiguvahetajasse . Käis hetkeline võitlus hea ja kurja vahel ja erinevalt Hollywoodist lõppes see lahing pahade võiduga. Priidu käigukas oli kaheks tükiks murdunud. Uut käiguvahetajat ei olnud pühapäeva hommikul vahetult peale päikesetõusu Annimatsi lähistel metsas kusagilt võtta ja seega tegime tema 27 käigulisest raketist 1 käigulise. Ratast remontides möödusid meist mitmed võistkonnad ja kukkusime umbes kuuendaks. Sealt edasi oli võistlusmoment meie jaoks kadunud. Selle asemel mõtlesime kuidas lõpuni saaks. Edasi tuli Priidul kõvasti vaeva näha- ei sobinud see üks käik hästi ei maanteel ega ka metsas. Igal võimalikul laskumisel tõmbasime ja tõusul tõukasime Randyga Priitu. Suuri kiirusi me järelejäänud etapil enam näidata ei suutnud.

Enne lõppu väike mäluorienteerumine, kus Randy järjekordselt taset näitas ja meid päris kiirelt läbi tõi. Kirsiks tordile oli mõnus ahviraudtee Otepää seikluspargis vahetult enne lõppu.

Peale finishit valdasid mind vastakad tunded- ühest küljest võiks ju olla rahul viienda kohaga. Eriti kui 10 minti peale starti on tunne, et jooksmine on täielik piin, nädala tagune karm seiklus on tunda igas lihases ja lubasin ju endale et olen õnnelik kohaga 20 hulgas.
Teisest küljest vaadates on viies koht väga nõrk! Kaido Kaaberma: neljas koht on pask! Rääkimata viiendast. Seda enam, kui ei meenu alates 2001 aastast võistlust kus oleksime Eestis, Lätis ja Leedus võisteldes kolme hulgast välja jäänud. Isegi teised ja kolmandad kohad on vähemuses. Tegelikult ongi paras meile, et vahest kehvasti ka läheb! Seda enam, et alati on liiga hästi läinud. Eriti hea meel on mul Vaude võidu üle- on ju nemad väga tihti ebaõnne talunud ja vaatamata heale võistkonnale, mitte just väga tihti pildile mahtunud. Meeldivalt üllatas ka Godiscover, kes oli kindlalt selle võistluse suurim õnnestuja minu arvates!