20. juuni 2007

30.-31. mai – TA5 ja 6.etapp – jalgrattal-jalgsi-jalgrattal

TA5-s võttis meid vahetusalakohtunikuna vastu Maret. Ta kontrollis, kas meil on ikka olemas kilekad, pikad püksid, mütsid ja kindad. Kõike sai väikse muigega näidatud, sest ilma selliste riietusesemeteta oleksime täiesti läbikülmunud lisaks läbivettimisele. Ka Maretile tekitas asi nalja, aga käsk oli talle selline antud.

Vahetusala ise oli üks autoparkla ja meie varustusekastid olid seal vihma ning tuule käes. Ei mingit telki, ei mingit võimalust saada hetkeks sooja ja kuivaks. Vedasime oma kastid siiski kohviku terassile, sisse me minna ei tohtinud. Tegime hädapärased toimingud ja läksime lühikesele ning lihtsale etapile. Nii tundus see alguses.

Kuna see TA oli MB downhilli keskuses, siis kõigepealt pidime läbima downhilli raja. Mugandasin enda jaoks vanasõna – kes tasa sõidab, see kaugele jõuab. Ei olnud erilist sära silmades, et kiiresti mägedest alla nikerdada. Lisaks hakkas mulle pidevast vihmast ja sellest eriti nirust TA-st ligi hiilima masendus ja lootusetus. Ma olin TA-s vahetanud endale jalga kuivad sokid ja tossud ning selga kuiva särgi. Kõik need kuivad asjad olid peale 10 minutit uue etapi läbimist jälle läbimärjad ning olemine veel külmem. Masendav.

Edasine jalgrattaetapp ainult süvendas lootusetust – külm paduvihm, tugev tuul ja ka energiapuudus. Ja pole mingit lootustki, et vihm võiks üle jääda. Jalgrattaetapi lõpus oli mul täielikult küllalt pidevast eneseületusest kõigi ebamugavustega võitlemisel – kaua võib kesta see lõputu vihm, kaua võib olla külm. Minuga üritati teha kõik, et oleksin jälle koostöövalmis. Tänud riiete ja shokolaadi eest! Õnneks leidsin ka ise üsna ruttu uut motivatsiooni reipal sammul jätkata. Mis annab paremini sooja kui kiire liikumine! Vihm jäi ka lõpuks üle, isegi ilmateadetes lubatud päike tuli korraks välja. Shotimaal lõpevad ükskord kõik asjad, isegi lõputu vihm või lõputu etapp :-), selle sain küll nädala jooksul selgeks.

Selle etapi jalgsirännak viis meid köieharjutusteni. Jumaridega tõus tipule ja seejärel tipult laskumine mäe teisele küljele. Jumarid on alati üks peavalu, isegi kõige kogenumad ei saa enamasti köisi, silinge ja muud sinna juurdekuuluvat ühe korraga sobivalt jooksma. Lühidalt – sellele harjutusele kulus tublisti aega. Tipult laskusime juba ööpimeduses, kusjuures kolme vahejaamaga, iga laskumine vähemalt 50 meetrit. Suhteliselt lihtne ja tore harjutus, sest kalju polnud päris vertikaalis, vaid positiivse kaldenurgaga. Lisaks säästsime köitega laskudes põlvi.

Sellest ööst algas Andrese nn. ööpäevane audis oleks. Peale köieharjutust oli tagasi ratasteni napp 7 kilomeetrit kõndi, mida läbisime väga kaua. Nägime Andrese näost, et ei ole enam meiega. Rain võttis Andrese seljakoti, meie Randyga toetasime Andrest kummaltki poolt, et ta saaks unes kõndida ja magada. Seda Andres tegigi, ainult meelsamini oleks ta maganud horisontaalis ja vist ööpäev järjest. Sellist luksust me lubada ei saanud ja nii liikusimegi kui ebakainet talutades. Vaatamata pooletunnisele unele teekraavis jätkus kõik vanaviisi jalgratasteni.

Jalgratastel võttis Randy Andrese toetamise enda ülesandeks. Tänu mõttemängudele, mida Randy Andresega mängis jäid Andresel tõsisemad kraavisõidud ära ja ta püsis enam-vähem ärkvel. Jõudsimegi 31. mai hommikul 7.11 TA6-de - tõelisele sleepmonsterite kokkutulekule. See lühike etapp oli võtnud meil aega „kõigest“ 15,5 tundi.

Kommentaare ei ole: