See oli esimene öö kui meil hakkas telgis magades külm. Olime magama minnes koduste tervituste eufoorias unustanud telgiukse lahti, telkimiskoht oli keset soid ning magasime just kõige külmemal s.t. päikesetõusu ajal. Minu eelmisel päeval alanud põlvevalu oli magamise ajal päädinud sellega, et jalga enam põlvest kõverdada ei saanud ja säär oli krambis.
Komberdasin kuidagi suure-suure mure ja valuga telgist välja. See oli hetk, kus hing tahtis nii väga jätkata, aga põlv tundus täiesti lootusetu. Liipasin ahastades ümber telgi ja mõtlesin paaniliselt, mida edasi teha. Üks meditsiinitöötaja tundis mitu korda huvi, kas minuga on kõik korras. Pidin talle andma jaatava vastuse, sest meditsiinitelki aega raiskama minna küll ei tahtnud. Tuletasin meelde teadmisi anatoomiast, et aru saada, miks mul selline probleem on tekkinud. Midagi meelde ei tulnud, v.a. tarkus, et teipides saab vähendada pinget haigele kohale. Kasutasin ära rulli leikoplaastrit ja teipisin jala labajalast kuni poole reieni kinni. Sisse võtsin ka mõned esimese astme valuvaigistid ning seejärel proovisin ettevaatlikult väheke tervema inimese moodi astuda – mis enam-vähem õnnestus.
Enne etapile minekut jäi meil söömata traditsiooniline Travellunchi eine, mida pärast rajal kahetsesime. Magamast tõustes oli üks mõelnud üht ja teine teist, kõik olid ainult mõelnud, aga mitte suhelnud, ja selle nahka see soe söök läks. Oli tunda, et erilist erksust ei ole.
Korraks tekitas meis segadust kohtunike teade, et ronimisvarustust ei ole vaja etapile kaasa võtta. Mhhh, pidi ju olema lisaülesanne?! Kui aga nii, siis jätsime lõpuks selle mägede vahel soode keskel oleva TA ja läksime enda teada 44-kilomeetrilisele rännakule. Kell oli 6.30 1. juuni hommikul.
Etapi algus oli mulle raske. Põhjuseks nii energiapuudus kui ka haige jalg. Imestasin Randyt, kes astus kui põder pikkade ja kiirete sammudega üle soise kanarbikuvälja. Mina ootasin vaid, millal jõuaksime mingile teerajale, kus oleks väheke kergem astuda.
Lõpuks see teerada tuligi ja varsti kohtasime Terjet. Rõõmsa ja reipa olekuga Terje küsis meie edasiste plaanide kohta. Näitasime mäge, mida vallutama lähme. Kõiketeadja Terje käest saime teada, et me oleme suunatud lühendatud rajale. Jäime üllatunud ja pettunud nägudega teda vaatama. Selgituseks lisas ta, et sellekohane teave olevat rajaraamatus kirjas.
Nojah, kõike seda oleksin pidanud mina teistele rajaraamatust lugema, aga kuna see info oli nii ebaloogilise koha peal ning kuupäevadest nagunii enam mingit selgust ei olnud, siis jäi see info tähele panemata. Muidugi tean, et rajaraamat peaks tegelikult olema pähe õpitud, aga enne starti polnud selleks aega, isegi läbi ei jõudnud seda teost korralikult lugeda. Seekord oli siis õnne, et Terje meile vastu tuli ja infot jagas. Saime oma teekonda korrigeerida enam-vähem viimasel hetkel.
Alates sellest teadasaamisest lahenesid meie jaoks mitmed segased küsimused, millele olime püüdnud vastuseid leida. Esiteks, need müstilised viis võistkonda, kellest meile kogu aega räägiti – need olid need võistkonnad, kes läbisid kogu raja. Teiseks saime aru, miks meil ei kästud kaasa võtta sellele etapile ronimisvarustust, ja kolmandaks, mida tähendas ühe võistkonna segane jutt vahetusalas, et nemad plaanivad tänase kuupäevaga võistluse lõpetada.
Niisiis 44km etapp taandus lühemaks, aga midagi ei tulnud sellel võistlusel lihtsalt kätte – uni, palavus, kivine tõus ja laskumine … Vaatamata lühendamisele tundus järjekordselt, et me ei jõua iialgi selle etapi lõppu – liikusime kui santlaager. Igasugused pühapäevased (reedesed) matkasellid liikusid meist kiiremini, häbi oli. Äkki virgus Rain ja ärgitas kõiki mäest alla jooksma. Läbi valu seda tegimegi, ainus positiivne külg oli see, et nii sai vaev kiiremini läbi.
1. juuni päeval kell üks jõudsime viimaks TA8sse.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar