Elu TA3-s, meditsiiniteenistus ja Loch Nessi ületamine

See TA3 oli super. Saime lõpuks ometi vihma eest varju, sest meil lubati oma varustust korrastada ühes suures telgis. Elu siin meenutas nii kodutute laagripaika kui ka striptiisibaari lava. Keegi kuumutas priimusega vett, keegi riputas oma vettinud asju kuivama, keegi magas kerratõmbunult kusagil, keegi nosis kastiserval istudes midagi süüa, keegi oli porgandpaljas ja üritas endale kalüpsot selga venitada või vahelduseks kuivi riideid kehakatteks panna, keegi tuias niisama tühja pilguga ringi…..

Meie plan of action vajas korralikku ühisarutelu, sest mängu tuli taktika. Kui lahkuda TA-st enne kella 21.30, siis peavad kaks meist ujuma ühe kilomeetri +4 kraadises vees Logh Nessi järves ja kaks saatma neid kajakkidega, kui lahkuda TA-st aga peale 21.30, siis sõidavad kõik kogu maa kajakkidega. Kuna üks ujumislest oli esimese päeva mereõnnetuses kaduma läinud ja vesi ka väga külm, siis otsustasime minna magama ja lahkuda TA-st peale 21.30.

Rain püstitas üldisest melust eemale heinamaale meie oma telgi. Telk oli konstrueeritud kolmele inimesele, aga meid pidi mahtuma sinna magama neli. Kui mina kolisin naiste poolele magama, s.t. minu pea oli seal, kus meeste jalad, siis mahtusime päris lahedalt ära. Kahetunnine uni oli magus ning telgikatusele rabisev vihm süvendas seda veelgi. Peale äratuskella tirinat algas väga suur ebameeldivuste ületamine – vihm, pimedus ja külm, külm, külm ning järgmiseks toiminguks oli märja kalüpso selga panek.

Kõik, mis ei tapa teeb tugevaks ja varsti olimegi ületamas kuulsat Loch Nessi järve kajakkidega. Kolm kilomeetrit kajakkimist võrreldes eelmisel kajakietapil läbitud kilomeetritega oli vaid väike vahepala ja läks väga ruttu. Kalüpsosse riietatuna hakkas liigutades isegi väga palav.

Teisel kaldal teatas Andres, kellel olid meditsiiniteenistusega juba väga head suhted saavutatud, et nüüd on jälle aeg minna arstide juurde ville plaasterdama. Kuna meditsiiniteenistus töötas inglasliku konservatiivsuse ja põhjalikkusega, siis tähendas see meile ülejäänutele Andrest oodates ühte tundi kalüpsodes mõttetut passimist ja ka kirumist.

Meditsiiniteenistus oli usaldustäratav. Enne starti täitsime kõik ankeedid oma haiguste, luumurdude, ravimite jms. kohta ning igale väljastati isiklik meditsiinikaart, mida pidime rajal med. abi saades esitama. Tegelikult on kõik väga õige, aga võistlusolukorras ajab kohati liigne tähenärmine meele mõruks. Ühes TA-s Randy lihtsalt põgenes meditsiinitelgist, sest tal polnud mahti hakata arstiga vestlema teemal tema eelnevad haigused, kui vaja oli vaid nõela villide läbitorkamiseks.
Lisaks läbisime kõik enne starti kiiresmaabikursused. Ühte lõiku kursustest nägi Rain TA3-s kui läks oma sõrmedele plaastrit otsima. Teemaks oli alajahtumine - kontaktivõimetule tekkidesse mähitud sportlasele määriti suu limaskestadele glükoosigeeli. Loch Nessi järve juures oligi meditsiinipersonalil kõige rohkem tööd ja just alajahtumiste tõttu – pikk vihmane jalgarattaetapp ning Loch Nessi külm vesi olid selle põhjustajateks.

Kui Andres meditsiinitelgist eluga tagasi pääses, siis tuli meile uus üllatus. Rainil tuli mõttesse küsida kohtunikult, miks keegi kalüpsoga edasi ei liigu, kuigi varsti peaks meil tulema kanjoneering. Kohtunik ärkas mõtetest ja tuhande vabanduse saatel teavitas meid, et kanjoneering jääb vihma tõttu tekkinud väga kõrge veetaseme tõttu ära. Hea, et vähemalt enne rännakule minekut teada saime. Veel pool tundi mõttetut ajaraiskamist.

Lõpuks kell 1.45 30.mai öösel saime liikuma meie uuele etapile – 44km jalgsirännakut, aga seekord vaid 1200m tõusu (oli vist selline number).