TA6 ja 7.etapp – kajakkimine kanarbikus ja asfaltteel

TA6 oli vahetusala, mida väga paljud võistkonnad kasutasid pikemaks puhkuseks. Sellest tulenevalt nägime selles vahetusalas väga palju uniste ning paistes nägudega saatusekaaslasi. Jälle tuju rõõmsam ära tundmisest , et kõigile mõjub nädal aega lakkamatut sportimist samamoodi.

Seda und olime oodanud eelmisest ööst saadik, eriti just Andrese pärast. Ainult Andresel polnud mahti magama tulla, ta läks jälle külastama sõpru meditsiinitelgist :-). Uneaega plaanisime kaks tundi. Ma tahtsin kordki korralikult magada. Nojah, tunni sain siiski magada, siis ajas ärevus mind üles. Lisaks kuulsin telgi taga taanlaste sõjakisa estonians, estonians, muust eriti aru ei saanud. Ajasin ennast telgist välja asja uurima. Ei midagi muud kui vaid suurem seltskond oli end asutamas uuele etapile ehk siis kajakkima.

Enne kui meie lõpuks minema saime oli aega kulunud jälle ettearvatust palju rohkem. Seni kuni veel mehed seda teist tundi magasid korrastasin oma asju, tegin kastidesse jäänud toidutagavaradest inventuuri ja üritasin neid allesjäänud nelja etapi vahel ära jagada. Käisin kui kopratädi jõe ääres hambaid ja ennast pesemas – kõik sellised hommikused protseduurid. Vahepeal andsin veesoojendusabi Brasiilia võistkonnale. Selline eriti rahulik laagrielu.

Kõik oli platsil rahulik seni kui me olime ennast lõpuks kokku pakkinud ja asutasime minekule. Andresel oli puudu võistlusnumber – see kõige tähtsam riietusese kogu võistlusel. Võistlusnumber pidi olema alati kõige pealmine. See tegi riiete lisamise või ära võtmise eriti tüütuks. Võistlusnumbri puudumist karistati trahviminutitega. Niisiis paanika, mille teemaks Andrese number. Kogu plats oli meie kisa täis ja unine laagrirahvas ei saanus aru, mis nüüd lahti läks kui hakkasime kisa saatel oma võimatult segamini kastides sobrama. Olukord tundus juba üsna lootusetu kui märkasin, et Andrese üks püksisäär on kahtlaselt paks – seal see number oligi. Nüüd ei takistanud meid enam miski kajakkima minekul.

Kui olime kajakkinud mõnisada meetrit oli selge, et Andresest siiski veel eriti asja ei ole. Vahetasime paatkondi ja Rain läks Andrest kajakis toetama ning mina olin jälle Randyga ühes kajakis. See oli väga õige vahetus väga õigel ajal, sest nüüd liikusime päris võrreldavates tempodes ja üsna kiiresti. Nii kiiresti, et saime esimese järve lõpus kätte meist 45 minutit varem sellele etapile startinud võistkonna. Mulle see kajakkimine meeldis väga. Olin Rainilt saanud kasulikke õpetusi, mida enda arvates rakendasin üsna edukalt, lisaks ei tundunud see kolme ja poole tunnine kajakkimine üldse lootusetult pikk.

Esimene järv ületatud kajakkides, algasid selle kajakkimise veoetapid. Enne võistlusi räägiti, et kui järve äärde jõuate peate kindlasti kajakkidest välja tulema, sest järve ääres on tamm. Edasi viib järgmisesse järve jõgi, eks ise vaadake, kust teile sobib rohkem minna, kas mööda jõge või mööda teed. Meil oli juba enne võistlust radu planeerides selge, et kasutame teed ja kajakikärusid. Ja Shotimaal üllatusi jätkub – see jõgi, mida meile lahkelt soovitati oli täiesti ilma veeta, vaid üks sügav org :-).

Teisest järvest kolmandasse järve oli jälle võimalus valida jõe või tee vahel. Meie valisime teevariandi, olgugi et Rain kibeles vetele. Pärast õnnestus näha ka mida jõevariant oleks tähendanud – vastuvoolu kärestikulist suhteliselt niru veeseisuga jõge. See oleks olnud ilmne kaotus nii ajas kui ka võib-olla ka varustuses. Meie olime valinud neli tundi asfaltteel kõndimist kajakke kärudel järel sikutamas.

Enne kolmanda järve äärde jõudmist läbisime ühe külakese, kus hotelliesisel joonitud parklas nägime kahte paari kajakke. Need oli ilusasti paigutatud joonte vahele – ikkagi sõiduvahendid :-). Nalja tegi selline vaatepilt. Sõidukite omanikud olid aga läinud hotelli linade vahele magama. Mind häirib kui kasutatakse nn. võõrast abi. Minu arvates on võistluse idee selline, et võistkond peab hakkama saama nendes tingimustes, mida maastik, loodusjõud, korraldajad ja oma varustusekastid pakuvad, mitte ööbima hotellides, sööma kõrtsides ja ostma rajal olles poest puuduolevaid asju. Ahh, nõrgad! Meie igatahes võtsime suuna kolmanda järve poole.

Jälle üks tore kajakkimine. Esimest korda selle võistluse ajal oli mõnus tuulehoog tagant ja maa kulus nii ruttu. Midagi head ei saa olla liiga palju. Varsti lõppes järv ja olime jõe suudmes, mida mööda oleksime pidanud edasi liikuma. Jõe voolusuund oli meile vastu, jõe voolukiirus suur ning lisaks olid jões salakavalad kärestikud. Randy läks asja uurima ning saabus tagasi teatega, et nüüd peame kaks kilomeetrit kajakke mööda sood vedama. Päeval oleks seda lihtsam teha olnud, sest siis oleksime saanud vältida mudaauke ehk nn. kloaake. Ööpimeduses polnud midagi muud teha kui kõik, mis ette jäi otse läbida. See öine kajakivedamine oli järjekordne võistkonna vaimse tugevuse proovikivi ja me saime sellega hakkama.

Etapi lõpetasime 1. juuni varahommikul kell 3. Suunasime Andrese vastuvaidlemisvõimaluseta telki magama ja keelasime tal kategooriliselt arstide juurde minna. See kajakkimise etapp oli tal jätkuvalt unes möödunud. Hea, et vähemalt Rain suutis ära hoida kajaki ümberminekud kui Andres tukkuma jäi. Andrese unenohina saatel hakkasime lugema varustuskasti pandud tervitusi Eestist. Saime mõnusalt naerda ja uni tuli veel magusam. Traditsiooniline kaks tundi und.