Nii nagu meil kogu sellel seiklusel tavaks kujunes läbisime esimesed tunnid uuest etapist alati maksimumtempol. Seekordseteks tempokujundajateks olid Roadrunnersid, kellega koos lahkusime TA1-st. Lisaks oli selja taga 20 minuti ja ees poole tunni tee kaugusel näha teisi võistkondi.
Kõndisime reipal sammul läbi ööpimeduse üles mäekurule ja siis avanes hommikuvalguses võimas vaatepilt – maastik oli nii suuremõõtmeline, et iialgi poleks midagi sellist kaardipildi põhjal ette kujutanud. Kaardid olid 1:50 000 skaalas nagu juba eelnevalt kirjutatud. Kuna olen harjunud selliseid reljeefijoonterägastikke nägema orienteerumiskaartidel skaalaga 1:10 000, siis oli eelnev ettekujutus maastikust ka vastavamastaabiline. Kohale jõudes selgus alati, et maastik oli kordades ettekujutatust võimsam ja tundsin ennast väga väikese abitu tegelasena selliste pinnavormide keskel.
Mäekurult vaatasime üle oru asuvat aukartustäratavat kõrget mäge, mille ninal pidi olema selle etapi esimene kontrollpunkt. Nägime ka poole tunni tee kaugusel olevat võistkonda kusagil kaugustes sipelgasuurustena liikumas.
See jalgsirännak kulgeski kas järsult ülesmäge või siis allamäge. Rada oli planeeritud nii, et kõik neli kontrollpunkti olid mäetippudes, kusjuures kahe tipu vahele jäi põhjatu org ja kusagilt kõrgust hoides minna polnud võimalik. Hullumeelsus. Mulle meeldib üle kõige mägedes matkata, aga et päeva jooksul neli korda 1000 meetrit tõusu ja samapalju laskumist on natuke liig ja seda just liigestele.
Teades, et minu põlved sellist ratsutamist mägedes eriti ei armasta, kasutasin murusematel laskumistel tagumikutehnikat. Eks see üks riskiga pooleks ettevõtmine oli, aga sain vähemalt põlvi säästes alla. Päeva meeldivamad osad olid tõusud, kus kohati pidi lausa turnima, et edasi liikuda.
Selle etapi kaaslasteks olid meile taanlased ja poolakad. Kord nad liikusid oma teed, siis saime jälle kusagil kokku. Lõbus oli. Viimane ühine kokkusaamine oli selle rännaku kolmandas KP-s kui vaatasime koos üle oru võimatult kaugel asuvat mäetippu, kus pidi olema järgmine KP. Sinna KP-sse oleksime kõik eelistanud minna deltaplaaniga …
Mitte midagi sellel seiklusel ei tulnud lihtsalt kätte, isegi mitte teekond 4. KP-st järjekordsesse TA-sse. Kaardipildi järgi reklaamis Randy välja tee allamäge ja siis mööda lausikut merelahe kaldal. Praktilises elus oli kõik ettekujutatust mitu korda mägisem. Kuna tempo oli erinevate ärakukkumiste tõttu langenud miinimumini, siis oli mul vahepeal tunne, et me ei jõua iialgi vahetusalasse. Kell muudkui liikus, aga kilomeetrid mitte. Kõik eelnevalt tehtud ajalised ennustused jooksid järjest umbe.
Lõpuks siiski TA2, kus saime teada, et oleme umbes 25. saabujad. Võimatu, käis peast läbi. Hiljem selgus, et olime säilitanud oma positsiooni, lihtsalt mõned lühema raja läbinud võistkonnad olid enne meid sinna TA-sse saabunud.
Kell oli 19.30 28.mai õhtul. 44km jalgsietapp oli võtnud aega 18,5 tundi. Uskumatu kui aeglaselt võib liikuda!!! Travel lunch eine ja jalgrattale. Ees ootas 130 jalgrattakilomeetrit, millest rajaraamatu andmetel 3% pole jalgrattal sõidetav.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar