30. sept 2010

46h ja nagu niuhti kohal. Näod on röömsad, sest piduliku MMi öhtusöögi kaalikakartuliputru täis. Elagu tervislik eluviis ja Hispaania! Mömm!

29. sept 2010

Hurrrrra Elole 70 juubelil! Me armastame Sind ka!

Uudised rajalt- Poola üllatas ja hetkel liigume vihmas üldsuunaga:) nii et orienteerumistrenn on köva ja tagab hea ettevalmistuse ka keeruliseks rajaks! Samas hotell Sevilla keset Poola körbe oli äge, hea wifiga, kuigi just tänu sellele toimus ka väike ideaaltrajektoorilt körvalekaldumine. Elagu orienteerumine!

27. sept 2010

ARWC 2010 Bimbache KOHE TULEMAS!



HURRAA!!! Esimene otse telefoniga ja MMS sõnumina saadetud pilt- kiired võistluspildid rajalt saadangi siia MMSiga!

Varsti on tulemas ARWC 2010 Hispaania ELAVAD kommentaarid ja pildid!

ARWC MMi koduleht www.raidbimbache.com/info/en/raid.html

Võistluse algus pühapäeval 3. oktoober Avila linnas kell 8.00 (Eesti aeg 9.00)!
Esimese tiimi lõpetamine arvatavalt kolmapäeval 6. oktoobril,
eks näis kui täpselt seekord on rada arvutatud ja loodame, et
pole unustatud mõnd 20 km trekingulõiku:)

Fotokaga tehtud pildid lähevad üles jälle: picasaweb.google.com/andresminn

Homme varahommikul hakkab me sinine volkar liikuma tõotatud maa poole!
Näeme rajal!
Venna

20. sept 2010

Tartu Rattamaraton 2010


Selle rattahooaja peaeesmärgiks on minul ja paljudel teistel harrastajatel ilmselgelt sel aastal juba 13. korda toimuv Tartu Rattamaraton. Kuna minu rattahooaeg on suhteliselt lühike, siis on lihtsam ja lollikindlam ajastada vormitipp just hooaja lõpus toimuvaks TRM-iks, mitte üritada suvi läbi heas hoos olla.
Eelmise aasta positiivsed emotsioonid TRM-ilt ja selle hooaja teises pooles hästi õnnestunud Elionid lisasid märgatavalt enesekindlust, et ettevalmistus kulgeb õiges suunas.

Stardipaugu kõlades üritasin mitte kohti kaotada ja kohe võimalikult ees olla. See plaan õnnestus üsna hästi ja rullirajal parandasin veel üsna jõudsalt kohti. Teel Matu TP suunas sain heasse punti ja Virgo Karu vedamisel olime kätte saamas ka peagrupi saba. Õnnetuseks õnnestus esimesel mudasel lõigul maoli panna ja see ambitsioonikas plaan jäi sel korral täitmata. Matul olin peagrupist täpselt 40 sekundi kaugusel.

Tõusul Harimäele oli enesetunne juba parem ja liikusin grupi etteotsa. Tõusul näitas Olle hullu minekut ja sõitis üksi grupil eest ära. Kuna eesminevat peagrupi ta kätte ei saanud, siis Harimäele järgnenud kiiretel kruusakatel püüdsime ta jälle kinni. Edasi kulges mõnus kruiisimine ca 20 liikmelises grupis, millele loeti kohti vahemikus 30-50. Kõik oli hea kuni selle hetkeni kui mudaseks läks. Nimelt oskasin siis jälle grupi sabasse jääda ja panin loomulikult taaskord maoli. Muda oli meeldivalt pehme ja libises uskumatult hästi. Seniks kuni end kokku korjasin oli punt ribadeks ja mina maha jäänud. Mahajäämine minu plaanidesse ei sobinud ja seetõttu pressisin end teistele järgi. Seda tegin suhteliselt palju riskides ja seetõttu leidsin end veel korra ratta alt. Peale neid kukkumisi pidasin maha arnguvestluse oma rattaga, et selgeks teha kes siin peremees ikkagi on. Sealt edasi hakkasin mudas driftimisele veits paremini pihta saama ja suutsin ratta enda all hoida. Mingil hetkel olin jälle ilusasti pundis koos Grisha, Mõttuse, Lasse ja Ahti Suppi´ga. Suur grupp oli ribadeks- mõned osavamad ja kiiremad olid lahkunud ja mõned õnneks ka maha jäänud.

Sealt edasi kulges sõit mõnusas õhkkonnas kuni 86 nda kilomeetrini, kui viimasel tõusupõksul kiirendas Lasse, kelle kruusa täis silmist pritsis kahjurõõmu nagu Kangerti avatud shampapudelist vahtu, kui ta poodiumil õnnitlusi vastu võttis. Sellele minekule suutis vastata vaid Tarmo Mõttus, kes oli ka kogu sõidu jooksul aktiivne olnud ja pidevalt tööd teinud ja teisi utsitanud. Mis seal salata, nemad kaks olid ka selgelt paremad olnud ja seda revanshi oli Jõulumäel haleda kaotuse osaliseks saanud Lassele kindlasti vaja:)

Koht: 35.



Sõit õnnestus isegi natuke paremini kui unistada olin julgenud. Selge on see, et TRM-il pannakse alus heale sõidule esimeste kilomeetritega ja kui Harimäel pole sind õiges grupis, siis on keeruline midagi head loota. Järgi sõita suudavad vaid eriti tugevad, aga mina nende hulka ei kuulu. Õnneks oli mul sel korral julgust ja enesekindlust, et end esimese 12 kilomeetri jooksul sundida peaaegu tühjaks sõitma. Matule jõudes polnud enesetunne kiita ja päris mitmel korral oleks tahtnud hoo alla lasta. Samas vasardas kuklas teadmine, et kui suudan alguse ära kannatada, siis sõidu edenedes läheb enesetunne vaid paremaks. Täpselt nii ka oli- tõusul Harimäele olin juba algkiirendusest ära taastunud ja tekkis tahtmine taas võidu sõita. Kannatada oli jälle mõnus:)

Võitjale kaotust kogunes kokkuvõttes ikkagi üsna palju- Kangert oli 19. minutit kiirem kui mina. 10. kohale kaotasin 8.30 aga 20. kohale vaid 2 minutit. 2009 kaotasin Euroopa Meistrile, Allan Orasele, täpselt sama palju minuteid, aga protsentuaalselt on kaotus vähenenud. Oluliselt vähem kaotasin sel korral 10. ndale ja 20. ndale kohale. Seega olen sel aastal väikese sammu tipule lähemale astunud.

Nüüd, kus hooaja olulisemad võistlused on sõidetud võib rahulikult anda hinnanguid möödunud hooajale. Ilmselgelt suurimat headmeelt teeb kogu hooaja jooksul toimunud pidev areng, mis on toimunud täiesti loomulikult ja ilma üleliigselt punnitamata. Kilomeetreid on pisut vähem, kui eelmisel aastal ja hetkel on sõidetud ca 4000 km. Olen enda jaoks selgeks saanud, et selleks et sõita hästi Elione ja TRM-i ei pea ma tegema 3h pikkuseid treeninguid. Selliseid olen sellel aastal teinud 4 tükki. Minu jaoks piisab täiesti enamjaolt 1-2 h pikkustest treeningutest, millest ca pooled on arendava iseloomuga ja sisaldavad vähemal või rohkemal määral kõrge intensiivsusega tööd. Ülejäänud siis taastavad või mahutreeningud.

Taastumiseks olen julgelt puhkepäevi võimaldanud ja vajadusel ka treeningutest pikemaid pause pidanud. Suhteliselt väike hulk läbitud kilomeetreid ja mõistlikul hulgal võistlusi on garanteerinud treeningu- ja võistlusnälja hooaja lõpuni.
Nüüd ootavad ees Haanja100 (mitte kilomeetrit vaid miili) ja Bike Xdream. Kuna sportlikud eesmärgid on saavutatud, siis lähen mõlema võistluse starti pigem loodust ja rattasõitu nautima kui kapsast ninast välja pigistama.
Pildid: Kaimo Puniste kmzphoto.eu ja Andres Minni käest laenatud










































15. sept 2010

13. sept 2010

Jõulumäe Elion ja teatekrossi eestikad

Aasta viimast Elioni ootasin põnevusega. Rada mulle meeldis ja eelmisel aastal sõitsin seal oma parima sõidu. Samas tahtsin näha kuidas on mõjunud mahtude vähendamine, treeningute intensiivsuse kasv ja suurenenud puhkepäevade hulk minu saavutusvõimele. Kuna see oli ka minu esimene start CC Rota Mobilise ilusas võistlusvormis, siis oli ka klubi juhtkond seadnud kõrged eesmärgid.

Startida sain teisest stardikoridorist ja üritasin targemate õpetussõnu järgides alustada agressiivselt. Tegelikkuses olin samasugune diisel nagu varemgi. Päris mitu kilomeetrit läks aega enne kui natuke end käima sain ja kohta parandama suutsin hakata. Taaskord pidin esimesel kümnel kilomeetril kõvasti vaeva nägema ja mööda sõitma, et alguses kaotatut tagasi teha. Mingil hetkel sain kätte korraliku seltskonna, kus pedaalisid päris kiired tüübid eesotsas Lasse Nõlviku, Aivar Ridamäe, Rait Pallo, Meelis Rebane, Tarmo Neemela ja teistega.

Kohati kasvas punt ca 10-15 liikmeliseks ja seetõttu üritasin end hoida võimalikult ette. Võistluse teises pooles sattusin ka päris mitmel korral vedama. Kuna enesetunne oli parem kui kunagi varem, siis päris kohe eest ära ei tulnud- üritasin oma osa ikka ilusti ära teha. Kõige aktiivsemad vedajad olid Danek Laanela, Tarmo Neemela ja A&T tiimis sõitvad Pallo ja Rebane. Nagu tavaks saanud läks enesetunne võistluse edenedes üha paremaks ja sel korral polnud pundis püsimine eriti keeruline. Vaid mõnes liivases kohas pidin kesise sõiduoskuse tõttu mõne koha loovutama, aga kuna enesetunne oli hea siis polnud taas pundi ette sõitmine eriti keeruline.

Viimasel kümnel kilomeetril olnud mudaaukudest jooksin endisele seiklussportlasele kohaselt kiiresti läbi ja seeläbi sain alati väikese edu võrreldes paljude raseeritud jalgadega maantehuntidega, kes ei tahtnud oma valgeid sokke mudaseks teha. Peale distantsi ainukest mäemoodi asjandust aktiveerus ka Ahti Suppi, kes esimest korda võistluse jooksul ette läks ja korralikult tõmbama hakkas. See mulle sobis- juba mõnda aega olin selja taha piilunud ja uurinud, millal grupp ribadeks tõmmatakse. Kõik sujus hästi kuni võistluse ainukese äreva hetkeni, kus tegin kiire laskumise lõpus sõiduvea ja sõitsin pedaaliga vastu kändu, mis viskas jala pedaalist välja. Kohe alanud kontratõusul ei saanud jalga kinni ja tänu sellele puterdamisele said Ahti ja Danek mõnekümne meetrise edu. Kuna olin suhteliselt veendunud, et see minek on otsustav siis panin kilomeetri-paari jooksul jalad kiiremini tööle ja sõitsin neile taas järgi. Ahti tegi enamuse vedamise tööst, korra käisin ka ise eest läbi, aga tänu jälitustööle liiga palju energiat raisata polnud. Tundus, et ka Danek, kes võistluse esimeses pooles korralikult tööd tegi, ei olnud enam kõige teravam.

Mõned kilomeetrid enne lõppu saime kätte Raul Olle, kes end meie rongi peale istutas. Olle nägu vaadates oli selge, et lõpuheitlusesse ta täna ei sekku:) Niimoodi 4-5 kesi tiksusime Ahti vedamisel lõpu poole. Viimasel tõusul Ahti veits kiirendas ja väike vahe jäi sisse. Üritasin, mis ma üritasin, aga ühe koha pidin veel loovutama finishisirgel, kui kavalalt tuli tuulest välja Tanel Veski.

Tulemuseks hooaja parim koht: 24.
Tulemused

Võrreldes eelmise kahe sõiduga oli enesetunne märksa parem ja mõnusatel metsateedel ja tehnilisematel lõikudel tundsin end väga hästi ja kindlalt. Tundub, et viimasel paaril nädalal on vähene treeningmaht ja suurenenud puhkepäevade hulk igati õigustanud. Märgatavalt raske ja ebamugav oli vaid esimesel 10-l kilomeetril. Sealt edasi nautisin sõitu ja pingutamist. Hea on tõdeda, et areng on järkunud ka suve teisel poolel ja hooaja lõpuks olen taas päris hea enesetunde leidnud.



EMV teatekrossis

Pühapäeval toimusid Jõulumäel eestikad teatekrossis. CC Rota Mobilis oli seenioride arvestuses väljas kahe tiimiga. Minul oli au kuuluda A-tiimi, kus peale minu sõitsid veel Kaido Kriisa, Raul "ma ei mäleta, miks mu telefon on taksojuhi käes" Talumaa ja Andre Kull.

Sõit toimub 3,7 km pikkusel suhteliselt tehnilisel ringil ja iga tiimiliige saab ringi läbida kahel korral.

Seeniorid ja eliitratturid stardivad koos ja kokku läheb rajale 13 eliidi tiimi ja 9 seenioride tiimi. Algus on masendav- esimese 200 m järel on teistest maha jäänud kaks tiimi CC Rota Mobilis I ja II. Edasi läheb paremaks ja tänu Kaido ja Andre heale sõidule oleme koos täitsa heal positsioonil.
Saan rajale mõned sekundid peale Investment Agency eest pedaalivat Sala Raivot, kes seiklusspordis on endale nime teinud Soosambla suusaklubi eest võisteldes.

Terve ringi jooksul püsib meie vahe mõne sekundi piires- kord saan lähemale kord vajutab ta jälle eest ära. Tagant hingas kuklasse ka Viikingite II tiim, kes lõpuks küll selgelt maha jääb.

Viimastel tõusudel keeran veits peale ja staadionil möödun Sala Raivost.

Ta on vist umbes kaks korda suurem kui mina...


Teisele ringile pean minema ca 30 minuti pärast, aega veedame vaikselt kerides ja taastudes ning kaasvõistlejatega vesteldes.

Meie positsioon rajal muutub pidevalt, aga kummalisel kombel saan teisele ringile jälle mõned sekundid peale Sala´t. Sel korral otsustasin tagaajamisele vähem aega kulutada ja sõidan talle kohe järgi. Mõnesaja meetri järel laseb ta mind kavalalt mööda. Sain aru küll, et see oli kaval taktikaline liigutus, aga kuna Kaido karjus raja kõrval, et eliidi all võistlev Plekkliisu on vaid paarikümne sekundi kaugusel, siis otsustasin mööduda. Tehnilised osad üritasin puhtalt sõita ja tõusudel andsin kuuma nii palju kui tuli. Sala hakkas küll rasketel tõusudel maha jääma aga sirgetel vajutas jälle järgi. Kilomeeter enne lõppu sain Plekkliisu tüübiga silmsideme ja oli selge, et selle skalbi peame ikka saama. Eelviimasel tõusul sain talle tuulde ja kohe ka ründasin. Tänu sellele manöövrile jäi siiani tihedalt kuklase hinganud Sala korraks karpi ja tundus, et sõit on tehtud. Viimasele laskumisele läksin peale kiiremini kui varem, aga kehas valitsenud piimhappe üleküllus tahtis mind ära karistada. Tegin rämeda sõiduvea ja pidin püsti jäämiseks hoo peaaegu täiesti maha pidurdama. Laskumisele järgnenud tõusul oli Sala mul taas kuklasse hingeldamas. Õnneks suutsin veel niipalju mõelda, et staadionile laskudes taipasin eest suurele vahetada ja võimalikult palju kiirust koguda. Sala tuli küll tuulest välja ja nägin tema esijooksu enda kõrval kuid suutsin end kokku võtta ja sain ikkagi napilt enne teda koju. Päris lahe oli kellegi vastu finishit teha:)

............aga mul on kurjem nägu ja olen kiirem!

Tulemused

Sündmused eestikatelt klubi krooniku silmade läbi leiad siit.

12. sept 2010

Kuum- Randy ja Urmo püksid ühes kapis ehk pisike AWRC trenn



Perses on tunda 175 km, ütles Randy jõudes trenni esimesse ja ainukesse õllejoomispunkti (suur sild, kus Emajõgi Võrtsu suubub).

Tegelikult valdab see õnnis tunne neid kõiki pärast kell 10.05 alustatud ratast ja jõudes TAsse Võrtsu ääres kella 17.30 paiku. Kogu marsruut kulges Saku-Hageri-Rapla-Türi-Kabala-Pilistvere-Esku-Meleski-Vaibla-Arula. Tunde muutis paremaks 10-13 m/s puhuv vastutuul ning mehed tegid 2 km kaupa vedamistööd. Uus meetod mida prooviti oli Pilvi kasutamine tuuletakistusena ja mehed lükkavad:)

Aga TAs rõõm hapukurgi ja tursamaksa vastu paneb hetkeks valu pees unustama. Ja loomulikult õlu, ilma milleta ei oleks ju trennitegemisel mõtet.

Teate peale, et pärast ratast on isa tiigis 2 h ujumist, ütleb Pilvi, et ükskõik mida teha, kasvõi ujuda, aga mitte rattaga sõita. 49 km on veel ees. Viimane osa sellest loomulikult ülesmäge Otepää kõrgustikule ja verivärskes 10 cm kruusa- liivaseguses pehmel teel, õhtuhämaruses.

20.25 vurab esimesena Randy ja siis juba teised ka Ruusa hoovi. Tehtud 214,6 km!
Saunas võivad kõik ainult korra käia, muidu ei anna üritus seiklusspordi formaati välja.

Hommikul kell 4.00 meeleolu hea, natuke unised näod kogunevad üsna näljastena laua äärde, väljaarvatud Urmo, kes kaob pimedasse tuppa minaäraunustamisega tegelema. Valju kutsungi peale on lõpeks ka tema tatraputru söömas.



5.06 viimane pilt ja öhhe nad kadusidki... kus sa küll oled mu isake?
Esialgne plaan trekkida lauskmaal Võrtsu äärde asendati märksa huvitavama ja mis kõige olulisem, mägisema teega Arula ja Märdi küla vahelisel alal, millest parim osa oli Kekkose ja Purakamäe ring, tõusumeetreid kokku üle 500 meetri. Kõrgeima ja madalama punkti vahe 101 meetrit, Harimäe alt kuni tippu.

36 km trekki möödub nagu linnutiivul ja 10.12 jõuavad nad tagasi, ülimalt rõõmsad ja entusiastlikud, nagu üks varahommikune jalutuskäik olema peabki.

Vahepalana sibula-tursamaksasalat, mulgi kapsad ja loomulikult ÕLU ning pärast väikest autosõitu kell 12.20 lükkasiva nad kajakid järvele... Tondisaarele ja tagasi- 25 km. Väga mõnus kajakk ning 15.35 sai shampanjaga väikese trenni lõppu tähistada.



Emotsioonid mõnusad, tunne, et võiks kohe edasi 5- 6 h trekkida ja võibolla siis ka juba MTBga sõita. Vihma ei saanudki kuigi yr.no lubas ja Ruusal oli ootamas juba peaaegu soe kümblustünn.
Täna pühapäeval on siis viimane viimistlus ehk Valgamaa meistrivõistlused orienteerumises.
Ahjaa, püksid... selgus, et Urmo püksid olidki Randy kapis, aga et nimi peal, leidsid püksid õnneliku omaniku ülesse. Nagu Urmo lisas, sealt küll ei oleks osanud oma pükse otsida:)