Jalgarattaetapi algus oli rekordkiirusi ennustav – liikusime kõvakattega teel allamäge. Kõik oli tore, välja arvatud see, et selleks korraks olid päikeselised päevad lõppenud ja saabunud madalarõhkkond vihmaga. Allamäge sõit ja vihm tähendavad jalgrattal olijale külma. Külm, külm, külm.
Päevakorda tekkis teema magamine. Mõttekas on magada pimedal ajal ja valges võimalikult palju liikuda. Samas kui uni on liiga painav, siis on liikumine väga vaevaline ja kiirus minimaalne ning magamispaus tuleb teha olenemata päevast või ööst.
Lõpuks sättisime keskööl ennast ühe kõrvaltee äärde unele. Minu jaoks oli see piin, sest kellavalvaja ülesanne ei lasknud mul sügavalt uinuda ning lisaks oli külm. 1,5 tundi oli vist puhkepausi pikkuseks kui võistluskeskusest vaadati, et see eestlaste täpp kaardil üldse ei edene edasi.
Peale ärkamist algas ööpimeduses maastikuralli, mille märksõnadeks olid muda ja kivid, vahelduseks ka mõni kiiremini sõidetav kilomeeter.
Varahommikul nelja paiku tuli mulle meeletu uni, õigemini olin juba pikemat aega unes liikunud. Suutsin võistkonnakaaslastelt välja kaubelda 15 minutit tukkumist. Ärkasin üles ABBA lauluga Knowing Me, Knowing You – uni kadus ja tuju sai heaks. Üks võistkond kasutas ärkveloleku hoidmiseks muusikat, mille saatel nad liikusid ja sealt see ABBA laul pärineski.
Varajase hommiku päevast liikusime seenevihmas kanarbikuväljade vahel. Tee oli küll jalge/rataste alla, aga see oli nii kivine, mudane ja vastumäge, et rattasõitu polnud eriti võimalik harrastada. Kohati möödusime võistkondadest, kes olid tee ääres unelaagrites.
Jõudsime selle seikluse esimesele eriülesandele – vettehüpe tundmatusse 5 meetri kõrguselt. Olin täis otsustatavust see ülesanne sooritada, kuid kaljuserval enne äratõuget tuli mõistuses blokk ette. Tagasi kaljuservalt kindlamat meelt koguma ja nii mitu korda. Vaatamata arenguvestlustele, mis minuga võistkonnakaaslased maha pidasid, jäi siiski mul vettehüpe tundmatusse tegemata. Seiklussportlasena on mul veel arenguruumi. Sellest minu allaandmisest saime pool tundi trahviminuteid. Olemine oli väga kehv, sest olin teistele pettumuse valmistanud.
Mõningad kilomeetrid rattasõitu mulle 1999. aasta orienteerumise MM-i päevilt tuttaval maastikul ja jõudsime Red Bulli seikluseni – köitega kärestikulise jõe ületus. Lihtne ja piisavalt turvatud ülesanne ei valmistanud kellelegi raskusi. Preemiaks ülesande sooritamise eest Red Bulli energiajooki piiramatus koguses, mis kulus väga hästi ära.
Edasi hakkasin ootama rattaetapi lõppu. Loomulikult ei tule see eriti ruttu kui enamus aega näitab spidomeeter liikumiskiiruseks alla 10 kilomeetri tunnis ja teerada mida mööda liikuda on soos, kus sõita pole eriti võimalik.
Lõpuks jõudsime vist selle rajaraamatu järgi 3% mittesõidetava osani sellel jalgrattaetapil. See oli liikumine mööda järve kallast soos põlveni kanarbikus, kus polnud ühtegi teerada. Seal tõesti vist isegi kõige kogenumad maastikujalgratturid ei sõida. Aga see, et minu arvates 30% kogu etapi kilometraazhist jalgratast käekõrval lükkasime tulenes meie oskamatusest – nii väitis pearajameister võistluseelsel koosolekul, vastates küsimusele selle 3% kohta.
Mina ei suutnud kordagi enne uue etapi algust õigesti ennustada kaua meil võiks aega võtta järgmise vahetusalani jõudmine – alati ületasime prognoose mitmete tundidega. Nii suutnud ma ka ennustada kui palju mul võiks kuluda toitu eelseisval etapil. Selle jalgrattaetapil sain 4 korda vist öelda Rainile, et see on nüüd küll viimane toiduabi sellel etapilt temalt mulle kui jälle pidin lisa küsima.
Etapi lõpp hakkas reaalsuseks muutuma kui lõpuks olime tõusnud viimasele mäele ning saime hakata mäest alla veerema. Vihm, veepilved, 1000% tähelepanu, pidurisahin ja paistiski TA3. 29.mai 19.00 lõpetasime selle etapi, 130 km läbimiseks jalgrattaga oli kulunud peaaegu ööpäev!!!!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
Kui Eestis trenni tehes ja võisteldes kulub hooaja jooksul vaid mõni paar piduriklotse, siis seal oli lugu pisut teine. Vahetult enne starti panin oma rattale täiesti uued piduriklotsid, ise veel mõtlesin, et nendega saab rahulikult lõpuni sõita. Tegelikkus oli aga midagi muud. kui umbes 120 km oli sõidetud sain aru et tagumisi klotse enam pole. Edasised megakiired kiviklibused ja kruusased laskumised sõitsin esipidurit kasutades. Lootsin veel, et kohe on lõpp ja ehk veab välja. Ühel laskumisel sain aru, et nii jätkates ei suuda ma järgmisel laskumisel kontrolli ratta üle säilitada ja see võib väga valusaks saada. Enne viimast laskumist vahetasime Andresega piduriklotse- see oli äärmiselt õige otsus! Viimane laskumine oli minu jaoks üks lahedamaid hetki sellel võistlusel. Laskumine Loch Nessi äärde oli nii järsk, et ma pole kunagi tajunud sellist kiirendust! Nii kui käed pidurilt lahti lasid ja spidomeetrit vaatasid, hakkasid numbrid väga-väga kiirelt suurenema: 50,56, 62, 67, 73, 78, 82. Kogu see kiirendus toimus aga enneolematult kiiresti. Kui veel vihma poleks sadanud ja asfalt nii libe poleks olnud... Siis tuli vastu järgmine järsk kurv ja tuli kuidagi hoog maha saada. Kui ruth lõpuks alla jõudis, siis tema ketaspidurid lõhnasid imelikult ja nendele sadav vihm aurustus hetkega nagu saunakeriselt.
See rattaetapp oli nii mõnelegi võistkonnale murdepunktiks- 24 h vihmas ratta seljas istuda kui õhutemperatuur on harjumatult madal ja puhub tugev tuul. Alajahtumine on sellistes tingimustes väga lihtne tulema ja seda sain ka oma silmaga näha, kui tahtsin med. telgis lasta puhastada käel olevaid haavasid.
Laual paistis kellegi pea ellujäämiskile ja magamiskotipuntrast, tüübi silmad olid lahti ja vaatasid tühjusesse. Samal ajal üritas meedik ta suud lahti hoida ja teine määris sõrmeotsaga glükoosi igemetele. Sain aru, et minu pisikesed vigastused on antud olukorras äärmiselt tühised ja arvasin, et aeg oleks vist edasi minna. Telgist lahkudes sain aru, et tegelikult oleme me ikka väga heas seisus ja see tegi meele rõõmsaks:)
Postita kommentaar