Finishijärgsed segased tunded

Öösel vastu laupäeva (2.06), umbes poole kolme paiku jõudsime lõpuks kauaihaldatud finishijooneni. Esmalt valdas meeli muidugi piiritu rõõm, et võistkonnal MM-rada läbitud sai (*), üle kuue päeva, ca 145 tundi kestnud enesepiitsutus seks korraks läbi.

(*) küll ühe lühendatud etapiga, täisraja läbisid vaid 5 võistkonda, meiesuguseid ühe lühendamisega oli kümmekond võistkonda, ülejäänud võistkondadel lühendati rada kaks või/ja enam korda)

Õnnitlused võistkonnakaaslastelt ja -kaaslastele, kallistused Eestist kohale sõitnud poolehoidjatelt, finishishampus ja - pildid, tunne oli mõnus.
Edasi protseduur, kus randmetelt lõigati SI-pulgad, vabastati meid GPS-seadmest.
Seejärel juhatati meid kastidele jalga puhkama... siit edasi valdasidki vähemalt mind kohati väga segased tunded...

Ühelt poolt jätkuv õnnetunne, et kõik see sai läbi, teisalt aga hakkas pärale jõudma reaalsus!
Üht tuleb öelda, et mõned hetked pärast seiklust tundub elu väga tühine!
Kõik see, mille nimel viimasel nädalal pingutanud olid, millele kogu tähelepanu ja meeled häälestatud olid, on nüüd korraga läbi ja selja taha jäänud. Enam ei tarvitse keha edasi liikuma sundida, ei ole vaja valu ja vaegusi alla suruda, ei vilgu peas üks ja läbiv mõte, et kuidas kiiremini edasi saab, kõik see on läbi. Ja tunne on tühi (mõneks hetkeks).

Reaalsus haarab, kui üritad end uuesti liikuma ja tegutsema saada, keha on kurnatud, suurte liikumisvaegustega ja igat liigutust saadab valuaisting.
Sõprade julgustavad sõnad, Mareti tehtud paar võileiba ja Eestist kaasa saadud Aura mahl ajavad lõpuks mu niikaugele, et hädapärased toimingud vajavad lihtsalt ärategemist, kui vastumeelesed ja kui väsinud ka parajasti poleks - käia dushi all, pesta kehalt maha võistlushigi- ja pori, tohterdada kurjemad haavad ja siis teenitud puhkusele kobida magamiskotti.

Järgnevad päevad möödusid peamiselt jalgu järgi vedades ja igal sammul oiates. Aga tänaseks (N, 5 päeva finishist) on juba suuremad tursed põlvedelt, hüppeliigestelt, kätelt taandunud ja enam-vähem tavapärane elurütm ja tegutsemisvõime taastunud. Unenälga pole küll veel suutnud täis magada. Kaua lõhutud põlvede ja hüppeliigeste taastumine aega võtab, eks näis.

Nüüdseks on täielikult maad võtnud rahulolu, et võistlus läbitud sai ja meie arvates isegi täitsa korraliku tulemusega - lõpuks protokollis siis 13.koht! seda 49 startinud tiimi seast ja finishijoone lõpetasid 31 tiimi.

Ala iseloom on juba selline, et lõppu jõudmine on juba väiksemat sorti kordaminek - 500+ km raskel maastikul, 200+ km sellest jalgsiläbimist (lisaks trekkingu etappidele ka mitmed pikad lõigud rattaetappidel oli võimalik läbida vaid ratast kõrval lükates, lisaks kajaki etappidel mitmed vedamislõigud (2km+4km+ca15km+2km rasket maastikku), palju ülesmäge (kogutõusu üle 20 km), samapalju allamäge, eks see kõik lõpuks hakkaski meie jalgadele liiga tegema, küll aga ei piisanud sellest meie vaimu murdmiseks.

Tänud kõigile toetajatele, sõpradele, kes aitasid nõu-jõu ja vahenditega ning samuti suured tänud aktiivsetele poolehoidjatele, kes meile häid positiivseid sõnumeid saatsid ja mis meile mitmes vahetusalas tujutõstmiseks üle anti!
Tänud ka võistkonnakaaslastele, kes vajadusel toetasid-abistasid-söötsid-jootsid, kui omadega ühel hetkel täiega audis olin - see kuidas ma köieharjutustest tagasi rataste juurde jõudsin, on minu mälus sealkohal üks suur must auk.

Järgmiste seiklusteni, igatahes!