Algab pikk seiklus, pühapäev 27.mai

Hommikul 6.00 äratus, hommikutoimetused. Hammaste pesu – see mõnusaim tegevus pika seikluse ajal, sest võimalust selliseks hügeenitoiminguks on pikal seiklusel harvemini kui tavaelus harjunud. Erilisest menüüst, pingeolukorrast ja pesemata hammastest läheb suu ville täis. Väga ebameeldiv tunne kui miskit soolast, haput või midagi erilisema maitsega süüa ei saa. Sellel seiklusel suutsin olukorra õnneks enam-vähem kontrolli all hoida. On olnud ka nii, et isegi kolm päeva peale seikluse lõppu ei ole veel villide tõttu võimalik toidust mõnu tunda.

Asjad kokku ja kaile, kus ootasid Sihvakad Kaunitarid. Väheke probleeme tekitas kõigi vajalike kaasavõetavate asjade mahutamine kajakkide panipaikadessse. Need, mis vett kannatavad jätsime lahtiselt kajakipõhja. Viga, et lahtiselt!!!

Jõudsime Randyga kajakiga paar tiiru ümber kai teha, enne kui lõpuks lubati minema. Start.

Ja siis see juhtus, 10 minutit peale starti ajasime kajaki ümber. Kuna avamerel oli üsna suur lainetus ja palju kajakke, siis hoidsime seiklejate parve rannapoolsesse külge. Ühel hetkel olime kajakiga kusagil kinni ja siis juba järgmise lainega kummuli keeramas. Jõudsin veel mõelda kui vastik on sattuda külma vette kui juba ma seal olingi.

Nüüd kulus ära treeningutel õpitu - aeru ei tohi ära kaotada, ühte kätte aer ja teisega kajakiservast kinni. Oi milline kergendus oli kui sain jala toetada mingile kaljunukile – nagu kirjandusklassika – Randy, jalad ulatuvad kohati kaljule toetama. Kahlasime kajakiga randa kadusid üle lugema ja kajakki veest tühjaks ammutama. Rand oli meie õnnetuspaigast umbes 300 meetri kaugusel. Tunne oli kui tõelistel merehädalistel. Tuul oli vali ning rannikul olid lained eriti äkilised. Lõpuks saime end jälle merekorda ja uuesti lainetega võitlema.

Olime viimane paatkond, kes stardilahest minema läks. Kogu lisaseiklus oli võtnud aega umbes pool tundi. Alustasime MMi lootusetult viimaselt kohalt, kusjuures kedagi polnud isegi Randy kotkasilmadega näha. Lainetel kõikumine oli tõeliselt jube, sest enam vette minna ei tahtnud ning rannajoon polnud ka enam nii turvaliselt lähedal.

Nagu hiljem selgus oli üks võistkond oma kajakid juba stardirüsinas ära lõhkunud ja siis neid stardis lappinud. Vähemalt suutsid nad kajakkimise etapid läbida. Üks eeldatav esikümne võistkond oli oma kajakid monteerinud kokku katamaraaniks. Selline konstruktsioon ei pidanud kaua merelainetes vastu. Nemad lõhkusid oma kajakid nii totaalselt, et edasisõitmine oli võimatu.

Enne starti lubati meile, et turvamine merel on väga korralik. Katamaraaniseltskond oli tunni vees hulpinud enne kui neile appi tuldi…. Turvajaks oli üks mootorpaat 100 kajaki jaoks. Mõned korrad sõitis see mootorpaat meist mööda ning küsiti kas kõik on OK. Sellega tekitati ainult lisalaineid ja ümberminekuohtu, muud abi sellelt turvapaadilt küll loota ei julgenud. Uppuja päästmine oli ikka uppuja enda asi.

Alates kajakkimise teisest kontrollpunktist hakkas asi põnevaks minema, sest hakkasime järele jõudma viimase otsa kajakkidele. Eelnevalt olime vahetanud paatkondi – kajakiinstruktor Rain tuli mulle appi ja Randy läks Andresega ühte kajakki. Nii saime lõpuks sarnases tempos liikuma.

Palju paatkondi jäi seljataha sellega, et nad käisid peale teist kontrollpunkti ja enne otsustavat mereületust kaldal jalgu sirutamas. Meie olime juba niigi palju aega raisanud ja asusime kohe üle avamere suure maa poole teele. Tunded samad, mis eelmistel avamerelõikudel, aga lained veel kõrgemad. Tänu selja taga istuvale Rainile tundsin end siiski väheke kindlamalt. Mulle meeldib küll kajakkida lainetega, aga kui kaldani on kilomeetreid, vesi külm ning abi pole kusagilt loota, siis eelistaksin väheke leebemaid ilmaolusid. Mõnel hetkel paistsid kõrval kajakkidest ainult sõitjate peanupud, kui sedagi, kõik muu jäi lainete varju.

Mereületuse lõpetas üks mõnus laguunipunkt. Seejärel olid rahulikud pisisaartevahelised etapid, kus kohati jäi mõõna tõttu isegi kajkk merepõhja kinni. Peale n.ö. puhkust jälle avamerele vastutuulega võitlema. Meri tundus nii lõputu ja jõud hakkas lõppema ning Andrese-Randy paat ei püsinud enam meie tempos. Lasime end lainetel kaldale kanda ja eelistasime vedada kajakke mööda maad kärudega. Tore vaatepilt oli käänulisel mägisel teel kajakke nii ebaloogilises kohas näha. Kohtunikud olid väheke hämmastunud meie kajakitranspordist, kui klausel rajaraamatust for safety reason päästis meid trahviminutitest.

Ja see polnud veel kõik. Edasi jätkus kajakkimine järvel. Ootasin sellest kergendust, aga pettusin. Laine oli küll madalam, aga selle võrra tugevam ja tigedam. Vaated järvelt ümberkaudsetele mägedele olid ilusad, aga hirm ja väike tüdimus võtsid enamus võlu.

Lõpuks pääsesime korraks kajakkidest. Vedasime kajakid üle mäekuru uue merelahe äärde ja läksime vaheduseks 2 korda 5 km orienteerumisringile. Lugesime kaldale jäetud kajakipaarid üle ja saime, et oleme 18. See oli väga rõõmustav – päevatööga olime tõusnud 30 kohta!!!

Nn. mikroorienteerumine oli mõnus. Kolm tundi jooksu oli täpselt piisav kogus, et tempo ei raugeks ja väsimus peale ei tuleks. Mikroorienteerumise lõpus saime kokku Roadrunnersitega – pidime ju liikuma koos :-)).

Peale mikroorienteerumist ootas ees üllatus. Uut kajakkidesse minekut ootasime ühe tunni ja 20 minutit – see oli aeg, mis olime proloogis kaotanud liidritele. Ehh, just olime kajakkimise külma seest välja jooksnud kui pidime jälle külmetama hakkama. Korrastasime natuke kajakke ja siis tuuletelki tukkuma paarikümneks minutiks. Und ei olnud, muljetasime kajakkimisest.

Äratuskell ja uuesti tegudele. Tuuletelk on hea, aga sealt välja ronimine tekitab külmvärinad, sest kondenseerunud vesi võtab palju energiat aurustumiseks. Prrrrrr! Vastik-vastik-vastik. Tantsud-hüpped-kätekõverdused. Süüa, siis hakkab soe.

Tund ööpimeduses aerutamist peaaegu tuulevaiksel merelahel ja olimegi TA1-s (transition area), koht 13., kellaaeg 1.00 28.mail. Oligi lõppenud ülipikk esimene kajakkimine.

TA1 oli esimene kontrollaeg, mille ületamisel suunati lühemale rajale. Kontrollaeg osutus üsna tõsiseks väljakutseks, sest TA1 läbisid õigeaegselt vaid 29 võistkonda. Korraldajad olid eksinud võitja liikumiskiirusega. See oli oodatust kolmandiku võrra pikem – 8 tunni asemel 12. Põhjuseks tugev tuul kajakkimisel.

Pika seikluse esimesel ööl ei magata. Travel lunch näppu ja mägedesse. Ees ootas 44km jalgsirännakut, üle 4000 meetri tõusu.