... on vaja teha ka midagi muud, kui ainult Xdreamil seigelda. Kõik tegevused on eriliselt toredad kuni hetkedeni kus need muutuvad liiga tavaliseteks. Seetõttu tuleb otsida huvitavaid väljakutseid ka teistelt aladelt. Eriti tore on veel siis, kui need mingil viisil teevad mind paremaks seiklussportlaseks.
Seetõttu pidasin vajalikuks osaleda augusti lõpus toimunud Tartu Rulluisumaratonil. Kuna olin sellel aastal uisutanud kokku neljal korral, kaks neist olid seotud Xdreamiga ja viimane uisutamine oligi öisel Otepää etapil, siis mingeid kõrgeid lootusi ja unistusi polnud.
Esimeses stardigrupis tundusid kõik nii kiired ja enesekindlad, et hoidsin targu viimasesse ritta. Samas grupis olid õnneks ka mõned vähem enesekindlate nägudega seiklejad- Anti Arak ja Lauri Malsroos. Arvasin, et nende järgi võiks hea sõita olla küll.
Start oli nagu ikka ebameeldivalt kiire ja kuidagi ei osanud leida õiget rütmi. Rongid kiirete taganttulijatega möödusid ja kaotasin palju kohti. Ka Lauri võimas algus ei lubanud kaasa minna. Mõne kilomeetri möödudes nägin tagantpoot alustanud tiimikaaslast Maretit ühe rongi sabas mööda uisutamas. Kuna enesetunne oli paranenud, siis arvasin, et oleks paras aeg kellegagi kaasa minna. Mareti tuules sõites hakkasime jälle ettepoole kerkima. Gruppidele olid vahed sisse tekkinud ja aimasin, et mida aeg edasi, seda ebatõenäolisem on kiiremaid seltskondi püüdma hakata. Enesetunne oli juba nii hea, et julgesin pundist lahti rebida ja järgmisi püüdma hakata. Maret tuli kohe kaasa ja nii me siis paarisrakendina ettepoole rühkisime. Õnneks olid kiired alustajad endale liiga teinud ja saime mitu seltskonda kätte. Igasse järgmisesse punti jõudes arvasin, et see jääb viimaseks ja rohkem enam üksi tööd ei tee. Aga ikka juhtus nii, et need pundid lagunesid ja pudenesid maha ning ikka olin olukorras, kus kellegi taga puhata polnud. Enne esimest tagasipööret nägin vastu tulemas tuttavaid uisutajaid ja tundus, et seal pundis on teravaid jalgu kellega oleks mõnus koos sõita. Võtsin eesmärgiks veel need kätte saada. Peale tagasipööret keerasime vastutuult lõigule. Arvata oli et väga kauaks poleks mind seal jätkunud, seega pidin kiirelt järgi saama. Minu õnneks oli lisaks vastutuulele ka korralik tõus ja sellistes tingimustes sain vaatamata kehvale tehnikale, aga tugevale kiirendusele tõusu lõpuks pundile järgi. Kahju ainult, et Maret õigel ajal karpi jäi ja sellesse mõnusasse punti ei jõudnud.
Avastasin, et vastutuulelõikudel ja mäest üles sõites oli mul koos uisutajatega lihtne koos sõita, seevastu allatuulelõikudel, kus kiirused läksid suureks sai minu olematu tehnika suureks takistuseks. kehv tehnika lihtsalt ei luba suurel kiirusel effektiivselt tõugata.
Selles pundis tiksusin kuni lõpuni. Vahepeal noppisime ära mõned mahajääjad ja mõned kukkusid ka meie pundist välja. Mingil hetkel jäi tempo suht aeglaseks ja sattusin ette vedama, hetk hiljem avastasin, et minu taga on ainult üks tüüp. Aa, see on see tüüp kes ainukesena meie pundis sõitis kõrgete uiskudega millel neli väikest ratast. Olin juba ammu vaadanud, et peale minu oli ta vist ainus selles pundis kes suurt sõita ei osanud. Aga jõudu oli tal hullumoodi. Hoogu maha ka ei hakanud võtma ja nii me siis koos läksime, kordamööda tegime tööd ja korraks tekkis isegi rumal lootus, et sõidamegi pundil eest ära. Mõne kilomeetri pärast tulin maapeale tagasi ja sain aru, et ega me ikka nii tugevad ka pole. Lihtsalt kiiretel alamäe ja allatuule lõikudel olid hea tehnikaga uisutajad meist kõvasti kiiremad. Grupis tagasi olles kukkus pulss madalale tagasi ja rohkem midagi põnevat ei juhtunudki.
Olematu uisutamiskogemuse tõttu ei olnud mul mingit ettekujutust kuidas see finisheerimine grupis käib. Üritasin distantsi jooksul sõpradelt Abec-i liikmetelt uurida, et mismoodi uisutajad finisheerivad ja mida jälgima peab, aga mingil põhjusel ma neilt häid mõtteid ei saanudki.
Mingil hetkel läks hirmsaks paugutamiseks ja isegi need grupi liikmed, kes kogu distantsi jooksul tegid nägu nagu oleks neil jube raske ja kes ei vedanud kogu maratoni jooksul mitte meetritki olid ühtäkki kui uuesti sündinud ja tegid sellise lõpu, et minul ei jäänud muud üle kui vaid õppida, et tuleb olla kaval ja hea näitleja!
Aga hea meel on selle üle, et grupifinsihi võitis see mees, kes sõitis olematu tehnikaga neljal väikesel rattal ja lühikese raamiga kõrge saapaga. Protokolli uurides selgus, et tegemist oli Ilmar Udamiga- vana suusahunt, tegi wannabe uisutajatele pähe:)
Mina lõpetasin täitsa rahuldava 30nda kohaga ja väga paljude uute kogemuste võrra rikkamana.
Mareti tulemuse üle on mul eriliselt hea meel- neljas naine! Kusjuures sõitis veel enamus maast üksi! Ja minu pundis, napilt enne teda, lõpetasid naiste teine ja kolmas koht! Nähes teise ja kolmanda naise tehnikat ja varustust ning teades Mareti tehnikat ja väikest usisukilometraazi jääb vaid tõdeda et uskumatu jõud, vastupidavus ja potensiaal on seal peidus! Tagantjärele on eriti kahju, et ma tema mahajäämist ei märganud ja teda punti ei vedanud!
Seetõttu pidasin vajalikuks osaleda augusti lõpus toimunud Tartu Rulluisumaratonil. Kuna olin sellel aastal uisutanud kokku neljal korral, kaks neist olid seotud Xdreamiga ja viimane uisutamine oligi öisel Otepää etapil, siis mingeid kõrgeid lootusi ja unistusi polnud.
Esimeses stardigrupis tundusid kõik nii kiired ja enesekindlad, et hoidsin targu viimasesse ritta. Samas grupis olid õnneks ka mõned vähem enesekindlate nägudega seiklejad- Anti Arak ja Lauri Malsroos. Arvasin, et nende järgi võiks hea sõita olla küll.
Start oli nagu ikka ebameeldivalt kiire ja kuidagi ei osanud leida õiget rütmi. Rongid kiirete taganttulijatega möödusid ja kaotasin palju kohti. Ka Lauri võimas algus ei lubanud kaasa minna. Mõne kilomeetri möödudes nägin tagantpoot alustanud tiimikaaslast Maretit ühe rongi sabas mööda uisutamas. Kuna enesetunne oli paranenud, siis arvasin, et oleks paras aeg kellegagi kaasa minna. Mareti tuules sõites hakkasime jälle ettepoole kerkima. Gruppidele olid vahed sisse tekkinud ja aimasin, et mida aeg edasi, seda ebatõenäolisem on kiiremaid seltskondi püüdma hakata. Enesetunne oli juba nii hea, et julgesin pundist lahti rebida ja järgmisi püüdma hakata. Maret tuli kohe kaasa ja nii me siis paarisrakendina ettepoole rühkisime. Õnneks olid kiired alustajad endale liiga teinud ja saime mitu seltskonda kätte. Igasse järgmisesse punti jõudes arvasin, et see jääb viimaseks ja rohkem enam üksi tööd ei tee. Aga ikka juhtus nii, et need pundid lagunesid ja pudenesid maha ning ikka olin olukorras, kus kellegi taga puhata polnud. Enne esimest tagasipööret nägin vastu tulemas tuttavaid uisutajaid ja tundus, et seal pundis on teravaid jalgu kellega oleks mõnus koos sõita. Võtsin eesmärgiks veel need kätte saada. Peale tagasipööret keerasime vastutuult lõigule. Arvata oli et väga kauaks poleks mind seal jätkunud, seega pidin kiirelt järgi saama. Minu õnneks oli lisaks vastutuulele ka korralik tõus ja sellistes tingimustes sain vaatamata kehvale tehnikale, aga tugevale kiirendusele tõusu lõpuks pundile järgi. Kahju ainult, et Maret õigel ajal karpi jäi ja sellesse mõnusasse punti ei jõudnud.
Avastasin, et vastutuulelõikudel ja mäest üles sõites oli mul koos uisutajatega lihtne koos sõita, seevastu allatuulelõikudel, kus kiirused läksid suureks sai minu olematu tehnika suureks takistuseks. kehv tehnika lihtsalt ei luba suurel kiirusel effektiivselt tõugata.
Selles pundis tiksusin kuni lõpuni. Vahepeal noppisime ära mõned mahajääjad ja mõned kukkusid ka meie pundist välja. Mingil hetkel jäi tempo suht aeglaseks ja sattusin ette vedama, hetk hiljem avastasin, et minu taga on ainult üks tüüp. Aa, see on see tüüp kes ainukesena meie pundis sõitis kõrgete uiskudega millel neli väikest ratast. Olin juba ammu vaadanud, et peale minu oli ta vist ainus selles pundis kes suurt sõita ei osanud. Aga jõudu oli tal hullumoodi. Hoogu maha ka ei hakanud võtma ja nii me siis koos läksime, kordamööda tegime tööd ja korraks tekkis isegi rumal lootus, et sõidamegi pundil eest ära. Mõne kilomeetri pärast tulin maapeale tagasi ja sain aru, et ega me ikka nii tugevad ka pole. Lihtsalt kiiretel alamäe ja allatuule lõikudel olid hea tehnikaga uisutajad meist kõvasti kiiremad. Grupis tagasi olles kukkus pulss madalale tagasi ja rohkem midagi põnevat ei juhtunudki.
Olematu uisutamiskogemuse tõttu ei olnud mul mingit ettekujutust kuidas see finisheerimine grupis käib. Üritasin distantsi jooksul sõpradelt Abec-i liikmetelt uurida, et mismoodi uisutajad finisheerivad ja mida jälgima peab, aga mingil põhjusel ma neilt häid mõtteid ei saanudki.
Mingil hetkel läks hirmsaks paugutamiseks ja isegi need grupi liikmed, kes kogu distantsi jooksul tegid nägu nagu oleks neil jube raske ja kes ei vedanud kogu maratoni jooksul mitte meetritki olid ühtäkki kui uuesti sündinud ja tegid sellise lõpu, et minul ei jäänud muud üle kui vaid õppida, et tuleb olla kaval ja hea näitleja!
Aga hea meel on selle üle, et grupifinsihi võitis see mees, kes sõitis olematu tehnikaga neljal väikesel rattal ja lühikese raamiga kõrge saapaga. Protokolli uurides selgus, et tegemist oli Ilmar Udamiga- vana suusahunt, tegi wannabe uisutajatele pähe:)
Mina lõpetasin täitsa rahuldava 30nda kohaga ja väga paljude uute kogemuste võrra rikkamana.
Mareti tulemuse üle on mul eriliselt hea meel- neljas naine! Kusjuures sõitis veel enamus maast üksi! Ja minu pundis, napilt enne teda, lõpetasid naiste teine ja kolmas koht! Nähes teise ja kolmanda naise tehnikat ja varustust ning teades Mareti tehnikat ja väikest usisukilometraazi jääb vaid tõdeda et uskumatu jõud, vastupidavus ja potensiaal on seal peidus! Tagantjärele on eriti kahju, et ma tema mahajäämist ei märganud ja teda punti ei vedanud!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar